Heaolu on oma iseloomult mitmetahuline ja seetõttu on heaolu mõistet üheselt keeruline määratleda. Seda iseloomustab võimekus aktiivselt osaleda töö- ja puhkeelus, luua tähendusrikkaid suhteid teiste inimestega, arendada iseseisvust, püüda saavutada oma eesmärke ja kogeda positiivseid emotsioone. Heaolu varieerub vastavalt vanusele, isiksusele ja vanusega seotud tunnustele, nagu näiteks saavutatud hariduslikud tasemed ja tervislik seisund, mis on mõjutatud varasemast elukogemusest (Hatch jt 2012: 191)
John Haworthi ja Graham Harti (2012) järgi määratletakse heaolu kui seisukorda, kuid ka kui protsessi. Heaolu hõlmab endas personaalseid, interpersonaalseid ja kollektiivseid vajadusi, mis üksteist mõjutavad. See võib avalduda erinevates vormides, mis võib tekitada konflikte ühiskonna gruppides. Heaolu võib võtta erineva vormi läbi indiviidi elukäigu. Heaolu on tihedalt seotud füüsilise, kultuurilise ja tehnoloogilise keskkonnaga ja selle mõistmine nõuab globaalset perspektiivi. Heaolu parandamiseks ettevõetud meetmed võivad toimida indiviidi, kogukonna või ühiskonna tasandil.
1.2 Subjektiivse heaolu definitsioon
Subjektiivset heaolu uurivad teadlased väidavad, et hädavajalik kriteerium heaks eluks on see, et inimesele endale meeldib ta elu. Subjektiivset heaolu defineeritakse kui indiviidi kognitiivset ja afektiivset hinnangut oma elule. Need hinnangud sisaldavad emotsionaalseid reaktsioone sündmustele kui ka kognitiivseid hinnanguid rahulolule. Seega subjektiivne heaolu on lai kontseptsioon, milles kogetakse meeldivaid emotsioone, vähesel määral negatiivseid meeleolusid ja kõrget eluga rahulolu (Diener jt 1984). Tabel 1 esitleb peamisi selle valdkonna jaotusi.
Tabel 1. Subjektiivse heaolu komponendid (Diener jt 1999)
Ülev meeleolu Kurbus Rahulolu oma eluga Perekond
Rahulolu Ärevus ja mure Rahulolu
minevikuga
Vaba aeg
Uhkus Viha Rahulolu tulevikuga Tervis
Kiindumus Stress Rahulolu, kuidas
Hedonism samastab üldiselt öeldes heaolu naudinguga. Konkreetsemalt aga koosneb heaolu teatud tasakaalust, mille puhul positiivsed kogemused kaaluvad üles negatiivsed kogemused.
Hedonistlikku vaadet heaolule ei tohi segi ajada teiste hedonismi vormidega (Haybron 2008)
Heaolu hedonismi teooria järgi muudab ainult nauding inimese elu sisemiselt paremaks ja vastupidi - ainult valu muudab inimese elu halvemaks. Selle teooria järgi mõistetakse õnne all olukorda, kus naudinguid on rohkem kui kannatusi. Heaolu hedonismis täheldatakse sageli, et soovitud nauding ja välditav valu on väga lühiajaline ja see pole alati kõige parem strateegia saavutamaks parimat pikaajalist naudingu ülekaalu (Weijers 2011) .
1.3.2 Eudaimonistlik õnnekäsitlus
Eudaimonism on eetiline teooria, mis väidab, et õnn on saavutatav läbi voorusliku elu kaitstes oma kõrgemaid hüvesid. Vana-kreekakeelset sõna eudaimonia tõlgitakse tihti kui õnnelikkust.
