Mänguanalüüsi kokkuvõte ja järeldused

Eelnevas viies alapeatükis analüüsisin Karl Kikase mängu Sven Ahlbäcki meetodil põhineva tabeli abil. Lähenesin kvaliteetidele eraldi ning grupeerituna, tõin pidevalt esile, et kvaliteedid ei esine üksikuna vaid on kombinatsioonid mitmest võttest. Tegelikult pean alati vaikimisi silmas aga vastupidist lähenemisnurka – mäng ei ole mitte kvaliteetide summa vaid tervik, mida võib subjektiivselt jagada erinevatest osadest moodustuvaks, koosnevaks ja sõltuvaks. Seejuures võib keskenduda erinevatele tasanditele, üksikasjadele või kombinatsioonidele.

Seda kõike Sven Ahlbäcki meetod võimaldabki. Ehkki eelnev analüüs tervikuna võib tunduda pikk ja paljuski kordav, on just samade teemade esile kerkimises eri veergude lõikes see, milles seisneb Ahlbäcki meetodi mõte. Kui kõik tabelis toodud kvaliteedid on vastavalt erineva subjektiivsuse astmega veergudele ehk lähenemisnurkadele kirjeldatud, siis saab hakata tõmbama veergude vahel paralleele ning nägema seoseid.

Ning siinkohal avaldub Ahlbäcki meetodi sügavam mõte – see annab lisaks küsimusele kuidas vastuse, miks uuritav muusik nii mängis. Nendele küsimustele vastamise seadsin nii käesoleva peatüki kui kogu töö peamiseks eesmärgiks. Seejuures rõhutan, et minu laiem ja tööülesem eesmärk on Kikase stiili isiklik tunnetamine – pean silmas, et ma ei taha Kikast lihtsalt jäljendada, vaid saada aru, kuidas ta mõtles ning teha see mõtlemine enda omaks ehk isiklikuks (sellest räägin 4. peatükis).

Oma analüüsis olen paljusid stiilielemente kirjeldanud terviklikust aspektist lähtudes ehk teema esile kerkides püüdnud sellest nii palju välja tuua kui võimalik ja vajalik teema mõistmiseks..

Kuna Sven Ahlbäcki meetodi näol on tegemist praktilise analüüsimeetodiga, siis on uurija antud kontekstis analüüsitavat materjali praktiseeriv muusik. Praktilisest seisukohast on oluline, et uurija tunnetaks kvaliteete nii tervikuna kui erinevatelt lähenemisnurkadelt. Piltlikult öeldes

tuleb iga tabeli veeru all kõike konkreetse kvaliteediga seonduvat läbi tunnetada ning osata näha tervikuna mitmest lähenemisnurgast. Käesolev peatükk on kirjeldav ning praktilise meetodi teine samm, mis võtab selguse mõttes teemasid kokku. Sven Ahlbäcki meetodit ei saa kasutada ilma seda praktiliselt läbi töötamata!

Julgen väita, et minu analüüsi aluseks on isiklik kogemus Kikase mängu jäljendamisel ja tunnetan kirjeldatud omadusi ise lõõtspillil mängides.

Järgnevalt vaatlengi Kikase mängu tervikuna ning toon välja olulisemad mängustiili elemendid, mis kirjeldavad, kuidas ta mängis.

Arvan, et see, miks Kikase muusika kuulajaid kõnetas, sõltus lõppkokkuvõttes sellest tervikust, sellest, milline Kikas mängides lihtsalt oli. Erinevaid kuulajaid kõnetavad ilmselt erinevad kvaliteedid ja Kikast võib hinnata ja eeskujuks tuua mitmest aspektist lähtudes. Kuigi salvestistel võib vahel kuulda, et Kikas eksis ei löönud see mängides Kikase tunnetust sassi ning tehnilised eksimused ei mõjuta minu arvates kuidagi ka salvestatud mängu üldpilti.

Seega ei saa ühtegi elementi tervikust lahutada ja eraldi vaadelda, Kikase puhul teenis kõik lihtsat eesmärki – mängida muusikat, mis talle meeldis. Kikase muusikaline taju oli terviklik ja muusikat mängides vahendas ta teatud mõttes oma sisemaailma.

Arvan, et Kikase fenomen ei seisnenud selles, et ta sõrmed kiiresti käisid või lood kaasahaaravad olid, vaid selles, et Kikas suutis olla igas olukorras terviklik, isikupärane ja stiilne. Seejuures saan nüüd öelda, et stiil tähendab Kikase puhul kõike seda, mida käesolevas peatükis kirjeldasin.

Järgnevalt toon oma analüüsi põhjal välja stiilielemendid ja kõige iseloomulikumad kvaliteedid, mis Karl Kikase mängustiili defineerivad. Et vältida ümberjutustamist, esitan selle selguse mõttes kokkuvõtliku loeteluna.

 Väljendusviis ei ole üles ehitatud kontrastidele, vaid pigem stabiilsusele ja voolavusele.

Mäng on energiline ja samas turvaline, pingevaba ja loomulik, vahetu ja siiras.

Väljendusviis on rütmiliselt ja meloodiliselt intensiivne, karakter on kokkuvõttes kerge.

 Muusikalised mõtted on selgelt väljendatud – detailsus, "väljajoonistamine".

 Mäng haarab kuulajat – Kikase võime muusikat "jutustada".

 Muusikaline mõtlemine ja väljenduslik dünaamika on mõõdukas ehk Kikas ei pinguta millegagi üle. Muusikas ei ole "üleliigseid" elemente. Mäng on suunatud eelkõige iseendale ja selles on palju iseloomu (stiilsus). Kikasel on hea muusikaline maitse, tema muusikalist mõtlemist iseloomustab "Kikase filter".

