Tiiu Kuurme, Tallinna Ülikooli dotsent
Indiviidi ja ühiskonna tervis käivad käsikäes: üks ravib teist, ja kui mõlemad on haiged, pole prognoos kuigi hea, ent mitte ka päris lootusetu. Ravijaks ja tervendajaks on paljudel juhtudel loetud haridust, mis annab inimmõistusele väe väljuda halbadest oludest ja luua head. Terve ja terviklik on sugulassõnad. Võiksime eeldada, et terviklik inimene ongi terve, ja tervikinimene ongi läbi aastasadade olnud kasvatuse ideaal.
Milline on hariduse enese tervis? Seda võib lugeda heaks ehk siis, kui haridusprotsessi osalistel on hea, nad on täis indu täiustuda ja tajuvad, et pingutustel on mõte. Milline on praegu pingutuste mõte?
Esimene pingutus nn hea hariduse nimel tehakse vanemate poolelt siis, kui lapse kooliaeg on kättejõudnud. Mis tunded valdavad üht lapsevanemat lapse koolitee hakul? Kasvamine peaks ju olema rõõm, minek tulevikku, areng, mis on oma loomult terviklik ja eluterve. Täna seotakse tervise mõiste vaimse tasakaaluga, sisemise rahu ja õnnelikkustundega. Terve olla -see tähendab olla oma olemisega rahujalal. Tegelikkus räägib muud, ja nimelt vanemate ja laste hirmudest: kas ma olen kõlblik, kas ma tulen toime? Küllalt varakult annab süsteem paljudele teada: sa pole piisavalt hea. Kõige muu üle troonib meie haridussüsteemis selekteeriv funktsioon, mida piitsutab tagant nüüdisaja kultusliku kaaluga mõiste konkurents ivõime.
Mitmelt poolt tuleb teateid, et eesti koolilapsed on ühed Euroopa õnnetumad ja nende kooliskäimise rahulolu on madal. Üle 60% lastest on väsinud, iga kolmas ei taha kooli minna.
Poisid murduvad kergemini ja kukuvad koolist välja. Kuigi formaalsetelt õpitulemustelt ollakse head, on see tulnud rõõmutult ja vastumeelselt. Millised valikud on vanemail, kui neile peaks korda minema mitte üksnes nn hea haridus, vaid kas lapsel on hea ehk teekond selle suunas? Eliitkoolide uksed on kõvasti kinni kogu kooliaja vältel, uurijad pääsevad sinna reeglina harva. Neist väljub kuuldusi, et teekond siin tähendab mõnelegi: vaevle, pinguta, ole teistest parem, pühenda kogu elamise aeg õppimisele, tooda tulemusi, lase end alandada, et võita tulevikus positsioon ja kasulik sõpruskond. Hinnaks on hingeelu deformatsioonid.
Soome kasvatusfilosoof Simo Skinnari kirjutab: Noored tunnevad end täna halvasti, kuna kogevad, et neilt nõutakse efektiivsust ühiskonna suures masinavärgis ilma et teaksid, mille jaoks.
Endine eliitkooli õpilane Roone Roost on avalikus meedias väitnud: Eliitkool keedab suure osa noorte ajud lihtsalt kisselliks, tekitab võltsillusioone. Eliitkoolid on enamikus kamba snoobide juhitud orjavabrikud, kes ei mõtle väljaspool aktsepteeritud tõdesid ja suudavad kenasti hoida nähtaval statistikat riigieksamitulemustest.
Tavalisse kooli minek sisaldab riski, et asjad võivad olla ligadi-logadi, mõni õpetaja pahatahtlik, tekkida võib ükskõiksus, halvad harjumused, minnalaskmine, või leitakse end tupikteelt. Alternatiivkoole on vähe ja nemadki on risk - kas siin saadakse harituks?
Erakoolid on kallid ja ka nendesse on värav kitsas. Kas peab ikka koolitee olema nii hirmuderohke? Hariduse tervise võib lugeda heaks, kui vanem võib usaldada ning heaks
21
lugeda igasugust kooli ja valida kodule lähim. Koolid ei peaks ühiskonda kihistama, vaid sidusamaks muutma, toetades nii ühtsust kui erilisust.
*
Kas haridus on koolide jaoks või on haridus koolidele usaldatud? Meenutagem haridusega seotud märksõnu erinevate mõtlejate-filosoofide kirjapanekutest: haridus on inimese inimeseks saamise teekond, kohtumine võõraga seda kodustades ja omaks tehes, sõltuvustest vabanemine, suhte loomine elu ja ilmaga. Haridust on loetud ka uueks religiooniks, millele inimesed usaldavad oma tee - ta on püha ja pakub lootuse perspektiivi. Haridust austatakse ja temasse usutakse. Hariduse idees eneses kätkeb inimeseusk. Haridus on ainus võimalus barbaarsusest väljumiseks. Kanti järgi on haridus vabanemine vaimsest alaealisusest vabaks mõistuse kasutajaks. Kogu progressi-ideestik on põhinenud hariduseusul.
