Faktipõhised argumendid

Diskursuseanalüüsis uuritakse veenvat retoorikat sageli fakti konstruktsioonina.

Fakti konstrueerimise strateegiatele keskendub näiteks Jonathan Potteri teos

„Representing reality” (1996). Faktiline kirjeldus on veenva retoorika oma-moodi äärevorm, faktide abil püütakse lugeja panna uskuma, et kirjutaja on õigel teel, ta teab, kuidas asjad tegelikult on (Jokinen 2002: 129). Tüüpilised faktiargumendid on arvandmed, toetumine väidet toetavale statistikale. Riigi-kirjandit kirjutades pole abiturientidel kasutada muid allikaid kui õigekeelsus-sõnaraamat. Seega võiks eeldada, et faktilise materjali esitamine riigikirjandites on tagasihoidlik. Eesti keele riigieksami töödest ilmneb siiski, et faktide esita-mine tekstis on levinud argumenteerimisvõte. Õpilased on riigikirjandiks valmistudes viinud end kurssi avalikkuses aktuaalsete arutlusteemadega, jätnud meelde arvandmeid, fakte ja tsitaate, et neid võimalust mööda valitud kirjandi-teemasse põimida ja ehitada neile üles oma väiteid ja põhjendusi. Oskuslikult teemaga seotud faktid on heaks veenmisvahendiks. Fakti argumendina esitades õnnestub kirjutajal näidata, et tema positsiooni mingis küsimuses saab ratsio-naalselt seletada.

(66) Tänapäeva eesti noored tarbivad liiga palju alkohoolseid jooke, rikkudes sellega oma tervist. Viimastel andmetel on alkoholi tarbimine 16 liitrit ini-mese kohta aastas. Selle näitaja poolest oleme Euroopa riikide seas esimeste hulgas. Alkoholitarbimist tuleb vähendada alkoholipoliitika karmistamisega.

(758 039 Eesti mured on ka minu mured)

Kirjutaja alustab tekstilõiku väitega, et noored tarbivad liiga palju alkoholi.

Oma väidet tõestab ta faktiga eestlaste keskmise alkoholitarbimise kohta aastas, aga sama fakt toetab ka direktiivset hoiakut – alkoholitarbimist tuleb vähen-dada. Järeldus on loogiline ja sellele toetudes pakub kirjutaja teadja posit-sioonilt ka lahenduse – alkoholipoliitikat tuleb karmistada. Faktide esitamise ja sõnavalikuga on konstrueeritud endale teadja roll. Üldiselt on retoorikas teadja rolli konstrueerimine levinud võte, millega kirjutaja püüab rõhutada oma sõnumi usaldusväärtust (autori usaldusväärsuse kohta vt Kasik 2007: 101–104).

Teadja rollile viitab teksti esitamine kindla kõneviisi väitlausetena, sest just kindla kõneviisi eesmärgiks on millegi tõdemine. Näites 66 antakse lugejale informatsiooni, kuid infoallikale on viidatud ebamääraselt (viimastel andmetel).

Argumendina kasutatavat fakti tugevdab viitamine konkreetsele infoallikale, nagu on tehtud järgmistes näidetes.

(67) Euroopa Liidu eesmärgiks on dünaamilise ja konkurentsivõimelise majan-duse väljatöötamine ning põhiväärtuseks heaolu ühiskond ja õigusriigi põhimõte. 2003. aasta andmete põhjal on elatustase Euroopa Liidus, kuhu

kuulub 457 miljonit inimest, aina tõusnud. Kõige kõrgem oli see 2003. aasta andmete põhjal Luksemburgis ja madalaim Lätis. Euroopa Liitu kuulumine annab Eestile võimaluse oma elatustaset tõsta. (758 038 Eesti mured on ka minu mured)

Mõlemas näites on lõigu kokkuvõtva lausena esitatud faktidel põhinev järeldus:

näites 66 on see sõnastatud olukorrakirjeldusena, näites 67 tulevikuvisioonina.

