Hinnang EL tarbijakaitse valdkonnale taganemisõiguse näitel

Eelnevalt toodud illustratiivsed näited taganemisõigusega seotud probleemidest annavad tunnustust sellest, et Euroopa Liidu tarbijaõiguse valdkonna direktiivid vajavad ülevaatamist ning Euroopa Liidu tarbijaõigus paremat ühtlustamist.

Töö teises osas käsitletud taganemisõigusega seotud probleemide põhjused võib jagada tinglikult kaheks. Esimene osa probleeme on seotud direktiivide paralleelse kohaldatavusega.

Direktiivid on neis sätestatud taganemisõiguse osas oma sisult väga erinevad ning ühe õigussuhte kuulumisel korraga mitme direktiivi kohaldusalasse tekib direktiividevaheline konkurents. Kuna teada ei ole, milline on direktiivide omavaheline suhe, on raske määratleda, millisele regulatsioonile konkreetne õigussuhe alluma peaks. Direktiivid on neis sätestatu osas aga väga erinevad. Direktiiviti on erinev näiteks see, millise teabe osas toob teavitamiskohustuse täitmatajätmine kaasa taganemisperioodi pikenemise. Ühe direktiivi alusel võib kaupleja teavitamiskohustuse täitmatajätmisel olla taganemisperiood lõpmatu kestusega, teise puhul aga ajaliselt piiratud. Erinevalt on reguleeritud ka see, millised on taganemisõiguse tagajärjed, poolte vastutus ning võimalikud nõuded teineteise vastu. Seetõttu võib olukord, kus ühele õigussuhtele kohalduvad korraga kaks või enam erineva sisuga regulatsiooni tekitada palju segadusi ning vaidlusi.

Teine osa probleeme on seotud üldisemalt sellega, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks reguleerida direktiividega kõiki taganemisõigusega seotud olemuslikke aspekte ning mis on selle tulemusena väga erinevalt liikmesriikide õigusega reguleeritud või kogunisti reguleerimata jäetud. Taganemisõiguse tagajärgede reguleerimine peaks kuuluma küll liikmesriikide pädevusse, kuid tegemist on vägagi piiratud pädevusega, mida liikmesriigid on väga erinevalt tõlgendanud. Näiteks sidevahendi direktiivi artikkel 6 lg 1 esimene lause ja artikkel 6 lg 2 on väga ebatäpsed osas, mida mõista „taganemisõiguse kasutamisega seonduva kuluna“ ning mis on „taganemisõiguse kasutamisest tulenevad muud tingimused ja kokkulepped“, mille reguleerimine kuulub vastavalt sidevahendi direktiivi preambula punktile 14 liikmesriikide pädevusse. Seetõttu ollakse väga erineval seisukohal, millised taganemisõiguse tagajärjed ning poolte võimalikud nõuded üksteise vastu taganemise järel on

direktiivi alusel võimalikud. Ka põhjustab taganemisõiguse tagajärgede erinev määratlus segadust olukorras, kus direktiivide kohaldusalad kattuvad. Seda põhjusel, et nõue, mis on näiteks koduukse direktiivi puhul võimalik, ei pruugi seda olla teise tarbijaõiguse direktiivi puhul. Nii direktiivide kohaldusalade kattuvus kui ka ebaselgus direktiividega harmoniseeritud küsimustes on toonud kaasa olukorra, kus tarbijaõiguse valdkonna direktiivide vahel puudub kooskõla ning direktiividega sätestatut ei ole võimalik ühetaoliselt siseriiklikku õigusesse üle võtta.

Käesolevas töös on puudutatud küll vaid tarbijalepingutest taganemist ning selle õiguslikke tagajärgi, kuid käesoleva pinnalt saab teha üldisemaid järeldusi kogu regulatsiooni kohta.

Käsitletud probleemid ei ole olemuslikud vaid taganemisõigusele, vaid on iseloomulikud kogu Euroopa Liidu tarbijaõiguse valdkonnale.

Enamik Euroopa tarbijaõiguse valdkonna direktiivide kohaldamisega seonduvaid probleeme tulenevad sellest, et tarbijaõiguse valdkonna jaoks puuduvad üldised reeglid, s.t ühtne Euroopa lepinguõigus kui üldosa. Üha muutuvad vajadused on toonud kaasa selle, et uute valdkondade reguleerimiseks võetakse vastu uusi direktiive, arvestamata varasemate tarbijaõiguslike regulatsioonidega. Iga direktiiv spetsialiseerub kitsalt ühele valdkonnale, sätestades konkreetsele õigussuhtele kohalduvad reeglid, kuid ühtse loogika või põhimõtete järgimist pole vajalikuks peetud. Seetõttu puudub direktiivide vahel kooskõla. Lisaks sisaldavad tarbijaõiguse valdkonna direktiivid endas üldiseid lepinguõiguse kontseptsioone ning mõisteid, jättes need defineerimata. See aga on viinud mitmetitõlgendamise ning olukorrani, kus pole selge, mida seadusandja direktiiviga silmas pidanud on.

Ühtse üldosa puudumine on toonud kaasa ka olukorra, kus ühe direktiivi pinnalt lahendatakse küsimus Euroopa Kohtu poolt ära, samas kui küsitavaks on see, kas sama regulatsioon peaks laienema ka teistele tarbijaõiguse direktiividele, mille pinnalt võiks sama probleem tekkida.

