1.1 Spordimotivatsioon ja treeneri käitumise roll selle kujundamisel
Spordimotivatsiooni all mõistetakse põhjusi, miks inimesed tegelevad spordiga, täpsemalt seda, mis indiviidi huvitab ja kui intensiivselt ta vastava eesmärgi saavutamisel pingutab (Roberts, 1992). Motivatsioon on spordi kõige uuritumate probleemide keskseks aspektiks, kuna see sõltub väga suurel määral sportlast ümbritsevast keskkonnast, sealhulgas treeneri käitumisest, ning samas on motivatsioon suure mõjuga, määrates ära spordiga tegelemise järjekindluse ja ka sportliku soorituse tulemused (Vallerand, Deci, & Ryan, 1987). Seega, treeneril sportlase mõjutajana võib olla oluline roll spordimotivatsiooni määramisel. Näiteks võib arvata, et spordist väljalangemise või ka sportlase psühholoogilise läbipõlemise kujunemise põhjused on seotud treenerite käitumisega (Klinger, 1975; Sarrazin, Boiche, Pelletier, 2007).
Spordi kontekstis on kõige sagedamini motivatsiooni iseloomustamiseks kasutatud isemääramise teooria raamistikku (Deci & Ryan, 1985; 2000), mis seletab indiviidi käitumist tajutud autonoomsuse, tajutud kompetentsuse ja toetavate suhete olemasolu kogemise funktsioonina. Isemääramise teooria põhieelduseks on seisukoht, et inimesed on loomupäraselt huvitatud toetavaid suhteid pakkuvas keskkonnas tegutsemisest ja enesemääramise ning kompetentsuse kogemisest (Deci & Ryan, 2000, 2007; Mallett et al., 2007).
Olukorda, kus on võimalik kogeda autonoomsust, toetavaid suhteid ja toimetulekut, nimetatakse sisemiselt motiveerivaks ja selline kogemus on niihästi rahuldust pakkuv, kui edasise tegevuse kvaliteeti ja kvantiteeti ennustav, kuigi samaaegselt välistest mõjutajatest lähtuv tegutsemine on pikas perspektiivis halvemini ennustatav (Deci & Ryan, 2002; 2007). Sedalaadi seisukohtadest ja neid kinnitavatest empiirilistest uurimustest lähtuvalt tehakse spordi kontekstis pingutusi sportlaste sisemise motivatsiooni suurendamiseks.
Spordimotivatsiooni vahetu mõju indiviidi tasemel tuleneb indiviidi sotsiaalsest keskkonnast (Vallerand 2001; 2007). Sportlase joaks määrab sotsiaalse keskkonna paljuski treeneri käitumine.
Senised uuringud kinnitavad, et treeneri kontrolliv, autokraatlik käitumine vähendab sportlaste motivatsiooni ja iseotsustamist toetav demokraatlik käitumine tõstab toetab spordimotivatsiooni (Amorose & Anderson-Butcher, 2007; Conroy & Coatsworth, 2007; Gagne, Ryan, & Bargmann, 2003; Pelletier, Fortier, Vallerand, & Briere, 2001; Pelletier et al., 1995). Käesolevas töös
7
hinnatakse esmakordselt Eesti sportlaste spordimotivatsiooni ja treeneri eestvedamiskäitumise vahelisi seoseid.
1.2 Isemääramise teooria
Motivatsiooniteooriate rajamine sai alguse koos Sigmund Freud`i 1914. ja 1915. a rajatud tungi teooriaga, mida on tihti kutsutud ka instinkti teooriks (Deci & Ryan, 1985).
Spordimotivatsioonis on keskseks teooriaks kujunenud Decy ja Ryan`i poolt 1970 ́tel ja 1980 ́tel aastatel rajatud isemääramise teooria (self-dermination theory). Nimetatud teooria täiustamisega on tegeletud juba viimased kolmkümmend aastat. Isemääramist on defineeritud kui indiviidi sisemist vajadust kogeda vabadust ise valida. Oluline on indiviidi võimalus tajuda kontrolli oma käitumise üle (Vallerand & Perreault, 1999).
