K ODAKONDSUSKÜSIMUSTE ÕIGUSLIK REGULATSIOON 1920. AASTATEL

3. EESTI KODAKONDSUSE OMANDAMINE ANNEKSIOONI EEL JA JÄREL

3.1. K ODAKONDSUSKÜSIMUSTE ÕIGUSLIK REGULATSIOON 1920. AASTATEL

3. Eesti kodakondsuse omandamine anneksiooni eel ja järel

3.1. Kodakondsusküsimuste õiguslik regulatsioon 1920. aastatel

Eesti Vabariigi kodanikkonna kiire määratlemine kohe pärast Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aasta sügis-talvel oli Eesti riigile eksistentsiaalselt oluline. Riik ilma kodanikkonnata on mõeldamatu, seda enam olukorras, mil seistakse silmitsi läheneva sõjaohuga. Novembri lõpul alanud Vabadussõjas pidid kodanikud riigi kaitseks välja astuma. MNK määruse väljaandmisel pühendas eesmärk abinõu, määruse tekst oli üpris pealiskaudne ning tekitas hiljem omajagu tõlgendamise probleeme. Arusaamatusi tekitas ka suure hulga I maailmasõja eel või selle ajal emigreerunud eestlaste kodakondsus, kes ei vastanud määruses esitatud nõuetele.

Uue seaduseni jõuti alles 1922. aastal. Nagu põhjendas seaduse esimesel lugemisel Riigikogus üldise komisjoni aruandja J. Bergman, oli selleks ajaks selgeks saanud, et

“Maanõukogu määrusel ühes tema täiendusega mitmesugused puudused on olnud”.²²⁸ MNK määruse pealiskaudsusest kõneleb ka eelnõu juurde koostatud seletuskiri (edaspidi KKS seletuskiri): „Normaalelust välja kasvanud nähtused nõudsid uusi korraldusi, mida maksev seadus küllalt otstarbekohaselt ei suutnud lahendada. Mõned neist juhtumistest jäid otsekohe lahendamata, teised aga said olukorra kohaselt otsustatud, kuna kindel seadusline alus täielikult puudus.“²²⁹

Kodakondsuse seadus (edaspidi KKS) võeti Riigikogus vastu 27. oktoobril 1922 ning see jõustus Riigi Teatajas avaldamisega 6. novembril 1922. aastal.²³⁰ Kui MNK määrusega määratleti riigi esialgne kodanikkond, siis uue seadusega pandi paika kodanikkonna järgnevuse alused, rakendades ius sanguinis põhimõtet. Arvestades Eesti ajaloolist kuulumist Saksa õigusruumi oli see samm igati loogiline. KKS seletuskiri põhjendas päritolu printsiibist kinni pidamist ning ius soli põhimõtte eitamist püüdega kaitsta riiki „igasuguste juhuslikkude ja kahtlaste isikute juurdevoolu eest“. Seaduse tekstis lubati põlvnemise põhimõttest kõrvalekallet vaid esimeses paragrahvis, kus täpsustati MNK määruse §-is 1 sisaldunud nõudeid, püüdes likvideerida vahepeal tekkinud segadust ja vastuolusid. Kuid see oli erand, mis tulenes kehtivast seadusandlusest, ning seetõttu olid tollased Eesti õigusteadlased kindlal seisukohal, et

228 I Riigikogu. 8. istungjärk 1922. Protokoll nr. 157. Vrg. 706.

229 ERA. f. 80.n. 1. s. 821. Lk. 6.

230 RT 1922. Nr. 136. Lk. 661-663.

ius soli printsiipi kasutati Eestis vaid esialgse kodanikkonna määramisel, pärast mida on Eestis maksvaks olnud just vereõigus.²³¹

Esialgse kodanikkonna määratlemise printsiibid olid ära toodud ka uue KKS-i esimeses paragrahvis: määratleti isikute ring, kellel oli õigus kodakondsusele ilma täiendavate õiguslike toiminguteta. Neid tingimusi oli endiselt kolm ja täpsustatud oli kõigi nende sõnastust.

