Avaliku korra rikkumine HÕS-is ja KrK-s

Taasiseseisvunud Eestis kehtestati 1992. aastal EV kriminaalkoodeks⁴⁶ (KrK), mis oli senikehtinud ENSV KrK ümbertöötatud variant.⁴⁷ Üleminekul nõukogude korralt demokraatlikule korrale ja turumajandusele, ei olnud võimalik pärast iseseisvuse väljakuulutamist jätta uues riigis valdavas osas kehtima endise võimu ajal kehtinud õigusaktid. Nii valmiski 1992. aasta KrK teise karistusõigusrefromi esimeses etapis, mille peamiseks eesmärgiks sai pidada senisest nõukogude kriminaalõiguse ideoloogiast kantud totalitaarriiklikute koosseisude likvideerimist, aga ka loobumist süüteo materiaalsest määratlemises ühiskonnaohtlikkuse tunnetusel.⁴⁸ Haldusõiguserikkumiste seadustik⁴⁹ (HÕS) võeti vastu samuti 1992. aastal; see sisaldas ammendavalt halduskorras karistatavate tegude ehk haldusõiguserikkumiste koosseise, tänapäevases mõistes väärtegude koosseise.^50,51

Nii KrK kui ka HÕS-i alusel oli tänapäevases mõistes avaliku korra rikkumine, siis huligaansus, karistatav. Pidades silmas eelmises lõigus mainitut, siis üllataval kombel sarnanesid nii KrK-s kui ka HÕS-is huligaansuse koosseisud suures osas ENSV KrK-s ja AdmÕRK-s sätestatud huligaansuse koosseisudega. Ka jaotus – pisihuligaansusest eriti kuritahtliku huligaansuseni – oli säilinud endist viisi. Ainuke erinevus esines HÕS-i ja AdmÕKR vahel, kus HÕS-i oli täiendatud sisult pisihuligaansuse koosseisule sarnanese koosseisuga § 142 näol, mis kandis pealkirjaga „Avaliku korra eeskirjade rikkumine― ning sarnanes sõnalises ja koosseisutüübi osas autori hinnangul kehtivas karistusseadustikus avaliku korra rikkumise eest vastutust ettenägeva sätte sõnastuse ja koosseisutüübiga.

HÕS § 142 asus seadustiku 12. peatükis pealkirjaga „Avalikku korda ja ühiskondlikku julgeolekut ründavad haldusõiguserikkumised―. Samas peatükis asus ka § 144 pealkirjaga

„Pisihuligaansus―. Karistused, mida karistusseadustik vaatleb praegu avaliku korra rikkumisena, olid ette nähtud ka teistes HÕS 12. peatükis asuvate normide alusel – näiteks § 150 alusel avalikus kohas alkohoolsete jookide pruukimine või avalikku kohta joobnud olekus ilmumine. Huligaansuse koosseisud püsisid KrK-s ja HÕS-is muutumatul kujul kuni

46 Kriminaalkoodeks – RT 1992, 20, 288...RT I 2002, 56, 350 [KrK]

47 Sootak, 2010, lk 80, vrn 59

48 Pikamäe, 2013, lk 3 kuni 4

49 Haldusõiguserikkumiste seadustik – RT 1992, 29, 396...RT I 2002, 56, 350 [HÕS]

50 Sootak, 2014, lk 4

51 Sootak, 2010, lk 50, vrn 79

karistusseadustiku jõustumiseni, millega kaasnes huligaansuse koosseisude ühes KrK ja HÕS-i kehtetuks tunnHÕS-istamHÕS-isega.⁵²

HÕS §-s 144 sätestatud pisihuligaansuse haldusõiguserikkumise koosseisu dispositsioon oli sätestatud sisu poolest sarnaselt AdmÕKR §-s 172 sätestatud pisihuligaansuse administratiiv-õiguserikkumise koosseisu dispositsioonile, karistades sõimu eest avalikus kohas, isikut solvava tülitamise ning avalikku korda ja isiku rahu rikkuva muu selletaolise tegevuse eest.

Koosseisu sanktsiooni osast jäeti loomulikult välja paranduslik töö üks kuni kaks kuud ühes kahekümne protsendi kinnipidamisega palgast, rahatrahv muutus 50-lt rublalt 100-le trahviühikule ja administratiivarest (HÕS-is haldusarest) muutus 15-lt tööpäevalt 15-le ööpäevale.

