Legitimatsioon Eesti poliitilise kultuuri kontekstis

Käesoleva alapeatüki raames avatakse legitimatsiooniprobleemistik detailsemalt Eesti poliitilise kultuuri kontekstis ning vaadeldakse erinevaid legitimatsioonitasandeid lähtudes Vogt’i ja Lagerspetz’i (2004) poliitika kontseptsioonide määratlusest.

2.3.1 Eesti poliitilise kultuuri areng

Klassikalise määratluse kohaselt on poliitiline kultuur suhtumiste, uskumuste ja tunnetuste kogum, mis loob poliitiliste protsesside mõtestamiseks teatava korrastatuse, annab neile mõtte ning varustab inimesed baasarusaamade ja reeglitega, mis suunavad nende poliitilist käitumist (Pye 1968; Lane & Ersson 2005; Inglehart 2005; Formisano 2000, Kalev et al 2008 kaudu). Lauristin et al (1997) poliitilise kultuuri uurimused loetlevad selle osistena järgmised elemendid:

Poliitilise otsustamisega seotud väärtused, normid, uskumused, teadmised ja nendele toetuvad reeglid, protseduurid, traditsioonid ning rituaalid.

Poliitika keel, poliitilise tegevusega seostatavad mõisted ja sümbolid, poliitiline diskursus.

Poliitiline käitumine, näiteks valimistel tehtav valik ideede, isikute ja tegevuste vahel.

Euro temaatikat poliitilise kommunikatsiooni mudelitega analüüsides tuleb arvestada, kus on Eesti oma poliitilise kultuuri arengus, millised tendentsid seda iseloomustavad, ning kuidas on sellest tulenevalt mõjutatud kommunikatsiooniprotsess.

Eesti poliitika muutuseid analüüsides küsivad Lagerspetz ja Vogt (2004: 60), miks on enesestmõistetav, et demokraatlik poliitika ei suuda viia kõige olulisimaid teemasid enamike kodanike ette ning miks on aktsepteeritud, et inimesed ei räägi poliitikas kaasa.

Vähest poliitilist aktiivsust ning poliitikute võimet olulised teemad rahvani viia aitab ühelt poolt selgitada ka Lauristini et al (1997: 5) poolt kaardistatud Eesti poliitilise kultuuri arengu kolm faasi. Nendeks on rahvast 80-90ndatel massiliikumisse koondanud ja poliitilist ühtsust tähendanud mütoloogiline, 1990ndate uute erakondade kujunemisega alanud ideoloogiline ning politiilise kultuuri tegelikku kujunemist iseloomustav kriitilis-ratsionaalne faas. Ideoloogiline faas kestab suures osas tänaseni, seda ajajärku iseloomustab vastandumine poliitikas, populaarsuse taotlus tekstidele ja

27 persoonidele, mitte järjekindlale poliitilisele tegevusele ning rahva kõrvalejäämine otsustustest ja sellega seotud võimu delegitimatsioon. Kriitilis-ratsionaalses faasis jõutakse poliitilise kultuuri tegeliku kujunemiseni - kaob emotsionaalsus, diskursus omandab ratsionaalse iseloomu, osapooli ühendab Habermasi poolt kirjeldatud argumentatsiooni aluseks olevate väärtuste läbipaistvusel ja tunnustatusel põhinev kommunikatiivne eetika.

Kui proovida kaardistada, millises punktis paikneb Eesti politiiline kultuur täna, siis võib märkida, et Eesti poliitilise kultuuri areng võiks olla ikka veel ideoloogilise ja kriitilis-ratsionaalse faasi vahepeal. Ühelt poolt iseloomustab tänast olukorda vastandumine suurte poliitiliste parteide ja erinevate ideede vahel (mh viimaste valimiste sõnumisstrateegia tugines selgelt vastandusele), rahvast ei kaasata oluliste poliitiliste otsuste tegemisse (mh 2009. aastal langetatud käibemaksu tõusu otsus langetati suures osas ilma igasuguse avaliku aruteluta) ning ka võimu ei peeta väga usaldusväärseks (viimaste AS Turu-Uuringute andmetel usaldab poliitilisi parteisid 24 protsenti elanikkonnast (Vainu 2010)). Teisalt on pead tõstmas mitmed uued ja suuri kogukondi hõlmavad kodanikualgatused (nt Minu Eesti mõttetalgud), kes on ratsionaalselt arutleda tahtev ja suutev kogukond. Seega peamisteks arutleva demokraatia piiranguteks Eesti poliitilise kultuuri kontekstis võib pidada traditsiooniliselt madalat võimu legitiimsust, post-sovietlikku tausta ning materialismi ja vähest huvi ühiskonnaelus kaasarääkimise vastu.

