2 HALDUSKARISTUSE KONTSEPTSIOON EUROOPA LIIDU ÕIGUSES
3.2 Halduskaristuse kohaldamise alused võrreldes Eesti õiguskorras kehtivate
3.2.4 Karistusähvarduse konkreetsus vastavalt määratletuse põhimõttele
KarS § 47 sätestab väärteo eest põhikaristusena rahatrahvi. Halduskaristuste ülevõtmis t sätestava eelnõu § 471 sõnastuses võimaldatakse menetlejale karistuse kohaldamise otsustamisel 3 alternatiivi:
a) rahatrahv maksimumi ulatuses kuni 20 000 000;
Kui selline kahju või kasu on võimalik kindlaks teha siis-
b) trahv suuruses kuni kolmekordne väärteo tulemusel teenitud kasu;
c) trahv suuruses kuni kolmekordne ära hoitud kahju;
Määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege stricta) kohaselt on vajalik süüteokoosseisu tunnuste tõlgendamine viisil, mis võimaldab igaühel ette näha, milli ne
147 KarS komm vlj (koost) P.Pikamäe § 1/1.
148 771 SE Audiitortegevuse seaduse, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse ning teiste seaduste muutmise seadus (finantsvaldkonna väärteokaristuste reform, EL-i õigusest tulenevad karistused). Arvutivõrgus:
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/789782cb-80df-4e9e-9bcb-a09b5b318755/Audiitortegevuse%20seaduse,%20finantskriisi%20ennetamise%20ja%20lahe ndamise%20seaduse%20ning%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus%20(finantsval
dkonna%20v%C3%A4%C3%A4rteokaristuste%20reform,%20EL-i%20%C3%B5igusest%20tulenevad%20karistused)
149 RKKKo 30.11.2014. 3-1-1-40-14. p 86; RKKKo 07.03.2007. 3-1-1-125-06, p 9.
käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada.150
Senisest kohtupraktika tõlgendusest lähtudes võetakse karistuse mõistmisel lähtepunkt ik s karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistat a va süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.151 Kohus on täiendavalt sedastanud, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine152
Vastavalt eelnenud peatükis analüüsitule saab menetleja karistuse määramisel halduskaristuste ülevõtmiseks kohustavates Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud kriteeriume arvestada üksnes piiratult kergendavate asjaoludena. Autori hinnangul tuleb pidada KarS § 471 kavandatavat sõnastust liiga laiaks. Nähtuvalt juriidiliste isikute karistuspraktikast, indikeerib lahendite varieeruvus menetleja ulatusliku kaalutlusruumi problemaatilisust, mistõttu samaväärsete tegude puhul kohaldatakse potentsiaalselt erineva raskusega sanktsioone.
Käesoleva ajahetke seisuga puuduvad täpsemad rakendusjuhised teenitud kasu või ära hoitud kahju hindamise kohta eelnõu § 471 osas. Sättest tulenevalt saab menetleja valida isiku suhtes karistusliku tagajärje. Normi adressaadi jaoks ei ole sellest tulenevalt ettenähtav karistusähvarduse raskus, kuivõrd sõnastusest ei selgu sanktsioneerivate alternatiivide kaalumise järjestus. Autori hinnangul vajab täpsustamist menetleja kaalutlusruum kohaldatava sanktsiooni üle otsustamisel, eelkõige määratletus küsimuses, millal võib põhjendatult lugeda kahju või kasu tekkimise hindamine võimatuks. Autor leiab, et oleks asjakohane kaaluda KarS
§ 44 lg 9 sõnastuse eeskujul arvutuskäigu täpsustamist õigusnormi formuleeringus.
150 PS komm vlj, (koost) E.Kergandberg § 23/4.
151 RKKKo 06.06.2014, 3-1-1-28-14 p 29.
152 RKKKo 17.06.2013, 3-1-1-58-13 p 7.
KOKKUVÕTE
Euroopa Liidu sekundaarõiguses on viimastel aastatel täheldatav õigusloomeline suundumus kehtestada liikmesriikidele kohustus tagada nõuete rikkumise korral proportsionaalse te, tõhusate ja heidutavate sanktsioonide rakendamise võimalus. Iseseisvalt regulatiivse sisuta formuleeringute kasutamine õigusaktide sõnastuses seab seadusandja keerukasse positsiooni regulatsiooni sisu ja eemärgi järgimisel ülevõtmise protsessis.
