Leibkondade sissetulekud ja nende võimalikud erinevused erineva struktuuriga

Leibkonnauuringutes on leibkonnaliikmete keskmiste sissetulekute arvutamisel kesksel kohal netosissetuleku mõiste. Leibkonna netosissetulekuks nimetatakse Eesti Sotsiaaluuringu (ESU) kohaselt palgatöö eest ja individuaalsest töisest tegevusest saadud sissetuleku, omanditulu, sotsiaalsete siirete, teistelt leibkondadelt saadud regulaarsete rahaliste maksete ja enammakstud tulumaksu tagastuse summat, (Peil, Hinno 2010: 15) kust on maha arvatud leibkonna poolt tehtud regulaarsed rahalised maksed teistele leibkondadele, varalt tasutud maksud ja tulumaksu juurdemaksed.

Lihtsamalt on netosissetulek sissetulek, mis jääb inimesele kätte pärast igakuiste maksude ja muude seadusjärgsete mahaarvatiste tegemist. (Statistika sõnastik 2011) Netosissetulekul on seega palju võimalikke allikaid:

• rahaline ja mitterahaline netosissetulek palgatöö ning põllumajandusliku ja mittepõllumajandusliku individuaalse töise tegevuse eest;

• omanditulu;

• pension;

• abirahad ja mitmesugused sotsiaaltoetused;

• stipendium;

• muu tulu.

Eesti Rahvastiku ministri büroo 2008. aasta uuringus (Tiit 2013) liigendatakse sissetulekuid tavapärasest veidi erinevalt rõhuasetusega lastega leibkondade erinevat liiki sissetulekutele. Kasutatud sissetulekute alaliigid on järgnevad:

• palk (sh puhkuse- ja lähetuse tasu);

• ettevõtlustulu (autoritasu, tasu teenuste, põllumajandussaaduste müügi, vahendamise eest jne);

• omanditulu (kinnisvara müük ja rentimine, tulu intellektuaalsest omandist, väärtpaberite müügist, isiklike asjade, sh auto müük);

• stipendium;

• haigusraha ja raseduspuhkuse raha;

• lapsetoetus, koolitoetus, üksikvanema toetus;

• töötu abiraha ja ümberõppe stipendium;

• pension (vanadus-, invaliidsus-, toitja kaotus);

• vanemahüvitis;

• sotsiaaltoetus (toimetulekutoetus, omavalitsuse, kiriku toetus)

• alimendid, eraisiku toetus;

• laen (õppelaen, muu pangalaen);

• muu tulu (tagastatud tulumaks ja muu maks, pantimine, laen eraisikult, loteriivõit, kingitus, muu tulu).

Mõlemad eelpool toodud sissetulekuallikate liigitused on üsnagi detailsed. Käesolevas töös on netosissetulekud jaotatud Statistikaameti leibkonnauuringute näitel nelja suurema sissetulekuallika vahel, milleks on sissetulek palgatööst, tulu individuaalsest töisest tegevusest (ettevõtlusest), tulu siiretest (suuremateks gruppideks on tulu pensionitest ja lastetoetustest) ning muu tulu. (Leibkonnaliikme netosissetulek... 2012) See jaotus annab parema ülevaate, millised on netosissetuleku suurimad allikad ning jätab eelpool toodud detailsemad netotulu komponendid tagaplaanile.

Leibkonna kogunetosissetuleku komponentidest on ESU andmetel siiski eraldi võimalik leida toimetulekutoetus ja lastetoetused, alla 15-aastaste sissetulekud, teistelt leibkondadelt saadud rahaline ja mitterahaline toetus, alimendid, mitteriiklikelt organisatsioonidelt saadud rahaline ja mitterahaline toetus, renditulu, kinnisvara või väärtpaberite müügist saadud tulu ja enda tarbeks toodetud põllumajandustoodetest saadud sääst. (Peil, Hinno 2010: 9) Samuti on komponentidena leitav palgatööst saadud rahaline ja mitterahaline sissetulek, ettevõtlusest saadud tulu, väärtpaberitest ja hoiustest saadud omanditulu, saadud sotsiaaltoetused ja kindlustusskeemidest saadud maksed.

Töö empiirilises osas käsitletakse mõistet ekvivalentnetosissetulek, milleks loetakse sissetulekut leibkonnaliikme kui tarbimisühiku kohta. Selle arvutamise aluseks on leibkonna netosissetulek, mis jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.

