kest meeleoludest toimus Tallinnas novembri lõpul Eesti ja Läti tolli
uniooni erikonverents. Eesti esindajad nõudsid uuesti, et probleemi lahendamine toimuks valitsuste ja mitte segakomisjoni tasemel. Või
malikuks peeti vahekohtu kasutamist. F. Cielens oli selle vastu ja rõ
hutas, et pole tarvis kogu ilmale näidata oma suuri vastuolusid. Eesti poolt tehti ettepanek lükata tollitariifide ühtlustamise tähtajad edasi ja sõlmida vahepeal hoopis kaubaleping. Vastasel juhul olevat Eesti ja Läti jõudmas loodetud tolliuniooni asemel tollisõjani. Lõpuks jõuti
53
14
kokkuleppele, et tolliuniooni eeltööd jagatakse edaspidi kolme perioo
di. Esimesel ühtlustatakse kõik minimaal- ja maksimaaltariifid, teisel kooskõlastatakse konventsionaaltariifid ning kolmas periood lõpeb tollipiiri kaotamisega. Läti tegi ettepaneku jätkata läbirääkimisi Riias.
Eestis tekkis aga 23. novembril valitsuskriis. Aasta lõpul algas valit
suskriis ka Lätis ja selleks aastaks läbirääkimised katkesid.
PAREM VARBLANE PEOS KUI TUVI KATUSEL
Tolliuniooni vaidlused jätkusid 1928. a jaanuaris-veebruaris. 18.
jaanuaril 1928 oli küsimus uuesti arutusel Eesti väliskomisjonis. Koos
olekul peeti aga vajalikuks suunata kõik jõud ajutise kaubalepingu sõlmimisele. Loodeti, et Läti uus valitsus loobub Cielensi poliitkast, teeb Eestile järeleandmisi ning kahe riigi suhted paranevad [26]. Kii
rustama sundis ka asjaolu, et mõlemas riigis valmistuti uueks tollide tõstmiseks (16. märtsil 1928. võttiski Läti Seim uued tollitariifid vas
tu).
1. veebruaril 1928. a toimunud Eesti väliskomisjoni istungil pool
das tolliuniooni läbirääkimiste jätkamist üksnes M. Martna. Temagi vaid taktikalistel kaalutlustel: nii olevat võimalik varjata Eesti huvi kaubalepingu vastu ja see omakorda võimaldaks läbirääkimistel pare
maid tulemusi saavutada. 17. veebruaril 1928. a sõitis Eesti delegat
sioon Riiga, alustamaks kaubalepingu ettevalmistustöid ja vältimaks ähvardavat tollisõda. 25. märtsil kirjutati alla Eesti ja Läti vahelisele
"ajutisele majanduslepingute". See oli harilik enamsoodustuse leping, mille järgi kummagi riigi põllu- ja tööstussaadused ei võinud sattuda suuremate tollide, lõivude, maksude jms alla kui teiste kaubalepingu
tes osalevate riikide kaubad. E. Laaman märkis sel puhul, et "tolliliidu romaan on läbi ja algab kaubalepingute proosa" [27].
Kaubaleping aitas siiski kriisi Eesti-Läti suhetes leevendada. Peale
gi hinnati seda, vähemalt Lätile, ka poliitiliselt kasulikuks. Leping või
maldas A. Bihlmansil hiljem kinnitada, et vastupidiselt kartustele Läti-N Liidu leping ei isoleerinud Lätit, vaid saavutati isegi edu lähenemi
ses teistele Balti riikidele [28]. Tõepoolest - 21.-22. aprillil 1928. a sai Riias teoks esimene Balti riikide kaubandus-tööstuskodade esindajate konverents. Mais aga tegi Eesti uus saadik E. Virgo ettepaneku moo
dustada Läti-Eesti sõprusühing, mille eesmärgiks sai kahe maa kul
tuuriline lähenemine. Hiljem loodi samasugune ühing ka Tallinnas.
Tolliuniooni läbirääkimisea jäid esialgu seisma. 8. mail 1928. a toimu
nud välisministrite H. Rebase ja A. Balodise kohtumisel polnud tolli
uniooni küsimust isegi päevakorras. Hiljem tunnistas Rebane, et põ
gusalt seda küll puudutati, kuid midagi konkreetset ei otsustatud. Ka 54
Eesti välissaadikute nõupidamine 9.-10. augustini ei andnud mingit positiivset programmi. Välisminister kinnitas, et vahekord Lätiga jätab palju soovida ja Läti püüab tolliuniooni läbirääkimiste katkemist Eesti süüks veeretada.
