Autor on analüüsi käigus siiani tuvastanud, et expressis verbis pole ühelegi kolmandale isikutele tagatud saneerimismenetluses ei osalemis- ega otsustusõigus. Selline osalemisõigus võib olla tuletatud töötajate usaldusisiku seadusest või tsiviilkohtumenetluse seadustikust, kuid saneerimisseaduses vastavad sätted puuduvad. Autor on ka eelnevalt põhjendanud, et senist regulatsiooni tuleks muuta ning just saneerimisseadus peaks kolmandatele isikutele tagama piisava osalemisõiguse menetluses.
Saneerimisseaduses vastavate sätete puudumise tõttu peaks vähemalt osaliselt viidatud isikute huvide arvestamise ja õiguste kaitsmise menetluses tagama saneerimisnõustaja. Samas on leitud, et avalike huvide ja kolmandate isikute õiguste eest seisja on saneerimismenetluses kohus153. Selline seisukoht on igati põhjendatud, kuivõrd ei saa eeldada, et ettevõtja või võlausaldajad teeksid menetluses olulisi otsuseid kolmandate huvitatud isikute huvidest või avalikust huvist lähtuvalt või et nad kuidagi enda huve tagaplaanile seades viidatud isikute huve kaitseksid.
Enne kui analüüsida kohtu rolli saneerimiskava kinnitamisel ning kuidas sellega kolmandate isikute õigusi ja avalikku huvi kaitstakse, peab autor vajalikuks käsitleda teemat, milline üldine roll kohtul saneerimismenetluses on ning miks on kolmandate isikute huvides ja avalikus huvis, et saneerimismenetlus on kohtulik menetlus.
Saneerimisseaduse väljatöötamisel kaaluti, kas kehtestada saneerimismenetlus sellisena nagu ta hetkel on ehk kohtuliku menetlusena või valida kohtuvälise menetluse tee154. Kohtumenetluse kasuks otsustamisel määravad rolli mitmed tegurid. Kui ettevõtja saneerimine
153 R. Bork, lk 32.
154 I. Niklus, lk 372.
63
tuleb avalikuks, on võlausaldajate soov saada enda nõue võimalikult kiiresti ja suures ulatuses rahuldatud – algab nn võistlus ettevõtja varade üle. On asutud seisukohale, et sellise olukorraga tegelemiseks on ainuke võimalus kehtestada piisavalt reguleeritud kohtulik menetlus, mis pakub ja kaitseb võimalust koostada saneerimiskava ning otsustada, kas see vastu võtta ja kinnitada või mitte155. Kohtuvälise kokkuleppe puhul ei ole võimalik tagada, et kõik osapooled peavad kokkuleppest kinni. Isegi kui peaksid, on sellisele kokkuleppele jõudmine keeruline.
Kohtuvälised läbirääkimised luhtuvad tihtipeale sellel lihtsal põhjusel, et pooled ei usalda teineteist. Isiklikud konfliktid ning ebarealistlikud nõudmised ja ootused teevad kokkuleppe saavutamise ilma erapooletu vahendajata keeruliseks156 ning just seda rolli kohus reguleeritud menetluses kannabki. Lisaks eeltoodule on kohtulikus menetluses efektiivsemalt võimalik kaitsta vähemust (saneerimismenetluses eelkõige just kolmandaid isikuid) ning võtta laialdasemalt arvesse ühiskondlikke ehk avalikku huvi157.