(Sotsiaalne tõrjutus ja vaesus 2013) Esimese täiskasvanud leibkonnaliikme tarbimiskaal on 1, iga järgmise täiskasvanu oma 0,5 ja ülalpeetava lapse oma 0,3.

Ekvivalent-netosissetuleku põhjal arvutatakse ka vaesuse ja ebavõrdsuse näitajad, millest käesolevas töös siiski lähemalt juttu ei tule.

Keskmise sissetuleku saamiseks leibkonnaliikme kohta tuleb võtta arvesse, et osa sissetulekust kulutatakse kogu leibkonna peale, osa aga iga leibkonnaliikme peale eraldi sõltuvalt tema vanusest. Näiteks on kaheliikmelise leibkonna kulutused väiksemad, kui oleks samade liikmete kulutuste summa juhul, kui mõlemad elaksid üksinda, sest samas leibkonnas on võimalik teatud kaupu ühiselt tarbida ja osa kaupu on suuremas koguses ostes odavamad. Leibkondade sellise säästuefektiga arvestamiseks tuleb leibkonnaliikme sissetuleku leidmisel kasutada tarbimis- ehk ekvivalentsuskaale.

(Sissetulek 2013) Sissetulekuna käsitletakse seega ekvivalentsissetulekut, mis on leibkonna kogu netosissetuleku ja tema ekvivalentsuuruse jagatis. Leibkonna ekvivalentsuurus annab igale leibkonnaliikmele kaalu vastavalt vanusele. Et sotsiaaluuringu metoodika on rahvusvaheliselt harmoneeritud ja uuringut tehakse kõikides Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all, siis on võimalik uuringu andmeid võrrelda ka rahvusvaheliselt. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega on eestlaste sissetulek väiksem.

Eurostati ametlikult soovitatud modifitseeritud OECD tarbimiskaale kasutades antakse esimesele täiskasvanud liikmele kaal 1,0, igale järgmisele täiskasvanud liikmele 0,5 ning kõigile 13-aastastele ja noorematele 0,3. (Ibid. 2013) Näiteks kahe täiskasvanu ja kahe lapsega leibkonna ekvivalentsuurus on 1 + 0,5 + 0,3 + 0,3 = 2,1. Oletame, et selle leibkonna netosissetulek on aastas 12 000 eurot. Kui leibkonna säästuefekti mitte arvestada ja jagada sissetulek liikmete arvuga (ehk teisisõnu kasutada tarbimiskaale 1 : 1 : 1 : 1), on selle leibkonna iga liikme aastasissetulek 3000 eurot. Kui aga kasutada tarbimiskaale, on leibkonnaliikme sissetulek (12 000 / 2,1) = 5714 eurot. Sellise võrdsustatud leibkonnamudeli kasutamine vähendab leibkondade koosseisu erinevuste mõju leibkonna vaesuse määramisel.

Sissetulekute puhul kasutatakse olulise mõistena veel ka aasta netosissetulekut, mis tähendab, et tulust on varem maha arvatud tulu-, sotsiaal- jm maksud. (Toomse et al.

2005: 7–8) Leibkonnaliikmete sissetulek liidetakse, et leida leibkonna kogu sissetulek, mis seejärel suhestatakse leibkonna liikmete arvuga. Sissetulekute jaotumise uurimine lähtuvalt leibkonna suurusest on aga mõnevõrra problemaatiline. Nimelt võivad sama

suurusega leibkondades olla väga erineva staatusega inimesed, näiteks töötajad, töötud, lapsed või pensionärid. Sellest lähtuvalt võib sama suurusega leibkondade sissetulek oluliselt erineda. Seega on mõistlik uurida leibkondi tüübi, mitte suuruse järgi. Sarnaselt Euroopa käsitlusele, vaadeldakse ka Eestis leibkonnatüüpe kuue grupi lõikes. (Peichl et al. 2012: 127) International Association for Research and Wealth eristab ühe ja kahe täiskasvanuga leibkonnatüüpe, samuti kolme ja enama täiskasvanuga leibkondi koos ja ilma lasteta.

Leibkonnatüüpide puhul on võimalik välja tuua ka nende seosed sissetulekutega.

Märgatav sündide arvu langev trend on kaasa toonud paljude paaride lastetuks jäämise.

