Eetiline tarbimine

Eetiline tarbimine tähendab nende asjade ostmist, mis on firmade poolt eetiliselt toodetud. See tähendab tarbimist, mis ei tee halba või ei kasuta ära inimesi, loomi ega keskkonda. Eetiline tarbimine hõlmab endas näiteks Fair Trade’i, keskkonnasäästlikkust, loomade heaolu ja tervislikku toitumist. Tarbides eetiliselt, aidatakse kaasa ka globaalsete probleemide lahendamisele, nagu näiteks keskkonna hävimine ja kolmanda maailma ekspluateerimine.

(Development... 2009) Eetilist tarbimist võib seostada nii sotsiaalsete kui poliitiliste teguritega. Eetilise tarbimise kaudu väljendatakse oma muret tootmistingimuste pärast, kuid samas väljendab see soovi olla ja näida teistele sellise tarbijana, kes hoolib eetilisest mõtteviisist. (Carrier 2007) Säästva turismi koduleheküljel (2009) on ära toodud mõned näited eetilisest tarbimisest. See võib olla lihtsalt vabapidamisega kanade munade ostmine, aga ka keerulisem, näiteks laste tööjõu abil toodetud kaupade boikoteerimine. Eetiliste toodete hulka kuulub näiteks mahepõllunduse toodang, ausa äri kaubad, energiasäästlikud pirnid, teisene paber ja Metsahoolde Nõukogu heakskiidu saanud puittooted.

Sageli on eetilist ja ökoloogilist tarbimist ka vastandatud, kuna esimene on inimväärtuste keskne ja teine ressursside keskne. Käesolevas töös on keskkonnasäästlikku tarbimist vaadatud eetilise tarbimise osana, kuid siiski on suuremat rõhku pandud eetilistele aspektidele, nagu lapstööjõu kasutamine ja ausa äri kaupade tarbimine. Seda põhjusel, et keskkonnateemat on rohkem iseseisvalt uuritud ja see on suuremat tähelepanu saanud ning

Eetilise tarbimisega seotud probleemidele on suurt tähelepanu pööranud ja nendega tegeleb Fairtrade organisatsioon, mida on lähemalt tutvustatud ülejärgmises alapeatükis. Fairtrade’i koduleheküljel (2009a) on ära toodud, et paljud meie igapäevased tarbekaubad nagu kohv, tee, puuviljad, suhkur ja kakao kasvavad vaesemates riikides ehk Ladina-Ameerika, Aasia ja Aafrika arengumaades. Paljude vaesemate riikide areng ja nende elanike heaolu sõltub ühe või paari toote ekspordist Euroopasse jt tarbimisühiskondadesse. Tänapäeva maailmakaubanduse reeglid ei arvesta aga kõige vaesemate inimeste huvisid; suurem osa rahast, mida inimesed tarbijatena maksavad, jääb vahendajatest ja sissevedajatest suurfirmadele. Madalad maailmaturu hinnad sunnivad arengumaade väiketalunikke müüma oma saagi sellise hinna eest, mis ei kata isegi tootmiskulusid. Eetilise tarbimise eesmärk ongi seda lõhet vähendada, pakkudes arengumaade tootjatele õiglast hinda nende toodangu eest ja seeläbi suurendades nende heaolu.

Oluline on välja selgitada, miks inimesed eelistavad eetiliselt tarbida, mis motiveerib tarbijaid valima kallimaid ja tihti vähemtuntud tootjaid. Sellele küsimusele on raske anda ühest vastust, kuna tihti on mõjutavaid tegureid mitu, tulenedes siis inimesest endast või ümbritsevast keskkonnast. Inimese kujunemine eetiliseks tarbijaks on pikemaajaline protsess, leiab Tracey Bedford (1999). Tavaliselt saab see alguse ühest eetilisest valdkonnast ja seejärel levib teistele, olles tihti aja ja konteksti spetsiifiline. Tegemist on aja jooksul väljakujuneva harjumusega, kuid isegi, kui tegemist on pikaajalise protsessiga, on enamasti olemas mingi ajend, mis selle protsessi algatab.