Samuti on kohus pooltest sõltumatu, mis võimaldab tal objektiivselt hinnata, kas ettevõtjal on likviidsusprobleemid, kas need on ajutise või püsiva iseloomuga ning juhul kui likviidsusprobleemid on ajutised, siis kas neid on võimalik mõistliku aja jooksul ületada158. Samuti on kohtul võimalik objektiivselt hinnata, ka ettevõtja püsiv maksejõuetus on võimalik saneerimismenetluse kaudu ületada. Autori arvates tuleb siinkohal rõhku pöörata mõistliku aja kriteeriumile. Kahtlemata võivad ettevõtja ja tema võlausaldajad ka ilma kohtupoolse abita saavutada kokkuleppe asjas, kas likviidsusprobleeme on võimalik ületada ning kuidas seda täpsemalt teha, kuid ilma erapooletu vahendajata ei ole tõenäoline, et see toimuks mõistliku aja jooksul. Sellisel juhul ei kannata negatiivsete tagajärgede käes mitte ainult läbirääkivad osapooled, vaid ka ettevõtja töötajad, kliendid, lepingupartnerid, kogu ümbritsev kogukond.
Läbirääkimiste venimine võib päästmist võimaldava ettevõtja viia juba staadiumisse, kus likviidsusprobleeme ei ole võimalik ületada saneerimise kaudu.
Kohtumenetluse poolt räägib ka asjaolu, et ilma formaalsete reegliteta ei ole tagatud, et kõigil menetlusosalistel on võimalus protsessis osaleda ning et nende huvidega arvestataks piisaval määral. Väga oluline on tagada kohane ja sisuline osalemisõigus kõikide huvigruppide esindajatele. Suurte ettevõtjate puhul peaks piisav osalemisõigus olema tagatud eraldi ka töötajate, erinevate võlausaldajate klasside, juhtkonna ja investorite esindajatele. On leitud, et mõningal juhul on põhjendatud isegi kogukonna esindaja ja relevantsete ametnike
155 R. Bork, lk 15.
156 Samas, lk 15.
157 L. Häsemeyer. Insolvenzrecht. Köln 1998, lk 560-565.
158 R. M. Goode. Principles of Corporate Insolvency Law. Second Edition. Sweet & Maxwell, 2002, lk 78.
64
kaasamine159. Siit tõusetub praktiline küsimus osas, et kes sellisel juhul menetluses kogukonda ehk avalikku huvi esindama peaks? USA maksejõuetusmenetluses on ka see jäetud kohtu otsustada160. Autor on varasemalt selgitanud, et ka Eesti saneerimismenetluses on kohtul võimalik kaasata isikuid, kelle huve menetluses kohtu hinnangul arvestama peaks. Selline regulatsioon on põhjendatud, kuivõrd iga konkreetne menetlus on erinev ning seadusandja ei saa seda kõikehõlmavalt reguleerida.
Muidugi tuleb eristada ka olukordi, kus ettevõtja on ise, ilma kõrvalise abita, võimeline enda tegevust ümber korraldama ning võlausaldajatega läbirääkimisi pidama, et tegevust jätkata ja makseraskused ületada. On leitud, et sellistes olukordades tuleks ametlikule saneerimismenetlusele raha ja aja kokkuhoiu mõttes eelistada mitteametlikke kohtuväliseid läbirääkimisi. Sellisel viisil saavutatud kokkulepped võivad ühelt poolt suurendada võlausaldajate usaldust ning teiselt poolt olla hea tahte märgiks, mille olulisust poolte vahelise edasise suhtluse ja koostöö jaoks ei tohi alahinnata. Lisaks on ilma rangete menetlusreegliteta läbirääkimiste ning ümberkorralduste eeliseks ka diskreetsus, ebavajaliku avaliku tähelepanu vältimise võimalus ning protsessi paindlikkus161. Kuigi sellisel viisil saavutatavad kokkulepped võivad potentsiaalselt välistada kolmandate isikute kaasamise ja nende huvide arvestamise, ei tuleks ega saagi kohtuväliseid kokkuleppeid keelata juhtudel, kui saneerimismenetluse eesmärgid saavad täidetud ka kohtuväliselt. Selliste kokkulepete keelamine oleks liigne sekkumine ettevõtja otsustusvabadusse, millist ei saa aga pidada avalikele huvidele vastavaks.
