5. Identifitseerimine
5.1.3. Helistaja äratundmist võimaldavad vahendid
H: $ `mitu korda su `emaga `v(h)estlema ei [akka.] $
V: $ [`tea] `midagi. [no mis sa sis]
`räägid,=hh $
5.1.3. Helistaja äratundmist võimaldavad vahendid
Esimeses alamkõnes adressaadiga tutvustas end 33 helistajat (31% helistajaid).
Võrreldes samade alamkõnede vastajate tutvustusega (28 vastajat ehk 26%
vastajaid) näeme, et helistajad tutvustasid end veidi (kuid mitte oluliselt) sagedamini.
Hääle näidis
Kõik sellised juhtumid, kus ei ole eksplitsiitset enesetutvustust, võtab Schegloff kokku hääle näidisena.
Kõige sagedasem hääle järgi äratundmise allikas on tervitus (vt ptk 4.5). See on enamasti helistaja esimene tegevus. Lisaks häälele võivad äratundmisel abiks olla tervitussõna valik ja hääldusviis.
Kui helistaja nimetab partneri nime (hüüdnime, sugulusnime), saab vastaja infot, et helistaja on keegi, kes võib tema poole eesnimega või hüüdnimega pöörduda. Suguluse väljendamine näites 85 kinnitab, et vastaja on identifitsee-ritud, ja annab ühtlasi vanaisale teada, et helistab lapselaps.
(85) 639 ((kutsung)) V1: jaa.
(0.3)
H: tere `vanaisa.
(.)
V1: tere.
Harvem esitab helistaja kohe esimeses voorus olukorda selgitava küsimuse või läheb teema juurde (näited 82, 83). Sel juhul aitab äratundmisele kaasa ka öeldu sisu.
Tutvustus
Nüüd käsitleme helistaja tutvustusvoore. Tutvustus moodustab enamasti vooru üksi (`Ester siin.), harvem järgneb samas voorus tervitusele (no=tere, `Kalmer siin.=hh) või tervitusele ja äratundmise kinnitamisele (tere `Miina ma=len
`Siret.). Üksikutes voorudes on ka muid komponente (nt esitatakse olukorda selgitav küsimus või alustatakse teemat).
Umbes pooled tutvustused paiknevad helistaja esimeses voorus (vestluse teises voorus), pooled hilisemates voorudes (peamiselt vestluse neljandas voorus, kolmes vestluses kuuendas voorus). Tutvustuste positsioon sissejuhatu-ses sõltub tervitamisissejuhatu-sest: kui tervitused ära jäetakse, tutvustab helistaja end esimeses voorus. Kui helistaja tervitab ja partner tervitusele vastab, paikneb helistaja tutvustus enamasti tema teises voorus.
Tutvustus võib nihkuda hilisematesse voorudesse, kui helistaja ei tunne vastajat ära. Sel juhul lahendatakse kõigepealt identifitseerimisprobleem. Näites 86 on teismeliste sõprade vestluse algus. Vastaja ei tutvusta ennast. Vastusele hallo järgneb paus ning helistaja küsib Veljot, arvates, et vastas keegi teine.
Veljo kinnitab, et tema ongi telefoni juures. Helistaja hingab tema vooru ajal pikalt sisse ja siis tutvustab ennast.
(86) 319_a5 ((kutsung))
V: hallo (0.4)
H: tere palun `Veljot.
(0.3)
V: jaa [ma `kuulen.]
H: [.hhhhhhh] kuule `Indrek siin.
V: jaa?
H: noh said `kirja `kätte=ve.
Vaadeldes vastaja ja helistaja tutvustuse seoseid esimestes alamkõnedes ilmneb, et see, kas helistaja end tutvustab või mitte, on mingil määral seotud vastaja tutvustusega (vt joonis 2), kuid see tegur pole siiski eriti oluline. Vastaja tutvustusele järgnes helistaja tutvustus umbes pooltes kõnedes. Ilma vastaja tutvustuseta vestlustes tutvustas helistaja end umbes 1/3 juhtudel. Seega ilmneb tendents, et kui vastaja end ei tutvusta, siis pigem ei tee seda ka helistaja.
