Mõistmine kui eeldus

Käesolevas töös olen lähtunud riski käsitlusest kui tagajärje omistamistest otsusele. Seega, kui on eesmärgiks riskantsust ja ebamäärasust vähendada, võiks öelda, et seda saab teha, kui

ühiskonna liikmed kontrollivad otsuse langetamist. Kuid otsuse langetamiseks on vaja informatsiooni ja tava-arusaam eeldab, et mõistlikuks otsuse langetamiseks on vaja võimalikult palju heal tasemel informatsiooni. Töö käigus ilmnes, et rohkem teadmust ja rohkem uuringuid ei aita lahendada riskide probleemi ega ületada määramatust. Nii otsustajad kui puudutatud tegutsevad teadmise ja mitte-teadmise piirimail. Riskide olemuse üks tunnus – ilmnemine tegevuse käigus – asetab ekspertsüsteemide käsutuses oleva informatsiooni tihtipeale mitte-teadmise poolele, kuna kõike võimalikku ei suudeta ette näha. Riskid sõltuvad üksteisest ning tagajärjed ei pruugi kohe ilmneda, mis tähendab, et teatud otsuste langetamisel ei ole kõik info veel kättesaadav. Teiseks kehtib alati otsuserisk – valides ühe võimaluse kasuks ei saa enam valida teist, kuid inimene ei tea, mis tulevik toob, mis tähendab, et tegelikult ei ole teada, mis teatud otsuse langetamisega kaasneb.

Riskivaba otsuselangetamine ei ole võimalik. Luhmanni (2008: 119-120) jaoks on riskide omistamine otsustele kui ringlev ja sisuliselt tühi tegevus, kuna tulemuseks ei ole riskide maandamine ega tähendusrikkama kommunikatsiooni teke, vaid teisesed tegevused nagu näiteks avaliku huvi tõstmine, protestiliikumiste ning sotsiaalse kriitika esiletõus. Sellised arengusuunad viitavad aga pigem üha ebakindlama ja umbusklikuma ühiskonna suunas.

Otsuse langetamist ja sellega seonduvat ei ole võimalik täielikult kontrollida. Mida rohkem me seda näeme, seda riski-teadlikumaks me saame (Bergmans 2008: 180). Mida ratsionaalsemalt me kalkuleerime ja mida keerulisemateks kalkulatsioonid muutuvad, seda enam tulevad esile aspektid, mis puudutavad tulevikku ning seega riski (Luhmann 2008: 28), ning seda vähem on otsuste kontroll võimalik. Kontrollitavuse puudumine on üks peamisi põhjuseid, miks tekib nö organiseeritud vastutustundetus (Beck 2008: 91), mille stsenaariumi kirjeldasin peatükis 1.3, kus institutsiooni/süsteemi väljastpoolt avastatakse riskid ja/või tagajärjed, ning kuidas läbi erinevate taktikate põigeldakse vastutusest kõrvale. Tulemuseks on enamasti olukord, kus kedagi ei tehta vastututavaks. Luhmann analüüsib lähemalt otsustusprotsesse ning leiab, et otsuste eraldamine alamotsusteks muudab pea võimatuks konkreetse „õlekõrre /.../ kaamli selga“ panija (Luhmann 2008: 119) leidmise. See jätab kohati mulje, et ühiskond toimib ja arenebki iseenesest, kõik ei sõltu ega tulene üksnes otsustest ning tegureid, mis ühiskonda kujundavad, on mitmeid. Nii võib see ju mõnikord olla, kuid rääkides riskiühiskonnast, kus seisame Becki sõnul silmitsi üha enam ise toodetud ohtude, riskide ning tagajärgedega näib iseeneslikkuse taha peitumine pigem apaatia, kui olukorra teadlikustamise ja aktsepteerimisena. Riskiteadlikuks saamine on üks etapp, millele peaks järgnema teine. Üheks järgmiseks etapiks võib pidada aktsepteerimist, et elatakse antud olukorras, kus riskivaba otsustamine ja piisav teadmus ei ole saavutatavad. Hirmu genereerimise, eitamise ja vältida püüdmise asemel tasuks aktsepteerida fakti, et elame riskiühiskonnas ja küsimuse ees, kas samamoodi jätkata või julgeda valida teine tee, mis viiks riskide maandamise suunas. See ei

tähenda, justkui peaks aktsepteerima mitte-teadmise olukorras igasuguseid riskantseid otsuseid.