Need kaks mõistet ei ole teineteise sünonüümid, sest eksisteerib teatud erinevus eudaimonia ja õnnelikkuse vahel. Erinevus seisneb selles, et õnnelikkus on tihedalt seotud subjektiivse hinnanguga kvaliteetsele elule. Eudaimonia viitab objektiivsele ihaldatud elule. Eudaimonia on laiaulatuslikum mõiste kui õnnelikkus, sest halvad sündmused ei soodusta õnnelikkust, kuid mõjutavad eudaimoniat. Sellise õnnekäsitluse järgi ei seisne õnnelikkus ainult millegi üle rõõmu tundmises, vaid oluline on, et inimese kõrgemad hüved oleksid kaitstud ja et elatakse vooruslikult. Kõrgemate hüvede all mõeldakse eelkõige tarkust, õiglust ja arukust.
Taunitumad pahed on rumalus, ebaõiglus, arutus. Oluline on mõista, mis on hea ehk millega kaasnevad positiivsed hüved. Vana-Kreeka filosoofide nagu Aristotelese, Seneca, Zenoni jt meelest on õnne saavutamise alustaladeks teadlik eneseohjamine, meelelistest naudingutest lahtiütlemine ja tarkus (Kidron 2007: 161).
1.3.3 Subjektiivse heaolu kahe dimensiooni teooria
Bradburni (1969) käsitluse järgi on kõige parem mõista heaolu kontseptsiooni lähtuvalt kahest üksteisest sõltumatust dimensioonist - positiivse ja negatiivse afektiivuse vahekorrast. Selle teooria järgi on indiviidil kõrge psühholoogilise heaolu tase, kui tema positiivsed tundeelamused ületavad negatiivseid, ja vastupidi. Seega on see mudel sarnane varasematele teooriatele, mis vaatavad heaolu lähtuvalt tasemest, kus nauding domineerib valu üle, kuid subjektiivse heaolu kahe dimensiooni teooria põhineb empiirilistel uuringutel ja oluline on just see, et positiivne ja negatiivne afektiivsus on teineteisest sõltumatud. Näiteks, kui on probleeme abielus, töös, inimsuhetes, on negatiivne afektiivsus kõrge, kuid samad muutujad ei põhjusta positiivse afektiivse tõusu. Vastupidiselt jällegi, positiivsetel tundeelamustel on seosed aktiivses osalemises ühiskonnas, lähedastega läbikäimise sageduses, huvi maailmas toimuva vastu jms. Nendel näitajatel pole seoseid negatiivse afektiivsuse suurenemisega.
Charles, Reynolds ja Catz (2001) uurisid, kuidas vanus mõjutab positiivsete ja negatiivsete afektiivusse kogemist. Nad uurisid 23 aasta jooksul nelja generatsiooni longituuduuringuga.
Leidsid, et negatiivne afektiivsus vähenes aja jooksul igas vanuses. Mõõdukat ja järjekindlat vähenemist oli näha nooremate ja keskealiste seas. Vanemate inimeste seas oli vähenemise määr palju aeglasem. Kui vaadeldi kõiki kolme vanusgruppi koos, leiti, et negatiivne afektiivsus vähenes järjekindlat kuni 60. eluaastani ja pärast seda aeglustus vähenemine oluliselt. Negatiivse afektiivsuse lai variatiivsus viitab sellele, et selle üldine vähenemine ei ole universaalne. Arvatavasti mõjutavad seda ka teised tunnused. Leiti ka, et kõrge neurootilisusega inimesed kogesid väiksema tõenäosusega negatiivse afektiivsuse kahanemist.
Positiivne afektiivsus erinevalt negatiivsest oli märkimisväärselt seotud stabiilsusega.
Nooremas ja keskealiste grupis ei olnud aja jooksul näha peaaegu mingit muutust.
Usaldusväärset erinevust positiivses afektiivuses oli näha ainult vanemas grupis, kelle hulgas postitiivne afektiivsus kahanes ainult vähesel määral.
Subjektiivse heaolu kahe dimensiooni teooria aitab mõista elulist deprivatsiooni problemaatikat, mis seisneb olukordades, kus inimesed on materiaalselt vähe kindlustatud, kuid siiski suudavad olla optimistlikud ja seetõttu hindavad oma heaolu kõrgemalt. Samal ajal on inimesi, kes on oma elamistingimuste poolest väga heal järjel, kuid sellegi poolest ei näe maailma positiivselt ja ei tunne elust rõõmu (Kidron 2007).
