Tartu Ülikool
Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond Ajaloo ja arheoloogia instituut
Aare Kartau
SENATI ROLL HILISES ROOMA VABARIIGIS Magistritöö
Juhendaja: dotsent Mait Kõiv
TARTU
2018
2
Sisukord
Sissejuhatus ... 4
Töö eesmärk ... 4
Töö ülesehitus ... 4
Antiikallikad ... 5
Sekundaarkirjandus ... 7
1. Poliitiline korraldus hilises vabariigis ... 9
1.1. Erinevate sotsiaalsete klasside osalus riigijuhtimises ... 9
1.2. Senatus consultum ... 10
1.3. Senati roll sõjalistes konfliktides ... 11
2. Magistraatide ja senati sümbioos. Cursus Honorum ... 13
2.1. Kvestor ... 14
2.2. Tribuun ... 16
2.3. Ediil ... 18
2.4. Preetor ... 19
2.5. Konsul ... 20
2.6. Tsensor ... 22
2.7. Diktaator ... 22
3. Valimiskorraldus ... 25
3.1. Comitia centuriata ... 25
3.2. Comitia tributa ... 27
3.3. Concilium plebis ... 28
4. Optimates versus Populares ... 30
4.1. Poliitilise võitluse algus. Vennad Gracchused. ... 30
3
4.1.1. Tiberius Gracchus ... 31
4.1.2. Gaius Gracchus ... 33
4.2. Mariuse ja Sulla võimuvõitlus. Cinna ja Carbo terror. ... 35
4.2.1. Gaius Marius ... 35
4.2.2. Liitlassõda ... 37
4.2.3. Cornelius Sulla ning populaaride terror ... 37
4.3. Poliitilise võitluse kõrghetk. Pompeius, Crassus, Cicero ja Caesar. ... 39
4.3.1. Ülestõusud... 39
4.3.2. Pompeius ja Crassus ... 40
4.3.3. Cicero esiletõus ... 40
4.3.4. I Triumviraat ... 42
4.3.5. Kodusõja mõjud ning Caesari diktatuur ... 43
4.4. Optimaatide ja populaaride võitluse lõpp. Teine Triumviraat. ... 44
5. Senati mõjutamine ... 46
5.1. Üksikisik vs senat ... 46
5.2. Lubadused toetajatele ... 47
6. Korruptsioon ... 49
6.1. Altkäemaksud ... 49
Kokkuvõte ... 53
The role of the Senate in the Late Roman Republic ... 55
Bibliograafia ... 57
Lisad ... 62
4
Sissejuhatus Töö eesmärk
Käesolev magistritöö jälgib senati rolli ja selle muutumist Rooma hilise vabariigi perioodil.
Senatiga integreeritult vaatleb autor kogu Rooma vabariigi lõpuperioodi poliitilist maastikku, mis oli väga mitmekülgne ning mida mõjutasid erinevad tegurid. Rooma senati kõrval on töö läbivaks teemaks poliitiline võitlus optimaatide ja populaaride vahel, ilma milleta ei saa hilist vabariiki iseloomustada. Samuti ei saa tähelepanuta jätta erinevaid vahendeid, millega mõjutati Rooma poliitikat.
Töö peamiseks eesmärgiks oleks välja tuua Rooma hilise vabariigi poliitilise võitluse eripärad ning analüüsida erinevate antiikallikate abil sel perioodil senati rolli ja tähtsust. Veel peab autor oluliseks analüüsida Rooma vabariigi kolme poliitilist võimu omavat riigiorganit: magistraate, rahvakoosolekut ja senatit, ning leida nende tegevuses seoseid. Lisaks on vaatluse all, kuidas mõjutas senat ning sellesised konfliktid Rooma hilise vabariigi poliitikat ning milline mõju Rooma vabariigi arengule oli optimaatide ja populaaride vahelisel konfliktil.
Töö keskendub ajaperioodile alustades Tiberius Gracchuse reformiplaanidest ning lõpetades II Triumviraadi loomisega, ehk kaudselt 133. aastast 43. aastani eKr. Seega käsitleb käesolev töö kogu optimaatide ja populaaride võitluseperioodi.
Töö ülesehitus
Esimeses peatükis vaatleb siinkirjutaja senati mõju erinevatele klassidele ning rolli poliitiliste otsuste tegemisel.
Teises peatükis analüüsib autor Rooma vabariigis kehtinud poliitilist ülesehitust. Peamise tähelepanu saab cursus honorum ehk magistraatide ametiredel. Ükshaaval analüüsib autor lühidalt igat magistraadiametit.
Kolmandas peatükis peatub autor lühidalt Rooma vabariigi valimistel. Eristatud on tsenturiaalne komiits, tribunaalne komiits ja plebeide rahvakoosolek.
5
Neljandas, kõige mahukamas peatükis vaatleb autor üldist populaaride ja optimaatide võitluse ajalugu, keskendudes mõlema poole juhtfiguuride tegevusele. Autor on jaotanud hilise vabariigi perioodi neljaks osaks. Esimene alapeatükk käsitleb poliitlise võitluse algust, analüüsib vendade Gracchuste reforme ning populaaride ja optimaatide parteide tekkimist. Teine alapeatükk keskendub Mariuse ning Sulla konfliktiderohketele võimuperioodidele. Kolmas alapeatükk kujutab Rooma hilise vabariigi kõige aktiivsemat sisepoliitilist võitlusperioodi, mil tegutsesid sellised suurmehed nagu Gnaeus Pompeius, Marcus Crassus, Marcus Cicero ja Julius Caesar.
Neljandas alapeatükis analüüsib autor lühidalt poliitilise võitluse lõppu Octaviuse võimuletulekuga.
Viies peatükk kujutab viise, kuidas üksikisikud said senatit mõjutada ning selle võimust mööda vaadata, kuues peatükk aga keskendub Rooma hilise vabariigi poliitika pahupoolele. Käsitlusele tuleb korruptsioon ning altkäemaksude andmine ja võtmine poliitikute vahel.
Antiikallikad
Rooma senat on olnud oluliseks tugipunktiks sellele, kuidas kujunes välja Rooma riik. Üsna erinevalt on aga antiikautorid iseloomustanud senati rolli, jäädes sageli eriarvamusele selles, kui oluline see institutsioon Rooma ühiskonnas ikkagi oli.
Uurides Rooma hilise vabariigi ajalugu, tuleb tõdeda, et allikmaterjali on palju. Säilinud algallikate hulk ning kvaliteet hilise vabariigi perioodi kohta on kahtlemata märkimisväärne, arvestades et tegu on ligi kahe tuhande aasta taguste materjalidega. Olulisemad töös kujutatud sündmustega kaasajal elanud autorid on Gaius Sallustius Crispus, Macus Tullius Cicero, Titus Livius ja Diodorus Siculus.
Gaius Sallustius Crispuse olulisim teos, “Catilina vandenõu”, kirjeldab Sallustiuse silmade läbi 63. aastal Lucius Sergius Catilina poolt korraldatud vandenõud. Tema teine olulisem teos, mida käesolevas töös on kasutatud on “Histories”. Sellest tööst on säilinud aga vaid fragmendid, kuid see ei vähenda selle infoküllust poliitilise võitluse koha pealt. Tema kolmas siinkasutatud teos on
“Bellum Iugurthinum”. Sallustiuse teostest peegelduvad ka tema poliitilised eelistused ning populaaride vaated. Tema stiil on lakooniline ning range. Sallustius on senati suunas kriitiline.
6
Teine olulisem kaasaegne autor on Marcus Tullius Cicero – oraator ning riigimees, kes oli poliitlises võitluses iseenda kangelane. Cicero oli senati autoriteedi kindel kaitsja. Ta põlgas populaaride laastavat tegevust konservatiivse vabariigi hävitamisel. Sageli oli ta aga oma kirjades senati vastu sarkastiline, eriti, kui senati enamus temaga lahkarvamusel oli. Tema kõige väärtuslikum allikmaterjal ongi tema säilinud kirjavahetus, mis ulatub 900 kirjani. Eriti suure poliiitlise tähtsusega on tema mahukas kirjavahetus sõbra Atticus Pomponiusega. Olulised on ka tema traktaadid ja kõned. Kogu tema pärand on asendamatuks allikaks Rooma vabariigi lõpp- perioodi kohta. Eriti arvestades tema enda olulisust toimunud sündmustes. Cicero teosed on mitmekülgsed ning meisterliku stiiliga. Kuid neist peegeldub paratamatult tema kõrge enesehinnang ja egoism.
Kolmandaks oluliseks autoriks on Titus Livius, kuulsa “Ab Urbe condita” autor. Hilise vabariigi kohta saame peamiselt infot tema osaliselt kadunud tekstidest, mis on liidetud kogumikku
“Periochae” nime all. “Periochae” on heaks kogumiks tänu kronoloogiliselt seatud faktidele.
Seal ei kajastu aga eriti Liviuse enda hinnanguid.
Neljas kaasaegne autor on Diodorus Siculus. Tema suurtöö on “Bibliotheca Historica”, kuid ka see on kahjuks katkendlik ning viimased osad, mis oleksid just antud perioodi kohta olulised, pole säilinud. Katkendid lõpevad Catilina vandenõu kirjeldamisega.
