Üle- ja alaharituse mõju töötajate ametialasele mobiilsusele

Töötajate ametialase mobiilsuse uurimise peamiseks eesmärgiks on olnud hinnata üle- ja alaharituse võimalikku mõju töötaja tootlikkusele ning läbi selle ettevõtetele.

Arvestades, et töötajad, kes on oma tööga rahulolematumad ning vahetavad sagedamini töökohti, on väiksema tootlikkusega, saab vastavate näitajate ning üle- ja alaharituse vaheliste seoste põhjal teha järeldusi ka üle- ja alaharituse mõju kohta töötaja tootlikkusele.

Üleharituse ja tööga rahulolematuse seose kohta võib leida tõendeid juba suhteliselt ammusest kirjandusest. Berg (1970) leidis, et üleharitus on üks tugevamatest ja järjekindlamatest teguritest, mis põhjustab madalamatel töökohtadel tööga rahul-olematust. Quinn ja Mandilovich (1975) leidsid samuti, et kõige rahulolematumad oma tööga olid need töötajad, kelle haridus oli töökoha jaoks liiga kõrge. (Burris 1983: 455) Kokkuvõttes vähendavad seega nõutavast kõrgema haridusega töötajate palkamine vastavate ettevõtete tootlikkust. Seega võiks eeldada, et ettevõtted püüavad vältida üleharitud töötajate palkamist (Büchel 2002: 264).

Teisest küljest saab töötajate tootlikkusele anda hinnangu läbi palkade. Inimkapitali teooria kohaselt makstakse töötajatele palka vastavalt nende tootlikkusele ning seetõttu võimaldab haridusele vastavate ja mittevastavate töötajate palkade võrdlemine teha järeldusi erinevuste kohta nende tootlikkuses. Varasemates empiirilistes uurimustes on enamasti leitud, et üleharituse tasuvusmäär on madalam kui nõutava hariduse

tasuvusmäär, kuid siiski positiivne (vt ka ptk 1.3.2). Sellest võib järeldada, et üleharitud töötajad on tootlikumad kui nendega samal töökohal töötavad inimesed, kelle haridus on töökohale vastav.

Seega on erineva hariduse ja töökoha vastavuse seisundiga töötajate tootlikkuse hindamiseks kasutatud lähenemiste puhul saadud tulemused üksteisele vasturääkivad.

Ühest küljest teenivad üleharitud töötajad tänu oma kõrgemale inimkapitali hulgale kõrgemat palka, mis viitab sellele, et üleharitusel on positiivne mõju tootlikkusele.

Teisest küljest näitavad ametialasele mobiilsusele keskendunud uurimuste tulemused, et üleharitud töötajatel on puudusi tootlikkusega seotud näitajatega. (Büchel 2002: 264).

Tegeliku pildi saamiseks oleks seetõttu vajalik uurida üle- ja alaharituse otsest mõju tootlikkusele, kuid seda on tehtud vaid üksikutel juhtudel. Tsang (1987) uuris üle-harituse ja tootlikkuse vahelist seost USA ettevõtete andmete põhjal ning leidis, et üleharitus mõjutab negatiivselt töötajate tootlikkust ning seeläbi ka ettevõtte kogutoodangut. Sellise tulemuseni jõudis ta kahe põhjusliku efekti sidumisel – esiteks leidis ta, et üleharitud töötajad on oma tööga vähem rahul ning teiseks selgus, et nendes ettevõtetes, kus töötajate struktuur on selline, et tööga rahulolu on madalam (sh üleharitute osakaal on suurem), on madalam kogutoodang. (Büchel 2002: 264)

Ülejäänud uurimustes on kasutatud hariduse ja töökoha mittevastavuse ning tootlikkust väljendavate näitajate vahelise seose uurimiseks indiviidide andmeid. Tsang et al.

(1991) ja Hersch (1991) leidsid USA andmete põhjal, et üleharitud töötajad on oma tööga vähem rahul, lisaks näitavad nende ja ka Robsti (1995) uurimuse tulemused, et üleharitutel on kindlamad kavatsused töökohta vahetada, kui nende kolleegidel, kelle haridustase on töökohale vastav. Samuti on mitmetes uurimustes leidnud kinnitust, et üleharitud inimestele on omane madalam töökohaspetsiifiline staaž ning nad vahetavad sagedamini töökohti (näiteks Sicherman 1991, Alba-Ramirez 1993).

Samas leidis Büchel (2002) Saksamaa andmetele tuginedes, et madalat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel ei erinenud üleharitud töötajate rahulolu tööga oluliselt nendest töötajatest, kelle haridus ja töökoht olid vastavuses. Samuti oli üleharitud töötajatel madalat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel oluliselt kõrgem töökohaspetsiifiline

omale töö leidnud, olenemata töö kvaliteedist. Samuti võib olulist osa mängida inimeste vabatahtlik otsus töötada madalamal töökohal, millel on paremad mitterahalised hüved.