Hariduses saab oma vormi inimese mina, seetõttu seondub hariduse indiviidi tasandiga tihedalt mõiste enese: enese leidmine, enese loomine, enese ületamine. Püha teekond enesetäiustamise suunas koondab inimolendi sisemise jõu ja energia viisil, et mina leiaks oma olemise mõtestamiseks pinnase. Oma mina sidumine maailmaga võimaldab maailma tunnetada, temast aru saada ja sedakaudu jõuda enesetunnetuseni ning sisemise vabaduseni.
Saksa humanist Hartmut von Hentig on öelnud: haritud inimene on võimeline tundma rõõmu ja olema õnnelik, sest deemonid temas on rahu saanud. On tõesti põhjust mõelda, kas nimetatud teekond hariduse nimel neid vaigistab või kutsub hoopis esile.
Saksa hermeneutik Hermann Nohl määratleb haridust: haridus on kultuuri subjektiivne olemisviis. See väärtuslik, mis inimeste poolt loodud, pole olemas enesestmõistetavalt, vaid tänu haridusele ja kasvatusele, mida mingites piirides võib samastada Heideggeri eksistentsiaaliga Sorge, see on mure ja hool, mida inimene oma olemise eest on mõistetud kandma. Inimesest hoolimine on ka kultuuri eest hoolitsemine.
Teadmisteta ei ole haridust, ent ainult teadmised pole samuti haridus. Haridusprotsess peaks inimese juhtima tema ainulaadse autentse adekvaatse identiteedi juurde, et ta võiks saada iseendaks. Võime vabaduseks ja vastutuseks peaksid olema kasvatuse peamised eesmärgid, väidab Skinnari. Kuidas saaks teadmistest tarkuse armastus - see on kooli pedagoogiline probleem.
Üks üliõpilane kirjutas oma eksamiessees: Ühelt inimeselt küsiti, kelleks sa saada tahad.
Mõeldes ühiskonna peale mõtles ta, et ei taha kellekski saada, et tahab hoopiski iseendaks jääda. Sest meie ühiskonnas tähendab kellekski saamine enda kaotamist. See, kellest saab keegi, ei jää iseendaks, tavaliselt ka mitte inimeseks. Sest meie ühiskonnas on nii oluline välisfassaad.
Identiteedi kontseptsioonides eksisteerib autentse identiteedi mõiste. Seda võib mõista kui identiteeti-vabastajat, kuivõrd siin ei otsita väliseid atribuute nendega samastumiseks, vaid püüeldakse eheduse poole. Autentsus ehk oma loo leidmine on täna loetud isiksuste eluprojekti keskseks imperatiiviks. Identiteedi autentsusega seoses rõhutatakse inimolemise eksistentsiaalseid kvaliteete, nagu autonoomia, eetilisus, vastutus, julgus, vitaalsus, vaimsus, mõtestatud elu jne. Looming ja vastutusvõime seondub inimese autentsusega. Autentsetena oleme terviklikud, ja nii ka terved.
22
*
Neid asju üldiselt teatakse. Valgustusajastust alates sõnastatud haridusideaalid on leidnud tee riiklikesse dokumentidesse, haridusseadusandluse, õppekava üldosasse, küll aga sellisel kavalal viisil, et ei kohusta kedagi millekski. Need pole argumendiks ei hariduse korraldajaile ega ka õpetajale klassis. Isegi teadmised pole seda enam, jäänud on sooritus.
Uusliberalistlikus tänases tegelikkuses on need ideaalid kui läinud aegade kaunis, ent kasutu mälestusmärk.
Mõtlejate haridusmääratlused pole kuigivõrd seotud nõutud sooritustega, hinnetega, standarditega, tunnistustega, mõõdikutega, eksamitega ega muu taolisega. Ent just need on täna tegelik argument nii sees- kui väljaspool kooli olijaile, olles hariduse institutsionaliseerumise vili. Hariduse ja kooli analüüsid on ülikriitilised, sarkastilised ja apokalüptilised. Lapsi on nimetatud nüüdisühiskondade viimasteks orjadeks, nad pole mõeldud saama loojateks-muutjateks, vaid süsteemidega kohanejateks.
*
Paljude inimese tegude impulsiks pole mitte püüdmine autentse identiteedi poole, nii vanemate kui ka laste mureks on toimetulek - et elada üle, et olla kuidagiviisi olemas ka homme, põigelda ohtude eest, millest ise tihti hoiduda ei saa. Kas olemine väärikana, iseteadvana, oma olemise hea ja hooliva valitsejana on võimalik vaid siis, kui ollakse piisavalt rikas? Või on kellegi huvides inimesi veenda selles, et selleks pead sa olema rikas, ning rikkaks saamise tee ise on muudetud okkaliseks, alandavaks, ohtlikuks?
