Kuldar Sink on üks omanäolisemaid muusikuid Eesti lähiminevikust, kelle loomingu väärtust praegu veel ei hinnata. Sageli avastatakse see aastaid hiljem, kui inimest enam ei ole.
Kuldar Sink sündis 14. septembril 1942 muudikute Marje Singi (1910-1979) ja Peeter Singi (1902-1959) teise pojana Tallinnas, kui maailmas möllas Teine maailmasõda. Kaheksa aastat varem oli sündinud Tunne-Väldo Sink (praegu Kelam).
Lapsena oli ta väga iseseisev ja algatusvõimeline, emotsionaalne ja käitumiselt vastandlik.
Sõpru oli tal vähe ning seetõttu viibis palju kodus. Teised lapsed olid temaga sõbrustamisest huvitatud, kuna Kuldar Singil oli üks küla jalgratastest.
Isalt sai ta usulise suunitluse, mis kajastub loomingus, ja ema lõi muusikalise atmosfääri.
Marje Sink oli lõpetanud kompositsiooniklassi ja õppinud orelit, seetõttu oli Kuldar Singil temast palju abi oma loometegevuses.
Kuldar Sink hakkas varakult kalduma emasse ™ kiiresti arenes muusikaline anne ning esimese katsetuseni jõudis ta kuuendal eluaastal.
Kuldar Singi lapsepõlv jäi Stalini võimuperioodi sisse. Võis ju alles aastaid peale Stalini surma pisut vabamalt hingata ja tegutseda. See kasvamine ahistamise ja terrori maailmas oli kindlasti loomingu mõjutajaks - on ju loomingulise inimese karakter märksa tundlikum kui teistel.
Alg-ja põhihariduse sai ta Tallinna 22. Keskkoolis. Koolis käis ta küllaltki hea meelega. Ta ei olnud küll tüüpiline koolipoiss, kellele meeldis kooli õhkkond, kuid ta sai igati õppetööga hakkama. Oli kohusetundlik ja algatusvõimeline (osales lendlehtede valmistamisel, mille motoks oli "Tõuske üles, saage vabaks, Eesti rahvas" - lendlehed käiku ei läinud, sest julgeolek sattus vahele). Lemmikaineks oli eesti kirjandus, mis avaldus suures lugemuses.
Peale põhikooli jätkas ta õpinguid Tallinna Muusikakoolis, kuhu võeti õppima keskkooli lõpetanuidki. Seega oli õpilaskond vanuseliselt kirju. Kuldar Sink paistis silma oma teadmistega, mõtlemise iseseisvusega, muusika, kunsti ja ilukirjanduse tundmisega.
K. Sink õppis Tallinna Muusikakoolis aastatel 1956-1961 muusikateooriat, kompositsiooni ja flööti. 1960. a lõpetas teooria ja 1961 flöödi alal. Flööt oli tema lemmikinstrumendiks, kuigi ta valdas hästi klaveritki. Kahjuks vähendas insult flöödimängimist. Veljo Tormis üks õpetajaist -märkas Kuldar Singis tulevast heliloojat ja püüdis teda selles osas suunata.
Erialast kirjandust suutis ta lugeda siis juba saksa ja soome keeles, hiljem inglise ja prantsuse keeleski. Sellest ajast on pärit menukas töö "Kontsertiino flöödile ja kammerorkestrile" (1960) ja lõputöö "Kolm pala keelpilli orkestrile" - hapra ja tagasihoitud tundetooniga mediteeriv muusika.
Õpilastöödes (muusikalised) võitlesid fantaasia varjundiarmastus vormiga: üldmulje jäi laialivalguvaks. See-eest köidab eelkõige sentimentaalsusest vaba mediteeriv lüürika ja kõlaline omapära, mis tuleneb peenest, varjundirikkast harmooniast.
1960-1963 töötas ta flöödimängijana "Estonia" orkestris ja 1963-1973 ERSOs. Samuti töötas ta 1960. aasta algul pianisti-kontsertmeistrina. Alates 1973. aastast oli Kuldar Sink vabakutseline helilooja.
Lisasissetulekut tõi filmidele kirjutatud muusika ("Kivid ja leib" 1965; "Sipelgad", 1966;
"Hüvasti, sookollid", "Veel kord kevadest"), näidendimuusika (Kitzbergi "Libahunt") ja artiklid
ajalehele Sirp ja Vasar. Lisaks tegi ta saateid Eesti Raadiole kaasaja muusikast ja eri maade rahvamuusikast.
Infoallikaks olid nii kirjandus kui ka isiklikud rännakud ja reisid Kesk- ja Kagu-Aasiasse.
Vokaaltekstid oma teostele sai Kuldar Sink peamiselt luuletajatelt, kelle ühiseks jooneks oli sügav loodusetunnetus: Tagore, Garcia Lorca, Liiv, Kaplinski, Longfellov jt. Talle meeldis palju viibida looduses ning ta sai sealt sageli inspiratsioonigi (nt
"Aastaajad").