Esiteks punkt 1. Nagu põhjendas KKS-i seletuskiri, tingis selle muutmist asjaolu, et välismaalasteks sai senise regulatsiooni alusel pidada põliseid Eestimaa elanikke, kes määruse jõustumise hetkel Eestist ajutiselt eemal viibisid.²³² Uus sõnastus nõudis hoopis alalise elukoha omamist Eesti Vabariigis kuni seaduse jõustumiseni, andes vahepeal koju tagasipöördunuile, kes ka ülejäänud kahele nõudele vastasid, võimaluse Eesti kodakondsust omandada. Mida peeti silmas alalise elukoha all, selgus Vabariigi Valitsuse 1922. aasta novembris vastu võetud

„Juhtnööridest kodakondsuse seaduse kohta“. Selle kohaselt tuli alalise elukoha all mõista

„seda linna, alevit või valda, kus isik oma teenistuse, töö, ettevõtte pärast alaliselt elab, ehk kus tema liikumata varandus või kodune sisseseade on“.²³³ Liikumatu varanduse asukohta arvestati alalise elukoha määramisel ka tsiviilprotsessis. Ometi keeldus Riigikohus seda kodakondsusasjades tunnustamast.²³⁴ Näiteks võib tuua A. Pilar von Pilchau kohtujuhtumi 1923. aasta lõpust kaebuses Siseministeeriumi otsusele teda mitte kodanikuks tunnistada.

Ehkki kaebuse esitaja vastas KKS-i punktidele 2 ja 3 ning omas Eestis kinnisvara, otsustas Riigikohtu administratiiv-osakond asja kohtusse jõudmisel järgmist: „Kodakondsuse seaduse järele ei ole kaebajal Eesti Vabariigi kodaniku õigusi, sest temal ei ole, nagu selle seaduse § 1 p. 1 nõuab, kuni seaduse maksma hakkamiseni Eesti Vabariigi piirides alalist elukohta olnud.

Niisuguseks alaliseks elukohaks ei või lugeda elukohta, millest räägib tsiv.kp.s.

(tsiviilkohtupidamise seadustik – H. R.) § 204, nagu seda kaebaja volinik seletab. Tähendatud paragrahv käib kaevatu poole elukoha ära määramise kohta tsiviil protsessis. See asjaolu, et kaebajal Pärnu linnas on majad, ei muuda asja.“²³⁵

Tegelikult tasub Pilar von Pilchau juhtumi juures peatuda pikemalt, et tutvuda veel ühe huvitava seisukohaga, millele Eesti riik uue KKS-i jõustumise järel asus. Kõneldes kaebuse taustast: A. Pilar von Pilchau viibis MNK määruse jõusse astumise hetkel tegelikult Eestis ning vastas ka ülejäänud Eesti kodakondsuse saamiseks esitatud nõuetele, mida tunnistas oma otsuses ka Riigikohus. Probleem oli aga selles, et Pilar von Pilchau oli juba 15. detsembril

231 Piip 1927: 97.; Uluots 1930: 173.

232 ERA. f. 80.n. 1. s. 821. Lk. 6p.

233 RT 1922. Nr. 148/149. Lk. 727.

234 Csekey 1930: 245.

235 ERA. f. 14. n. 1. s. 1923. Lk. 41.

1918. aastal Eestist lahkunud ning elanud sestpeale endise Vene riigi alamana välismaal. Selle asemel, et pöörduda Eesti isikutunnistuse saamiseks Eesti esinduse poole, oli ta lasknud aga hoopis pikendada oma Vene alamlust tõendavat tunnistust, tehes seda Vene kindralkonsuli juures Stockholmis ja hiljem Saksamaal. Palve Eesti isikutunnistuse väljastamiseks esitas Pilar von Pilchau alles 1923. aasta suvel Eestimaale tagasi pöördudes, ning sai oma üllatuseks keelduva vastuse. Ja vähe sellest – 1923. aasta juulis andis siseminister välja määruse, millega kohustas teda kui kodakondsuseta isikut riigist 4 päeva jooksul lahkuma.²³⁶ Nagu siseminister, nii oli ka Riigikohtu administratiivosakond arusaamisel, et isik, kes küll MNK määruse tingimustele vastas, kuid kes ennast Eesti Vabariigi kodanikuna ei olnud määratlenud, kaotas oma õiguse Eesti kodakondsusele, kui ta ei vastanud KKS-i §-ile üks.²³⁷ Seega lõppes Eesti esialgse kodanikkonna määratlemine MNK määruse §-i 1 alusel uue KKS-i jõustumisega.