Järgmine oluline autor, Plutarchos, on juba keisririigi-aegne ajaloolane, kelle suurteos on kreeka ja rooma riigimeeste “Paralleelsed elulood”. Sealt leiab põhjalikud biograafiad erinevate Rooma hilise vabariigi riigimeeste kohta. Hinnangute andmises on Plutarchos sageli kahetine. Tema eesmärk on olnud kirja panna võimalikult põhjalikud elulood.
Kreeka ajaloolase Aleksandria Appianuse “Histories” sisaldab viite raamatut kodusõdade kohta.
Need on kirjutatud arvatavasti 2. sajandi keskel pKr. Tegu on põhjalike teostega, mis iseloomustavad hilise vabariigi konflikte. Antud töö seisukohalt on autor kasutanud nelja esimest raamatut. Appianus on aga tuntud kui faktidega liialt leebelt ümber käiv autor, seega tuleb tema töid tavapärasest kriitilisema pilguga vaadata. Ta avaldab palju oma arvamust, olles üsna subjektiivne. Senatist on ta üsna halval arvamusel, kirjeldades seda sageli negatiivselt, näiteks argliku, võhikliku ja valelikuna.
7
Suetonius, märkimisväärne keisririigi-aegne rooma ajaloolane, esitab oma “De Vita Caesarum”- is keisrite biograafiaid, keskendudes nende huvipakkuvatele eraelulistele tegudele, sageli liialdades. Antud töö kontekstis on kasutatud Caesari ja Augustuse biograafiat. Senati suhtes on üsna negatiivne, peab seda saamatuks ja ebalevaks.
Üheks olulisemaks keisririigi-aegseks autoriks on Cassius Dio ning tema teos “Historia Romana”. See koosneb 80-st raamatust. Antud töö kontekstis on olulisemad raamatud 30-47.
Cassius Dio töös kajastub tuntavalt fakt, et ta on ise senaator, lausa 220. aasta consul suffectus.1 Ta peab senatit targaks ning ühtsemaks ja võimsamaks kui see teisi allikaid arvestades tegelikult oli. Cassius Dio idealiseerib liigselt senatit, pidades seda õigluse võrdkujuks. Peab senatit ka Julius Caesari vastu algselt tugevaks, kuid peale Caesari võitu kodusõjas Dio arvamus senatist mõnevõrra langeb.
Lisaks on vähemal määral kasutatud materjale järgnevatelt antiikautoritelt: Velleius Paterculus, Quintus Cicero, Plinius Noorem, Tacitus, Florus, püha Hieronymus.
Sekundaarkirjandus
Käsitluste seast on üheks sisukamaks teoseks Lily Ross Taylori “Party Politics in the Age of Caesar”. Taylor analüüsib huvitavalt hilise Rooma vabariigi valimisi ning poliitilisi erinevusi optimaatide ja populaaride tegevuses. Teine autor, kes põhjalikumalt Rooma poliitilist elu lahkab, on Taani ajaloolane Henrik Mouritsen, teoses “Politics in the Roman Republic”. Uus- Meremaa ajaloolane Ronald Syme on sügavalt analüüsiv ning vabariigi lagunemise suhtes väga kriitiline. Tema “The Roman Revolution” lahkab sügavalt Rooma vabariigi langust ning keisririigi teket. Ameerika klassiku Erich S. Grueni “The Last Generation of the Roman Republic” hoiab Syme-ga võrreldes tagasihoidlikumat joont, kuid on põhjalikum. Gruen-i raamat on aktuaalsem ning seda oli meeldivam lugeda. Julius Caesari kohta on samuti väga põhjaliku teose: “Life of a Colossus. Caesar”, kirjutanud sõjaajaloolane Adrian Goldsworthy.
Hilise vabariigi üldise ülesehituse koha pealt on parim teos “The Breakdown of the Roman Republic”. Selle autor on klassikalise filoloogia professor Chrostpher S. Mackay. Tema poolt on
1Ametiajal tagasi astunud või hukkunud konsuli asemel ametiaasta lõpuni tema kohale määratud järglane. (Brill’s New Pauly).
8
siin töös kasutatud veel teistki teost “Ancient Rome. A Military and Political History”, mis vaatleb kogu Antiik-Rooma ajalugu.
Antiigiajaloolaste trio Mary T. Boatwright, Richard Talbert ja Daniel J. Gargola poolt on käesolevas töös kasutatud kahte käsitlust: “The Romans. From Village to Empire” ja “A brief history of the Romans”. Mõlema puhul on tegemist aktuaalsete ning ülevaatlike käsitlustega, mis hõlmavad kogu Rooma ajalugu. Samuti on ülevaatlik prantsuse ajaloolaste Marcel Le Glay, Jean-Louis Voisin ja Yann Le Bohec-i koguteos “A History of Rome”.
Töös on kasutatud ka kolme eesti keelde tõlgitud käsitlust. Neist esimesena võib esile tuua alles mullu eestikeelsena ilmunud klassikalise filoloogia professori Mary Beardi “SPQR. Vana-Rooma ajalugu”. Beard kirjeldab kaasahaaravalt kogu Rooma ajalugu, keskendudes hilise vabariigi perioodile. Teiseks eestikeelseks teoseks on Nõukogude ajaloolase Nikolai Maškini ülevaatlik
“Rooma ajalugu”, mis on sündmuste kronoloogilisel kirjeldamisel korralik teos. Viimase eestikeelse käsitlusena on kasutatud kirjastuse Odamees “Tsivilisatsioonide teejuhi” sarjas avaldatud Jean-Noel Roberti “Rooma”.
9
1. Poliitiline korraldus hilises vabariigis
Mõistmine, kuidas kellavärk nimega Rooma senat toimib, võib esmapilgul tunduda keeruline, kuid kogu süsteem oli üles ehitatud üsna lihtsatel ja arusaadavatel printsiipidel. Tänasel päeval neid vaadates ei pruugi need küll tunduda sugugi õiglased, ning Rooma kodanikku üksikisikuna arvestades, polnud need tegelikult õiglased ka tollal. Riigi juhtimine oli selgelt rikaste roomlaste pärusmaaks. Pleebs2 oli vaene ning neil puudus ka ambitsioon poliitikas kaasa lüüa, kuni Tiberius Gracchuse esiletõusuni.
Rooma hilise vabariigi perioodil hakkas poliitiline võim keskenduma üha enam üksikisikute kätte. Poliitiliselt oli Rooma vabariigi viimane sajand demokraatia pidev allakäik. Seevastu tollane ajaloolane Sallustius on oma “Histories” maininud, et Rooma riik saavutas oma tipp- perioodi Servilius Sulpiciuse ja Marcus Marcelluse konsulaadi ajal 51. aastal eKr.3 Ta seletab seda sellega, et kogu Gallia oli tolleks hetkeks vallutatud4 Huvitav vaatenurk sel samal perioodil elanud ajaloolase poolt. Sallustius ise kirjutas selle teksti umbes samal ajaperioodil, ning tema silmad ei näinud enam geograafiliselt kõige suuremat Rooma riiki keiser Hadrianuse valitsusajal.
Kui Sallustius mõtles oma väite all midagi muud kui Rooma geograafilist suurust, siis käesoleva töö autor Sallustiuse väitega nõustuda ei saaks, ning oleks seisukohal, et 50-ndateks aastateks oli Rooma vabariigi võim juba mandunud ning vajas vaid ühte dekaadi, et tuua kaasa vabariigi lagunemise. Pigem võiks Rooma vabariigi kõrgajaks pidada perioodi peale II Puunia sõda, kui Vabariik ei vaevelnud veel sisepoliitiliste konfliktide käes, mis seda 2. saj. lõpus lõhestama hakkasid.
1.1. Erinevate sotsiaalsete klasside osalus riigijuhtimises
Roomas oli võim senati ja rahva käes. Või nii pigem esmapilgul tundub, kuna Rooma vabariigi sümboliks oli SPQR (Senatus Populusque Romanus) ehk Rooma Senat ja Rahvas.5 Lihtrahvas sai riigijuhtimisest osa võtta komiitside ehk rahvakoosolekute läbi. Kasutusel olnud valimissüsteemid muutsid aga vaesema rahva hääle sisuliselt kasutuks. Aga siiski oli juriidiliselt
2Kollektiivne termin kõigi Rooma linnakodanike kohta, välja arvatud patriitsid. (Brill’s New Pauly).
3 Edaspidi on mõeldud kõiki aastarve eKr. Vastasel juhul on teisiti märgitud.
4 Sallustius, Histories. 1. 9. Kogu Gallia, välja arvatud sood, kuhu polnud Caesari sõjaväel juurdepääsu. Sallustius tõdeb sealsamas, et vabariik käitus kõige kõrgema moraalsuse ja üksmeelega teise ja kolmanda Puunia sõja vahel (Kaudselt 2 saj eKr esimesel poolel).
5 Brill’s New Pauly.
10
tegemist demokraatiaga. Alates 139. aastast lex Gabinia tabellaria seadusega, muudeti hääletamised salajaseks.6
“Plebeid ja Rooma Senat olid sageli üksteisega tülis, mis puudutas seaduste jõustumist, võlgade mahaarvamist, maade jagamist või magistraatide valimist”7. Nii alustab 1. sajandi (pKr) Kreeka ajaloolane, Aleksandria Appianus oma Historia Romania Kodusõdade esimest raamatut.
Olukord peale Tiberius Gracchuse surma polnud kindlasti riigis idülliline. Peale 133. aasta sündmusi tekkinud populaaride8 ja optimaatide9 vahekord pani ka lihtrahva suhted valitseva eliidiga käärima.
