1. Õigus tervise kaitsele ning selle riived kohtupraktikas
1.3. Juurdepääs tervishoiuteenustele
1.3.Juurdepääs tervishoiuteenustele
Endine õiguskantsler Allar Jõks on öelnud, et tervise kaitse on üks olulisemaid põhiõigusi, kuid see ei tähenda, et igaüks saaks nõuda tasuta ja piiramatult kõiki tervishoiuteenuseid.26 Õiguskantsleri mureorbiiti kinnipeetavad tol hetkel küll ei kuulunud ning seda ka põhjusega - vanglakaristust kandvatel isikutel on selline õigus põhimõtteliselt tekkinud. Võrreldes vabaduses viibivate isikutega on riigil suurem hoolsuskohustus nende ees, kellelt on riik vabaduse võtnud. Ometi jõuab nii siseriiklikku kohtusse kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse väga palju kaebuseid kinnipeetavate poolt, kes nendele osutatavate tervishoiuteenuste kättesaadavuse või adekvaatsusega rahul ei ole või leiavad, et vangla tegevuse või tegevusetuse tõttu kahjustatakse nende tervist.
25 Viru vangla kodukord, seletuskiri lk 7. Kättesaadav arvutivõrgus:
http://www.vangla.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=59913/Viru_Vangla_kodukorra_seletuskiri +muudetud+17.03.2015+kk+1-1-46.pdf
26 A. Jõks. Kellel on õigus tervise kaitsele? Postimees, 20.01.2005. Kättesaadav arvutivõrgus:
http://oiguskantsler.ee/et/oiguskantsler/suhted-avalikkusega/artiklid-ja-intervjuud/kellel-on-oigus-tervise-kaitsele
11
Euroopa vanglareeglistiku artikkel 40 p 5 sätestab, et vangidele peavad kinnipidamisaja vältel olema kättesaadavad väljaspool vanglat kasutatavad ravimid, kirurgilised ja psühhiaatrilised teenused. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on samuti väljendanud seisukohta, et vangla tervishoiutalitus peaks tagama kinnipeetavate ravi ja põetuse, kuid ka dieedid, füsioteraapia, taastusravi muud eriteenused, mis peaksid olema tingimustelt võrreldavad vanglavälise meditsiiniabiga. Ka tervishoiukaader ning ruumid, nende sisustatus ja seadmed peaksid olema võrdväärsed tsiviilhaiglate omadega.27 CPT on rõhutanud, et kuigi riikidel võib olla probleeme kogu üldisele populatsioonile tasuta ja asjakohase tervishoiuteenuse osutamisega, ei vabasta see riiki kohustusest tagada tasuta ja võrdväärne tervishoiuteenus isikutele, kellelt riik on vabaduse võtnud.28
Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec(98)7 artikkel 17 näeb ette, et kinnipeetaval peaks olema õigus otsida lisaks vangla arstile teise arsti arvamust ning vangla arst peaks kinnipeetava soovi igakülgselt kaaluma, kuid selle kohta otsuse tegemine on vangla arsti pädevuses.29 Kutsetegevuses peab vanglas meditsiinilist teenust osutav arst alluma vangla üldisele korrale, kuid vangla tervishoiutöötajal on vaba otsustamisruum kõikides meditsiinilistes küsimustes.30
Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kinnipeetavaid ravides täidab vangla küll avalikku ülesannet, kuid seda ülesannet täidetakse eraõiguslikus vormis, sest tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal. Kuigi vanglas tervishoiuteenuse osutamist on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega, reguleerivad seda olukorda siiski eelkõige eraõiguslikud normid võlaõigusseaduses. Vangla arsti poolt tervishoiuteenuse
27 Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardid. Euroopa Nõukogu, 2006, lk 28. Kättesaadav arvutivõrgus:
http://www.cpt.coe.int/lang/est/est-standards.pdf
28 Commentary to recommendation rec(2006)2 of the Commitee of Ministers to the member states on the European Prison Rules, lk 18. Kättesaadav arvutivõrgus:
http://www.coe.int/t/dghl/standardsetting/prisons/E%20commentary%20to%20the%20EPR.pdf
29 Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec (98)7 vanglate tervishoiu eetilistest ja korralduslikest külgedest. Inglise keeles kättesaadav arvutivõrgus: http://pjp-eu.coe.int/documents/3983922/6970334/CMRec+%2898%29+7+concerning+health+care+in+prisons.
