Kommentaariumid

Kristina Reinsalu (2007) on uurinud e-osalust kohalike omavalitsuste ning ka kohalike ajalehtede online foorumites ja tulemustest selgub, et ühel või teisel moel on nendes osalenud vaid 6-8% vastanutest, aktiivsemad on nooremad ning haritumad inimesed.

Tähelepanuväärseim on aga Reinsalu andmetel see, et internetifoorumites osaleb aktiivselt ka väikene protsent (6-7%) neid inimesi, kelle poliitiline aktiivsus on muidu olematu või madal, millest ta järeldab, et internet suurendab demokraatlikus protsessis osalemist.

Põhiliste motiividena tuuakse kommenteerimise puhul välja (1) see, et on märgatud midagi sellist, mis väärib kriitikat, (2) seda, et traditsioonilisest meediast kuuldu või nähtu on andnud ainest kommenteerimiseks ning (3) tahtmist vastutajatele (poliitikutele) midagi kurta (Reinsalu 2007: 91-3).

Pruulmann-Vengerfeldt ja Kalvet (2008) on koostanud interneti kasutajatüüpide profiilid, millest saab teada, et netikommentaare kirjutavad peamiselt suhtlemisele ja meelelahutusele orienteeritud kasutaja ja mitmekülgne tarbimisele orienteeritud kasutaja (2008: 100). Esimesel juhul on tegemist peamiselt noorte inimestega (enam kui 85% on alla 30 aasta vanad, üle 55 aastaseid siia gruppi ei kuulu), kellel ei pruugi olla keskharidust (põhjuseks ilmselt paljuski veel pooleli olev õppeprotsess). Teise grupi moodustavad aga enamuses mehed, peamiselt vanuses 20-44, kellel on kõrgem sissetulek ning head arvuti- ja internetioskused (2008: 22-23).

Seda, et kommenteerijate vanuseline skaala ei ole kuigi lai, on tuvastanud ka Kadri Raig oma bakalaureusetöös (2007). Raigi koostatud EPL online lehel avaldatud küsitlusest selgub, et sooliselt jaotuvad kommenteerijad võrdselt, ealiselt on tegu peamiselt inimestega vanuses 20-44 aastat ning haridustasemelt on nad valdavalt kõrgharidusega või lõpetamata kõrgharidusega. Kommentaatorid ei ole kanalitruud, vaid kommenteerivad erinevates kanalites ning kommenteerimise põhjustena toovad nad välja võimalused jõuda oma sõnumiga suurema hulga inimesteni kui nende tavapärane sõpruskond, sotsiaalse vajaduse kuhugi gruppi kuuluda, omaenda mõtete selgema sõnastamise ning negatiivsete emotsioonide väljaelamise. On ka neid, kes usuvad, et kommenteerimisel on jõud midagi muuta (Raig 2007).

80% Raigi küsitlusele vastanutest hindavad kommentaatorite meelestatust maailma suhtes negatiivseks (ibid: 33) ning põhjendavad seda negatiivse tooniga artiklitega ning pettumisega Eesti elus. Lisaks arvati oma osa olevat ka parteilistel kommenteerijatel, kes kommentaariume oma vastaste mustamiseks kasutavad (ibid: 44). Viimast väidet toetavad Tuuli Kochi 2007. aasta Riigikogu valimiste järel läbi viidud ekspertintervjuud parteide esindajatega, kus erakondade peasekretärid kinnitavad, et kommentaaridel hoitakse silm peal ning sotsiaaldemokraatide peasekretär Randel Länts tunnistab, et neil oli lausa palgal inimene, kelle tööks oli kommentaare jälgida ning nendesse vajadusel sekkuda (Koch 2007: 20-21). Delfi portaali moderaator Kristjan Tamme on rääkinud usutluses Eesti Ekspressile, kuidas kümnete riigi- ja linnajuhtimisasutuste IP-aadressid on blokeeritud, sest “[s]ealt on tulnud nii labasusi, roppusi kui ka rahvustevahelise vaenu õhutamist” (Sander 2009) ning ka Postimees online vastutav väljaandja Aivar Reinap ütleb peale 2007. aasta Riigikogu valmisi: “Ehk kõige rohkem püüti manipuleerida kommentaarides, kus erinevate kasutajanimede alt püüti avalikku arvamust endale soodsas suunas mõjutada” (Koch 2007: 20).