Peale nobiilide ja pleebsi, kuulusid Rooma kodanike hulka ka Ratsanikud ehk n.ö. teine klass.
Nad olid sageli jõukamad kui nobiilid, kuid hoidsid tihti poliitikast eemale. Üks põhjus sellele võis olla otsese kokkupuute puudumine igapäevase poliitilise tegevusega, kuna suurem osa Ratsanike klassist elas Rooma linnast eemal. Syme väidab, et ratsanikud eelistasid mugavust, tähelepandamatut võimu ja kasumit, vastandudes senaatori koormatega.10 Polnud ju vaja pururikkal Rooma kodanikul riskida ebameeldivuste ja ohtudega, mis eriti hilise vabariigi perioodil senaatoreid ohustasid.
1.2. Senatus consultum
Senat oli Rooma vabariigis de jure vaid nõuandev institutsioon. Siiski oli selle mõju poliitikas väga suur. Et riigis enamat korda saata, seda valitseda, kasutas senat magistraatide ja riigi juhtimiseks määrust, mille nimetus oli senatus consultum.11
Kuidas senat senatus consultum-i välja andis? Magistraat, kes senati kokku kutsus, küsis senatilt aktuaalse probleemi lahendamiseks nõu. Ei piisanud, et senat andis ühe või teise nõuande, vaid nende otsus registreeriti määruseks. See “nõuandev” määrus ehk senatus consultum polnud
6 Plinius Noorem, 3. 20.
7 Appianus, 1. 1.
8 Hilise Rooma Vabariigi poliitikud, kes kuulutasid, et nad tegutsevad rahva toetusel ja huvides. (Brill’s New Pauly).
9 Rooma juhtiv klass. Nimi tulenenud sõnast optimus, mis tähendas “parimat”. (Brill’s New Pauly).
10 Syme 1971, 13.
11 Ametlik otsus, millega Rooma Senat andis nõu või instruktsioone magistraatidele. (Brill’s New Pauly).
11
formaalselt käsk ega otsus. Senati roll oli siiski vaid nõu anda. Kuigi omandas see de facto senati käsu võimu, millele magistraadid ja väejuhid allusid.12
Senatus consultum-i läbi sai senat oma häälele täidesaatva mõju anda. Seda kasutati pea igas valdkonnas, kus senat soovis midagi otsustada. Gruen mainib, et seoses 75. aasta tribuuniameti reformiga, ei oleks konsul saanud ettepanekut rahvakoosoleku ette tuua ilma, et seda poleks toetanud senatus consultum.13
Senatus consultum-ist oli mõjukam määrus, mida nimetati senatus consultum ultimum-iks. Seda kasutati vaid siis, kui riiki ähvardas äärmine hädaoht. Näiteks andis senat selle välja 100. aastal, et konsulid Gaius Marius ja Lucius Valerius kaitseksid vabariiki ning suruksid maha rahvatribuun Gaius Saturninuse ja preetor Gaius Glaucia verise tegevuse.14 Sallustius mainib 63.
aasta juhtumit, kui, seoses Catilina vandenõu ja Manliuse sõjaväe kogumisega, otsustas senat anda konsulitele Cicerole ja Antoniusele suurim võim ehk senatus consultum ultimum. Sallustius väidab, et see on suurim võim mida senat Rooma kõrgemale riigiametnikule anda saab. Ta loetleb ette senatus consultum ultimum-i poolt magistraadile antavad volitused, millele tavapäraselt neil ilma rahvakoosoleku otsuseta juurdepääsu polnud: valmistada ette sõjavägi, pidada sõda, hoida vaos liitlasi ja kodanikke, olla kodus ja sõjaväljal ülima sõjalise ja kohtuvõimu kandja.15
1.3. Senati roll sõjalistes konfliktides
Senati põhiline teguviis, kuidas nad said sõjalises konfliktis osaleda, oli spetsiaalsete sõjaliste volituste andmine kõrgemale magistraadile, kui otsustati, et vabariik on hädaohus ning selle lahenduseks pole muud võimalust kui relvastatud tegevus. See määrus oli eelnimetatud senatus consultum ultimum.
Seda määrust kasutati senati poolt üsna sageli. Näiteks kui Gnaeus Carbo oli peale laastavat tegevust Roomas Sitsiiliasse põgenenud, andis senat Pompeiusele sõjalised volitused teda jälitada ning tappa.16 Kui Pompeius veel Sitsiilias oli, toimetati talle senati määrus, mis kohustas
12 Boatwright 2004, 136-137.
13 Gruen 1995, 27.
14 Appianus, 1. 28.; Goldsworthy 2006, 122.
15 Sallustius, Bellum Catilinae. 29.
16 Livius, Periochae. 89. Sealjuures polnud Pompeius imperium-it valdavas magistraadiametis.
12
teda Aafrikasse seilama ja Gnaeus Domitiuse vastu sõda pidama.17 Senat, kuigi olles de jure nõuandev organ, andis siiski välja määruseid ja käske sõjapidamiseks.
72. aastal, orjade ülestõusu ajal, saatis senat mõlemad konsulid, Lucius Gelliuse ja Cornelius Lentulus Clodianuse lahingusse. Plutarchos kirjeldab, et see toimus, nagu oleks käimas olnud mastaapne sõjakäik.18
121. aastal kasutas Lucius Opimius esimese konsulina diktaatorlikku võimu, hoidmata ise seda ametit. Elu lõpus vihatud mees lasi tappa ilma kohtuotsuseta ligi 3000 Gaius Gracchuse toetajat.19 Kogu süüd ei saa siiski äärmusliku sõjategevuse toimumises ning relvil näiliselt riigi kaitseks välja astumisel magistraatidele suunata. Livius toonitab, et just senat oli otsustanud saata sõjavägi Aventinuse künkale Gaius Gracchuse toetajaid maha suruma.20 Magistraadid ei saanud senati nõuandeid eirata, vastasel juhul oleks tema valitsemisaasta kujunenud väga vaevarikkaks.
Ka rahu sõlmimisel Roomaga sõjas olnud riikidega, oli vaja senati korraldust. Imperium21-iga magistraat pidi enne senatiga läbi rääkima, kui sai rahulepinguga nõustuda. Näiteks konsul Calpurnius Bestia, kes oli ülemjuhatajaks sõjas Jugurtha vastu, sõlmis Numiidia kuningaga rahuleppe, ilma, et senat sellega nõustunud oleks. See tekitas Roomas suurt pahameelt.22
Senati roll Rooma hilise vabariigi sõjapidamises oli väga tuntav. Ilma senati korraldusteta sõjakäike ei peetud. 50-ndate aastate alguses, seoses Caesari võimuletulekuga, väheneb senati osa sõjanduse otsuste tegemisel märgatavalt. Nende “nõuandvad” korraldused enam Caesari silmis tähtsust ei omanda.
17 Plutarchos, Pompeius. 11. 1.
18 Plutarchos, Crassus. 9. 6-7. Konsulid said siiski häbiväärselt lüüa ja senat valis uueks väejuhiks Crassuse.
19 Plutarchos, Gaius Gracchus. 18. 1.
20 Livius, Periochae. 61.
21 Militaarne võim kõrgemate riigiametnike käes. (Brill’s New Pauly).
22 Livius, Periochae. 64. Sama juhtus ka Aulus Postumiusega, kes sai lahingus lüüa ning sõlmis Juhurthaga Roomat häbistava leppe, mida senat ei ratifitseerinud.
13
2. Magistraatide ja senati sümbioos. Cursus Honorum
Senatil endal polnud otsest võimu riigis ise midagi korraldada. Nende eest teostasid Rooma vabariigis avalikku võimu riigiametnikud, kelle ühine ametinimetus oli magistraadid.
Magistraadid ja senat on võrdelised mõisted, kuna ilma üheta ei saanud teist eksisteerida. Kõik magistraadid olid senaatorid23 ja kõik senaatorid olid samas olnud kunagi magistraadid. Senati juhendav ja nõuandev roll oli aga väga oluline. Ilma senati poolehoiuta, kus avaldasid oma arvamust kõik Rooma riigi mõjuvõimsamad isikud, oli pea võimatu riigis midagi korda saata.
Kuna rahvakoosolekud polnud alalised poliitika mõjutajad, ning ka magistraadid olid ametis vaid aasta, oli senati roll alalise poliitilise mõjutegurina väga tähtis.
Magistraadid tegutsesid kollegiaalselt. Igal magistraadil oli õigus oma kolleegist erinevat arvamust avaldada.24 See rivaliteet nende vahel lõi võimaluse mitmekülgseks kuid ühtlaseks riigivalitsemiseks. Iga tavamagistraat25 hoidis ametit enda käes ühe aasta. See välistas võimu kogunemise ühe isiku kätte liiga pikaks ajaks ning seega aitas vältida türanniat ja ainuvõimu. See pealtnäha ideaalne süsteem hakkab aga 2. sajandi lõpus kokku varisema. Rooma vabariigi viimased sada aastat lõhuvad poliitilise süsteemi, mis oli ligi 400 aastat pea veatult eksisteerinud.