1.3.4 Eesmärke ja väärtusi rõhutavad subjektiivse heaolu käsitlused
Paljud subjektiivse heaolu teooriad käsitlevad eesmärke. On teada, et vajaduste, eesmärkide, ihade rahuldamisel on seoseid õnnelikkusega (Diener 1984). Robert A. Emmons (1986) leidis, et positiivsed tundeelamused on ülekaalus nendel, kes suudavad endale seatud eesmärke oma igapäevaelus saavutada. Suutlikkus oma eesmärke saavutada ja konfliktide esinemise määr selles protsessis aitab ennustada, kuivõrd ollakse oma eluga rahul. Suurem oli heaolu ka neil, kes ei pööranud liiga palju tähelepanu raskustele. Kusjuures indiviidid, kellel on väga kõrged või vastupidiselt väga madalad ootused, olid vähem õnnelikud kui need, kes seadsid endale keskmisi eesmärke.
Emmons (1992) leidis uurides abstraktsete ja konkreetsete eesmärkide seoseid psühholoogilise heaoluga, et need, kes omavad kõrgeid eesmärke kogevad rohkem psühholoogilist distressi ja vähem füüsilisi haigusi. Need, kellel on madalama tasemega
eesmärgid, tunnistavad, et kogevad vähem negatiivseid tundeid, kuid on vastuvõtlikumad füüsilistele haigustele (Emmons 1992). Kasser ja Ryan (1996) leidsid, et indiviidid, kes püüdlevad väliste eesmärkide nagu majandusliku edukuse, sotsiaalse tunnustamise ja füüsilise atraktiivuse poole, kaldusid rohkem kogema füüsilisi sümptomeid, samuti ka madalat eneseteostust, vähest elujõudu, depressiooni ja ärevust.
Teadlased, kes on uurinud subjektiivse heaolu temaatikat, on välja selgitanud, et heaolu tase on seotud väärtustega (Diener jt 1997). Väärtuse kui moderaatori mudel väidab, et väärtustega ühilduvad tegevused on rohkem rahuldust pakkuvad kui väärtustega ühildamatud tegevused, sest suhe tegevustes osalemises ja rahulolutundes on määratud indiviidi asetusest väärtuste orientatsioonis. Saavutades väärtustega kooskõlas eesmärgi, on rahulolu kõrgeim. Inimesed, kes väärtustavad võimu, kogevad suuremat rahulolu võimuga seotud tegevustes. Samamoodi, mida rohkem väärtustatakse universalismi, seda kõrgem on rahulolu, mida saadakse kui tegeletakse universalismiga seotud tegevustega nagu taaskasutus, heategevuses osalemine (Oishi jt 1999).
Kuppensi, Realo ja Dieneri (2008) läbiviidud uuring näitab väärtuste olulisust heaolus. Nad uurisid 46 riigis, kuidas eluga rahuolu on seotud positiivsete ja negatiivsete emotsioonide kogemise sagedusega. Nad leidsid, et postitiivsete emotsioonide kogemine on tugevamalt seotud eluga rahuloluga kui negatiivsete emotsioonide puudumine. Negatiivsete emotsioonide kogemine oli negatiivsemalt seotud eluga rahuloluga individualistlikes kui kollektivistlikes riikides ja positiivsete emotsioonide kogemisel oli tugevam positiivne seos riikides, kus rõhutatakse rohkem eneseväljendust kui riikides, kus väärtustatakse ellujäämist. Need tulemused näitavad, kuidas mõiste „hea elu“ emotsionaalsed aspektid varieeruvad kultuurides ja kuidas see sõltub väärtustest. Diener (2002) tõi välja, et mõlemas nii individualistlikus kui ka kollektivistlikus ühiskondades on omavad positiivsed ja negatiivsed küljed. Vaatamata sellele, et individualistlikud ühiskonnad pakuvad inimestele suuremat personaalset vabadust ja neis on keskmiselt kõrgem subjektiivne heaolu, on neis kultuurides teatud määral ka patoloogiat. Individualistlikes riikides on kõrge lahutuse, enesetappude ja kriminaalsuse määr.