Suhteliselt üksmeelselt arvati, et Eesti-Läti suhetele võib soodsalt mõjuda Eesti hea vahekord Soome ja Rootsiga. Juba 1926. a juulis oli vajalikuks pee
tud riigivanema külaskäiku Stockholmi ja sellele järgnevat kuninga vastuvi-siiti. 1928. a sai see teoks. Sobivaks sündmuseks peeti Gustav Adolfi ausam
ba püstitamist Tartu Ülikooli juures. Järgnevalt võiski Eesti välispoliitikas märgata suuremat orienteerumist Rootsile ja teistele Skandinaavia riikidele.
See langes kokku ka Rootsi-poolse huviga.
16.-18. augustil külastas H. Rebane Riiat, kuid tolliuniooni problee
me ei arutatud. Edasi ei viinud tolliuniooni ka Tallinnas 22. augustil aset leidnud K. Pätsi ja K. Ulmanise eraviisiline kohtumine. Välismi
nistri sõnul leidsid mõlemad, et tolliuniooni pole täies ulatuses või
malik teostada [29]. 27. oktoobril konstateerib Eesti väliskomisjonis, et siinsed kaubandus- ja tööstusringkonnad on tolliuniooni vastu, ainult tekstiilitööstus on leigelt poolt. Alles A. Balodise visiit Tallinnasse 6.-8.
novembrini nihutas läbirääkimisi pisut edasi. Läti oli nõus 1927. a arutama lepingu etapiviisilist täitmist. Eesti poole arusaamade koha
selt tuli esimesel etapil leida teid oma maa kaupade vabaks liikumi
seks. Vastu võeti ühiskommünikee, et tolliuniooni üldkomisjon tuleb uuesti kokku ja tariifide väljatöötamine lõpetatakse 10. maiks 1929. a.
Jaanuaris 1929. a sõitis Riiga Eesti delegatsioon, nüüd jälle L. Sepa juhtimisel, ja tööd alustas tolliuniooni segakomisjon. Ent juba 23. jaa
nuaril algas läbirääkimistes vaheaeg, ametlikult seoses L. Sepa isiklike põhjustega. Eesti delegatsioon tegi enne vaheajale minekut uue ette
paneku, mida korrati 12. aprillil Tallinnas toimunud kohtumisel. Sel
les peeti vajalikuks jätkata tollitariifide ühtlustamist, tagada tollivaba liikumine oma maa kaupadele ja koostada nimekirjad kaupade kohta, mis ei käi tollivabaduse alla. Eraldi nimekirjad tulnuks koostada kau
padest, mille suhtes oleks kehtestatud maksimumtoll või vastavalt alandatud toll. Neid nimekirju tulnuks aeg-ajalt läbi vaadata ja paran
dada [30]. Ühtlasi teatati, et tolliuniooni eeltöid ei jätkata enne, kui pole tulnud vastust neile ettepanekutele [31].
TOLLIUNIOONI KAVA PANNAKSE KALEVI ALLA
Eesti ettepanek tähendas tegelikult tolliuniooni ulatuse kärpimist.
Enam ei eeldatud isegi oma maa kaupade täielikku tollivabadust. Nn negatiivsete nimekirjade sisseseadmine kujutas endast tegelikult suu-navõtmist täiendava kaubalepingu sõlmimisele. Sellega algas tolli
55
14*
uniooni läbirääkimiste lõppvaatus. Segakomisjoni enam kokku ei kut
sutudki. Sagenesid väljaastumised tolliuniooni vastu. Eesti-Läti suh
ted halvenesid. Juulis saatis kauaaegne Eesti komisjoni juhataja L Sepp välisministrile avaliku kirja, milles palus end ametist vabastada:
ta ei uskunud komisjoni töö tulemuslikkusesse ja pidas läbirääkimisi aja raiskamiseks [32]. Raskusi suurendas mõlemal maal toimunud uute tollitariifide rakendamine.
17. oktoobril 1929. a kohtusid Riias A. Balodis ja Eesti uus välismi
nister J. Lattik. Siin anti üle Läti vastus Eesti aprillis tehtud ettepane
kutele. Tegelikult sisaldas see vaid täiendavaid kusimusi ja täpsustusi.
Nüüd otsustati tõsta probleem avalikkuse ette ja läbirääkimised lõ
petada.
L. Sepa arvates oli tegemist täieliku tolliuniooni kriisiga ja koos