Kuvavahend

Trükikaartidel kujutatud teabe vahendamiseks kasutajani on kõige levinumaks materjaliks paber, harvemini metall, plastik, puit vms. Digitaalkaarte edastatakse aga väga erinevate parameetritega elektrooniliste seadmete vahendusel, mis erinevad olulisel määral nii trükikaartidest, kui ka üksteisest. Elektrooniliste kuvavahendite puhul varieeruvad muuhulgas ka kaardipildi kontrollimise tehnilised võimalused, ulatudes klaviatuurist ja hiirest puutetundlike ekraanideni.

2.1.1 Kuvavahendi mõõtmed

Trükikaarti planeerides ja kujundades on tulemuse mõõtmed ja infokandja materjal üldjuhul täpselt teada, kuid ühele ja samale digitaalsele kaardile on võimalik ligi pääseda

12 väga erineva suuruse ja kvaliteediga vahendite abil. Näiteks veebikaarti, mille kujundamisel on arvestatud keskmise lauaarvuti ekraani parameetritega, on põhimõtteliselt võimalik vaadata ka mobiiltelefoniga, mille ekraan on aga tunduvalt väiksem. Seetõttu tuleb elektroonilist kaarti planeerides kindlasti analüüsida selle otstarvet ning arvestada, milliste parameetritega elektroonilisi vahendeid konkreetse lõpptoote kasutamiseks eeldatavalt kõige enam kasutatakse.

Ekraani suuruse osas on eriti kiiresti arenenud mobiiltelefonid. Kui veel viis aastat tagasi oli mobiiliekraanide keskmine suurus 128 x 128 pikslit ja neile sai luua vaid primitiivseid kaardipilte, siis tänaseks on tehnilised võimalused oluliselt muutunud. Vastavalt uuringule, kus võrreldi ligi 400 erinevat mobiiltelefoni aastatest 2005-2008, selgus et väikseima (128 x128) ja suurima (800 x 480) ekraani vahe on koguni 23-kordne (Sender 2008). Nii on mobiiltelefonidele suunatud kaartide kujundamisvõimaluste osas toimunud viimastel aastatel suur kvalitatiivne hüpe, mida on omakorda täiendavalt võimendanud ekraanide resolutsiooni suurenemine.

2.1.2 Resolutsioon

Trükikaartide kujundamisel arvestatakse trükiseadme poolt võimaldatud punktide suuruse ja tihedusega, mille suhet väljendab ühik dpi (dot per inch - punkti tolli kohta) (Unt 2002). Elektroonilistel väljundseadmetel edastatakse informatsiooni pikslite (pildielementide) abil. Piksel on ekraanipildi kõige väiksem kahemõõtmeline osa, millele saab sõltumatult kinnistada atribuute, näiteks värvust ja intensiivsust (Keeleveeb 2008).

Resolutsioon tähendab punktitihedust mingi pikkusühiku kohta, enamasti piksleid tolli kohta (ppi – pixels per inch). Tihti kasutatakse sõna resolutsioon ekslikult pikslite koguarvu mõistes. Näiteks, kui arvutiekraani seadetes palutakse määrata resolutsiooniks 1024 x 768, siis sõltumata ekraani suurusest laotatakse sellele laiali 1024 korda 768 ehk 786 432 pikslit, kuid tegelik resolutsioon sõltub omakorda sellest, kui suur on konkreetne kuvar. Kui samade mõõtmetega ekraanile mahutatakse rohkem piksleid, mahub sellele ka rohkem informatsiooni ning suureneb pildi teravus.

Resolutsiooni suurenemise arengus on aga ka mõistlikkuse piir, kuna inimsilm suudab üldjuhul eristada maksimaalselt 340 ppi-d ja sellest suurema resolutsiooniga ekraanidel ei ole enam mõtet (Sender 2008). Hetkel on üheks maailma teravama ekraanipildiga mobiiltelefoniks Nokia N900, resolutsiooniga 267 ppi-d (Areacellphone 2009).

13 Võrdluseks, iPhone 3Gs ekraani resolutsioon on 163 ppi-d (Apple 2010). Tuleb siiski arvestada, et tänapäeval jääb ekraanide resolutsioon reeglina vahemikku 90 kuni 110 ppi.

Võrreldes ka täiesti tavapärase tindiprinteriga, mis suudab saavutada trükitihedust 300 kuni 600 dpi, on seda siiski kaunis vähe. Kui ei ole piisavalt punkte, et konstrueerida tähemärki (näiteks väga väikese kirja puhul või väga madala resolutsiooni korral), võib esineda ebajärjekindlust samade tähemärkide esitamisel defineeritud suurusel tulenevalt sellest, kuidas tekstirida väljundseadmes punktireaga ühtib. Sellistel juhtudel on tüüpilisem viga tähepostide laiuse varieerumine, kuigi ei tohiks. Veelgi halvem, kui kipuvad kaduma tähemärkide põhitunnused (Unt 2002). Eriti mõjutab see asjaolu väikesi kirju, millega kartograafid kaarte kujundades tihti kokku puutuvad (Sheesley 2009).

2.1.3 Värvisüntees

Teiseks oluliseks erinevuseks paberile prinditavate ja elektroonilistel vahenditel kuvatavate kujutiste vahel on värvisüntees. Vastavalt sellele, kas tegemist on värviaistingut esile kutsuvate kiirguste liitmise või nende eraldamisega, saame rääkida aditiivsest ja subtraktiivsest sünteesist (Tammert 2006).

