NEIST PÄEVALEHTI
8. KAUDNE INTERVJUU
Siin en vorm olnud vaid võtteks materjali esitamisel.
Tavaliselt sisaldab niisugune intervjuu vaid ühe küsimuse, mis on enamasti juba sissejuhatuses ära toodud. Sellele järgnev jutt antakse küll kellegi inimese nimel, kuid traditsioonilise intervjuus tarvitatava otsese kõne ase
mel on siin kasutatud ütlemist kolmandas isikus.
Niisuguses vormis avaldatud materjali võib vaid ting
likult nimetada intervjuuks, kuid ta leiab praktikas rohket kasutamist lugejaile laiendatud informatsiooni vahendami
sel.
Intervjuu eristamisel tüüpidesse on lähtutud interv
juu eesmärgist, teemast ja intervjueeritava isikust. Teis
te jaotusaluste kasutamine võib viia muidugi ka hoopis teistsuguste tüüpide leidmisele.
Liigitusel on toetutud põhiliselt kahele allikale (Journalistisches Handbuch der Deutschen Demokratischen Republik, Leipzig 1960 ja Данры советской г а зе ты , Moeinra
1959).
III« Intervjuu ülesehitus ja keeleline külg
Intervjuu ülesehituse ja keelelise analüüsi teeb ras
keks Sanri omapära;: ei tohi unustada, et tegemist on töö
ga, millel on õiguspoolest kaks autorit - intervjueeritav ja intervjueerija.
Kuigi intervjuu on kahe inimese koostöö, pole nende osa ses töös siiski sugugi võrdne. Intervjueeritaval on vaieldamatult väiksem oss, ta on õieti ainult materjali
ga varustaja, ülejäänu on iurnalieti Щезаппе. Viimase töö on professionaali tö* ja talle võime esitada nõudmi
si ilma mööndusteta.
Järgnevas analüüsis ongi jälgitud intervjuu ülesehi
tust ja keelelist külge selt seisukohalt lähtudes.
Esmalt ülesehitus. Igas ajalehematerjalis on lugeja tähelepanu mobiliseerimisel suur osa pealkirjal. Kõmuli- sust vältides peab pealkiri äratama lugeja tähelepanu.
Häid pealkirju kohtame intervjuudel üsna sageli, väga häid harvemini, kuid on siiski palju tabavalt sõnastatud peal
kirju, millele tahad lugemisel saada tingimata sisulise vastuse. Näiteks; ’‘Homme kl. 23.33" ("Rahva Hääl" nr.67, 19. märts 1961). "Ja lapsevanemad ütlevad südamest - aitäh" ("Rahva Hääl" nr.47, 24. veebr. 1963).
Nii mõnigi kord libiseb silm lihtsalt üle trafaretsest, Üldsõnalisest pealkirjast ja Järgnev kirjutis jääb lugema
ta, kuigi see on sageli üle oma viletsast pealkirjast.
Näiteina niisugustest pealkirjadest võiksid olla: "Hooaja künnisel" ("Rahva Hääl" nr. 123, 26. mai 1961). "Hooaja lävel" ("Rahva Hääl" nr.277, 24. nov. 1962).
Hallide ja Sabloonlliste pealkirjade kõrval on nuht
luseks ka pikad ja keerukad pealkirjad.
60
-Lugenud pealkirja, läheb silm sisseJuhatusele, kus tavaliselt lugeja viiakse kontakti kõnealuse probleemiga;
tutvustatakse inimest, kes jagab talle oma teadmisi, mul
jeid või arvamusi.
Väga sagedane ja tüütu on sissejuhatus, kus tutvus
tatakse vestluse alla tulevat probleemi, millele järgneb repliik vestlesime sel puhul ühe või teatud seltsimehega.
Muidugi on kena, kui igasugused uued sündmused kutsuvad esile soovi vestelda neist hästi informeeritud isikutega, kuid selle soovi formuleering on kaotanud küll igasuguse uudsuse võlu.
