Kommentaarid teoreetilistele käsitlustele

Kasutades mõisteid Euroopa avalik sfäär, Euroopa avalikkus või avaliku sfääri euroopastumine peavad erinevad teoreetilised käsitlused silmas mõnevõrra erinevaid nähtusi, mis on töö autori hinnangul siiski ühe ja sama loo olulised elemendid, mida siin töös kasutatakse samatähenduslikena, kuivõrd avaliku sfääri või avalikkuse euroopastumist võib mõista kui üht võimalikku viisi Euroopa avalikkuse tekkimiseks, mis eelkõige väljendab meedia kui avaliku ruumi teatud omadusi. Käesolev magistritöö lähtub Niemineni (2006) eeskujul avaliku fääri tasemete erisusest – ühelt poolt võib rääkida klassikalisest ratsionaalsest avalikkusest ning vaielda, kas selle rahvusülene vorm saab lähtuda rahvuslikest avalikest sfääridest ja rahvuslikest meediatest või mitte; teiselt poolt viitavad mitmed autorid avalikkuse nö pehmemale vormile, mis põhineb jagatud sotsiaalsetel kujutlustel, mille põhjal saavad tekkida teatud kujuteldavad kogukonnad, kes jagavad sarnaseid emotsioone ja väärtusi, kuid ei pruugi soovida millegi üle arutleda või midagi otsustada nagu on eesmärgiks ratsionaalse avalikkuse puhul. Kolmandaks võib siia lisada „üle Euroopalised arvamuslained”, mille raames tekib reaalne avalik arvamus teatud kogu Euroopat hõlmavatel kultuuri ja rahvusriigi ülestel teemadel. Selliste arvamuslainete näidetena võib viimastest aegadest välja tuua linnugripi ja Muhamedi karikatuuri loo. Meedial on kõigis nendes vormides kahtlemata erinevad rollid nii funktsioonidelt kui olulisuselt, kuid seejuures ei tohi ära unustada meediast väljaspool eksisteerivaid ja toimivaid rahvusüleseid avalikke sfääre.

Sellised ratsionaalse avalikkuse vormid on peamiselt üle-Euroopalised professionaalsed ja huvipõhised võrgustikud, mis oma iseloomult on elitaarsed – akadeemikud, majandus- ja finantsringkonnad, kultuuriinimesed, kelle koostöö edeneb ja süveneb muuhulgas tänu Euroopa Liidu seaduste integreerivale toimele.

Lähtudes Taylori (2004) sotsiaalse kujutluse kontseptsioonist ja mõistes sealjuures avalikkust, sh Euroopa avalikkust kui teatud sotsiaalse kujutluse vormi on võimalik eemalduda suure osa teoreetiliste käsitluste fiktsioonist vajalike struktuuride puudumise üle, kui Euroopa avaliku sfääri esile kerkimist oluliselt piiravast tegurist. Selline lähenemine peab olulisemaks, mida (Euroopa) avalik sfäär teeb mitte, kus parasjagu see avalik sfäär asub. Keskendudes avaliku sfääri funktsioonidele, selle asemel, et otsida taga struktuure, kus need funktsioonid toimida saaksid, on Calhouni (2003) eeskujul võimalik mõista, et rahvusülene meediasüsteem ja identiteet ei pea eelnema avalikule sfäärile, vaid avaliku sfääri protsessides sama hästi luuakse uusi kommunikatsiooni struktuure, identiteeti ja ühist kultuuri – struktuuridest olulisem on

sotsiaalsed kujutlused, mis võimaldavad astuda vastastikku tähenduslikku diskursiivsesse suhtesse. Antud töö seisukohalt on mõistlik vaadelda sotsiaalsetel kujutlustel põhinevaid pehmeid avalikkuse vorme latentsete avalike sfääridena, mis olulise teema üles kerkimisel on võimelised aktiviseeruma ja toimima ratsionaalse kriitilise avaliku sfäärina selle klassikalises mõistes, jättes hetkel lahtiseks sellise arutelu võimaliku areeni Euroopa tasandil.

Euroopa avalikkus ei saa olla kunstlikult loodud meedia-avalikkus, vaid tõeline alt-üles protsessi tulemusena sündinud kommunikatiivne kogukond. Inimene väljub oma privaatsfäärist ja astub interaktsiooni teistega, sest tal on neilt midagi vaja – ühise huvi aluseks on vajadus, seega tuleb otsida neid sotsiaalseid situatsioone, milles sellised individuaalsed vajadused väljenduvad – samad meediavälised professionaalsed võrgustikud põhinevad näiteks ühistel vajadustel ja huvidel, mis on kommunikatsiooni aluseks.

Teoreetilised käsitlused räägivad rahvusliku avaliku sfääri ja Euroopa avaliku sfääri tasandist, kuid sotsiaalsetel kujutlustel põhinevate kogukondade kontseptsioonist lähtudes on oluline teadvustada ka nende kahe tasandi vahele jäävaid võimalikke regionaalseid avalikke sfääre, mis põhinevad peamiselt geograafilisel ja kultuurilisel lähedusel. Eesti jaoks võiks kommunikatsiooni avardumise seisukohalt olla olulise tähtsusega näiteks Euroopa Põhja-Balti dimensioon, kus Eesti inimestel on muuhulgas rohkem isiklikke ja tööalaseid kontakte ning sidemeid. Samuti võib täheldada meedias teatud teemade esile kerkimist, mis puudutavad eelkõige teatud Euroopa piirkondi – heaks näiteks siin on Vene-Saksa gaasijuhe, mille kohta on midagi öelda eelkõige Läänemere äärsetel riikidel.