Isemääramise teooria kohaselt on inimestel kaasa sündinud kolm psühholoogilist vajadust, nendeks on: autonoomsuse vajadus, kompetentsuse vajadus ja seotuse vajadus. Psühholoogilise tasakaalu säilitamise aspektist on oluline kõigi kolme vajaduse rahuldatus. Autonoomsuse vajaduse all peetakse silmas indiviidi vabadust valida ja vastutada ning omada kontrolli, näiteks: õigus ise valida harrastamiseks meeldiv spordiala. Kompetentsuse vajadus seostub eduka eneseteostusega, efektiivse toimetulekuga keskkonnas, näiteks: eduelamus võistlustelt. Seotuse vajadus kujutab endast vajadust olla teiste endale oluliste isikutega seotud, tunda end armastatuna ja ise armastada, näiteks: teadmine, et kuulutakse treeningugruppi ja tuntakse end selle olulise osana (Deci & Ryan, 1985, 2000). Isemääramise teooria kohaselt eksisteerib kolm kvalitatiivselt erinevat motivatsiooni tüüpi: amotivatsioon, väline motivatsioon ja sisemine motivatsioon. Need kolm motivatsiooni tüüpi on võimalik paigutada järgmisele kontiinumile: amotivatsioonist kuni sisemise motivatsioonini (Ryan & Deci, 2000).
Amotivatsiooni puhul ei ole inimene ei sisemiselt ega väliselt motiveeritud spordiga tegelema, ei tajuta tegevuse ja tagajärje vahelist seost, kogetakse ebakompetentsust ja tajutakse kontrolli puudumist. Amotivatsiooniga võib kaasneda spordist loobumine. Väidetavalt on läbipõlemist kogevad sportlased amotiveeritud (Smith, 1986).
Sisemise motivatsiooni korral tegutseb indiviid sisemise tahte alusel, ilma välise sunni või motivaatoriteta. Sisemiselt motiveeritud sportlased tegelevad spordiga tegutsemisest saadava naudingu tõttu, sooviga ala kohta rohkem teada saada ja iseenda võimeid parandada. Sellise motivatsiooniga sportlase puhul ei tegeleta spordiga auhindade või välise surve tõttu, saavutatud
8
võit või saadud auhind on sellisel juhul lisaväärtuseks. Sisemise motivatsiooni korral on olulised kaks komponenti, indiviid peab kogema kompetentsust konkreetse tegevuse sooritamiseks ja tajuma, et tegevus on enesemääratud (Reeve, 1996). Isemääramise teooria järgi (Deci & Ryan, 1985; 1991)on kolm sisemise motivatsiooni tüüpi: (a) sisemine motivatsioon teada saada, mille puhul paneb tegutsema soov teada saada, õppida ja avastada midagi uut; (b) sisemine motivatsioon saavutada, mis kirjeldab olukorda, kus sisemine rahulolu saavutatakse sooritamise käigus; (c) sisemine motivatsioon kogeda naudingut, mille puhul on motiveerivaks teguriks soov tegutsemise ajal teatavat stimulatsiooni, näiteks esteetilist elamust, rõõmu, põnevust või sensoorseid elamusi kogeda. Uurimused on näidanud, et mitte ainult materiaalseid hüved, vaid ka ähvardused, tähtajad, ettekirjutused, väljastpoolt kehtestatud eesmärgid vähendavad sisemist motivatsiooni, kuna toovad kaasa välise põhjuslikkuse seose tajumise. Samas valikuvabadus, tunnetega kaasnenud tunnustus ja võimalus iseennast juhtida suurendavad sisemist motivatsioon, kuna need võimaldavad inimestele suuremat autonoomia tunnet (Decy & Ryan, 1985). Isemääramise teooria kohaselt on seos motivatsiooni ja tajutud kompetentsuse vahel (Deci & Ryan, 1985, 1991). Kogedes ebaedu tekib ebakompetentsuse tunne ja väheneb sisemine motiveeritus. Edu kogemus toob kaasa kompetentsuse tunde ja suurendab sisemist motiveeritust. Charbonneau ja kolleegid (2001) leidsid oma uurimuses, et sisemisel motivatsioonil on tugev mõju perspektiivse eestvedamisstiili ja sporditulemuste vahendajana ning pakkusid välja, et perspektiivset eestvedamisstiili viljelev treener tõstab sportlase huvi ülesande vastu ja seeläbi paranevad ka tulemused.
