Kvantitatiivne sisuanalüüs

Standardiseeritud uurimisviisi kasutamise eesmärk on saada üldisem pilt sellest, kuidas lobitööd ja lobiste meedias. Sisuanalüüs annab ülevaate teksti omaduste esinemissagedusest ja muutumisest makrotasandil, võimaldades tekstikogumeid täpsetel alustel võrrelda ning analüüsitulemusi hiljem üldkogumile ja teooriatele üldistada (Kalmus, 2015a). Kontentanalüüsi tulemused on esitatud numbriliselt ja need on küllaltki kergesti kontrollitavad (ibid.).

Meetodi kasutamine eeldab, et esmalt määratakse kindlaks analüüsikategooriad, seejärel tekstid kodeeritakse ning hiljem analüüsitakse ja interpreteeritakse andmeid vastavalt kontekstile (Kalmus, 2015a). Analoogselt kirjeldatule koostasin esialgu uurimisküsimustest lähtuvalt analüüsikategooriad, mida täiendasin 15 artikli põhjal proovikodeerimise järel ja hiljem analüüsi käigus. Kodeerimisjuhendile põhinedes (vt Lisa 1) märkisin üldtunnustest üles ilmumiskuupäeva, väljaande, pealkirja, lingi, lobist kõnelemise konteksti ehk teema, artikli autori nime, kõneisiku nime ja tema ametinimetuse. Teemade määramisel jälgisin, millega seonduvalt oli lobimisest artiklis räägitud. Nende kodeerimisel olin küllaltki üksikasjalik, mistõttu eristasin esmase lugemise järel 18 teemat, mida esines enam kui ühes artiklis. Üksikutel kordadel esinenud lobist kõnelemise kontekstid kodeerisin „muu“ alla. Kategoriseeritud tunnused olid kõneisiku roll, lobitööst kui tegevusest rääkimisel kasutatavad sõnad ja selle tegijaid ehk lobiste kirjeldavad sõnad. Viimaks määrasin iga artikli tonaalsuse. Kogutud andmete töötlemiseks kasutasin MS Exceli programmi.

Kogu töös lähtusin eelmises peatükis viidatud Transparency Internationali lobitöö definitsioonist, mis näeb lobitegevust igasuguse huvigrupi-poolse avalike otsuste mõjutamisena. „Lobisti”

defineerimisel lähtun Korruptsioonivaba Eesti sõnastatud definitsioonist, kus lobitegija tähendab

„nii elukutselist palgalist lobisti, erasektori huvide esindajat (organisatsioonisisene lobist), avalike suhete eksperti huviesinduses, kodanikuühiskonna (MTÜde) esindajat, ettevõtete esindajaid, kaubandus- ja tööstuskodade huvikaitsjaid, ametiühinguid, advokaadibüroosid, usulisi organisatsioone kui ka teadlasi/akadeemikuid“ (Jemmer, 2014: 48). Üldiste tunnuste kodeerimine põhines artiklis esitatud andmetel ja nende üles märkimine aitas mõista, mis loogikast lähtuvalt on lobist kõneldud. Kategoriseeritud tunnuseid oli seejärel juba lihtsam kindlaks määrata, kuid subjektiivsuse vältimiseks lähtusin kodeerimisel järgmistest reeglitest:

Kõneisikute rolli defineerimisel lähtusin eelkõige artiklis kasutatud ametinimetustest. Eristasin neid kuue kategooria alusel: tavakodanik, avalik teenistuja, poliitik, spetsialist, ajakirjanik/toimetus ja huvigruppide esindaja.

a. Tavakodanike alla liigitusid näiteks üliõpilane, aktivist, visionäär või „lumehelbekese“

tiitliga arvamusartikli autor.

b. Kõik riigitöötajad (sealhulgas näiteks kohtunikud, õiguskantsler või ministeeriumite esindajad) määrasin avalikeks teenistujateks.

c. Avalikest teenistujatest omakorda eristasin poliitikud ehk poliitilisse erakonda kuuluvad isikud, riigikogu liikmed ja ministrid.

d. Spetsialistidena nimetasin töös vaid üksikuid isikuid, kes erapoolikult avaldasid analüüsivaid arutlusi aktuaalsetest ühiskondlikest teemadest. Näiteks oli selleks end sotsioloogina esitletud Juhan Kivirähk, kes arutles arvamusartiklis Eesti tuleviku üle.

e. Ajakirjanikud ja toimetuse märkisin kodeerides ära juhtudel, kui uudisartiklis puudus toimetuseväline kõneisik, tegemist oli juhtkirjaga või kui ajakirjanik oli näiteks intervjueerides lobitöö kohta küsinud.

f. Kõneisikud, kes vähemalt potentsiaalselt võiksid olla lobistid, kodeerisin huvigruppide esindajaks. Lähtudes töös kasutatud lobitegija definitsioonist liigitusid nende hulka äriettevõtte esindajad, elukutselised lobistid, teadlased või vabaühenduse/liidu/koja esindajad, kelle märkisin ühtlasi üles alajaotuses. Huvigrupi esindajate hulka liigitusid vaid need teadlased, kes võtsid sõna mitte pelgalt eksperdi rollis, vaid rääkisid laiemalt teadlaste huviesindustööst.

Lobitööst ja lobistidest rääkimiseks kasutatud sõnade ja väljendite üles märkimiseks tuli iga artikkel põhjalikult läbi lugeda, sest esines väljendeid, mida otsisõnadena ma ei kasutanud. Kuna ühes artiklis võidi kasutada erinevaid sõnu ning väljendeid nii tegevuse ja tegijate nimetamisel, tuli märgata muuhulgas metafoore, kujundlikke väljaütlemisi ning võrdlusi.