Autor uuris piiritletult finantsvaldkonna õigusaktide ning andmekaitseõigusliku regulatsioo ni põhjal halduskaristuse määratlust ning sisu. Töö eesmärgiks oli uurida halduskarist use kontseptsiooni siseriiklikku ülevõtmist menetluspõhiõiguste kontekstis ning analüüsida, kas karistusseadustiku üldosa muutmine ning harukaristusõiguses väärteovastutuse reformimi ne on kohane viis Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud eesmärkide ning isikute õiguste tagamiseks.
Töö esimene peatükk keskendus karistuse kui õigusjärelmi dogmaatilisele kontseptsioonile.
Karistusõiguslikku sanktsiooni eristavate omadustena tuleb esile tuua erilist funktsiooni üldise ja riikliku hukkamõistu väljendajana, karistuse häbimärgistavat mõju, rituaalsust ning karistusele omast karmi kohtlemise tunnust. Karistusele on iseloomulik õigusrikkum ise toimepanemisest hoiduma suunav heidutav eesmärk, mis väljendub üldpreventatiivse lt ühiskondlikul tasandil ning eripreventatiivselt konkreetse süüdimõistetava isiku suhtes.
Eristatakse positiivset ja negatiivset üldpreventatsiooni. Negatiivne üldpreventatsioon rajaneb karistusähvarduse intensiivsusel- vastava käsitluse puhul eeldatakse, et teo karistuslik tagajärg peab isikut kallutama õigusrikkumisest hoiduma. Positiivse üldpreventatsiooni idee seab esikohale õiglase karistuse kui õiguskorra toimivust kinnitava kriteeriumi. Samuti anti esimeses peatükis ülevaade haldus- ja süüteomenetluste piiritlemise lähtealustest. Haldussund ei ole kehtivas õiguses samastatav karistusõigusliku meetmega. Haldusmenetluse eriliigi na teostatava riikliku järelevalve raames lähtutakse ohu kui korrarikkumise tõenäosuse hindamise lävendist. Juba toimunud korrarikkumistele on võimalik kehtiva süstemaatika alusel reageerida üksnes karistusõigusliku menetlusega.
Töö teises peatükis käsitles autor halduskaristuste sisulist tähendust ning EIK praktikat EIÕK artiklis 6 sätestatud kaitseala ulatuse sisustamisel. Analüüsist järeldus, et vaatamata
korrapäratule mõistekasutusele halduskaristusi, administratiivseid trahve või karistusmakseid kehtestavates finantsturgude õigust reguleerivates õigusaktides, näib seadusandja esmane tahe olnud suunatud pädevate asutuste reageerimisvolituste laiendamisele ja karistuste sisulise le karmistamisele. Vaadeldud õigusaktide puhul kattuvalt ühtne oli pädeva asutuse roll kohtuvälise menetlejana. EIK tõlgendused on laiendanud EIÕK artiklis 6 sätestatud kuriteo ja kriminaalsüüdistuse tähendust. Esmakordselt sedastati lahendis Engel jt. vs. Holland 3 kriteeriumi hindamaks riigi poolt isiku suhtes rakendatava meetme klassifitseerim is t karistuslikuna. Kui siseriiklikult ei käsitleta rikkumist kriminaalõiguslikuna, tuleb täiendava lt analüüsida rikkumise olemust ning menetlusalusele isikule potentsiaalselt määratava karistuse iseloomu ja raskust.
Kohus on osutanud, et EIÕK artikliga 6 tuleb lugeda kooskõlas olevaks olukorrad, mil vähetähtsat õigusrikkumist menetleb ja süüdlast karistab ametnik või haldusorgan, tingimuse l, et karistatud isikule on tagatud ligipääs õigusmõistmisele ja võimalus lahendit vaidlustada.
Uurides EIÕK artiklis 6 sätestatud õiglase kohtumenetluse õiguse kaitseala ulatust eesmärgiga välja selgitamada, kas isikutele rakenduvad universaalselt ühetaolised menetlusõiguslik ud tagatised, järeldus, et EIK praktikas diferentseeritakse kriminaalõiguse tuumikusse kuuluva id ning väljaspoole jäävaid kuritegusid avaliku menetlushuvi tähtsuse suhtes. Kuriteomõis te autonoomsuse printsiibil laiendatud EIÕK artikli 6 kohaldamisala puhul tuleb kohtueelse menetluse etapis tagada isikule õigus olla süüdistusest informeeritud, õigus vaikida ning võimaldada kaitsja osalemist menetlustoimingute juures.