Lisaks märgivad Pollack et al (2003: XIV), et riigi poliitiline kultuur on seotud rahvusvahelise keskkonna, institutsionaalsete, sotsiaalsete ning majandusarenguga seotud teemadega, mis kujundavad poliitilise suuna ühiskonnas. Demokraatliku poliitilise kultuuri arendamise takistusteks ja piiranguteks nimetavad nad ka majanduskriise, sotsiaalse ebavõrduse suurenemist, poliitiliste institutsioonide ebaefektiivsust. Sellest tulenevalt tuleb universaalsete - arutleva demokraatia, legitiimsuse kujunemise ning poliitilise kommunikatsiooni mudelite rakendatavaust võtta teatud reservatsiooniga ning arvestada senisest enam eelpool viidatud põhjuseid ja majanduslikku konteksti.

28 2.3.2 Legitimatsiooni erinevad tasandid

Lagerspetz ja Vogt (2004) on analüüsinud Eesti poliitika ja poliitilise kultuuri muutumisi ning nende põhjuseid kolme erineva mõiste abil: institutsionaalne poliitika (kujutab endast tavapärast valitsuse, kohalike omavalitsuste jne langetatud otsuseid), identiteedipoliitika (kultuuriline ja kommunikatiivne keskkond, milles kujundatakse erinevaid poliitilisi, kultuurilisi, jt identiteete), ning poliitika iseeneses ehk tavapoliitika (kodanikuühiskonna roll, kolmanda sektori algatused, võimalus-suutlikkus poliitikas osaleda). Need kolm vormi vastavad kolmele erinevale ühiskonda kujundavale protsessile, mis on iseloomulikud Ida-Euroopa riikidele viimased 10-15 aastat: riigi ehitamine, rahvuse kujundamine ja ühiskonna arendamine (ibid: 68-70).

Kui asetada euroga seotud teemadering ülalkirjeldatud skeemi legitimatsiooni aspektist, siis võiks see välja näha allolevas tabelis tooduna.

Poliitika tüüp Protsess Peamised küsimused

Institutsionaalne poliitika

Riigi ehitamine Nt: Maastrichti kriteeriumide täitmine, EK raportite sisu, valitsuse võimekus otsuseid vastu võtta, riigikogu võimekus seadusi vastu võtta.

Identiteedi poliitika Rahvuse kujundamine Nt: Eesti vastandumine Balti riikidega/eurotsooni riikidega, raha kui oma sümboli säilitamine.

Tavapoliitika Ühiskonna arendamine Nt: inimeste heaolu tõus, tööpuuduse leevendamine, kriisi pikendamine, hinnatõus, reisimise lihtsustumine.

Tabel 2. Legitimatsiooni küsimused euro näitel lähtudes Lagerspetz’i & Vogt’i (2004: 69) kontseptuaalsest skeemist

Antud magistritöös tuleb seega vaadelda legitimatsiooni probleemi mitme mõiste tasandil. Institutsionaalne tasand hõlmab selliseid eurole üleminekuga seotud teemasid nagu Maastrichti kriteeriumide täitmine, eurotsooniga liitumiseks vajalike õigusaktide vastu võtmine jpt. Samas identiteedipoliitika hõlmab kõiki neid teemasid, mis puudutavad Eesti mainet nii rahvuse ja omariikluse tasandil (kaotame oma

29 iseseisvuse ja otsustusõiguse jm) kui rahvusvahelisel tasandil (Eesti püüdlus olla kõige parema rahandusega riik, usaldusväärne ja hea investeerimiskeskkonnaga riik jt).

Lagerspetz´i ja Vogt´i (2004: 71) järgi on rahvusliku identiteedi konstrueerimine lõppematu protsess ja puudutab kõiki tänapäeva ühiskondi - riigi positsioon maailmas on küsimus pidevas redefineerimisest. Eestis on institutsionaalne poliitika olnud isereguleeruv poliitilisele eliidile omane protsess, identiteedipoliitika, olgugi, et see tihti väljendub just sellesama eliidi kaudu, vajab alati ühendust mingil moel ka laiema elanikkonnaga (ibid: 57-93). Kolmas poliitika mõiste hõlmab igapäevasemaid, reaalelulisemaid probleeme ja küsimusi nagu näiteks, kas euro tulekuga suureneb inimeste heaolu/sissetulekud, kas on oodata hinnatõusu. See on tasand, kus inimesed reaalselt saaksid debatis osaleda ja arutleda ning see hõlmab erinevate ühenduste, parteide ja algatuste võimekust kaasa rääkida ning mõjutada poliitilist protsessi.

Eeltoodud kolmeses jaotuses arutletakse eurole üleminekuga seotud erinevate teemade legitimatsiooni vajadust, eeldust ja protsessi.

30