Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
Germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituut
PATRICIA CORNWELLI TEOSE „THE BONE BED“ SEITSME PEATÜKI TÕLGE JA TÕLKE ANALÜÜS
Magistritöö
Laura Oll Juhendaja: Ilmar Anvelt
Tartu 2014
1
Eessõna
Käesolev magistritöö sisaldab Patricia Cornwelli teose „The Bone Bed“ seitsme peatüki tõlget inglise keelest eesti keelde ja selle tõlke analüüsi. Analüüs käsitleb teoses esinenud nimede tõlkimisel tekkinud probleeme ning meditsiini- ja kriminalistikaterminoloogiaga seotud probleeme.
Analüüsiosa jaguneb kaheks suuremaks peatükiks, milleks on pärisnimed ja meditsiini- ja kriminalistikaterminoloogia.
2
SISUKORD
1. SISSEJUHATUS ... 4
1. 1 Teose pealkiri ... 5
2. TÕLGE ... . 7
3. TÕLKEANALÜÜS ... . 52
3. 1 Nimede tõlkimine ... 52
3. 1. 1. Pärisnime definitsioon ... 52
3. 1. 2 Pärisnimede tõlkimise strateegiad ... 54
3. 1. 3 Tõlkestrateegia ... 57
3. 1. 4 Nime ületoomine ... 57
3. 1. 5 Nime tõlkimine ... 62
3. 1. 6 Nime osaline tõlkimine ... 69
3. 1. 7 Nimele lisamine ... 70
3. 1. 8 Nime tähenduse üldistamine ... 73
3. 2 Meditsiini- ja kriminalistikaterminid ... 74
3. 2. 1 Üldisemad meditsiini- ja kriminalistikaterminid ... 74
3. 2. 2 Meditsiinis ja kriminalistikas kasutatavad vahendid ... 79
3. 2. 3. Terminite rigor, rigor mortis, livor, livor mortis ja lividity tõlkimine ... 84
3. 2. 4. Sunken ja collapsed tõlkimine ... 86
3. 2. 5. Hambaraviterminid ... 87
3
4. KOKKUVÕTE ... . 92
5. KASUTATUD KIRJANDUS ... 94
5. 1 Esmane allikas ... 94
5. 2 Teisesed allikad ... 94
SUMMARY ... . 98
4
1. SISSEJUHATUS
Käesoleva magistritöö teemaks on Patricia Cornwelli raamatu „The Bone Bed“
seitsme peatüki tõlge ja selle tõlke analüüs.
Patricia Cornwell on kaasaegne Ameerika kirjanik, kes sündis Miamis, Floridas.
Tema sulest on ilmunud mitmeid sarju. Kõige tuntum nendest sarjadest on kriminaalromaanide sari kohtuarst Kay Scarpettast. Sarjas on ilmunud tänaseks 21 raamatut, millest „The Bone Bed“ on 20-s. Samuti on ta kirjutanud pseudo-politseisarja, mille peategelasteks on Andy Brazil ja Judy Hammer. Samuti on ta otsinud tõendeid selle kohta, et kunstnik Walter Sickert oli tegelikult Rappija Jack ning Cornwell on kirjutanud sellest ka raamatu „Portrait of a Killer – Jack the Ripper: Case Closed“. Cornwelli raamatutest on eesti keelde tõlgitud seitseteist raamatut: Urve Liivamägi on tõlkinud kuus raamatut (Postmortem, Trace, Point of Origin, Body of Evidence, Unnatural Exposure, The Body Farm), Uta Saar kolm (Hornet’s Nest, Blow Fly, Black Notice), Tiiu Loog kaks (At Risk, Book of the Dead), Piret Viilu kaks (Cruel and Unusual, Port Mortuary), Tiina Viil ühe (Southern Cross), Kai Vaarandi ühe (Predator), Viivi Verrev ühe (All That Remains) ja Gea Mägi ühe (The Last Precinct).
Raamat „The Bone Bed“ räägib sellest, kuidas Scarpettale saadetakse videofail, mis kujutab paadisõitu ja mille lõpus ilmub jpg-fail äralõigatud kõrvast. Arvatakse, et video on seotud Kanadas kaduma läinud antropoloogiga. Samas leitakse ühe teise naise laip ning selgub, et kõik sündmused on omavahel seotud. Ja Kay Scarpetta peab selle mõistatuse lahendama.