Muudetud põhimõtete alusel käivitus esialgse kodanikkonna määratlemise teine etapp ning politseile anti õigus keelduda isikutunnistuse andmisest kõigile neile, kes oma õigust Eesti Vabariigi kodanikuks saada 1918. aasta 26. novembri määruses ettenähtud korras ei olnud tarvitanud.²³⁸ Kohtu otsus Pilar von Pilchau staatuse osas oli ühene: „Et aga endist Vene Vabariiki ja tema valitsust enam ei ole olemas, on kaebaja jäänud isikuks, kes ühegi olemas oleva riigi alamluses ei seisa.“²³⁹

Huvitav on selle konkreetse kaasuse kõrval see, et samal ajal võisid tegelikult KKS-i § 5 kohaselt ühe aasta jooksul omandada Eesti kodakondsuse ilma ühelegi §-is 1 sätestatud tingimusele vastamata need endise Vene riigi eesti soost alamad, kes mõne teise riigi kodakondsusesse ei olnud astunud. „Eesti soost“ isikute all mõeldi seejuures neid isikuid,

„kelle vanemad, või kelle isad eestlased, väljaspool abielu sündinud, kui nende emad eestlased.“ Seda, kas isiku vanem oli eestlane, tuli aga jällegi tõestada väljavõttega meetrikust või mõnest muust perekonnaseisu aktist, kus isiku rahvus kirja oli pandud.²⁴⁰ Võib arvata, et nendes dokumentides A. Pilar von Pilchau vanemad vaevalt eestlastena figureerisid.

Alalise elukoha nõue kodakondsuse andmisel tekitas probleeme rannapiirkondades, kus osa meestest KKS-i jõustumise ajal merel viibisid. 1924. aasta detsembris saatis Saare maavanem Siseministeeriumile kirja küsides, kas ei võiks tunnistada ipso iure Eesti kodanikeks juba aastaid maailmameredel seilanud saarlastest meremehi. Seejuures andis maavanem teada, et on seda võimalust tegelikult juba varem kasutanud. Nagu maavanem

236 ERA. f. 14. n. 1. s. 1923. Lk. 40-41.

237 Csekey 1930: 245.

238 Valge 1929: 58.

239 ERA. f. 14. n. 1. s. 1923. Lk. 41.

240 RT 1922. Nr. 148/149. Lk. 727-728.

selgitas, tuleb saarlase alalise elukoha mõiste kindlaks tegemisel kindlasti arvesse võtta saarlaste täiesti omalaadseid olusid ja kombeid: „Täiesti vallaline, ilma varanduseta saarlane rännates ja töötades mööda meresid ja maid, loeb oma alaliseks elukohaks-koduks ikkagi Saaremaa. Ta ei katkesta ühendust kodukohaga, Saaremaaga, ega asuta enamail juhtumistel mujale mingit kodu. Kuigi sarnaste rändav-tööliste suhtes alalise elukoha mõistet arvama peaks teenistuskoha järele, on see tegelikus elus raske, näiteks meremeeste suhtes kindlaks määrata. Seepärast on nende isikute alalise elukoha kindlaks määramisel kõige lihtsam ja ka mitte seadusevastane arvesse võtta asjaolu, kas oli ta lahkunud teise paika alalise elukoha muutmise otstarbel või läinud „ülemaale töhe“ nagu saarlased ütlevad, kus siis see olemine mõnikord möödunud aegadel kaunis pikaajaliseks kujuneb”.²⁴¹

Kuna seadus meremeeste alalise elukoha määramisel erandeid ette ei näinud, pidas Siseministeerium tarvilikuks, et taoliste isikute kodakondsuse küsimused edaspidi ikka ministeeriumile otsustamiseks saadetaks.²⁴²