Kolmandas peatükis uuris autor halduskaristuste kohaldamisel siseriikliku väärteoõiguse raames karistamiseesmärkide realiseerumise võimalikke probleemkohti. Nii Finantsinspektioon kui ka Andmekaitseinspektsioon kohtuvälise menetleja asutustena osundasid menetluspraktikas ilmnenud juriidilise isiku süüstamisel teo toimepannud füüsil ise isiku kindlaks tegemise tõenduslikule problemaatilisusele. Dokumentaalse aruandluskohust use rikkumisel on keeruline kindlaks määrata konkreetse füüsilise isiku teo valitsemise panust.
Ettevõtte organisatsioonilise vastutuse teoorias distantseerutakse isiku personaalse süü hindamisest ning õigusrikkumise puhul asenduks personaalne süü ebapiisava sisekontro lli puudumise etteheitega organisatsioonis kui tervikus. Autori hinnangul oleks põhjendatud täiendavalt kaaluda derivatiivse vastutuse mudeli üle võtmist võttes arvesse rikutud tegevusnõuete iseloomu ja EIK praktikas väljendatud tõdemust, et väljaspoole
tuumikkuritegevust jäävate majandusalaste rikkumiste puhul pärsib kõrge tõendamiskoor mus menetluste efektiivsust.
Võrreldes Euroopa Liidu õigusaktides nimetatud halduskaristuse kohaldamisel arvestatava id kaalutlusi kehtiva süü põhimõttega, järeldas autor, et halduskaristuste kohaldamisel arvestavate tegurite loetelus nimetatud kaalutluskriteeriumid ei ole identsed KarS § 57 lg 1 sätestatud kergendavate asjaoludega. Menetlejal on kehtiva õiguse raames võimalik Euroopa Liidu õigusaktides nimetatud kaalutlusi arvesse võtta, kuid kergendav asjaolu peab olema objektiivselt tuvastatav ning tuleb ära näidata otsuse põhistamisel, millest lähtudes tunnus loetakse karistust vähendavaks. Kehtiv õigus ei võimalda Euroopa Liidu õigusaktide s nimetatud kaalutlusi hinnata KarS § 58 mõistes raskendavate asjaoludena.
Lisaks uuris autor KarS § 471 kavandatud sõnastuses karistusähvarduse ning Eestile siduva rahvusvahelise kohustuse täitmise termini vastavust määratletuspõhimõttele. Autori hinnangul hinnangul ei esine KarS § 471 sõnastuses Eestile siduva rahvusvahelise kohustuse täitmise termini puhul vastuolu Riigikohtu poolt antud tõlgendustega PS § 23 sätestatud määratletusnõude järgimise kohta karistusõiguse kontekstis, kuna õigusloomeline tahe pole suunatud täiendavate karistusõiguslike vastutusaluste sätestamisele. Kõrgendatud ülemmääraga rahatrahvide ülevõtmisega KarS eelnõu tähenduses ei ole kavandatud muuta VTMSis reguleeritud kehtivat rahatrahvi määramise korda. Karistusähvarduse konkreetsus eelnõu § 471 sõnastuses on autori hinnangul problemaatiline, kuna formuleeringust ei ole normi adressaadi jaoks ettenähtav karistusähvarduse raskus, kuivõrd sõnastusest ei selgu sanktsioneerivate alternatiivide kaalumise järjestus ning kindlaks määramata on olukord, millisel juhul võib menetleja pidada võib põhjendatult lugeda kahju või kasu tekkimise hindamine võimatuks.
Töö raames püstitatud hüpotees, et Eestis valitud halduskaristuste ülevõtmismeetod täidab õigusaktides sätestatud eesmärke ning tagab isikute menetluslikud põhiõigused leidis autori hinnangul kinnitust. Kehtivas väärtegude menetlemise regulatsioonis on lähtuva lt kriminaalmenetlusõiguslike printsiipide kohaldatavusest tagatud menetlusalusele isikule EIÕK artiklis 6 ettenähtud põhiõiguste kaitse. Eraldi menetlusliigi ja – protseduuri loomist halduskaristuste menetlemiseks ei pea autor otstarbekaks, kuivõrd hetkel kehtiva mudeli puhul täidab kohtuvälise menetleja rolli pädev järelevalveasutus. Täiendavalt arvesse võttes EIK praktikas sedastatud Engeli kriteeriumitele rajaneva kuriteomõiste autonoomset hindamise
põhimõtet, ei omistata meetme siseriiklikule klassifikatsioonile primaarset tähendust EIÕK artiklis 6 sätestatud õiguste potentsiaalse riive hindamisel.