Oma eluga ei saanud ta kuidagi rahul olla, kuid siiski oli. Sageli isegi enam, kui teised. See omadus on kunstnike eelis: leida õnne ja harmooniat tihti oma loomingus. Ta otsis oma teed, mis osutus väga huvitavaks ja keerukaks.
Isiksusena polnud Kuldar Sink kindlasti terviklik, millegi välisega ta ei domineerinud.
Vaatamata isiksuse konfliktsusele, käitus ta vahel ootamatult ning nõnda avaldusid tema teised omadusedki. Ta oli siiras ja väga loomulik, kuigi ta otsingud võisid näida mitteloomulikuna.
Kuldar Sink näis olevat kuidagi kaetud - otsejoones ei pääsenud talle ligi ja ta ei avanud end ka ise, muidu oli ta aga lihtne, väljakujunenud maailmapildi ja missioonitundega, suhteliselt silmapaistmatu.
Oma elu jooksul jõudis Kuldar Sink olla kolmes abielus - viide rahutusele ja otsingutele.
Viimasesse abiellu astus ta 5. detsembril 1989 Ülle Singiga. Ühiselt rajati kodu Võrumaale Kõrvekülla. Kuna Ülle Sink oli samuti muusik ning lisaks veel kunstimeelega, siis olid nende huvid paljuski kattuvad. Nende abielust sündis kaks last: Teodor-Peeter (1992) ja Madli-Marje (1994).
Esimesest abielust oli Kuldar Singil tütred Maarja ja Mirjam, teisest Marrit. Kõik lapsed on hea muusikalise kuulmisega.
Nii nagu lapsepõlveski oli Kuldar Singil hiljemgi vähe sõpru, kuid olemasolevad suhted olid head ning sõbralikud. Töises elus oleks Kuldar Sink vajanud niiöelda mänedžeri, kes oleks korraldanud tema heliteostele teemaõhtuid. Ise ta sellega hakkama ei saanud, kuid igal üritusel püüdis kohal olla.
Omapäraseks muutis teda seegi, et ta karastas end külma veega, käis talv läbi palja peaga, võttis ette pikki jalgsimatku, seda isegi talvel. Oma muresid ta teiste ette ei toonud, kuid jagas kiidusõnu kõigile, kellel oli millekski andi - kunstikalduvused, laulmishimu või muusikahuvi.
Muusikuna töötas Kuldar Sink meeletu fantaasiaga. Kirjutas ööd-päevad läbi, kasvõi nädal aega järjepanu - ei pruukinud magadagi. Tegi kõik selle nimel, et midagi luua. Ajendiks oli rõõm ja idee.
Tema tugevaks küljeks oli oskus kirjutada miniatuure - suurteosed ei tahtnud sisuliselt harmoneeruda. Põhitegevus koondus õhtusele ajale ning siis vajas ta täielikku rahu - võimalusel saatis lapsed ja abikaasagi jalutama. Tavaliselt oli käsil mitu asja korraga, kuigi ühega tegeles ta põhjalikumalt.
Kuldar Singi loometegevust võib võrrelda triiviva laevukesega, mis on kord laineharjal ja siis lainepõhjas - kord on ideid kuhjaga ja siis jälle mitte ühtegi.
Kuigi paljud peavad tema puuduseks heliteoste koondamatust ja detailsust, siis Leili Tammel - Kuldar Singi lemmikinterpreet - arvab, et interpreet peab oskama kordused välja mängida ja dirigent peab ühendama detailid tervikuks. Kuid olenemata sellest oli Kuldar Sink enesekindel, suure minatundega, suure fantaasiatul vaga ja pühendumusega - nii näis see vähemalt teistele.
Kuldar Sink ise oma teoseid paremuse poolest ei järjestanud - kõik on olulised. Ometigi kirjutas ta elu hilisemal perioodil nii mõnegi teose ümber või kohendas pisut. Ühtlasi otsis ta nii andestust, sest nooruses oli Kuldar Sink püüdnud vanemaid mitmeti eitada, eesmärgiga hoiduda pahandustest.
Teiste suure poolehoiu on võitnud kantaat "Aastaajad" (1965), "Surma ja sünni laulud"
(1985), "Kontsertiino flöödile ja kammerorkestrile" (1960). "Aastaajad" - solistile, segakoorile ja kammerorkestrile (tekst Juhan Lii vilt, solisti tekst jaapani luulest A. Sisaski tõlkes). 1998. aastal valmis samanimeline CD. Aastaajad on eestlaslikult karge ja samas humoorikas, värvikas, mõtlik ja lausa kirglikult tundeline.
"Surma ja sünni laulud" - surmas ei nähta Hispaanias mitte lõppu, vaid algust, mitte kadu, vaid pigem avanemist. Siit ka selline pealkiri. Kõneldakse eelkõige inimesest ja tema teekonnast.