MNK määruse teist ja kolmandat nõuet uue seadusega oluliselt ei muudetud. Punkti 2, mis nõudis, et isik oleks 24. veebruarini 1918. olnud Vene riigi alamluses, lisati klausel, et ta enne uue seaduse jõustumist ei oleks astunud mõne teise riigi kodakondsusesse. Kolmandast punktist jäeti välja säte, mis KKS-i seletuskirja sõnadel „oli alust andnud arvata, et kodanikud on ka need, kes endisel Eestimaal ainult sündinud“.²⁴³ Kui MNK määrus käsitles isiku või tema vanemate kogukondade või seisuslike asutuste hingekirjas olemise alternatiivina Eesti territooriumilt pärinemist, siis oli viimane uue seaduse tekstist välja jäetud. Kodakondsuse seaduse lugemisel Riigikogus oli see ka ainuke punkt, mille üle diskussioon tekkis. Nimelt leidis sakslaste saadikurühma esindaja M. Bock seaduse teisel lugemisel, et eelnõu § 1 jääb liiga piiratuks ning soovitas täiendada punkti 3 alternatiiviga: “kes ise või kelle vanemad olid praegu Eestit moodustaval maaalal sündinud ehk kogukondade või seisusliste asutuste hingekirjades.” M. Bocki ettepanek hääletati maha, sest nagu vastas talle siseminister K.

Einbund, on „sündimise koht inimese elus siiski juhuslik moment ega saa tema päritolu ära määrata“.²⁴⁴

Kodakondsuse seaduse § 2 sätestas, et samuti on Eesti Vabariigi kodanikud need isikud, kes võeti Eesti kodakondsusesse vastu MNK määruse §§ 2 ja 6 põhjal (riigiga elulise seotuse tõttu või naturalisatsiooni korras – H. R.) ning isikud, kes olid kodanikeks tunnistatud

241 ERA. f. 14. n. 1. s. 1023. Lk. 114.

242 op.cit. Lk. 116.

243 ERA. f. 80. n. 1. s. 821. Lk. 6.

244 I Riigikogu. 8. istungjärk 1922. Protokoll nr. 162. Vrg. 786-787.

rahvusvaheliste lepingutega. Ning seejärel toodi sisse ius sanguinis põhimõte: Eesti Vabariigi kodanikena määratleti Eesti territooriumil või väljaspool seda sündinud lapsed nende isa kodakondsuses olemise ajal (punkt 3), Eesti kodanikust ema väljaspool abielu sündinud lapsed (punkt 4) ja välismaalase alaealised abielulised ning vallaslapsed kuni 18 aasta vanuseni nende vanemate Eesti kodakondsusesse võtmise päevast arvates, välja arvatud abielus või abielus olnud tütred (punkt 7). Sünnikohajärgsuse põhimõte on seaduses fikseeritud vaid ühes punktis (punkt 8), s.o. kodakondsuse andmisel Eesti territooriumilt leitud lapsele, ning on seetõttu erandlik.²⁴⁵ Vastandina enamiku teiste riikide tollasele õiguspraktikale loeti Eesti kodanikeks ka Eesti kodaniku adopteeritud lapsed (punkt 6).²⁴⁶

Endiselt sai automaatselt Eesti kodakondsuse Eesti meeskodanikuga abiellunud välismaalasest naisterahvas (§ 2 p 5), mis oli tollaste Euroopa riikide seadusandluses täiesti tavaline. Seejuures ei näinud KKS välismaalastest naistele ette mingit võimalust oma endise kodakondsuse alleshoidmiseks. Juhul kui abiellumise teel Eesti kodakondsuse omandanud naiskodanik siiski kasutas ka oma endise riigi kodakondsuse seaduses ettenähtud õigust vana kodakondsuse alleshoidmiseks, ei leidnud see Eesti riigi poolt tunnustamist.²⁴⁷

Huvitaval kombel oli riik enda naiskodanike puhul hoopis liberaalsem. Nagu seletab KKS-i seletuskiri, on: „naiste soost isikute kohta üldiselt maksev kord, et nad abiellu astumise puhul oma mehe kodakondsuse omandavad. Et vabariigi naiskodanikel võimaldada siiski ka väljamaalastega abiellu astumise puhul Eesti kodakondsusesse jääda, on seaduseelnõusse nendeks juhtumisteks sisse võetud teadaandmise kord. Kuigi see perekonna ühtluse mõttele vastu käib, peab seda isiku vabaduse põhimõttest kinni pidades tarvilikuks ja õiglaseks lugema.“²⁴⁸

