314 RKKK 3-1-1-76-02 — RT III 2002, 19, 219; 3-1-1-58-99 — RT III 1999, 22, 211.
315 RKKK 3-1-1-60-01 — RT III 2001, 19, 201.
316 RKKK 3-1-1-77-01 — RT III 2001, 22, 236.
317 RKKK 3-1-1-95-00 — RT III 2000, 22, 241.
Klassikalisele süüpõhimõttele rajatud karistusseadustiku kehtestamisega lõi meie seadusandja sootuks uue olukorra ja asetas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud asjaolud kindlasse süsteemi, tõstes süü karistamise alusena esikohale.318 Karistuse kohaldamise alustesse toodi sisse konkreetsed karistuse eesmärgid. Karistuse mõistmisel tuleb samuti silmas pidada KarS
§ 56 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt võib vangistust kohaldada vaid äärmise abinõuna ja üksnes siis, kui alternatiivselt sätestatud rahaline karistus ilmselgelt karistuse eesmärke ei täida.319 Siit nähtub, et karistuse mõistmisel kaalutavad küsimused on sisult kohati vastandlikud.
Riiklikku karistamist õigustava preventiivse kaalutluse ja õigusriiklikel kaalutlustel riigi karistusvolitusi piirava süüprintsiibi vahel esinevat vastuolu on rõhutanud ka E. Samson.
E. Samson viitab C. Roxini poolt pakutud ideele nimetatud vastuolu harmoniseerimiseks.320 C. Roxin on välja pakkunud dialektilise ühendteooria, mis asetab karistuse mõistmisel kaalutavad asjaolud – süü suurus, eri- ja üldpreventsioon – kindlasse süsteemi. Ta paneb ette lähtuda riigi karistusvõimu põhjendamisel eelkõige isiku käitumise süülisusest. See tähendab, et süü suurus määrab ka karistuse ülempiiri. Karistuse eesmärgina tunnustab dialektiline ühendteooria vaieldamatult kuritegude ärahoidmist. See eesmärk saab realiseeruda eri- ja üldpreventsioone kohaldades. Nagu öeldud, õigustab riigi karistusvõimu isiku käitumise süülisus, mis karistamisel määrab ära riigi sekkumise ulatuse.321
Võime teha järelduse, et KarS § 56 sätete kehtestamisel neist põhimõtetest ka lähtuti.
KarS § 56 annab tunnistust seadusandja tahtest õigustada karistusvolitust dialektiliste teooriate alusel, mille kohaselt asetatakse karistuse kohaldamise alused sisemisse süsteemi, õigustades riigi karistusvolitust kombineeritult süüetteheite ja preventsioonidega. Seda järeldust toetab J. Sootaki arusaam, et riigi karistusvõim on põhjendatav isiku kui inimväärikuse kandja ja ühiskonnaliikme käitumise süülisusega. Isiku käitumise süülisus ongi nii karistuse õigustus kui ka selle piire määrav tegur. Karistusõiguse ülesanne kaitsta ühiskonnaliikmete individuaalset vabadust tähendab samuti seda, et karistuse eesmärkidena tuleb tunnustada ka eri- ja üldpreventsiooni, mis peavad ära hoidma uue kuriteo toimepanemise nii konkreetse isiku kui ka teiste poolt.322
318 Seletuskiri karistusseadustiku eelnõu juurde. Arvutivõrgus: http://web.riigikogu.ee/ems/saros-bin/mgetdoc?itemid=991610003&login=proov&password=&system=ems&server=ragne11.
319 KarSK, § 56 komm 26.1.
320 E. Samson. Kriminaalõiguse üldosa, § 22.
321 J. Sootak. Sanktsiooniõigus, lk 136, vnr 78-81.
322 Ibid., lk 136, vnr 80.
Karistuse mõistmisel arvesse võetavate asjaolude sisemine erinevus sai omakorda lähtepunktiks mudelitele, mis võiksid olla abiks kohtunikule karistusliigi ja -määra valikul.
Õiguskirjanduses on välja pakutud mitmeid mudeleid.323 Need käsitlevad karistuse mõistmisel kaalutavate asjaolude tähendust erinevalt.