"Surma ja sünni laulud" on loodud Gareia Lorca luulele originaalkeeles, tsükkel valmis luuletaja 50. surma-aastapäevaks ja on pühendatud Leili Tammelile. Samal teemal - "Surmaja sünni laulud"
- on loodud ballett Mai Murdmaa koreograafilises seades. Kuldar Singi looming on maailm täis ilu ja poeesiat, maailm, milles teravad psühholoogilised vastuolud ja traagika puuduvad või on ainult kauge tagapõhjana aimatavad. Stiilidest võib tema teostes leida impressionismi, neoklassitsismi, kuid hiljem loobub ta sellestki ning loomingus muutub nii meloodia, harmoonia, tämber ja eriti rütm. Tema teosed ei paku ainult loomingulist rahuldust, vaid sunnivad mõtlema.
Kuldar Singi elufilosoofiaks oli eksistentsialism. See tähendab, et subjektist ning objektist saab tervik ning selle tajumiseks peab sattuma piirsituatsiooni, s.o surmaga silmitsi, siis leitakse oma vabadus.
Vabadus seisneb selles, et inimene ei esineks asjana, mis kujuneb loodusliku ja sotsiaalse paratamatuse mõjul, vaid valiks ennast ise, kujundaks ennast iga oma teo ja toiminguga. Süütunne kõige pärast, mis tema ümber toimub, on vaba inimese tunne. Eksistentsialism pakub reaalsuse vahetu, intuitiivse tunnetamise meetodit. Olemasolu ongi vastuste otsimine küsimustele, kuhu püüelda, kuidas elada, kelleks saada, kuid samas saadab inimest hirm, mure ja rahutus - tuleb tajuda oma surelikkust. Kuldar Singil ei olnud looming praktiliseks eesmärgiks ning hirm tulekahjude ees andis tunnistust tema tajumisest, et on surelik. Nii saavutas ta suutlikkuse tajuda elu iga momendi tähtsust ning vabanes ühtlasi eesmärkidest, ideaalidest, teaduslikest abstraktsioonidest. Ta lõi sisemise sunni vajadusel.
Teadvuse ülesanne on anda mõtet ja tähendust iseendast mõttetule asjade maailmale. Igaüks on meist vaba valima iseenda eksistentsi kujundamist ning kannab ise valiku eest vastutust. Võib arvata, et insuldi üleelamine - üks piirsituatsioonidest - avas Kuldar Singile sügava olemise maailma, mille üle ta oli juba eelnevalt sügavalt mõtisklenud ja arutlenud. Kuldar Sink tajus surmaeelsetel aastatel üha kasvavat hirmu surma ees, tema mitmeisikuline mina hakkas lagunema, oli rahutu ja pinges.
29. jaanuaril 1995 põles maani maha Kuldar Singi maja Võrumaal koos tema endaga.
Tuletõrjujad said teate 18.47 ning piir tulele suudeti panna südaööks. Lumetormi ja valgustuspatareide tühjenemise tõttu jäi õnnetuspaiga uurimine hommikuks.
Laip leiti söestunult köögipõrandalt. Arstlik ekspertiis näitas, et Kuldar Sink oli surnud vingumürgitusse ning alles siis sisse põlenud. Korstnasiiber oli kinni ja selle juures olev pakk kummuli. Sealt leiti ka laip. Ärasaatmine oli 7 veebruaril Kaarli kirikust (Tallinnas) ning matusetalitus toimus Metsakalmistul. Kohalikud teadsid rääkida, et osa Kuldar Singi jäänuseid on maetud Kõrveküla metsa. Seega on ta peale surmagi lõhestatud ehk mitmeosaline, nagu oli tema isiksuski. Tunne Kelam ütles surmateadet saades Kuldar Singi viimasele abikaasale: "Ülle, see oli tema puhastustuli. Tuli justkui korjas osad kokku ning andis tema loomingule mõtte."
Kuna Kuldar Sink oli Hispaania luuletaja Gareia Lorca loomingu austaja, siis tähendas ehk surm talle uut algust - nüüd tehakse rohkem tema loomingu heaks kui varem, kuigi lindistatud on vaid 20% tema teostest. Kahjuks pole ma pädev kirjutama tema loomingu kohta põhjalikumalt, seepärast soovitan tutvuda huvilistel Merike Vaitmaa raamatuga "Kuus Eesti tänase muusika loojat" (Tallinn, Eesti Raamat, 1970).
Kuigi minust muusikut ei saa, olen ma oma tööga jäädvustanud ühe osa juba ajaloo varju kaduva helilooja elust ja loometööstki. Loojad elavad meie kõrval. Oma kodukanti peab tundma põhjalikumalt. Sageli on madalatesse hallidesse majadesse peitunud Eestile olulised anded.
Paraku on liiga palju ükskõiksust, mis annab tunnistust ühtlase halli massi valitsemisest.
Kuid individuaalsus on etem massist ja muusikud on need, kes muudavad igapäevaelu pisut värvikamaks.
Uurimistööd juhendas Tiiu Ojala, Vastseliina Gümnaasiumi ajalooõpetaja
H A R I D U S S O T S I O L O O G I V E E R U D