Paljude sissejuhatuste eesmärgiks on tutvustada in
tervjueeritavat. Kõige esimeseks tõendiks, et just valitud inimene on kompetentne vastaja, on selle isiku ametialase tiitli toomine. Tänu pikkadele ja põhjalikele ametinimetus
te loeteludele peab lugejal tekkima mulje, et tema infor
meerijateks on tõesti kõige autoriteetsemad spetsialistid„
Nõuab aga pingutust lugeda ja ka mõista niisuguste tõö~
nimetuste sisu, nagu:
"Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Kunstide Valitsuse inspektor kujutavate kunstide alal" (“Rahva Hääl* nr. 72, 25. märts 1961); "Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu Ener
geetika Valitsuse "Eesti Energia" releekaitse ja automaa- tikavalitsuse juhataja" ("Bahva Hääl" nr.87, 12.apr.1961).
Need nimetused võivad küll momendiks tõsta intervju
eeritava autoriteeti lugejate silmis, kuid oma lõpliku otsuse intervjueeritava kohta annab lugeja ikka tema vas
tuste põhjal.
Läbi tunginud tiitlite padrikust, asub lugeja interv
juu sisu juurde. Siingi annavad ajakirjanikud küllalt põhjust rahulolematuseks.
Eelkõige küaimused. Neil on mitte ainult seepärast juhtiv koht intervjuus, et nad on jutuajamist edasivii
vaks teljeks, vaid ka seepärast, et küsimuste esitamisel on ajakirjanik vahendajaks lugejate ja küsitletava vahel,
s. о. te poeb kasima tingimata seda, nis huvitab lugejat.
Teiseks - küsimused peavad olema hoolikalt läbi mõeldud, küsitletav ainevald, intervjueeritava isik (tööala, huvid j©s.) tuttav (see köik tuleb ära teha enne intervjuu läbi
viimist). Kui aga jälgida intervjuudes esinevaid küsimusi, siis selgub, et neist nõudeist pole pahatihti kiuni peetud.
1. ÜLDSÕNALXSUS
V r
Zanri inforaatsiooniiine iseloom määrab tihti tema ulatuse. Enamik puhtinferamiaioonilisi intervjuusid on küllaltki lühikesed. Seda enam peaks olema tihe ja ladus nende sisu. Kahjuks kohtss® aga läbimõtlemata, üldsõnalisi küsimusi päris rohkesti. Terve rida niisuguseid õieti mitte midagi küsivaid küsimusi on muutunud meie intervjuudes lausa stampideks. Nii on sagedased kü3imused:
Kuidas sai asi alguse?
Kuidas on lood ...?
Mis on uut?
Millised on kavatsused edaspidiseks?
Üldsõnaline küsimus annab võimaluse ka samaväärseks v a a t u s e k s . Niisugune küsimus on lugejate teadmiste ala
hindamise tulemus. Näitena võib siin tuua intervjuu, kus on juttu Tar t u rajooni kolhooside ,ia sovhooside elektri
fitseerimise plaanist ("Edasi” 1961, nr. 187). Siin esi
neb küsimus "Mida annab elektrifitseerimine?" Vastuses märgitakse, et see toob palju kasu põllumajanduse edasi
sele arengule ja kergendab inimeste tõöd. See muidugi on õige, kuid mida uut ta sisaldab! Vastus on lugejale ammu
tuntud töde. Küsimuse konkretiseerimine oleks andnud lu
gejale aga uut ning huvitavat.
2. SISULISELT HÄIRIVAD KÜSIMUSED
Seda laadi küsimustes on süüdi ajakirjaniku tähele
panematus või jällegi lugejate alahindamine; muidugi või
vad ebakohti põhjustada reporteri enda liialt kasinad 62
-teadmised antud probleemi kohta. Nii näib just riisane põhjus olevat süüdi üksjagu naeruväärse küsimuse esitami
sel intervjuus."Kuidas tänavu?" ("Rahva Hääl" 1961, nr.219).
Küsimus "Mida on tehtud aessoonsuse kõrvaldamiseks?" on esanud vaatuse, millest võib välja lugeda, et sessoonsust lihavarumisel ei saagi kõrvaldada, sest keegi ei taha põrsast ega talle tappa kevadel.
Intervjuus *1000 eksponaati mööblimeistreilt" ("Noorte Hääl" 1962, nr. 157) on tarbetu küsimus "Kui palju on näitusesaalis eksponaate?" Vastus kujuneb vaid pealkirja kordamiseks; "Kokku ligi tuhat."
Pole psha, kui pealkirjaks on valitud mõni ilmekam fakt materjalist, kuid seda tingimusel, et see intervjuu käigus leiab avaramat valgustamist.