Kannel

Kannel on üks vanemaid Eestis kasutatud keelpille, mille puhul arvatakse, et seda pilli tunti Eesti aladel juba tuhat või isegi paartuhat aastat tagasi (Tampere 1975, lk 30). Hornbostel-Sachsi muusikainstrumentide liigituse järgi on kannel paigutatud kordofonide alla (Hornbostel ja Sachs 1914, lk 575). Eesti aladel kasutusel olnud kannelde kohta on välja toodud (Tõnurist 2008, lk 72) viis põhikuju: väikekannel, labaga kannel, uuem kannel (paljude variantidega), kromaatiline ja saatekannel. Järgnevalt annan ülevaate vanemast kandletüübist - väikekandlest.

1.1.1. Väikekannel

Nimetus väikekannel on kokkuleppeline selleks, et eristada vanimat kandletüüpi uuemast ja suuremast. Väikekandleid jaotatakse kahte rühma: eesti ja setu kannel. (ibid, 2008, lk 73)

Väikekandle puhul on tegemist pilliga, mis on ühest puupakust välja tahutud. Kõlakast on seest õõnestatud ning kaetud õhukese kõlakaanega. Keeli on pillil 6-12 ja need on asetatud lehvikukujuliselt. Setu kandlel on lisaks kõlakaanele veel ka tiivakujuline pikendus keelepulkade poolses servas (vt fotot 3 Lisas 1). Sellist pikendust nimetataksegi labaks või ka setu-päraselt helühänd. (ibid, lk 73-75)

Kontserdil mängin kahte väikekannelt. Kuuekeelne kannel on minu poolt 2011. aastal vanast paksust kuuselauast meisterdatud pill (vt fotot 1 Lisas 1). Selle valmistamist juhendas Muhu saarelt pärit Gert Simso. Osaliselt võtsin ehitamisel eeskuju joonistelt, kus oli kujutatud Saaremaalt leitud kannelt, kuid pillikere väliskuju kohandasin vastavalt oma vajadustele¹.

1 Eesmärgiks oli teha pill, mille suurus jääks lennuks käsipagasile lubatud mõõtmete piiridesse.

Seetõttu on selle instrumendi välimus traditsioonilisest veidi erinev. Enamasti on kannel kasutusel G-duur häälestuses. See tähendab, et keeled on häälestatud helistiku kuuele esimesele astmele vastavaks. Kontserdil olen aga pilli ühtlaselt veidi madalamaks häälestanud, sest pehmemate pillikeeltega on parem kontrollida sõrme tõmbetugevust kiiremates viisikäikudes.

Ühtlasi on siis pillil ülemhelidele rohkem avatud tämber.

Teine väikekannel on seitsmekeelne pill. Selle on ehitanud Valeri Koort 2006. aastal Saaremaal Mart Aardami juhendamisel (vt fotot 2 Lisas 1). Enamasti on kannel kasutusel D-duuri häälestuses. Selle kontserdi jaoks olen kandle häälestanud minoorsele helireale vastavaks, st häälestus alates pikimast keelest on a, d¹, e¹, f¹, g¹, a¹, a¹. Kaks lühemat keelt häälestasin unisooni, et keeled oleksid kirikukellade imiteerimiseks sobivas harmoonias. Tänu sellele saan akordi mängides anda kõrgematele helidele suuremat kõlajõudu ning sära. Loo esimeses pooles nopin neid keeli kordamööda üksteise järgi, mis annab kella helistamisele sarnasema ja kestvama kõla. Sel juhul pole ka kosta a¹ noodi mängimisel tekkivat väikest pausi, mis paratamatult tekib keele haaramise hetkel.

Väikekandleid saab mängida erinevates tehnikates. Oma kontserdil kasutan noppimistehnikat, segatehnikat ja sõrmed keelte vahel katmistehnikat. Tõnuristi (2008, lk 74) järgi pole väikekandle varasemate võimalike mängutehnikate kohta Eestis peaaegu üldse andmeid säilinud.

Praegune väikekandle mängutehnika on kujunenud naaberrahvaste kandlemängumooduste eeskujul. Aime Reieri koostatud kogumikus "Abiks väikekandle õppijale" (2014) on kirjeldatud katmis-, noppimis- ja segatehnikat, mille kohta annan järgnevalt lühitutvustuse.

Katmistehnika puhul asetatakse vasaku käe sõrmed kergelt neile keeltele, mis kõlama ei pea.

Seejärel tõmmatakse parema käe sõrme või puutikuga lahtised keeled helisema.

Noppimistehnikale on omane see, et igal keelel on oma sõrm, mis seda tõmbab. Selleks, et heli kõlaks kauem, jäetakse sõrm keelele tagasi panemata. Kasutusel on erinevaid sõrmede asetusi ehk sõrmestusi. Segatehnika puhul asetatakse vasaku käe sõrmed keeltele sarnaselt katmistehnikale: kinni kaetakse need keeled, mis ei pea kõlama. Parema käe sõrmega lüüakse lahtisi keeli. Vajadusel nopitakse ka vasaku käe keeli katvate sõrmedega viisis esinevaid helisid.

