Euroopa kui Venemaa „kodustaja“

Juba aastaid peale raudse eesriide langemist ringleb Euroopas diskursus Venemaa

„kodustamise“, „läänestamise“ ja „demokratiseerimise“ kohta. Sisuliselt tähendab see muu hulgas Venemaale teatava sümboolse krediidi andmist, mis katab riigi metsikud kombed nii välis- kui ka sisemaises poliitikas ja majandustegevuses ehk täpsemalt vabandab Venemaa olulised kõrvalekalded Lääne standarditest, millega võidakse riivata teiste riikide ja rahvuste vabadusi ja õigusi. Töös on selle diskursuse nimetamisel kasutatud ka väljendit Euroopa ettehool Venemaa suhtes.

Karmimalt väljendudes võib diskursust nimetada ka Venemaa „taltsutamiseks“, nagu seda on teinud Lucas (30.12.2005 PM), kirjutades Euroopa riikide püüetest. Tähelepanu väärib siin ka famliaarne ja halvustav sõnavara valik. „Vastupidiselt Putini Venemaa taltsutamisele oli kommunismi võitmine kukepea. Üksnes kõõrdsilmsed äärmusvasakpoolsetest lunaatikud uskusid tõega, et Nõukogude Liit oli rahuarmastav tööliste paradiis.“

57 Vytautas Landsbergis loob ideoloogilise ruudu, mille ühes nurgas on heasoovlik Euroopa Liit, kes tahab Venemaaga häid suhteid säilitada ning riiki „euroopastada“. Ruudu teises nurgas on

„meiena“ defineeritud kogemustega ja Venemaa suhtes enam teadlikud ELi uued Ida-Euroopa riigid. Landsbergis toob negatiivsena esile Euroopa Liidu ehk „nende“ naiivsuse Venemaa suhtes, märkides ära, et seni loodud vabaduse ja õigluse „ühisruum“ Venemaa ja lääne suhetes on tegelikult tühi ning isegi kuritegelik (ja on võimaldanud „ hea“ asemel „halba“ - tšetšeenide barbaarset kohtlemist, NGOde tagakiusamist jne.) Autor kasutab eurooplaste kohta asesõna „nad“, jättes seega selle mõiste määratlusest välja aspekti, et ka Ida-Euroopa riigid kuluvad nii vormiliselt kui ka ELi mõttes organisatsiooniliselt „Euroopasse“. Siin on vastandus pigem mentaalne ja näitab tegelikku veelahet ametliku retoorika ja tegeliku taju vahel. Sisegrupi „meie“ poolt ehk Ida-Euroopa riike näitab Landsbergis sellena, kelle tarkuse kasuks räägib ajalooline kogemus. Euroopat on esitatud pimeda ja saamatuna, kes vajab targema juhendamist. Venemaa kohta loodud üldistus, et „iga“ tema sammu taga on imperialistlik ambitsioon, seob suhtumise üldise hoiakuga ning legitimeerib seda omakorda Ida-Euroopa ajaloolise kogemusega.

Aastakümneid oli minu koduregioon Euroopas kurjuse meelevallas. Nii ei saa ma vaikides pealt vaadata, kuidas Euroopa pimedalt uude rahusobitusse koperdab. Meie, uued

demokraatlikud riigid Ida-Euroopast, oleme ajaloost õppinud, et iga Venemaa diplomaatilise sammu taga on imperialistlikud ambitsioonid. Lääne-Euroopa, kellel seda ajaloolist õppetundi pole, peaks meie hoiatustesse tähelepanelikult suhtuma. Sõltuvus Venemaast, isegi kui selle näoks on «karismaatiline» Gerhard Schröder, viib meid ainult kuristikku.“ (Landsbergis 2005)

Kuristikku viimise negatiivne hüperbool dramatiseerib teadlikult Venemaa kaasamisega seotud riske ning toonitab taas Ida-Euroopa „tarkade“ nõu kuulamise vajalikkust.

Samas kasutab Landsbergis Ida-Euroopa väikese, aga targa tegelase kõrval teist, kontrastset kuvandit, kes on umbisikuliselt väljendatud hoolimatuse ohver. Seda väljendab valitud sõnavara, mis kannab peidetud viidet Läänele tulla hädas olijatele appi: „väikestele ja nõrkadele riikidele ei halastata, kui Venemaale on antud vahendid nende hirmutamiseks, isoleerimiseks ja energiablokaadiga ähvardamiseks.“ Sisuliselt lükkab Landsbergis läänele moraalse vastutuse nõrkade riikide ahistamise eest.

