Lühiajaline väljasõit ja riigi vastutus

Kui vangla ei arvesta väljapoole vanglat lubatava kinnipeetava ohtu ühiskonnale ning kinnipeetav paneb toime õigusrikkumise, siis võib teatud juhtudel tekkida küsimus riigi vastutusest ning need küsimused langevad art 2 kaitse alla. Eeltoodud problemaatikat ja riigi vastutuse ulatust analüüsis kohus kaasuses Bromiley vs. Ühendkuningriik*⁴⁴⁶. Kohtul tuli analüüsida, kas art 2 alla langeb juhtum, kus kinnipeetav, kes oli lühiajaliselt lubatud vanglast välja kodu külastama, võttis sellel perioodil kolmanda isiku elu, jättes õigel ajal vanglasse naasmata. Kaebuse esitasid kohtule tapetu vanemad, kes leidsid, et vangla tegevuse tõttu ei ole riik kaitsnud nende tütre elu. Kohtu põhiküsimuseks oli see, kas vanglateenistujad teadsid või oleksid pidanud teadma, et lühiajalisel väljasõidul paneb kinnipeetav toime kuriteo.

Kohus uuris kaasuse asjaolusid ning järeldas, et antud juhul puudus kinnipeetava kohta informatsioon, et ta võiks kujutada endast ohtu teistele isikutele. Peale selle oli isik varem kahel korral probleemideta viibinud lühiajalisel väljasõidul. Sellest lähtuvalt leidis kohus, et riik ei vastuta ohvri vanemate ees.

444 J.-P. Céré (viide 408), lk 87–88.

445 Mémento du surveillant (viide 390), lk 169.

446 EIKo menetlusse võtmata jätmise kohta 23.11.1999, Bromiley vs. Ühendkuningriik.

104 Detailsemalt tuli eeltoodud küsimust EIÕK suurkojal arutada asjas Mastromatteo vs. Itaalia*

447. Riigi kaebas kohtusse ohvri isa, leides, et riik vastutab nelja kurjategija tegevuse eest, kes pangaröövi käigus üritasid ärandada tema poja auto ning selle tulemusena tapsid tema poja.

Kurioosne on selle juhtumi juures see, et kaks kolmest kurjategijast olid saanud vanglast lühiajalise väljasõidu loa, kuid selle lõppedes nad tagasi ei pöördunud, jäädes tagaotsitavateks. Üks kurjategijatest viibis erijärelevalve all (poolvangistuses), tal oli päevasel ajal lubatud töötada vanglast väljaspool, kuid ka tema ei täitnud temale pandud kohustust ega pöördunud vanglasse õhtusel kellaajal tagasi. Seega kandsid kolm kurjategijat neljast ohvri surma põhjustamise hetkel vanglakaristust. EIK rõhutas esmalt, et iseenesest on riigil kohustus tagada ühiskonna üldine kaitse vanglakaristust kandva üksikisiku või mitme isiku tegude eest. Seejärel analüüsis kohus, kas vangistuse alternatiivabinõude süsteem hõlmab ka riigi kohustust vastutada juhtudel, kui lühiajalisel väljasõidul või vanglast mingil muul põhjusel väljas viibiv kinnipeetav paneb toime tapmise. Kohus leidis, et põhimõtteliselt võib sellisel juhul tekkida küsimus riigi vastutusest, antud kaasuses tähendas see vastutust seoses kahe lühiajalisel väljasõidul viibiva ning poolvangistuses viibiva isikuga. Samas tunnistas EIK, et vajalik on ka isikute progressiivne sotsiaalne integreerimine, mille väärtuslikuks osaks on sellised abinõud nagu lühiajaline väljasõit. Kohus uuris lühiajalise väljasõidu lubade andmise süsteemi Itaalias ja leidis, et sealsed vanglast välja lubamise tingimused on piisavad kaitsmaks ühiskonda. Seejärel uuris kohus konkreetselt ohvri surma põhjustanud isikute lubadega seonduvaid asjaolusid ning järeldas, et miski ei viidanud sellele, et vangla teadis või oleks pidanud teadma nende isikute poolt kolmandatele isikutele kujutatavast tõelisest ja vahetust ohust. Sellest lähtuvalt ei leidnud kohus, et riik oleks rikkunud art-t 2.

