Õpiku kasutamise metoodilised võimalused

Õpik “Sulle, õpetaja!” pakub erinevaid kasutusvõimalusi. Kindlasti sobiks see nii põhiõppematerjaliks pedagoogidele mõeldud keelekursustel kui ka lisamaterjalina eesti keele täiendõppe raames ning samuti humanitaarala üliõpilaste keeleõppes. Õpikut saab edukalt kasutada ka selveõppekabinettides ja individuaalselt keelt õppides, kuna see sisaldab rohkesti enesekontrolli elementidega suulisi ja kirjalikke ülesandeid. Eesti keele tasemeeksami ettevalmistamist toetavad tõhusalt õppetunnid “Kordame õpitut”. Kordamisharjutustes on kasutatud eksamiülesannetega metoodiliselt sarnaseid ja kesktasemele kohaseid küsimusi ja tekste. Kordamiseks mõeldud harjutustes on kokku võetud temaatiliselt tähtsaim sõnavara ja keelendid, kirjutamis- ja rääkimisoskust arendavad ülesanded ning tekstid loetu mõistmise kontrolliks.

Muukeelese kooli õpetajatele suunatud keelekursused, kus suhtlusõpikut põhivahendina kasutatakse, võivad olla traditsioonilised: 2-3 korda auditoorset õppetööd nädalas, ühekorraga 2-3 akadeemilist tundi 1-2 semestri vältel. Keelekursuste raames pakume õpikuga töötamiseks teisigi variante. Nn “Õpetajate laupäevakool”, kus eesti keelt õpitakse kord nädalas laupäeviti 4 akadeemilist tundi ühekorraga näiteks 34 nädala jooksul (nädalate hulka võib sõltuvalt vajadusest ja huvist varieerida). Sellise õppevormi eeliseks on osalise keelekümbluse metoodika võimalik kasutamine ning see, et kursuse kuulajaile saab anda pikemaid, arendavamaid ja keerulisemaid iseseisvaid töid. Samas on pingelise töö kõrvalt küllaltki raske pühendada täiendõppele üks puhkepäev nädalas. Nn “Hommikukoolis”

toimuks eesti keele tund iga tööpäeva hommikul enne õpetaja oma tundide algust. Eeliseks on pidev kokkupuude keelega ja järjepidevus, puuduseks – 1 tund on liiga lühike aeg, samuti nõuab selline õppeviis tugevat enesedistsipliini. Kindlasti oleks soovitatav erinevate kursusevariantide raames läbi viia nn kultuurikümblus, kus õppijatel on keeleõppe ühe osana täita ka kultuuriprogramm: muuseumi-, teatri- ja näitusekülastused, kohtumised ja (pedagoogilised) arutelud eestlastest kolleegidega, eestikeelse ilukirjandusega tutvumine (nt Wikmani poisid), kultuuriteemaliste õpimappide koostamine, jms.

Heal tasemel keeleoskust pole võimalik tagada ainult ühe keeleõpikuga, selleks on vajalik teadmiste ammutamine eripärastest õppevahenditest ja teadlik keelepraktika arendamine.

Meie õpiku ülesanded on koostatud nii, et nad aitavad õppijal vajadusel oma mittetäielikku keeleoskust kompenseerida, kutsudes üles kasutama erinevaid kompensatsioonistrateegiaid.

Seda pakub meediavormide pidev jälgimine, sõnaraamatute, grammatika käsiraamatute jt mõistmiseks vajalikke abivahendite kasutamine. “Sulle, õpetaja!” suunab õppijat lugema Õpetajate Lehte, Haridust, kuulama haridussaateid raadiost, vaatama asjakohaseid telesaateid. Hoolimata võimalikest ettetulevatest keeleraskustest ja –vigadest, peaks õpikukasutaja niimoodi ka ettenägematutes situatsioonides hakkama saama.

Õpik võimaldab arvestada õppijate erinevat keeletaset, sest keelekursuste kuulajate rühmad on väga harva keeleoskuselt homogeensed. Sageli on rühmas koos nooremad ja vanemad, aktiivsed ja passiivsed, iseseisvad ja sõltuvad, ratsionaalsed ja emotsionaalsed, rohkem ja vähem kogenud õppijad, seega võib rühm ka muude näitajate osas olla väga heterogeenne.

Õppeprotsessi õnnestumise seisukohalt on oluline olla teadlik õppijate iseärastest ja võimaluste piires arvestada nendega (Pedastsaar 2005).