Ka KrK §-s 195 sätestatud huligaansusse koosseisud olid sisult identsed varemkehtinud ENSV KrK samuti §-s 195 sätestatud huligaansuse koosseisudega. Ainuke erinevus seisnes (tavalise) huligaansuse dispositsiooni mõningates formaalsustes. Kui ENSV KrK-s seisnes huligaansus teos, mis rikkus jämedalt ühiskondlikku korda, siis KrK-s pidi sama tegu rikkuma jämedalt avalikku korda. Erinevalt ENSV KrK § 195 lg-st 1 ei olnud KrK § 195 lg 1 kohaselt (tavaline) huligaansus enam karistatav kuriteona, millega kaasnenuks vabadusekaotus kuni aastani, vaid kuriteona, millega kaasnes vaid arest või rahatrahv. ENSV KrK § 195 lg 1 nägi täiendavalt ette rahatrahvi 30-st kuni 50-ne rublani, samuti parandusliku töö kuni ühe aastani.

Kuigi tänases mõistes karistatakse aresti või rahatrahviga väärtegude eest, siis KrK 21 lg 1 kohaselt oli tegemist siiski kuriteo eest mõistetavate karistuse liikidega. KrK § 195 lg-test 2 ja 3 likvideeriti kuritahtliku huligaansuse eest mõistetava karistuse alammäär ja vähendati eriti kuritahtliku huligaansuse eest mõistetava karistuse alamäära kolmelt aastalt ühele aastale.

Nimetatud huligaansuse koosseisude ülemmäärad säilisid, kuritahtliku huligaansuse puhul viis aastat ning eriti kuritahtliku huligaansuse puhul seitse aastat.

KrK § 195 lg-s 1 järeldub sarnaselt ENSV KrK § 195 lg-le 1, et (tavalise) huligaansuse kuriteokoosseisu objektiivne külg on täidetud huligaansuse kui teo kordasaatmisega.

Huligaansust defineeritakse KrK § 195 lg-s 1 kui tahtlikku tegevust, mis (I) jämedalt rikub avalikku korda ja (II) väljendab ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. Grammatilise tõlgenduse pinnalt võib siinkohal juba järeldada, et puhtalt (s.o mitte jämedalt) avalikku korda rikkuv ja ühiskonna suhtes (ilmset) lugupidamatust väljendav tegu ei ole vaadeldav

52 Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 16 – RT I 2002, 56, 350 [KarSRS]

huligaansusena KrK § 195 lg 1 mõistes, vaid võib olla karistatav HÕS §-s 144 sätestatud pisihuligaansuse alusel. Kuritahtliku huligaansuse, s.o KrK § 195 lg-s 2 sätestatu puhul on tegemist tavalise huligaansuse kvalifitseeriva kooseisuga, nagu seda on ka KrK § 195 lg-s 3 sätestatud eriti kuritahtlik huligaansus (eriti kvalifitseeriv koosseis).⁵³

Kuritahtlik huligaansus lisab tavalise huligaansuse koosseisu objektiivsele kuljele huligaansuse, (alt 1) mis on oma sisult eriti küüniline või (alt 2) eriti jõhker või (alt 3) on seotud vastuhakkamisega võimuesindajale või (alt 4) avalikku korda kaitsvale üldsuse esindajale või (alt 5) teisele isikule, kes tõkestab huligaanset tegevust, (alt 6) samuti huligaansuse, mille pani toime isik, kellel on karistatus huligaansuse eest. Kuritahtlikuks huligaansuseks, s.o huligaansuseks, mis on oma sisult eriti küüniline või jõhker, ei ole peetud näiteks kriidiga majaseintele ja mujale sündsusetute väljendite kirjutamist, vaid seda on peetud tavaliseks huligaansuseks.⁵⁴ Praktikas on kuritahtlikuks huligaansuseks peetud näiteks huligaansel motiivil võõra vara hävitamist, põhjendades seda sellega, et rõhuva enamiku KrK aegse varavastaste kuritegude saknktsioonid nägid teiste kritstuse liikide kõrval ette ka vabadusekaotusliku karistuse, ka vara ettevaatamatu hävitamise puhul, ja kuivõrd KrK § 195 lg 1 sanktsioon ei näe ette vabadusekaotuslikku karistust, tulebki vara hävitamine huligaansel ajendil kvalifitseerida KrK § 195 lg 2 järgi erilise jõhkruse tunnuse alusel.⁵⁵ Kohtupraktika järgi on kehavigastuse tekitanud vägivalda peetud alati erilise jõhkruse tunnuseks, seega kuritahtlikuks huligaansuseks.⁵⁶

