Hooldekodud COVID-19 kriisi ajal

2020. aasta 13. märtsil kehtestas valitsus kõikides hoolekandeasutustes külastuskeelu ning alates 3. aprillist keelati hooldekodudes ja erihooldekodudes elavatel inimestel kuni eriolukorra lõppemiseni hooldekodu territooriumilt lahkuda (Peaministri korraldus nr 58, 2020).

Liikumispiirang ei kehtinud hooldekodude töötajatele ja omanikele ning seal ametiülesandeid täitvatele inimestele. Samuti võisid hooldekodust lahkuda haiglaravi vajavad hooldusalused ning need, kellel ei olnud viiruse sümptomeid ja kes soovisid minna oma elukohta ilma võimaluseta eriolukorra lõppemiseni hoolekandeasutusse naasta.

Ohutusnõuete kohusetundliku täitmisega õnnestus enamikus erihooldekodudes ja hooldekodudes elanike haigestumist vältida. Ometi ei jäänud hooldekodud nakkusest puutumata ning oli ka surmajuhtumeid. Veel enam, kõigist koroonadiagnoosiga surnutest 33%

ehk 263 inimest olid hoolekandeasutuste kliendid (Niitra, 2021). Nakkushaiguse leviku ennetamiseks ja tõkestamiseks andsid hoolekandeasutustele tegutsemisjuhiseid nii SKA kui ka terviseamet.

Õiguskantsleri aastaülevaates 2019/2020 tuuakse murena esile, et hooldekodude elanikud ei saanud pikka aega oma lähedastega kohtuda. Probleemi püüti leevendada tehniliste lahenduste abil (nt veebikohtumised), kuid nende seadmete kasutamisega ei tule kõik eakad iseseisvalt toime (Õiguskantsleri aastaülevaade 2019/2020, i.a). Eriolukorra piirangud põhjustasid hooldekodude elanikele ja nende lähedastele ärevust ja stressi (Õiguskantsleri aastaülevaade 2019/2020, i.a). Piirangud mõjutasid kogu hooldekodu elu: ära jäeti ühistegevused ning hoolealused ei saanud nii hõlpsalt kohtuda ka vaimuliku, psühholoogi või hingehoidjaga, kes oleksid võinud inimestele selles olukorras toeks olla (Õiguskantsleri aastaülevaade 2019/2020, i.a).

Eriolukorra lõpp 2020. aasta 17. mail ei tühistanud hoolekandeasutuste külastuspiirangut. Ka magistritöö uurimuse läbiviimise ajal veebruaris ja märtsis kehtis üldine külastuspiirang ning lähedasi lubati hoolekandeasutustesse vaid erandjuhtudel. Terviseameti peadirektori käskkirja alusel kehtis piirang kuni 1. juunini. Terviseamet andis hoolekandeasutustele

30 tegutsemisjuhised ka eriolukorra järgseks ajaks. Neis selgitati, mida on vaja silmas pidada, et edaspidi viiruse levikut tõkestada, kuidas kasutada isikukaitsevahendeid ning kuidas toimida viirusekahtluse korral. Karjaküla sotsiaalkeskuses tuvastati 2021. aasta 30. aprillil viiruse laialdane levik ning hooldekodu pandi karantiini 15. maini, kuigi tänu vaktsineeritusele ei põdenud ükski klient viirust raskelt ega vajanud haiglaravi (Kivi, 2021). Niisiis ei pruugi ka vaktsineerimine hooldekodu elanikele vabadust anda ning viiruse leviku tuvastamisel on ka vaktsineeritud elanikud taas isolatsiooni sunnitud.

Viimastel aastatel on sotsiaalministeerium koos oma allasutuse sotsiaalkindlustusametiga üldhooldusteenuse kvaliteedi analüüsimiseks ja parendamiseks palju teinud: koostanud kvaliteedijuhise, kehtestanud hooldajatele haridusnõude ning hooldekodudele tegevusloa taotlemise kohustuse. COVID-19 kriisi tõttu otsustas SKA 2020. ja 2021. aastal paikvaatlust mitte teha. Magistritöö annab seega vajaliku sissevaate, kuidas hooldekodud on elamisväärse elu tagamisega hakkama saanud ajal, kui lähedased ning ametnikud hooldekodudes käia ei ole saanud.