Rooma vabariigis kehtis magistraatide ametiredel ehk cursus honorum. See kujutas endast süsteemi, mille järgi ametnikud pidid konsulini pürgides käima. Vabariigi alguses oli see kohati kaootiline26, kuid selle fikseeris 180. aastal lex Villia annalis-ega rahvatribuun Lucius Vilius Annalis. Cursus honorum sai kindla struktuuri, ametitele seati vanuselävend ning kinnitati nende pidamise kindel järjekord.27 Hilisemalt tegi suurema cursus honorum-i reformi Cornelius Sulla 81. aastal. Ta suurendas senaatorlike magistraatide28 ja vähendas tribuunide võimu.29 Peale teda reformisid magistraatide ametiredelit veel Pompeius ja Crassus 70. aastal30 ja Caesar 45. aastal.31
23 Välja arvatud tribuunid.
24 Robert 2010, 93.
25 Mitte tsensor ega diktaator.
26 Mackay (2009, 17.) väidab, et 200. aasta paiku hoidsid poliitikud vahel enne konsuli- kui preetoriametit.
Boatwright jt. (2006, 81.) mainivad, et see juhtus ka 400. ja 300. aastatel.
27 Livius, Ab Urbe Condita. 40. 44.
28 Kvestor, kuruulne ediil, preetor ja konsul.
29 Appianus, 1. 100.
30 Sallustius, Bellum Catilinae. 38. 1.; Livius, Periochae. 97.
31 Cassius Dio, 43. 47. 1.
14
Üldjoontes nägi magistraatide ametiredel välja järgnev. Cursus honorum algas kvestoriametiga.
Sellega lunastas ühtlasi värske poliitik endale koha senatis.32 Siinkohal tuleb aga märkida, et kvestoriks saamiseks pidi kodanik olema läbinud kohustusliku kümneaastase sõjaväeteenistuse ning olema kohtulikult karistamata.33 Järgmiseks sai kvestoriameti läbinud poliitik valida, kas suunduda traditsioonilist teed mööda edasi ning pürgida kuruulseks ediiliks või Rooma poliitilise eliidi poolt põlatud rahvatribuuniks. Ediiliamet polnud aga kohustuslik vahesamm, et pürgida preetoriks. Küll aitas sellest tulenev võimalik populaarsus kaasa tulevikus kõrgemate ametikohtade saamisele. Tribuuniameti valimine andis kõrgemasse ametisse püüdlemiseks tugeva tagasilöögi. Seega valisid senaatorid ediili tee.34 Järgmisena avanes võimalus kandideerida preetoriks. Preetor oli kõrgem magistraadiamet. Sellega kaasnes ka imperium.
Preetoriameti järel jäi traditsioonilises cursus honorum-is astuda viimane aste – konsul.
Konsuliamet andis võimaluse saada ka kahte ametisse, mis jäid standardsest cursus honorum-ist välja: tsensoriks ning äärmisel juhul diktaatoriks.35
2.1. Kvestor
Kvestor oli esimene ametipost cursus honorum-il. Nagu varem mainitud, oli selle ameti pidamine eelduseks senatisse pääsemiseks ehk senaatoriõiguste saamisel. Kvestorid valiti comitia tributa kaudu, järjekorras viimaste magistraatidena.36 Oma ametivande andsid nad Saturni templis.37. Varemalt oli Roomas valitud kaheksa kvestorit.38 Lex Cornelia annalis määras, et igal aastal valitakse 20 kvestorit Samas määras Sulla ka, et kvestoriametisse kandideerimiseks ei pea kandidaat maksma.39 Mary Beard märgib, et peale Sulla reforme loeti kvestor automaatselt senatisse kuuluvaks ega pidanud tsensori nõusolekut tema senatisse lisamiseks ootama.40 Caesar viib kvestorite arvu viimaks 40-ni.41
32 Beard 2017, 30. Tsensor kinnitas poliitiku senatisse. Kuna tsensorid polnud iga-aastased ametnikud, pidid vastsed kvestorid peale oma ametiaja lõppu ootama uute kvestorite ametisse asumiseni, et nad senaatoriteks määrataks.
33 Robert 2010, 93.
34 Boatwright jt. 2006, 81. Tribuuniks saamisel pidi patriits oma staatuse hülgama ning plebeiks hakkama.
35 Mackay 2004, 17.
36 Cassius Dio, 39. 7. 4.
37 Appianus, 1. 31. 1.
38 Livius, Periochae. 15. Enne 267. aastat oli olnud veel neli kvestorit.
39 Tacitus, 11. 22. Maksmine kvestorikoha eest tuli poliitikasse tänu 44. aasta konsuli Publius Cornelius Dolabella ettepanekule.
40 Beard 2017, 202.
41 Cassius Dio, 43. 47. 2.
15
Kvestoriaeg oli aastane, kuid oli tavaks, et kvestor jääb provintsi sama kaua kui sinna määratud juhtiv magistraat. Näiteks, kui Gaius Gracchus oli oma kvestoriajal Sardiinias, jäi prokonsul Lucius Aurelius Orestes senati soovil sinna kauemaks kui üks aasta. Arvati, et Gracchus jääb samuti peale aastat Sardiiniasse, kuid ta otsustas teisiti. Kohe kui tema ametikohustuse aasta lõppes, naasis ta, nagu Plutarchos mainib, kõigi üllatuseks, tagasi Rooma. Ta pidi selle tõttu senatile aru andma ning kohtu ette astuma.42 Ühegi seaduse järgi Gracchuse teguviis aga illegaalne polnud. Tegu oli siiski vaid traditsiooniga.
Kvestori peamine ülesanne oli mõnes Rooma provintsis tegeleda majanduslike küsimustega ja arvetepidamisega. Nad pidid ka makse sisse nõudma. Peamiselt tegeleti ikkagi Rooma huvides.
Kui Cicero oli kvestorina Sitsiilias, valitses Roomas viljapuudus. Tema püüdluseks oli täiendada Rooma viljavarusid, millega ta sai ka hakkama.43 Kvestori kohustuseks oli provintsis oldud aja kohta teha ka kirjalikult kokkuvõte oma väljaminekutest.44 Siiski polnud kvestorid vaid rahandusametnikud, vaid pidid provintsides sageli ka asehaldurite – kas prokonsuli või preetori45 alluvuses sõjalistes konfliktides osalema. Populaarist väejuht, Quintus Sertorius määrati 91.
aastaks kvestoriks Gallia Cisalpina-sse. Kuna Liitlassõda pani kogu riigi ärevasse seisukorda, pidi Sertorius vägesid värbama ning relvi hankima.46 Kvestoril olid küll kindlad kohustused, kuid tegutsemisväli oli provintsides siiski lai.
Kvestori ametikohta võttis eriti tõsiselt optimaat Cato Noorem. Kui tal oli võimalus kvestoriks kandideerida, tegi ta seda vaid enne põhjalikult selle ametiga seotud seadusi üle uurides. Alles siis, kui ta kõike ametist tulenevat mõistis, esitas ta oma kandidatuuri. Kuna ta oli põhjalikult seadustega tutvunud, ei suutnud ta taluda, et ametit nii loiult täidetakse. Cato tegutses kvestorina põhjalikult, nõudes välja ja makstes tagasi juba ammusest ajast tekkinud võlgu. Plutarchos mainib, et kvestoriamet sai tänu Cato hoolikusele ja punktuaalsusele prestiižseks ametipostiks.47
42 Plutarchos, Gaius Gracchus. 2. 3-5. Gaius ei saanud selle eest mingit karistust, osalt oma hea kõneoskuse tõttu.
43 Plutarchos, Cicero. 6. 1. Kuigi ise pidas Cicero enda teeneid selles aspektis tähtsamaks, kui keegi teine Roomas.
44 Plutarchos, Tiberius. 6. 1.
45 Ehk imperium-iga magistraadi/eksmagistraadi.
46 Plutarchos, Sertorius. 4. 1. Sertorius oli provintsis militaarse tegevusega suurepäraselt hakkama saanud.
47 Plutarchos, Cato Noorem. 16. 1; 17. 1-3.
16
2.2. Tribuun
Rooma vabariigi poliitilises süsteemis tuleb eristada rahvatribuuni ja sõjatribuuni. Selles peatükis käsitletakse esimest. Viimane oli puhtalt militaarne ametikoht. Igal aastal valiti concilium plebis- e kaudu kümme rahvatribuuni. Ametisse võisid kandideerida vaid plebeid. Tribuunid olid oluliseimad magistraadid, kellel polnud imperium-i kasutusõigust.48
Rahvatribuuni amet oli oma olemuselt mõjukas vahend Rooma poliitilisel maastikul. Mackay on seisukohal, et neid ei saa üldse magistraatideks nimetada, vaid nad on pigem rahvaesindajad.49 Nad ei kuulunud ka klassikalisse cursus honorum-isse. Nende püha kohustus oli lihtrahvast teiste magistraatide, kaasaarvatud konsulite, ülekohtu eest kaitsta ning nende tegevust kontrollida, vetostades seaduseid, mida rahvale sobivaks ei peetud. Nad loodi, et poliitiline võim riigis poleks vaid senati käes.50 See andis tekitas poliitikasse sekkumisel mõnel määral tasakaalu pleebsi ja aristokraatide vahel. Tribuunidel oli ka ametist tulenev kaitse. See amet oli puutumatu ja püha, sest ta oli rahva esindaja.51
Sulla tegi oma 81. aasta reformidega rahvatribuunist põlatud riigiameti. Optimaadina soovis ta tribuuniameti võimu võimalikuks väikeseks kahandada. Ta võttis neilt õiguse algatada seaduseelnõuid, vähendas nende vetoõigust ning määras selle, et tribuuniametis olnud kodanikud ei tohi endam kuhugi kõrgemale riigiametisse kandideerida.52 Pompeius taastas tribuunide volitused, mida Sulla oli drastiliselt limiteerinud.53
Sageli toetusid populaaride juhid võimuletulekul just tribuunidele. Rahvatribuuni amet oli populaaride poliitiliste eesmärkide saavutamisel üheks peamiseks tugisambaks. Kuulsamad populaaridest tribuunid hilise Rooma hilise vabariigi ajal olid tõenäoliselt vennad Tiberius ja Gaius Gracchus, kelle tegevusega sai poliitiline võitlus alguse. Samas kõik tribuunid polnud populaarsete vaadetega. Igal ametiaastal oli tavaliselt vähemalt üks optimaatide vaadetega või optimaatide poolt kinni makstud tribuun, kuna nende vetostamisõigus oli tegur, mida ka aristokraatliku partei esindajad soovisid Rooma poliitikas ära kasutada. Kui kasvõi üks tribuun