Reegelkaristuse teooria lähtub arusaamast, et kohtule on kohustuslik mitte ainult otseselt seadusest tulenev karistuse alam- ja ülemmäär, vaid ka karistusraami sees sisalduv astmestik. Karistuse valikul peab kohtunik orienteerima vastava raskusega asjade reegeljuhtumile ning tagama sellega karistuse valiku karistusraami õigest alast.
Reegelkaristus on saanud terava kriitika osaks. Põhiliseks puuduseks leitakse olevat see, et tähelepanuta on jäänud preventsioonide osa. Püsima jääb küsimus, kuidas toimida alternatiivse sanktsiooni korral ning millistel alustel otsustada karistusest tingimisi vabastamine.324
Tuntakse mänguruumi teooriat, mis rõhutab, et karistus tuleb mõista raamides, mille alammäär on piiratud juba süüle vastava karistusega, ülemmäär veel süüle vastava karistusega. Leitakse, et pole olemas üht põhjendatud karistust — selle määravad preventsioonid. Kriitiliselt on leitud, et mänguruumi teooria jätab kohtunikule laia otsustamisruumi konkreetse isiku karistamisel.325
Vähem poolehoidjaid on punktkaristuse teoorial, mis eeldab, et igal konkreetsel juhul modifitseerub üks ja õige karistus süü täpse suuruse ja preventsioonide toel.
Nimetatud mudelid kombineerivad süüd ja preventsioone põhjendatud karistuse välja-mõõtmisel. Neist võib lähtuda nii karistusliigi kui ka -määra valikul.
Mõlemad märgitud teooriad jõuavad järeldusele, et karistuse mõistmine ei saa olla mehaaniline arvutustehe, vaid see on igal juhtumil kohtuniku väärtusotsustus. See on kohtuniku poolt seaduses etteantud tingimustele vastava tunnetuse tulemus.326 Kohtunikud on erinevad isiksused — nad tajuvad seaduses etteantud tingimusi erinevalt, sest nende töö- ja elukogemus on erinev, samuti on erinevad nende teoreetilised teadmised. Sellega luuakse paratamatult võimalus mõjutada karistust õiguslikule kontrollile allumatute faktorite kaudu.
Kohaväärtuse teooria kohaselt toimib kohtunik kahes etapis, sest süüle ja preventsioonidele on antud erinevad tähendused. Süüd ja preventsioone kaalutakse erineval tasandil, eesmärgiga ületada nende omavahelist vastuolu.
323 Ibid., lk 139-143.
324 Ibid., lk 138, vnr 83.
325 Ibid.
326 Ibid., lk 140.
Esimesel tasandil annab kohtunik teole hinnangu, määramata süü piire ega konkreetset asetust raskusskaalal. Süü suurusest lähtuvalt määratakse karistuse suurus fiktiivse vangistusena. Teisel tasandil hindab kohtunik karistuse preventiivset eesmärki ja otsustab alles siin, millist liiki süüle vastavat karistust tuleb kohaldada. Selline mõttekäik toimib alternatiivse sanktsiooni puhul. Üheliigilise sanktsiooni korral (näiteks mõrv, mille eest näeb seadusandja ette vaid vangistuse) ei tule karistuse raskuse määramisel eripreventiivne aspekt üldse arvestamisele. Karistuse eripreventiivne prognoos tehakse alles mõistetud karistusest tingimisi vabastamise staadiumis. Ent kuna eripreventsioon on kohtuniku prognoos, püüdmaks näha ette, milline karistus hoiab ära isiku järgmise süüteo, ei pea kohaväärtuse teooria pooldajad õigeks rajada isikule mõistetava karistuse pikkust määramatule alusele.327
Töö autor leiab, et ükski nimetatud mudelitest ei ole meile otse üle võetav, kuid Riigikohtu praktikale tuginedes võib leida mõningaid mänguruumi teooriale viitavaid märke.
Autor meenutab, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud kohtu suurt otsustamisvabadust karistusmäära valikul. Kohtuniku mänguruum on ka tänase praktika järgi suhteliselt avar. Süü piiride sisulist kindakstegemist ei toimu. Autori arvates siit tulenebki Riigikohtu vähene võimalus ja ka huvi alamastme kohtute karistusliigi- või määra valikuid ümber hinnata.
Samas on see märk sellest, et alamastmete kohtunike poolt mõistetavad karistused on lõpptulemusena valdavalt õiged.