Jääb märkamatuks, et inimesi juhivad nende valikuis ühiskonnas juurdunud uskumused ja käsitused, ja et need on inimeste eneste looming. Hariduse-kasvatuse alal on meil vähe tegeldud inimkäsitustega. Lapsekäsituste uurijad on toonud esile, et last on isekas õhtumaises kultuuris mõistetud defitsiitse olendina, kelle arengu ainsaks mastaabiks on praeguste täiskasvanute valitsevad väärtused: laps kui ressurss, laps kui projekt, laps kui vahend koolide käigushoidmiseks, laps tulevikus kui pensionide maksja, kui majandusressurss. Suur ja eksitav on uskumus, et mehaaniline maatriksitel, tabelitel ja nuppudel rajanev süsteem on piisav inimese käivitamiseks, et selle funktsioneerimise tulemus on haridus ja et haridusprotsessil saab olla toodang.
Kuivõrd on meil selliste ühiskondlike väärtuste ning surve foonil vanema peamiseks mureks, milline inimene lapsest saab? Et temast saaks rõõmsameelne, sihiteadlik, enesesse uskuv, teistest hooliv, õiglane, tugeva tahtega, pühendunud ja empaatiline inimene - nimelt need on elujõulise terve ühiskonna loomise eelduseks olevad isiksuslikud väärtused. Ent need pole löövad ja nendega ei löö ka läbi. Nii on suudetud vanema fookus oma lapse puhul niisugustelt omadustelt mujale nihutada. On siiski mõningane osa vanemaid, kes just neid väärtusi tähtsaks peavad ega taha, et lapsed käiksid autoritaarses numbritesse kalkuleeritud koolis, kus nende isiksust võidakse kahjustada. Neist mitmest on saanud hariduspõgenikud.
Laps tahab areneda tervel viisil oma autentse identiteedi suunas, siis on ta õnnelik ja valmis pingutama. Läbi aastatuhandete on mitmete suurmeeste kõnepruugis ringelnud ütlemine: Saa selleks, kes oled. Eestis hiljuti loenguid pidanud vene suur pedagoog ja mõtleja Salva Amonašvili tõlgendab lapse alateadlikku soovi: Võta mind sellisena nagu olen, aga püüa mind teha selliseks, nagu ma peaksin saama. Ent paluksin, mitte vägisi ja Laps ei valmistu eluks, ta juba elab, ta tahab ka koolis olla elus ja tund peaks olema aknaks ellu. Inimese osaks on enesest keegi teha. Ise. Soome kasvatust!losoof Erik Ahlman leiab: inimene võib olla vähem või rohkem inimene, ent hobune ei saa olla rohkem või vähem hobune.
Ka niimoodi saab, saab isegi koolis, sest vabaduse puudumine valitseb eelkõige inimeste teadvuses, mitte niivõrd väljaspool inimest. Amonašvili väitis oma seminaril, et süsteem,
23
reglemendid ja formaadid ei määra tundi, kõik on kinni õpetajas, sest see, milline on elu minu ümber, sõltub minust. Praegu on õhus märke pedagoogika kadumisest. Pedagoogikaks loeme siin tundlikkust inimese ja olukorra suhtes, intuitiivset teadmist, milline on parim viis toimida ja suutlikkust seda ka teha. Pedagoogika ja formaliseeritud elu ei kuulu kokku. Ent pedagoogika enese laad väärib samuti ümbermõtestamist.
Taasärkamas on mõiste pedagoogiline armastus, milles sisaldub soov inimest ülendada, mitte alandada. Inimese ülevnemisega seonduv mõiste on vaimsus, mille abil mõtestatakse oma elu.
Simo Skinnarilt, kelle sulest on Soomes ilmunud raamat „Pedagoginen rakkaus": õigesti mõistetud armastus on sügava inimlikkuse ja pühaduse kogemine keset argipäeva. Inimestega tehtava töö tuum on armastamise oskus. Aristotelese järgi: hea soovimine teisele inimesele tema enese pärast. Armastus väljendub kohtumise laadis, kus hinnatakse inimese sisemist poolt, tema individuaalsust. Armastav õpetaja kutsub noori otsima oma elu mõtet. Armastus viitab pürgimusele võita egoism ja saavutada ühtsus. Küsimus on selles, millise elamise eetose kasvatusinstitutsioonid eneses tekitavad ja kas suhe teisesse on ehe või vahendiline.
Kuidas võiks õpetaja saavutada pedagoogilisele armastusele vastava meelelaadi, mida ta selleks vajab? Tõeline hariduse idee, mis on inimsuse teenistuses, peaks saama tema peamiseks argumendiks. Taolisi õpetajaid on alati olnud, aga miks peavad nad ka täna nii rängalt ujuma vastuvoolu?
Võimukultuuri kõva koore all on kogu aeg otsitud alternatiivseid, inimese terviklikkust enam arvestavaid kasvatusviise. Vabas maailmas on vanemad rohkem kui sajand saanud osaleda neile meelepäraste koolide loomises. See võimalus on nüüd ka meil ja tähendab mitte riigile lootmist, vaid vastutuse enesele võtmist.