48 Boatwright jt. 2004, 62.
49 Mackay 2009, 20.
50 Appianus, 1. 1.
51 Plutarchos, Tiberius Gracchus. 15. 2-3. Appianus, 1. 13.
52 Beard 2017, 203-204.
53 Velleius, 2. 30. 4.
17
seaduseelnõu vetostas, jäi see katki. Enamuse arvamus ei lugenud. Ühel tribuunil oli võim, mis tühistas teiste tahte. Näiteks vetostas Tiberius Gracchuse maaseadust senatipooldajast tribuun Marcus Octavius.54 Peale Octaviuse võib nimekamate optimaatidest tribuunidena esile tuua näiteks 91. aasta tribuun Marcus Livius Drususe, kes tegeles sellega, et senati volitusi tugevdada.55 Oluline oli ka Titus Annius Milo, kes aitas 50-ndate keskpaigas optimaatidel Clodiuse vastu võidelda.56
73. aasta rahvatribuun Gaius Licinius Macer kirjeldab rahvale oma kõnes olukorda riigis. Ta ütleb, et tribuunide võim, mis on lihtrahva vabaduste kaitsmise ainsaks relvaks, on niivõrd kahandatud ja löögi all. Rahvas ise hoiab konsulite ja senati võimu ülimana. Tema jutust tuleneb, et rahvas peaks senati isevaldsusele vastu seisma. Ta näitab Pompeiust mehena, kes võiks rahvast juhtida ning tribuunide võimu taastada.57
Vabariigi lagunemise taustal ning selleks põhjuseid otsides, võib tõdeda, et tribuunidel oli selles üsna suur roll. Nad tegutsesid sageli kaootiliselt ning senati võimu õõnestades. Cassius Dio mainib, et tribuunid olid Catilina vandenõu ajal olnud valmis täielikult senati võimu ja positsiooni kukutama ning endale seeläbi suuremat võimu saama.58
Julius Caesar oli populaarina tribuuniameti toetaja ning nendele toetuja. See väljendub läbi tema poliitilise karjääri. Suetonius mainib, et Caesar aitas sõjatribuunina kaasa neile, kes soovisid taastada Sulla poolt kahandatud rahvatribuunide võimu.59 Tribuunide võim tõusis paralleelselt Caesari võimuga. Näiteks Clodius Pulcher saatis Cicero eksiili, taastades seaduse, mis keelas Rooma kodanike hukkamise ilma kohtuotsuseta.60 Varasematel kümnenditel poleks keegi Roomas selle pealegi tulnud, et tribuun võiks pater patriea tiitlit kandva austatud senaatoriga nii käituda. Kuid Caesari võimule oli ka tribuunide seas vastaseid. Näiteks rahvatribuun Lucius Caecilius Metellus üritas Caesari vastu tegutseda.61
54 Plutarchos, Tiberius Gracchus. 10. 1-5. Algselt olid Gracchus ja Octavius sõbralikes suhetes olnud. Poliitiline võitlus tegi neist aga vaenlased.
55 Livius, Periochae. 71. Drususe tegevus viis aga lõpuks Liitlassõjani.
56 Livius, Periochae. 104.
57 Sallustius, Histories. 3. 34. 12-23.
58 Cassius Dio, 37. 26. 2.
59 Suetonius, Caesar. 5.
60 Livius, Periochae. 103.
61 Plutarchos, Caesar. 35. 6-10.
18
Plutarchos on tribuuni ametikoha suhtes üsna kriitiline, mainides, et tribuuni tugevus seisab pigem negatiivsuses kui positiivsuses. Tribuunide tähtsus seisneb vaid selles üksikus tribuunis, kes ei anna oma nõusolekut ja vetostab.62 Plutarchos nimetab ka ediiliametit tribuunist kõrgemaks.63Arvatavasti mõtles ta selle all ediiliameti kõrgemat prestiiži. Tegelikkuses omandas tribunaat poliitikas suuremat rolli kui ediil. Clodiuse tribunaati peab Plutarchos hilise vabariigi lõpu kõige häbiväärsemaks sündmuseks. Konsul Caesari abiga patriitsiseisusest plebeiks langetatud Clodius, kes oli varem tema naist häbistanud, sai tribuuniks vaid tänu sellele, et Caesar tahtis tema abil Cicerot taltsutada.64 Hiljem sai sarnasel viisil tribuuniks Publius Cornelius Dolabella.65
2.3. Ediil
Rooma vabariigis eristatakse kuruulseid66 ja plebeiliseid ediile. Mõlemaid valiti algselt kaks, kuid Caesari reformiga valitakse kaks ediili patriitside seast ja neli plebeilist ediili.67 Kuruulsed on olulisemad ning neid valis comitia tributa. Plebeilised ediilid on madalamad ning need valitakse concilium plebis-e poolt.68 Need kesksed riigiametnikud tegutsevad rahvale meelelahutuse ja mängude korraldamisega.69 Kuruulsed ediilid korraldasid suuremaid mänge ja pidustusi. Sageli võeti eesmärgiks surnud esivanemate auks suurejoonelisi pidustusi korraldada, isegi kui see lahkunud pereliige oli juba aastakümneid surnud. Selle abil saadi rahva toetust järgneva ameti jaoks.70 Plebeilised ediilid korraldasid näiteks Ludi Megalenses-e pidustusi.71 Edukas ediiliameti pidamine andis riigimehele prestiiži, mis aitas tal tulevikus kõrgemasse ametisse pürgida. Cicero mainib, et 56. aasta preetori Marcus Aemilius Scauruse ediiliaega mäletatakse positiivselt, see annab talle suuremad võimalused konsulivalimistel.72 Samuti oli Julius Caesari ediiliaeg olnud suurejooneline. Ta tõi rahva ette 320 gladiaatoripaari,
62 Plutarchos, Cato Noorem. 20. 3.
63 Plutarchos, Marius. 5. 1.
64 Plutarchos, Caesar. 14. 16-17.; Plutarchos, Cato Noorem. 33. 3-4.
65 Cassius Dio, 42. 29. 1.
66 Kuruulne sai oma nime kurviliste jalgadega tooli järgi, millel kõrgemad magistraadid istusid. (Encyclopaedia Britannica).
67 Cassius Dio, 43. 51. 3.
68 Plutarchos, Marius. 5. 1.
69 Cicero, ad Att. 9. 12.
70 Taylor 1961, 30-31. Caesar oli seda strateegiat kasutanud.
71 Cassius Dio, 43. 48. 4.
72 Cicero, ad Att. 4. 16. Scaurus siiski konsuliks ei saanud. Teda süüdistati korruptsioonis.
19
teatrietendusi, rongkäike ja avalikke bankette. Oma eelkäijatest oli ta ediilina palju väljapaistvam.73 Cassius Dio märgib, et koos Caesariga oli samal aastal74 ediiliks ka tema hilisem kolleeg konsulina, Marcus Bibulus. Tema sõnul oli Bibuluse ja Caesari väljaminekud osalt ühised olnud, kuid Bibulus jäi siiski Caesari varju, nagu hiljem ka konsuliajal.75
Ediili väljaminekud olid suured, kui taheti ennast rahvale heast küljest näidata. Ediiliks kandideerija pidi olema märkimisväärselt rikas. Kui üks Caesari mõrva vandenõulastest, Servilius Casca ediiliks kandideeris, siis keegi küsis temalt: “Kuidas sa, hea sõber, nii äkitselt rikkaks said, et ediiliks kandideerida?”76 Aga edukas võis olla ka tagasihoidliku ametiajaga.