Helistajad kasutasid enda tutvustamiseks järgmisi võimalusi:
– eesnimi (28 korda). Nimega tutvustades eeldab helistaja, et ta on äratuntav, aga mitte ainult hääle järgi (Schegloff 2007a: 138–139).
– sugulusaste (3 korda). Üks helistaja tutvustas end kahes telefonikõnes täiskasvanud tütrele isa olen, teine helistaja ütles 11-aastasele nooremale õele õde olen.
– mina + eesnimi (1 kord).
– eesnimega tutvustamise kordamine koos perekonnanimega (1 kord).
Joonis 2. Vastaja ja helistaja tutvustuse seosed (esimene alamkõne)
Nagu juba eespool öeldud, koosneb tutvustusvormel kahest osast: raam ja tutvustusväljend. Vormelit alustatakse enamasti tutvustusväljendiga ning raam järgneb sellele. Kõige sagedasem vormel on [nimi] siin (11 korda), peale selle öeldi [nimi] olen (7 korda), [nimi] räägib, [nimi] siinpool, [nimi] olen mina.
Subjekt fokuseeritakse seega tavaliselt vormeli algusse.
Raamiga algavad tutvustusvormelid on olen [nimi], siin [nimi], mina olen [nimi], ma olen [nimi], siin [nimi] tülitab, jälle [nimi]. Kaks helistajat ütles ainult nime ilma raamita. Schegloffi järgi puudub tutvustusraam tagasi-helistamise puhul või siis, kui tagasi-helistamise põhjuseks on midagi väga pakilist, mida tahetakse kiiresti esitada (Schegloff 2007a: 138–139). Argikõnede korpu-ses kasutati ilma raamita tutvustusi siis, kui situatsioonis oli midagi probleem-set: abikaasa ei vastanud töötelefonile; ühel juhul häiris helistajat arvatavasti taustamüra.
Umbes pooled vormelid on vormistatud lausena, sisaldades pöördelist verbivormi (nt [nimi] olen; [nimi] räägib; siin [nimi] tülitab), pooled fraasina (nt [nimi] siin; [nimi] jälle).
Lisaks on kaks eripärast näidet, milles tutvustusvormel on tavapärasest pikem.
Näites 87 lisatakse nimi inkremendina (vt Schegloff 2007a: 145). 21-aastane naine helistab 69-aastasele sugulasele ning tutvustab end vormeliga mina siin, siis lisab aga järgmise vahendi, leides, et tutvustus ei olnud äratundmiseks piisav. Äratundmiseks pakutavate vahendite järjekord on kooskõlas Schegloffi esitatud skaalaga (Schegloff 1979a: 64): kõigepealt hääle näidis, seejärel hääle järgi äratundmist eeldav tutvustusvormel ning lõpuks nimi.
Vastaja tutvustab (33 korda)
Helistaja tutvustab (15 korda)
Helistaja ei tutvusta (18 korda)
Vastaja ei tutvusta (98 korda)
Helistaja tutvustab (23 korda)
Helistaja ei tutvusta (75 korda)
(87) 380_a10 ((kutsung))
V: hallo?
(0.4)
H: hallo tere `mina siin, `Klaara.
(.)
V: jaa? (.) {-}
Ühel juhul kordas helistaja tutvustust ning lisas perekonnanime (näide 88).
Vestlevad noored naised. Vastaja Madli tutvustab ennast. Oma esimeses voorus tervitab Reet partneri nime nimetades, kinnitades identifitseerimist, ning tutvustab ka ennast eesnimega. Madli tervitab vastu ning sellega võiks tervitus- ja identifitseerimissekvents lõpetatud olla. Reet kordab aga tutvustust koos perekonnanimega. Schegloff (2007a: 145) põhjendab perekonnanime lisamist helistaja orienteeritusega sellele, et ta ei ole potentsiaalne helistaja; perekonna-nimi võidakse lisada ka siis, kui partner ei reageeri eesnimele piisavalt kiiresti.