Juhtudel, kus ettevõtja ei ole ilma kõrvalise abita võimeline makseraskusi ületama ning on vajalik läbi viia saneerimismenetlus, on eeltoodust tulenevalt autori hinnangul põhjendatud, et saneerimismenetlus on kujundatud Eestis kohtuliku menetlusena ning kolmandate huvitatud isikute õigused on tänu sellele menetluses paremini kaitstud. Ka kohtuliku menetluse korral on ettevõtjal võimalik koostada saneerimiskava juba enne menetluse alustamist, mis võimaldab tal kokku hoida nii aega kui ka rahalisi vahendeid. Samuti võib ettevõtja enne menetluse alustamist pidada mõningaid läbirääkimisi võlausaldajatega, kohtulik menetlus ei välista kuidagi seda.
Kohtu järelevalve tagab selle, et kolmandad huvitatud isikud oleksid menetlusse kaasatud ning et menetluses arvestataks ka üldist avalikku huvi. Teisisõnu tagab kohtu järelevalve menetluse läbiviimise üle paremini saneerimismenetluse kõigi eesmärkide saavutamise.
159J. L. Westbrook, lk 172.
160 J. Sarra, lk 43.
161 J. L. Westbrook, lk 165.
65
Saneerimismenetluse eesmärkide saavutamise tagab ka kohtu poolt saneerimiskava kinnitamine. Kui võlausaldajad on saneerimiskava vastu võtnud, esitatakse see SanS § 28 lg 1 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja jooksul kohtule kinnitamiseks. Saneerimisseadus sätestab eeldused, milliste täitmise korral kohus võlausaldajate poolt vastu võetud saneerimiskava kinnitab. Kolmandate isikute ja avaliku huvi seisukohast omab tähtsust aga eelkõige asjaolu, et saneerimisseadus võimaldab kohtul teatud juhtudel jätta nii võlausaldajate poolt vastuvõetud saneerimiskava kinnitamata kui ka kinnitada saneerimiskava, mida võlausaldajad ei ole vastu võtnud.
Nii sätestab SanS § 28 lg 5, et kohus jätab saneerimiskava kinnitamata ja lõpetab saneerimismenetluse, kui viidatud paragrahvi lõike 2 kohasel kontrollimisel, SanS § 26 alusel esitatud avaldusest, saneerimisnõustaja arvamusest või muudest asjaoludest selgub, et saneerimisseadusest tuleneva nõude rikkumine on oluliselt mõjutanud hääletamistulemusi, saneerimiskava alusel koheldaks võlausaldajat oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega, ettevõtte saneerimine on ebatõenäoline või esinevad muud asjaolud, mis õigustavad kava kinnitamata jätmist. Viidatud sättest nähtub, et mitte iga rikkumine ei ole alus saneerimiskava kinnitamata jätmiseks, vaid tähtis on oluline rikkumine. Olulise rikkumise sisustamine on aga jäetud kohtu sisustada, lähtudes iga üksikjuhu asjaoludest162. Seetõttu on kohtul võimalik jätta saneerimiskava kinnitamata näiteks juhtudel, kui menetluses ei ole kolmandaid isikuid üleüldse kaasatud või kui saneerimiskavaga rikutakse nende õigusi võrreldes teiste menetlusosalistega põhjendamatult. Samuti on kohtul õigus jätta saneerimiskava kinnitamata, kui saneerimiskavas ei ole lahti kirjutatud kava mõju ettevõtja töötajatele (SanS § 21 lg 1 p 5). Autor on seisukohal, et kohtule nii laia diskretsiooniõiguse andmist tuleb pidada põhjendatuks. Ka Soome YSL kohaselt jätab kohus võlausaldajate poolt vastuvõetud saneerimiskava kinnitamata, kui saneerimiskavaga rikutakse ettevõtja, osaniku, aktsionäri või kolmandate isikute õigusi163.