Cicero oli oma ediiliajal vähe kulutanud, kuid see ei takistanud tema tõusu kõrgemasse riigiametisse.77
2.4. Preetor
Preetor oli Rooma vabariigis prestiižne amet. Seda juba seetõttu, et preetoril oli õigus imperium- ile. See oli ka madalaim riigiamet, kuhu valiti comitia centuriata kaudu.78 Sulla reformiga tõusis preetorite arv kaheksani, hiljem veel kahekordistas seda Caesar.79 Preetoritel oli mitmeid ametiülesandeid. Nad juhatasid erinevaid kohtuid80, ning valimisi.81 Osad tegelesid ka välispoliitikaga.82 Nende kui kõrgemate riigiametnike kodudes peetakse ka religioosseid riituseid.83 Preetoritel oli ka muid hüvesid. Näiteks kui Pompeius tahtis peale edukat sõjakäiku Aafrikas triumfi, oli Sulla sellele vastu seisnud. Triumf oli seaduse järgi lubatud vaid preetoritele ja konsulitele.84
Kõige väärtuslikum oli esimese preetori ehk linnapreetori ametikoht. Praetor urbanus oli Roomas poliitiliselt tähtsuselt kolmas isik peale konsuleid. Cicero näiteks sai valimistel esimena
73 Plutarchos, Caesar. 5. 9.
74 65 eKr
75 Cassius Dio, 37. 8. 1-2.
76 Plutarchos, Brutus. 15. 3. Ka Appianus mainib seda (2. 115.)
77 Cicero, de Officiis. 2. 17. 59.
78 Boatwright jt. 2006, 40.
79 Cassius Dio, 43. 51. 4.
80 Cicero, ad Att. 9. 12.
81 Appianus, 1. 28.
82 Davies jt. 2010, 13.
83 Plutarchos, Caesar. 9. 7.
84 Plutarchos, Pompeius. 14. 1. Pompeius polnud veel piisavalt vana, et olla isegi senaator.
20
preetoriks ning seega määrati praetor urbanus-eks.85 Antiikkirjanduses on mitmeid viiteid, kus ollakse pettunud, et ei saada linnapreetori ametit. Näiteks üks hilisemaid Caesari mõrvareid, Gaius Cassius Longinus, olevat olnud väga solvunud ja vihane, et Caesar oli Marcus Junius Brutuse linnapreetoriks nimetanud.86 On reaalne, et Cassius oli komiitisil valitud esimesena, kuid selleks hetkeks oli Caesari mõjuvõim seoses valimistega väga tugevaks muutunud. Sarnast juhtumit võib näha ka mõned aastad varem, kui Marcus Caelius Rufus oli olnud samuti vihane, et Caesari valikul ei osutunud tema praetor urbanus-eks. Caesar oli eelistanud tema kolleegi Gaius Treboniust.87 Sisuliselt kaotasid hilise vabariigi lõpus valimised oma mõtte, sest Caesar nimetas ise magistraate ametisse.88
Peale ametiaasta lõppu pidi preetor mõnda Rooma provintsi propreetorina valitsema minema.89 Preetorid tõmbasid liisku, et saada endale valitsemiseks provints.90 Preetori amet jäi senaatorit kogu eluks mõjutama, isegi kui ta konsuliks valituks ei saanud. Plutarchos toob välja, et Pompeius valis endale abiliseks Sitsiilia piraatide vastu võitlemisel 24 meest, kes olid preetorina ametis olnud.91
Tugevad preetorid võisid oma mõjuvõimuga ohustada isegi konsuleid. Plutarchos kirjutab, et Pompeius ja Crassus pelgasid võimu, mille saaks Cato, kui ta valitakse preetoriks. Nad olevat kartnud, et ta suudab preetorina konsulite võimu nõrgestada. Seetõttu oli Pompeius halbu oomeneid lugenud, mille tõttu ei saanud valimist samal päeval jätkata. See andis Crassusele ja Pompeiusele aega valijatele pistist pakkuda, nii, et Catot preetoriks ei valitudki.92
2.5. Konsul
Konsuliameti kohta on antiikkirjanduses kindlasti kõige rohkem märkmeid. Seega teamegi sellest, viimasest ning tähtsaimast tavapärase cursus honorum-i astmest enim. Konsul oli Rooma
85 Plutarchos, Cicero. 9. 1. Varasemalt olid linnas preetorite asemel valitsenud linnaprefektid.
86 Plutarchos, Brutus. 7.; Appianus, 2. 112. 1.
87 Cassius Dio, 46. 45. 4.
88 Cassius Dio, 43. 51. 3.
89 Plutarchos, Cato Noorem. 46. 3. Asehaldurina provintsi valitsemine oli sageli promagistraatidele majanduslikult väga tulus.
90 Cicero, ad Att. 1. 13.
91 Plutarchos, Pompeius. 26. 2.
92 Plutarchos, Cato Noorem. 42. 1-4.
21
vabariigi poliitikas tähtsaim isik. Tema kohustus oli vastutada kogu Rooma poliitilise süsteemi toimumise eest. Konsulite järgi arvestati ka aastaid.
Kui kuningavõim oli moraalselt alla käinud, valisid senaatorid endale kaks aastase ametiajaga valitsejat.93 Esimesteks Rooma Vabariigi konsuliteks olid Roomas kuningavõimu kukutanud Lucius Iunius Brutus ja Lucius Tarquinius Collatinus.94 Seega valiti juba vabariigi algusest peale igaks aastaks traditsiooniliselt kaks konsulit. Konsulid valiti rahvahääletusel, comitia centuriata kaudu. Nagu ka preetorite puhul, oli esimesena valitud konsul tähtsam.95 Iga poliitiku tippeesmärgiks oli saada sellesse kõrgemasse riigiametisse. See õnnestus aga vaid üksikutel.
Riigimees võis olla õnnelik, kui ta sai ühe korra olla konsuliks, sest heitlus kohtade pärast oli tugev, ning paljud poliitilises elus aktiivsed riigitegelased ei saanud kunagi ihaldatud ametit.
Seevastu õnnestus mõnel suurmehel, näiteks Gaius Mariusel või Julius Caesaril, mitmeid kordi konsuliametit pidada.96 Tavaliselt juhtus mitmekordne konsulaat riigis kriitilistel aegadel või ebatraditsiooniliste kokkulepete käigus. Lex Cornelia annalis-ega keelas Sulla 10 aasta jooksul samasse riigiametisse kandideerimise.97 See reegel kaotas hilise vabariigi lõpus oma tähtsuse, nagu paljud teisedki seadused.
Magistraadid valiti kuus kuud enne ametisse asumist. Valitud konsul ehk consul designatus sai selle aja jooksul ametiga kohaneda, kuna temalt küsiti senatis ka rohkem arvamust.98
Kõige täpsemad ja otsesemad andmed konsulivalimistest on tänapäeval saadaval läbi Cicero kirjade. Cicero kirjutab oma sõbrale Titus Pomponius Atticusele konsuliks kandideerimisest, kus toob välja vastaskandidaadid ja analüüsib nende ja enda võimalusi ametisse pääsemiseks.99 Väikese konsuliks kandideerimise “õpiku” koostas ka Marcus Tullius Cicero vend Quintus. Ta märkis sinna üles juhised ning näpunäited, kuidas Marcus konsuliks valitud saaks.100
Konsulite võim oli siiski piiratud. Vahel esines aga ka erandeid. Catilina vandenõu ajal said konsulid Cicero ja Antonius erakorralised volitused ehk senatus consultum ultimum. See võim
93 Sallustius, Bellum Catilinae. 6. 7.
94 Livius, Ab Urbe Condita. 60. 3.
95 Boatwright jt. 2006, 40.
96 Caesar oli viis korda konsuliks, Marius seitse.
97 Appianus, 1. 100.
98 Cicero, ad Att. 14. 9.
99 Cicero, ad Att. 1. 1.
100 Quintus Cicero, De petitione consulatus.
22
anti konsulitele vaid olukorras, mil vabariik oli ohus. Erakorraline võim konsulitele oli suurim võim, mida senat sai riigiametnikule anda. Konsulid ei pidanud erivolituste käigus rahvakoosolekult ülima sõjalise ja kohtuvõimu kasutamiseks luba küsima.101
2.6. Tsensor
Tsensor oli ülevaatlik magistraadiamet, mis valiti iga viie aasta tagant ning nende ametiaeg kestis traditsiooniliselt 18 kuud. Ühe nende peamise tegevusena, korraldasid tsensorid rahvaloendust.
Näiteks tsensorite tegevusena registreeriti 114. aastal 394 336 kodanikku.102
Tsensorite kohus oli senatisse uusi liikmeid kinnitada ja neid eemaldada. Tsensorid Lucius Caecilius Metellus ja Gnaeus Domitius Ahenobarbus eemaldasid sensoritena senatist 32 liiget.103 Crassus oli 65. aastal tsensoriks, tema ametiaeg jäi Plutarchose sõnul vähemärgatavaks. Ta ei teinud senatis kohustuslikku revisjoni, Ratsanike kontrolli ega rahvaloendust.104 Ratsanikud pidid tsiviilellu sisenedes tsensorite ees oma sõjateenistusest ette kandma, et saada pensionile.
Tsensorid otsustasid, kas autasustada või karistada.105 Ka Cicerol oli plaan tsensoriks kandideerida.106 Hääletati, et Caesar saaks elu lõpuni tsensori volitused.107
2.7. Diktaator
Diktaator oli erandlik amet Rooma poliitilisel maastikul. Sinna ametisse võis saada vaid konsuliameti läbinud roomlane. Hilise Rooma vabariigi perioodil eksisteeris kaks diktaatorit:
Lucius Cornelius Sulla ja Gaius Julius Caesar.
Sulla kuulutas ennast 81. aastal diktaatoriks. Seda ametit polnud kasutatud 120 aasta108 vältel.
