4. ARUTELU
4.7. Haridust kajastavate tunnuste võrdlus
Võrreldes hariduse struktureerimiseks kasutatud tunnuseid, saadakse vastuse viimasele hüpoteesile. Võib kinnitada, et läbitud haridusaastate arv võimaldas elukarjääri tunnuseid prognoosida suurema kirjeldusjõuga kui teised haridust kajastavad tunnused. See kinnitab inimkapitali teooria nägemust sellest, et suurimat mõju positsioonile ning seeläbi sissetulekule avaldavad lisandunud haridusaastad (Dahlin, 2007; Ganzeboom et al., 1992).
Hariduse tüübi ja haridusaastate arvu kirjeldusvõime on üsna sarnane, ent siin tuleb arvestada asjaoluga, et ühe teisendamisel on kasutatud ka teisest saadud andmeid.
Erialade jaotuse puhul ei ilmnenud nii selgeid suundumusi kui hariduse tüübi ja taseme puhul. See võib olla tingitud eriala mõju vähenemisest siirde jooksul.
Keskkooli tüübi tunnuse jagamine süva- vs tavakeskkoolid ei õigustanud ennast selle põlvkonna puhul. Sõjajärgsel haridusasutuste ümberkorraldamine egalitaarsuspüüde egiidi all kandis ilmselt osaliselt vilja, segades traditsiooniliste „eliitkoolide”
õpilaskontingenti. Samal ajal jäid töölisnoorte- ja internaatkeskkoolide lõpetajad märkimisväärselt ebavõrdsemasse olukorda, tunnetades kehvemast haridusest tulenevaid resultaate terve elukaare jooksul.
KOKKUVÕTE
Magistritöö eesmärgiks oli uurida, kuidas võimaldavad erinevad haridusega seotud tunnused prognoosida nii väliselt mõõdetavaid kui ka subjektiivselt hinnatud elukarjääri resultaate ja milline on hariduse toime neile resultaatidele elukaare jooksul, ühiskondlike muutuste taustal. Valimi moodustasid 1966. a keskkoolilõpetajate longituuduurimuse respondendid, kes osalesid mõlemal – nii 1991. kui ka 2007. aasta etapil ning nende abikaasad, kokku 1351 isikut. Seega pole valim kogu põlvkonna kirjeldamiseks representatiivne, andes ülevaate eelkõige keskmisest kõrgema haridustasemega elanikkonna hulgas kehtivatest suundumustest.
Analüüsimeetodina kasutati multinomiaalset logistilist regressioonmudelit.
Hariduse mõju olulistele elutee resultaatidele nagu ametialane positsioon, sissetulek ja seisund töösuhetes, on märkimisväärne. See kinnitab eelnevate uurimuste tulemusi.
Samuti on haridusega seotud kõrgem hinnang oma sotsiaalsele positsioonile ja elatustasemele.
Uurimistulemuste põhjal võib täheldada tugevat haridusest tingitud diferentseerumist.
Edu aluseks on kõrghariduse omamine. See annab eelised nii kõrgematele ametikohtadele kuulumise suurema tõenäosuse kui ka madalamatesse ametigruppidesse kuulumise väiksema tõenäosuse läbi. Kutseharidus annab võrreldes üldkeskharidusega väiksema tõenäosuse madalamatesse ametigruppidesse kuuluda. Kõige tagasihoidlikum on üldkeskharidusega isikute positsioon.
Eriala mõju elukarjääri tulemitele pole nii selgesuunaline. Juhtide ametigruppi kuulumist ei prognoosinud ükski eriala. Kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide gruppi kuulumisel on humanitaar,- loodus- ja täppisteaduste, insener-tehniliste teaduste, pedagoogika ja meditsiini eriala omandanutel võrdlusgrupi taustal oluliselt suurem tõenäosus. Tehniliste erialade lõpetanud seevastu kuuluvad suurema tõenäosusega madalamatesse ametigruppidesse.