Abieluga rahulolu hinnatakse kõrgelt, kuid paradoksaalselt on seal ka kõrge lahutuste määr.
Kogetakse kesmiselt kõrget subjektiivset heaolu, kuid siiski on seal palju enesetappe. Üks asjakohane põhjendus on selline, et individualistlikes ühiskondades inimesed saavad tasu oma
edukuse eest, kuid selle võrra tunnetavad läbikukkumist palju tervamalt. Samuti võib tõsi olla ka see, et kollektivistlike kultuuride laiendatud perekonnad vähendavad vabadust, kuid selle eest tagavad kaitse üksilduse ja hälbiva käitumise eest.
1.3.5 Ruut Veenhoveni õnnekäsitlus
Veenhoven (2008) käsitleb subjektiivset heaolu sarnaselt Ed Dieneri käsitlusega - heaolu on rohkem kui ülekaalus on positiivseid emotsioonid. Samuti eristab ta kognitiivset ja afektiivset hinnangut elule, kuid ta ei näe rahulolu eluga ainult kui kogntitiivset hinnangut, vaid kui üldist hinnangut elule, mis toetub kahele informatsiooniallikale: kognitiivsele võrdlusele hea elu standarditega (rahulolu) ja afektiivsele informatsioonile, kuidas end enamasti tuntakse (afekti hedooniline tasand). Rahulolu on tase, mida indiviid tajub, kui püüdlused on saavutatuga kooskõlas ja hedoonilise taseme korral kogetakse meeldivaid tundeelamusi (Veenhoven, 1984). Tema käsitluses on mõisted õnnelikkus, eluga rahulolu ja subjektiivne heaolu üksteisega sünonüümid (Veenhoven 2008).
Sarnaselt teistele hoiakutele võivad ka õnnelikkuse hinnangud varieeruda eri aspektides. Nad võivad olla lihtsakoelised või keerulised, selged või ebamäärased, sügavalt põimunud teiste hoiakute ja uskumustega või pinnapealsed. Selleks, et mõista õnnelikkuse fenomeni on Veenhoven (1984) välja toonud järgmised olulised aspektid:
Stabiilsus: longitudinaalsed uuringud on näidanud, et inimesed kalduvad jääma väljakujunenud õnnelikkuse hinnangu juurde, kuid õnnelikkus ei ole tingimata stabiiline nähtus. Inimesed võivad muuta ellu suhtumist. Indiviidi hinnangud ei pea olema tingimata vastavuses eetiliste standarditega.
Selgus: Kui ei suudeta hinnata elu meeldivana või mitte, ei saa ka öelda, et ollakse õnnelik või õnnetu. Õnnelikkuse kontseptioon rakendub, kui hinnang on antud, isegi siis, kui hinnang on esialgne.
Ajaline-rõhk: õnnelikkuse hinnangu korral hinnatakse kogu elu. Seega hinnangud ei sisalda ainult olevikku, vaid võivad hõlmata minevikku või tulevikku. Mõned keskenduvad põhiliselt minevikule, mõned elavad ühe päeva kaupa ja teised orienteeruvad tuleviku põhjal.
Teadlikkus: definitsiooni järgi on õnnelikkus teadlikkuse seisund. See on hinnang, mis asetseb peas, mitte kõik teadlikkuse seisundid ei ole võrdselt hinnatavad. Inimese mõistus on võimeline alla suruma informatsiooni, mis ei ole koheselt kättesaadvav või on võimeline seda moonutama.
Sobivus: Kui indiviid hindab oma elu meeldivana, võib tema hinnang olla mõnest vaatenurgast sobimatu. Näiteks on põhjust kahelda õnnelikkuse adekvaatsuses sõja ajal, samuti on põhjust kulmu kergitada, kui kodutu ütleb, et ta on õnnelik, kuid õnnelikkuse konteptsiooni järgi ei pea hinnangud olema õigustatud.
