Ühistulise panganduse organisatsioonide definitsioon ja tähtsus

Üldiselt aktsepteeritud definitsiooni kohaselt on ühistulise panganduse eesmärgiks koondada liikmete väikesed rahalised ressursid ning anda need laenudena oma liikmetele suuremate investeeringute tegemiseks ja nende tarbimisvõimsuse tõstmiseks (Ward 2006:

3). Ühistulised rahaasutused on sisuliselt kasumit mittetaotlevad organisatsioonid, mis osutavad liikmetele teenuseid omahinna tasemel. Samuti omavad ühistuliste pankade liikmed (kliendid) võrdset hääleõigust ettevõtte tegevussuundade üle otsustamisel.

Nimetatud kaks põhiaspekti eristavad ühistulisi rahaasutusi kommertspankadest. Toodud definitsioon käib üldiselt ühistulise panganduse kohta ning ei täpsusta antud majandusharus erinevatel tasanditel tegutsevate ühistute mõistet, rolli ning nende omavahelisi seoseid.

Esiteks, ühistulise panganduse süsteemi aluseks on esmatasandi ühistud, mis võib jaotada kahte gruppi: hoiu-laenuühistud (savings and credit co-operative) ning krediidiühistud (credit union). Kahe grupi erinevused on pigem ajaloolised kui sisulised. Samuti tuleb rõhutada, et nii hoiu-laenuühistute kui ka krediidiühistute tegutsemispõhimõtted on sarnased (Ward, McKillop 2006b: 3). Hoiu-laenuühistud põhinevad Raifeisseni mudelil, rõhutades liikmete vastastikuse abi tähtsust (Sibbald et al. 2006: 3). Teiste sõnadega on hoiu-laenuühistus tähtis nii hoiustavate kui ka laenavate liikmete olemasolu, kuna teoreetiliselt on hoiustena koondatud liikmete säästud hoiu-laenuühistu peamiseks laenuressursiks. Krediidiühistud põhinevad aga Schulze-Delitzchi mudelil, mille peamine eesmärk on pakkuda kommertspankade kõrval alternatiivset laenuvõimalust (Sibbald et al.

2006: 3). Praktikas kajastub laenuühistu ja krediidiühistu erinevus selles, et hoiu-laenuühistud tegutsevad nn. minipankadena, tegeledes lisaks laenude väljastamisele hoiuste vastuvõtmise, ülekannete teostamise ning muude pangale iseloomulike teenustega.

Krediidiühistud seevastu hangivad laenuressursid peamiselt mitmesuguste fondide vahendusel ning nende tegevuse pearõhk on liikmetele soodsate laenude väljastamisel (Croteau 1951: 525). Siiski samastatakse sageli nii praktikas kui ka teoorias hoiu-laenuühistu ja krediidiühistu mõisted. Näiteks nii Läti (Annual Report 2004: 16) kui ka Leedu (Law on the Amendment ... 2001) nimetavad oma ühistulisi rahaasutusi inglisekeelse mõistega credit union, kuid praktikas on tegemist pigem hoiu-laenuühistutega. Kuna Eesti, Läti ja Leedu ühistulised rahaasutused tegutsevad Raifeisseni mudeli järgi, kasutab autor edaspidises analüüsis esmatasandi ühistulise rahaasutuse kohta mõistet hoiu-laenuühistu.

Hoiu-laenuühistute põhiline eesmärk on motiveerida inimesi säästma ning pakkuda neile mugavat laenuvõimalust mõistlike intressidega. Need põhieesmärgid on rahvusvaheliselt kehtivad juba 1930. aastatest, mil hoiu-laenuühistute organiseerimine sai hoo sisse peaaegu kõigis tsiviliseeritud maades. Teiste seas on hoiu-laenuühistu sellistele sihtidele viidanud Lewis A. Froman (1935: 286). Kolmanda lisaeesmärgina oli tema uurimuses püstitatud

ärikogemuste pakkumine liikmetele läbi ühistegevuse (Froman 1935: 286). Sarnane roll oli ühistegevusel ja ühistupangandusel samal ajajärgul ka Eestis, millele on viidanud endine Toronto Eesti Ühispanga juhataja Hr. Karl Randlaid (1993: 72).

Magister Marje Kõljalg on oma magistritöös välja toonud kolm aspekti, miks hoiu-laenuühistute tegevus on inimestele majanduslikult kasulik (Kõljalg 2001: 45):

1) hoiu-laenuühistud maksavad hoiustajatele protsente, mis ei ole madalamad kommertspankade poolt makstavatest;

2) hoiu-laenuühistute liikmed saavad võtta laenu, mis edendab ettevõtlust, loob uusi töökohti ja suurendab maal elavate inimeste tulu;

3) laenutegevuse kasum, mis muidu läheks kommertspankadesse, jääb hoiu-laenuühistutele, avardades kohalikke arenguvõimalusi.

