Kindlustuspettuste sooritamise motiivid ja tegurid

tihti ka olulise majandusliku kasumi teenimise allikana.

1.2. Kindlustuspettuste sooritamise motiivid ja tegurid

Kindlustuspettusega on tegu, kui keegi teostab tegevuse, mille eesmärgiks on raha või muu väärtuse saamine kindlustusfirmalt, kindlustatud isikult või ettevõttelt läbi valepretensioonide, valeandmete esitamise või muu petturliku tegevuse (Justia 2017).

Pettuste motiividest tasub rääkida selle tõttu, et kui saada aru põhjustest, miks inimesed nii käituvad, on lihtsam tuvastada, uurida ja vältida riske, mis on seotud pettustest tingitud kaotusega. (Draz 2013)

Pettus on motivatsiooni ja võimaluste koosmõjust tulenev tegevus (Cohen, Felson, 1979).

Siiani on kõige traditsioonilisem motivatsioon kindlustuspettuse sooritamisel olnud majandusliku kasumi motiiv. Majanduslik kasum võib väljenduda nii juba enne kindlustuslepingu sõlmimist olevate kahjude korvamises (underwriting fraud) kui ka kahjust teatamise ajal valeandmete edastamises (claim fraud). (Viaene, Dedene 2004) Materiaalse tulu saamise põhjusteks läbi pettuse on tavaliselt vajadus või ahnus. Vajadus on aga kindlustuspettuse sooritamise põhjuseks väga harva, kindlustusseltsile valetamise põhjus on reeglina siiski ahnus. (Draz 2013)

Peale traditsiooniliste pettuste sooritamise motiivide on motiveerivad faktorid lisaks ka nauding, mis saadakse kindlustuspettuse toimepaneku ajal, pettuse meisterlikkusest tulenev rahulolu, ego, prestiiž, uhkus ja kättemaks (Duffield, Grabosky 2001).

Kindlustuskelmuse sooritamine võib samuti olla motiveeritud õigustunde saamisest, meeleheitest või pahameelest. Samuti võib see tekkida ka tahtmatult lepingutingimustest või kindlustusjuhtumist arusaamisest põhjustatud lahkarvamuste tõttu. (Tennyson 2008) Autori hinnangul on eriti oluline viimane punkt, kuivõrd praktika näitab, et kindlustusseltsi kliendid tihti ei tutvu lepingu sõlmimise ajal kindlustustingimustega, vaid teevad seda alles siis, kui kahju on toimunud. Samas pakuvad kindlustusandjad väga erinevate kindlustuskatetega lepinguid ning tihti võib teadmatusest tekkida olukord, kus kindlustusvõtja valetab, et oma hüvitis siiski kätte saada.

Tähelepanu vajab ka asjaolu, et kindlustusvõtja on kohustatud kindlustusandjale teatama kõikidest uutest asjaoludest, mis pälvivad tema tähelepanu lepingu jooksul ja mis suure

13

tõenäosusega mõjutavad kindlustatud riski. Sellest hoolimata on kindlustuspettuse mõiste seotud enamasti ülespuhutud, valelike või fiktiivsete nõuetega. (Viaene, Dedene 2004) Autor leiab, et uutest asjaoludest teatamine suurendab usaldust osapoolte vahel ning muudab ka kahjukäsitluse protsessi kiiremaks.

Paljud on nõus väitega, et tänapäeva mentaliteet ülistab rikkust ning see omakorda soodustab teatud käitumisharjumuste teket. Liigne finantskoormus motiveerib kurjategijat pettusele. Tulevased pettuste toimepanijad üritavad tihtipeale vaigistada sisemisi moraalseid vastuväiteid oma tegudele või ratsionaliseerivad kuritegevuse elementi põhjenduste ja leevendavate asjaoludega, mis justkui nende tegevust õigustaks.