Nii loeti kodakondsusest vabastatuks vaid neid välismaalastega abiellunud Eesti naiskodanikke, kes kahe nädala jooksul pärast abiellumist vastavale maakonna- või linnavalitsusele, välismaal aga Eesti konsulile, kodakondsuse säilitamise soovi ei avaldanud (§

19). Sellise võimaluse kasutamine tingis mõistagi pahatihti olukorra, kus Eesti naiskodanik omandas vastavalt oma abikaasa riigi seadustele siiski ka teise riigi kodakondsuse. Segadust tekitas ka vastupidine juhtum, kui naiskodanik välismaal abielludes oma teadaande esitamise võimalust ei kasutanud. Kui isik ise välisesindusele oma passi ära ei andnud, ei saanud seda temalt ka kuidagi välja nõuda. Tekkis olukord, kus isik võis kasutada kahte passi korraga, mida

245 Csekey 1930: 237.

246 ibidem.

247 ERA. f. 957. n. 8. s. 1062. Lk. 37.

248 ERA. f. 80.n. 1. s. 821. Lk. 7p.

sai välisministri hinnangul kontrollida vaid välisesinduste poolt kohapealsete ametlike teadaannete järgi.²⁴⁹ Sellist olukorda nimetas välisminister ühes 1932. aastal Belgia esindusele saadetud kirjas ebanormaalseks ning algatas selle muutmiseks Siseministeeriumiga läbirääkimised. Siiski polnud need just kuigi edukad. Siseministeeriumi mõjutamiseks võeti peagi kasutusele „jõumeetodid”: jäeti edasi saatmata perekonnaseisuametnikele suunatud problemaatilist õigust sisaldav ringkiri. Kuna lahendust ei järgnenud, tuli kiri lõpuks siiski edasi saata, kuid koos Välisministeeriumi poolsete reservatsioonidega.²⁵⁰

Lihtsustatud kodakondsuse saamise kord seati sisse ka nende isikute jaoks, kes ei vastanud KKS-i §-is 1 esitatud nõuetest vaid kolmandale. Ainsaks kitsenduseks nende isikute puhul oli 6 aasta pikkune alaline elamine Eestis. Põhimõtteliselt võib seda võrrelda MNK määruses sätestatud „eluliste huvide“ omamise nõudega. Kui isik nimetatud tingimusele vastas, pidi maakonnavalitsuse esimees või linnapea kodakondsustunnistuse välja andma (§ 4). Ning nagu leidis Riigikohus, seda ka juhul, kui linnapea arvates tulnuks riikliku julgeoleku ja kasulikkuse seisukohast isiku palve tagasi lükata.²⁵¹ Arutades 1925. aasta novembris M.

Sinderi kaebust Viru Maakonnavalitsuse esimehe peale, kes oli just sellistel alustel kodakondsuse andmisest keeldunud, leidis Riigikohus: kui naturalisatsiooni puhul tuleb lisaks selgitamisele, kas isik naturalisatsiooni nõuetele vastab, vaadata ka seda, et ta riigile või

„seltskonnale“ kahjulik ei oleks, siis kindlustab seaduse esimesse ossa kuuluvate isikute kodakondsuse seadus ipso iure, sõltumata ühe või teise omavalitsuse kaalumisest.²⁵²

KKS-ses sätestatud naturalisatsiooni korda võib julgelt nimetada äärmiselt liberaalseks.

Naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja pidi olema vähemalt 18-aastane. Samas oli kodakondsuse omandamine võimalik ka nooremalt, juhul kui selleks oli olemas eestkostja või hooldaja nõusolek (§ 10). Võimalus saada kodakondsust nooremalt kui 18 aastat oli tollases õiguspraktikas ainukordne. Seda enam, et mitmel pool (näiteks Iirimaal) oli vanuse alampiiriks seatud 21 aastat.²⁵³

Liberaalne oli ka esitatud ajaline nõue, mille jooksul kodakondsuse taotleja pidi olema alaliselt Eestis elanud vähemalt 2 aastat enne ning 1 aasta pärast kodakondsuse avalduse esitamist (§ 8). Võrreldes 1918. aasta määrusega on see 2 aastat vähem, samuti vähem võrreldes mitmete teiste riikidega – näiteks Suurbritannias ning meie naaberriikides Lätis ja

249 ERA. f. 957. n. 8. s. 1062. Lk. 32-32p.

250 op.cit. Lk. 32.

