3. EESTI KEELT TEISE KEELENA ÕPPIVATE ÕPILASTE KÜSITLUS
3.2. Küsitlustulemuste analüüs
Mittestatsionaarse õppega koolide õpilastele mõeldud ankeet sisaldas 9 küsimust ja statsionaarse õppega koolide õpilastele mõeldud ankeet 8 küsimust. Esimeste küsimuste eesmärgiks oli uurida mitu aastat ja kus on õppinud õpilased eesti keelt ning milliste probleemidega on nad puutunud kokku eesti keele õppimise käigus.
1. Kui kaua olete eesti keelt õppinud?
Mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide õpilased on riigikeelt õppinud keskmiselt 9 aastat, kuid leidub ka neid, kes on õppinud seda ainult 4 kuud. 19,5% ehk 8 vastanutest (mittestatsionaarse õppega koolides) on õppinud keelt vähem kui 5 aastat. Statsionaarse õppega koolide õppijad õpivad keskmiselt eesti keelt 12 aasta jooksul.
Mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide õpilaste seas on selliseid, kes erinevatel põhjustel ei ole õppinud eesti keelt üldse või teevad seda pika pausi järel.
2. Kus Te olete õppinud keelt?
ainult koolis;
keelekursustel;
tööl;
muu.
Tulemused näitasid, et 49% mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide ja 44%
statsionaarse õppega koolide õpilastest õpib riigikeelt ainult koolis. Mis puutub keele õppimisse pärast kooli, siis lisavõimalust kasutavad rohkem mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide õpilased. Võib järeldada, et nad on enam motiveeritud keele õppele ja soovivad jõuda sellisele keeletasemele, mis vastab gümnaasiumiastme õpilaste omale.
39% selliste koolide õpilastest käib keelekursustel, samal ajal kui statsionaarse õppega koolis õppijatest ainult 2,3%.
Eesti keele õppimiseks on erinevad võimalused ja kohad, kus saab seda teha. Õpilased õpivad keelt samuti tööl, keelelaagrites, eraõpetajaga, eesti televisiooni vaadates ja suheldes sõpradega.
Joonis 2. Mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide ja statsionaarse õppega koolide õpilaste keeleõppe võimalused
Lähtudes saadud küsitluse andmetest, võib teha järelduse, et mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide õpilased õpivad riigikeelt rohkem kooli kõrval ka teistes kohtades. Neid on 58,5%, statsionaarse õppega koolides aga 51,1%, seega vahe on 7,4%.
3. Mitmendast klassist õpite mittestatsionaarse õppega gümnaasiumis?
Iga aasta on küllaltki suur hulk lapsi, kes jätab põhi- ja keskkooli pooleli. Osa neist otsustab minna tööle, osa ei lõpeta klassi või kooli perekondlikel, tervislikel põhjustel, osa aga lihtsalt ei soovi õppida. Kuid mõni aasta hiljem mõistab osa inimesi, et haridus ikkagi on elus vajalik, ilma selleta ei saa hakkama. Sel põhjusel tulevad nad mittestatsionaarse õppega gümnaasiumi, kus saab edukalt õppida, vaatamata vanusele gümnaasiumi lõpuni.
4,80% 9,80%
22%
63,40%
0%
10%
20%
30%
40%
50%
60%
70%
80%
90%
100%
9. klassist 10. klassist 11. klassist 12. klassist
Joonis 3. Õppimise ajaperiood mittestatsionaarse õppega gümnaasiumides
Küsitlusest selgus, et umbes kolm viiendikku õppijatest õpib mittestatsionaarse õppega gümnaasiumis 10. klassist. Iga viies õpilane tuli õppima ainult gümnaasiumi lõpuklassi.
Vähem on neid, kes õpib alates 11. klassist ja ainult 2 õpilast lõpetas põhikooli ning jätkab oma õpingut sama kooli gümnaasiumiastmes.