Eriti kuritahtlik huligaansus lisab tavalise ja eriti huligaanse koosseisu objektiivsele küljele veel relva kasutamise elemendi (tulirelv, külmrelv või kehavigastuse tekitamiseks külmrelvana kasutatav või selleks spetsiaalselt kohandatud ese). Riigikohus on relva kasutamise elemendi kohta öelnud, et KrK § 195 lg 3 ei hõlma relvana mittekasutatavat eset, nagu seda on näiteks püstolimakett, mida ei saa samuti pidada kehavigastuse tekitamiseks spetsiaalselt kohaldatud esemeks.⁵⁷ Sisuliselt sama on Riigikohus öelnud ka pisargaasi (RK lahendis gaasiballooni) kohta. Olgugi et pisargaas liigitub relvaseaduse järgi eraldi relvaliigiks – gaasirelvaks – ei saa seda nimetada tulirelvaks, külmrelvaks ega ka kehavigastuste tekitamiseks külmrelvana kasutatavaks või selleks spetsiaalselt kohandatud esemeks.⁵⁸ Küll

53 RKKKo 3-1-1-10-98, 3-1-1-17-98, 3-1-1-11-00

54 RKKKo III-1/3-31/95

55 RKKKo 3-1-1-95-00

56 RKKKo 3-1-1-74-02

57 RKKKo 3-1-1-17-98

58 RKKKo 3-1-1-51-01

aga järeldub viidatud lahendist, et gaasirelva on võimalik kohandada ümber ja kasutada külmrelvana KrK § 195 lg 3 mõistes. Viidatud lahendis andis Riigikohus seega mõista ka sellest, et relva mõiste sisustamiseks tuleb pöörduda relvaseaduse poole, mis defineerib relva tunduvalt laiemalt kui KrK § 195 lg 3 seda teeb.

Koosseisutunnust „avalik kord― sisustas Riigikohus asjas, kus isikut süüdistati algselt KrK § 195 lg 2 (kuritahtlik huligaansus) alusel, hiljem Ringkonnakohtus ümberkvalifitseeritult KrK

§ 113 alusel (vägivallateod isiku kallal, karistuseks rahatrahv või arest) selles, et süüdistatav tungis vanglas karistust kandes kallale kahele teisele isikule, tekitades ühele isikutest kergeid terviserikketa kehavigastusi. Selles asjas kerkis muuhulgas küsimus, kas huligaansuse teine obligatoorne tunnus – avaliku korra jäme rikkumine – on ka sellisel juhul täidetud, kui kannatanute suhtes vägivalla kasutamine leiab aset vangla eluruumides, mitte aga avalikus kohas, ning ajal, mil selles eluruumis teisi isikuid ei viibi. Nimelt oli Ringkonnakohus leididnud, et vangla eluruumis kõrvaliste isikute juuresolekate toimepandud vägivallategu ei kujuta endast avaliku korra jämedat rikkumist, kuid on kvalifitseeritav kuriteona KrK § 113 (karistatakse rahatrahvi või arestiga) järgi. Riigikohus leidis selles asjas aga seda, et „[...]

avaliku korra all tuleb mõista kas [I] tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis [II] tagavad igaühe avaliku kindlustunde ning võimaluse realiseerida nii oma õigusi, vabadusi kui ka kohustusi.― Kuivõrd vanglaasutuses on kehtestatud sisekorraeeskirjad, mis on muuhulgas vajalikud kaitsmaks iga kinnipeetud isikut vanglaterritooriumil teiste kinnipeetud isikute õigusevastaste rünnete, sh ka huligaansuse eest, siis täitis süüdistatava tegu kuritahtliku huligaansuse koosseisu.⁵⁹ Riigikohtus on avaliku korra mõistele antud definitsiooni ka mitmetes hilisemates lahendites kinnitanud.⁶⁰ Ringkonnakohtu poolt tõstatatud küsimust huligaansuse karistatavusest täiendavate tingimuse täitmisel – teo toimepanemine avalikus kohas kõrvaliste isikute juuresolekul – selles asjas Riigikohus otsest vastust ei andnud. Samas on Riigikohus hilisemates lahendites kinnitanud, et avaliku korra rikkumine ei pea leidma aset ilmtingimata avalikus kohas,⁶¹ vaid võib aset leida näiteks korteris,⁶² administratiivhoones,⁶³ ega pea olema oma loomult obligatoorselt kolmandaid isikuid häiriv⁶⁴. Avaliku korda kaitsvate normide all