251 Valge 1929: 187.

252 Riigikohtu otsused 1925. Tallinn, 1926. Lk. 85.

253 Makarov, A. N. Staats- und Verwaltungsrecht. Gesetze über Fragen der Staatsangehörigkeit./ Zeitschrift für ausländisches öffentliches Recht 1939/1940. Band 9. Nr. 2. Lk. 545.

Soomes oli ajapiiriks 5 aastat.²⁵⁴ Samas lisandus uue seadusega veel üks nõue – kodakondsuse taotleja pidi osakama eesti keelt. Eesti keele oskamise nõuet tuli siseministri poolt antud juhatuskirja järgi mõista nii, et kodakondsust omandada soovija pidi „eestikeelsest kõnest ja kirjast aru saama“.²⁵⁵ Nagu leidis õigusteadlane E. Maddison, pidid selline säte aitama vältida nende isikute kodakondseks saamist, kes „tahavad Eesti kodakondsust vaid selleks, et saaks vabalt maailmas ringi liikuda“.²⁵⁶ Sellega oli seadusandlusesse sisse viidud nõue, mida tegelikult jälgiti juba opteerimise ajal ning arvestati välismaalaste naturaliseerimisel MNK määruse järgi.

Eesti kodakondsust lubati naturalisatsiooni korras taotleda ka välismaalaste naistel ja lastel vaatamata oma mehe või isa tahtmisele (§ 11). Ka sellise võimaluse sätestamine oli tollases õiguspraktikas ainulaadne.²⁵⁷ Näiteks Suurbritannias 1922. aastal vastu võetud kodakondsuse ja välismaalaste seadus keelas selgesõnaliselt „teovõimetute isikute“

naturaliseerimise, kellena määratleti lisaks abielunaistele ka alaealisi, kuutõbiseid ja idioote.²⁵⁸ Eraldi oli ette nähtud võimalus saada kodakondsus ilma eespool nimetatud nõudeid täitmata. See on juhul, kui isik oli “eesti soost” või siis eriliste teenete eest “seltskondlikel, riigiteenistuse või sõjaasjanduse alal vabariigi kasuks või kui nad on tuntud oma annete, teadmiste ja tööde tõttu” (§ 9).

See säte tekitas mõningat segadust Eesti välisesindustes. 1924. aastal pöördus Siseministeeriumi poole saatkond Pariisis küsimusega, kas võib isikule § 9 alusel passi anda vaid selle põhjal, et isik on eesti soost ja kõneleb eesti keelt: „Sest on vaevalt usutav, et saatkonnal passisoovijate seas isikuid leiduks, kes muid § 9 nõudeid rahuldaks.”²⁵⁹ Selline teguviis keelati saatkonnal ministeeriumi poolt siiski ära, nõudega arvestada isiku eesti soost olemise määratlemisel KKS-i §-is 1 sätestatut. Seejuures juhiti saatkonna tähelepanu sellele, et mitte iga äraolekut alalisest elukohast ei või elukoha muutmiseks lugeda, vaid alati tuleb küsimuse lahendamisel silmas pidada kõiki äraolekut tinginud asjaolusid: „Äraoleku põhjused võivad olla kas vabatahtlikud või isikust mitte olenevad. Kui isik näituseks sõjaväes viibimise, evakueerimise, piiri sulgemise, sõjavangis olemise jne. tõttu sunnitud on oma alalisest elukohast eemal viibima, siis tuleb seda kahtlemata äraolekuks lugeda, mis alalist elukohta ei muuda. Samuti ei või alalise elukoha muutmiseks lugeda seda kui isik edasiõppimise, tervise