Autori hinnangul ei pruugi olla aga põhjendatud saneerimiskava kinnitamata jätmisel menetluse automaatne lõpetamine. Saneerimisseaduse sõnastusest tuleneb, et kui kohus leiab aluse saneerimiskava kinnitamata jätmiseks, on kohtul kohustus saneerimismenetlus lõpetada ehk teisisõnu – kohtul ei ole õigust saata saneerimiskava tagasi või teha sellesse ise muudatusi.
162 Saneerimisseaduse eelnõu seletuskiri, lk 35.
163 E. Hellström, lk 128.
66
Efektiivseks ning avalikes huvides olevaks tuleb pidada USA maksejõuetusõiguse regulatsiooni, mis lubab kohtul saneerimiskava kinnitamine edasi lükata ning saata saneerimiskava tagasi menetlusosalisele, kes kava esitas. Kava tagasisaatmisel toob kohus välja ka saneerimiskava osad, mida tuleks kohtu hinnangul muuta164. Eriti oluline on kohtu viidatud õigus õiguskordades, kus ei ole lubatud esitada konkureerivat saneerimiskava. Muudatused võivad aidata saneerimismenetluse eesmärke saavutada ning kogu menetluses kulunud aega, rahalised vahendid ja vaev ei oleks niisama kulutatud. SanS § 4 ja TsMS § 172 lg 7 teises lause koostoimest tuleneb, et kui kohus jätab saneerimiskava kinnitamata ja saneerimismenetlus lõpetatakse ennetähtaegselt, jäävad kõik saneerimismenetluse kulud, kaasa arvatud võimalikud menetluskulud kohtuvaidluste pidamisest ettevõtja kanda. Selliselt on ettevõtja, kes on juba makseraskustes või maksejõuetu, kulutanud asjatult ära enda rahalised vahendid, mille abil loodeti enda tegevus saneerimismenetluse kaudu taas kasumlikuks muuta, ning puudub alus arvata, et pärast menetluse lõppemist ettevõtja veel jätkuvalt tegutseda suudaks. Viimane tähendab omakorda töökohtade kaotamist ning riigile maksutulu saamata jäämist. Samuti raisatakse ressursse järgneva likvideeriva pankrotimenetluse läbiviimisega, millega kaasnevad kulud on nii ettevõtjale kui ka ühiskonnale laiemalt koormavad, kuivõrd kaudselt kannavad pankrotimenetluse kulusid ka asjaga mitteseotud isikud ja riik165.
Eeltoodust tulenevalt on autori hinnangul vajalik muuta saneerimisseaduse regulatsiooni selliselt, et lubada võlausaldajatel esitada nn konkureeriv saneerimiskava või alternatiivselt anda kohtule õigus saata saneerimiskava selle esitajale tagasi koos muudatusettepanekutega.
Lõplik saneerimiskava sisu peaks jääma ikkagi ettevõtja ja võlausaldajate otsustada.
Lisaks võlausaldajate poolt vastuvõetud saneerimiskava kinnitamata jätmisele on kohtul SanS §-st 36 tulenevalt õigus kinnitada võlausaldajate poolt vastu võtmata saneerimiskava. Kui võlausaldajad ei ole saneerimiskava vastu võtnud, võib ettevõtja teha kohtule SanS § 29 lg 1 kohaselt avalduse selle kinnitamiseks, kui saneerimiskava vastuvõtmiseks korraldatud hääletamisest võttis osa alla poole kõigist võlausaldajatest või mõnes rühmas võttis hääletamisest osa alla poole rühma kuuluvatest võlausaldajatest või saneerimiskava poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest või rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest. Kohtu õigus kinnitada võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava ilmestab kõige enam kohtu kui avaliku huvi eest seisja ja kolmandate isikute huve arvestaja rolli menetluses. Õigusalases kirjanduses on leitud, et kuna saneerimisel ei mõjutata pelgalt
164 R. R, Pennington. Corporate Insolvency Law. London 1991, lk 392.
165 P. Manavald, 2011, lk 109.
67
võlausaldajaid, vaid sellel on ka laiem sotsiaalne tähendus, õigustavad töökohtade säilitamine ja regionaalse arengu tagamine võlausaldajate huvide võimalikku kahjustamist võlausaldajate poolt vastu võtmata saneerimiskava kinnitamisel166.