Otsuses C-489/07 lahendas kohus kasutuseeliste probleemi sidevahendi direktiivi kontekstis, kuid kas sama lahendus peaks laienema ka teistele tarbijaõiguse valdkonna direktiividele, eeskätt koduukse direktiivile, mille puhul võiks samuti tõstatuda küsimus, kas lepingu teisel poole (kauplejal) on õigus nõuda tarbijalt saadud kasutuseeliste hüvitamist?

Hoolimata ühtlustamisest erineb Euroopa Liidu tarbijaõigus liikmesriigiti suuresti. Euroopa Liidu poolt ühtlustatud tarbijaõiguse erinevus liikmesriigiti on mõneti seotud ka liikmesriikide tegevusega direktiivide ülevõtmisel oma siseriiklikku õigusesse. Direktiividele

omaseks jooneks on panna paika üldisemad põhimõtted ning eesmärgid, kuid liikmesriikide otsustada jääb direktiivi rakendamisel kasutatav vorm ning meetodid. Direktiivid annavad ette vaid tulemuse, kuhu liikmesriigid enda valitud vahenditega peavad jõudma. Eeltoodud põhjusel annavad direktiivid liikmesriikidele küllaltki ulatusliku vabaduse, kuidas direktiiviga sätestatu oma siseriiklikku õigusesse üle võtta. Liikmesriikidel on sellest tulenevalt olnud võimalik kasutada oma siseriiklikke mõisteid või kontseptsioone, mis ei pruugi ühtida sellega, mida on soovinud ette näha direktiiviga. Tulemus, milleni direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise jõutakse, sõltub väga palju liikmesriikide üldisest lepinguõigusest ning selle põhimõtetest, millele regulatsioonide väljatöötamisel tuginetakse. Seetõttu võivad liikmesriikide regulatsioonid hoolimata harmoniseerimisest üksteisest väga erineda.

Enamik käesolevas töös käsitletud tarbijaõiguse valdkonna direktiive sisaldavad endas minimaalse harmoniseerimise klauslit, mille alusel on alusel on liikmesriikidel lubatud vastu võtta või säilitada direktiivides sätestatust rangemaid tarbijakaitse reegleid. Liikmesriigid on seda võimalust ulatuslikult kasutanud ning tulemuseks on taaskord liidu piires killustunud tarbijaõiguslik regulatsioon, mis põhjustab Euroopa Komisjoni arvates piiriülese kaubandusega tegelda soovivate ettevõtjate jaoks märkimisväärseid kulutusi tarbijakaitse eeskirjade täitmisel.¹⁴⁶ Eelneva põhjal on komisjon seisukohal, et tarbijalepinguid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide erinevus võib märgatavalt moonutada konkurentsi ning takistada siseturu tõrgeteta toimimist.¹⁴⁷

Eelnevast tulenevalt võib öelda, et iga käesolevas töös käsitletud tarbijaõigse valdkonna direktiiv on kui omaette tervik, mis spetsialiseerub vaid ühele kitsale reguleeritavale tarbijaõiguse valdkonna suhtele. Seetõttu puuduvad ühtsed tarbijaõiguse põhimõtted, millest lähtuvalt oleks võimalik tagada direktiivide ühetaoline siseriiklikku õigusesse ülevõtmine.

Direktiivides sätestatu on enamasti väga mitmetitõlgendatav ja lünklik. Kuna direktiivid on endas sisalduvate põhimõtete poolest väga erinevad, ei ole lünkade täitmisel või direktiivides sisalduva tõlgendamisel võimalik ka analoogiat kasutada. Euroopa tarbijaõigus on väga ulatuslikult mõjutatud liikmesriikide siseriiklikust õigusest ning hoolimata direktiivide harmoniseerimisest erinevad liikmesriikide tarbijaõiguse regulatsioonid üksteisest suuresti.

Eelnevast tulenevalt võib asuda seisukohale, et tarbijaõiguse valdkonna näol on tegemist üsnagi ebaõnnestunult reguleeritud valdkonnaga Euroopa Liidu tasandil, mis vajaks uuendamist ning paremat ühtlustamist. Kehtiv tarbijaõigusliku regulatsiooni killustatus ning                                                                                                                          

146  Tarbijaõiguste direktiivi ettepanek lk 2.

147 Tarbijaõiguste direktiivi ettepanek lk 12.

erinevus liikmesriigiti annab tunnustust aga sellest, et direktiivide pinnalt ei ole ilmselt enam võimalik tarbijaõiguse valdkonnas tekkinud probleeme lahendada. Ilmselt tuleb üha rohkem näha vajadust luua Euroopa tasandil üldised lepinguõiguse põhimõtted, mis kehtiksid ka tarbijaõiguse jaoks. Direktiivides sätestatud mõistete ning kontseptsioonide sisustamisel oleks võimalik tugineda Euroopa üldisele lepinguosale, samuti oleks võimalik üldosa abil sisustada direktiivides reguleerimata jäänud küsimusi. Ühtne Euroopa lepinguõiguse üldosa peaks aitama leida lahendused küsimustele, mis on üldised ja ühised kogu tarbijaõiguse valdkonnale, andes neile ammendavad vastused. Vaid nii oleks võimalik tagada direktiiviide ühtne tõlgendamine ning liikmesriigiti ühtne Euroopa Liidu tarbijaõigus.