254 Flournoy; Hudson 1929: 63.; Köppen 1929: 128, 132.

255 RT 1922. Nr. 148/149. Lk. 728.

256 Maddison 1929: 45.

257 Csekey 1930: 237.

258 Flournoy; Hudson 1929: 64, 71.

259 ERA. f. 14. n. 1. s. 1023. Lk. 26.

parandamise või ärilistel põhjustel alaliselt eemal viibib (ehk laevadel teenib)”.²⁶⁰ Nagu juba eespool kirjeldatud Saare maavanema ettepaneku puhul nentis siseministeerium selgi korral, et alalise elukoha küsimust tuleb otsustada iga isiku puhul eraldi.²⁶¹

1934. aastal lubati riigivanema dekreediga KKS-i muutmise kohta keelenõue ära jätta ka kodakondsuseta isikute puhul, kes olid kodakondsusesse astumise sooviavalduse esitamise päevaks Eestis alaliselt elanud vähemalt 10 aastat.²⁶²

Kui leiti, et naturalisatsiooni korras kodakondsust taotlev isik ei ole riigi ning seltskonna suhtes kahjulik, pidi talle siseministri korraldusel kodakondsust tõendav tunnistus välja antama. Edasikaebamise võimalust selle otsuse või korralduse peale ette ei nähtud.

Selline säte võttis samas ka siseministrilt endalt õiguse valedel alustel välja antud kodakondsustunnistust tühistada. Siseministeerium seda siiski mõnel korral üritas, kuid asjatult.²⁶³ Nagu leidis Riigikohus, sai isikust kodanik peale tema kodakondsusesse vastuvõtmise otsuse avaldamist Riigi Teatajas ning pärast seda ei olnud siseministril mingit võimalust isikult tema kodakondsust ära võtta.²⁶⁴

Kodakondsuse seadus sätestas ka topeltkodakondsuse vältimise nõude, keelates Eesti Vabariigi kodanikul olla samaaegselt mõne teise riigi kodakondsuses (§ 6). Seda, millised probleeme sellise nõude järgimine tekitas abiellumise puhul võis lugeda juba eespool. Huvitav on seejuures asjaolu, et 1934. aastal sätestati KKS-i muutmise seadusega topeltkodakondsuse osas täielik nulltolerants – ilma riigi loata välisriigi kodakondsusesse astunud isikuid võis sestpeale Eesti kodakondsusest välja heita.²⁶⁵ See aga, kas riik sai isiku topeltkodakondsusest teada või mitte sõltus paljuski juhusest.

Samuti vältis KKS kodakondsusetust, nõudes isikult Eesti kodakondsusest loobumise korral nõusolekut riigi poolt, kelle kodakondsust ta tahtis saada. Kodakondsusest loobuda lubati vaid siis, kui riigi ees olid kõik kohustused täidetud. Juhul kui isik aasta pärast kodakondsusest vabastamist siiski Eestis edasi elas, kaotas vabastamise otsus kehtivuse (§ 21).

Nagu põhjendas KKS-i seletuskiri, muutunuks vastasel korral „tähendatud vabastamine riigi kodanikkude peal lasuvate koormatiste eest eemalhoidmise abinõuks“. ²⁶⁶

260 ERA. f. 14. n. 1. s. 1023. Lk. 28.

261 ibidem.

262 RT 1934. Nr. 93. Art. 743.

263 ERA. f. 1356. n. 2. s. 544. Lk. 3.; Riigikohtu otsused 1925. Tallinn, 1926. Lk. 79-80.

264 ibidem.

265 RT 1934. Nr. 93. Art. 743.

266 ERA. f. 80.n. 1. s. 821. Lk. 8.

3.2. 1938. aasta kodakondsuse seadus

1. juulil 1938. aastal jõustus riigihoidja K. Pätsi dekreedina väljaantud uus kodakondsuse seadus. See oli üldjoontes rajatud samadele põhimõtetele kui senine seadus, kuid tõi tegeliku elu nõudeid arvestades siiski senisesse korda mõningaid muudatusi ja täiendusi.

Tähtsaimaks uuenduseks võib pidada Eesti kodakondsuse andmise ning Eesti kodakondsuse äravõtmise küsimuse otsustamise õiguse andmist Vabariigi Valitsuse pädevusse. Selline otsus näitab kodakondsusküsimuste tähtsustamist 1930. aastate Eesti Vabariigis.