 Kikas mängis ja esines väga palju. Ta väärtustas pillimeheametit ning pidas tähtsaks hea mänguvormi hoidmist, mistõttu harjutas palju, nii et lood kulusid kätte. Mäng on intuitiivne.

 Mängu iseloomustab kindel meetrumi 1. löögi põhine mõtlemine. Kuigi konkreetne artikulatsioon on meloodiast lähtuv, ei ole Kikase "lähenemine" mitte meloodia fraseerimise põhine, vaid meetrumi 1. löögist lähtuv.

 Kikase mängus võib eristada kolme tasandi ühtlaselt kattuvat pulssi. Olulisemad on põhipulss (meetrumi 1. löök) ja veerandlöögi tasand, millest esimene toetab ja teine kaunistab.

 Kikas kasutab palju vajutusi ehk mängib pulsikihtide löökide vältuste suhtega.

 Helide omavaheline sidumine ehk artikuleerimine on sujuv, Kikas kasutab läbisegi endale iseloomulikke strihhe ja varieerib nendega, võib markeerida pulsitasandeid lisaks helide algustele ka helide lõppudega.

 Kikas oskab pikemaid noote ja akorde peenelt välja kanda (ühtlane toon). Kestva tooni peal võib ta samas lõõtsasurvega meetrumilööke markeerida.

 Toon on üldjoontes ühtlane, kuid mängides muutuv ehk aktiivne. Kikas kasutab tooni nii rütmiliseks kui artikulatsiooniliseks fraseerimiseks ning üldiselt on kõik ülejäänud elemendid tooniga toetatud. Kasutab helitugevuse dünaamikat, aga mõõdukalt. Tal on hea pilli- ja toonitunnetus.

 Üldiselt on kogu artikulatsioon ja vajutused toetatud või võimendatud lõõtsa juhtimisega – rõhutamine ja aktsenteerimine lõõtsarõhuga.

 Kikas tunnetab naturaalhäälestust ja arvestab mängus selle tugevuste ja nõrkustega.

Kikasele on iseloomulikud käepärasest sõrmestusest tulenevad intonatsioonilised eripärad.

 Mängu tempo võib väikestes vahemikes kõikuda, võib õrnalt tajutavate tempomuutustega loo vormi jutustada. Üldpildis on tempo tajutav kindla ja stabiilsena.

 Kikas kasutab vähe kaunistusi. Kaunistusi lisab ta kindlate kohtade peal meloodiast ja sõrmestusest tulenevalt.

 Varieerib mõõdukalt, kindlate kohtade peal läbimängude või loo osade korduste lõikes.

 Kikasele on iseloomulik tingliku meloodia selgroo rütmiseerimine talle omaste rütmifiguuridega. Rütmiseerimine toetab meetrumi.

 Lood on ülesehituselt ja vormilt selged.

 Erinevaid meetrumilöökide markeerimismustreid võib Kikase puhul kirjeldada kui talle iseloomulikke artikulatsioonivõimalusi.

 Meloodia mängimises kasutab Kikas talle omaseid topeltnoote ja intervalle. Lisaks

"täidab" ta meloodiat isikupärase parema käe saatepartiiga. Põhimeloodia on selgelt tajutav ja üleliigsete täiendusteta.

 Kikase parema käe töö tervikuna on filigraanne, väle, väljapeetud, täpne ja leidliku sõrmestusega.

 Vasaku käe saatepartii on kindel, moodustab "liimitud" tausta. Bassilöök on raske, akordilöök kerge. Kikas mängib vasakut kätt intuitiivselt. Sisuliselt markeerib vasaku käe saatepartii pidevalt põhiinformatsiooni ja toetab meloodiast tulenevat fraseerimist.

 Lõõtsakasutus on ökonoomne ja läbimõeldud.

 Lõõtsa suuna vastavalt parema käe mugavusele vahetamine toob kohati kaasa Kikase mängule iseloomuliku nähtuse, kus harmoonia vahetumine ei lange kokku taktijoontega (meetrumi esimese löögiga).

 Kikasel on oma isiklik mugav mänguasend. Pilli käsitsemine on kindel, kuid samas säästlik ja ergonoomne. Mängides vältis üleliigseid liigutusi ja emotsioone. Tema oskuslikku pilli käsitsemist soosis hea füüsis.

 Kikasel oli hea koordinatsioon ja kõik elemendid ja detailid mõjuvad koos ühtse tervikuna.

 Kikase stiil on pilli tehnilistest eeldustest palju sõltuv ja tulenev.

 Repertuaari ja lõõtsamuusika funktsioon oli tantsu saatmine. Ehkki Kikas mängis paljudes erinevates olukordades lähtus ta oma mängus alati samadest väärtustest, mis tantsusaateks mängimisel olulised on.

Kokkuvõtlikult analüüsisin käesolevas peatükis, kuidas Karl Kikas mängis ja arvan, et olen selle põhjal ja praktilisele kogemusele toetudes aru saanud, miks Kikas nii võis mängida. Analüüsisin põhjalikult iga Ahlbäcki meetodi järgi kirjeldatud kvaliteeti ja loetlesin peatüki lõpus välja minu jaoks Kikase mängustiili iseloomustavad väärtused. Tunnen, et Ahlbäcki meetodi rakendamine õigustas ennast Kikase puhul igati ning õpetas mind lõõtspillimuusikat teadlikult analüüsima.