pdf/16c64309-1794-4210-9d88-c4f435730095
30 L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Komm vlj. 2. vlj. Juura, 2014. § 52/2.2.
12
osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe.31 Seega kuuluvad halduskohtu pädevusse asjad, milles vanglateenistus on takistanud juurdepääsu tervishoiuteenuse osutamisele, kuid asjad, milles on vaidluse esemeks tervishoiuteenuse osutamine ja selle kvaliteet, kuuluvad lahendamisele maakohtus.
EIK on oma praktikas öelnud, et on keeruline kindlaks teha, milline täpselt on adekvaatne meditsiiniline abi. Kohus on rõhutanud, et ametivõimud peavad kindlustama diagnoosi ja meditsiinilise abi viivituseta ja täpse osutamise. Samuti, kui kinnipeetava meditsiiniline seisund seda nõuab, tuleb haiget regulaarselt ja süstemaatiliselt jälgida ning see peab endas hõlmama põhjalikku plaani haiguse raviks ning seisundi süvenemise vältimiseks. Piisava meditsiinilise abi defineerimisel tuleb olla paindlik ning otsustus selle üle peab olema kaasusepõhine. Arvesse peab võtma meditsiinilise abi kokkusobivust inimväärikuse standarditega, kuid teisalt ka kinnipidamise praktiliste nõuete kriteeriumiga. Vaid faktist, et kinnipeetav on arsti poolt läbi vaadatud ning talle on osutatud teatud ravi, ei saa automaatselt järeldada, et meditsiiniline teenus oli ka adekvaatne. Ametivõimud peavad kindlustama, et iga kinnipeetava tervise kohta peetaks põhjalikku ülevaadet, milles kajastuks isiku tervislik seisund ja talle kinnipidamise aja vältel osutatud ravi.32
Siseriiklikus õiguses on selline kohustus sõnaselgelt sätestatud Vangla sisekorraeeskirjas,33 mille § 91 lg 1 alusel peetakse iga kinnipeetava kohta tervisekaarti tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lõike 2 alusel kehtestatud määruse kohaselt.34 Kohtuasjades, milles on vaidluse all tervise kahjustamine või puuduliku meditsiinilise abi osutamine, tuginevad kohtud ühe asitõendina kaebaja väidete tõendatuse üle otsustamisel valdavalt ka kaebaja tervisekaardil märgitud andmetele. Seetõttu on oluline, et tervisekaardil dokumenteeritaks kõik kaebaja poolt esitatud tervisemured ning arsti või meditsiiniõe arvamus, määratud ravi ja manustatud ravimid.
31 RKHK 3-3-1-53-10; RKHK 3-3-1-69-10; RKEKm 3-3-4-1-11.
32 EIKo 27.11.2014, 51857/13, Amirov vs Venemaa; EIKo 29.11.2007, 9852/03,Hummatov vs Aserbaidžaan; EIKo 27.01.2011, 41833/04 Yevgeniy Alekseyenko vs Venemaa; EIKo 21.12.2011, 3242/03, Gladkiy vs Venemaa; EIKo 26.10.2006, 59696/00, Khudobin vs Venemaa; EIKo 22.12.2008, 46468/06, Aleksnayan vs Venemaa.
33 Justiitsministri 30.11.2000 määrus Vangla sisekorraeeskiri. RTL 2000, 134, 2139, RT I, 29.12.2014, 75.
34 Sotsiaalministri 18.09.2008 määrus Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord. RTL 2008, 80, 1115, RT I, 25.11.2014, 8.
13
Tartu halduskohus on väljendanud seisukohta, et tervisekaardil nähtuvast, et arst on teostanud kinnipeetava ülevaatuse, kuid ei teinud mingeid järeldusi selle kohta, kas kaebaja on töövõimeline või mitte, ei saa olla vaid ülevaatuse fakt olla siduvaks distsiplinaarmenetluse käigus kinnipeetava töövõimelisuse hindamiseks.35
EIK kohtuasjas Gurenko vs Venemaa oli kinnipeetaval diagnoositud erinevad kardiovaskulaarsed haigused ning kinnipidamisele eelnevalt oli ta saanud kaks infarkti.