Välise motivatsiooni korral ajendab inimest tegutsema mingi väline faktor. Näiteks osaletakse välise motivatsiooni ajel võistlusel eesmärgiga võita auhind. Väline motivatsioon jaguneb neljaks (Ryan & Deci, 2000): (a) väline regulatsioon, mille korral on käitumine kõige vähem mõjutatud sisemisest regulatsioonist ning käitumist reguleerivad mõtted välisest kasust või sunnist (auhind, tasu, treeneri heakskiit); (b) pealesurutud regulatsioon, mille puhul esialgne väline motivatsiooni allikas internaliseerub sellel määral, et tegutsemise alustamiseks ei ole enam vaja välist regulaatorit, tegutsema panevad sisemised kontrollimehhanismid nagu ärevus ja süütunne;
(c) omaksvõetud regulatsioon, mille puhul on tegutsemine sisemiselt reguleeritud, kuid põhjus, miks tegutsetakse, on endiselt väline (väärtus, nt tervis); (d) integreeritud regulatsioon, mis on seotud identiteediga, kuid endiselt on oluline väline tulemus, mitte sisemine nauding ja rahulolu.
Motivatsioonialased uurimused on näidanud, et nende õpetajate õpilased, kes toetavad ja innustavad oma õpilasi, kuid jätavad neile võimaluse autonoomuseks, on enam sisemiselt
9
motiveeritud kui kontrollivalt käituvate õpetajate õpilased (Deci, Nezlek, & Sheinman, 1981;
Flink, Boggiano, & Barrett, 1990; Ryan & Grolnick, 1986, viidatud Decy & Ryan, 2000).
1.3 Treeneri käitumise tajumine
Treenerite ja sportlaste vastastikkuse suhtluse iseloom avaldab olulist mõju sportlikule edukusele (Jowett, Yang, & Lorimer, 2012). Spordist saadava kogemuse kvaliteet ja sportlik edu sõltuvad oluliselt treeneri käitumise tajumisest sportlase poolt. Treeneri toetav käitumine on positiivselt seotud sportlase enesekindlusega ja negatiivselt kognitiivse ärevusega (Williams et al., 2003). Võitjameeskondade sportlased ilmutavad üldiselt oma treeneri treenimisstrateegiate ja treeneri-sportlase suhtega kõrgemat rahulolu (Gomes & Mata, 2013). Coker, Fischman ja Oxendine (2006) on täheldanud, et efektiivset treenerit kirjeldatakse suurepäraste teadmistega innovatiivsete strateegiate kasutajana, kes oskab motiveerida ja personaalselt nõustada. Eeskätt peavad head treenerid olema head õpetajad. Kuigi enamik treenereid püüab käituda viisil, mis nende meelest võiks soodustada sportlaste edukust ja isikliku arengut, on treenerid on vähe teadlikud, mil viisil nad tegelikult käituvad ning kuidas need käitumised mõjutavad sportlasi (Smith, Smoll, & Curtis, 1978). Treenerite meenutused oma käitumisest on ainult osaliselt täpsed (Wandzilak, Ansorge, &
Potter (1988). Ent indiviidi taju kellegi teise käitumisest on olulisem hoiakute mõjutaja kui tegelik käitumine (Shaver, 1975, tsit. Tõeväli, 2014 järgi).
Sportlane tajub treeneri käitumist ning annab treeneri käitumisele hinnanguid. Niihästi sportlase poolset treeneri tajumist ja hinnanguid kui treeneri tegelikku käitumist mõjutavad situatsioonilised tegurid ning treeneri ja sportlase individuaalsed erinevused (Williams et al., 2003).