Mitmete uuringute tulemused näitavad, et õnne leidmise tõenäosus on riikides erinev.
Õnnelikke inimesi leiab suurema tõenäosusega riikidest, mis on jõukamad, kus väärtustatakse poliitilist vabadust ja demokraatiat. Mitte küll kõikides, kuid osades riikides kasvas paralleelselt majadusliku kasvuga ka keskmine õnnelikuse aste. Tugev korrelatsioon oli ka keskmise õnnelikkuse ja demokraatia taseme vahel. On teada, et riikides, kus on õnnelikkuse tase suhteliselt madal, esineb palju poliitilist vägivalda ja protestimsit (Veenhoven 1984).
Eesti paigutub keskmise õnnelikkuse taseme poolet 149 riigi seas 68.-71. kohale perioodil 1970-2010 jagades keskmist õnnelikkuse taset Küprose, Lõuna-Korea ja Usbekistaniga.
Esiviisikus on esimesel kohal Costa Rica, millele järgnevad Taani, Island, Šveits ja Soome.
Leedu asetseb 87.- 91. ja Läti 92.-97. kohal (Veenhoven 2012).
Ebavõrdsust õnnelikkuses saab mõõta lisaks keskmistele näitajatele respondentide õnnelikkuse hinnangute dispersiooni kaudu. Selles indikaatoris ei ole fookuses õnnelikkuse tase riigis, vaid ebavõrdsus õnnelikkuses, mis näitab mil määral riigi kodanikud erinevad eluga rahulolu poolest (Kalmijn & Veenhoven 2005). Ebavõrdsus õnnelikkuses erineb riigiti ja erinevused näivad olevat tugevalt seotud tingimustega, mida saab muuta erinevate poliitikate elluviimisega. Samuti on see hea ühiskonna ebavõrdsuse näitaja. Kohandatud ebavõrdsuse õnnelikkuse indikaator näitab sellist õnnelikkuse määra, kus ühendatakse riigi keskmiselt kõrge õnnelikkuse tase madala ebavõrdsusega õnnelikkuses. See indeks annab võrdse kaalu õnnelikkuse tasemele ja ebavõrdsusel. See on lineaarne kombinatsioon keskmise õnnelikkuse hinnangust ja standardhälbest, mis väljendub 0-100 skaalal. IAH on kõrgeim rikaste, vabade ja hästi juhtitud riikide seas (Veenhoven 2012).
1.3.6 Personaalse kontrolli teooria
Personaalne kontroll viitab indiviidi uskumustele, et oma käitumisega tagakse maksimaalselt head tagajärjed ja vähenevad halvad tagajärjed. Personaalse kontrolli tõekspidamised võivad olla ja võivad ka mitte olla tõetruud. Selle mõiste teeb intrigeerivaks tema iseteostuv loomus, sest personaalne kontroll viib indiviidi haarama maailma jõulisel moel, tulemused, mis algselt väldivad kontrolli, võivad lõpuks muutuda kontrollitavaks. Ulatuslikud teoreetilised ja empiirilised trükised viitavad personaalse kontrolli ja heaolu seosele. Personaalne kontroll võimaldab heaolu, aga see ei ole vajalik ega piisav tingimus. Peterson (2003) ei võrdsusta heaolu personaalse kontrolliga. Ta eelistab käsitlust, mille korral personaalne kontroll võimaldab saavutada heaolu tingimusi (Peters 1999).
Personaalne kontroll on olnud psühholoogias alati olulisel kohal, kuid 20. sajandi lõpuks tema tähtsus kasvas veelgi. Peterson (2003) väidab, et personaalse kontrolli kerkimine tähelepanu keskpunkti on läänemaailmale iseloomuliku sotsiaalsuse rõhutamise tagajärg. Indiviidide valikud, õigused ja rahulolu on sellel ajastul olulisemad. Inimesed on väga hõivatud sellega, mida nad saavad ja ei saa kontrollida oma igapäevastes toimingutes.
