Lepingu eseme üleandmise aeg

Digitaalse sisu üleandmise aja küsimusega avaldub DSDE eestikeelse tõlke üks paljudest keelelistest kohmakustest. Üüri- või teenuse osutamise lepingule omaseid lepinguid, st lepinguid, mille eesmärk on võimaldada tarbijal digitaalset sisu teatud aja jooksul kasutada,⁵⁵ tähistatakse DSDE eestikeelses tõlkes: “[Leping, mille ese on] digitaalse sisu üleandmine teatud ajavahemiku jooksul.” Kasutatud sõnastusest võib aga jääda mulje, et üleandja on kohustatud ühe tervikliku digitaalse sisu üle andma kas (i) ositi ning mingisuguse kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul (VÕS § 82 lg 4 ja VÕS § 83), või (ii) lepingu kehtivuse jooksul katkematult ja vahetpidamata mitmeid kordi järjest.⁵⁶ Kumbki ülal viidatud tõlgendustest ei ole muidugi õige ning silmas on siiski peetud kestvussuhtele, nt üürile omast õigussuhet. Ka DSDE preambuli p-st 35 tulenevalt käsitletakse üleandmisena vaid esialgset kättesaadavaks tegemist.⁵⁷ Seega oleks konstruktsiooni “digitaalse sisu üleandmine teatud ajavahemiku jooksul” asemel autori hinnangul selgem kasutada näiteks sõnastust “digitaalse sisu kasutamise võimaldamine lepingus kokkulepitud ajavahemiku jooksul”.

Digitaalse sisu üleandmise aja kontekstis on asjakohane küsida, millise toimingu sooritamisest saab lugeda digitaalse sisu üleandmise toimunuks. Tihti laetakse digitaalne

55 Nt leping, mille alusel üleandja võimaldab tarbijal teatud aja jooksul kasutada üleandjale kuuluvat serveriruumi ehk nn “pilve” tarbijale kuuluva digitaalse sisu hoiustamiseks.

56 Nt muusika või filmide voogedastamise teenuse puhul peaks sellisel juhul küsima, kas üleandmine kui üleandja peamise lepingulise kohustuse täitmine toimub vaid üks kord ning seisneb esialgses ligipääsu lubamises voogedastamise keskkonda või toimub üleandmine iga edastatava audio- ja videofaili lg-s eraldi või hoopis iga edastatava biti lg-s eraldi. Lisaks teoreetilisele õiguslikule küsimusele on see oluline tuvastamaks ka seda, kas lepingu rikkumine liigitada lepingu mittetäitmiseks või mittekohaseks täitmiseks.

57 Vt ka G. Spindler, lk 205.

sisu alla. Esmapilgul võiks väita, et üleandmine võiks sellisel juhul olla toimunud alates allalaadimise õnnestumisest. Autori hinnangul ei ole aga õige seada digitaalse sisu üleandmist või üleantuks lugemise aega sõltuvusse allalaadimise lõpule jõudmisest, kuivõrd see on suures osas üleandja mõjusfäärist väljaspool ning eeldab tarbija aktiivset tegutsemist.⁵⁸ Autori hinnangul tuleks üleandmine lugeda alates hetkest, mil üleandja on mõistlikult võimaldanud tarbijale digitaalse sisu allalaadimist, suunates tarbija nt allalaadimist võimaldavale lehele, millel on juhised digitaalse sisu allalaadimiseks. Seda tõlgendust võimaldab autori hinnangul ka DSDE art 2 lg-s 10 sisaldav üleandmise definitsioon, mille kohaselt on üleandmine mh ka digitaalse sisu kättesaadavaks tegemine.

Seoses eeltooduga on ka G. Spindler märkinud, et DSDEs ei sisaldu regulatsiooni, mis annaks üleandjale digitaalse sisu allalaadimiseks uue katse selle ebaõnnestumise korral lugemata esimest ebaõnnestumist automaatselt lepingu mittetäitmiseks.⁵⁹ Autori pakutud käsitlus aitaks maandada G. Spindleri poolt välja toodud riski, piiritledes ebaõnnestumise juhud ilmselgete üleandja poolsete üleandmise puudujääkidega, mitte igasuguste allalaadimise ebaõnnestumistega.