Plutarchos väidab, et diktaatoriks kuulutamine aitas Sullal end mineviku ja tuleviku pattude eest kaitsta.109 Sulla pani 79. aastal ootamatult oma diktaatorivõimu maha ning lahkus poliitilisest
101 Sallustius, Bellum Catilinae. 29. 2-3.
102 Livius, Periochae. 63.
103 Livius, Periochae. 62.
104 Plutarchos, Crassus. 13. 1.
105 Plutarchos, Pompeius. 22. 4.
106 Cicero, ad Att. 4. 2.
107 Cassius Dio, 44. 5. 3.; samuti Velleius, 2. 68. 5.
108 Appianus (1. 98.) väidab ekslikult, et 400 aastat oli eelmisest diktaatorist. Velleius Paterculus kinnitab, et vahe oli 120 aastat. (Velleius, 2. 28. 2.)
109 Plutarchos, Sulla. 33. 1.
23
elust.110 Siiski oli ta selleks ajaks oma reformidega Rooma Vabariiki põhjalikult muutnud.
Mäletades Sulla diktaatoriperioodi, vihati ja kardeti edaspidi seda ametit.111
Julius Caesar nimetati diktaatoriks112 viis korda. Varem polnud see amet olnud kellegi käes tervet aastat.113 Varsti nimetati Caesar eluaegseks diktaatoriks. Plutarchos nimetab seda türanniaks. Senini oleks võinud seda monarhiaks kutsuda, kuid Caesar tegi sellest endale alalise ameti.114 Cicero, kes oli küll Caesari populaarsete vaadete vastu, kirjutab Atticusele üsna positiivsel toonil Caesari diktaatoriks nimetamisest.115 Teisalt on ta Caesari mõrvamise üle õnnelik.116 Peale Caesari surma esitas konsul Antonius seaduse, mis sätestas, et keegi ei saaks tulevikus enam diktaatorivõimu hallata. Diktaatoriamet kustutati Rooma poliitilisest süsteemist.117 Caesar jäigi viimaseks diktaatoriks Roomas.
Enne Caesari ja Pompeiuse kodusõja puhkemist räägiti Roomas ka võimalikkusest, et võiks Pompeiuse diktaatoriks nimetada. Cato ja mitmed optimaadid olid kindlalt selle vastu. Leiti siiski kompromiss, ning Pompeius nimetati konsuliks, põhjusel, et diktatuuri pahed teda jõuliseks monarhiks ei muudaks.118 Optimaat Quintus Lutatius Catulus hoiatab diktatuuri eest oma kõnes lex Gabinia vastu. Kuna amet oli nii suurte võimutäiustega, polnud keegi kunagi ametist tulenevat võimu saanud üle kuue kuu hoida.119
Diktaatorile järgnev ametiaste oli Magister Equitum ehk ratsaväeülem. Kui diktaator oli linnast eemal, siis juhtis Magister Equitum linna. Kui Caesar oli diktaatoriks, siis ta valis Marcus Antoniuse enda Magister Equitum-iks. Kui diktaator oli valitud, siis traditsiooniliselt tavamagistraate peale tribuunide ametis polnud.120 Ka nii Marcus Lepidus kui Gaius Octavius
110 Plutarchos, Sulla. 34. 3.
111 Cassius Dio, 40. 45. 5.
112 Livius, Periochae. 112.
113 Pluatrchos, Caesar. 51. 1. Seetõttu, et piiramatu võim ei saaks tavaks ega tekiks türanniat.
114 Plutarchos, Caesar. 57. 1.
115 Cicero, ad Att. 9. 15.
116 Cicero, ad Brut. 1. 15.
117 Cassius Dio, 44. 51. 2.; Appianus, 3. 57.
118 Plutarchos, Pompeius. 54. 2-5., Appianus, 1. 23.
119 Cassius Dio, 36. 34. 2-3.
120 Plutarchos, Antonius. 8. 3.
24
olid olnud Caesari ratsaväeülemad.121 Caesar lõhkus traditsioone, sest tema diktatuuri ajal olid ametis ka muud magistraadid.
121 Cassius Dio, 33. 1., Appianus, 3. 9. 1. Seega olid kõik kolm hilisemat triumviraati Caesari Ratsaväeülemad olnud.
25
3. Valimiskorraldus
Ka roomlastel, nagu igale demokraatlikule rahvale kohane, eksisteerisid valimised riigiametitesse. Roomlased said vabariigi ajal valimistest osa võtta mitmel meetodil. Olulisemad neist olid valimised tribunaalsete komiitside ehk comitia tributa või tsenturiaalsete komiitside ehk comitia centuriata kaudu.122 Varasemalt kasutatud kuriaatsetel komiitsidel oli hilises vabariigis vaid marginaalne roll. Selle olulisus oli taandunud vaid rituaalsesse vormi.123 Seevastu tsenturiaalsed ja tribuutsed komiitsid olid vabariigi poliitilise korralduse alustalaks. Kolmas valimismoodus, mida kasutati oli plebeide rahvakoosolek (concilium plebis). Morstein-Marx analüüsib, et rahvakoosolekud andsid populaaride liidritele võimaluse näidata oma rahvalähedasi ideid, et siis selle abil enda prestiiži tõsta.124
Rooma kodanik sai oma hääle anda magistraatide valimistel, seaduste kinnitamisel ja muudes tähtsamates küsimustes. Siiski olid rahvakoosolekud ja komiitsid aeganõudvad ning rikaste huvide poole kallutatud. Valimisprotsess ise võttis tavaliselt aega terve päeva, mis mõjutas vaesemat rahvast ka majanduslikult, sest seeläbi puudusid nad tervest päevatööst.125Komiitsidel polnud mingit iseotsustusõigust. Magistraat juhatas komiitsi enda tahte järgi, rahvale jäi vaid hääletada etteantud ettepanekute üle.126
Rahvakoosolekud kaotasid Caesari võimuletulekuga oma tähtsust ja Caesar korraldas valimised nii, et pooled ametnikud sai rahvas valida ja pooled tema ise. Ta levitas triibuste vahel teateid, milliseid kandidaate ta ise neil valida soovitab.127 Caesar lubas ametisse ka Sulla poolt varem proskribeeritute järglasi.128
3.1. Comitia centuriata
Valimissüsteemi, mis toimis ka Rooma Vabariigi perioodil, tõi Rooma poliitilisse korraldusse kuues Rooma kuningas, Servius Tullius. Kui varem oli valitud valitsejat kuriaatsete komiitside
122 Appianus, 4. 92.
123 Mouritsen 2017, 26.
124 Morstein-Marx 2008, 11-12.
125 Davies jt. 2010, 15.
126 Mouritsen 2017, 19.
127 Suetonius, Caesar. 41. 2. Välja arvatud konsulikandidaadid. Kuid on väga tõenäoline, et kõik magistraadid, kes ametisse said, olid Caesari poolt soositud.
128 Suetonius, Caesar. 41. 2.
26
kaudu, siis Servius Tullius moodustas tsensuste129 põhjal klassid ja militaarse põhimõttega tsentuuriad, mis omakorda lõid võimaluse tsenturiaatseteks komiitsideks. Comitia centuriata puhul oli sõjaline aspekt üsna oluline. Koguneti ka Marsi väljakul.130 Klassidesse jagamine varanduse järgi andis Servius Tulliusele võimaluse anda ka vaestele de jure võimalus valimistel kaasa lüüa. Kuigi de facto nende hääl siiski mingit tähtsust ei omandanud.
Tsenturiaalsed komiitsid valisid kõrgemaid ametnikke, magistraate, kellel oli imperium. Nendeks olid konsulid, preetorid ja tsensorid.
Comitia centuriata-s hääletati, alustades rikkamatest klassidest. Esimene valimisblokk hõlmas endas tähtsatesse suguvõsadesse kuuluvaid patriitse. Neid oli küll kogu hääleõigusliku kodanikkonna seas protsentuaalselt väga vähe, aga nad moodustasid kuus hääleõigusega tsentuuriat. Teise blokki kuulusid väga rikkad kodanikud, kes moodustasid ratsaväe. Nemad jagunesid 12 tsentuuriasse. Järgmine, kolmas blokk, ehk esimene klass, koosnes kõige rikkamatest Rooma kodanikest, kes polnud aga aristokraadid. Nende vahel jagati ära 80 tsentuuriat. Järgnevad kolm klassi, koosnesid järjest vähemjõukamatest kodanikest. Iga klass koosnes 20-st tsentuuriast. Viies klass, ehk seitsmes valimisblokk hõlmas endas juba väga vaeseid kodanikke, kes ei suutnud endale korralikku relvastust hankida. Nemad moodustasid 30 tsentuuriat. Viimasesse blokki kuulusid kõik ülejäänud, väga vaesed kodanikud ehk proletarii.