Ametipositsiooni puhul kirjeldatuga sarnased mustrid ilmnevad ka hariduse toimes teisele olulisele elukarjääri resultaadile – sissetulekule. Esile tõuseb kõrghariduse olulisus kõrgeimasse sissetulekukvartiili kuulumise ja madalamatesse kvartiilidesse
mitte-kuulumise tõenäosuses. Kutsehariduse ning alla 16-aastase haridusteega isikute puhul hariduse ning sissetuleku vahelist seost ei ilmnenud.
Tähelepanu väärib, et hariduse seos põhitöökohalt saadava palga ning kogusissetuleku osas on erineva mõjujõuga. Madalamatesse kvartiilklassidesse mitte-kuulumise tõenäosust prognoosib kõrgem haridus põhitöökoha palga osas tugevamini kui kogusissetuleku puhul. Kõrgeimasse kvartiili kuulumise tõenäosust prognoosib kõrgem haridus seevastu kogusissetuleku puhul tugevamini.
Kõrgem haridus annab ka eelised tööalases seisundis. Kõrgharidus ning kõrgem haridusaastate arv suurendavad tõenäosust kuuluda ettevõtjate hulka.
Samas vähendab kõrgem haridus märkimisväärselt töötu staatusesse sattumise riski.
Samal ajal, oma subjektiivsetes hinnangutes tunnevad kõrgharidusega vastanud suurema tõenäosusega muret töökoha kaotamise pärast.
Teisalt selgus subjektiivsete edukushinnangute uurimisel, et kõrgharidusega isikud hindavad suure tõenäosusega oma elatustaset ja positsiooni eakaaslastest kõrgemaks.
Erialade lõikes hindavad meditsiini ja pedagoogika eriala omandanud märkimisväärselt suurema tõenäosusega oma sotsiaalset positsiooni eakaaslastest kõrgemaks.
Sugu omab jätkuvalt edukusega väga tugevat seost, ent olulisimaid elukarjääri tulemeid ennustas haridus siiski suuremal määral. Mehed on naistest edukamad enamiku uuritud tunnuste puhul, ent võib öelda, et 1991. aastaga võrreldes on see erinevus naiste kasuks veidi taandunud.
Milline on olnud hariduse toime muutus vaadeldud perioodi jooksul?
Hariduse toime ametikoha prognoosijana on vaadeldud perioodi jooksul tugevnenud, ent üksnes kõrgemate positsioonide hoidmise osas. See erineb paljudes arenenud riikides leitud suundumusest, kus hariduse mõju on tugev esimese töökoha puhul, ent hiljem asendub kogemusest tuleneva mõjuga.
Hariduse mõju sissetulekule on vaadeldaval perioodil suurenenud. Ent hariduse toime sissetulekule ilmneb üksnes kõrgharidusega isikute puhul – tõenäosus kuuluda madalamatesse sissetulekukvartiilidesse on vaadeldud perioodil vähenenud ning tõenäosus kuuluda kõrgeima sissetuleku saajate hulka on suurenenud.
Erinevatest haridust kajastavatest tunnustest võimaldas elukarjääri resultaate kõige suurema kirjeldusjõuga prognoosida haridusaastate arv.
Kokkuvõtteks võib öelda, et oluliseks edukuse prognoosijaks mitmete elukarjääri eluresultaatide osas on kõrgharidus. Madalamate haridustasemete osas olulist erinevust ei leitud ning võib eeldada, et seal on diferentseerumise aluseks isiksuslikud, eelkõige kohanemisvõimega seotud tegurid. Küll aga võib väita, et ebaedu prognoosib keskhariduse omandamine töölisnoorte- või internaatkeskkoolis. Ehkki nõukogude koolisüsteem oli ideeliselt egalitaarne, kinnitavad leitud tulemused vastupidist.