Pigem tähendaks see olukorra aktsepteerimist sellisel määral, mis ajendab tegutsemisele, kuid samas, millega ei kaasneks lootusetus. Üksi probleemiga silmitsi seismine ja toetuse puudumine loovad soodsa pinnase lootusetuse suurenemiseks ja seega tagasi apaatia või eitamise juurde minekuks. Kui aga nii otsustajate kui puudutatute poolel teadvustatakse koostöö vajadust ning lähtutakse selle ühise soovi poolt loodud arusaama-platvormilt, peaks tulemuseks olema ühine probleemi lahenduste otsimine ja lootusrikkam perspektiiv.

Becki käsitluses on defineerimisvõimu omajatel eelisolukord võrreldes nendega, kellel puudub võim riske defineerida. Taoline olukord võib näida paratamatusena, kuna ühiskonnas on läbi ajaloo eksisteerinud need, kelle käes on rohkem võimalusi kui teistel. Võrreldes varasemaga, ei toimu aga enam hüvede (goods) või rikkuse, vaid pahede (bads) ehk riskide jaotumist. Just selle tõttu saab öelda, et teatud mõttes on kõik ühiskonna liikmed riskide puhul potentsiaalselt puudutatute olukorras, mistõttu on Luhmanni (2008) hinnangul ka keeruline inimesi konkreetselt gruppideks jaotada. Antud töö kontekstis toob see aga esile olulise nüansi – kui teoreetiliselt ollakse riskide suhtes võrdsel positsioonil (kuigi reaalsuses ei pruugi see alati nii võrdne siiski olla), siis tähendab see, et sõltumata teatud ajahetkel omatavast positsioonist on vajalik mõista mõlema osapoole – nii otsustaja/defineerija kui puudutatu – vaatepunkte, kuna ühel hetkel võib puudutatust saada otsustaja ja vastupidi.

Mõistes enda kui otsustajate ning riskide osas defineerimisvõimu omajate rolli, peaks see andma lähtekoha, mille pinnalt on võimalik rääkida sellest, kuidas asjad tegelikult on. Puudutatud samas on enam valmis panustama ja omalt poolt lahendusi pakkuma, kui tunnetatakse, et ollakse

„isiklikult puudutatud“ (Bergmans 2008: 187). Kui otsus puudutab näiteks kohalikku kogukonda võiksid otsustajad nö ülalt poolt otsustamise asemel edastada tegeliku olukorra kohta informatsiooni ning anda võimaluse „isiklikult puudutatutel“ kaasa rääkida. Kohaliku kogukonna liikmed peaksid omalt poolt olema valmis avatult läbi rääkima ja nii ka initsiatiivi üles näitama. Bergmans (2008) on just taolise juhtumi uurimisega tegelenud, kus Belgia radioaktiivsete jäätmete haldusagentuur kaasas kohalikud inimesed ekspertide töögruppidesse, et leida parim lahendus uueks osaliselt radioaktiivsete jäätmete hoidla asupaigaks. Bergmansi uuringu põhieesmärk oli leida võimalusi, kuidas ekspertide ja tavainimeste vahel võiks toimuda tähenduslik kommunikatsioon. Nagu mainisin käesoleva töö esimeses osas, on eksperdid tihti endi arvates kitsarinnaliste ja taipamatute kodanike ees selgitusi jagamas ning tavainimesed on frustreeritud liialt keeruliste erialaste väljendite ning arusaamatute uurimisandmete tõttu. Bergmans kasutas nii Becki riskiühiskonna, sealhulgas läbirääkimiste mudeli (negotiation model), kui Luhmanni sotsiaalsete süsteemide lähenemist, et leida võimalikke lahendeid ning üks peamisi võtmeprobleeme, mille ületamine sai