Kuueaastase kinnipidamisaja jooksul kannatas kinnipeetava tervislik seisund samuti veel kahe infarkti tõttu. Kogu kinnipidamisaja jooksul iseloomustas isiku seisundit pidev tõsine ja terav valu rinnus, tugevad peavalud, esinevad teadvusekaotused, valu silmades, õhupuudus, väsimus, peapööritus, liigne higistamine ja ärevus. Sümptomite raviks sai ta erinevaid medikamente, kuid kogu kinnipidamisaja jooksul ei võimaldanud vangla kinnipeetavale kardioloogi konsultatsiooni, kuigi vanglateenistusele olid kinnipeetava südameprobleemid teada.
Kinnipeetavat vaatasid erinevatel aegadel üle erinevate valdkondade spetsialistid – üldarst, tuberkuloosi spetsialist, uimastisõltuvuse spetsialist, hambaarst, kuid mitte kordagi sellise kvalifikatsiooniga arst, kes oleks olnud abiks kinnipeetava spetsiifiliste terviseprobleemide lahendamisel. Nimetatud eriarstid lihtsalt kas jätkasid eelneva arsti määratud ravimite manustamist kinnipeetavale, kirjutasid välja uusi valuvaigisteid või suurendasid valuvaigistite doose, kuid ei võtnud arvesse kinnipeetava kaebusi ja ei hinnanud tema meditsiinilist seisundit konkreetsel ajahetkel. Kohus rõhutas, et kuigi Venemaa ametivõimud kinnipeetavale tervishoiuteenuseid võimaldasid, ei võtnud nad arvesse tema individuaalset meditsiinilist olukorda, et hinnata tema spetsiifilisi vajadusi ja kohandada ravi nendele vastavaks. Kohus väljendas, et see on üks kinnipeetavatele adekvaatse meditsiinilise abi tagamise nurgakivisid.36
EIK on sobiva arstiabi tagamise küsimust analüüsinud ka kohtulahendis Papastavrou vs Kreeka. Selles asjas oli kaebajaks kinnipeetav, kellele tehti kinnipidamisaja vältel südameoperatsioon tsiviilhaiglas ning haiglasse toimetati teda korduvalt ka ravi ning uuringute eesmärgil pärast operatsiooni teostamist. Siseriiklik kohus andis määruse kinnipeetava karistuse täitmise peatamiseks viieks kuuks, tingimusel, et kaebaja viibib kogu selle aja tsiviilhaiglas. Määrust ei pööratud siseriiklikult täitmisele ning kinnipeetav esitas
35 TrtHKo 3-12-1012.
36 EIKo 05.02.2013, 41828/10 Gurenko vs Venemaa.
14
kaebuse EIK-ile, milles leidis, et määruse mittetäitmine kujutab ohtu tema elule ning on seetõttu käsitatav EIÕK artikli 3 rikkumisena.