CONCEPT OF ADMINISTRATIVE SANCTIONS IN EUROPEAN UNION SECONDARY LEGISLATION AND ITS
TRANSPOSITION TO NATIONAL LEGISLATION
Summary
Recent development in European Union secondary legislation is the emergence of punit ive language. After the last global economic crisis there is evident intent from the legislator to strengthen the supervision and relative enforcement powers of governmenta l organisatio ns.
This research examines the transposition of administrative sanctions to national legislatio n.
The scope of the research is specified with European Parliament and Council directives and regulations for financial sector and data protection law.
The objective of this thesis is to evaluate the harmonisation process of administrative sanctions to national legislation in the context of Convention of European human rights article 6 provision ‘’right to a fair trial’’. The author provided as a hypothesis a statement that incorporating administrative sanctions by criminal law is appropriate method to ensure meeting the criteria of proportionate, effective and deterrent impact.
The aim of the first paragraph was to describe theoretical concept of punishment and current distinction of administrative and criminal measures. It was concluded that punitive sanctioning right is solely in the competence of the state. Due to the severe impact of criminal sanction to persons individual rights, there is standard of nullum crimen nulla poena sine lege which means that one cannot be punished for doing something that is not prohibited by law. The princip le applies in order to protect citizens from the abuse of executive power.
Compared to other legislative measures criminal sanction has a deterrent function in order to safeguard the stability of the society. The sanctioning power is inherent only for the state and this function cannot be delegated to private individuals. Since harmonisation of administrat i ve measures in the light of financial sector legislation and data protection law necessitated
political decision whether to adopt the rules by administrative law or criminal law, the first paragraph also presented current standpoints regarding the classification of the measures.
Under the legislation in force at the moment surveillance authorities cannot impose monetary sanctions in administrative law. Sanctioning the offender for committed acts is only legitima te in the sphere of criminal law.
The second paragraph examined the nature of administrative sanction in order to understand the spirit and intent of relative legislation. It concluded that despite of incoherent terminolo gy defining administrative measures, the mutual common approach was the extrajudicial role of the competent authority as the conductor of surveillance activities. The objective of second paragraph was to study HUDOC case law and ascertain the criteria of evaluation ECHR article 6 provided definition of criminal offence. The court emphasized repeatedly in various cases the autonomous concept of the definition. In order to analyse potential infringement of the right to a fair trial there shall be cumulative assessment. The starting-point for the assessment of the applicability of the criminal aspect of Article 6 of the Convention is based on the criteria outlined in Engel and Others vs. the Netherlands:
1) classification in domestic law;
2) nature of the offence;
3) severity of the penalty that the person concerned risks incurring.
In evaluating the nature of the offence the following factors can be taken into consideratio n:
whether the legal rule in question is directed solely at a specific group or is of a generally binding character; whether the proceedings are instituted by a public body with statutory powers of enforcement; whether the legal rule has a punitive or deterrent purpose; whether the legal rule seeks to protect the general interests of society usually protected by criminal law;
whether the imposition of any penalty is dependent upon a finding of guilt how comparable procedure.
Based on the existing case law, the author found that Estonian approach of harmonis i ng administrative sanctions with existing misdemeanour procedure will guarantee mandatory rights stipulated under the ECHR article 6. The Court distinguishes procedural guarantees applicability of rights in criminal proceedings and in extrajudicial proceedings. In extrajudic ia l proceedings it is required that the person shall be granted with legal counselling, privilege of not testifying against oneself and the right for an informed accusation.
In the third paragraph the author firstly examined potentially hindering factors of the effectiveness of the current sanctioning procedure of legal persons in Estonia.
The investigative authorities Financial Inspectorate and Data Protection Inspectorate raised the concern of procedural effectiveness due to the applicable high standard of proof in convict ing legal persons. They underlined the complexity of current derivative liability model, which necessitates ascertaining natural person committing a crime in the interest of legal person. Due to modernized organisational culture where subordination relations are not clearly comprehensible anymore, it is difficult or even impossible to track down the sole natural person committing the offence. Most likely there are several persons involved who might not fall under the scope of executive or management. Therefore the Inspectorates suggested to substitute derivative responsibility model with the model of corporate liability. The author found that taken into account the nature of offences and applicable high standard of operationa l requirements for financial institutions, the organisation liability shall be further discussed.