Treeneri tegeliku käitumise ja sportlase poolse treeneri käitumise tajumise kirjeldamise üheks levinud mudeliks on mitmemõõtmeline spordi eestvedamise mudel (MSEM; multidimensional model of sport leadership; Chelladurai & Saleh, 1980). MSEM võimaldab hinnata sportlaste taju ja hinnanguid treenerite käitumisele. MSEM aluseks on eeldus, et treeneri optimaalne tegelik käitumine sõltub mitte ainult treeneri omadustest (nt isiksuseomadused, eelistused) vaid ka sportlaste vajadustest ning eelistustest ja olukorra nõudmistest (nt. individuaalne vs võistkondlik spordiala, edukuse ajalugu jne; Joonis 1). Oluline on ka see, millisena sportlased tajuvad treeneri käitumist võistlussituatsioonides ning kuivõrd positiivselt või negatiivselt nende meelest see nende sooritusele ja psühholoogilisele heaolule mõjub (Debanne et al.,2014; Williams et al., 2003).
Näiteks võivad treeneri käitumismaneerid ja emotsioonide väljendamine võistluste ajal tekitada
10
sportlasele pinget või aitab tal lõõgastuda ja paremini esineda. Samuti võib sportlase arvates treener suhelda selgelt ja konstruktiivselt viisil, mis toetab sportlase enesekindlust või ka enesekindlust vähendaval viisil. Spordialast eestvedamist käsitlenud uurimustes on leitud, et sportlaste poolt tajutud treeneri käitumine sõltub mängija võimekusest ja oskustest (Garland & Barry, 1988), meeskonna üldisest edukusest (Gardner et al., 1996) ning sellest, millisel tasemel spordiga tegeletakse (Gardner et al., 1996). Gardner ja kolleegid (1996) on leidnud, et meeskonnad, millede liikmed tajusid sageli treeneri demokraatlikku käitumist, sotsiaalset toetust, positiivset tagasisidet ja täpseid instruktsioone treeningutel ning harva autokraatliku käitumist, olid kohesiivsemad.
Treenerite töö on väärtuslik, sellel on mõju ja vastutust ning nende poolt treenitavad sportlased hindavad treenerit tihti kui ühte peamist mõjutajat oma elus (Parrott & Duggan, 1999). Treeneri ja sportlase vahelise suhtluse kvaliteedil ja iseloomul on tähtis mõju sportlase üldisele heaolule ning oskuste arendamisele ja sportlikele tulemustele (Cote & Gilbert, 2009). Uurimused on näidanud, et treeneri poolt antav sõnum ja tema suhtlusstiil sportlastega omab olulist mõju sportlastele ning võib mõjutada ka ebaõnnestumise kartust (Baker, Cote & Hawkes, 2000; Jowett, 2003; Reinboth, Duda & Ntoumanis, 2004). Sagar, Lavallee ja Spray (2007) näitasid, et sportlased, kes kartsid ebaõnnestuda tundsid, et nende ebaõnnestumine (näiteks kaotatud mäng) tekitas treenerites kurbust, viha ja rahutust ning seetõttu tajusid nad ebaõnnestumise puhul negatiivseid tagajärgi enda ja treeneri suhetes. Osad sportlased kirjeldasid, et nad said pärast ebaõnnestumist suurema treeneri-
Joonis 1. Mitmemõõtmeline spordi eestvedamise mudel (Chelladurai & Saleh, 1980).
11
poolse tähelepanu osaliseks, aga see tähelepanu koosnes peaasjalikult kriitikast ning noomitustest, mis olid tingitud kaotusest või sooritusel tehtud vigadest. Nad tajusid sellist treeneripoolset tagasisidet kui ebaõnnestumisest tingitud karistust ning seetõttu tõlgendasid seda kui ebaõnnestumise negatiivset tagajärge, mida nad kartsid (Junolainen, 2016).
1.4 Treeneri käitumise mõju mängijate motivatsioonile
Treener mõjutab seda, kuivõrd ülesandele või egole suunatud on sportlane oma tegevuses.