Neist, kuigi hääleõiguslike kodanike suhtarvult, oli neid kõige rohkem, moodustati neist vaid üks hääleõiguslik tsentuuria.131
Igasse tsentuuriasse kuuluval kodanikul oli võimalus hääletada ühe kandidaadi poolt. Häälte kokkulugemisel pidi iga tsentuuria esitama enda poolt kaks enim hääli saanud kandidaati, häälteenamuse järjekorras. Iga tsentuuria hääled arvestati kokku. Valituks osutumisel pidi kandidaat saama 50% häältest. Tõsiasi on aga see, et patriitsid, jõukad ratsanikud ja kodanike esimene klass võisid hääletuse tulemused üksmeelel isekeskis ära otsustada. Klassid hääletasid järjest, rikkamad enne vaeseid, ja valituks osutus see kandidaat, kes sai esimesena kätte 50%
häältest. Tema oli valitud ega osalenud enam edasises hääletuses. Hääletati teiste kandidaatide
129 Tsensused olid iga viie aasta järel kodanike ülelugemine ning nende varanduse hindamine. (Encyclopaedia Britannica).
130 Boatwright jt. 2004, 68.
131 Livius, Ab Urbe Condita. 42. 5- 43. 11.
27
vahel, kuni järgmine neist sai 50% häältest täis. Enamasti ei jõudnud sellise süsteemi järgi hääletuskord vaesemate klassideni.132
Teisel sajandil toimusid tsenturiaalsetes komiitsides marginaalsed muutused, mis tegid seda veidi demokraatlikumaks ning andsid rahvale rohkem sõnaõigust. Esimese klassi tsentuuriaid vähendati, ning nüüd vajas kandidaat valituks osutumisel ka teise klassi hääli. Tegemist oli siiski väga väikeste muudatustega ning ei andnud lihtkodanikule mõjukust juurde.133
3.2. Comitia tributa
Tribuutsed komiitsid oli teine valimisvorm Rooma vabariigis. Ka see valimisviis kujunes tõenäoliselt134 välja Servius Tulliuse konstitutsiooniga. Ta oli maa võrdseteks triibusteks jaganud.135 Comitia tributa erinevus seoses comitia centuriata-ga seisnes madalama tähtsusega riigiasjade üle hääletamisel. Nad ei saanud näiteks sõda välja kuulutada, ning nende eesmärk oli valida Rooma vabariigi madalamad magistraadid: sõjatribuunid, kvestorid ja kuruulsed ediilid.
Veel valiti nende kaudu Rooma religioosne juht Pontifex Maximus.136
Rooma ja selle ümbrus jagati geograafiliselt 35-ks triibuseks. Hääletamine toimus üldjoontes samadel bloki-põhimõtetel nagu tsenturiaalsetes komiitsides. Mouritsen toob ühe erinevusena välja selle, et tribuutsetes komiitsides pidid peale enamuse saavutamist ja tulemuse selginemist ikkagi ka need triibused oma hääle teatavaks tegema, kes ei olnud veel hääletanud.137
Tribuutsed komiitsid võisid toimuda erinevates kohtades. Näiteks foorumil või kapitooliumil, hiljem ka Marsi väljakul, nagu tsenturiaalsetel komiitsidel. Igal triibus hääletas üksusena. Kuid iga triibuse hääl polnud võrdse kaaluga. Rooma linn oli jagatud neljaks (linna)triibuseks.
Ülejäänud 31 (maa)triibust hõlmasid maapiirkondasid. Kuna vaene lihtrahvas oli kogunenud linna, siis need neli triibust, mis eksisteerisid Rooma linnas, koondasid endas kvantitatiivselt väga suurt, kuid vaest osa valijatest. 31 ülejäänud maatriibuses domineerisid aga rikkad
132 Mouritsen 2017, 39-40.; Robert 2010, 102-106.
133 Mouritsen 2017, 43.
134 Kuningriigi perioodi kohta on antiikautorite teadmised hägused ning faktides ei olda kindlad.
135 Dionysos, 2. 7. Originaalselt oli jagatud 30-ks triibuseks.
136 Boatwright 2006, 40.
137 Mouritsen 2017, 28.
28
maaomanikud.138 Seega ka selles valimissüsteemis ei olnud vaese lihtrahva hääl piisavalt oluline, et poliitikas kaasa rääkida. Kuid see oli demokraatlikum kui comitia centuriata.
Fundamentaalne erinevus tsenturiaalsete ja tribuutsete komiitside vahel eristub seoses Cicero eksiilist tagasikutsumise juhtumiga 57. aastal. Cicero oli läinud eksiili, kuna rahvatribuun ja Cicero vaenlane Publius Clodius Pulcher oli tribuutsetele komiitsidele esitanud seaduse, millega inimesele, kes hukkab kohtuotsuseta Rooma kodaniku, tuleb keelata riigi territooriumil peavarju ja toidu lubamine.139 Kahtlemata seisis Clodiuse selja taga vaene, kuid arvukas rahvamass.
Cicero toetajad, suurelt osalt optimaadid, tegelesid innukalt, et teda tagasi kutsuda.
Optimaatidele ustavad tribuunid üritasid seda teha läbi comitia tributa, kuid ebaõnnestusid. Peale seda otsustati Cicero naasmise küsimus hoopis comitia centuriata-s hääletusele panna. Pompeius liikus ise mööda Itaaliat, et talle ustavaid veteranide tsentuuriaid hääletusele kutsuda.
Optimaatide plaan õnnestus.140 Clodiusel ja tema toetajatel ei olnud tsenturiaalsete komiitside hääletusel, kus lihtrahva hääl ei olnud otsustav, sellist võimu nagu neil oli tribuutsetes komiitsides, et keelata Cicero naasmist.
3.3. Concilium plebis
Plebeide rahvakoosolek tegutses paralleelselt rahvatribuunidega. Andis nõusoleku seaduseelnõule. See institutsioon on sageli ühiselt mõistetud comitia tributa-ga. Vabariigi lõpuperioodil on nad sageli integreeritud. Siiski polnud nad samad institutsioonid. Concilium plebis-e peamine erinevus comitia tributa-st seisnes selles, et esimesse kuulusid ainult plebeid.
Formaalselt olid nad ikkagi eristatud, kuigi valimissüsteem oli üldiselt sama – valiti triibuste järgi. Ainult tribuunid said concilium plebis-t kokku kutsuda.141
Plebeide rahvakoosolek aitas lihtrahval paremini poliitikas oma sõna sekka öelda, vastandudes patriitside domineeritud institutsioonidele. Concilium plebis-e kaudu valiti rahvatribuune ja plebeilikke ediile.142
Peale Sulla reforme ja tribuunide võimu kärpimist, said tribuunid concilium plebis-e ette tuua vaid senati poolt varem kinnitatud seaduseelnõusid.143 See vähendas tunduvalt lihtkodaniku
138 Taylor 1961, 55.
139 Plutarchos, Cicero. 32. 1.
140 Cicero, In Pisonem. 35.
141 Mackay 2004, 30-31.
142 Boatwright jt. 2006, 40.
29
osalust riigijuhtimises. Kuid kas lihtkodanik oli üldse huvitatud poliitilisse ellu sekkumisele?
Sooviti muidugi enda heaolu paranemist, kuid neid ei huvitanud, kes neile selle annab. Mouritsen tõdeb, et pleebs polnud küll apoliitiline, kuid nende huvid ja mured olid eliidist niivõrd erinevad, et lahendust ei otsitud eelkõige läbi poliitika.144
143 Boatwright jt. 2004, 197.
144 Mouritsen 2017, 79.
30
4. Optimates versus Populares
Optimaatide ja populaaride vaheliseks võitluseks nimetatud ligi sada aastat kestnud konflikt iseloomustab kahtlemata Rooma vabariigi lõpuperioodi poliitikat. Rooma riigimehed võitlesid omavahel võimu pärast, sageli valimata vahendeid. Võrreldes eelneva, ligi 400-aastase vabariigi- perioodiga, võib senati tegutsemist kirjeldada lausa anarhistlikult. Võimuvõitluse edu kaldus vaheldumisi küll optimaatide ja populaaride poolele, kuid lõpuks kaotasid nad mõlemad. Gaius Octaviuse võimuletulek tegi poliitilisele võitlusele lõpu. Eksisteerimise lõpetas ka Rooma Vabariik.
Termin Optimates tuleneb ladinakeelsest sõnast optimus, mis tähendab tõlkes parimat ja populares sõnast populus ehk rahvas. Nimetus ei pruugi aga esile tuua kumbagi leeri iseloomulikke jooni.
Optimaatide eesmärgiks oli konservatiivse Rooma vabariigi säilitamine. Nad toetasid magistraatide võimu kaitsesid senati autoriteeti.. Nende toeks oligi seevastu senat ning nad väljendasid nobiliteedi huvisid. Populaarid olid aga partei, mis tugines poliitilistes ambitsioonides rahvakoosolekutele ning nende väliseks huviks oli lihtrahva arvamuse kaitsmine.145 Ei maksa muidugi mõelda, et populaaride juhid alamkihtide hulgast pärinesid. Ka nemad olid nobiliteedi hulgast ehk senaatorid. Sageli, kui mitte öelda, et peaaegu alati, kasutasid nad lihtrahva häält vaid oma ambitsioonide ja huvide realiseerimiseks. Nende kahe leeri kõrval võib ära märkida ka Ratsanike seisuse, kes olid küll rikkad ja mõjukad roomlased, kuid kuulusid senaatorite järel siiski teise seisusesse.
4.1. Poliitilise võitluse algus. Vennad Gracchused
Optimaatide ja populaaride poliitilisest võitlusest saab hakata rääkima alates 130-ndate aastate teisest poolest, peale reformaatorist poliitiku Tiberius Gracchuse surma. Teda ja tema venda Gaiust võib nimetada esimesteks populaaride juhtfiguurideks. Enne seda polnud senati autoriteedile pea mingit vastupanu. Gracchused ja ka järgnevad populaarid kasutasid sageli tribuuniametit, mis võimaldas neil rahva kaitsjatena oma poliitikat ajada. Peamiseks
145 Maškin 1962, 183.