Toodud kolme aspekti võib autori arvates pidada kaasaegsete hoiu-laenuühistute poolt pakutavateks kasuteguriteks. Professor Mart Sõrg (2007) näeb hoiu-laenuühistutes võimalust ergutada kodumaist säästmist, mis on Eestis antud hetkel oluline, et saavutada vähemalt 5% majanduskasv aastas paarikümne lähema aasta jooksul. See aitaks vähendada ligi kahekordset elatustaseme lõhet Euroopa Liidu teiste liikmesriikide keskmisega võrreldes. Kuna hoiu-laenuühistud aitavad läbi kõrgete hoiuseintresside ergutada säästmist, on seeläbi võimalik suurendada investeeringuid. Seejuures jääks hoiu-laenuühistutes ringlev raha Eestisse. Lisaks tuleb mainida, et hoiu-laenuühistud on usaldusväärsed rahaasutused, kuna erinevalt paljudest kommertspankadest pole Eestis viimase 15 aasta jooksul pankrotistunud ükski hoiu-laenuühistu (Ibid.).

Ka rahvusvahelises teoreetilises kirjanduses rõhutatakse just säästmise ergutamist hoiu-laenuühistu peamise ülesandena. Märgitakse, et hoiu-hoiu-laenuühistu suudab seda teha kommertspankadega võrreldes efektiivsemalt ja kvaliteetsemalt. Põhjused selleks on näiteks tihe liikmetevaheline sotsiaalne side, individuaalne lähenemine liikmele, pakutav äri-, finants- ja ühistegevusalane koolitus jt. (Ward 2006: 4). Ward ja McKillop (2006b: 14) on lisaks säästmise soodustamisele näinud hoiu-laenuühistute kasulikkust ka mõistlike laenuvõimaluste loomises tänu akumuleeritud säästudele, raharingluse soodustamises tänu

liikmete vastastikuse abi põhimõttele ning liikmetele finants- ja finantsjuhtimisalase hariduse ja koolituse võimaldamises.

2006. aasta veebruaris Raplas peetud hoiu-laenuühistute konverentsil tõi ühistegevuse praktik majanduskandidaat Andrus Ristkok välja viis peamist argumenti, millega saab tänapäevases kontekstis põhjendada vajadust hoiu-laenuühistute järgi (Ristkok 2007):

1) elanikkonna harimine ja harjutamine finantsinstrumentide ja -institutsioonidega ümber käima;

2) rahaasutuste viimine elanikkonnale lähemale;

3) rahvusliku rikkuse väljavoolu pidurdamine;

4) alternatiivse raharinglusvõrgustiku loomine;

5) rahvusliku panganduse taasloomine.

Mainitud kodu- ja välismaiste autorite seisukohti kokku võttes tuleb hoiu-laenuühistute kasulikkust näha seega peamiselt neljas aspektis:

1) kodumaise säästmise ergutamine, mis võimaldab teha suuremaid investeeringuid, saada laene ettevõtluse arendamiseks ning uute töökohtade loomiseks;

2) rahvusliku rikkuse väljavoolu pidurdamine ja rahvusliku panganduse taasloomine läbi alternatiivse raharinglusvõrgustiku;

3) elanikkonna ettevõtlus- ja ühistegevusalane koolitus, finantsalase teadlikkuse tõstmine;

4) rahaasutuste viimine elanikkonnale lähemale.

Hoiu-laenuühistute keskühistu on kõrgema astme ühistu, mille liikmeteks on hoiu-laenuühistud. Keskühistu võib tegutseda ühistupangana või hoiu-laenuühistute assotsatsoonina (liiduna). Kummalgi juhul on keskühistu tegevuse rõhk erinevatel tegevussuundadel. Samas on mõlemat liiki keskühistute liikmeskond enamasti kattuv, mistõttu on otstarbekas vaadelda nende omavahelisi seoseid.

Nii rahvusvahelises plaanis kui ka kodumaal on diskuteeritud ühistupanga ja laenuühistute assotsatsooni ülesannete üle. Eesti kontekstis on välja pakutud, et

hoiu-laenuühistute liidu tegevus peab olema suunatud ühistegevuse poliitika ja strateegia väljatöötamisele, seadusliku baasi arendamisele, hoiu-laenuühistute huvide esindamisele ja lobitööle, statistika ning aruandluse koordineerimisele, monitooringule, auditeerimisele, koolitusele, nõustamisele, tootearendusele ja turundusele. Ühistupanga (või kommertspangana tegutseva link-panga) ülesanneteks oleks kontode ülalpidamine, arvelduste teostamine, pangateenused, likviidsuse tagamine, krediidiressursi haldamine, hoiuste tagamine läbi vastava fondi, laenude garanteerimine ja usaldusväärsuse kindlustamine (Kõljalg 2001: 57). Seega tegeleks hoiu-laenuühistute assotsatsoon liikmes-ühistute avaliku esindamise ning süsteemi sisemise tegevuse koordineerimisega ning ühistupank võimaldaks hoiu-laenuühistutel pakkuda selliseid finantsteenuseid millega ühistud ise toime ei tule, et olla võrdväärseks konkurendiks tegutsevatele kommertspankadele. Sarnane jaotus on üldjoontes aktsepteeritav ka rahvusvaheliselt ja sellise süsteemi rakendamise vajadust nähti näiteks Kanadas juba 1950. aastatel (Croteau 1951: 525). Siiski, tekib küsimus, kuidas peaks hoiu-laenuühistute assotsatsoon ja ühistupank olema omavahel seostatud.