Valisin magistritööks just selle tõlke kuna tunnen suurt huvi antud kirjandusžanri vastu ja tundsin, et just sellest kirjandusžanrist pärit raamat pakub tõlkimisel väljakutseid.
5
Magistritöö jaguneb kolmeks suuremaks osaks. Esimeses osas on originaaltekst, teises osas tõlge ning kolmandas tõlkeanalüüs.
Magistritöö analüüsiosa jaguneb kaheks suuremaks osaks. Esimeses osas analüüsin teoses leiduvate erinevate pärisnimede tõlkevõimalusi. Selgitan ka pärisnime tähendust ja annan ülevaate mõningate tõlketeadlaste arvamustest selle kohta, kas ja kuidas peaks pärisnimesid tõlkima. Selles osas tuleb lähema vaatluse alla erinevate tüüpi pärisnimede tõlkimine nagu Ameerika Ühendriikide erinevate valitsusasutuste ja organisatsioonide nimed, erinevate akronüümide, loodusobjektide ja väljamõeldud asutuste nimed. Teine osa omakorda keskendub meditsiini- ja kriminalistikaterminite tõlkimise analüüsile. Eraldi on välja toodud raamatus leiduvad üldisemad terminid, meditsiinis ja kriminalistikas kasutatavad vahendid ja hambaraviterminid.
Minu magistritöö eesmärgiks on uurida erinevate Patricia Cornwelli kriminaalromaanis esinevate pärisnimede tõlkevõimalusi ja meditsiinisõnavara tõlkimist.
1.1 Teose pealkiri
Teose „The Bone Bed“ tõlkimisel tekkis küsimus, kuidas tõlkida teose pealkirja.
Kuna termin bone bed esineb ka teose teksti sees, siis peaks nii tekstisisene termin kui ka pealkiri ühtima. Termin bone bed on ingliskeelne termin, mida kasutatakse geoloogias.
Antud terminile oli raske sõnaraamatutest nii seletust kui ka vastet leida, sest vähestes sõnaraamatutes oli see termin esindatud.
The Oxford English Dictionary (1991) kirjeldab terminit bone bed kui „a geological stratum abounding with bones of animals“.
6
Webster’s Third New International Dictionary (1981) annab terminile järgmise seletuse: „any terrestrial or marine stratum in which bones or bone fragments are abundant“.
The Concise English Dictionary kirjeldab terminit järgnevalt: „a bed or deposit composed of fragments of teeth and small bones, scales, etc. of extinct animals, especially fishes and saurians.
Teoses esineb Wapiti bone bed, milles avastati hilisest kriidiajastust pärit pachyrhinosauruste luud. Pachyrhinosauruste luud avastati Grande Prairie lähistel Albertas, Kanadas. Artikli „The Late Cretaceous pachyrhinosaur bonebed (Late Cretaceous: Wapiti Formation) near Grande Prairie, Alberta“ (Tanke, 2005) kohaselt on tegemist olulise avastusega, sest sealt avastati väga paljude eri vanuses dinosauruste luud.
Eestikeelsetes sõnaraamatutes terminile bone bed vastet ei leidu ja arheoloogiaõppejõududega konsulteerides selgus, et eesti keeles antud terminile vastet ei esine. Mistõttu oleks vajalik termin ise välja mõelda. Arheoloog Marge Konsa pakkus välja termini luulasu, mis võiks iseenesest sobida, kuna lasu tähistab laia madalat hunnikut vm kindla kujuta kuhjumit. Ise pakkuksin välja termini luukiht, kuna leitud luud asuvad maapinnas kihiti. Kuna teose puhul on tegemist meelelahutusliku raamatuga, siis võib termin luulasu ehk lugejas küsimusi tekitada, sest see ei tähendaks talle midagi. Luukiht aga oleks ehk natukene selgemini arusaadav ja sobiks teose pealkirjaks.
7
2. TÕLGE
Proloog22. oktoober 2012 6.20 hommikul
Seal, kus Red Willow ja Wapiti jõed ühinevad Alberta loodeosas Peace’i piirkonnas, keerlevad ja vahutavad tumerohelised veed langenud puude ja valgete kivikestega randadega hallide liivaste saarekeste ümber.