(Duffield, Grabosky 2001)

Inimestel on lihtsam varastada, kui see ei tähenda otseselt raha, vaid esemete või objektide vargust. Näiteks on pliiatsi või pastapliiatsi varastamine inimeste jaoks vaimselt palju lihtsam kui raha vargus. Me elame sularahavabas ühiskonnas (cashless society), mis toob endaga kaasa selle, et varguseid ja kelmuseid on inimestel moraalselt kergem sooritada. (Ariely 2013) Autori hinnangul võib antud mõtet seostada ka kindlustusturuga, kuivõrd eelnevalt on toodud välja, et kindlustuses esineb suuremas osas siiski pehmeid ja oportunistlikke pettuseid, mis tihti väljenduvad just mitme kahju üheks valetamisega või mõne lisadetaili vahetamisega. Kliendid ei pruugi alati teadvustada, kui suure summaga on mõne ülespuhutud kalkulatsiooni või juhtumiga mitteseonduva detaili värvimisega tegemist.

Kindlustuspettuste sooritamise tüüpilised põhjendused on näiteks kindlustuspettuse tajumine ohvritevaba kuriteona; kindlustuspettuse sooritamise võrdlemine spordiga;

väitmine, et kindlustusandjad saavad kelmuseid endale lubada; kindlustusseltside nägemine sotsiaalselt aktsepteeritud pettuse sihtmärgina; pisut üles puhutud kahjunõudeid peetakse tasutud kindlustusmaksete tasakaalustamise meetodiks; väitmine, et petlike kahjunõuete tegemine on normaalne, sest kõik teevad nii ning neid, kes petlikke nõudeid ei esita peetakse naiivseteks. Kuriteo toimepanija võib oma toimingut leevendada faktiga, et ka professionaalid nagu juristid ja arstid on samuti seotud pettustega. (Viaene, Dedene 2004) Vaatamata eelnevatele välja toodud erinevate autorite käsitlustele ning faktoritele, mis motiveerivad klienti pettust sooritama, on käesoleva töö

14

autori hinnangul siiski enamikel juhtudest tegemist majandusliku kasumi saamise eesmärgiga.

Samuti on kindlustus oma olemuselt pettustealdis. Informatsiooni asümmeetria tõttu on mõlemad osapooled sunnitud üksteist tehingute ajal usaldama. Täiusliku teabe puudumise tõttu tekib palju võimalusi, mille puhul ühel või mitmel osapoolel tekib kindel majanduslik stiimul kindlustuspettuse toimepanekuks. (Viaene, Dedene 2004) Kuivõrd kindlustusvõtjale on üldiselt teada, mis informatsiooni ta on kindlustusandjale edastanud ning mis teave on kindlustusseltsi kasutuses, siis võib ta ühel hetkel selle olukorra enda kasuks ära kasutada.

Kindlustuspettuste levik on geograafiliselt erinev. Tavalised petuskeemid- ja profiilid ei pruugi alati ühest kohast teise kanduda. Erinevused on tingitud tööstuslikest, majanduslikest, sotsiaalsetest, demograafilistest, kultuurilistest, õiguslikest, poliitilistest ja muudest erinevustest, jättes erinevaid võimalusi ja kohalike süsteemide kitsaskohti, mida petturid saavad ära kasutada. Sellest hoolimata on petturite tegutsemine tavaliselt sarnane. Veelgi enam, globaliseerumine ja tehnoloogia areng on kaasa toonud kuritegelike piirkondade laienemise oma geograafilistest piiridest välja. (Viaene, Dedene 2004)

Kindlustusseltsid on teadlikud sellest, et klientidel ja teenusepakkujatel on võimalused ja stiimulid õnnetusjuhtumeid ära kasutada või tahtlikult õnnetusi põhjustada, et saada hüvitisi, mida nad muidu ei pruugi saada (Derring 2002). Pettustevastane kontroll kahjustab kindlustusandjate ja tarbijate vahelisi usaldussuhteid ning seeläbi vähendab kindlustuskaubandusest saadavat kasu. Vähenenud usaldus võib suurendada kindlustuspettuste esinemist, kuivõrd uuringud on näidanud, et kliendid, kellel on negatiivne arusaam kindlustuse institutsioonidest, väljendavad kelmuste suhtes rohkem aktsepteerivaid hoiakuid. (Tennyson 1997) Autori hinnangul võivad kelmuseid soosida ka kindlustuse poolt väljastatud keelduvad otsused juhtudel, kui näiteks tingimuste kohaselt ei olnud tegemist kindlustusjuhtumiga. Klient võib sellistes olukordades vihastada ning järgmine kord kindlustuselt raha välja petta.