Petersi ja Stunkardi (1999) personaalse kontrolli teooria käsitleb järgmisi asjaolusid:
Personaalne kontroll hõlmab endas tõekspidamisi sellest, kuidas ollakse maailmaga interaktsioonis. Indiviid võib uskuda, et ta suudab:
a) põhjustada või mõjutada lõpptulemust toimingutes, mis on talle olulised;
b) valida sobivaid tulemusi enda meele järgi;
c) edukalt toime tulla lõpptulemuste tagajärgedega;
d) mõista neid tulemusi.
Personaalsele kontrollile on omased maailma ja indiviidi vahelised tehingud; see pole lihtsalt dispositsioon ega keskkonna objektiivne omadus.
Kuigi isiklikul kontrollil võib olla nähtamatuid komponente, saab personaalset kontrolli mõõta edukalt enesekohaste küsimustikega.
Personaalne kontroll on soovitud, sest see edendab emotsionaalset, motivatsioonilist, käitumuslikku ja füsioloogilist elujõudu.
Isikliku kontrolli võivad esile kutsuda uudsed ja väljakutsuvad sündmused ja see kontroll muutub eriti väljapaistvaks minnes vastuollu tohutute eemaletõukavate sündmustega.
Personaalset kontrolli tõkestab ebaõnnestumine ja seda soodustab edu.
Personaalne kontroll on nii põhjus kui ka tagajärg sellele, kuidas inimesed vastavad ümbritsevale. Kontroll teeb inimestest enama kui tulemuste passiivsed vastuvõtjad (Peterson 1999).
1.3.7 Sotsiaalne võrdlus subjektiivse heaolu käsitluses
Leon Festingeri (1954) sotsiaalse võrdluse teooria järgi õpivad inimesed end tundma ja enesest teadlikud olema, kui võrreldakse oma seisukohti, oskusi ja tõekspidamisi teistega.
Inimesed eelistavad võrrelda end rohkem lähedaste inimestega - nagu kaastöötajad, sõbrad, perekonnaliikmed jne. Festinger eristab tõusvat ja langevat võrlduse tüüpi. Tõusva võrdluse korral võrreldakse end kellegagi, kes on milleski paremal tasemel. Näiteks kui depressioonis inimene võrdleb end inimesega, kes on üldjoontes õnnelik. Festinger teoretiseerib, et see võrdluse tüüp võib muuta meeleoluhäireid halvemaks, sest tuntakse end teistest allpool olevana, mille tagajärjel ollakse rohkem rõhutud. Langeva võrdluse korral võrreldakse end madalamal tasemel olevatega ja sellise võrdluse tulemusena on suhtelise heaolu tase kõrgem.
Mitmed uuringud on näidanud, et inimesed kasutavad sotsiaalset võrdlust selleks, et täita teisi funktsioone. Sotsiaalset võrdlust kasutatakse toimetuleku mehhanismina negatiivsete tunnete paremaks haldamiseks, enesetäiendamiseks. Igapäevaelus kasutataksegi võrdlust just paljude teiste funktsioone täitmiseks (Wheeler & Miyake, 1992). Diener ja Fujita (1997) arvavad, et sotsiaalne võrdlus ei ole pelgalt moodus, kuidas toime tulla halbade uudiste ja negatiivse afektiivusega, vaid ka heaolu suurendaja. Sarnaselt Festingeri (1954) tulemustega leidsid nad, et subjektiivne heaolu kasvab, kui kasutatakse tõusvat võrdlust.
Samal ajal kui sotsiaalne võrdlus võib tõsta heaolu taset, on üha rohkem leitud tõestusi, et selline efekt on ajutine ja sagedane võrdlus võib hoopis vähendada heaolu. Kahes White jt (2006) läbi viidud uuringus vaadeldi sagedase võrdluse ja destruktiivsete emotsioonide ja käitumise seoseid. Esimeses uurigus leiti, et end sageli teistega võrdlevad inimesed kogesid suurema tõenäosusega kadedust, süütunnet, kahetsemist. Samuti olid nad altimad valetama ja
teisi süüdistama. Teises, politseinike seas tehtud uuringus selgus, et end teistega võrdlevad inimesed näitasid suurema tõenäosusega grupisiseseid eelarvamusi ja olid vähem rahul oma tööga (White jt 2006).