Mustad kuused ja haavad kasvavad tihedalt mäenõlvadel ja võrsed kasvavad järsu nurga all jõekallastel ja kaljudel, sihvakad oksad sirutumas päikese poole, enne kui gravitatsioon neid painutab ja nad pooleks napsab.
Kuivanud puud risustavad veepiiri ja kogunevad lõhenenud puutüvedest ja pilbastunud okstest pesadesse, millest kärestikud ümber ja läbi voolavad, praht liigub allavoolu elu lõputus õitsengu ja hääbumise rütmis, kõdunemise, taassünni ja surma rütmis.
Inimasustusest ei ole ainsatki märki, ma ei näe ei inimeste poolt tekitatud prahti, reostust ega hooneid ning ma kujutan ette 70 miljoni aasta tagust jõhkrat katastroofi, kus rändavate pachyrhinosauruste kari ühekorrraga hukkus, kui sajad neist rabeledes ja paanikas uppusid, üritades ületada jõge üleujutuse ajal.
Nende tohutud korjused langesid lihasööjate toiduks ning lagunesid ja pudenesid koost. Aja jooksul liigutasid luid maalihked ja veehoovused, need muutusid liustikulisteks seteteks ja paljanditeks, mis on graniitsest aluspõhjakivimitest ja lahtistest kividest peaaegu eristamatud.
Mu arvutiekraanil mööda libisevad stseenid võiksid kujutada endast ürgset metsikut loodust, mis on jäänud puutumatuks juba kriidiajastust saadik, kui ei oleks ilmselget tõsiasja: videofaili on teinud inimene, kes hoidis videokaamerat üle madala vee liueldes ja põigeldes ohtlikul kiirusel leetseljakute ja pooleldi vee alla vajunud rahnude ja puude ümber.
Kiirkaatri välimuse ega sisemuse kohta ei ole näha mingeid äratuntavaid detaile, näha ei ole ka kaptenit ega reisijaid; paistab vaid ahtri metallpiire ja vastu heledat päikesevalgust kellegi must kuju, möödatormava kiiskava veepinna ja avara sinise taeva taustal teravalt välja joonistuv vari.
8
Üks
Ma vaatan oma kummist rihmaga liiga suurt titaanist käekella ja haaran oma kohvi – musta, ilma magusaineteta – kui minu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi ülikoolilinnaku idapoolses servas asuva kuulikujulise maja koridoris kostavad kauged sammud. Väljas ei ole veel valge sel oktoobri kolmandal esmapäeval.
Minu viimase korruse kabinetist seitse korrust allpool kulgeb liiklus Memorial Drive’il ühtlase voona, tipptund on selles Cambridge’i osas enne koitu aastaajast või ilmast olenemata täies hoos. Sõidukite esituled liiguvad mööda kaldapealset nagu säravad putukasilmad, Charlesi jõgi virvendab tumedalt ja teisel pool Harvardi silda on Bostoni linn nagu sädelev barjäär, mis eraldab maismaal asuvaid äri- ja haridusimpeeriume sadamatest ja lahtedest, mis mereks muutuvad. Töötajate jaoks on veel liiga vara, kui tegemist ei ole just mõne surmajuhtumite uurijaga, kuid mulle ei torka pähe ühtegi head põhjust, miks Toby, Sherry või kes iganes valves on, peaks sellel korrusel viibima.
Tegelikult ei ole mul aimugi, kes südaööl valvesse tuli, ja ma püüan meenutada, millised sõidukid olid parkimisplatsil, kui ma tund aega tagasi tööle jõudsin. Ma mäletan ähmaselt tavapäraseid valgeid maastureid ja ühte meie mõrvauurimise autot. Ma tõesti ei märganud midagi muud, olin liiga hõivatud oma iPhone’iga, mille alarmid ja sõnumid tuletasid mulle meelde tänaseid konverentsikõnesid, kohtumisi ja kohtusse ilmumist.
Mõtlen kannatamatult, et kehva olukorra teadvustamise tingis tegelemine korraga mitme asjaga.
Ma peaksin oma ümbrusele rohkem tähelepanu pöörama, noomin end, kuid jumala pärast, ma ei peaks ju pead vaevama selle pärast, kes valves on. See on naeruväärne.