KIRJANDUS
1. Alderson, A. S., Nielsen, F. (2001). Globalization and the Great U-Turn: Income Inequality Trends in 16 OECD Countries. Paper to be presented at the Spring meeting of the RC 28 in Mannheim, Germany, April 26–28, 2001.
http://www.unc.edu/~nielsen/soci850/odocs/ajs01.pdf. (15.01.2008)
2. Becker, G. S. (1975). Human Capital. A Theoretical and Empirical Analysis, with Special Reference to Education. Chicago–London: The University of Chicago Press.
3. Belfield, C. R., Bullock, A. D., Fielding, A. (1999). Graduates’ Views on the Contribution of Their Higher Education to Their General Development: A Retrospective Evaluation for the United Kingdom. Research in Higher Education, Vol. 40: 409–438.
4. Bihagen, E. (2003). The University Degree and Its Payoffs in the Private vs.
Public Sector. A cross-sectional and longitudinal analysis of the education wage premium in Sweden the last quarter of the 20th century. – Paper prepared for the RC28 conference in New York, August 22–24, 2003.
5. Bills, D. B. (2007). Educational Attainment. – The Blackwell Encyclopedia of Sociology. Ed: Ritzer, G. Blackwell Publishing Ltd. Vol. 3: 1333–1336.
6. Blossfeld, H-P., Shavit, Y. (1993). Persisting Barriers: Changes in Educational Opportunities in Thirteen Countries. – The Structure of Schooling: Readings in the Sociology of Education. Compiled by Richard Arum, Irenee R Beattie. 2000.
Mayfield Publishing Company: 245–260.
7. Bouillon, C., Legovini, A., Lustig, N. (2001). Can Education Explain Changes in Income Inequality in Mexico? – IADB Working Paper12/01, Apr. 2001;
http://www.iadb.org/sds/doc/POV-CBouillonE.pdf. (28.12.2007)
8. Breen, R., Yaish, M. (2006). Testing the Breen – Goldthorpe Model of Educational Decision Making. – Mobility and Inequality: Frontiers of Research in Sociology and Economics. Ed: Morgan, S. L., Grusky, D. B., Fields, G. S. Stanford: Stanford
9. Breen, R., Goldthorpe, J. H. (2001). Class, Mobility and Merit. The Experience of Two British Cohorts. European Sociological Review. Vol. 17: 81–101.
10. Caputo, R. K. (2007). Education and Economy. – The Blackwell Encyclopedia of Sociology. Ed: Ritzer, G. Blackwell Publishing Ltd. Vol. 3: 1331–1333.
11. Coleman, J. (1988). Social Capital in the Creation of Human Capital. American Journal of Sociology. Vol. 94: 95–120.
12. Dahlin, B. G. (2002). The Impact of Education on Economic Growth. Theory, Findings, and Policy Implications. Duke University.
http://www.duke.edu./~bgd3/bgd0202.pdf. (10.01.2008)
13. Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi kodulehekülg. (2008). Pension.
http://www.sm.ee. (05.01.2008)
14. Erikson, R., Jonsson, J. O. (2003). Educational expansion and social inequality in Sweden. Stockholm University, Swedish Institute for Social Research.
15. Firestone, J. M., Harris, R. J. (2007). Educational and Occupational Attainment. – The Blackwell Encyclopedia of Sociology. Ed: Ritzer, G. Blackwell Publishing Ltd.
Vol. 3: 1341–1345.
16. Ganzeboom, H. B. G., Treiman, D. J. (2007). Ascription and Achievement in Occupational Attainment in Comparative Perspective. – Paper prepared for presentation at The Sixth Meeting of the Russell Sage Foundation/ Carnegie Corporation University Working Groups on the Social Dimensions of Inequality, UCLA, 25–26 January 2007
17. Ganzeboom, H. B. G., De Graaf, P. M., Treiman, D. J. (1992). A Standard International Socio-Economic Index of Occupational Status. Social Science Research, Vol. 21: 1–56.