Kohus selgitas asjas, et kinnipeetavale sobiva arstiabi tagamise üle tuleb otsustada juhtumipõhiselt. Üldiselt peaks arstiabi tagamise eesmärgiks olema haige kinnipeetava olukorra parendamine või, kui see ei ole võimalik, vähemalt isiku tervisliku seisundi halvenemise vältimine. Tervisliku seisundi halvenemine iseenesest ei ole EIÕK artikli 3 rikkumine, kuid rikkumine võib tuleneda sellest, et vangla ei ole isikule adekvaatset meditsiinilist abi osutanud. Kohus ütles, et haigele kinnipeetavale tuleb koostada raviplaan ning viia see ellu, kuid rõhutas seejuures jällegi, et arvesse tuleb võtta ka kinnipidamisest tulenevaid praktilisi kaalutlusi.37
EIK on väljendanud, et väärkohtlemise minimaalne raskusaste on suhteline ja sõltub kohtlemise kestusest ning selle füüsilistest ja psüühilistest tagajärgedest. Konkreetses kohtuasjas oli kaebajaks kinnipeetav, kellel diagnoositi häälepaelte kasvaja – vangla arstid soovitasid läbi viia operatsiooni ja kasvaja eemaldada. Vangla tagas kinnipeetavale erakorralise operatsiooni tsiviilhaiglas alles pärast arstide korduvat soovitust ning kinnipeetava tervisliku seisundi tõsist halvenemist – esialgsest operatsioonivajaduse ilmnemisest oli selleks ajaks möödunud peaaegu kolm aastat. Kuna kinnipeetaval oli vajadus spetsialiseeritud läbivaatusele ja ravile ning vangla tegevusetuse tõttu ei võimaldatud kinnipeetavale oluliselt pika aja jooksul juurdepääsu tervishoiuteenusele, leidis kohus, et selles olukorras ületasid kinnipidamistingimused oma minimaalse raskusastme, mistõttu see viis EIÕK artikli 3 rikkumiseni. Kohus mõistis riigilt kaebaja kasuks 9000 eurot mittevaralise kahju hüvitist.38
Ka kohtuasjas Tsokas jt vs Kreeka leidis kohus, et kinnipeetava ravimisega viivitamine on vastuolus EIÕK artikliga 3. Nimetatud asjas diagnoositi ühel kaebajal vähkkasvaja, kuid talle määratud keemiaraviga alustati alles rohkem kui aasta aega hiljem. Kohus asus seisukohale, et vähihaigele kinnipeetavale tuleb tagada kohene ravi.39
Operatsiooni võimaldamisega seonduvat on EIK analüüsinud ka kohtuasjas Venemaa vastu.
Kinnipeetaval oli muu hulgas diagnoositud neurotsirkulaarne düstoonia ja kinnipeetava aju ei funktsioneerinud korrektselt, mistõttu kannatas ta muu hulgas ka epilepsiahoogude ja
37 EIKo 16.04.2015, 63054/13 Papastavrou vs Kreeka.
38 EIKo 31.03.2015, 29736/06 Davtyan vs Armeenia.
39 EIKo 28.05.2014, 41513/12 Tsokas vs Kreeka.
15
teadvusekaotuse all. Kinnipidamisasutuses konsulteeris kinnipeetavaga meditsiiniosakonna personal ning haigele mõeldud ravi koosnes erinevate medikamentide – tugevatoimeliste valuvaigistite, antikonvulsantide, unerohtude – manustamisest. 2008. aastal asus vangla juhataja seisukohale, et kinnipeetavale on vajalik teha ajuoperatsioon, kuid riigi vanglahaiglates ei olnud nii kompleksse toimingu läbiviimine võimalik. Operatsiooni vajalikkust arutati ka kaks aastat hiljem, kuid kahjuks ei olnud vangla haiglates olukord muutunud ning jõuti samasugusele järeldusele. Veel aasta hiljem tehti vaid kinnipeetava meditsiinitoimiku ja selles olevate osaliselt aegunud uuringutulemuste põhjal otsus, et kirurgiline sekkumine ei olegi vajalik. Aastal 2012 külastas kinnipeetavat tema ema poolt kutsutud neuroloog, kes tuvastas haigel erinevad sümptomid – põletava valu vasakus ajupoolkeras, pingepeavalu kogu peas, peapöörituse, iivelduse, väsimuse, jalgade tuimuse, unetuse, ärrituvuse, mälukaotuse, paanikahood ja hirmutundehood. Neuroloog soovitas konsulteerida neurokirurgiga, et koostada kinnipeetavale kirurgiline raviplaan. Samuti lisas ta kinnipeetava medikamentide nimekirja veel tugevatoimelisi rahusteid, antikonvulsante ja unerohtusid ning soovitas erinevaid läbivaatusi ja teste.
Kaebuse EIK-sse esitamise ajal viibis isik endiselt kinnipidamisasutuses vangla meditsiiniosakonna töötajate hoole all, operatsiooni talle võimaldatud ei olnud. EIK rõhutas, et kuigi meditsiiniabi andmise kohasust tuleb igal üksikjuhul eraldi hinnata, tuleb käesolevas asjas asuda seisukohale, et Venemaa ametivõimud ei taganud pika aja kestel kinnipeetavale vajalikku meditsiiniabi, mistõttu kinnipeetav on pidanud taluma vaimseid ja füüsilisi kannatusi. Samuti pidas EIK rabavaks, et otsus operatsiooni vajalikkuse kohta tehti ilma haiget läbi vaatamata tema meditsiinitoimiku põhjal. Seetõttu oli rikutud EIÕK artiklist 3 tulenevat inimväärikuse alandamise keeldu ning kinnipeetavale mõisteti mittevaralise kahju hüvitiseks 15000 eurot.40
Nii Euroopa Inimõiguste Kohtus kui ka siseriiklikul tasandil on kohtutel tulnud analüüsida kinnipidamisasutustes hambaravi võimaldamisega ja ravijärjekordadega seonduvat.
