Hans Anton Schults on pärit Järvamaalt, Koeru kihelkonnast, Väinjärve vallast, Vaali külast.
Ametilt oli ta külarätsep, kuid on teateid, et ta tegutses ka rändraamatukaupmehena. Lähemaid andmeid tema kohta on üsnagi napilt, kuivõrd hoolimata Hurda palvest korrespondentidel oma elulugusid kirjutada, Schults seda siiski ei teinud. Ainus seik tema elus, mida ta oma kirjutistes pikemalt käsitleb, on sõjaväeteenistus Viiburis aastatel 1887-1889, ning see jutustus on paigutatud rubriiki Mõned näitused kodusest arstimisest10. Kirjutisest saame teada, et ta haigestus sõjaväes üsnagi tõsiselt, kuid hoolimata ravist (tema suhtumine sõjaväearstidesse on äärmiselt positiivne), saadeti ta lõpuks koju surema ning kodus õnnestus külanaistel ta koduste vahendite abil siiski terveks teha11, elu lõpuni maksti talle ka invaliidsuspensioni.
Ta oli ristitud luterlane, kuid seoses vastumeelsusega sakslaste vastu astus õigeusku (vähemalt sellises valguses esitab seda O. Nahe 1935). 1905. aastal asutas Schults koos paari kaaslasega (M. Jürman ja tolle poeg A. Jürman) Vaali Vabariigi ning 1905. aasta 24. detsembril hukati karistussalga poolt. Siinse töö kontekstis on Vabariigi asutamise juures ehk kõige olulisem see, et ka presidendi/riigiasutaja rollis pööras Schults suurt tähelepanu kirjalike tekstide loomisele. 1905. aasta revolutsiooni käigus asutati üle Eesti üsnagi mitmeid pisikesi vabariike, kuid Vaali on ainus, mille puhul on teateid riigibürokraatia algetest: Vaali vabariigil oli olemas kirjapandud põhiseadus ning punase tindiga kirjutatud kodanike nimekiri. (Vaali Vabariigist vt täpsemalt Koeru 1935, KKI kogus on ka üks ülekirjutus inimeselt, kes on Schultsi poolt läbiviidud kõnekoosolekust osa võtnud12)
Haridust oli Schultsil kolm talve külakooli, kuid kaasaegsetelt saadud teadete järgi olla ta palju lugenud ning oskas lisaks eesti keelele ka soome ja vene keelt. Teda on iseloomustatud kui head kõnepidajat. Schults, tal oli väga ia pia, ästi pidas meeles – ülepia tark mees kohe, on tema kohta rääkinud Jaan Meeder13.
Seda, mida ja kui palju Schults luges, pole muidugi võimalik täielikult kindlaks teha, kuid üht-teist oma lugemisvarast on ta Hurdale saadetud materjalide hulgas maininud ning mainitut
10H II 67, 451/66
11 H II 67, 460/7
12 KKI 41, 139/40
13 ERA II 35, 65/9
mõnikord ka kommenteerinud-tõlgendanud. Vaieldamatult kõige pikema ja põhjalikuma kommentaari-vastulause on ta kirjutanud Andres Saali artiklile „Kas oli vanadel Eestlastel eluviisi kõlbdust (morali)?‖ (1892), teine üsnagi põhjalik arutelu lähtub A. H Sayce’i raamatust Piibli ajalooline tõde. Egiptuse, Assiria, Palestiina ja Väike-Asia muinasleiduste valguses. Lisaks sellele mainib ta oma kirjutistes M. J. Eiseni Näkiraamatut, F. R.
Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistseid jutte ja Kalevipoega, M. Sohbergi Jututoojaid, C. R.
Jakobsoni Kooli lugemise raamatut ning J. Kurriku Stenograafia õpikut; samuti viitab ta ajalehtedest loetule ning mainib veel selliseid mehi nagu J. Jung, C. R. Jakobson jt. Üsnagi oluliseks raamatuks tema jaoks näib olnud Piibel, mida ta viitab/tsiteerib oma kirjutistes mitmel pool. Kaasaegsetelt saadud teadete alusel olla ta selle kolm korda läbi lugenud, samuti viidatakse tema suhetele Piibliga 1929. aasta ajaloolise pärimuse kogumise kontekstis:
Hans Schultz tutvunend sõjaväeteenistuse ajal Soomes olles sealsete sotsialistide vaateiga ja tunnud suurt huvi põrandaaluse kirjanduse vastu. Liites need sotsialistlised ideed hiljem piiblitõdedega, omanud Schultz eriskummalised ja omapärased vaated, millede teostamisele ta asus 1905. aastal. Ta seletanud piibli põhjal, et olevat täieline õigus võtta mõisnikkudelt maa ja jagada talupoegadele ning töölistele.14
Schultsi lugemisviisi olen Saali artikli kommentaarile tuginedes varem põgusalt puudutanud (vt Kikas 2006). Schultsi lugemist võiks kirjeldada kui tuttavate detailide (nt Kalevipoeg) väljanoppimist ning isiklikust kogemusest lähtuvat (ümber-)seostamist (kogemus võib seejuures tähendada nii läbielatut, loetut kui kuuldut; viimase kahe puhul on oluline allika autoriteetsus). Rõhk on just detaili tuttavusel, mitte selle rollil loetud tekstis. Võib ka öelda, et keskendudes vaid tuttavatele märkidele, loeb Schults teksti omamaks. Seejärel võrdleb ta neid märksõnu/detaile ümbritsevat emotsionaalset ja aksioloogilist välja sellega, kuidas ta ise neid kasutab-mõtestab, ning paigutab käsitluse mingisse punkti mõttelisel oma–võõra teljel. Pärast seesugust paigutust jäädvustuvad väljavalitud tekstikatked tema mällu hulga stereotüüpsemalt oma või võõra poolele kuuluvana, kui nad algselt olid. Tulemuseks on vastase vaadete ühendamine mingisuguste arhetüüpse oma või võõra kehastustega, kellega/millega tekstil algkujul seost ei pruukinudki olla.