Lisaks muudele seaduses sätestatud juhtudele on kohtul õigus kinnitada võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava juhul, kui ettevõtja näol on tegemist olulise ettevõtja või olulise tööandjaga. Kohtu selline õigus tuleneb SanS § 36 punktis 4. Siinkohal kerkib aga küsimus, keda peetakse saneerimismenetluse kontekstis oluliseks ettevõtjaks või oluliseks tööandjaks.
Kuivõrd viidatud mõisteid ei ole seaduses lahti kirjutatud, on jäetud need kohtupraktika sisustada.
Riigikohus on selgitanud, et oluline ettevõtja on eelkõige selline ettevõtja, kes vastab olulise ettevõtja tunnustele juba saneerimismenetluse algatamisele, st üksnes lootus, et ettevõtja võib tänu saneerimismenetluse kohaldamisele edaspidi muutuda oluliseks ettevõtjaks või ka oluliseks tööandjaks, ei ole piisav, et lugeda teda saneerimismenetluse kontekstis oluliseks ettevõtjaks167. Autor nõustub sellise seisukohaga. Ei ole põhjendatud võtta vastu võlausaldajate huve potentsiaalselt kahjustav saneerimiskava, mis on kolmandate isikute huvides, kes ei ole saneerimismenetluse algatamisel vaadeldavad kui kolmandad isikud. Viidatud Riigikohtu lahendist tuleneb seega ka oluline seisukoht kolmandate huvitatud isikute määratlemisele – saneerimismenetluse kontekstis on kolmandad huvitatud isikud vaid need, keda on põhjust kolmandaks huvitatud isikuks pidada juba saneerimismenetluse algatamisel. Samas võib ettevõtja kavatsust luua saneerimiskavaga ettenähtud projekti realiseerumisel püsivaid töökohti pidada üheks avaliku huvi elemendiks ehk kohus võib sellist argumenti arvesse võtta muude saneerimiskava kinnitada võimaldavate eelduste hindamisel.
Selleks, et täiendavalt põhistada asjaolu, et võlausaldajate arvamuse saneerimiskava osas arvestamata jätmine on suuremas avaliku huvis, on just oluline saneerimiskavale antav eksperdiarvamus. SanS § 31 lg 1 sätestab, et kui kohus võtab menetlusse ettevõtja avalduse kinnitada saneerimiskava, mille võlausaldajad on jätnud vastu võtmata, nimetab kohus vähemalt kaks eksperti, kes annavad saneerimiskavale hinnangu. Kusjuures selleks, et kohus saaks saneerimiskava kinnitada, ei pea saneerimiskava olema tõenäoliselt edukas kõigi asjas määratud ekspertide hinnangul. Ka viidatud sätte kohaldamisel on olulised juhised andnud Riigikohus, leides, et kohtu poolt saneerimiskava kinnitamiseks piisab, kui vähemalt üks
166 I. Niklus, lk 375.
167 RKTKm 3-2-1-74-13, p 21.
68
ekspertidest on andnud saneerimiskavale positiivse hinnangu ning koosmõjus teiste arvamustega saab ettevõtja saneerimist tõenäoliselt edukaks pidada168. Seega piisab ka sellest, kui vähemalt üks ekspertidest peab ettevõtjat oluliseks tööandjaks või muidu oluliseks ettevõtjaks.
Kui eelnevalt käsitletud Riigikohtu praktika on olnud kolmandate huvitatud isikute õigusi soosiv, siis nõustuda ei saa Riigikohtu järgneva seisukohaga. Riigikohus on leidnud, et kohus otsustab kava kinnitamise või kinnitamata jätmise ettevõtja ja võlausaldajate huve kaaludes.
