1.1. Ilukirjanduse keel teiste allkeelte taustal
Igas keeles on paljudel sõnadel ja vormidel mitmeid erinevaid variante, näiteks sõnavaras on hulganisti sünonüüme, erinevates piirkondades elavad inimesed ei häälda üht ja sama sõna alati samamoodi ja ka lause ülesehitus võib vastavalt olukorrale erineda.
Keelejooned, mis moodustavad püsivad kooslused, moodustavad ühe keele allkeeled.
(Hennoste, Pajusalu 2013: 11–13)
Allkeele mõiste on Tiit Hennoste ja Karl Pajusalu (2013: 12) õpikus defineeritud järgmiselt: „Allkeel on keele variant, mida kasutatakse järjekindlalt teatud kasutussituatsioonides või inimrühmades ning millel on omad keelelised kasutusnormid või -normingud.“ Allkeeli liigitatakse peamiselt kolmelt aluselt, milleks on keelenormingute olemasolu, kasutussituatsioon ning kasutajate omadused. Eesti keeles on mitmeid allkeeli, näiteks suuline keel, netikeel või murded. (Hennoste, Pajusalu 2013:
13–15)
Kirjanduses, eriti proosatekstides kasutatavat keelt peetakse kirjakeeleks, ent tegelikult on ka ilukirjanduse keel üks allkeel, mis hõlmab teisi allkeeli ja sisaldab nii kirjakeelt, murdeid kui ka erinevaid registreid. Kirjandus jaguneb ühiskeelseks ja murdekeelseks kirjanduseks. Ühiskeelne kirjandus sisaldab erinevaid allkeeli, oluline vahe on autori- ja tegelaskõne vahel. Eesti proosas sai 20. sajandi alguses tavaks, et autorikõne järgib kirjakeele norminguid, tegelaskõnes kasutasid mitmed autorid aga erinevaid allkeeli.
(Hennoste, Pajusalu 2013: 133)
Ilukirjanduskeelele on omane kujundlikkus, värvikas sõnastus ja lausestus. Kasutatakse võrdluseid ja metafoore. (Kern, Võik 2014: 44) Teksti rõhuasetus on peamiselt kirjaniku mõtetel ja tunnetel, mis toetub nii reaalselt kogetule kui fantaasiale (Hennoste 1996: 7).
Kujundlik keel ja piltlik keelekasutus on oluline selleks, et kirjanikul oleks võimalus oma teksti muuta eripärasemaks ja originaalsemaks. Näiteks kõnekujundid võimaldavad
Erinevaid allkeeli, peamiselt murdekeelt, kuid ka sotsiolekte ja suulist keelt, kasutatakse tegelaskõne iseloomustamiseks. Mingil määral võib otsekõne iseloomustada tegelase päritolukohta, kuid pigem kasutatakse allkeeli tegelase sotsiaalseks iseloomustamiseks.
Näiteks murde kasutus otsekõnes võib viidata sellele, et tegemist on maakohast pärit inimesega, aga ei viidata konkreetsele piirkonnale. Kõige enam on tegelaskõnes kasutatud lõunaeesti murdeid, eeskätt Võru murret. Viivi Luige „Seitsmendas rahukevades“ on kasutatud tegelaskõnes Mulgi murret. (Hennoste, Pajusalu 2013: 133–
135; Pajusalu jt 2018: 130)
Lisaks erinevatele allkeeltele loovad mõned kirjanikud ka täiesti oma keele. See on iseloomulik peamiselt 20. sajandi alguse avangardistlikule kirjandusele, eriti futuristlikule luulele. (Hennoste, Pajusalu 2013: 138)
Kindlasti saab ilukirjanduskeelest kõneleda kui ühest allkeelest, kuna ilukirjanduskeel erineb selgesti tarbetekstide kirjakeelest. Erinevus tuleb ilmsiks ilukirjanduses kasutatud erijoonte ning nende abil loodud keerulise sünteesi tõttu. (Hennoste, Pajusalu 2013: 138)
1.2. Tegelaskõne vahendamine
Kuna käesolevas uurimistöös uuritakse verbe, mida on kasutatud otsekõne saatelausetes, ning vähesel määral ka saatelausete paiknemist, siis selles peatükis antakse lühike ülevaade, kuidas üldse tegelaskõnet kirjanduses on võimalik edasi anda ning milline tähtsus on saatelausetel dialoogide puhul.
Tegelaskõne vahendamiseks kirjanduses on mitmeid erinevaid võimalusi. Kõige tavapärasem on suhtlust edasi anda otsekõnega, ent kasutatakse ka kaudset kõnet.
Ilukirjanduses ei kasutata ainult neid kaht vormi, vaid kõne on võimalik edasi anda nende kahe vormi vahepealselt, otsesemalt kui otsene kõne või kaudsemalt kui kaudne kõne.
Geoffrey Leech ja Mick Short (2007: 257–258) on toonud tegelaskõne vahendamiseks välja järgmised võimalused: kõneakti esitamine jutustusena (the narrative report of the
speech acts NRSA), kaudkõne (indirect speech IS), vaba kaudkõne (free indirect speech FIS), otsekõne (direct speech DS) ja vaba otsekõne (free direct speech FDS).
Leech ja Short (2007: 260) toovad välja, et suurim erinevus nende tegelaskõne vahendamise võimaluste puhul on autori või jutustaja kohalolu ja sekkumine kõne edasiandmise juures. Seda väljendab ka Leechi ja Shorti joonis (vt joonis 1), mis kujutab jutustaja kohalolekut ja sekkumist kõne esitamisel erinevate võimaluste puhul.