4. Milliste probleemidega puutusite kokku eesti keele õppimise käigus?
46,30%
Joonis 4. Probleemid eesti keele teise keelena õppimisel mittestatsionaarse õppega gümnaasiumides
Õpetajad märkisid õpilaste erinevat keeletaset. Põhjusteks võivad olla:
õpilaste pikk paus õppimises;
eestikeelse keskkonna puudumine nii Ida- Virumaal kui ka Peipsimaal;
õpilased ei õppinud hästi eesti keelt juba põhikoolis.
Lisaks sellele, et õpilaste keele valdamine on erinev, ei saa mittestatsionaarse õppega õppijad alati erinevate põhjuste tõttu koolis käia. Seda märkisid kõik aineõpetajad.
Analüüsides probleeme eesti keele õppimisel gümnaasiumiastmes, võib näha, et nii mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide kui ka statsionaarse õppega koolide õpilaste arvates tekivad neil peaaegu ühesugused probleemid. Olulisi probleeme on kolm. Nende hulgas panid esimesele kohale nii mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide kui ka statsionaarse õppega koolide õpilased raskuse grammatikaga. Selle oli välja toonud umbes 46,3% mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide küsitletud õpilastest ja 53,5%
statsionaarse õppega koolide õpilastest. Tähtsaks probleemiks märkis 5 mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide õpilast seda, et vabalt suhelda ja kasutada
keelt täies mahus takistab neil piisava sõnavara puudumine, kuid statsionaarse õppega gümnaasiumides leidus neid ainult kolm.
53,50%
Joonis 5. Probleemid eesti keele teise keelena õppimisel statsionaarse õppega koolides Kui rääkida probleemidest, millega puutusid kokku eesti keele õppimise käigus gümnaasiumiõpilased, siis enam toodi välja vähene võimalus keelt praktiseerida.
Niimoodi arvab iga viies õpilane statsionaarse õppega koolidest ja ainult üks õpilane mittestatsionaarse õppega gümnaasiumidest. Statsionaarse õppega aineõpetajate arvates kuuluvad probleemide hulka samuti õpilaste motivatsiooni ja kodu toetuse puudumine ning koduste tööde mittetegemine.
5. Mis on Teie jaoks eesti keele õppimisel kõige raskem? Miks?
Kuulamine;
kirjutamine;
lugemine;
suuline osa.
Vastates antud küsimustele, märkis enamik õpilastest mitut osaoskust. Oli ka selliseid,
Tulemused näitasid, et 51,2% mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide õpilaste arvates on eesti keele õppimisel kuulamine kõige raskem osa. Põhjuseks on see, et plaadile lindistatud kõne on väga kiire tempoga ja õpilased ei jõua jälgida kõnelejat. Tihti on ka kõne arusaamatu või paha kvaliteediga helisalvestus. Samuti ei ole lihtne kirjalik osa (43,9%), mille põhjuseks on nõrgad teadmised grammatikas ja seetõttu teevad õpilased palju vigu. Teised osaoskused on õppijatele kergemad. Oli ootamatu, et võrreldes kirjaliku osaga, tekib õpilastel rääkimisega vähem raskusi. Mõned nendest tunnevad suhtlemise käigus pinget. Vähe probleeme valmistab lugemisosa (4 õpilast). Siin tekib raskus saada tekstis mõttest aru, kuna sõnavara pole piisavalt rikas. See on subjektiivne arvamus, mis ei pruugi alati tegeliku olukorraga kattuda.
51,20%
Joonis 6. Mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide ja statsionaarse õppega koolide õpilaste raskused erinevate osaoskustega
Diagrammist võib järeldada, et statsionaarse õppega koolide õpilaste arvates tekib neljast osaoskusest võrdselt probleeme kolme osaoskusega. Need on kuulamine, kirjutamine ja suuline osa. Igal kolmandal õppijal on sellega raskusi. Kõige vähem on raskusi lugemisosaga. Sama tulemus oli mittestatsionaarse õppega gümnaasiumides, kuid statsionaarse õppega koolide gümnaasiumiastmes on õpilasi, kellel ikkagi on raske
lugeda tekste ja teha erinevat tüüpi ülesandeid 13,5% võrra rohkem kui täiskasvanud õppijatel.