Saneerimismenetluses on ettevõtja huvid võlausaldajate huvidest mõnevõrra olulisemad, mistõttu on õigustatud võlausaldajate huvide kahjustamine nende poolt vastu võtmata saneerimiskava kohtupoolne kinnitamine. Tuleb jälgida, et võlausaldajaid ei seataks saneerimisega oluliselt halvemasse olukorda, kui nad oleksid tõenäoliselt ettevõtja pankrotimenetluse korral169. Töö autor on seisukohal, et Riigikohtu seisukoht on liialt kitsendav ning läheb vastuollu saneerimisseaduses sätestatuga. Arvestades asjaolusid, et ettevõtja olulisust ühiskonnale üldiselt ning tööandjana peab analüüsima nii saneerimiskava koostamisel kui ka sellele hinnangu andmisel ning et kohtul on võimalik jätta saneerimiskava kinnitamata, kui saneerimisnõustaja ei ole viidatud asjaolusid piisavalt põhjendanud, on ilmselge, et kohus peab võlausaldajate poolt vastu võtmata saneerimiskava kinnitamisel arvestama ka kolmandate isikute huve. Kusjuures oluline on, et kolmandate isikute, ka mitte töötajate, huve ei saa samastada ettevõtja huvidega. Seega peab kohtul olema õigus kinnitada ka saneerimiskava, mis ei ole otseselt ei ettevõtja ega võlausaldajate huvides, kuid on laiemas avalikes huvides või õigustavad seda konkreetse kolmandate isikute huvigrupi huvid.
Eeltoodust tulenevalt on selge, et saneerimiskava vastuvõtmise ja kinnitamise staadiumis on kohtul kolmandate isikute ja avaliku huve kõige enam arvestav roll. Samas, kui võrrelda kohtu rolli kava kinnitamisel saneerimismenetluses ning makseraskustes füüsilise isikutema võlgade ümberkujundamise menetluses, tekib küsimus, kas kolmandate huvitatud isikute huvides oleks anda kohtule menetluses veelgi suurem roll.
Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus (edaspidi ka VÕVS) § 24 lõikest 3 tulenevalt on kohtul õigus kinnitada ka ümberkujundamiskava, millega võlausaldajad ei ole nõustunud või nõustusid väiksemas ulatuses, kui seadusest tulenevalt kava vastu võtmiseks vajalik on,
168 RKTKm 3-2-1-131-10, p 19.
169 RKTKm 3-2-1-25-11, p 51.
69
kusjuures kohus ei vaja kinnitamiseks ka erapooletu eksperdi hinnangut kavale. Samuti ei ole vajalik võlgniku avaldust saneerimiskava kinnitamiseks.
Ka USA pankrotiseadus annab kohtule laiema otsustusõiguse kui Eesti saneerimisseadus. USA pankrotiseaduse § 105 (a) lubab kohtul algatada igasugune menetlus, anda igasuguse korraldus või võtta vastu igasugune otsus, mis on vajalik või kohane, et seaduse sätteid rakendada. See ei tähenda aga, et kohtul oleks võimalik pankrotiseaduse sätteid eirata, eriti, mis puudutab võlausaldajate nõuete prioriteetsust ja nende rahuldamise ulatust170.
Kuivõrd kohtute suuremat tegutsemis- ja otsustamisvabadust maksejõuetusmenetluses toetab nii siseriiklik kui ka välisriikide seadusandlus, on autor seisukohal, et võiks kaaluda kohtule ka saneerimismenetluses suurema otsustamisõiguse andmist. Nimetatu tähendaks kohtule õigust võtta vastu otsuseid, mis on suuremas avalikus huvis või mis arvestavad eelkõige kolmandate isikute huve. Kuigi avalikes huvides on hoida kohtu osalus menetlustes minimaalsel vajalikul tasemel, leiab autor, et käesoleval juhul ei läheks kohtule laiema otsustusõiguse andmine sellise põhimõttega vastuollu. Kohtu suurem otsustusõigus on suunatud saneerimismenetluse jätkumisele (kohtu õigus kinnitada saneerimiskava, mitte jätta see kinnitamata), mis tähendab omakorda ka ettevõtja taas kasumlikuks muutmist ning võlausaldajate nõuete suuremas ulatuses rahuldamist. Regulatsiooni muutmine selliselt võimaldaks kohtul võtta vastu otsuseid, mis on mõistlikud kõigi menetlusosaliste huve kaaludes.
