Arendustegevusest ohustatud väärtused

Motiivid keskkonna kaitsmisel kohalikus kogukonnas sõltuvad ühest küljest inimese maailmavaatest (haridus, keskkonnakasvatus, teadmised), kuid teisalt otsesest ohu tajust, mille vastu võideldakse (prügila, kiiritustehas) või arusaamast, et ümbritsev loodus- või inimkeskkond on eriliselt väärt säilitamist ja kaitsmist (rannaniidud, Supilinna miljöö).

Antud analüüsi aluseks olevates intervjuudes kajastunud arendustegevuslike näidete puhul on aga oma kodupaika kaitsvad inimesed lisaks ilmselgelt tajutavatele aspektidele – linnaosa miljöö rikkumisele, kaevandamisele, prügila rajamisele, randa ehitamisele, iidse pargi hävitamisele, steriliseerimistehase ehitamisele, hiie hävingule või rannaniitude hooletusse-jätmisele – probleemiks pidanud muidki, mitte nii nähtavaid aspekte: üldist suhtumist ja hiilivat tendentsi, kus näiteks arendustegevuse ja kohaliku elanikkonna vahel puudub dialoog.

Probleemiks peetakse, et otsuseid langetatakse kitsalt arendushuvidest lähtudes, soovitakse, et rohkem rahvaga arutataks ja arendustegevus ei muutuks üleseks kogukonna nägemuse ees:

„Just see, et nad kohalike inimestega ühendust võtaks. Et kõik kokku kutsuda – vallaametnikud, keskkonnateenistus, kohalikud elanikud ja arutada need plaanid koos läbi.

Paljude kohalike jaoks on Ess-soo osa nende maailmapildist – mitmed põlvkonnad on tema kõrval elanud, teda marjakohana kasutanud. Mida need kohalikud kaevandamisest saaksid?

Neile jääks ju ainult see tühi turbaväli siia. Ja see oleks ühe firma kasum, turvas müüakse ka ilmselt välismaale.“ (N Ess-soo Urvaste)

Arendustegevus ohustab vale suhtumise kujundamisega. Mitte hoolides kohalike inimeste õigustest oma kodukoha küsimustes kaasa rääkimisel võib kujuneda tendents, kus ka edaspidi toimivad arendajad või ametnikud mõne arendustegevuse planeerimisel kohalikega arvestamata. Alliku küla elanike esindaja Eha Lettermo väidab, et oht on suur, et tulevikus võidakse rahva passiivsust ära kasutades edaspidi igasuguste keskkonnakahjulike projektideni (mitte üksnes kiiritustehas, mis otseselt veel keskkonda ei reosta) jõuda, ning koostöö puudumine kujutab endast siis juba laiemat probleemi ja ohtu kogu ühiskonnale. Praegune passiivsus rahva hulgas võib tulevikus viia veelgi suurema passiivsuseni. Intervjueeritavad rõhutavad mitmes kohas, et inimesed ei tohiks olla passiivsed ega lootust kaotavad, vaid peaksid aktiivselt sekkuma oma ümbruskonna majandustegevuse küsimustesse:

„(…) Võtsin ka sõna ja vaidlesin vastu, et kui te arvate, et nüüd midagi teha ei saa ja nii asjad käivadki, siis jumal teab, mis järgmisena tehakse, pommitehas, võib-olla lasevad üldse selle küla õhku või otsustavad, et teevad karjääri selle koha peale.“ (N Alliku)

Antud arendustegevuslike näidete puhul on oma kodupaika kaitsvad inimesed probleemiks pidanud lisaks veel ka seda, et tänapäeval on üha kergem muutuda loodusest mitte hoolivaks inimeseks ning lähtuda vaid omaenda kasust või majanduslikest tulust. See võib tähendada seda, et initsiatiiv kohalike hulgas väheneb – üha enam inimesi nii väga ei huvitagi enam looduse heaolu. Isiklik heaolu muutub tänapäeval üha kergemini olulisemaks üldisemast (kogukonna) heaolust ja kõigile elamisväärse keskkonna säilitamisest:

„Mulle tundub, et väga kerge on endast teha ratsionaalses mõttes kasu toovat inimest. Sellist, kes allub ka kõigile meedia reeglitele ja kelle olemasolu on tähelepanu teenistuses. See on olemasolev fenomen. On inimese asi, kas ta tunneb sisemist vajadust sellele vastu seista või mitte. See on tahte ja jõu küsimus.“ (N Paluküla hiiemägi)

Intervjuudes tuuakse probleemidena lisaks arendustegevuse otsesele kahjustavale mõjule välja ka selliseid arendustegevusega kaudselt kaasas käivaid keskkonnaprobleeme, mis hakkavad ilmnema alles hiljem, rajatise (prügila või vangla) valmides, nagu transpordi suurenemine ja liikluse kasvamine külateedel (prügi transportimise tõttu rajatud prügilasse), arendustegevuse laienemine tulevikus. Mõned probleemid ei häiri respondentide sõnul neid üksnes isiklikust vaatenurgast, vaid laiemalt keskkonna saastumise või piirkonna muutumise tõttu.