Landsbergis märgib, et „EL peaks hülgama kõik lootused Venemaa „euroopastumise“ suhtes, vastandades sellele Putini „oma õukonna“ koondamise ja duuma tahte allutamise kui euroopalikele väärtustele mitte vastavad tegevused. „Venemaa, mida Putin üles ehitab, on

58 postsovetlikest lootustest vabadusele ja demokraatiale muteerunud naftal ja gaasil põhinevaks kaitseehitiseks.“ Putini-Venemaa kohta kasutab autor kõrvalekaldelist ja ebaloomulikku väljendit „muteerunud“. Oodatud demokraatlike ja avatud väärtuste jõustumine on vastandatud suletud „kaitseehitisega“ uue „eks-KGB eliidi“ jaoks

Landsbergis viitab konkreetsema allikata Vene meediale ja Putinile, väljendades seisukohta, et Venemaa Euroopa ettehoolt millekski ei pea, vaid on pigem selle diskursusega arvestades Euroopa suhtes julm ja kalkuleeriv: „Tõepoolest, nad lausa naudivad seda: pärast seda kui me integreerume ja oma ühist gaasiäri laiendame, kirjutavad Venemaa ajalehtede juhtkirjad, jääb Euroopa inimõiguste küsimuses vait“.

Landsbergis omistab Putinile lääne suhtes negatiivse hoiaku ning loob kontrasti iseseisvuse lääne ja Venemaa vaatepunktides erineva arusaama vahel. Putini pühendumist „iseseisvale poliitikale“ tõlgendab Landsbergis järgnevalt: „Venemaal tuleb jääda «iseseisvaks», sõltumatuks lääne demokraatiate kahtlustest moraali ja inimõiguste küsimustes“.

Landsbergis apelleerib sõnavara valiku ja kontrastide esitamisega tungivalt euroopalike väärtuste arvestamisele nende suhtes, kes sellest hoolivad, kuid tõdeb, et Euroopa Liit tahab tegeleda nii-öelda klassi raskemate õpilastega. Landsbergise meeleheitlikult lootusetu tooni sõnastab kainemalt Rootsi julgeolekuanalüütik Robert Larsson (2007). Ta märgib, et ELi uued liikmesmaad võivad kasvava sõltuvuse tõttu asuda ELis Venemaa „isepäise energiapoliitika“ vastu. Ning lisab samas: „ei ole kaugeltki välistatud, et isegi nende igati põhjendatud umbusku peetakse Brüsselis paranoiaks. See tähendab, et kui muret ei väljendata just väga diplomaatiliselt, ei pruugi see vajalikke tulemusi anda.“ Larsson viitab implitsiitselt Baltimaade mainele Euroopas kui hüsteerilistele „ühe-teema-riikidele“, kes on Euroopa diplomaatias Venemaa vallas arvamuse avaldajatena seetõttu kõrvale jäetud.

Kui Landsbergis ja Lucas esindavad Euroopa ettehoole diskursuse emotsionaalselt praktilisemat aspekti, siis soomlase Jarmo Virmavirta versioon sellest on abstraktsem ja teoreetilisem ning eemaldub konkreetsetest probleemsetest aspektidest. Veelgi enam, Virmavirta (2009) ettehoole diskursus ulatub erinevalt varem mainitutest ajas tuleviku, mitte mineviku suunas. „Ajalugu võib ja küllap tulebki lõputult uurida, aga tulevikku saab ehitada vaid nüüd ja siin.” Samas märgib ka tema Venemaa muutumist, kuid see on pehmendatud, väljendamaks ühelt poolt delikaatsust Venemaa suveräänse valiku suhtes ning teisalt lootusetust kiire muutumise osas. „Neile, kes tahavad edendada Venemaa muutumist, ja eriti neile, kes tahavad Läänemere piirkonda ühtset identiteeti ja poliitilist jõudu, on Venemaa ja

59 Saksamaa vaheline gaasitoru suurepärane projekt.“ Samas ei täpsusta autor, kelle väärtuste järgi ühtne identiteet ja poliitiline jõud reastuks.

Virmavirta ei jäta samas märkimata soomlaste suhtes ka mõnevõrra negatiivset infot, mis annab rahu ja edendamise kõrval valusama ajaloolise paralleeli: „mõned venelasedki on imestunud selle üle, et üks maa tähistab seda, et Venemaa ta vallutas.” Samas distantseerib Virmavirta soomlasi Baltimaade emotsionaalsusest, öeldes, et Soome suhtub gaasitoru ehitamisse pragmaatiliselt, ilma poliitiliste pingeteta.