Üleantuks lugemise aja kindlaks määramise praktiline tähendus seisneb esmalt selles, et üleandmisega viivitamise korral on tegemist lepingu rikkumisega. Teiseks on see oluline üleandja vastutuse tuvastamiseks ühekordsele sooritusele suunatud digitaalse sisu üleandmist puudutavas võlasuhtes. DSDE art 10 p b kohaselt vastutab üleandja juhul, kui üleandmise ajal ei vasta digitaalne sisu lepingutingimustele, seega hiljem tekkinud puuduse eest üleandja ei vastuta. Kestvussuhtele omase lepingu puhul vastutab üleandja DSDE art 10 p c kohaselt aga terve lepingu kehtivuse jooksul ilmnenud puuduste eest. Konkreetselt näeb DSDE art 5 lg 2 näeb ette, et teistsuguse kokkuleppe puudumisel annab üleandja digitaalse sisu tarbijale üle viivitamata pärast lepingu sõlmimist, täpsustamata tähtaega. Üleandmine loetakse sama sätte järgi toimunuks, kui digitaalne sisu on üle antud tarbijale, või DSDE art 5 lg 1 p b kohaldamisel kolmandale isikule, kelle tarbija on valinud, olenevalt sellest, kumb toimub varem.⁶⁰ VÕSis sisaldub lepingu eseme üleandmise aega puudutav regulatsioon nii üld- kui ka eriosas. VÕS § 82 lg 1 näeb ette, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

58 Kuigi on võimalik, et allalaadimine ebaõnnestub ka üleandja poolse serveri rikke tõttu, siis tarbija poolt on allalaadimise õnnestumisega seotud palju rohkem tegureid – tarbija internetiühenduse kiirus, selle stabiilsus, tarbija kasutada olev kõvakettaruum jms.

59 G. Spindler, lk 196.

60 Autorile jääb arusaamatuks, miks on DSDE kohaselt lubatud üleandmine toimunuks lugeda ka juhul, kui digitaalne sisu antakse tarbija poolt valitud kolmanda isiku asemel üle tarbijale enesele. Lisaks jääb kaheldavaks ka selle erisuse praktiline mõte – kui tarbija nimetab kolmanda isiku, siis peaks tarbijale ehk valele isikule üleandmine olema käsitletav lepingu rikkumisena.

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Lõige 2 täpsustab, et täitmiseks antud tähtaja korral tuleb kohustus täita nimetatud tähtaja jooksul.

Oluline on ka lõige 3, mille kohaselt kohustuse täitmise aja kokkuleppe puudumisel ning kui see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist, arvestades konkreetsest kohustusest tulenevaid asjaolusid.

Tarbijalemüügi sätetes sisalduva VÕS § 209 lg 6 kohaselt peab müüja teistsuguse kokkuleppe puudumisel lepingu eseme üle andma viivitamatult, ent mitte rohkem kui 30 päeva möödumisel alates lepingu sõlmimisest. Üürilepingu puhul reguleerib lepingu eseme üleandmise aega VÕS § 276 lg 1, mille kohaselt on üürileandja kohustatud lepingu eseme üle andma kokkulepitud ajaks. Juhul, kui selline kokkulepe puudub, tuleb seega lähtuda VÕS

§ 82 lg-st 1 või 3 ning hinnata, kas kohustuse täitmise aeg tuleneb konkreetse võlasuhte olemusest või tuleb üürileandjal täita kohustus mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist. Autori hinnangul üürilepingu puhul, mille pool on tarbija ning ese digitaalne sisu, tuleb ilmselt asuda seisukohale, et võlasuhte olemusest tulenevalt kuulub üleandja kohustus täitmisele viivitamata.

Võrdlusest nähtus, et regulatsioonide üleandmise aega puudutavates sätetes esineb teatud erisusi. Enim õigusselgust ning tarbija õiguste kaitset pakub autori hinnangul tarbijalemüügi regulatsioon, mis näeb ette viivitamatu lepingu eseme üleandmise kohustuse ning piirab selle igal juhul 30 päevaga (VÕS § 209 lg 6). Õigusselguse aspektist kaitseb pügala võrra vähem tarbijat DSDE art 5 lg-s 2 sisalduv regulatsioon, mis näeb ette lepingu eseme viivitamatu üleandmise kohustuse, ent ei piira seda mingi konkreetse päevade arvuga, olles seeläbi avatud tõlgendamisele.⁶¹ Kõige vähem kaitseb tarbijat üürilepingu regulatsioon, mis eeldab, et pooled lepivad lepingu eseme üleandmise ajas eraldi kokku ning kokkuleppe puudumisel on vajalik üleandmise aega asuda tuvastama VÕSi üldsätetele tuginedes (VÕS § 276 lg 1).

Õigusselguse seisukohalt on viimane regulatsioon selgelt halvim. Väljatoodud erisustest hoolimata on autori hinnangul tarbijaõiguste kaitse taseme erinevus pigem teoreetiline ning praktikas suuri erisusi need regulatsioonide lõikes kaasa ei too.

61 Olenevalt olukorrast saab aga ka asuda seisukohale, et üleandmise tähtaeg peaks olema lühem kui 30 päeva, millisel juhul soosiks DSDE regulatsioon tarbijat.