In the last paragraph the author also evaluated the provided wording of criminal code in the context of legal clarity of the norm. As mentioned previously, there is a higher standard of clarity among punitive norms. The principle lays down that a punitive legal norm should be easily interpreted. The author found problematic that the legal norm stipulating the highes t amount of monetary punishment does not explicitly signify the potential criminal consequence for a violation. In the opinion of the author the discretion for the authority to decide legal measure is too wide. The regulation does not express clearly to what extent or when the prosecutor shall determine economical benefit or harm.
The author found that initially claimed hypothesis of the thesis proved to be correct. Estonian concept of harmonising administrative sanctions by current misdemeanour procedure will grant the individuals protection of ECHR article 6 right to a fair trial.
. ___ . ___ . _______ __________________ /signature
LÜHENDID
1. EIK- Euroopa Inimõiguste Kohus
2. EIÕK- Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon 3. HÕS- Haldusõigusrikkumiste seadustik
4. KarS- Karistusseadustik 5. KorS- Korrakaitseseadus
6. KrmS- Kriminaalmenetluse seadustik 7. PS- Põhiseadus
8. RKÜK- Riigikohtu üldkogu
9. RKPJK- Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegium 10. RKHK- Riigikohtu halduskolleegium
11. RKKK- Riigikohtu kriminaalkolleegium 12. RKTK- Riigikohtu tsiviilkolleegium 13. RKEK- Riigikohtu erikogu
14. VTMS – Väärteomenetluse seadustik 15. VTK – väljatöötamiskavatsus
16. ÄS- Äriseadustik
KASUTATUD KIRJANDUS
Kirjandus
1) M.Bogun. Juriidilise isiku karistamise eesmärgid ja nende realiseerumist tagavad meetmed. Magistritöö. Tartu Ülikool 2015.
2) M.Ernits. P.Pikamäe. E.Samson. J.Sootak. Karistusseadustiku üldosa eelnõu. Eelnõu lähtealused ja põhjendus. Tallinn, Tartu, Kiel: Juura 1999.
3) M.Kairjak. M.Kairjak. Karistus- ja haldusõiguse piiride hägustumine Euroopa Liidu finantsturgude õiguse uues sanktsioonisüsteemis. Juridica V/2015.
4) R.Kiris. P.Pikamäe. J.Sootak. Sanktsiooniõigus. Tallinn: Juura 2017
5) E.Kergandberg.P.Pikamäe. Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne.
Tallinn: Juura 2012
6) E.Kergandberg.M.Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006.
7) M.Koppel. Juriidilise isiku süüteovastutusele organisatsioonilise süsteemi kohaldamis e võimalikkus. Magistritöö. Tartu Ülikool 2018.
8) M.Kruusamäe. Karistuse kohaldamise etapid Eesti kohtupraktikas. Riigikohtu analüüs.
Tartu 2012. Arvutivõrgus :
https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2012/karistuse_kohald amise_etapid.pdf
9) J.Jäätma. Ohu mõistest Eesti kehtivas õigusdogmaatikas. Lk. 3 https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/janar_jaatmaa._ohu_moistest_eesti_kehtiv as_oigusdogmaatikas.pdf
10) M.Laaring. S.Pars. H.Kranich. E.Nuka. J.Kiviste. M.Mikiver. T.Roosve. Ü.Vanaisak.
Korrakaitseseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2017.
11) M.Laaring. Eesti korrakaitseõigus ohuennetusõigusena. Doktoritöö. Tartu Ülikool 2015.
12) U.Lõhmus. Põhiõigustest kriminaalmenetluses. Tallinn: Juura 2012.
13) R.Maruste. Põhiseadus ja selle järelevalve. Tallinn: 1997.
14) I.Marsch.J.Cochrane.G.Melville. Criminal justice. An introduction to philosophie s, theories and practice. London: Routledge 2004.
15) S.Mikli. Kui kauge Euroopa Liidu õigus saab järsku igapäevatöö osaks. Juridica II/2015
16) P.Pikamäe. Eesti karistusõigus: XX sajandi reformidest Euroopa Liidu karistusõigus e sünnini. 9.10.2013. Arvutivõrgus: https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/ees t i-karistusoigus- xx-sajandi-reformidest-euroopa-liidu-karistusoiguse-sunnini-priit-pikamae
17) P.Pikamäe. Kes on juriidilise isiku pädev esindaja karistusseadustiku § 14 mõttes?