Eeltoodust tulenevalt on autor seisukohal, et saneerimisseadust tuleks muuta sarnaselt võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadusele ning USA pankrotiseadusele, võimaldades kohtul kinnitada ka saneerimiskava, mille poolt ei ole hääletanud ükski võlausaldaja. Samas on autor seisukohal, et ka sellisel juhul ei tohiks lubada kohtul kinnitada kava, mida ettevõtja tõenäoliselt täita ei suuda171. Kui ettevõtja ei ole võimeline saneerimiskava täitma, ei ole võimalik kaitsta ka kolmandate isikute huve. Kuivõrd kohtul endal ei pruugi olla piisavaid erialaseid teadmisi, peaks ka sellisel juhul olema kohustus kaasata hinnangu andmiseks eksperdid.
170 M. J. Roe. Bankruptcy and Corporate Reorganization. Legal and Financial Materials. Second Edition.
Foundation Press 2007, lk 365.
171 RKTKm 3-2-1-25-11, p 37.
70
KOKKUVÕTE
Käesolevas magistritöös autori poolt tehtud peamised järeldused on alljärgnevad.
Kolmandate huvitatud isikute määratlemisel saneerimismenetluses tuleb lähtuda põhimõttest, et isikud, kellel on ettevõtte saneerimise (tegevuse jätkumise, tööprotsesside ümberkorraldamise jne) vastu äratuntav huvi, kuid kes ei ole vaadeldavad võlausaldajatena, kuuluvad saneerimisseaduse tähenduses potentsiaalselt kolmandate isikute huvigruppi.
Üheks kõige olulisemaks huvigrupiks ettevõtja saneerimismenetluses on töötajad. Neil on menetluses kahesugused huvid – esitaks saada rahuldatud enda töölepingu alusel tekkinud tasunõuded ning teiseks säilitada enda töökoht. Saneerimisseadus sätestab selgelt, et saneerimismenetluses ei kuulu töötajad võlausaldajate ringi. Töötajatel on õigus saada enda rahalised nõuded rahuldatud täies ulatuses, mistõttu on saneerimismenetlus töötajatele oluliselt soodsam kui pankrotimenetlus, kus töötajate nõuded hüvitab Töötukassa, kuid ainult piiratud ulatuses. Ülejäänud osas on töötajad ettevõtja pankrotimenetluses tavalised tagamata nõudega võlausaldajad.
Ettevõtja maksejõuetusega kaasnevad negatiivsed tagajärjed töötajatele ja nende perekondadele on ulatuslikumad, kui need on võlausaldajatele. Töötajatel on oht kaotada enda ainus sissetulekuallikas ning töökoha kaotus on nii üksikisiku tasandil kui ka ühiskonnas tervikuna väga olulise tähendusega. Eestis on see eriti oluline, kuivõrd töötajad ei ole võimelised enda sissetulekust tihtipeale midagi säästma, mistõttu on nende jaoks äärmiselt riskantne ka makseraskustes ettevõtja juurest lahkumine ning uue töökoha otsimine. Seetõttu sõltuvad töötajad enda sissetulekust ning seega ka tööandjast, mis omakorda õigustab ka nende kui kolmandate isikute huvide arvestamise ja õiguste kaitse vajalikkust ettevõtte maksejõuetuse korral läbiviidavas saneerimismenetluses.