Pettunult mõtlen ma oma peauurijale, Pete Marinole, kes tundub, et ei viitsi enam elektroonilist kalendrit täita. Kas on siis nii raske tõmmata ja asetada nimed ühe kuupäeva alt teisele, nii et ma näeksin, kes tööl on? Ta ei ole sellega juba mõnda aega tegelenud ja hoiab omaette. Ma pean ta ilmselt enda juurde õhtusöögile kutsuma, valmistama midagi, mis talle maitseb, ja rääkima sellest, mis temaga toimub. Mõte sellest paneb mu kannatuse proovile ja hetkel tundub, et mul ei ole kannatust ollagi.
Mõni vaimse häirega isik või peaks ütlema kuri inimene.
Ma kuulatan, kas keegi luurab ringi, kuid ei kuule nüüd kedagi, kui ma internetis ringi vaatan, klõpsates failidele ja juureldes korduvalt samade üksikasjade üle, ning ma mõistan, kui lööduna ma end tunnen ja kui vihale see mind ajab.
9 See kord said, mis tahtsid.
Minu jaoks ei ole tõesti midagi verist või võigast, mida ma ei oleks näinud või millega ma kuidagi toime ei tuleks, kuid eile õhtul ei olnud ma selleks valmis, veetes vaikset pühapäeva kodus koos oma abikaasa Bentoniga, muusika mängimas, MacBook köögikapi peal lahti juhuks, kui juhtub midagi, millest ma kohe teadma peaksin. Rahulikus tujus olin ma hõivatud ühe tema lemmikroa, risotto con spinaci come lo fanno a sondrio, valmistamisega ning ootasin, et vesi kastrulis keema läheks ja jõin Geheimrat J Rieslingi veini, mis pani mind mõtlema meie hiljutisele reisile Viini ja meie sealolemise tegelikule põhjusele.
Mõtlesin inimeste peale, keda armastan, valmistasin suurepärast sööki ja jõin mahedat veini, kui täpselt 6.30 idaranniku aja järgi saabus e-kiri koos lisatud videofailiga.
Saatja aadress oli mulle tundmatu: BLiDedwood@stealthmail.com.
Sõnum puudus, oli vaid teema pealkiri: TÄHELEPANU PEAKOHTUARST KAY SCARPETTA, paksus kirjas suurtähtedega ja Eurostile’i kirjatüübis.
Alguses olin ma lihtsalt hämmingus 18-sekundilisest ilma helita videost, mis kujutas endast väljalõigatud ja kirjale lisatud katkend kaatrisõidust mulle tundmatus maailma paigas. Filmilõik näis täiesti süütu ega tähendanud mulle midagi, kui ma seda esimest korda vaatasin. Ma olin kindel, et keegi oli saatnud selle mulle kogemata, kuni salvestis äkki lõppes ja muundus jpg-failiks, šokeerimiseks mõeldud kujutiseks.
Ma käivitan järjekordse küberruumi otsingumootori ega suuda leida kuigi palju kasulikku teavet pachyrhinosauruste kohta – paksu ninaga taimetoiduline dinosaurus sarvilise kondise luukilbi ja lapiku otsaesisega, mida tõenäoliselt kasutati teiste loomade alistamiseks puksimise abil. Ainulaadselt imeliku välimusega elukas; kui vaatan kunstniku tõlgendust ühest, leian, et ta meenutab pisut groteskse luust maskiga kahetonnist lühijalgset ninasarvikut. Roomaja, kel on nägu, mida on raske armastada, kuid Emma Shubert armastas neid ja nüüd on 48-aastane paleontoloog jäänud ilma oma kõrvast või oma elust või mõlemast.
Anonüümne e-kiri saadeti otse siia, minu juhitavasse Cambridge’i Kohtuekspertiisi Keskusesse ehk CKK’sse, ja ma võin ainult oletada, et selle eesmärgiks on mind mõnitada ja hirmutada ning ma kujutlen kaatrit libisemas üle jõevee tuhandeid miile siit loodes kuskil, mis näeb välja kui osa kadunud maailmast. Uurin ülevalgustatud tontlikku kuju, kes istub paadi tagaosas, võib-olla pingil, olles näoga otse filmija poole.
Kes sa oled?
10
Seejärel on näha järsk kivine nõlv, mis nagu ma nüüd tean, on dinosauruste väljakaevamiskoht, mida kutsutakse Wapiti luukihiks ning seejärel muundub video jpg- failiks, mis on vägivaldne ja julm.