Bedford (1999) toob välja mõned ajendid, mis mõjutavad inimesi eetilisemalt tarbima, nendeks on järgmised aspektid: erinevad kampaaniad, moraalne šokk, terviseprobleemid, erinevate gruppide liikmestaatus, perekond, religioon ja eeskujud. Lisaks märgib ta, et erinevad motivaatorid võivad aja jooksul vahetuda. Kuid sellest hoolimata, et erinevad ajendid reguleerivad meie käitumist, ei garanteeri need tegurid harjumuste muutumist. Seda kahel põhjusel: esiteks nõuavad igasugused muutused aega ning teiseks tulevad mängu ka teised tegurid. Seega, isegi kui tarbijat motiveerivad eetilisemalt käituma näiteks erinevad kampaaniad, perekond või eeskujud, ei pruugi see kohe juhtuda. Teiseks tuleb arvestada ka sellised teguritega, nagu informeeritus ja tarbija majanduslik olukord ehk kui inimesel puudub info või raha eetiliselt tarbida, siis tema käitumine ei muutu.

Nagu selgus, on inimeste tarbimisharjumusi keeruline muuta, sest käitumist mõjutavad olulisel määral väljakujunenud harjumused. Samuti sai märgitud, et üheks takistavaks teguriks on vähene informeeritus, seega tuleb see barjäär ületada ja informeerida tarbijaid eksisteerivatest probleemidest ja tõsta nende teadlikkust eetilisest tarbimisest. Attala &

Carrigan (2001), kes uurisid eetilist tarbimist Inglismaal 18-25aastaste ülikoolitudengite seas, leidsid, et inimesed tarbiksid siis eetilisemalt, kui neil oleks informatsiooni ebaeetilise tootmise kohta, sama arvavad ka Irving et al. (2002). Seega oleks erinevate osapoolte ülesandeks jagada tarbijatele rohkem informatsiooni nii eetilise kui ka ebaeetilise tootmise ja tarbimise kohta, kui nende sooviks on muuta inimesi oma tarbimisest teadlikumaks.

Samas ei pruugi ka informeeritus olla piisav ajend, et inimeste tarbimisharjumusi muuta.

Attala & Carrigan (2001) peavad informeeritust oluliseks, kuid leiavad, et eetiline teadlikkus ei ole garantiiks, et inimene tegelikkuses eetiliselt tarbib. Pühendunud eetilised tarbijad omandavad informatsiooni ja muudavad vastavalt sellele oma käitumist ehk nende puhul juhib informatsioon eetilist tarbimist. Teised tarbijad võivad omandada sama informatsiooni, kuid nende käitumine ei pruugi sellest muutuda. Määravaks võib kujuneda jagatava informatsiooni iseloom, sest tänapäeva tarbimisühiskonnas mõjutab inimesi pigem negatiivne informatsioon. Seega, kui jagada informatsiooni tootjatest, kes toodavad ebaeetiliselt, siis sellel võib olla suurem mõju inimeste tarbimisharjumuste mõjutamisel. Tarbijad ei pruugi muutuda täielikult eetilisteks tarbijateks, kuid nad võivad hakata vältima ebaeetilisi tootjaid.

Teine oluline mõjutegur, mis võib takistada eetilisemat tarbimist, on kindlasti rahaline olukord ehk kui inimesel puudub vajalik finantsvõimekus, ei pruugi ta oma harjumusi muuta, isegi soovi korral. Teiste tegurite olulisuse, sealhulgas majandusliku olukorra, tõi eespool välja ka Bedford (1999). See probleem kerkib üles ka praeguses majandusolukorras, kus inimesed jälgivad rohkem oma tarbimist ja on vähemtõenäoline, et hakatakse eelistama kallimat toodangut. Selle takistuse ületamiseks oleks vaja alandada eetilise toodangu hindu, kuid siis on oht kaotada eetilise tarbimise üks põhieesmärk: tasustada kõiki tootmises osalenuid õiglaselt. See aga ei tähenda, et inimesed, kes juba tarbivad eetiliselt, lõpetaksid selle majanduslikult raskemas olukorras, vaid hoopis seda, et majanduslik olukord võib kujuneda takistuseks, miks alustada eetilise tarbimisega.