Helistaja laiendab ka järgmist sekventsi: vastastikune häid pühi-soovimine võiks lõppeda tänamisega, kuid selle asemel lisab Reet kõikidelle, millele järgneb veelkordne tänamine. Alles seejärel esitatakse küsimus kuidas `Maa-rikal läheb. Maarika on suhtlejate ühine tuttav, lootusetult haige noor naine ning vastus läheb vist `halvasti on etteaimatav. Identifitseerimissekventsi laienda-misega lükatakse teema sissetoomist edasi.
(88) 99_a6 ((kutsung))
V1: jaa `Madli kuuleb
H: tere `Madli, mina olen `Reet.
(.)
V1: tere
H: Reet Juurik. .hh ma soovin: häid `pühi.
(.)
V1: .hh äitäh: sinule `samuti.
H: kõikidelle.
V1: [tänan.]
H: [.hh vv] siis ma tahtsin `küsida=et ega sa ei oska öelda kuidas
`Maarikal läheb.
(1.1)
V1: ee: läheb vist `halvasti. (0.5) .hh ma `eile helistasin `Kallele tahtsin noh=et=ee äkki võiks `vaatama minna.
See, kas helistaja ennast tutvustab või mitte, oleneb teatud määral osalejate suhetest ja kontaktide sagedusest. Argikõnede korpuses jätsid tutvustamata peamiselt pereliikmed, lähemad sugulased ja sõbrad, kes omavahel sageli suhtlevad. Kaugemad sugulased ja harvem kohtuvad sõbrad-tuttavad üldiselt tutvustavad ennast. Tutvustatakse ka ametlikuma suhte puhul (nt lapsehoidja ja lapse ema).
Mõned inimesed ütlesid oma nime ka näiteks abikaasale, õele, vennale, vanaemale helistades. Tutvustamine võib sel juhul sõltuda helistamise põhju-sest: korpuses on mõned näited, mille puhul identifitseerimissekvents lisatakse või sekventsi laiendatakse siis, kui osalejad on teineteise tegelikult juba ära tundnud (näide 89, vt ka näide 88). Sel viisil lükatakse helistamise põhjuse esitamist edasi.
Näites 89 helistab 22-aastane lapselaps vanaemale. Esimeses voorus identi-fitseerib ta mõlemad osalejad: osutab vanaema äratundmisele ja annab teada, et ta on lapselaps. See on küll üldine identifitseerimine, kuid vanaema jaoks piisav: tervitus tere=tere osutab, et partner on ära tuntud. Sellele vaatamata tutvustab helistaja end järgmises voorus eesnimega. Tutvustusele eelneb partikkel kule. Partiklit kule on kirjeldatud kui piiripartiklit, mis paikneb vooru alguses ja alustab tüüpiliselt küsimust, palvet, seisukohavõttu, informeerimist ja seletavaid kõnevoore (Hennoste 2000a: 1801). Leelo Keevallik (2003: 61;
2005b: 544) osutab, et helistaja tutvustusele eelnev kule projitseerib järgmist tegevusfaasi: telefonikõne põhjuse esitamist.
Vanaema annab vooru tagasi partikliga jaa. Järgneb pikk paus. Helistaja läheb teema juurde eelteatega kule mul on sule üks väike `palve. Lapselaps peab täitma küsimustiku ning vajab selleks vanaema abi. Pikem sissejuhatus valmistab palvet ette.
(89) 414_a1 ((kutsung))
V: hallu (0.3)
H: tere vanama.
(.)
V: tere=tere.
(.)
H: kule `Kedi olen.
(0.4)
V: jaa?
(0.9)
H: kule mul on sule üks väike `palve.
(.)
V: noo?
H: mul on paar `küsimust. kas sa `vastad nendele?
Kas tutvustamine sõltub konkreetsest helistajast, on analüüsitava materjali vähesuse tõttu raske öelda. 24 helistajalt on salvestatud mitu (2–11) vestlust.