Intervjueeritavad polemiseerivad mitmel juhul probleemide üle laiemalt kui see ainult nende kodukohta otseselt puudutab:

„Minu nägemus on ikkagi see, et sorteerimine toimub prügi tekitaja juures. Ja mida on vaja matta maha, see tuuakse siia. Aga see transport, mis omakorda keskkonda reostab ja sellega kaasnevad kulutused! Kui neid aspekte vaadata, siis tekib üldse küsimus, miks on vaja seda ühte regionaalprügilat.“ (M Laguja)

Paljudes vastustes viidatakse ka kohatunnetuse ohustatusele arendustegevuse poolt. Kui on tegu kompleksse ja keeruliselt mõistetava mõjuga arendustegevusega, siis määravad kohaliku kogukonna suhtumise eeskätt arendustegevusepoolsed argumendid ja põhjendused. Sageli ei põhine vastuseis arendustegevusele mitte tajutud arendajatepoolsel suhtumisel või kaasamistegevusel, vaid kohatunnetusaspektil, kus paiga väärtus on alati ülene igasuguse arendusobjekti ees. Näiteks väike arendaja poolt planeeritav ehitis/rajatis maakohas ei pruugi silma paistagi, kuid usalduse puudumine elanike hulgas arendaja suhtes pluss kohatunnetusaspekt takistavad kogu arendusprotsessi. Nii võib põhimõtteliselt ka eeskujulik osalusprotsess tekitada vastuseisu koha enda väärtuse elustatuse pinnalt. Saare maavalitsuse planeeringute spetsialist Kaarel Kasemets tunnetab tehis- ja looduslikult kujunenud keskkonna üleüldist vastuolu:

„Mingil ajal jõudsin aga äratundmiseni, et ka kõige parema arhitekti või inseneri töö ei pruugi lisada looduslikule keskkonnale midagi väärtuslikku, vaid et see võib hoopiski loomuliku tasakaalu rikkuda ja ilu vähendada.“ (M Saaremaa)

Paik tähendab kohalike inimeste jaoks sageli enamat kui arenduslikult sobivaid krunte. Kui keskmeks on turba kaevandamise planeerimine soos, siis leiavad arendajate vastu seisjad muu hulgas, et soo peab jääma ka lihtsalt soo säilimise pärast: et oleks soo, koos sellega kaasnevate marjakorjamisvõimaluste või pärimustega, aga eeskätt keskkonnana – määrav on

kohatunnetuslik aspekt, mitte kui iganes loodussäästlikuna end näidata ja kohalikule elule ning omavalitsusele tulusana paista üritav arendusprojekt:

„Aga samal ajal hakkavad siit iga nelja minuti tagant käima suured prügiveoautod, mis on lastele ohtlikud ja nii edasi. Ja siis see ei ole minu jaoks see maakoht, kuhu ma tulin, ma võiks samahästi linna tagasi minna.“ (M Laguja)

Leidub selliseidki näiteid (respondentide vastustes), kus sotsiaalselt deprimeeritud elanikud on kohalike kogunemisel või kohtumisel arendajatega ükskõiksed, mistõttu arendajad suhtuvad kogu kohalikku kogukonda kui ebavõrdsesse partnerisse. Mõnede kohalike elanike huvi tundmine maailmas ja koduümbruses toimuva vastu, haridustase, ühiskondlik positsioon, oskus ametikeeles väljenduda on väiksemad, millest kohalikus algatuses osalejate väitel arendajad või ametnikud võivad teha üldistusi kogu kohaliku kogukonna kohta:

„Nagu ma juba viitasin, seal majakeses päris Steri keskuse külje all elab üks poolpime ja poolkurt vanainimene, kellele aeg-ajalt ka süüa viiakse. Ja Alliku küla keskuse juures on mõned vanad barakilaadsed majad, kus on ka sellised sotsialismiajast pärit traktoristid – põhiliselt joodikud ja töötuks jäänud.“ (N Alliku)

„See on lihtsalt põlvkonna küsimus. Me oleme niivõrd noores arengustaadiumis demokraatiaga, et kui see põlvkond vahetub või hakkab eest ära minema, siis me jõuame mõistlikumasse faasi.“ (N Jämejala)

Mitmest intervjuust tuleb ilmsiks ka see, et arendajad pole kodanikualgatust edendavate inimeste nägemuses arvestanud arendustegevusega kaasas käivate probleemidega, vaid lähtunud kitsalt omaenda projekti tulususest ning kitsalt majanduslikest kaalutlustest. Ent ühtede probleemide (töötuse) lahendamine toob kaasa uute probleemide tekke:

„Mina mõtlen, et majanduslik huvi või see tegutsemise huvi ongi meie ühiskonnas sedavõrd reaalsem selle teise kõrval, mis lihtsalt olemist pooldab. Millegi rahule jätmine ja lihtsalt omamoodi elada laskmine ei olegi nagu argument.“ (N Paluküla hiiemägi)