1.3.8 Subjektiivne heaolu kui kognitiivne konstrukt
Sotsiaalse konstruktsiooni teooria vaatleb, kuidas me mõistame erinevaid nähtusi. Eeldusel, et me konstrueerime reaalsuse mentaalseid presentatsioone, kasutades ehituskividena kollektiivseid arusaamu. Sotsiaalne konstruktism rõhutab mõtlemist ja ei pea oluliseks on afektiivset kogemust ja kaasasündinuid instinktide (Berger & Luckman 1966). Selle nägemuse järgi on subjektiivne heaolu sotsiaalne konstrukt ja on sellisena võrreldav mõistetega „ilu“ ja „õiglus“. Subjektiivne heaolu sõltub jagatud arusaamadest elu kohta ja need ühised arusaamad annavad individuaalseid hinnanguid.
Üks viis, kuidas see protsess peaks toimima, on kujundatud perspektiivist optimismi (klaas pooltäis) või pessimismi (klaas pooltühi) suhtes. Optimistlikud kultuurid tõstavad esile positiivseid aspekte, samal ajal pessimistlikes kultuurides rõhutatakse puudujääke (Veenhoven 2008). Ostroot ja Snyder (1985) leidsid, et hinnangud eluga rahulolu kohta on mõjutatud kultuurilistest faktoritest. Nad palusid Ameerika ja Prantsusmaa elanikel hinnata teiste maade elustandardit, kus selguski, et ameeriklased hindasid eluga rahulolu kõrgemalt kui seda tegid prantslased. Seega on ameeriklased positiivsemalt häälestatud kui eurooplased.
Kuna arusaamad hea elu kohta varieeruvad ajas ja kultuuris, nähakse subjektiivset heaolu kui kultuurist sõltuvat. Ühe inimese silmis perfektne elu võib olla teise silmis läbikukkumine (Veenhoven 2008).
Teine kognitiivne mehhanism, mis on seotud subjektiivse heaoluga, on võrdlus jagatud arusaamaga heast elust. Selle vaate järgi sõltub subjektiivne heaolu võrdlusest kujutletava eluga. Näiteks reklaamitööstus vähendab inimeste heaolu, sest edendab unistusi elust, mis on tavainimesele kättesaamatus kauguses (Veenhoven 2008). Lisaks on tendents näha ennast läbi teiste silmade ja seega ka enda subjektiivset heaolu. Selle lähenemise järgi on subjektiivne heaolu „peegeldunud hinnang“. Näiteks peaksime olema oma elu suhtes positiivsed, kui inimesed meie ümber peavad meid heal järjel olevaks, ja negatiivsed, kui teised peavad meid
ebaõnnestujaks. Madalam heaolu tase vallaliste seas on selle vaate järgi seletatav kui negatiivse stereotüübi tagajärg. Näiteks kui vallalisi tihti haletsetakse, hakkavad nad ka ise end õnnetuks pidama (Davies & Strong 1977, viidatud Veenhoven 2008 kaudu)
1.4 Subjektiivse heaolu mõjurid
1.4.1 Varasemate uuringute tulemused subjektiivse heaolu mõjurite kohta
Warner Wilson (1967) leidis kuuekümnedate lõpus tehtud uuringu tulemusena, et inimene on kõige suurema tõenäosusega õnnelik, kui ta on noor, täie tervise juures, haritud, hea sissetulekuga, ekstravertne, optimistlik, muretu, religioosne, abielus, kõrge eneseväärikusega, hindab kõrgelt töömoraali, tagasihoidlike püüdlustega ja intelligentne. Paljud tema poolt leitud kokkuvõtted on nüüdseks ümber lükatud. Näiteks noorust ja tagasihoidlikke püüdlusi ei peeta enam nõutavaks eeltingimuseks subjektiivse heaolu puhul (Diener jt 1999). Hilisemas heaolu uuringus, mida viisid läbi ameeriklased Campell, Converse ja Roger (1976), leiti, et demograafilised muutujad nagu sugu, sissetulek ja haridus ei oma suurt mõju heaolule (viidatud Diener jt 2005 kaudu). Viimase 40 aasta jooksul on uurijad süstemaatiliselt katalogiseerinud mitmesuguseid demograafilise subjektiivse heaolu korrelatsioone ja on leidnud, et (a) demograafiliseed faktorid nagu vanus, sugu ja sissetulek on seotud subjektiivse heaoluga; (b) nende efekt on tavaliselt väike; (c) enamus inimesti on mõõdukalt õnnelikud ja seega kalduvad demograafilised faktorid erinema inimeste vahel, kes on mõõdukalt õnnelikud ja kes on väga õnnelikud (Diener jt 2005).