Autor ei esine tuleviku ennustajana, vaid esitab oma järelduse esitatud faktidest tuleneva võimalusena.

Üksikjuhtudel on fakti allikas esitatud veelgi detailsemalt, järgmises näites on autor osanud oma teksti põimida konkreetsest ajalehenumbrist meelde jäänud majandusteadlane Jeffrey Sommersi seisukoha.

(68) Ohter laenuvõtmine, kõrge inflatsioonimäär ning ebanormaalselt kallis kinnisvara on majandusteadlane Jeffrey Sommersi sõnul märgid halvasti reguleeritud turumajandusest (9.03.2007 Eesti Päevaleht). (756 061 Eesti mured on ka minu mured)

Loomulikult pole allikaviited kirjanditekstis kohustuslikud ja see on ka ainus näide, kus kirjandis nii täpset viitamist on kasutatud.

Autoriteetidele viitamine ongi arvandmete kõrval tavalisemaid faktidel põhi-neva retoorika võtteid. Selleks aga, et argument oleks usutav, peab autoriteedil, kellele toetutakse, olema kaalukust, tuntust, prestiiži (Perelman, Olbrechts-Tyteca 2000: 305). Kõige enam kasutavad õpilased autoriteedina teadlasi ja kirjanikke. Teadlase seisukohad arvatakse olevat tõesed ja teadlasele toetumine on seega tugev argument. Kirjanikele ja kirjandusteostele toetumine kuulub aga eesti keele ja kirjanduse riigieksami loomulikku konteksti.

(69) Suurim viga, mida üks eestlane võib endast leida, on ükskõiksus isamaa ja tema kultuuripärandi vastu. Sigmund Freudi psühhoanalüüsi teooria väidab, et ükskõiksus on kohutavam vihastki, sest viha eeldab emotsioonide olemas-olu, ükskõiksus on aga tühjus, mis lämmatab kõik. (587 030 „Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu.” (Michel de Montaigne))

(70) Rousseau on öelnud: „Ükskõik kui vaimselt arenenud me ka poleks, oleme me oma tõeliste vajaduste mõistmisel äärmiselt viletsad.” Kuulame teiste soovitusi, et teada saada, mis teeb meid õnnelikuks ja toob hingele kosutust.

Käitume niimoodi, et kardame erineda üldsusest. (215 082 Kõigel on hind, aga vähesel väärtus)

(71) Tundub, et tänapäeva ühiskonnas hakkavad traditsioonilised väärtused nagu perekond ja armastus kaduma. Tuntud kirjaniku K. Kenderi teoses „Yuppie-jumal” puudub sõna „armastus”, selle asemel on seal juttu intiim-vahekorrast, kus tunded ei mängi mingit rolli. (175 079 Kõigel on hind, aga vähesel väärtus)

Ka järgmises lõigus on toodud oma väite põhjenduseks näitena Freudi ja Einsteini teooriad. Ka ainuüksi teooriate nimetamist neid lähemalt avamata saab tõlgendada autoriteetsusvõttena (Mäntynen 2003: 106).

(72) Suuri ja murrangulisi teooriaid ei võta inimkond omaks. Sigmund Freud oli oma teooria õigsuses veendunud, kuid kaaskodanikud ei uskunud teda.

Paljud ei usu praegugi. Ka Albert Einstein ei kohanud palju positiivset vastu-kaja, kui ta esitles oma relatiivsusteooriat. Ta jätkas avalikkuse vastupanust hoolimata ja tänapäeval teab igaüks, kes Einstein oli ja mida ta tegi.

(175 074 Mida suudab avalik arvamus?)