1938. aasta KKS lähtus täielikult ius sanguinis põhimõttest, hüljates senistes seadustes sisaldunud esialgse kodakondsuse määratlemise tingimused. Teisisõnu, kodakondsuse määramisel loobuti lähtumast Vene õiguse poolt pärandatud tunnustest – Vene riigi asutuste poolt peetud nimekirjade või Vene riigi alamluse arvestamisest kodakondsuse andmise alusena.²⁶⁷

Erinevalt 1922. aasta seadusest eristati uues seaduses neid, kes on Eesti kodanikud (§

3), nendest, kes Eesti kodakondsuse omandavad (§ 4). Kuivõrd 1938. aasta KKS-i § 3 omas märkimisväärset tähendust Eesti taasiseseisvumisjärgse kodakondsuse kujundamisel, on asjakohane esitada selle paragrahvi sätted siinkohal tervikuna. Seaduse kohaselt olid Eesti kodanikud isikud: 1) kes enne seaduse jõustumist on tunnustatud või võetud Eesti kodanikeks;

2) kes tunnustatakse Eesti kodanikeks Eesti Vabariigi poolt sõlmitud rahvusvaheliste lepingutega; 3) lapsed, kes on sündinud ajal, kui nende isa oli Eesti kodakondsuses; 4) pärast isa surma sündinud lapsed, kui lapse isa oli surma silmapilgul Eesti kodakondsuses; 5) vallaslapsed, kui ema lapse sündimise ajal oli Eesti kodakondsuses; 6) Eestis sündinud lapsed, kui isa lapse sündimise ajal oli kodakondsuseta; 7) Eestis sündinud vallaslapsed, kui ema lapse sündimise ajal oli kodakondsuseta; 8) Eestis leitud lapsed, kuni ei ole tõendatud nende kuuluvust mõne teise riigi kodakondsusesse; 9) lapsed Eesti naiskodaniku abielust teise riigi kodanikuga, kui tähendatud abielu on tühistatud Eestis.²⁶⁸

Tähelepanuväärsed on seejuures punktid 6 ja 7, mis tagasid kodakondsuse ka Eestis sündinud lastele, kelle isa või ema oli ilma kodakondsuseta.

Seaduse vastuvõtmise ajale kohaselt tunnistati kodakondsuse omandamisel jätkuvalt isaliini, ema järgi omandasid kodakondsuse sünniga vaid vallaslapsed või välismaalasega abiellunud Eesti naiskodaniku lapsed. Samuti nagu MNK määrusega, said Eesti kodakondsuse

267 Riigiõigus: eriosa. Eesti ja välismaade kehtiv riigiõigus. Konspekt, koostatud õigusteaduste üliõpilastele vastavalt N. Maim´i eksamikavale. Tartu: Justitia, 1939. Lk. 17.

268 RT 1938. Nr. 39. Art. 357.

automaatselt välismaalasest naisisikud abiellumisel Eesti kodanikuga ning nende alaealised lapsed, kes jäid ema abiellumise järel alaliselt Eestisse elama. Selline säte lubas 1930. aastate lõpul kodakondsuse andmise omapärast kuritarvitamist. Nimelt hakkasid juutide olukorra halvenemisel Euroopas ilmuma nii Eesti kui ka välismaa ajalehtedes Eesti meeskodanike kuulutused sooviavaldustega rikaste välisriikide juudisoost naiskodanikega abiellumiseks.

Teisisõnu: korraliku rahasumma eest pakuti müüa Eesti kodakondsust. Sellest ajendatult saatis siseminister koguni 1939. aasta aprillis välisministrile kirja, kus teatas, et Eesti meeskodanike fiktiivabielude sõlmimine juudisoost naiskodanikega tekitab seltskondlikku ärevust ning palus teha välisesindustele korralduse selliste juutide Eestisse sõidu takistamiseks.²⁶⁹

Üks suuremaid 1938. aasta kodakondsuse seadusega kehtestatud muudatusi oli see, et enam ei nähtud ette Eesti kodakondsuse kaotamist Eesti naiskodaniku abiellumisel välismaalasega. See juba enne I maailmasõda õiguspraktikasse juurdunud põhimõte hakkas

Im Dokument EESTI KODAKONDSUSE KUJUNEMINE: PÕHIMÕTTED JA PRAKTIKA (Seite 47-58)