Sissetulek on järjekindlalt seotud subjektiivse heaoluga ja seda näitavad nii rahvuste sisesed kui ka rahvuste vahel tehtud analüüsid ja mõlemad individuaalsel ja rahvusvahelisel tasemel, kuid aja jooksul muutuval sissetulekul on vähene neto mõju subjektiivsele heaolule, kui ei võeta arvesse teisi muutujaid. Eesmärgid ja ootused peavad olema arvesse võetud, kui tahetakse mõista sissetuleku ja subjektiivse heaolu seost. Kasvava sissetuleku kasum on nihkes, kui inimese materiaalsed soovid suurenevad veel kiiremini kui jõukus (Diener jt 2005). Rikkamates riikides on väike, kuid positiivne korrelatsioon sissetuleku ja õnnelikkuse vahel. Näiteks on leitud, et neis on rohkem vaeseid kui rikkaid, kes hindavad eluga rahulolu väga madalalt. Korrelatsioonid sissetuleku ja õnnelikkuse vahel on suuremad vaesemates
riikides, mis tähendab seda, et sissetuleku suurenemine on subjektiivse heaolu seisukohast olulisem vaesemates riikides. Kui vaadelda subjektiivse heaolu muutusi läbi aastakümnete, on näha väiksest liikumist jõukamates riikides nagu USA ja Jaapan. See võib tähendada, et sissetulekud mõjutavad subjektiivset heaolu seni kuni põhivajadused rahuldatud (Diener 2002).
Vanus ja sugu on samuti seotud subjektiivse heaoluga. Nende seos on ka nõrk ja sõltub sellest, missugust subjektiivse heaolu komponenti mõõdetakse. Näiteks Diener ja Suh (1998) leidsid, et kuigi meeldivad afektid kahanesid vanuse kohortides, eluga rahulolu ja ebameeldivad afektid muutusid. Lucas ja Gohm (2000) leidsid, et soolised erinevused on väga väiksed subjektiivses heaolus, kusjuures naised kogesid suuremal määral ebameeldivaid ja meeldivaid tundeid. Selliste tulemuste põhjal ei või öelda, et mehed on naistest või nooremad inimesed on vanematest õnnelikumad. Järelduste tegemisel peab arvesse võtma, mis subjektiivse heaolu komponenti parasjagu mõõdetakse (viidatud Diener 2005 jt kaudu).
Kuigi praegusel ajal teatakse palju rohkem subjektiivse heaolu korrelatsioonidest, ollakse palju vähem huvitatud lihtsast teadmisest demograafilisite karakterisikute seosest subjektiivse heaoluga. Selle asemel keskendutakse protsessidele, mis rõhutavad õnnelikkust. Selline
Kuigi praegusel ajal teatakse palju rohkem subjektiivse heaolu korrelatsioonidest, ollakse palju vähem huvitatud lihtsast teadmisest demograafilisite karakterisikute seosest subjektiivse heaoluga. Selle asemel keskendutakse protsessidele, mis rõhutavad õnnelikkust. Selline