Juridica I/2010. Lk 4.
18) S.Põllumäe. Mõiste administrative penalties riigisisesse õigusse ülevõtmine. Õiguskeel
2/2015. Arvutivõrgus :
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/sander_pollumae._moiste_administrative_
penalties_riigisisesesse_oigusesse_ulevotmine.pdf
19) P.Randma. Organisatsiooniline teovalitsemine- täideviija täideviija taga kontseptsioon teoorias ja selle rakendamine praktikas. Doktoritöö. Tartu Ülikool 2011.
20) T.Reinthal. Ülekriminaliseerimine. Tartu: Riigikohus 2010. Arvutivõrgus : https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/2010_lisa_2_ulekri minaliseerimine_analuus.pdf
21) K.Sein. M.Mikiver. P.K. Tupay. Pilguheit andmesubjekti õiguskaitsevahenditele uues isikuandmete kaitse üldmääruses. Juridica II/2018.
22) J.Sootak. P.Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2015.
23) J.Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010 24) J.Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018
25) J.Sootak. Sanktsiooniõigus. Karistusõiguslikud sanktsioonid ja nende kohaldamine.
Tallinn: Juura 2007.
26) J.Sootak. Karistusõiguse alused. Tallinn: Juura 2003
27) K.Tee. Juriidilisele isikule kohaldatavad karistused: kohtupraktikal põhinev analüüs.
Magistritöö. Tartu Ülikool 2016.
28) T.Olev. Juriidilise isiku kriminaalvastutus jagunemisel. Magistritöö. Tartu Ülikool 2015.
Euroopa Liidu õigusaktid
29) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutust e tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingut e usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ. ELT C 12.06.2014. Lk 173-179.
30) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/50/EL, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvusnõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti kohta ja komisjoni direktiivi 2007/14/EÜ, milles sätestatakse direktiivi 2004/109/EÜ teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad. ELT C 294. 6.11.2013. Lk 13-27.
31) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 596/2014, mis käsitleb turukuritarvitusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ. ELT C 173. 16.04.2014. Lk 1-61
32) Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2014/57/EL turukuritarvituste korral kohaldatavate kriminaalkaristuste kohta. ELT C 173. Lk 179-189.
33) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL. ELT C 173. Lk 349-490.
34) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/91/EL, millega muudetakse direktiivi 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta seoses depositooriumi ülesannete, tasustamispoliitika ja karistustega. ELT C 257. Lk 186-213.
35) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 909/2014, mis käsitleb väärtpaberiarvelduse parandamist Euroopa Liidus ja väärtpaberite keskdepositooriume ning millega muudetakse direktiive 98/26/EÜ ja 2014/65/EL ning määrust (EL) nr 236/2012. ELT C 257. Lk 1-72.
36) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineerit ud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete põhiteabedokumente ELT C 352.
9.12.2014. Lk 1-23.
37) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/847, mis käsitleb rahaülekannete s edastatavat teavet ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1781/2006. ELT C 141. 05.06.2015. Lk 1-18.
38) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/97, mis käsitleb kindlustustoodet e turustamist. ELT C 26. 02.02.2016. Lk 19-59.
39) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/1129, mis käsitleb väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71. 30.06.2017 ELT C 168. Lk 12-82.
40) Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsilist e isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta 04.05.2016. ELT C 179. Lk 1-88.
41) Euroopa Keskpanga 16.04.2014 määruse nr 468/2014, millega kehtestatakse raamist ik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames
42) Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut. ELT C 306. 17.12.2007. Lk 1–271.
Kohtupraktika
Euroopa inimõiguste kohus:
43) EIKo 27061/95. 02.09.1998. Kadubec vs. Slovakia 44) EIKo 28.06.1984. 8544/79 Öztürk vs. Saksamaa
45) EIKo 08.06.1976. 5100/71. 5101/71. 5102/72. 5370/72. Engel jt vs. Holland 46) EIKo 04.03.2014. 18640/10, Grande Stevens jt vs. Itaalia
47) EIKo 23.11.2006. 73053/01. Jussila vs. Soome 48) EIKo 25.02.1993. 10828/84 Funke vs. Prantsusmaa 49) EIKo 03.05.2001. 31827/96 J.B vs. Šveits
47) EIKo 23.11.2006. 73053/01. Jussila vs. Soome 48) EIKo 25.02.1993. 10828/84 Funke vs. Prantsusmaa 49) EIKo 03.05.2001. 31827/96 J.B vs. Šveits