Kohtuasjas Ukraina vastu kaebas kinnipeetav, et tema õigust ravi saamiseks on rikutud, sest talle ei võimaldatud kohest hambaraviteenuse osutamist. Kaebajal oli diagnoositud krooniline hambakaaries ning ta pidi ravi saamiseks ootama 2 kuud ning ravi sai ta ka siis vaid sel põhjusel, et tema ema muretses oma arvelt vajaminevad vahendid. Kaebaja väitel pidi ta sel ajal taluma hambavalu. Kohus leidis, et antud juhul ei olnud kahekuuline ootejärjekord
40 EIKo 09.01.2014, 66583/11 Budanov vs Venemaa.
16
hambaravi saamiseks EIÕK artikliga 3 vastuolus, sest arvesse tuli võtta asjaolu, et stomatoloogi arvamuse kohaselt ei olnud tegemist edasilükkamatu või hädavajaliku raviga.41 Ka Tartu halduskohus on asunud seisukohale, et teatud ootamine hambaarsti juurde ravile saamiseks ei riku kinnipeetava õigusi. Kohtuasjas esitas kinnipeetav taotluse hambaraviteenuse saamiseks augustis, kuid aeg registreeriti talle alles novembris ning ka see vastuvõtt lükkus kolm päeva edasi. Kohus selgitas, et probleem ootejärjekorraga on tavaline ka vabaduses viibivatel inimestel. Arvesse tuli võtta vangla kinnipeetavate arvu ning asjaolu, et vanglat teenindas vaid üks stomatoloog. Kohus leidis, et ei ole alust kahelda vangla selgitustes, mille kohaselt stomatoloogi juurde vastuvõtule saamise viibimise tingis suur patsientide hulk.42 Haldusasjas Tallinna vangla vastu on vangla täiendavalt selgitanud kinnipeetavatele hambaravi võimaldamist – kui kinnipeetaval valutab hammas, siis viiakse ta hambaarsti vastuvõtule erandkorras ning juhul kui see võimalik ei ole, siis antakse kinnipeetavale meditsiinitöötaja poolt valuvaigisteid.43
Kohtuasjas 2-11-23260 pöördus kinnipeetav maakohtusse, leides, et vangla ei ole osutanud temale piisavalt adekvaatset tervishoiuteenust. Kinnipeetaval oli diagnoositud vasomotoorne riniit (krooniline nohu) ja kõrvalekaldunud ninavahesein. Ta soovis, et vangla võimaldaks talle operatsiooni ninavaheseina korrigeerimiseks, sest tema seisund põhjustab talle vaevusi, muu hulgas unehäireid, sest ta ei saa korralikult hingata, samuti mittevaralise kahju hüvitamist. Vangla meditsiiniosakonnas on kinnipeetav ravi saanud. Kohtuasjas viidi läbi kohtuarstlik ekspertiis ning eksperdiarvamuse alusel nähtus, et kirurgiline ravi ninavaheseina deformatsiooni kõrvaldamiseks on soovituslik elukvaliteedi parandamiseks, kuid see ei ole vältimatult vajalik. Ekspert ütles ka, et vangla meditsiiniosakond on teostanud kõrva-nina-kurguarsti poolt kinnipeetavale määratud ravi regulaarselt, täies mahus ning meditsiiniteenus on vastanud arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja on osutatud tervishoiuteenuse osutaja oodatava hoolega. Maakohus leidis, et vangla on vangistusseadusest tulenevat kohustust tervishoiuteenuse osutamisel vanglas täitnud ning ei rahuldanud kinnipeetava nõudeid.44