Pedagoogide küsitluse järgi on näha, et kõik õpetajad rakendavad eesti keele tundides suhtlusmeetodeid, 66% mittestatsionaarse ja statsionaarse õppega gümnaasiumide küsitletud õpetajatest eelistab traditsioonilisi õppemeetodeid ja ainult üks mittestatsionaarse õppega gümnaasiumi õpetaja humanistlikke meetodeid.
Analüüsides eesti keele traditsiooniliste õppemeetodite kasutamist mittestatsionaarse ja statsionaarse õppega koolides, võib öelda, et õpetajad kasutavad kõiki traditsiooniliste õppemeetodite alaliike. Küsitlus kinnitas, et õpetajad pööravad suurt tähelepanu õpitava keele grammatikale ja erinevate osaoskuste arendamisele. Mittestatsionaarse õppega gümnaasiumi õpetajad eelistavad rakendada tundides audiolingvaalseid ja lugemismeetodeid (66% õpetajatest). Iga kolmas õpetaja armastab kasutada grammatika-, tõlke- ja kognitiivseid meetodeid. 33% statsionaarse õppega koolide õpetajatest rakendab oma töös grammatika-, tõlke-, otsest ja lugemismeetodeid.
Kui rääkida suhtlusmeetoditest, siis õpetajad rakendavad tundides kommunikatiivse meetodi puhul järgmisi õppevõtteid: arutlus, vestlus, rollimängud, ümberjutustus, diskussioonid. Antud õppevõtted arendavad mõtlemise paindlikkust ja oskust näha probleeme läbi teiste inimeste silmade, arendavad rääkimisoskust ja kinnistavad õpitud sõnavara. Suhtleva - kogemusliku õppemeetodi võtetest rakendatakse aga ajurünnakut, rühma- ja paarisarutelu, intervjueerimist. Ülesandepõhise keeleõppe võtetest kasutavad õpetajad oma töös erinevaid tüüpe ülesandeid, mis võimaldavad kasutada keelt oma mõtete ja arvamuste väljendamiseks. Suhtlusmeetodite kasutamine tundides paneb õpilasi mõtlema, võimaldab aktiivselt osaleda ja tegutseda, oma arvamust väljendada.
33% mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide õpetajatest rakendab humanistlikke meetodeid, sellest küll ainult sugestiivõpet. Sugestiivõppe abil aktiviseeritakse õppijate alateadvust, võetakse maha pinged, suhtutakse vigadesse tolerantselt. Põhjuseks, miks paljud õpetajad väldivad humanistlikke keelemeetodeid, on see, et nad kasutavad traditsioonilisi ja suhtlusmeetodeid. Mittestatsionaarse õppega gümnaasiumides õpivad ka sellised õpilased, kes ei käi erinevate põhjuste tõttu iga päev koolis. Sellepärast on raske kasutada eesti keele teise keelena tundides vaikset õppemeetodit, mis eeldab, et õpetaja on tunnis võimalikult vaikne, aga õpilased püüavad ise selgeks saada õpitava
enamikul mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide õpilastest on nõrk eesti keele oskuse tase ja õpetajad püüavad anda maksimaalsed teadmised riigieksami sooritamiseks.
Eesti keele õpetamine täiskasvanutele erineb selle õpetamisest lastele. Küsitluse põhjal võib järeldada, et täiskasvanud suhtuvad keele õppimisse teadlikumalt kui lapsed, sest nad on rohkem õppimisest huvitatud. Nagu juba varem oli mainitud (vt lk 10), teavad üldjuhul täiskasvanud õpilased täpselt, mida tahavad saavutada ja mille jaoks nad on tulnud kooli õppima. See tähendab, et nendel on olemas õpimotivatsioon ja tahe õppida.
Samas peavad täiskasvanud õppimise kõrvalt tegelema ka paljude muude probleemidega, seetõttu nad ei saa keskenduda ainult õppimisele nagu lapsed. Aga õppekava ja riigieksamid on samad nii mittestatsionaarse õppega koolides kui ka statsionaarse õppega gümnaasiumides.