Arutledes diskussiooni võimalikkuse üle kommentaariumides, on Kadri Raig jõudnud järeldusele, et kuna eelnevaid kommentaare kommenteeritakse harva, siis ei teki kommentaariumides “konstruktiivseid dialooge” vaid pigem mitu “paralleelselt jooksvat monoloogi” (Raig 2007: 33). Samal ajal on see keskkonniti siiski ka erinev ning EPL online’is, mis nõuab kasutajate registreerumist, on omavahelist suhtlust kõige rohkem (ibid: 14-15). Raigi arvates pärsib diskussiooni tekkimist ka see, et kommentaarid on esitatud kronoloogiliselt ning selleks ajaks, kui keegi mõnele kommentaarile vastab, on vahele kirjutatud palju teisi kommentaare ning dialoogi pidamine muutub väga keeruliseks. Lahendusena pakub ta alamkommentaaride võimalust, nagu on see EPL online’is (ibid: 41).

Daniel Vaarik ning Tarmo Jüristo, kes on oma diskussioonitehnoloogiate arendamise teemalised mõtted kirja pannud dokumendis nimega “Lühike trolliküti käsiraamat”, peavad kommentaariumite peamiseks probleemiks anonüümsust ning leiavad, et “praegu Eesti meediakanalites valdavalt kasutatavad kommentaarikeskkonnad ei suurenda sõnavabadust, sallivust ega demokraatiat” (Vaarik & Jüristo 2009: 3) ning näevad olulisi probleeme selle tehnoloogia võimaluste ärakasutamisel. Kommentaariumite peamised

kitsaskohad on hulga inimeste ja teemade väljalülitamine avalikust diskussioonist, avaliku arvamuse moonutamine ja radikaliseerimine ning sallimatuse suurendamine. Ka kasutatakse kommentaariumite anonüümsust poliitkommentaatorite poolt ära selleks, et uputada ebasobivad arvamused “müra sisse” (ibid: 3-4).

Anonüümsuse faktorit rõhutab kaudselt ka oma magistritöös poliitikute blogisid ja nende kommentaariume analüüsinud Silvia Rand (2009), kes jõudis järeldustele, et blogi autori (poliitiku) suhtlemine lugejatega artikli kommentaarides on oluline faktor ratsionaalse arutelu tekkimisel.

2.Uurimisküsimused, metoodika ja valim

2.1.Uurimisküsimused

Kuigi antud magistritöö empiiriline uurimus koosneb kolmest suhteliselt eraldiseisvast osast, siis ühendab neid üks keskne uurimisküsimus:

Mis iseloomustab valimiseelset poliitilist kommunikatsiooni online ajalehtedes ja veebiportaalides ning kuidas on ilmnenud tendentsid seotud demokraatia üldise arenguga Eestis?

Probleemipüstitusest lähtuvalt otsib autor vastuseid konkreetsematele küsimustele, mis annaksid võimalusi teha üldistusi ja järeldusi magistritöö peamise uurimisprobleemi kohta.

Kõigepealt vaadeldakse suurematel üleriigilistel uudistesaitidel valimiseelsel ajal ilmunud kampaaniategevusega seotud uudis- ning arvamuslugusid, et selgitada välja see, kuidas interneti võimalused (nagu näiteks uudiste pidev uuenemine, trükiajakirjandusega võrreldes piiramatu leheruum) poliitilist kommunikatsiooni muutnud on. Peamisteks online uudiseid ning arvamuslugusid puudutavateks uurimisküsimusteks on:

- Kes ja mis saavad online ajakirjanduse tähelepanu osaliseks?

- Võrreldes paberlehtedega, millised on online ajakirjandusele omased võtted?

Empiirilise uurimuse teine osa analüüsib suuremate üleriigiliste ja kohalike ajalehtede ja portaalide veebilehtedel avaldatud valimisreklaame, kaardistamaks:

- Kes, kuidas ja kus end reklaamivad?

- Milline on kampaania vorm ja sisu?

- Millised on veebireklaami eripärad võrreldes trükiajakirjanduses ilmunud reklaamidega?

Kui artiklite ja reklaamide puhul on valija roll vaid info tarbimine, siis töö kolmas osa keskendub ajalehtede ja portaalide kommentaariumitele, uurides seda, kas internet on uus avalik sfäär, kus inimene saab kodanikuna demokraatias osaleda ning nii poliitikute kui teiste valijatega demokraatlikku diskussiooni astuda. Vastused võiksid saada küsimused:

- Milliseid valimistega seotud artikleid peamiselt kommenteeritakse ning millised need kommentaarid on?

- Kas kommentaariumides toimub mõtestatud valimisdiskussioon kandidaatide ja valijate vahel ning kodanike omavahelises ringis?

- Millised on demokraatia edendamise seisukohast olulisemad ilmingud kommentaariumides toimuvates aruteludes?