Uuringud on näidanud, et ka kõrgem omavastutus võib suurendada pettuste esinemist.

Inimesed tajuvad kahjunõuete suurendamist suurema omavastutuse korral vähem

15

ebaeetilistena ehk vastuvõetavamana ning kindlustusandjale vähem ebaõiglasemana.

(Miyazaki 2009) Autor leiab, et suurema omavastutuse korral on suur tõenäosus, et kliendid püüavad ühe juhtumi raames üritada korda teha rohkem kahjustusi, kui ühe korraga tegelikult tekkinud on. Näiteks esitatakse avaldus selle kohta, kuidas sõiduki erinevatele detailidele on tekkinud ühe kindlustusjuhtumi tagajärjel erineva iseloomuga ja päritoluga kahjustusi või kuidas telefon ja tahvelarvuti korraga katki läksid. Sellest võib teha järelduse, et väiksema vastutuse korral on kliendid ausamad ja deklareerivad kindlustusjuhtumeid vastavalt tõepoolest aset leidnud juhtumitele.

Tavaliselt ausate inimeste soovimatu oportunistlikku käitumist seostatakse halbade avalike hoiakute ning käitumisnormide probleemiga. „Avalikud arvamused näitavad, et kindlustuspettused on kerge raha kuritegevus, mille puhul on vähene võimalus pettust avastada või pettuse avastamine, ei too kaasa kliendile tõsiseid tagajärgi," ütleb NIFF (National Insurance Fraud Forum 2000). (Viaene, Dedene 2004)

Tabelis number 1, mis on koostatud Dan Ariely põhjal, tõi autor välja ebaausust mõjutavad tegurid. Ebaausust suurendavad näiteks ebaausust soosiv kultuur ning meid ümbritsevad ebaausad inimesed; teiste kasum, mis tuleneb meie ebaaususest; loovus;

kurnatus ning huvide konfliktid. Samuti mõjutab ebaausust ka moraalselt vale tegu. See tähendab, et kui kelm on ühe pettuse juba sooritanud, siis tõenäoliselt sellele järgneb ka teine pettus. Ebaausust ei mõjuta inimese intelligents, pettuse tuvastamise tõenäosus ning potentsiaalse tulu suurus. Siinkohal ei ühti Dan Ariely arvamus eelnevalt käsitletud autorite arvamusega, kuivõrd kelmuse põhiliseks motivaatoriks peetakse materiaalset kasumit. Ebaausust vähendavad järelevalve ja kontroll, meeldetuletused, allkirjad ning lubadused. Allkirjade ja meeldetuletuste all peab Dan Ariely silmas märke, mille eesmärgiks on tuletada inimesele ausust meelde.

16 Tabel 1. Ebaausust mõjutavad tegurid

Huvide konflikt Loovus

Üks moraalselt vale tegu

Kurnatus Lubadused

Meie ebaausast käitumisest teiste isikute

poolt saadav kasu

Potentsiaalse tulu suurus Allkirjad

Teiste inimeste ebaaus käitumine

Vahelejäämise tõenäosus Meeldetuletused Ebaausust salliv ja soosiv

organisatsioonikultuur

Intelligentsus Järelevalve Suurendab ebaausust Ei mõjuta ebaausust Vähendab ebaausust

Allikas: (Ariely 2013)

Pettuseid soosivaid tegureid on mitmeid ning need kõik võivad oleneda näiteks ühiskonnast või hoopis inimese iseloomust. Eelnevalt välja toodud soosivaid tegureid vaadates võib öelda, et kindlustusseltsidel on oluline töötada selle nimel, et avalikud hoiakud ja arusaamad muutuksid ning inimesed hakkaksid pettust seostama tõsise kuriteoga, millel on oluline mõju mitte ainult kindlustusseltside rahakotile, vaid ka klientide rahulolule.

1.3. Põhilised kindlustuspettuste tuvastamise võimalused ja