Õpetajate arvates on täiskasvanud õpilastel rohkem probleemilahendus- ja analüüsimisoskust ning iseseisvust ülesannete lahendamisel. Sedasama mõtet väljendavad ka raamatus “Andragoogika” selle autorid Talvi Märja, Merle Lõhmus, Larissa Jõgi. Laste õpetamine on pikaajaline süsteemne tegevus, kus õpitav materjal kordub ja sellele lisandub uus materjal. Lapsed vajavad rohkem näitlike ja mänguliste võtete kasutamist.
Õpetajad peavad oluliseks täiskasvanute õpetamisel õppijate motiveerimist. Niimoodi vastas 66% õpetajatest. Nagu mainitud, täiskasvanud õpilastel on suur õpimotivatsioon.
See aspekt käib nende täiskasvanute inimeste kohta, kes tulid õppima kooli eesmärgistatult. Kuid on ka 17- aastaseid ja vanemaid õpilasi, kes tulevad 10. -12. klassi kohe pärast statsionaarse õppega koolist või kutsekoolist väljaheitmist. Nendel puudub tahe õppida. Pedagoogid peavad kõige olulisemaks täiskasvanute õpetamise puhul ka toetavat õhkkonda klassis. Täiskasvanu reageerib valuliselt igasugusele püüdele tema isikut, oskusi, teadmisi, arusaamu või käitumist naeruvääristada. Õppes peaks ennast turvaliselt tundma iga õppija. Täiskasvanu eelistab olukorda, kus ta saab olla koostööpartneriks, võrdseks kaaslaseks nii õpetajale kui ka klassikaaslastele.
Nii täiskasvanuid kui ka lapsi õpetades tuleb suurt tähelepanu pöörata isiksuse erivajadustega arvestamisele. Iga inimene on individuaalne ja lähtudes sellest, ei tohi ühtemoodi suhtuda õpilastesse ja ka nõuda nendelt samade mõõdupuude järgi.
Järgmised küsimused on seotud õpilaste keele valdamistasemega. Eesmärgiks oli uurida, kuidas õppijad ise hindavad oma keeleoskust ja millisel määral saavad nad riigieksamiga hakkama.
6. Kuidas hindate oma eesti keele oskust? Miks just nii?
Väga hea;
hea;
rahuldav;
puudulik;
nõrk.
Selles küsimuses ei langenud mittestatsionaarse ja statsionaarse õppega gümnaasiumide õpilaste arvamused kokku. Vastustes oli väga suur vahe. Iga teine statsionaarse õppega koolide õpilastest hindas oma keeleoskust rahuldavaks, mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide õppijatest aga hindas end samal tasemel 16% võrra vähem õpilasi.
Enamik täiskasvanutest pani endale hinde „nõrk” (41,6%), hindega „hea” ja „puudulik”
on end hinnanud võrdselt 12,2% küsitlusest osavõtjaid. Kui rääkida statsionaarse õppega gümnaasiumide õpilaste riigikeele oskusest, siis võib öelda, et iga kolmanda õppija arvates valdab ta keelt heal tasemel ja 7 õpilast nõrgal tasemel.
12,20%
Joonis 7. Mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide ja statsionaarse õppega koolide õpilaste keeleoskuste hinnang
Lähtudes saadud küsitluse andmetest, võib tõdeda, et täiskasvanud inimesed hindavad end rangemalt. Tegelikult on iseend hinnata väga raske. Lapsed ei tee seda väga tõsiselt, sest suhtuvad ellu ja õppimisse lihtsamalt, aga täiskasvanud inimesed hindavad ise oma oskusi objektiivsemalt. Seda näitas küsitlus. Tuleb ka märkida, et mitte ükski vastanutest ei julgenud öelda, et valdab eesti keelt väga hästi. Õpetajate küsitlusest selgub, et kolmandik erinevate koolide riigikeele õpetajatest on rahul oma õpilaste eesti keele oskuse tasemega.
Selleks, et saavutada paremaid tulemusi, tuleb pedagoogide arvates regulaarselt õppida.