59 RKKKo 3-1-1-32-96

60 RKKKo 3-1-1-89-96, 3-1-1-102-03

61 RKKKo 3-1-1-74-02: „Kuriteo kvalifitseerimisel huligaansusena ei ole selle toimepanemise kohal määravat tähtsus. Huligaansust saab toime panna nii avalikus kohas kui ka mujal.―

62 RKKKo 3-1-1-89-96

63 RKKKo 3-1-1-134-96

64 RKKKo 3-1-1-89-96, RKKKo 3-1-1-134-96: „Rõhutame siinkohal veelkord, nagu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu otsuses nr 3-1-1-32-96 A. K. süüdistusasjas, et kolmandate isikute

on peale vangla sisekorraeeskirjade all nähtud ka põhiseaduse §-s 33 sätestatud kodu puutumatust.⁶⁵ Kolmandate isikute häirivuse osas on Riigikohus üllataval kombel KrK § 195 kehtivuse ajal ka vastupidisele seisukohale asunud.⁶⁶ Samuti on Riigikohus hilisemas praktikas möönud, et kuriteo toimepanemine muus kui avalikus kohas võib konkreetsetest asjaoludest olenevalt siiski omada olulist rolli kuriteo kvalifitseerimisel huligaansuse või mõne muu teo eest vastutust ettenägeva sätte järgi, märkides, et „[k]ui tegu on toime pandud isiklikul motiivil, võib see olenevalt konkreetsetest asjaoludest kasvada üle huligaansuseks vaid siis, kui see toimus avalikus kohas. Ning vastupidi, huligaansel motiivil ning ajendil toimepandud tegu (soovist tühisel, otsitud ettekäändel, mis ei põhine kehtival õiguskorral, väljendada lugupidamatust kaasinimese või õiguskorra vastu tervikuna) ei eelda avalikku kohta.―⁶⁷

Kuigi enamuses moodustasid huligaansed teod vägivalalteod (KrK § 195-ga seotud RK lahendi aastatel 1996 kuni 2001), siis nähti huligaanse teona objektiivselt küljelt KrK kehtivuse ajal ka baarikaklust, auto klaaside ja salongi lõhkumist, relvaga ähvardamist ja samaaegset sõimamist, tundmatu inimese löömist ja hilisemat kergeid kehavigastusi põhjustavat grupilist peksmist, turvatöötajale vastupanu osutamist ning sõimlemist ühes jalgadega vehkimist, tsehhi akna kiviga sisseviskamist, kaupluse vitriinklaaside kividega katkiloopimist, juustest tirimist ühes vara hävitamisega, suvilasse sissemurdmises ning seal kannatanute vara hävitamises, ebatsensuursete sõnade väljaütlemist ja ähvardamist.⁶⁸

Objektiivsest küljest piisab huligaansuse eest vastutusele võtmiseks seega mõne vabadust realiseerida võimaldava ning igaühe avalikku kindlustunnet tagava hea kombega ühiskonnas kinnistatud isikutevahelise suhte jämedast rikkumisest, näidates samal ajal üles ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. Siiski on raske ette kujutada, milline süütegu ei rikuks jämedalt avalikku korda ja ei väljendaks ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu ning ei oleks seega ka huligaanne. Ilmselgelt kaasneb teise inimese löömisega avaliku korra jäme rikkumine ühes ilmse lugupidamatuse väljendamine ühiskonna vastu, mistõttu on suurel

puudumine peksmise sündmuskohal ei ole iseenesest asjaolu, mis välistaks süüdlase käitumise kvalifitseerimise KrK § 195 järgi.―

65 RKKKo 3-1-1-89-96

66 RKKKo 3-1-1-74-02: „Avalik koht pole väärtus iseenesest, mis „tagaks igaühe kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi ja vabadusi― (tlk 118), vaid eraldi tuleb tuvastada avalikus kohas toimuv asjasse mittepuutuvate isikute või üldise õigusrahu häirimine. Seda aga kohtud teinud ei ole.―

67 RKKKo 3-1-1-1-02

68 Vastavalt RKKKo 3-1-1-4-97, 3-1-1-19-97, 3-1-1-47-97, 3-1-1-17-98, 3-1-1-69-99, 3-1-1-120-99, 3-1-1-95-00, 3-1-1-34-01, 3-1-1-79-01, 3-1-1-28-02

hulgal kaklusi ka huligaansuse vastava koosseisu järgi subsumeeritud või kvalifitseeritud. Kui iga konflikt tänaval on huligaansus, siis on huligaansus järelikult ka iga teine kuritegu tänaval.