Paberkaartide trükkimisel toimub värvide segunemine subtraktiivse sünteesi printsiibil.

Värvisubstantsid absorbeerivad (neelavad) teatud kindla osa valguskiirgusest, ülejäänud osa reflekteerub (peegeldub), kutsudes esile teatud kindla värviaistingu.

Arvutimonitoril toimub värvide segunemine aga aditiivse sünteesi printsiibil. Vastavalt inimsilma võrkkesta kolmele kolvikeste tüübile, mis on tundlikud vastavalt oranžpunasele, rohelisele ja violettsinisele, ongi nimetatud kolm värvi aditiivse sünteesi põhivärvid. Seetõttu tuntakse seda arvutigraafikas ka RGB-mudelina (RGB = Red, Green, Blue). Kui kõik kolm põhivärvi segunevad oma maksimaalses küllastuses ja kindlates proportsioonides, on tulemuseks valge (Tammert 2006). Kuigi värvisünteesid on trüki- ja digitaalmaailmas erinevad ja sellega tuleb arvestada ka värvikoodide määramisel, ei saa seda siiski arvestada visuaalse lõpptulemuse mõjutajana, kuna värvid on vaatamata nende tekitamise viisile kasutaja jaoks siiski sarnaselt tajutavad.

14 2.1.4 Värvide arv

Kuigi inimese silm on võimeline eristama kuni 10 miljonit värvikvaliteeti, mis võivad erineda nii värvilisuselt (küllastuselt) kui heleduselt (Tammert 2006), tuleb elektroonilise disaini puhul teatud määral silmas pidada ka kuvarite inimsilmast madalamat värvide eraldusvõimet ning arvestada, et erinevate kasutajate kuvarite bitisügavus e värvide arv võib olla küllaltki erinev. Bitisügavuse määrab ära see, kui palju toone on pikslid võimelised kuvama ning samuti pikslite heledusvõime. Need karakteristikud määravadki ära maksimaalse kuvatavate värvide arvu (paleti). Maksimaalset võimalikku värvide arvu nimetatakse bitisügavuseks seepärast, et värviinfo on binaarne ning iga selle infokogumi osakest nimetatakse bitiks - digitaalses pildis esinevate värvide arv määratakse seega ära maksimaalse bittide arvuga, mida piksli kuvamiseks kasutatakse. Näiteks 8-bitine ekraan suudab eraldada 256 (2⁸) värvi, samas 24-bitine 16,8 miljonit värvi (Ajalooarhiiv 2010).

2.1.5 Heledus

Kuigi trükikaartide seast võib muuhulgas leida spetsiaalsete värvidega trükitud ja vastava suunitlusega kujundusnüansse arvesse võttes loodud kaarte, mida on võimalik kasutada ekstreemselt pimedates oludes nagu polaaröös, kinnistes pimedates ruumides, liivatormides, koobastes jms (Greenberg 2002), sõltub digitaalse kaardi puhul heledus otseselt ka kuvavahendist. Kuna ekraani heledus on suurel määral kasutaja poolt seadistatav, ei ole seda parameetrit kaardi kujundamise käigus lihtne arvesse võtta, kuid kindlasti on võimalik ja mõistlik arvestada sellega, kas konkreetset kaarti hakatakse kasutama pigem valges või pimedas keskkonnas. Näiteks autonavigatsiooniseadmetes laialdaselt kasutatav „öövaade“ on kujundatud spetsiaalselt tumeda üldtausta ja heledate detailidega, et liiga helendav ekraan juhti ei segaks.

2.1.6 Kuvavahendi mobiilsus

Nagu trükikaardid, jagunevad ka digitaaslete kaartide kuvavahendid üldjoontes statsionaarseteks ja liigutatavateks. Kui tavalise veebikaardi korral on kasutaja reeglina istuvas asendis lauaarvuti taga, siis näiteks mobiiltelefonidesse või GPS-seadmetesse loodavad kaardid peavad olema loetavad ka väikeselt liikuvalt (rappuvalt) ekraanilt.

2010. aasta alguses kolme kuu jooksul läbi viidud uuringu kohaselt kasutas 68% kõigist mobiilnavigeerijatest oma navigeerimisvahendit autos või mõnes muus liiklusvahendis,

15 35% ühistranspordis ja 27% kõndides, joostes või jalgrattaga sõites (ComScore 2010).

Tõenäoliselt on mobiilsete seadmete puhul teatud määral erinevus ka selles osas, kas kasutaja saab liikumise ajal seadet käes hoida (näiteks mobiiltelefon), või paikneb see kasutajast eraldi (auto navigatsiooniseade). Esimese variandi korral on kaardi lugeja ja seadme vahel loetavust pärssiva liikumise efekt väiksem kui teisel juhul, kuna kasutaja omab suuremat kontrolli nii ekraani kauguse kui liikumise üle.

Sarnaselt trükikaardiga tuleks seega ka elektroonilist kaarti disainides põhjalikult analüüsida, kus seda kõige tõenäolisemalt kasutama hakatakse. Kui kaarti kasutatakse liikudes, peavad olulised elemendid olema eriti selgelt eristatavad ja klassifitseeritavad.