11
Kaks
Äralõigatud inimkõrv on hästi eristatav ja habras, kaardus kõhr ilma karvadeta.
Parem kõrv. Võib-olla valge. Kindlalt saan ma vaid öelda, et tegemist on heledanahalisega.
See võib olla naise kõrv, kindlasti mitte täiskasvanud mehe või väikelapse kõrv, kuid ma ei saa välistada, et tegemist võib olla vanema tüdruku või poisi kõrvaga.
Kõrvanibu on üks kord täpselt keskelt läbi torgatud; verine ajaleheosa, millel kõrva pildistati on kergesti äratuntav kui Grande Prairie Daily Herald-Tribune, mis oleks olnud Emma Shuberti kohalik ajaleht sel ajal, kui ta töötas möödunud suvel Kanadas Peace’i piirkonnas. Ma ei näe kuupäeva, ainult osa loost, mis räägib sellest, kuidas mägimänni mardikad puid hävitavad.
Mida sa minust tahad?
Ma kuulun kaitseministeeriumi alla, täpsemalt Relvajõudude Meditsiiniekspertide alla ja kuigi see laiendab mu pädevust föderaalsele tasandile, siis kindlasti ei kuulu minu pädevuse alla Kanada. Kui Emma Shubert on tapetud, ei hakka mina seda juhtumit uurima, kui just ei juhtu, et tema surnukeha satub tema kadumiskohast tuhandete miilide kaugusele kagusse ja ilmub välja siin piirkonnas.
Kes mulle selle video saatis ja mida ma peaksin sellega seoses mõtlema või tegema? Võib-olla seda, mida olen juba teinud eelmise õhtu kella 6.30 alates.
Hoiata õiguskaitseorganeid, muretse, ole vihane ja tunne end üsna kasutuna.
Kõrvalruumis, kohtuekspertiisi arvutilaboris klõpsatab lahti biomeetriline lukk. Ma taipan, et tegemist ei ole ei Toby ega kellegi teisega, vaid mu õetütre Lucyga ning ma olen üllatunud ja rõõmus. Ma arvasin, et ta ei tule täna tööle. Viimastel andmetel kavatses ta oma helikopteriga ära sõita, võib-olla New Yorki, kuid ma ei ole selles kindel. Ta on viimasel ajal väga hõivatud olnud oma maakodu sisse seadmisega – nii kutsub ta suurt maa-ala, mille ta ostis siit loodesse jäävas Lincolnis. Ta liigub edasi-tagasi Texase ja Bostoni vahel, et saada luba hiljuti saabunud uue kahemootorilise helikopteri juhtimiseks.
Ta ütleb, et ta on hõivatud asjadega, milles mina aidata ei saa, ja mu õetütrel on saladusi.
Tal on alati saladusi olnud ja ma saan sellest alati aru.
Sina tulid? Saadan ma talle sõnumi. Kohvi?
Siis seisab ta mu lahtises ukseavas, sihvakas ja tähelepanuväärselt heas vormis oma musta T-särgi, mustade siidist sõjaväepükste ja mustade nahast jooksukingadega, veenid tema tugevatel käsivartel ja randmetel paistmas, tema roosa-kuldsed triibutatud juuksed
12
duššist veel niisked. Ta näeb välja nagu oleks ta juba jõusaalis käinud ja suundub kohtumisele kellegagi, kellest mina midagi ei tea, ja kell ei ole veel isegi seitse hommikul.
„Tere hommikust.” Mulle meenub, kui tore tema seltskond on. „Ma arvasin, et sa lendad.”
„Sa oled varakult kohal.”
„Mul on hulk histoloogia analüüse kogunenud, kuid arvatavasti ei jõua ma nendega alustada,” vastan ma. „Ja ma pean pärastlõunal kohtusse minema Mildred Lotti kohtuasja pärast, või pigem peaksin seda ehk Mildred Lotti etenduseks nimetama. Minu tunnistajapinki tirimine on tühipaljas trikk.”
„See võib olla midagi rohkemat.” Lucy kaunil näol on pingsalt mõtlik ilme.
„Jah, see võib olla piinlik. Tegelikult olen ma päris kindel, et nii see lähebki.” Ma jälgin teda uudishimulikult.
