Rändeuuringutes ning uussisserändajate arvukuse hindamisel on olulise tähtsusega see, keda peetakse uussisserändajaks ehk immigrandiks. Viimaseid võib eristada välisriigi sündimise (nt USA) või välisriigi kodakondsuse ja rahvuse (nt Euroopa riigid) alusel.
Oluline on ka ajaline dimensioon: üldiselt loetakse uussisserändajaks inimest, kes viibib uues riigis pikaajaliselt ehk üle ühe aasta. Vahel, kuid mitte alati, loetakse uussisserändajate hulka ka varjupaigataotlejad (Anderson ja Blinder 2015: 2; OECD 2013: 24).
Eestis on aga enim levinud definitsioon, mille kohaselt loetakse uussisserändajaks kõiki, kes on Eestisse saabunud pärast taasiseseisvumist ehk alates 1991. aastast (Kriger ja Tammaru 2011). Siseministeerium ja osaliselt ka teised ministeeriumid lähtuvad veidi kitsamast definitsioonist, mille kohaselt on uussisserändajad vähem kui viis aastat Eestis seaduslikult elanud välismaalased.4 See tähendab, et uussisserändajate hulka ei loeta juhib Barcelona Rahvusvaheliste Suhete Keskus (CIDOB) ja Rändepoliitika Grupp (MPG). Täpsem info ning töös esitatud andmed on kättesaadavad MIPEX veebilehel www.mipex.eu (viimati külastatud 11.05.2016).
4 Siseministeeriumi käsitluses täpsustatakse, et grupp hõlmab: välismaalasi, kellele on antud Eesti tähtajaline elamisluba Välismaalaste seaduses (VMS) või Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses (VRKS) sätestatud alusel; Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikmeid, kellele on antud Eestis tähtajaline elamisõigus Euroopa Liidu kodaniku seaduses (ELKS) sätestatud alusel; ning Euroopa Liidu
tagasipöördujaid ehk Eestis sündinud ning enne kodumaale naasmist teatud aja välismaal elanud isikuid.
Käesoleva magistritöö empiirilise osa aluseks olevas kvantitatiivses uuringus on küsitud elanike hoiakuid sisserännanute kohta. Küsitlusankeedis on täpsustatud, et sisserändajate (uusimmigrandid) all mõeldakse inimesi, kes tänapäeval tulevad mujalt ja asuvad püsivalt Eestisse elama. Tänapäeva mõistet võivad vastajad mõtestada erinevalt, kuid võib eeldada, et vastajad ei käsitle 90ndate algusaastaid enam tänapäevana, vaid pigem piiritletakse tänapäeva selles kontekstis viimase paari aasta ning lähitulevikuga.
Seega sarnaneb selgituses lisatud tõlgendus rohkem Siseministeeriumi kitsama käsitlusega, millest lähtutakse ka käesolevas töös. Uussisserändaja mõistega samatähenduslikult on töös kasutatud sisserändaja mõistet. Rahvusvähemustena käsitletakse käesolevas töös enne taasiseseisvumist, peamiselt Nõukogude-aegsel perioodil riiki elama asunud inimesi.
Suhtumine uussisserändajatesse võimaldab hinnata „meie“ ehk riigi elanike hoiakuid
„nende“ ehk riiki elama asuvate indiviidide suhtes. Käesolevas töös on uussisserändajatesse suhtumise mõistega samatähenduslikult kasutatud mõistet sisserändehoiakud. Hoiaku defineerimisel lähtutakse Eagly ja Chaikeni (1993: 1) definitsioonist, mille järgi hoiak (attitude) on psühholoogiline kalduvus, milles väljendub poolehoiu või halvakspanu hinnang teatud üksusele. See definitsioon hõlmab kolme olulist hoiakute aspekti: kalduvust, üksust (või hoiaku objekti) ning hinnangut.
Allporti (1954: 42-43) järgi on indiviidi enda grupid ning sellega seonduvad hoiakud psühholoogiliselt lähemad, mistõttu võiks justkui eeldada, et hinnangud teiste suhtes on põhjustatud tunnetest enda grupi suhtes. Schuman (2000: 304) aga täpsustab, et hoiakud on vaimsed üksused, millel puuduvad ajalised või muud märgistused, mis võimaldaks mugavalt näidata põhjuslikku järjekorda. Seega, kuigi võib eeldada, et rahvuslik uhkustunne ning nägemus grupi liikmeskonnast põhjustavad negatiivseid tundeid teiste suhtes, kes sinna gruppi ei kuulu; ei saa jätta kõrvale võimalust, et see suhe toimib ka vastupidiselt – et hoiakud teiste suhtes mõjutavad ka rahvustundeid; või et mõlemaid hoiakuid põhjustavad hoopis teised tegurid (nt Coendersi (2001) etnilise konkurentsi kodanikke, kes on omandanud Eesti tähtajalise elamisõiguse Euroopa Liidu kodaniku seaduses (ELKS) sätestatud alusel.
teooria). Seetõttu on ka käesolevas töös vaatluse all eelkõige muutujate vahelise seose tugevus, kuid täpsemalt põhjuslikkuse suunda töös ei analüüsita.