Rahvaluulekogumisega tegeles Schults aastatel 1890-1903. Selle ajajooksul saatis ta Hurdale kokku 2284 lehekülge kirjutisi – sealhulgas nii laule, lugusid ja lühivorme kui ka igasugu kommentaare pärimuspaladele, teiste pärimusekogujate töödele, trükis avaldatud pärimustekstidele, nende töötlustele ja tõlgendustele. Viidalepa järgi on materjali sisu
14 EKLA, f 199, m 40, 140/7 (III-9) < Koeru khk. – Linda Vilmre (1929)
järgmine: umbes 100 laulu, 176 mõistatust, 450 vanasõna ja kõnekäändu, 450 juttu, 1100 punkti uskumusi ja kombeid, lisaks veel keelelisi ja etnograafilisi andmeid ja ärakirju vanadest käsikirjadest (Viidalepp 1982: 257).
Schultsi kogumistöö nende 13 aasta jooksul ei olnud päris pidev. Kõige intensiivsemalt on ta kogumisega tegelenud aastatel 1890-1893, mille jooksul laekub neli pisemat saadetist ning tema kõige mahukam Esimene korjandus. Seejärel on kogumistöös kümneaastane paus (mille jooksul ta saadab küll Hurdale mõningaid kirju, kus lubab kogumistööd jätkata) ning 1903 aastal kirjutab valmis oma kaks viimast saadetist: Teise ning Kolmanda korjanduse.
Toon siin ära nende saadetiste lühitutvustused, mida käesolevas töös natuke põhjalikumalt puudutan, lisaks neile on Schults saatnud Hurdale veel ka isiklikumaid kirju.
1890. aasta saadetised:
H III 4, 28/48 Hurdani jõudnud 23. juunil 1890. Sisaldab kolm juttu (Tükikene kangelasest, Kullamaa kuninga seadus, Kellest kägu tulnud) ja krati tegemise õpetuse.
H III 4, 49/66 Schults on selle lõpetanud 22 juulil 1890. Sisaldab viis regilaulu, kaks jutu (Miks ei või nuga selili olla; Kaks venda), ning mõningaid teateid rahvakalendrist ja uskumustest.
H II 13, 428/58 Schults on selle lõpetanud 28. augustil 1890. Sisaldab 15 regilaulu (kogujaks Schultsi vend Kaarel Schults), kolm juttu (Tük Kalevipojast, Laisk Hans, Vanapagana õnnetus) ja mõned loitsud.
Esimene korjandus (H II 39 ja H II 40, 1–380). Materjal kirjapandud aastatel 1891-1890, sisaldab 1675 järjestikku numereeritud pala. Täispealkiri: Eesti rahva Vana usu tembud, Nõiduse vigurid, jüttud ja vanad arstimese kombed. Vanad sõnad. Laulud. Ja mälestuse ja ohvri paiga kohad. Rahva suust, kokku korjanud 1890 20nemast oktoobri kuu päävast sõnni kui 21ma Mai kuu päävani 1893. Esimene korjandus. (Selle korjanduse üleehitus tuleb lähemavaatluse alla teises peatükis)
Teine korjandus (H II 67) jaguneb kaheks: kogutud materjali esitus (enamikus üsnagi korralike allikaviidetega) ja lisa-osa (alates 344. lk), kuhu Schults on hõlmanud erinevaid kirjatükke. Näiteks arutlusi muistsetest raamatutest, kommentaare-vastuväiteid kaasaegsete
kirjameeste kirjutatule (vastuväited Eisenile, Sohbergile, kaitsekõne Kreutzwaldile). Hurdani on Teine korjandus jõudnud 1903. aastal, kuid tiitellehe järgi sisaldab ta materjale aastatest 1893–1903 (kogutud materjal on aastatest 1893-1898, lisaosa tekstid kõik aastast 1903).
Täispealkiri: Minu vana vara teine korjandus. Korjatud Vaalis, Koeru kihelkonnas, Järva maal. Korjatud aastal 1893. 23mast Auugustist allates kunni 27ma Põhja (januari) kuu pääwani 1903 aastal. Kokku korjanud Anton Schults.
Kolmas korjandus (H II 68, 1/299) sisaldab mõned pärimuspalad, kuid suurema osa sellest täidab ühe apokrüüfilise raamatu ärakiri (H II 68, 11/248) ning selle Lõppu sõna, kus Schults arutleb lisaks käsikirjaga seonduvale ka murdekeele, autentsusprobleemide ja muistse kirja üle. Hurdani on see jõudnud 1903. aastal. Täispealkiri: Minu wana wara kolmas korjandus.