Nõrgema keeleoskusega õpikukasutajad peaksid enne suhtlusülesannete juurde asumist läbima piisava eeltöö keelendite ja sõnavaraga. Õpiku põhimaterjali omandamine ja iseseisev töö peaks kulgema loovalt ja jõukohasuse printsiipi arvestades, seega kasutada võiks lihtsustatud suhtlusteemasid ja –ülesandeid. Õpetaja osa õppeprotsessis ning ühisõppe roll on tunduvalt suurem, kui tugevamate õppijate puhul. Vaheetapid võiksid olla positiivse tagasiside saamiseks lühemad ja tunnimaterjal täpsemini struktureeritud (vt joonis 6 lk 67).

Tugevama keeleoskusega õppija eeldab, et nii õpistrateegia ja väljundi valik kui ka materjali jaotus arutatakse koos õpetajaga läbi. Rohkem keskendutakse individuaalsetele püsiülesannetele, mis reeglina toimuvad kogu kursuse vältel, nt kindla suunitlusega õpimapi koostamine. Rakendatakse reaalseid kutsetööga seotud väljundeid – projekte, tõlkeid, loovtöid, haridusalaseid konverentse jms. Tugevama taseme puhul on suurem ka erinevate õpirežiimide valik. Keeleõppega kaasneb mahukas ja süvakäsitlusega kultuuriprogramm.

Õpikumaterjali oskuslikult kasutades on võimalik saavutada ka õppijate erinevate tasemete puhul rühmas kõrge õpimotivatsioon ning kiire edasiminek.

Nõrgem kesktase Tugevam kesktase

Kõrgtaseme madalam aste Ühine probleemi püstitamine

Suurem/piisav eeltöö keelenditega olenevalt suhtlusülesandest

Õpistrateegiate arutamine ja valimine

Õpiku põhimaterjali loov omandamine. Suhtlusülesanded lihtsamad.

Individuaalsete püsiülesannete valimine õppeperioodiks

portfoolio põhimõttel Jõukohased õpikuvälised

iseseisva töö ülesanded.

Väljundi valik. Reaalsed kutsetööga seotud väljundid /tõlked, prospektid, projektid/.

Vaheetapid lühemad positiivse

tagasiside saavutamiseks. Õppetööväline kultuuriprogramm.

Õpetaja osa suurem koostöös õppuritega.

Erinevate õpirežiimide valik.

Probleemi arutamine / Suuline ja kirjalik väljund / teema lõpetamine/

Joonis 6. Erineva tasemega õppijate arvestamise võimalused

Kokkuvõtlikult on suhtlusõpiku kriteeriumid, õpisisu ja metoodilised võimalused välja toodud järgmisel leheküljel, tabelis nr 1.

Kriteeriumid Õpisisu Keeleõppija eelised suhtlusnõudluse

arvestamine

õpik on õpetajakeskne, ergutatakse diskuteerimist oluliste

motivatsioon motivatsiooni, õpihuvi kasvatav õpiku problemaatika, struktuur ja otsiv/avastav õpistrateegia

õppuri aktiveerimist taotleb nii õppematerjal (üllatavad, pisut šokeerivad, vaidlust ärgitavad tekstid) kui ka õppetegevuse eesmärgistamine ning õpirežiimi

õpik suunab õppijat/õpetajat tundi tooma oma kogemust, koolis läbi viidud küsitluste, intervjuude tulemusi jms

õpik õpetab avaldama oma arvamust.

diferentseerimine õpik sisaldab erineva raskusastmega autentset

õpik annab põgusa ülevaate Eesti koolikultuurist ning erinevate aegade kooliuuendajatest

avardab silmaringi

avatus sootsiumile, panus meediale

suhtlusülesanded suunavad õppijat lugema Õpetajate Lehte, Haridust, vaatama TV-d (asjakohaseid saateid), kuulama tele- ja raadiosaateid

viib õpetaja kurssi Eestis toimuvaga

õpimapi koostamine õppija poolt võimaldab keeleõpet kasutamisega nagu oma Õpetajate Lehe koostamine, pedagoogilise

tulevikku suunatus “Klassiruumi eesti keel” sisaldab keelendeid õppetunni

läbiviimiseks

annab õpetajale julguse eestikeelsete tööjuhendite kasutamiseks

refleksioon õpik õpetab kriitiliselt tagasi vaatama oma keeleõppe

saavutustele, puudustele, leidma võimalusi õppetöö tulemuslikkuse ja suhtlusvalmiduse

saavutamiseks.

õpetab õppima, oma tööd kriitiliselt hindama

Tabel 1. Suhtlusõpiku kriteeriumid, “Sulle, õpetaja!” õpisisu ja metoodilised võimalused