Eesti seadusandlus (Krediidiasutuste seadus 1999) jätab hoiu-laenuühistute assotsatsooni tegevuse sätestamata ning määratleb ainult ühistupanga kui krediidiasutuse tegevuse.

Reaalselt tegutseb kodumaal Eesti Hoiu-laenuühistute Liit, mis tegutseb hoiu-laenuühistute assotsatsooni põhimõttel (Liikmed 2006). Samuti tegeleb Eesti Hoiu-Laenuühistute Liit liikmes-ühistute hoiuste tagamisega ning otsitakse võimalusi laenude garanteerimiseks.

Leedu Hoiu-laenuühistute keskühistu seadus paneb nii assotsatsooni kui keskühistu kohustused Leedu Hoiu-laenuühistute Keskühistule (Law on the Amendment ... 2001).

Siiski on Leedu hoiu-laenuühistud asutanud oma esindus- ning sisekontrolli-institutsioonina Leedu laenuühistute Assotsatsooni. Praktikas on Leedu Hoiu-laenuühistute Assotsatsooni kanda jäetud ühistegevuse ja hoiu-Hoiu-laenuühistute tegevusstrateegia väljatöötamine, seadusandlik lobby-töö ja hoiu-laenuühistute ühishuvide esindamine (Kredito unijose teikiamos ... 2005). Lätis tegutseb samuti hoiu-laenuühistute assotsatsoon, kuid seadusandlikult pole ette nähtud keskühistu asutamise võimalust, mis lubaks HLÜdel pakkuda keerukamaid pangateenuseid. Samuti pole olnud märgata

hoiu-laenuühistute initsiatiivi selle eraalgatuslikuks asutamiseks. Selle põhjus peitub ilmselt asjaolus, et hoiu-laenuühistute seadusejärgne tegevusvaldkond on piiratud ainult hoiustamise ja laenamisega ning seetõttu ei suudaks nn. laenuühistute hoiu-laenuühistu tuua oma tegevusega erilist lisaväärtust. Ainuke hetkesituatsiooni arvestav keskühistu kasutegur oleks Läti hoiu-laenuühistute vahel rahaliste vahendite allokatsiooni teostamine, kuid samas saab sellega hakkama ka hoiu-laenuühistute assotsatsoon.

Croteau (1951: 525) on pidanud efektiivseks sellist lahendust, et ühistupank tegutseks hoiu-laenuühistute assotsatsooni osakonnana. Analoogse lahenduse on väljapakkunud ka Marje Kõljalg oma magistritöös (2001: 56). Käesoleva töö autor peab antud lahendust sobivaks, kuna pole mõtet asutada kahte kattuva liikmeskonnaga ühistut. Piisab kui luua hoiu-laenuühistute liit, mida juhivad hoiu-laenuühistud. Liit omakorda asutaks ja oleks sajaprotsendiliseks omanikuks hoiu-laenuühistuid teenindavas link-pangas. Eesti puhul võiks selline samm olla mõistlik, kuna see aitaks mööda saada Krediidiasutuste seaduses sätestatud nõudest, et ühistupanga saavad asutada vähemalt 50 isikut. Sellist hulka elujõulisi hoiu-laenuühistuid ning teisi ühistegelisi ettevõtteid on hetkel Eestis raske ette kujutada. Pigem on reaalne saada hoiu-laenuühistutel ühiselt kokku kommertspanga asutamiseks nõutav algkapital.

Lisaks hoiu-laenuühistute assotsatsooni- ja ühistupanga-vahelise kompetentsi määratlemisele on oluline täpsustada keskühistu- ja liikmes-ühistute vaheline ülesannete jaotus. Sellel teemal on arvamust avaldanud ja kirjutanud Kambja Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees Linda Sossi (2007) ning samuti käesoleva töö autor (Roos 2007). Iirimaa kogemusi on analüüsinud McCarthy et al. (2000: 6-7). Kanadas 1950. aastatel üleskerkinud kompetentsi probleeme on kirjeldanud Croteau (1951: 528). Domineeriv arvamus on, et hoiu-laenuühistud peaksid püüdma pakkuda iseseisvalt niipalju teenuseid kui võimalik ning keskühistu ülesandeks jääks tegeleda suuremahuliste teenustega (arveldused, internetipank, sularahaautomaadid, sisekontroll jne.).

1.4. Ühistulise panganduse seadusandlik määratlus arengu