Teadvustades meediaväliste võrgustike ning sotsiaalsete kujutluste olulisust Euroopa avalikkuse kujunemisel, tuleb siiski tähelepanu pöörata ka meedia tasandile. Meedia on samuti sotsiaalsete kujutluste kandja, nende loomise ja taastootmise meedium. Lisaks ei ole meedia ainult impersonaalne süsteem, vaid ka selles süsteemis igapäevaselt töötavad persoonid – ajakirjanikud, kes on samuti sotsiaalsete kujutluste kandjad ja läbi oma töö neid ka meediasisus väljendavad ja tõlgendavad. Rääkides Euroopa avalikust sfäärist meedia kontekstis on ilmselt korrektsem rääkida rahvusliku meedia euroopastumisest nii nagu seda käsitleb Koopmans (2004), st läbi suurenenud tähelepanu rahvusülestele kommunikatiivsetele sidemetele, mistõttu on Euroopa avalikkuse või siis avaliku sfääri euroopastumise kontekstis oluline pöörata tähelepanu ka meediasisule. Senistest teoreetilistest käsitlustest torkab ühe olulise aspektina silma, et rohkem kui Euroopa Liidu teemade kajastamise hulka ajakirjanduses, peetakse oluliseks nende teemade kajastamise laadi. Olulisemal kohal on

olnud kuidas? mitte kui palju? ning leitud, et tõepoolest meedia ei pööra Euroopa teemadele nii palju tähelepanu kui võiks, kuid teemasid käsitletakse kasutades sarnaseid raamistikke, mis viivad sarnaste tõlgendusteni erinevates rahvuslikes sfäärides samade Euroopa teemade osas. Siit lähtuvalt tekib küsimus – kas selline lähenemine on piisav analüüsimaks Euroopa dimensiooni olulisust rahvusliku avaliku sfääri kontekstis? Kas on võimalik rääkida avalikkuse euroopastumisest puhtalt kajastuse laadi põhjal jättes olulisel määral kõrvale selle kajastuse hulga? Esmajärjekorras on autori arvates oluline, kui palju Euroopa Liidu teemadega meedia tegeleb, ning alles siis saab vaadelda seda, kuidas meedia seda teeb – kas uudiste modaalsus on negatiivne või positiivne, milliseid ühiseid väärtusi meediatekstid kannavad ja milliseid tõlgendusi antakse erinevatele teemadele võrreldes teiste liikmesriikidega. Ei ole võimalik rääkida avalikkuse euroopastumisest, kui Euroopa Liiduga seotud teemade kajastuse hulk meedias juhtub olema sedavõrd marginaalne, et Euroopa Liitu ei saa pidada kohaliku rahvusliku meedia jaoks oluliseks teemaks. Selleks, et saaks rääkida avalikkuse euroopastumisest ja Euroopa Liidu legitiimsuse saavutamisest läbi rahvusliku meedia, peaksid Euroopa Liidu teemad olema meedias nähtavad.

Olemasolevad teoreetilised käsitlused ei puuduta otseselt auditooriumi küsimust ning täiesti puudub vastav analüüs praegustest empiirilistest tulemustest, mis keskenduvad meediasisule.

Kaudne viide auditooriumile on seoses demokraatia defitsiidi käsitlusega – räägitakse sellest, et Euroopa Liidul puudub valijaskond ehk demos klassikalises mõistes, nii nagu on valijaskond rahvusriigil. Kriitiline kodanik, kes meedias toimuva arutelu põhjal teeb oma otsuseid on temaatikas küll kesksel kohal, kuid puudub sisuline arutelu, kas ja kes need kodanikud on, kes Euroopa Liidu teemade suhtes oma arvamusi kujundavad. Meediasisul on teatud hulk tarbijaid, kes sellele mingil moel reageerivad ja keda see mingil moel mõjutab.

Ajakirjandus, erinevad väljaanded kirjutavad oma lugejatele, auditooriumile, tarbijatele, sellest, mis nad arvavad, et on nende jaoks oluline ja huvitav. Meedia funktsiooniks võib pidada ühiskonna jaoks oluliste teemade leidmist ja üles tõstmist, aga arutelu teatud teema üle ja avalik arvamus teema kohta saab kujuneda ikkagi ainult siis, kui on olemas huvitunud auditoorium, kes peab antud teemat enda jaoks oluliseks. Auditooriumi teoreetilise ja empiirilise käsitluse lähtekohaks Euroopa kujuneva avalikkuse kontekstis sobib hästi sotsiaalse kujutluse kontseptsioon, mida on võimalik mõista kui konkreetsete inimgruppide unikaalset ressurssi Euroopa avalikus sfääris osalemiseks, mis hõlmab muuhulgas ka inimeste isikliku sotsiaalse ja kultuurilise ruumi avardumist ja/või euroopastumist. Seega võib arvata, et auditooriumi eeldusi Euroopa avalikkuses osalemiseks on võimalik kirjeldada läbi rea

poliitilist osalust, sotsiaalset ruumi ja kultuurilist kapitali hõlmavate tunnuste, mis kõik võiksid väljendada teatud sotsiaalsete kujutluste olemasolu, mis on määrava tähtsusega rahvusülestes kommunikatiivsetes sfäärides osalemiseks.