Joonis 1. Autori kohalolu kõne edasiandmisel (Leech, Short 2007: 260)
Jooniselt 1 on näha, et tegevuse edasiandmine jutustusena (narrative report of action NRA) on täielikult jutustaja kontrolli all. Kui kõneakt edastatakse jutustusena, on jutustajal täielik kontroll kõne vahendamise üle. Mõningane kontroll kõne edastamise üle on juhul, kui kasutatakse kaudkõnet, vaba kaudkõnet või otsekõnet. Jutustajal puudub kontroll, kui öeldu antakse edasi vaba otsekõne kaudu. (Leech, Short 2007: 260)
Selleks, et joonist paremini mõista, on siinkohal hea tuua mõned näitelaused, kuidas erinevad võimalused kõneakti edastamisel välja võiksid näha.
Kõneakti esitamine jutustusena (NRSA): Ta lubas tagasi tulla.
Kaudkõne (IS): Ta ütles, et tuleb järgmisel päeval teda uuesti vaatama.
Vaba kaudkõne (FIS): Ta tulevat järgmisel päeval teda uuesti vaatama.
Otsekõne (DS): Ta ütles: „Ma tulen homme tagasi, et sind uuesti näha.“
Vaba otsekõne (FDS): „Ma tulen homme tagasi, et sind uuesti näha.“
Kuna siinses uurimistöös on uuritavate objektidega ehk verbide ja saatelausetega seotud konkreetselt vaid otsekõne, siis teistel võimalustel pikemalt ei peatuta. Küll aga kirjutatakse pisut täpsemalt nii kaudkõne kui ka otsekõne olemusest ja võimalustest.
Kaudse kõne puhul saab jutustaja tegelaskõnet edasi anda oma sõnadega ning muutuvad asesõnad ja lisanduvad siduvad sõnad (Leech, Short 2007: 256). Näiteks lauses He said that he would return there to see her the following day (Ta ütles, et ta tuleb järgmisel päeval sinna tagasi, et teda näha) on lisandunud siduv sõna that, mida eesti keelde saaks antud juhul tõlkida sidesõnana et. Asesõnana on kasutusel he ehk tema, her ehk teda ning there ehk sinna, mis otsekõnes oleksid vastavalt I ehk mina, you ehk sind ning here ehk siia. Otsekõnes kõlaks lause järgnevalt: He said, ’I’ll come back here to see you again tomorrow.’ (Ta ütles: „Ma tulen homme siia tagasi, et sind uuesti näha.“)
Eesti keeles kaudkõne moodustamine erineb siiski inglise keeles kaudkõne moodustamisest. Üksikasjalikke reegleid kaudkõne moodustamiseks ei ole eesti keele jaoks formuleeritud, sest palju oleneb kontekstist. Küll aga kindlasti eemaldatakse jutumärgid ja lisatakse sidend et. Samuti tuleb teisendada isikulised asesõnad, mida on näha ka eelmise lõigu näites, ning kaudkõne ei ole ekspressiivne ja subjektiivne nagu otsekõne. Oluline on ka õige aja kasutamine kaudkõnes, kas tegu on mineviku või olevikuga. Eriti palju võib semantilist kahju tekkida näiteks tõlke puhul, kui on kasutatud minevikku, mis kaudkõnesse ei sobi. Näiteks Mary told me that I was beautiful tõlke puhul Mary ütles mulle, et olin kaunis jääb mulje, nagu ilu oleks juba minevikku jäänud.
(Väljataga 2016: 682–683)
Otsekõne võimaldab väljendada kellegi öeldut täpselt nende sõnadega, mida kõneleja kasutas (Direct Speech). Otsekõnet antakse edasi jutumärkides ning sellele tavaliselt eelneb või järgneb saatelause. Saatelauses olevat verbi on üldiselt kasutatud lihtminevikus ning kõige neutraalsem ning tavapärasem saatelause verb on said (ütles).
saatelause verbid ei esine tihti üksi, vaid on tihti kasutusel koos laiendiga, näiteks ütles vihaselt, küsis uudishimulikult. (Reported Speech)
Leechi ja Shorti sõnul erinevad otsekõne ja vaba otsekõne üksteisest selle poolest, et vabas otsekõnes ei ole saatelauset, dialoog ongi edasi antud ainult jutumärkides ning tegelane suhtleb lugejatega otse ilma jutustaja vahenduseta. Probleem võib ilmneda siis, kui sellises vormis antakse tegelaskõnet edasi väga pikalt. Ilma saatelauseteta võib olla raske aru saada, milline tegelane midagi ütleb ning see võib ajada lugeja segadusse.
(Leech, Short 2007: 258–259) Sellest järeldub, et saatelausete olulisemaid funktsioone on teavitada lugejat, milline tegelane parasjagu kõneleb, et lugeja suudaks dialoogi jälgida, sattumata segadusse, millise tegelase kõnevooruga on tegu. Sellise segaduse vältimine aitab lugejal ka jooksvalt jutustust paremini mõista, kuna ei teki vastuolulisi arusaamu tegelastest, väidetest või tegevustest.
Saatelausete teine oluline osa on see, et nendes kasutatavad verbid võimaldavad väljendada, kuidas midagi öeldi. Kui päriselus vesteldes muutuvad pidevalt intonatsioon, hääldus või kõneleja suhtumine ja žestid, siis kirjalikus tekstis on võimalik tegelase öeldut iseloomustada ja väljendada saatelause verbide kaudu. (Leech, Short 2007: 257)
Tegelaskõnet ja suhtlust teostes uuritakse narratoloogias. Samuti analüüsitakse jutustajate ja tegelaste osa vestluses. Tegelaskõne ja tegelaste mõtete edastamise ning analüüsimise kohta on kirjutanud näiteks Monika Fludernik (1993) oma teoses „The Fiction of Language and the Languages of Fiction“.