Oma leidudest tulenevalt tegi Büchel järelduse, et erinevalt USA kohta tehtud uurimustest on Saksamaal madalamatel töökohtadele töötavad üleharitud töötajad võrreldes teiste töötajatega tootlikumad.

Sloane et al. (1995) leidsid, et kuigi üleharitud töötajad vahetavad sagedamini töökohti, ei paranda töökoha vahetamine sageli nende töökohale vastavuse staatust. Sarnase tulemuseni on jõudnud Alba-Ramirez (1993), kelle uurimuse kohaselt nendest töökohta vahetanud inimestest, kes oma eelmisel töökohal olid üleharitud, olid peaaegu pooled (43%) ka uuel töökohal üleharitud. Seost hariduse ja töökoha vastavuse seisundi muutumise ning töökoha vahetamise vahel on uurinud Šveitsi andmetele tuginedes ka Dorn ja Sousa-Poza (2004), kes leidsid, et nendest töötajatest, kelle hariduse ja töökoha vastavuse staatus oli muutunud üleharitusest töökohale vastavaks, ei olnud töökohta ega ka tööandjat vahetanud 80%.

Osades uurimustes on leitud, et üleharitud on enam ülespoole mobiilsed, st nad liiguvad kõrgematele töökohtadele teistes ettevõtetes või sama ettevõtte siseselt (näiteks Linsley 2005, Büchel ja Mertens 2001). Samuti on leitud, et üleharitud inimesed vahetavad suurema tõenäosusega oma ametiala (näiteks Sicherman 1991). Seda on põhjendatud inimkapitali teooriast lähtudes, et töötades madalamat haridust nõudval töökohal oman-davad üleharitud töötajad üldiseid oskusi, mida nad saavad hiljem üle kanda ka teistele ametialadele, millele nende haridus on vastav. Alaharitud inimesed aga on omandanud enam spetsiifilist inimkapitali ning nemad on uue ametialale asumise osas konservatiivsemad. Alba-Ramirez (1993) leidis, et üleharitud töötajad vahetavad suurema tõenäosusega ettevõttest lahkumisel ka ametiala ning alaharitud töötajatel on suurem tõenäosus liikuda teisele töökohale sama ametiala lõikes.

Koondülevaate üle- ja alaharituse mõju töötaja mobiilsusele käsitletavate uurimuste tulemustest annab tabel 1.6.

Tabel 1.6. Üle- ja alaharituse mõju töötaja mobiilsusele varasemate uurimuste põhjal

Uurimus Riik Sõltuv muutuja Valim

Hersch (1991) USA Tööga rahulolu

naised - -

Suur-britannia Tööga rahulolu

naised (-) (+) Büchel (2002)

Saksa-maa Tööga rahulolu kõik (+) Ametialane mobiilsus

mehed + (-) Hersch (1991) USA Töö otsimine töötades

naised (+) (+) Robst (1995) USA Töö otsimine töötades mehed + (+)

Ettevõtte vahetamine (<1 aasta) + (+) Sicherman

(1991) USA

Ametiala vahetamine (<1 aasta) mehed

+ (+) Töötanud ainult ühes ettevõttes - (-)

Alba-Ramírez (1993)

His-paania Ametiaeg >5 aastat kõik

- (+) mehed (+)

naised (-) mehed + Tsang et al.

(1991) USA Kavatsus töökohalt lahkuda

naised (+) Töö otsimine töötades + (+) Töökoha vahetamine (<1 aasta) (+) + Robst (1995) USA

Ametiala vahetamine (<1 aasta)

mehed

(-) + Ettevõttes töötamise aeg +

Büchel (2002) Kus: „+” ja „-„ näitavad üle- ja alaharituse mõju suunda. „(+)” ja „(-)” tähendavad, et mõju ei osutunud olulisuse nivool 0,05 statistiliselt oluliseks.

Allikas: Verhaest, Omey (2004: 24); autori täiendatud.

Seega näitavad varasemate uurimuste tulemused, et üleharitud töötajad on oma tööga vähem rahul, otsivad töötades aktiivsemalt uut töökohta ning vahetavad sagedamini töökohti. Sellised tulemused viitavad sellele, et üleharitud töötajate tootlikkus on võrreldes haridusele vastaval töökohal töötavate inimestega väiksem. Läbi madalama tootlikkuse aga mõjutavad töötajad negatiivselt ettevõtete tootlikkust ning oma kõrge ametialase mobiilsuse kaudu võivad nad põhjustada tööandjatele suuremaid värbamis- ja koolituskulusid.