18. Hartog, J., Oosterbeek, H. (1998). Health, Wealth, and Happiness: Why Pursue a Higher Education? Economics of Education Review, Vol. 17: 245–256.
19. Helemäe, J., Saar, E., Vöörmann, R. (2000). Kas haridusse tasus investeerida?:
hariduse selekteerivast ja stratifitseerivast rollist kahe põlvkonna kogemuse alusel.
TPÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus: 59–76; 145–209.
20. Hiieväli, R. (2004). Hariduslikku ebavõrdsust põhjustavaid tegureid Eestis.
Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, Haridusteaduskond.
21. Hämmal, J., Titma, M. (2002). Kutsegruppidesse kuulumise faktorid kahe põlvkonna lõikes. – 30- ja 50-aastaste põlvkonnad uue aastatuhande künnisel.
Toimetaja: Mikk Titma. Tartu: 17–60.
22. ISCO. (2007). International Standard Classification of Occupations.
http://www.ilo.org/public/english/bureau/stat/isco/index.htm. (11.12.2007)
23. Ishida, H., Müller, W., Ridge, J. M. (1995). Class Origin, Class Destination, and Education: A Cross-National Study of Ten Industrial Nations. American Journal of Sociology, Vol.101: 145–193.
24. Kaasa, A. (2003). Factors Influencing Income Inequality in Transition Economies.
Tartu: Tartu University Press.
25. Katus, K., Puur, A., Põldma, A. (2002). Eesti põlvkondlik rahvastikuareng.
Tallinn: Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus: 220–251.
26. Kenkmann, P. (1998). Longituuduurimus empiirilise sotsiaaluurimuse strateegiate hulgas. – Longituuduurimused: kogemusi ja tulemusi. Koostajad: Kenkmann, P., Saarniit, J. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus: 9–35.
27. Krueger, A. B. (2000). Education matters: selected essays by Alan B. Krueger.
Cheltenham, UK; Northampton, MA: E. Elgar Pub.
28. Kõiv, K., Titma, M. (2002). Haridus eluteed mõjutava faktorina. – 30- ja 50-aastaste põlvkonnad uue aastatuhande künnisel. Toimetaja: Mikk Titma. Tartu: 61–
96.
29. Mayer, K. U. (2000). Life Courses in the Transformation of East Germany. – Estudio/Working Paper 2000/159. October 2000.
30. Mora, J.-G., García-Aracil, A., Vila, L. E. (2007). Job Satisfaction among Young European Higher Education Graduates. – Higher Education, Vol. 53: 29–59.
31. Mora, J.-G., García-Aracil, A., Vila, L. E. (2006). Monetary Rewards and Competences of Young European Graduates. Higher Education Management &
Policy, Vol. 18: 29–43.
32. Mueller, A. S. (2007). Education. – The Blackwell Encyclopedia of Sociology. Ed:
Ritzer, G. Blackwell Publishing Ltd. Vol. 3: 1323–1328.
33. Murakas, R. (1999). Sissetulekute jaotumine ja sissetulekumobiilsuse struktuursed ning individuaalsed iseärasused. – Kolmekümneaastaste põlvkonna sotsiaalne portree. Toimetaja: Titma, M. Tartu–Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus: 103–
130.
34. Pals, H., Titma, M. (1999). Kutseala kui kutsegrupi kujundav alus. – Kolmekümneaastaste põlvkonna sotsiaalne portree. Toimetaja: Titma, M. Tartu–
Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus: 50–80.
35. Paulus, A. (2004). Hariduslik ebavõrdsus Eestis 1959-2000: keskmine õpiaeg ja hariduse Gini koefitsient. Tallinn: PRAXISe Poliitikaanalüüs nr. 7/2004.
http://www.praxis.ee/data/hariduslikebavordsus1.pdf (27.12.2007)
36. Rehme, G. (1999). Education, Economic Growth and Personal Income Inequality Across Countries. EUI Working Paper ECO No. 99/42. Florence: European University Institute, Economics department.