Oluline huvigrupp ettevõtja saneerimismenetluses on vaieldamatult ka riik. Riigil on ettevõtja saneerimismenetluses mitu positsiooni, nii võlausaldajana kui ka huvitatud kolmanda isikuna, kuivõrd saneerimismenetluses on võimalik ümber kujundada ka näiteks maksunõuet.
Saneerimismenetluse kontekstis ei saa aga riigi huve samastada avaliku huviga. Riigi kolmandate huvitatud isikute hulka arvamiseks peab tal menetluses olema selgelt äratuntav otsene majanduslik huvi. Eelkõige on selline huvi suunatud maksutulu vastu, kuivõrd ettevõtja pankrotistumise korral jääb riigil maksutulu saamata ning ilma maksutulu laekumiseta ei saaks
71
Eesti olemasolev ühiskonnamudel eksisteerida. Lisaks ettevõtja poolt riigile makstavate maksude ja maksete laekumisele on riigi otsesed majanduslikud huvid äratuntavad ja rahaliselt mõõdetavad ka töötajatele koondamishüvitiste, mitmete töötutele mõeldud toetuste ning muude maksete ja sotsiaaltoetuste tegemise näol, mis on seotud töötajatega.
Riik võib olla huvitatud ettevõtja käekäigust ka näiteks seetõttu, et ta pakub elanikele vajalikku teenust või et tagada turul mitme teenusepakkuja olemasolu valdkondades, kus on tarvis hoida teenuse kvaliteeti ja konkurentsivõimelist hinda. Selline huvi on aga pigem kaudne huvi ning ajendatud riigi kui avaliku huvi kandjast ning ei ole seega selline huvi, mis õigustaks riigi lugemist huvitatud kolmandaks isikuks konkreetses saneerimismenetluses.
Lisaks töötajatele ja riigile võib ettevõtja saneerimismenetluses lugeda kolmandateks huvitatud isikuteks ka võlausaldajate võlausaldajaid, kohalikku omavalitsust, ettevõtja potentsiaalseid äri – ja lepingupartnereid, kliente ja teatud mööndustega isegi konkurente, kuid kui võrrelda neid isikuid töötajate ja riigi huvigruppidega, on raske argumenteerida neile menetluses osalemis- või otsustamiseõiguse andmise vajalikkust, mistõttu on nende huvid vaadeldavad pigem üldise avaliku huvina.
Ettevõtja saneerimismenetluses on olulisel kohal ka avalik huvi. Sellist määratlemata õigusmõistet on ettevõtja saneerimismenetluses raske defineerida. Eelkõige seisneb ja väljendub avalik huvi maksejõuetuseõiguse kontekstis seadusloome kaudu - vajaduses kasutada kohtusüsteemi selliselt, mis kaitseb ja säilitab kohtute limiteeritud ressursse, kohtu osaluse minimaalsel vajalikul tasemel hoidmises, mitte lubamisel menetluse algatamise võimalust ja õigust kuritarvitada, ühiskonna kaitsmises maksejõuetute isikute eest ning samuti ka üldise ärimoraali parandamises ja innustamises luua ausad majandussuhted. Teiseks avaldub avalik
Ettevõtja saneerimismenetluses on olulisel kohal ka avalik huvi. Sellist määratlemata õigusmõistet on ettevõtja saneerimismenetluses raske defineerida. Eelkõige seisneb ja väljendub avalik huvi maksejõuetuseõiguse kontekstis seadusloome kaudu - vajaduses kasutada kohtusüsteemi selliselt, mis kaitseb ja säilitab kohtute limiteeritud ressursse, kohtu osaluse minimaalsel vajalikul tasemel hoidmises, mitte lubamisel menetluse algatamise võimalust ja õigust kuritarvitada, ühiskonna kaitsmises maksejõuetute isikute eest ning samuti ka üldise ärimoraali parandamises ja innustamises luua ausad majandussuhted. Teiseks avaldub avalik