Käesolevas töös on rahvustunnete mõistet kasutatud laiemas tähenduses – koondnimetusena nii oma riigi ja rahva suhtes uhkustunde (šovinism ja patriotism) kui ka rahvusluse (etniline ja kodanikurahvuslus) mõistete ühisel käsitlemisel. Lähtudes rahvuse (nation) mõiste tähendusest kui grupist ühise kultuurilise eripäraga inimestest, kes usuvad territoriaalse enesemääratlemise õigusesse (Barrington 1997: 713), ei ühti rahvustunnete mõiste tingimata selle mõttega, mida termin sõna-sõnaliselt väljendab ehk tunnetega oma rahvuse suhtes. Tunded rahvuse ja riigi suhtes ühtivad vaid tõeliste rahvusriikide korral, mille etnilise grupi piirid langevad kokku riigipiiriga. Mitme-rahvuseliste riikide puhul, nagu ka Eesti, ei pruugi seal elavate rahvusvähemuste jaoks suhtumine oma rahvusesse ühtida suhtumisega riiki.
Seetõttu oleks ehk õigem kasutada, vähemalt rahvusvähemuste hoiakutest rääkides,
„rahvustunnete“ mõiste asemel sõna „riigitunded“ ning „rahvusliku uhkustunde“ asemel
„riiklik uhkustunne“; või sarnaselt osadele varasematele töödele (nt Coenders 2001;
Jeong 2013) kaasata empiirilisse uuringusse vaid etnilise põhirahvuse liikmed. Kuna Eesti näitel pole varasemalt analüüsitud rahvustunnete ja sisserändajatesse suhtumise vahelisi seoseid ei eestlaste ega eestlaste seas, siis pole võrdluse nimel mitte-eestlaste gruppi uurimusest välja jäetud. Selle asemel on tulemused rahvusgruppide lõikes eraldi välja toodud. Samuti on töö empiirilises osas võimalusel täpsustatud, et mõõdetud on suhtumist Eesti riiki ja rahvasse, mitte vähemusrahvuse esindaja suhtumist oma rahvusesse.
Samuti ei käsitleta käesolevas töös rahvusluse mõistet selle tõelises tähenduses, mille kohaselt seostatakse seda rahvusriigi saavutamise püüdlustega (Barrington 1997: 714).
Rahvusluse ja rahvusliku uhkustunde mõisted on töös kasutusel koondnimetuste eesmärgil: rahvusluse mõiste alla koonduvad kaks erinevat lähenemist rahvusgrupi piiritlemiseks (sünnipäraste tunnuste alusel – etniline rahvuslus ning vabatahtlike tunnuste alusel – kodanikurahvuslus) ning rahvuslik uhkustunne hõlmab kaht erineva tasandi poolehoiu mõistet (riiki ja rahvust ülistav šovinism ja kriitilist poolehoidu väljendav patriotism). Täpsemalt selgitab töös kasutatud mõistete vahelisi seoseid järgmisel lehel esitatud joonis (Joonis 1).
Joonis 1. Rahvustunnete mõistete omavahelised seosed
Ka etnilise ja kodanikurahvusluse mõistete kasutamine võib vajada täiendavat selgitust, kuna nende sõnatüvi rahvuslus viitab rahvuse mõistele, kuid eesti keeles täpsem vaste uuritavale grupile on rahvas. Inglise keelest on mõistet nation tõlgitud nii rahvuse kui rahvana. Eelpool toodud Barringtoni (1997: 713) definitsiooni kasutamine rahvuse mõiste iseloomustamiseks on selles kontekstis omakorda problemaatiline, kuna ta lisab selgitusena, et ühine kultuuriline eripära ei tähenda tingimata ühist etnilist päritolu.
Eesti keeles eristatakse rahvuse ja rahva mõisteid peamiselt just etnilisuse alusel:
rahvus tähistab ühtse etnilise identiteediga, harilikult ka riiklikult iseseisvat inimeste gruppi; rahvas ühendab kõiki riigi territooriumil elavaid inimesi sõltumata nende etnilisest taustast. Seega on käesolevas töös rahva mõiste võrdsustatud sisuliselt elanike mõistega, kuid pidades seejuures silmas ka Andersoni (1983) kogukonna ning usalduse tunnet. See võimaldab analüüsida ka erinevate etniliste ja kodanikukesksete tingimuste olulisust grupi liikmelisuse piiritlemisel.