Kolmandaks eksisteerib lõhe ostmissoovi ja tegeliku käitumise vahel. Attala & Carrigan (2001) märgivad samuti, et inimesed tunnevad, et nendest ei olene midagi ja nad oleksid nõus muutma oma käitumist, kui sellest midagi tegelikult muutuks. Inimesed ei ole nõus eetilise tarbimise nimel ekstra pingutama. Inimesed ei näe oma käitumise muutmises mingit suuremat kasu ning leiavad, et nende tegevusest ei olene midagi. Siinkohal on aga tegelikku kasu raske hinnata, sest näiteks õiglase kaubanduse kaudu suureneb heaolu kõige rohkem arengumaades.

Kuna aga tarbijad ei ole sellest teadlikud, kuidas on kolmanda maailma riikide olukord õiglase kaubanduse kaudu muutunud, siis nad arvavad, et nende tegevuses üksi ei muudagi midagi.

Kui ülalpool on välja toodud tegurid, mis võivad mõjutada kõiki tarbijaid, siis järgnevalt on kirjeldatud trende, mis iseloomustavad eetilist tarbimist. Irving et al. (2002) märgib, et pigem tarbivad eetilist toodangut naised kui mehed, kuid Attala ja Carrigan (2001) leiavad vastupidiselt, et eetilise tarbimise ja inimese soo vahel puudub seos. Üheks põhjuseks, miks Irving et al. Leidis, et naised tarbivad rohkem eetilisemalt kui mehed, võib seisneda selles, et naiste empaatiavõime on suurem ja õiglane kaubandus rõhub paljuski just sellele, et tööjõudu kasutatakse ära ja töötingimused on halvad. Mehed on aga pigem ratsionaalsed, kes sellistele faktoritele vähem tähelepanu pööravad ja kelle jaoks on teised väärtused olulisemad, nagu näiteks hind ja kvaliteet.

Teine suurem trend, mida Irving et al. (2002) märgib on see, et noored ei tarbi eetiliselt ja selle põhjuseks võib olla noorte vähene huvi eetilise tarbimise vastu või nende kehvem majanduslik olukord. Noored on paljuski hinnatundlikud tarbijad ja seega on arusaadav, et nad ei ole nõus maksma kõrgemat hinda eetilise toodangu eest, et oma vajadusi rahuldada.

Vähest huvi võib põhjendada sellega, et noorte jaoks ei ole kesskonnasäästlikud teemad nii lähedased ja samuti puudub neil teadmine eetilisest tarbimisest, sellest tulenevalt ka huvi.

Eetiline toodang ei pruugi omada neid samu sümbolilisi väärtusi, mida noored kõige rohkem väärtustavad, see tähendab, et eetiline toodang ei pruugi olla piisavalt noortepärane ja neile suunatud.

Kolmas trend eetilises tarbimises on järgmine: tarbijad soovivad ettevõtetelt lisapingutusi, et töölistele oleks tagatud kõik õigused ja normaalsed töötingimused. Samuti kritiseeritakse

ettevõtete tegevust ja soovitakse näha rohkem initsiatiivi eetilisemaks tegevuseks. Siinkohal võiks näiteks tuua PETA tegevuse, kes seisab loomkatsetuste vastu või Greenpeace’i tegevuse keskkonnasäästlikkuse suunas, kuid samuti ka laiema avalikkuse surve meedias – näiteks kui ilmnes, et Nike’i ja Adidas’t kahtlustatakse tööjõu väärkohtlemises (sh ka lapstööjõu kasutamises). Eestis on olukord veidi erinev ning ei saa öelda, et Eesti avalikkuses oleksid need samad trendid kõige määravamaks. Selle peamiseks põhjuseks võib olla kohalike tarbijate vähene teadlikkus eetilise tootmise ja tarbimise tähendusest.

Eestis on inimeste teadlikkus eetilisest tarbimisest siiski tõusmas, mida näitavad ka erinevad uuringud, see omakorda mõjutab üha rohkem tarbijate käitumist. Eetilise tarbimise puhul on tegemist tärkava trendiga, mida antud hetkel võib mõjutada turgudel olev majanduslangus, mille tõttu inimesed ei pruugi hakata eetilisemalt tarbima, kuna see nõuaks neilt suuremat väljaminekut. Eeltoodud informatsiooni saab võrrelda Eesti tudengite vastustega ja uurida, kas nad viitavad eetilise tarbimise puhul samadele teguritele ning kuivõrd sobituvad väljatoodud trendid intervjueeritud tudengite käsitlusega.