Treeningute ja mängusituatsioonide struktureerimine, otsuste langetamine, tagasiside kvaliteet ja kvantiteet, suhted sportlastega ning juhtimisstiil mõjutavad sportlaste mõtteid, emotsionaalseid reaktsione ja käitumist (Bauer, 2009). Ülesandele orienteerituse tajumine toob tõenäoliselt kaasa rahulolu autonoomsuse, võimekuse ja seotuse tajumisest (Debanne et al., 2014). Näiteks, mängija, kellele ülesande sooritamisel vigade puhul tähelepanu ei pööratud, tunnetab ennast grupis tähtsusetumana ja see langetab enesehinnangut (Bauer, 2009). Suurema ülesandele orienteeritusega keskkonnas täheldasid mängijad suuremat arengut, rahulolu sooritusest, ja positiivsemat suhtumist treenerisse. Egole suunatud keskkonnatajumisel oli üldine suhtumine treenerisse negatiivsem, aga samas ilmnes ka positiivne seos võistkondlike saavutustulemustega. Uuringud näitavad, et tagasiside ja kinnitus, mida treener pakub, tema suhtlemisstiil ja motiveerimise iseloom on olulised tegurid sportlase enesetaju, motivatsioonilise orientatsiooni, positiivse mõju ja grupi sidususe arendamisel (Amorose & Anderson-Butcher, 2007).
Treeneri negatiivsed emotsioonid, ähvardused, vaenulikud reaktsioonid ja karistused kaotuste või vigade korral põhjustavad ebaõnnestumise kartuse kujunemist (Sagar & Jowett, 2012).
Spordivõistluste võitmisele orienteeritus võib sportlastes esile kutsuda kahetsuse, kurbuse kogemist ja suboptimaalset sooritust ning selliseid tagajärgi seostatakse sõnumitega, mida sportlased treenerilt võitmise olulisuse ja nende vigadega seoses saavad. Seetõttu on treeneri käitumise tajumine oluline tegur, mis mõjutab sportlaste tundeid ja nende tajumist ning spordist saadavaid kogemusi, seda eriti pärast ebaõnnestumist (Junolainen, 2016).
Varasemates uuringutes on leitud, et edukatel noorjalgpalluritel on tajutud treeneripoolne autonoomsuse toetus seotud sportliku tegevuse naudinguga, kompetentsuse tajumisega, heaolu ja energilisuse tajumisega (Adie, 2012). Pikaaegse rahuolu ja psühholoogiliste põhivajaduste rahuldatuse tagamiseks on vaja luua õppimiseks autonoomsust toetav keskkond (Adie, 2012).
Tajutud autonoomsuse tõusuga koos võib eeldada ka sisemise motivatsiooni kasvu, mis tagab
12
sportlastes soovi olla kehaliselt aktiivne ka edaspidises elus (Almagro, 2010). On ka leitud, et autonoomsuse toetus mõjutab oluliselt eliitsportlaste autonoomsuse ja seotuse taju (Banack et al., 2011). Teadaolevalt ei ole käsipalli kontekstis varasemalt uuritud isemääramise motivatsiooni seoseid treeneri eestvedamiskäitumisega.
Senised Eesti sportlaste hulgas läbi viidud uuringud ei ole kirjeldanud seoseid sportlaste motivatsiooni ja tajutud treeneri eestvedamise vahel. Mitmes varasemas uuringus on hinnatud küll seda, millisena tajuvad sportlased oma treeneri käitumist (Hannus & Laev, 2011; Sepp, 2010;
Sirge, 2008), ent senised uuringud on seadnud eesmärgiks treenerikäitumise hindamise metoodika väljatöötamise, mitte käitumise ja selle determinantide või korrelaatide kirjeldamise. Käesoleva magistritöö eesmärgid on seotud treeneri eestvedamise ja sportlaste motivatsiooni seoste kirjeldamisega Eesti meeskäsipallurite valimis. Kuna varasema teaduskirjanduse põhjal ei olnud võimalik püstitada selgeid hüpoteese treeneri eestvedamise ja isemääramise motivatsiooni ja eesmärgisisu vahel nimetatud valimis, siis on käesoleva töö näol tegemist eksploratiivse uurimisega. Magistritöö tulemused võimaldavad anda hinnangu sellele, kuivõrd võiks treenerite käitumise mõjutamise läbi, näiteks treenerite täienduskoolituse läbi, mõjutada treenerite eestvedamiskäitumist ja seeläbi sportlaste motivatsioonilisi tegureid optimaalse motivatsioonilise arengu suunas.
13