See omakorda tähendab lasteta leibkonnatüüpide kõrgemat ekvivalentnetosissetulekut võrreldes lastega leibkondade vastava sissetulekuga. (Ibid. 2012: 122, 129) Lasteta leibkonnad on suurema tõenäosusega kahe palgasaajaga, mis aga viitab nende paremale toimetulekulekule võrreldes lastega leibkondadega. Sarnaselt viitab üksi elavate täiskasvanutega leibkondade arvu kasv madalamatele ekvivalentnetosissetulekutele.

Nimelt ei saa üksi elavad leibkonnad jagada püsivaid elamiskulusid. See muudab nende toimetuleku raskemaks kui koos elavate täiskasvanutega leibkondades. Üksi elava täiskasvanuga leibkonnatüüpidest moodustavad järjest suurema osa tööealised, samal ajal kui kahe täiskasvanuga ilma lasteta leibkonnatüüpides on kasvanud paaride arv, kes ei tööta – arvatavasti on paljud neist jõudnud pensioniikka.

Heaoluriikides on sotsiaaltoetuste mõju leibkondade sissetulekutele suur. Arvestatakse erinevate leibkonnastruktuuridega ning kompenseeritakse suurem osa (aga mitte kõik) demograafilistest muutustest tulenevast ebavõrdsusest sissetulekutes. Näiteks Saksamaal vaadeldakse tähelepanelikult üksikvanemaga leibkondade arvu kasvamist.

(Ibid. 2012: 132) Sealsed madala sissetulekuga üksikvanemaga leibkonnad saavad märkimisväärseid lastetoetusi, sest tulumaksusüsteemi kaudseid tarbimiskaale arvestades kompenseeritakse laste olemasolu taolistes leibkondades heldelt. Seega on paranemas ka nende leibkonnatüüpide suhteline toimetulekupositsioon teiste leibkonnatüüpide hulgas. Sama kehtib üldiselt kõikide vaesemate leibkondade kohta, sest vaesemates leibkondades kipub olema rohkem lapsi kui rikkamates, eriti kümnenda tuludetsiliga võrreldes, kus lapsi on kõige vähem.

Põhjamaades usutakse, et laste olemasolu suurendab naiste tööhõivet. Samas on üksi elavate naiste toimetulek tihti halvem kui üksi elavatel meestel. On ilmne, et naistele makstakse vähem palka kui meestele. (Harkness 2010: 6, 11–12) Kuna üksikvanemaga leibkonnad koosnevad üldjuhul üksikemadega leibkondadest, siis on üksikvanemaga leibkondade sissetulekud ka seetõttu väiksemad. Riikidevahelised erinevused tööhõive struktuuris kajastuvad põhiliselt leibkonna sissetulekutes, olgugi et nendevaheline seos pole alati selgesti defineeritav. Paljudes riikides on nimelt muude sissetulekuallikate vahel olulisi erinevusi (sh tulu sotsiaaltoetustest, samuti teiste leibkonnaliikmete töötasud, investeeringutest saadav tulu jpm). Osaliselt tuleneb erinevus naiste sissetuleku olulisest varieeruvusest sõltuvalt töötundide arvust ja keskmisest töötasust.

Sissetulekuallikate puhul tuleneb nende jaotus konkreetsest suunitlusest, mis tähendab, et netotulu jaotumise täpsemaks vaatlemiseks võetakse ka detailsem tuluallikate liigitus – sissetulekute jaotumist on võimalik vaadelda peensusteni. Käesolevas töös on sissetulekute puhul rõhku pööratud vaid nende tähtsaimatele allikatele. Ka sissetulekute puhul on võimalik rääkida erinevatest käsitlustest, näiteks ekvivalentnetosissetulekud arvestavad erinevalt netosissetulekutest leibkonnaliikmete tarbimiskaale. Seetõttu väljendab ekvivalentnetosissetulek kõrgemat näitajat kui netosissetulek, seda eriti lasteta leibkondades. Nii saavad lastega, eriti üksikvanemaga leibkonnad lastetoetuste näol abi riigilt. Heaoluriikides pööratakse enam tähelepanu ka naiste tööhõivele, sest üksi elavad naised kuuluvad meestega võrreldes suurema tõenäosusega üksikvanemaga leibkondadesse. Lisaks on teada, et naised saavad meestega võrreldes vähem palka.

1.3. Leibkonnastruktuuride ja toimetuleku võimalikud seosed