Emotsionaalse sõnavara kasutamine (suuri ja murrangulisi teooriaid) lisab argumendile jõudu. Näites 72 kasutab kirjutaja eitust kaaskodanikud ei uskunud, paljud ei usu ja vastandab nii teadusliku tõe ja tavainimeste käibetõed. Eitusega saavutab kirjutaja tekstilõigu dialoogilisuse, ta vastandab eri seisukohti ja tõestab veenvalt, et tal on õigus. Keeleliste valikutega kujundab ta endale teadja rolli: kirjutaja teab, kuidas asjad on, millised üldised seaduspärased ja tendent-sid maailmas kehtivad ja nii esitatakse neid ka lugejale. Autor ei ütle, et tege-mist on tema isikliku arvamusega, vaid ta esitab neid kui üldkehtivat tõde.

Viitamist teistele tekstidele, tsiteerimist, refereerimist on lähemalt käsitletud 5. peatükis seoses kirjandite intertekstuaalsusega.

Paljudes kirjandites on olulisel kohal kirjutaja oma kogemus. Isiklikku kogemusse saab suhtuda kui fakti ja seda argumenteerimisel edukalt kasutada.

Isiklikul kogemusel põhinev argumentatsioon on mõjus, sest seda on raske ümber lükata, kuna teine pool ei saa kogemusse sekkuda (Jokinen 2002: 134–

135). Nii viidataksegi kirjandites sageli oma kogemusele, isiklikult läbielatule ja kujundatakse endale autoriteedi roll.

(73) Eesti toodab kõrgharidusega inimesi, kellele kõigile siin tööd ei jätku. On toimumas nn ajude äravool. Tean endagi tutvusringkonnast paljusid, kes on kodumaalt lahkunud. (197 093 Eesti mured on ka minu mured)

(74) Mõned päevad tagasi vaatasin Ilmar Raagi filmi „Klass”, mis põhineb koolivägivallal. Filmi üks peategelasi on klassi poolt tõrjutud Joosep. Film annab üsna täpselt edasi vägivalla tekkemehhanisme. Võin seda julgelt väita, sest olen ka ise vägivalda lähedalt kogenud. (738 020 Haridus – kas vahend või eesmärk?)

Kui kirjutajal kirjandi teemaga seostatavaid konkreetseid üksikfakte või allika-viiteid meeles ei ole, kasutatakse riigikirjandites sagedase argumendina tuginemist üldteada tõsiasjadele, mida vastavalt konstrueerituna saab kasutada kui väidet toetavaid fakte. Konkreetse allika puudumist kompenseeritakse viitega fakti tuntusele: kõik me teame, on üldtuntud tõsiasi, on tavaline, nagu maailmas on tavaks, alati on arvatud, paljud arvavad, inimkond on ikka arvanud jne.

(75) Kõik me teame, et maavarad on ammendumas ja nende eest käib tõeline monopolivõitlus, mis toob endaga sageli kaasa konflikte. See teadmine ei aita õigupoolest mitte kedagi, sest meil on vaja lahendusi. (197 094 Kõigel on hind, aga vähesel väärtus)

Tuntud infona esitatud olukorrakirjeldusega polemiseerides ja selle olulisust eitades (see teadmine ei aita kedagi) ning modaalsuse lisamisega (õigupoolest) distantseerib kirjutaja end esitatud seisukohast ja tugevdab vastandust,

kasutades niiviisi oma väidet (meil on vaja lahendusi). Ühtlasi konstrueerib ta selliste keeleliste valikutega endale teadja positsiooni: kõlama jääb, et kirjutaja teab, mida tuleks teha. Argumentatsiooni muudab veenvamaks meie-posit-sioonilt kirjutamine, millega püüab kirjutaja luua lugejaga ühist identiteeti.

Üldtuntud tõsiasjade kasutamine oma väidet toetavate faktidena on kirjan-dites võrdlemisi tavaline (näited 75–77).

(76) Paljud arvavad, et inimese saatus on juba sündides paika pandud. (720 059

„Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub.” (Mati Unt))

(77) Inimkond on eksisteerinud tarkade inimeste väidete järgi mitu miljonit aastat, mida on enam, kui oskame ette kujutada. (368 038 „Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub” (Mati Unt))