Järgmiseks tõendusmaterjaliks tapmiste uurimisel on bioloogilised jäljed. Need on kõige levinumad jäljed sündmuskohal, kus on sooritatud tapmine, seepärast pööratakse bioloogiliste jälgede leidmisele erilist tähelepanu. Bioloogiliste jälgede tekke allikaks on inimese keha.
37 EKEI poolt välja töötatud jäljeekspertiisi määramise juhend
38 http://store.sirchie.com/Electrostatic-Dust-Print-Lifter-Kit-P849.aspx
Jälgede all, millel on bioloogiline päritolu, mis on kuriteo materiaalseteks jälgedeks, mõistetakse järgmisi jälgi: veri, sperma, higi, sülg, vaginaalsed eritised, juuksed, inimorganismi rakud ja organid, kondid ja nende osakesed, inimese lõhn, uriin ja väljaheited.
Bioloogilised jäljed jäävad reeglina kannatanu ja kurjategija riietele ning kehale, kuriteo esemetele, kuriteopaika ümbritsevatele esemetele. Nimetatud jäljed aitavad määrata kuriteo sooritamise kohta ja taastada sündmuse asjaolud, on kurjategija avastamise vahendiks, aitavad määrata eset millega kuritegu oli sooritatud ning lahendada rida teisi tähtsaid küsimusi.
Verejäljed. Kõige levinumad jäljed tapmiskohas on verejäljed ning ei tasu unustada, et avastatud veri võib kuuluda mitte ainult kannatanule, vaid ka kurjategijale ja teistele isikutele, kuna võis kuriteopaigale tekkida näiteks rüseluse käigus, kannatanu vastupanu osutamise tagajärjel kurjategijale jne. Verejäljed lubavad määrata mitte ainult nende tekkemehhanismi trassoloogia õpetuse abil, vaid määrata ka grupi- ja liigikuuluvust bioloogilise uuringu abil.
Otsimine. Et leida verejälgi selleks on vaja kasutada vastavaid tehnilisi vahendeid (UV lambid, valgustid jne) ja keemilisi lahuseid (Tetrabase ja luminooli lahust). Kui verejäljed on hästi säilinud ja neid ei ole püütud hävitada, siis nende avastamine ei nõua suuri pingutusi.
Nende leidmiseks on vaja tähelepanelikkust, järjepidevust ja kannatlikkust ühtlase valgustuse olemasolul. Plekkide leidmine on raskendatud tumedatel esemetel, mustal, tumepunasel ja pruunil tekstiili kangal. Nendel juhtudel kasutatakse vaatluseks lambi valgusvihke mis on viltuselt objektile suunatud või ultraviolettkiirgusega lampe. Peab ainult meeles pidama, et vastavalt ümbritseva keskkonna mõjule võib veri oma värvust muuta ning võtta pruuni, roheka või isegi halli värvitooni. Eriline osa on verejälgede leidmine riietel ning kannatanu kehal. Vaatluse käigus vaadatakse kõigepealt üle katmata kehaosad, seejärel kogu keha.
Jalatsite peal teostakse samuti detailset läbivaatust. Jalatseid vaadeldakse mitte ainult pealt, vaid ka seest ja talla alt. Laiba vaatlusel teostatakse kõigepealt katmata kehaosade, pea, kael ja käelabad vaatlus. Tähelepanelikult vaadeldakse pea juustega kaetud osa. Verejälgi võib samuti avastada sõrmede vahelisel pinnal, küüntel ja küünte all. Esemete vaatlusel, mida on alust kahtlustada kuriteo sooritamise vahendina (nuga, kirves jne), pööratakse erilist tähelepanu kohtadele milles võis säilida veri. Noa või kirve metallist pinnalt on kerge verd maha pesta, kui ta aga on sattunud väikestesse lõhedesse või osade kinnituskohtadesse, siis on seda teha märksa raskem. Kui on olemas oletus, et kannatanu on tapetud hoones, tema laip aga on tükeldatud ja maha maetud, siis verejäljed võivad asuda varjatud kohtades, kus nad võisid jääda märkamatuks ja varjatuks; vannitoas (vanni taga, kahhelkivi vahelistes mõrades), värskelt liimitud tapeedi all, värske valgenduse all, parketi lõhedes, põrandalaudade
vahedes39. Nähtavad kahtlased plekid kontrollitakse veresisalduse määramiseks Tetrabase lahusega (reageerib verega kokkupuutel), nähtamatud töödeldakse luminooli lahusega (näiteks luminooli lahusena piserdatakse ruumi, põrandat, seinu).
Verejälgede fikseerimine toimub pildistamise teel, täpse kirjeldusega vaatluse protokollis, mõõtmisega ja skeemil kujutamisega.