(Reier 2014, lk 10, 27, 35)

Diplomikontserdil kasutan kirikukellade imitatsiooni mängimisel setu kandle tehnikat. Tampere (1975, lk 32) on setu kandle mängutehnikat kirjeldanud järgnevalt. Nimelt Setumaal asetati vasaku käe sõrmed keelte vahele ning suruti kinni terve akordi keeled, mis ei pidanud kaasa kõlama. Kätt üles-alla liigutades sai kord ühe, siis teise akordi keeli vastavalt summutatud või vabastatud. Parema käe sõrmega tõmmati üle lahtiste keelte. Otsustasin kontserdil kasutada sellist katmistehnikat, sest "Irboska kiriku kello" viis on üles kirjutatud ja salvestatud Setumaal.

Leian, et kahe erineva häälestuse ja tämbriga väikekandle ning erinevate mängutehnikate kasutamine toob mitmekesisust diplomikontserdi üldisesse kõlapilti. Järgmisena tutvustan uuemat kandletüüpi, mille alla kuuluvad ka kontserdil kasutatavad külakannel ning rahvakannel.

1.1.2. Uuem kannel

Uuemat kannelt teatakse paljude nimetuste all. Lõuna-Eestis nimetati seda pilli omakeelse sõnaga kannel, kannõl. Põhja-Eestis oli tarvitusel rahvapärane nimetus simmel (ka tsimmel, simbel). Samas on veel kasutusel ka järgmised nimetused nagu külakannel², diatooniline kannel (Tõnurist 2008, lk 77) ja viisikannel (Karras 2011, lk 9; Jussufi 2013, lk 141).

Uuem kannel on laudadest kokku pandud kandilise või lainja pikiküljega trapetsikujulise kerega pill. Kõlakastil on pealpool kõlakaas ja all eraldi põhi. Paralleelselt asetsevaid ja diatooniliselt häälestatud metallist keeli võib olla 20 ja enamgi. Pillitüüp kujunes välja mitmete välismaiste näppepillide nagu psalter, tsitter, arfinett jt ning isegi klaveri eeskujul. Oma iseloomuliku vormi omandas uuem kannel lõplikult 19.-20. sajandi vahetusel, arenedes edasi tänapäevalgi.

Kontserdil mängin Maksim Alli³ tehtud instrumendil (vt fotot 4 Lisas 1). See on diatooniline kannel, millel on viisi mängimiseks topeltkeeled, st iga noodi jaoks on kaks pillikeelt. Antud juhul on need keeled unisooni häälestatud⁴. Saatepartii kujundamiseks kasutatakse kümmet pikimat keelt, millest neli tükki on mähisega bassikeeled. Heino Sõna käes sai see kannel ühel välisreisil veekahjustusi, mistõttu on kõlakaas vahetatud.

2 "Nimetused küla- ja rahvakannel on kunstlikud, eriti teine, ja käibele läinud 1950. aastatel, kui rahvapilliorkestrite loomisel tekkis vajadus eristada rahvapärast diatoonilist kannelt kromaatilisest kontsertkandlest. Rahvakannel võeti kasutusele Tallinna Klaverivabriku uue toote, kolme saatekooriga diatoonilise kandle nimetusena alates 1954. aastast" (Tõnurist 2008, lk 78).

3 Otepää vallas elanud pillimeister.

4 Leidub ka kandleid, millel üks neist keeltest on poole lühem ja oktavisse häälestatud.

Diplomikontserdil mängib Heino Sõna Tallinna Klaverivabrikus tehtud rahvakandlel (vt fotot 5 Lisas 1). Pillil on 24 viisikeelt ning kolm duuri⁵, kus igas duuris on kuus keelt. Selle pilli on Sõna kohandanud vastavalt oma vajadustele. Rahvakandle duure Sõna mängimisel üldse ei tarvita, selle asemel kasutab ta bassikeeli ja teisi saates osalevaid keeli. Need keeled on pillimees paigutanud madalamate viisikeelte asemele. Pillile on 1970. aastatel kitarri helipead⁶ keelte alla pandud, mis võimaldavad instrumenti võimendada. Seetõttu nimetab H. Sõna seda pilli ka elektrikandleks. Ühes intervjuus 2013. aastal on Heino Sõna öelnud:

"Mõte tuli sellest, et mängimist oli palju. Hulga rahvast saalis, tuju tõuseb topsi najal.

Inimesed saalis kurtsid, et: "Heino sind ei ole kuulda". Siis panime helipead kandle keeltele alla, tavalised kitarri helipead." (Sõna 2013)

Mõlemad Heino Sõnale kuuluvad kandled on häälestatud A-duuri, nii et saame kontserdil neid koos mängida. Õppisin tema käest mängutehnikat, mille puhul saatepartii nopitakse üksikutest keeltest kokku (niinimetatud "korjatud bassid"). Saadet mängitakse vasaku ja viisi parema käe sõrmedega. Meloodia mängimisel nopitakse keeli või libistatakse sõrme üle keelte. Vahetevahel tehakse küünelöök, st küünega lüüakse vastu keelt alt ülespoole - Heino Sõna nimetab seda võtet

"trillerdamine" või "tremulo". Kuigi 20. sajandil on levinud mängumoodus, kus kandle pikemad keeled on pillimehe poole, siis meie mängime kannelt nii, et lühemad keeled on mängija poole.

Tõnuristi järgi (2008, lk 78-79) on see viimane variant vanem ja tavapärasem moodus.

5 Teatud hulk valmis akorde ehk koore või duure. Iga duur koosneb mitmest eri jämedusega pillikeelest.

6 Helipea on elektrikitarri vm elektroakustilise muusikariista osa, mis muudab näiteks keelte võnkumise eletrisignaaliks. (EE 2006 sub helipea)