37. Roots, A. (2006). Kas siire Eestis on lõppenud? Sotsiaalse mobiilsuse võrdlus perioodidel 1992-1997 ja 1997-2004. Magistritöö. Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduskond.
38. Ross, C. E., Van Willigen, M. (1997). Education and the Subjective Quality of Life.
Journal of Health and Social Behaviour, Vol. 38: 275–297.
39. Rõõm, T. (2007). Haridus ja tööturg Eestis. Eesti Panga Toimetised: 12/2007.
40. Saar, E. (2005a). Unemployment and Education: Estonian Labour Market Entry Pattern Compared to the EU Countries. Trames, Vol. 9: 25–48.
41. Saar, E. (2005b). Haridusteed ja hariduse tulemuslikkus. – Põlvkonnad muutuvas ajas. Koostajad: Kenkmann, P., Saarniit, J. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus: 162–
201.
42. Saar, E. (1998). Keskhariduse järgsed õpingud (Longituuduuringu „Ühe põlvkonna eluteed” andmeil). – Longituuduurimused: kogemusi ja tulemusi. Koostajad:
Kenkmann, P., Saarniit, J. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus: 126–152.
43. Statistikaameti kodulehekülg. http://www.stat.ee/ (28.12.2007).
44. Titma, M., Tuma, N. B. (2005). Human Agency in the Transition from Communism: Perspectives on the Life Course and Aging. – Historical Influences on Lives & Aging. New York: Springer: 108–143.
45. Titma, M., Tuma, N. B., Roosma, K. (2003). Education as a Factor in Intergenerational Mobility in Soviet Society. European Sociological Review, Vol.
19: 281–297.
46. Titma, M., Trapido, D. (2002). Prediction of Success in Post-communist Societies:
Evidence from Latvia and Estonia. Society and Economy, 24: 297–331.
47. Titma, M., Kenkmann, P., Saar, E., Uueküla, J. (1990). Ühe põlvkonna elutee.
Tallinn: Olion.
48. Tooding, L.-M. (2007). Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaalteadustes.
Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
49. Tooding, L.-M. (1998). Kvantitatiivse analüüsi meetodid eluteeuuringutes. – Longituuduurimused: kogemusi ja tulemusi. Koostajad: Kenkmann, P., Saarniit, J.
Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus: 36–55.
50. Treiman, D. J., Yip, K. (1989). Educational and Occupational Attainment in 21 Countries. – Cross-National Research in Sociology. Ed. Kohn, L. M., (ASA Presidential Series). Beverly Hills: Sage Publications: 373–394.
51. Vainu, J., Vensel, V. (2002). Korrelatsioon- ja regressioonanalüüs: staatilised kogumid. Tallinn: Tehnikaülikooli Kirjastus: 13–76.
52. Van de Werfhorst, H. G. (2003). Trends in the Effects of Education on Occupational Outcome 1972–2000. Differences between Social Class and Earnings.
Paper prepared for the summer meeting of Research Committee 28 on Social Stratification and Mobility of the International Sociological Association, New York, 22–24 August 2003. University of Amsterdam.
53. Van de Werfhorst, H. G., Kraaykamp, G. (2001). Four Field-Related Educational Resources and Their Impact on Labor, Consumption, and Sociopolitical Orientation. Sociology of Education. Vol. 74: 296–317.
54. Veenhoven, R. (1996). Developments in satisfaction research. Social Indicators Research. Vol. 37: 1–46.
http://www2.eur.nl/fsw/research/veenhoven/Pub1990s/96a-full.pdf. (10.01.08) 55. Verhaest, D., Omey, E. (2006). The Impact of Education and it’s Measurement.
Social Indicators Research. Vol. 77: 419–448.