Verejälgede äravõtmine ja pakkimine. Asitõendid koos jälgedega, mis sarnanevad verega, peab ära võtma tervikuna. Samal viisil võetakse ära esemed, millega sooritati kuritegu, riided, voodipesu jne. Kui eset ei saa ära võtta tervikuna, siis võetakse eseme osa. Näiteks, kui voodilinal on avastatud verejälg, võib see ettevaatlikult välja lõigata, et mitte ära võtta tervet voodilina. Kui ei ole võimalik ära võtta isegi eseme osa, siis kasutatakse maha kraapimist või vatitampooni. Esemeid inimorganismi eritustega on keelatud pakkida niiskes olekus kuna ained võivad minna mädanema ja osutuda uurimisel kasutamiskõlbmatuks, seepärast tuleb nad korralikult kuivatada toatemperatuuril. Verejälgi tuleb alati pakendada paberkotti, mitte kasutada kilepakendit, sest seal hakkab veri kiiresti roiskuma.
Spermajäljed avastatakse pesul, riietel ja teistel esemetel, tampoonidel ning tupest võetud proovidel. Kui uurija avastab ained, mis sarnanevad spermale, siis neid töödeldakse sarnaselt verele.
Juukseid võib leida riietel ja surnu kehal, mõrvarelval ja teistel esemetel. Juuste leidmine toob endaga kaasa palju raskusi, kuna neid on raske märgata pinnalt, mille värviga nad ühtivad.
Erinevatel objektidel avastatakse juuksed luubi abil. Isegi üksik juuksekarv võib kriminaalasja uurimisel omada suurt tähtsust, kuna kaasaegsed uurimismeetodid (sealhulgas DNA analüüs) lubavad selle alusel tuvastada kellele juuksekarv kuulub. Juuksekarvade äravõtmine (peale nende kirjeldust protokollis) toimub sõrmede või kummist otsikutega pintseti abil, püüdes juuksekarva mehhaaniliselt mitte vigastada.
DNA-proov. Olulist tähelepanu tahaks pöörata bioloogiliste jälgede valdkonnas DNA proovidele. Viimasel ajal bioloogiliste objektide avastamisel kasutatakse DNA meetodit üha sagedamini. Iga inimese DNA on täielikult unikaalne ja kordumatu. Praktiliselt kõikidest bioloogilistest objektidest on võimalik eristada DNA profiil. Parimad tulemused aga tulevad sülje-, vereproovidest ning higi ja rasva erituste jälgedest. Sündmuskohal DNA-d ei ole nähtavaid ja seda eraldi koguda ei saa. Selletõttu sündmuskohal kogutakse bioloogilisi jälgi
39 Настольная книга следователя. Москва 2006 «Экзамен», lk. 96
(materjali) ja sellest saadud DNA proovi kaudu tuvastatakse, kelle jäljega on tegemist.
Sündmuskohalt objektidelt võetud proovidest eristatakse DNA profiilid ning võrreldatakse saadud DNA profiile võimalusel Riikliku DNA registrisse talletatud DNA profiilidega. Kuid erinevalt sõrmejäljeregistrist DNA-register on üsna kehv.
Sündmuskoha vaatlusel on DNA jäljed soovitav ära võtta koos objektiga, millel nad leiti, rikkumata objekti seisukorda. Proove võttes on vaja kasutada alati kaitsevahendeid vältimaks kontaminatsiooni40. Proovi võtmiseks niisutatakse vatitampoon destilleeritud vees ja hõõrutakse proovivõtukohas. Vajadusel korjatakse pinnale jäänud (proovi võttes pinnale kandunud, vette lahustunud) materjal kuiva tampooniga kokku. Mõlemad vatitampoonid pakendatakse ühte karpi ning kantakse karbile informatsioon proovi võtmise koha kohta ja isiku kohta, kes proovi võttis. Ühte karpi pakendatakse vaid üks proov (vastavalt ühel või kahel vatitampoonil)41. Bioloogiliste jälgedega asitõendid saadetakse võimalikult kiiresti ekspertiisi teostavasse asutusse. Vastasel juhul degradeerub DNA veres ja spermas ning muutub identifitseerimiskõlbmatuks. Samal ajal on vaja vältida UV kiirgust objektile ja järske temperatuuri kõikumisi. Samuti on vaja ära märkida, et kasutades Tetrabase lahust verega reageerimise määramiseks, „tapab“ ta DNA veres. Kui võetakse DNA proove siis on keelatud need pakkida polüetüleenkilesse ja objektide kuivatamine peab toimuma toatemperatuuril ilma, et neile satuksid otseselt päikesekiired. Jäljed, mis on läinud mädanema ei kõlba DNA analüüsiks.