Õpilane peab ise tegema lisatööd, et korvata oma puudujäägid, käima kõikides tundides ja sooritama kõik ülesanded. Keelt on vaja õppida ka väljaspool klassiruumi, kasutades olemasolevaid võimalusi. Selleks sobivad TV, raadio, meedia.
Mittestatsionaarse õppega gümnaasiumi õpetaja märkis, et selleks, et õpilased valdaksid keelt, tuleb suurendada tundide arvu nädalas, sest on selliseid mittestatsionaarse õppega gümnaasiume, milles 10.-12. klassides on ainult kolm eesti keele tundi nädalas. Suurt rolli koolilõpetajate riigikeele oskuse tasemes mängib keeleteadmiste tase, mille lapsed saavad põhikoolis. Nõrgad keeleteadmised ja väike sõnavara 9. klassi lõpus ja õpihimu puudumine gümnaasiumis ei taga 12. klassi lõpuks nõutavat keeletaset.
7. Kus Te kasutate eesti keele oskusi?
Kõige rohkem õpilasi kasutab eesti keele oskust koolis eesti keele tundides. Neid oli statsionaarse õppega koolides 33 õpilast ehk 76,7% ja mittestatsionaarse õppega gümnaasiumides 25 õppijat ehk 61%. 9 õpilast ehk 21% statsionaarse õppega koolidest rakendab keelt tuttavate ja sõpradega suheldes ning kauplustes kaupade ostmisel.
Ülejäänud kohad, kus statsionaarse ja mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide vene emakeelega õpilased räägivad riigikeelt, olid järgmised: internet, kursused, võistlused, kodu, ekskursioonid, raamatuid lugedes, eesti televisiooni vaadates. Täiskasvanud inimeste hulgas leidus selliseid, kes kasutavad eesti keelt tööl (7,3%). 7 õppija ehk 17%
mittestatsionaarse õppega gümnaasiumi õpilaste arvates ei ole meie regioonis võimalust suhelda riigikeeles.
8. Mida võiks teha kool Teie arvates edukamaks keeleõppeks?
Vastates antud küsimusele, pakkus 17% mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide õpilastest, et edukamaks keeleõppeks tuleb läbi viia tasuta eesti keele kursuseid.
Statsionaarse õppega koolides õppijatest pidas keelekursust oluliseks ainult üks õpilane.
Võib tõdeda, et igal aastal korraldavad koolid projekti raames oma õpilastele selliseid kursusi, nii toimub ka mittestatsionaarse õppega gümnaasiumides. Täiskasvanud õpilased sooviksid rohkem eesti keele tunde nädalas. Sellega oli nõus 4 õpilast ehk 10%
vastanutest. Vastavalt gümnaasiumi riiklikule õppekavale peab olema vähemalt 9 eesti keele kursust, kuid paljud koolid pööravad rohkem tähelepanu keeleõppimisele ja oma tunnijaotusplaani pannakse gümnaasiumiastmesse üle 9 eesti keele kursuse. Vähem populaarsed ettepanekud mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide õpilaste puhul olid järgmised: korraldada eestikeelseid keelelaagreid ja üritusi, saata õpilased eesti peredesse. Neid pidasid oluliseks üksikud õppijad.
17%
tasuta keelekursused rohkem eesti keele tunde muu
Joonis 8. Mittestatsionaarse õppega gümnaasiumide õpilaste ettepanekud edukamaks keeleõppeks
Analüüsides statsionaarse õppega koolide õpilaste vastuseid, võib järeldada, et kõige levinum ettepanek oli see, et anda rohkem võimalust eesti keele praktikale väljaspool
vahetus, keelelaagrid, reisid. Võrreldes mittestatsionaarse õppega gümnaasiumidega oli statsionaaris 6 õpilast, kelle arvates midagi pole vaja eesti keele õppimisel paremaks muuta, kuna kõik on juba niigi tehtud.
46,50%
14,00%
9,30%
4,70% 2,30%
0%
10%
20%
30%
40%
50%
60%
70%
80%
90%
100%
rohkem praktikat midagi pole vaja ei oska öelda üritused keelekursused
Joonis 9. Statsionaarse õppega koolide õpilaste ettepanekud edukamaks keeleõppeks