määravaks, oli tema arvates ratsionaalsuse nõuete ületamine (Bergmans 2008: 181), ja seda nii otsustajate kui puudutatute poolel. Ratsionaalselt parima otsuse langetamise asemel tuli välja, et teineteise mõistmine ja vaatenurkade arvestamine annab oluliselt parema tulemuse. Mõistmine vastastikuses sõltuvuses olemisest loob kõigi otsustusprotsessis osalejate jaoks tänuväärse lähtekoha. Bergmans (2008: 186-188) leidis kolm peamist mõistmise aspekti, mis tulid esile tähendusrikka ning kahepoolse kommunikatsiooni edukal toimimisel:

1. Kohalikud inimesed mõistsid, et probleem oli nende „oma“. Olles end juba eelnevalt puudutatuna näinud, tekkis töögruppidesse kaasatuse näol laialdasem probleemi „omamise“

mõtteviis, mis sai positiivse väljundi.

2. Otsustajate ja puudutatute vahel tekkis vastastikune tunnustamine, mis läbi isiklike kontaktide ja grupis tekkinud dünaamika kaudu hakkas vastastikust usaldust ehitama. Eksperte hakati lõpuks võtma kui „omasid“. Üksteiseni liikumine ja vastastikuse arusaamise ehitamine toimus mõlemalt poolt. Eksperdid, nagu üks tavaliikmest osaleja ütles, „ronisid oma akadeemilisest maailmast (ingl.

k. fig. – ivory tower) maha ja võtsid vaevaks asju arusaadaval viisil selgitada“ (Bergmans 2008:

186). Tavainimesed aga panustasid oma aega ja tegid lisatööd, et viia end paremini kurssi tehniliste detailide ja üleüldise temaatikaga. Teineteist nähti lõpuks koostööpartnerina, mitte ülemal ega alamal positsioonil olijana. Kõik osalejad panustasid ühise arusaamise (common ground) leidmisele.

3. Kolmas element, mis Bergmansi arvates andis märkimisväärselt parema võimaluse mõistmiseks ja omavaheliseks kommunikatsiooniks, oli kohalike inimeste roll, kes olid valdkonnast teadlikumad, ning osalesid nö kommunikatiivsete sildadena (communicative bridges) ekspertide ja kaaskodanike vahel. Nad aitasid selgitada teatud küsimusi ja detaile, millest oma tausta või muu põhjuse tõttu kiiremini aru said, ning ühelt poolt osalesid abistava sillana kaaslastega suhtlemiseks ning teisalt lõid vahetu õppimisviisi ekspertidele, kuidas tähendusrikkamalt selgitada.

Bergmans toob välja, et loomulikult olid olulised ka iga indiviidi isiklikud kommunikatsioonialased oskused ning nende võime teisi kuulata, kuid kolm eeltoodud aspekti aitasid enim vastastikusele mõistmisele kaasa. Motivatsioon lahenduse leidmiseks ja töögruppides osalemiseks oli muidugi „otsustajate” ja „puudutatute” pool erinev. Radioaktiivsete jäätmete haldusagentuuri eksperdid tegid oma tööd ja esindasid muuhulgas majanduslikke ja rahvuslikke huve, samas kui kohalike elanike jaoks olid küsimused seotud pigem turvalisusega ning puudutasid kohaliku elu korraldust. Kuid mis on oluline – mõlemad pooled nõustusid põhiprobleemi temaatikaga, tunnistasid riske ning olid valmis otsustusprotsessi raames koostööd tegema.