Neist 13 helistajat tutvustas või mitte sõltuvalt vastajast, 11 helistajat aga tutvustas alati või ei tutvustanud kunagi. Nagu tervituste, nii ka tutvustuste puhul ilmneb, et inimesed kasutavad mitut vormelit olenevalt konkreetsest olukorrast. Üks helistaja tutvustas end näiteks kahel viisil: siin mina (emale ja vennale helistades) ning siin Juku tülitab (onunaisele, onule, tädile, tuttavale
helistades); kumbagi vormelit ei kasutanud teised argikõnede korpuse suhtlejad.
Teine helistaja kasutas vormeleid Reet olen; mina olen Reet; jälle Reet; ma olen Reet. Helistaja võib aga ka sama partneriga rääkides kasutada erinevaid võimalusi (öelda oma eesnime, mina või mitte tutvustada) sõltuvalt konkreetsest situatsioonist.
Mobiiltelefoni kasutades saab vastaja teatud juhtudel partneri identifitseerida juba enne vestluse algust. Kui mobiiltelefon oli ainult ühel vestlejal, tutvustasid end pooled helistajad. Argikõnede korpuses on kolm telefonikõnet, mille puhul rääkisid mõlemad osalejad mobiiliga ning üheski neist ei tutvustanud end kumbki. Kõik niisugused kõned algasid vastajapoolse tervitusega, mis kinnitab partneri identifitseerimist. Helistaja on omakorda orienteeritud sellele, et partner näeb ekraanilt tema nime ning ta ei pea äratuntavuse eest hoolitsema.
Hääle näidis tutvustusvormelis
Kolmas identifitseerimisviis on kahe eelneva vahepealne. Sellesse rühma kuuluvas kolmeteistkümnes näites on olemas tutvustusvormel, kuid oma nime ei öelda, vaid kasutatakse pronoomenit mina (näide 90). Seega loodetakse samuti hääle järgi äratundmisele. Sõnaga mina endale viitamine annab telefonivestluse sissejuhatuses ühtlasi infot, et helistaja on keegi, kes võib eeldada, et ta niisuguse tutvustuse järgi ära tuntakse (Schegloff 2007a: 136).
Niisuguseid tutvustusvormeleid kasutati pereringis (abikaasad, õed-vennad, ema ja täiskasvanud laps), lähedaste sugulaste puhul ning kahes teismeliste sõbrannade vestluses.
Vastaja tarvitab oma esimeses voorus ainult lühikest pronoomenit (ma kuulen), keskendudes tegevusele. Helistaja kasutab aga pikka vormi mina, mis keskendub subjektile.
Pronoomenit sisaldav tutvustusvormel algab enamasti samuti tutvustus-väljendiga ning raam järgneb sellele: mina siin (5 korda), mina olen (2 korda), mina jälle (2 korda); raamiga algab siin mina (3 korda; sama kõneleja); ilma raamita on mina (1 kord).
Seda tüüpi tutvustusvormel võib osutada, et helistaja ootab vestluskaaslaselt teemapakkumist (vt ka näide 34). Mitmes näites kasutati niisugust vormelit kokkulepitud helistamise või tagasihelistamise puhul.
Näite 90 puhul on taustainfost teada, et Karl (V) on kümme minutit varem vennale (H) helistanud, viimast ei olnud kodus ning Karl palus endale tagasi helistada. Selles näites helistabki vend Karlile. Vastuse hallo järgi ei tunne vend Karli kindlalt ära ja küsib nime üle. Pärast identifitseerimise kinnitamist tutvustab ta ennast siin `mina. Karl reageerib sellele osatavalt siin `sina. See-järel pakub ta teema, eelmise kõne helistamise põhjuse.
(90) 259_b3 ((kutsung))
V: hallo (0.3)
H: mt=.hh Karl `sina.
(.)
V: j:ah.
(.)
H: siin `mina.
V: .hhhh siin `sina. (.) .hhhhh kuule, (.) siuke `küsimus sulle. mneeeeeee s:a::: s-sinu `koolil on ametlikult entee `server olemas eks.