Tonaalsuste kodeerimisel võtsin aluseks lobist rääkimisel kasutatud sõnad, väljendid ja väited, millele toetudes määrasin, kas artiklis domineeris positiivne, negatiivne või tasakaalustatud hoiak.

Selleks tuli eeskätt hinnata, mis proportsioonis esitatakse lobimist toetavaid või kritiseerivaid argumente ning missugune seisukoht lõpuks kõlama jääb.

Tekstinäide positiivsest teemakäsitlusest pärineb Postimehe intervjuust Reformierakonna esimehe ja endise Euroopa Parlamendi saadiku Kaja Kallasega:

Eestis on lobi stigmatiseeritud. Kui keegi lobistab oma huvisid, öeldakse sageli selle kohta

„oi-oi“. Seevastu Euroopa Parlamendis on öeldud, et oma huvide esindamine on demokraatliku protsessi loomulik osa. Kui mingi reegel puudutab mingit tööstust, on selge, et nad võtavad sellel teemal sõna ja neid tuleb kuulata, et poliitikud ei teeks rumalaid otsuseid. (Saar, 2018).

Kallas ei toeta Eestis levinud sildistavat hoiakut ja toob vastukaaluks välja, et Euroopa Parlamendi hinnangul on tegemist demokraatliku protsessi loomuliku osaga. Ta väljendab toetavat ja mõistvat suhtumist lobitöösse öeldes, et tööstuse huvi võtta osa reeglit puudutavates aruteludes on selge.

Lisaks viitab ta kuulamisest ja rumalatest otsustest rääkides lobitegevusest saadavale väärtuslikule informatsioonile, mis võimaldab otsusetegijatel teha teadlikumaid ja kaalutletumaid järeldusi.

Selliste ütlemistega asetab Kallas lobistide tegevuse positiivsesse valgusesse, rõhutades selle vajalikkust ja iseenesestmõistetavust demokraatlikus otsustusprotsessis.

Negatiivselt kujutas lobitööd näiteks endine sotsiaaldemokraatide esimees Jevgeni Ossinovski, kes alkoholipoliitika kontekstis arvustas alkoholitootjatest huviesindajaid:

Enne mind surfas sellest ametist läbi hulk inimesi, kes panid need asjad [ettepanekud alkoholikahjude vähendamiseks] tuimalt sahtlisse tolmu koguma. Nad ei teinud seda juhuslikult, iga minister teab, et alkoholi- ja ravimitööstus on kõige jõhkramad lobigrupid (Tooming, 2019).

Siin tsitaadis kujutatakse lobitegijaid julmade tegelastena, kes autori sõnul seisavad vastu avaliku huvi seisukohast kasulike muudatuste elluviimisele. Süüdistamine ilmneb esmalt selles, et Ossinovski algatatud muudatusi ei tehtud tema sõnul varem kõige jõhkramate lobigruppide ehk alkoholi- ja ravimitööstuse vastuseisu tõttu. Negatiivne ülivõrdes omadussõnafraas kõige jõhkram jätab lobistidest häbematu mulje.

Tasakaalustatuna kodeerisin meediatekstid, milles puudusid laetud hinnangud või kus negatiivsed ja positiivsed käsitlused esinesid balansseeritult, misjuures ei kujunenud välja ühese hoiakuga konstrueerimisviisi. Sellisel viisil kõneles lobitööst näiteks kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute osakonna juht Kusti Salm:

Lobi käib ja lobi tehakse, lobi iseenesest on normaalne. Probleem on see, kui otsustusprotsesse üritatakse mõjutada poliitikute, välisriikide, meediakampaaniate, laimukampaaniate kaudu. (Kivi, 2019).

Tsitaadis on ühest küljest näidatud lobitööd kui normaalse ehk loomuliku nähtusena, kuid teisalt on autor rääkinud problemaatilistest ja ebaeetilistest taktikatest, mida lobistid eesmärgi saavutamiseks kasutada võivad. Seega ei kujuta Salm lobitööd üdini taunivana, vaid loetleb hinnanguvabalt üles tegevused, mis ei ole ausa lobi tunnusteks.

Ühe kaaluka osa tasakaalustatud artiklitest hõlmasid veel enamus kaasamist käsitlenud meediatekstid, kus küll kritiseeriti riigipoolseid kaasamispraktikaid ja selle organisatoorset poolt, kuid üldine suhtumine kaasamise ideesse oli samal ajal pooldav ning selle vajalikkust rõhutav.

Näiteks kahtles kaasamise tulemuslikkuses kultuuripoliitika põhialuste dokumendi väljatöötamise protsessis Tartu Kunstnike Liidu juhatuse esimees Markus Toompere:

Valdkonna spetsialistide kaasamine on ministeeriumile tähtis eelkõige mainekujunduse pärast, nende kogemustest tulenev sisend ei huvita aga kedagi. Alljärgnevalt mõned mõtted, miks ei tohiks kunstivaldkonna inimesed "Kultuur 2030-lt" loota mitte midagi positiivset. (Valme, 2018).

Tsitaadi autor väljendab rahulolematust kaasamise toimimismehhanismide ja väljundi osas väites, et ministeerium kutsub kaasamisele osalejaid mainekujunduse pärast ja huvi arvamuse vastu puudub. Samas viitab kaasamise potentsiaalile eeldus, et spetsialistidelt saab kogemustest tulenevat sisendit. Autor pole seega rahul näilise kaasamisstiiliga kaasneva ebaefektiivsusega,