Piiritlemaks huligaansust teistest KrK-s sätestatud kuritegudest tuleb seega appi võtta huligaansuse subjektiivne külg. Riigikohus on näiteks KrK § 195 lg 2 subjektiivset külge kommenteerides öelnud: „[Kuritahtliku huligaansuse] saab toime panna ainult otsese tahtlusega, kusjuures süüdlase tegevuse eesmärgiks peab olema [I] avaliku korra jäme rikkumine ja [II] ühiskonna vastu ilmse lugupidamatuse väljendamine. Seejuures peab see tegevus oma sisult vastama vähemalt ühele dispositsioonis loetletud konkreetsele tunnusele [ning] [a]sjaolu, et [süüdistatava] ja kannatanu vaheline konflikt leidis aset avalikus kohas, ei tõenda, et [süüdistatava] eesmärgiks oli avaliku korra rikkumine või ilmse lugupidamatuse avaldamine ühiskonna vastu.―⁶⁹ Viidatud kohtuasjas ei nähtud süüdistatava käitumises huligaanset ajendit ning seega ka huligaansuse subjektiivse koosseisu täitmist, kuivõrd konflikti põhjuseks ja kehavigastuste tekitamise ajendiks oli kannatanu tööle hilinemine, s.o ajend kuriteo toimepanemiseks oli isiklikku laadi ja see kvalifitseeriti KrK § 113 järgi. Samas on huligaanset ajendit ning seega ka huligaansuse subjektiivse koosseisu esinemist jaatatud näiteks juhtudel, kus süüdistatav asus realiseerima oma viha inimeste vastu, kes ei olnud selle viha rahuldamiseks mingit põhjust andnud, aga ka juhtudel, mil konflikti alustatakse mingil otsitud või ka tegelikult isiklikul ajendil, kuid konflikt väljub isiklike suhete raamest või kasvab tegevuse koha ja laadi spetsiifika tõttu üle huligaanseks.⁷⁰

Piiri tõmbamiseks huligaansuse (KrK § 195) ja kehalise väärkohtlemise vahel (KrK § 113) osutus KrK-aegset kohtupraktika kohaselt seega määravaks, kas süüdistatav ründas kannatanut isiklikel või huligaansetel motiividel. On ründe ajendiks huligaanne motiiv, tuleb süüdistatava käitumine subsumeerida KrK § 195 vastava lõike alusel. On ründe ajendiks isiklik motiiv, ei või süüdistava käitumist KrK § 195 alusel subsumeerid. Seoses isikuvastaste kuritegude ja huligaansuse koosseisude piiritlemisel subjektiivse külje kaudu isikliku ja huligaanse ajendi tuvastamisega on Riigikohus ka hilisemas lahendis kinnitanud, öeldes et

„[...] huligaansus on avaliku korra vastu suunatud kuritegu[,] ei tohi [huligaansusena]

kvalifitseerida kuritegusid, mis objektiivsest küljest küll sarnanevad huligaansusele, kuid süüdlase tahtlusest ja tema tegutsemise motiividest lähtudes puudub vägivalla kasutamisel soov rikkuda jämedalt avalikku korda ja väljendada sellega ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. Nende tunnuste puudumisel tuleb peksmist ja kerge kehavigastuse tekitamist

69 RKKKo 3-1-1-113-98

70 Vastavalt RKKKo 3-1-1-13-98, 3-1-1-17-99, 3-1-1-57-01

kvalifitseerida isikuvastase kuriteona.―⁷¹ Seoses KrK-s sätestatud kvalifitseeriva asjaoluna huligaanse ajendit ettenägevate kuriteokoosseisude (nt KrK § 101 lg 1 p 2, § 107 lg 2 p 2) piiritlemisel huligaansusest (KrK § 195), on Riigikohus märkinud et „Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et huligaansuse piiritlemisel teistest kuritegudest tuleb lähtuda põhimõttest, et huligaansusest raskemad kuriteod, mis on toime pandud huligaansel motiivil, tuleb kvalifitseerida ainult vastava kuriteona, ideaalkonkurents huligaansusega puudub (näit KrK § 144). Ning vastupidi, huligaansel motiivil toimepandud huligaansusest kergemad kuriteod on hõlmatud huligaansuse koosseisust.―⁷²

71 RKKKo 3-1-1-74-02

72 RKKKo 3-1-1-19-97