31

PROBLEEMIPÜSTITUS

Hooldekodu vabastab eaka pereliikmed hooldamise vaevast, aitab vaesusse langenud vanureid, kuid ei tegele asukatele oluliste teemadega: kuidas muuta elu elamisväärseks ka siis, kui inimene on vana ja väeti ega suuda enda eest hoolitseda, kirjutab Dr Atul Gawande raamatus

„Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline“. Gawande arutleb, et paljudele asjadele, mida tahaksime lähedastele pakkuda, oleme ise vastu, sest see ahistab meie minatunnet – endale tahame autonoomiat, neile, keda armastame, ohutust. Gawande raamat kõnetas mind, olles näinud oma vanaema hääbumist hooldekodus, kus tema võimalused ise valida ja otsustada kahanesid selleni, et tal ei lubatud oma toas tuld põlema panna või ust sulgeda. Samuti olen lähedalt kokku puutunud hooldushaiglatega ja tunnistanud kõrvalt, kuidas eakatel ei lubata tualetti minna, sest teekonnal sinna võib olla oht kukkuda. Ka Eesti seadusandlus rõhutab üldhooldusteenuse korraldamisel turvalise keskkonna tagamist (Sotsiaalhoolekande seadus, 2015: § 20) ning sotsiaalkindlustusamet (SKA) leiab, et peamine rõhuasetus on füüsilisel hooldusel ja tervisenäitajatel (Aruanne üldhooldusteenuse järelevalvetest 2019. aastal, i.a)

Ent puhtad riided, kuiv mähe ja kindlustunne õigel ajal võetud ravimitest ei taga inimese autonoomsust, mida Doyal ja Gough (1991) nimetavad universaalseks vajaduseks ja inimõiguseks, ning mille säilitamist pikaajalises hoolduses peab oluliseks ka maailma terviseorganisatsioon (2000). Autonoomia tähendab võimalust kaasa rääkida igapäevategevustes, näiteks valida, kellega ühes toas elada. Kui inimene ei saa ise oma eelistusi ellu viia, aidatakse tal seda teha. Selle kõige juures peavad hooldajad silmas klientide identiteeti ja elulugu ning asutus püüab inimesele luua koduse keskkonna.

Arvukad eelnevalt käsitletud uuringud näitavad autonoomia puudujääke hooldekodudes (Hellströmi ja Sarvimäki, 2007, Choi, Ransomi ja Wyllie, 2008, Caspari jt, 2018, Moilanen jt, 2020) ning autonoomse hoolduse vastandi, paternalistlike hooldusvõtete domineerimist (Evans jt, Sacco-Peterson ja Borell, 2014). Eestis ei ole hooldekodu elanike autonoomiat uuritud, kuid SKA järelevalve korras hooldekodu elanikega peetud vestlustest ilmeb, et neid hooldusplaanide koostamisse ei kaasata, samuti ei küsita nende arvamust päevaplaani, huvitegevuste või muu osas (Aruanne üldhooldusteenuse järelevalvetest..., i.a). Mitmed etnograafid ja sotsioloogid (Gubrium, 1993, Schmidt 1990 ja Shield, 1988) on leidnud hooldekodudes sotsioloog Erving Goffmani kirjeldatud totaalse institutsiooni tunnusjooni, milledest üks põhilisi viitab just autonoomia kadumisele ja minapildi hälbimisele.

32 Institutsionaalsed režiimid ja regulatsioonid tekitavad hooldekodu elanikes tunde, et nad on oma autonoomia kaotanud (Choi jt, 2008). Moilanen jt (2020: 20) nimetavad aga autonoomiat hooldamisel üheks põhiväärtuseks – professionaalid peavad autonoomia tähendusest teadlikud olema ning mõistma, kuidas eakad autonoomiat oma igapäevaelus tajuvad. Eestis on uuritud hooldustöötajate kaasatust (Ploom, 2020) ning nende kogemusi töös eakatega (Tarto, 2018), samuti sotsiaalseid suhteid ja kontakte hooldekodus (Oengo, 2018), kuid pole uuritud üldhoolusteenuse korraldusest tulenevaid piiranguid hooldekodu elanike autonoomiale, mis on selle magistritöö uurimisprobleem.

Ainulaadne võimalus on uurimus läbi viia COVID-19 tervisekriisi ajal, mil viiruse leviku tõkestamiseks on hooldekoduelanike vabadusi tavapärasest veelgi rohkem piiratud: keelatud on külastused ja võimalus majast väljas käia ning viiruspuhangu tipphetkel isegi oma toast lahkuda. Piirangud mõjutavad kogu hooldekodu elu, ära jäävad ühistegevused ning hoolealused ei saa nii hõlpsalt kohtuda ka vaimuliku, psühholoogi või hingehoidjaga, kes inimestele sellises olukorras saaksid tuge pakkuda (Õiguskantsleri aastaülevaade 2019/2020, i.a). Sestap on töö eesmärk kirjeldada üldhooldusteenuse korraldusest ja COVID-19 kriisist tulenevaid piiranguid hooldekodu elanike autonoomiale ning hooldajate ja hooldekodu juhtide tõlgendusi autonoomiast.

Uurimisküsimused on:

1. Kuidas arvestatakse üldhooldusteenuse korralduses klientide autonoomiaga?

2. Kuidas tõlgendavad hooldekodu töötajad ja kliendid autonoomiat hooldekodus?

3. Missugused totaalse institutsiooni tunnused ilmnevad üldhooldusteenuse korralduses?

4. Kuidas mõjutab COVID-kriis üldhooldusteenuse korralduses klientide autonoomiaga arvestamist?

33