Vastupidiselt leidis kohus art 2 rikkumise asjas Maiorano ja teised vs. Itaalia*⁴⁴⁸ Antud asjas tappis lühiajalisel väljasõidul viibiv kinnipeetav koos kaasosalistega kaks isikut. Kinnipeetav ise oli esialgselt 1975. a süüdi mõistetud grupiviisilise väärkohtlemise eest, mille käigus oli kaht noort naisterahvast mitme päeva vältel hoitud kinniseotuna ning vägistatud, üks ohvritest suri ning kinnipeetav sai eluaegse vanglakaristuse. Vangistuse käigus jätkas isik rikkumiste toimepanemist, sh sooritas põgenemiskatse ja võttis pantvangi. Hoolimata eeltoodust võimaldati tal osaleda lühiajalistel väljasõitudel alates 1992. a. Siinkohal on oluline veel mainida, et ühelt väljasõidult jättis isik tagasi tulemata ning ta leiti 1993. a Prantsusmaalt, kus ta oli seotud kohalike kuritegelike organisatsioonidega. Hoolimata sellest võimaldati tal taas alates 1999. a viibida lühiajalistel väljasõitudel, sest isiku käitumine vanglas oli pikka aega

447 EIKSo 24.11.2002, Mastromatteo vs. Itaalia.

448 EIKo 15.12.2009, Maiorano ja teised vs. Itaalia.

105 olnud hea ega olnud esinenud intsidente. Teine oluline aspekt selle asja juures oli see, et kaaskinnipeetavad olid politseile ja prokuratuurile korduvalt edastanud informatsiooni, et isik jätkas vanglas olles suhtlust kuritegelike organisatsioonidega, sh agiteeris kaaskinnipeetavat tapma karistuse täideviimise kohtu presidenti. Prokuratuur hakkas asja uurima, kuid ei edastanud seda infomatsiooni täitmiskohtunikule, kes konkreetsel juhul otsustas kinnipeetava vanglast välja lubamise. Kinnipeetavale anti lühiajalise väljasõidu luba ning väljasõidu ajal tappis ta koos kahe kaasosalisega endise kaaskinnipeetava abikaasa ja tütre, selle rikkumise eest mõisteti talle taas kord eluaegne vanglakaristus. Mõrvatute omaksed esitasid kaebuse, et riik on rikkunud art-t 2. EIK kordas juba varem välja öeldud põhimõtet, et riigil on positiivne kohustus kaitsta isikute elu. Teatud juhtudel tähendab see konkreetsete ohus olevate isikute kaitset ja teistel juhtudel tähendab see ühiskonna üldist kaitset potentsiaalsete rünnakute eest nende isikute poolt, kes kannavad vägivaldsete kuritegude eest karistust vanglas. Kohus märkis, et vabanemispäeval ei olnud võimalik identifitseerida ohvreid konkreetsete rünnakuobjektidena, seega lahendas kohus selle kaasuse lähtuvalt üldisest ühiskonna kaitsmise kohustusest. Kohus möönis, et lühiajaliste väljasõitude süsteem on oluliseks isiku taasühiskonnastamise meetmeks ning siseriiklik regulatsioon arvestas ka ühiskonna kaitse vajadusega. Samas nägi kohus probleemi selles, kuidas antud juhul seda meedet rakendati.

Kohus rõhutas, et positiivsed faktorid nagu see, et kinnipeetava käitumine vanglas oli olnud hea ning pika aja jooksul ei olnud esinenud intsidente, ei kaalunud üles seda, et isikut oli korduvalt karistatud raskete kriminaalkuritegude eest ning tal oli kalduvus mitte respekteerida seadust. Seega nägi kohus, et täitekohtunik pidanuks olema ettevaatlikum, võttes arvesse erakordselt brutaalseid kuritegusid, mida isik oli sooritanud. Samuti pidas kohus riigi eksimuseks seda, et prokuratuur ei edastanud täitmiskohtunikule informatsiooni selle kohta, et on võimalikke kahtlusi selles, et isik ei loobu kuritegevusest. Asjaolu, et prokuratuur ise hakkas politseiga neid kahtlusi uurima, ei vähendanud antud juhul riigi vastutust. EIK leidis, et riik on rikkunud art-t 2.

***

Tulenevalt EIK seisukohtadest eeltoodud on seadusandja 2007. a täiendanud VangS-i lühiajalise väljasõidu regulatsiooni. VangS-i §-i 32 täiendati lõikega 4¹, mille kohaselt võidakse määrata lühiajalisele väljasõidule lubamise käskkirjas kohad, kus kinnipeetav võib väljasõidul viibida või peab viibima, ning ajad, millal kinnipeetav on kohustatud määratud kohtades viibima või ei tohi seal viibida, , või tegevused, mis on väljasõidul välistatud või

106 mida kinnipeetav on kohustatud tegema. Regulatsiooni eesmärk on tõhustada kontrolli lühiajalisel väljasõidul viibivate kinnipeetavate ja nende lubatud tegevuste üle.⁴⁴⁹