41 EIKo 13.06.2014, 69250/11, Aleksandr Vladimirovich Smirnov vs Ukraina.
42 TrtHKo 3-10-3115.
43 TlnHKo 3-09-2130.
44 VMKo 2-11-23260.
17
Eesti siseriiklik tervishoiuteenuse rahastamise kord ei näe ette kinnipeetava võimalust osta endale tasulist tervishoiuteenust.45 Piirang lähtub põhimõttest, et vanglasiseselt ja õigusaktidele vastavalt on kinnipeetavatele tagatud tasuta, asjakohane ja piisav tervishoiuteenuse osutamine ning vajadusel väljapoole vanglat suunamine. VangS § 53 lg 1 alusel tagatakse kinnipeetavatele ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus ning sama paragrahvi lõike 2 alusel suunatakse arsti poolt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve tervishoiuteenuse osutamise ajal tagab vanglateenistus.
Probleemid tekivad aga siis, kui kinnipeetav leiab, et ta ei saa vanglas piisaval määral või piisavalt head meditsiinilist abi ning et tal oleks endal võimalus väljaspool kinnipidamisasutust leida efektiivseimad ravivõimalusi. Siseriiklikus õiguses on Tartu halduskohus põgusalt sel teemal peatunud kohtuasjas, kus kinnipeetav soovis saada luba lühiajaliseks väljasõiduks. Selle üheks eesmärkidest oli külastada oma raviarste, sest kaebajal on füüsiline puue. Kaebaja väitel ei võimaldanud vangla talle ravi – ettenähtud protseduure ja operatsioone – ning andis kinnipeetavale vaid valuvaigisteid. Kohus leidis, nõustudes vastustajaga, et kaebajal on võimalik tervisega seotud probleeme lahendada läbi vangla meditsiiniosakonna, kes vajadusel suunab kinnipeetava edasi vastava spetsialisti juurde ning kaebajal tuleb arvestada, et ta viibib vangistuses, kus kehtib vastav erikord.46
Euroopa vanglareeglite kommentaarides on asutud seisukohale, et reeglistiku sätted ei takista liikmesriikidel lubamast kinnipeetaval konsulteerida enda arstiga kinnipeetava enda rahaliste vahendite arvel.47 Kuigi vanglareeglistik ei pane, ja oma soovitusliku iseloomu tõttu ei saagi panna, liikmetele kohustust anda võimalus kinnipeetavatele osta tasulist tervishoiuteenust väljaspool vanglat, leiab töö autor, et siseriiklikku regulatsiooni oleks võimalik selliselt muuta. Kinnipeetaval, kellel on piisavalt rahalisi vahendeid, peaks olema võimalus konsulteerida omal valikul väljaspool vanglat praktiseeriva arstiga. Kuna kinnipeetaval ravikindlustatus traditsioonilises mõttes puudub, siis oleks sellisel juhul tegemist tasulise meditsiiniteenuse ostmisega.
45 L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Viidatud töö, § 491/4.
46 TrtHKo 3-11-2623.
47 Commentary to recommendation rec(2006)2 of the Commitee of Ministers to the member states on the European Prison Rules, lk 18. Kättesaadav arvutivõrgus:
http://www.coe.int/t/dghl/standardsetting/prisons/E%20commentary%20to%20the%20EPR.pdf
18
Õigus tervise kaitsele on väga oluline põhiõigus – kui kinnipeetav tunneb, et mingil põhjusel ei suuda vanglateenistus temale adekvaatset ravi pakkuda, siis peaks kinnipeetaval olema võimalus ka endal midagi oma tervise huvides ette võtta. Regulatsiooni muutes tuleks igal juhul arvesse võtta muu hulgas ka julgeolekukaalutlusi ja kohtumised arstiga peavad aset leidma vanglateenistuse järelevalve all. Nii peab kinnipeetav olema võimeline hüvitama ka väljasõidul transpordile ja lisajärelevalvele tehtavad kulutused. Kuigi võib väita, et üldjuhul on kinnipeetavad maksevõimetud ning neil lasuvad ka tsiviilhagidest tulenevad kohustused, ei saa välistada võimalust, et on ka maksevõimelisi kinnipeetavaid või tasub kinnipeetava ravimise eest kolmas isik.