„Võta kindlasti Marino või keegi teine endaga kaasa.” Ta on peatunud poolel teel üle terashalli vaiba ja vaatab üles geodeetilise klaaskupli poole.
„See olid vist sina, keda ma siin viimase tunni jooksul ringi uitamas kuulsin,” uurin edasi. „Ma juba kartsin, et meil võib olla sissetungija.” See on minu viis küsida, mis temaga toimub.
„See ei olnud mina,” vastab ta. „Ma alles jõudsin siia, astusin läbi, et midagi üle kontrollida.”
„Ma ei tea, kes veel majas on, kes valves on,” lisan. „Nii et see ei olnud sina, keda ma kuulsin? Noh, ma ei kujuta ette, miks keegi valves olijatest peaks siin korrusel uitama.”
„See oli Marino. Vähemalt seekord. Mind paneb imestama, et sa ei märganud parkimisplatsil tema bensiiniõgijat.”
Ma ei maini, et ega ta ise parem pole. Mu õetütar ei ole nõus sõitma millegagi, millel on vähem kui 500 hobujõudu, tavaliselt V12 mootor, soovitatavalt valmistatud Itaalias, kuid tema kõige hiljutisem sõiduriist on minu arvates Inglise päritolu, kuigi ma võin eksida. Superautod ei kuulu minu pädevusvaldkonda ja mul ei ole nii palju raha kui temal, ja isegi kui oleks ei kulutaks ma seda Ferraridele ja lennumasinatele.
„Mida ta siin nii vara teeb?” pärin mõistmatult.
„Ta otsustas eile õhtul ise valvesse jääda ja saatis Toby koju.”
„Mida sa sellega mõtled, et ta otsustas valvesse jääda? Ta saabus just eile õhtul Floridast tagasi. Miks ta otsustas valvesse jääda? Ta ei ole kunagi valves.” See ei ole loogiline.
13
„Hea, et ei olnud suuri juhtumeid, mis oleks nõudnud kedagi sündmuskohale, sest ma arvan, et Marino magas. Või äkki veetis aega Twitteris,” sõnab Lucy. „Mis ei ole hea mõte. Mitte pärast tööaega, kui ta kipub ennast lõdvaks laskma.”
„Ma ei saa aru.”
„Kas ta ütles sulle, et viis juurdlusosakonda täispuhutava madratsi?” küsib ta.
„Me ei luba voodeid. Me ei luba valves olijatel magada. Mis ajast ta valves on?”
kordan ma.
„Sellest ajast, kui ta tülitseb mis-ta-nimi-nüüd-oligiga.”
„Kellega?”
„Aga võib-olla ta tegeleb kaunistamisega ega taha autot juhtida.”
Mul ei ole aimugi, millest Lucy räägib.
„Mida juhtub viimasel ajal üsna palju.” Lucy vaatab mulle otse silma. „Ta tutvus mis-ta-nimi-nüüd-oligiga Twitteris ja on pidanud tema jälgimise lõpetama rohkem kui ühes mõttes. Ta tegi Marino tõesti lolliks.”
„Kaunistamisega?”
„Ta teeb suveniirpudelitest kaunistusi. Peale seda, kui on nende sisu ära joonud. Sa ei kuulnud seda minult.”
Ma mõtlen tagasi 11. juulile, Marino sünnipäevale, mis ei ole tema jaoks kunagi õnnelik sündmus olnud ja muutub aina hullemaks, mida vanemaks ta jääb.
„Tädi Kay, sa pead tema enda käest küsima,” lisab Lucy, kui mulle meenub aeg, mil külastasin Marinot Lääne-Cambridge’is tema uues majas.
Tema maja asub puudega ümbritsetud väikesel krundil. Marinole meeldib uhkustada, et majas on töökorras kaminad ja ehtsad täispuidust põrandad ning valmis kelder, kuhu ta ehitas sauna, töökoja ja viis sinna poksikoti, millega talle eputada meeldib.
Kui ma tema juurde jõudsin, kaasas sünnipäevakorv omatehtud sparglipiruka ja valge šokolaadiga külma koera koogiga, oli ta redeli otsas ja riputas katuseääre külge väikeste klaasist pealuudega valgustite juhtmeid; enne kui jõudsin küsida, seletas ta omal algatusel, et need on Crystal Head viina minipudelid, mille ta tellis otse piiritusetehasest ja muutis kaunistusteks, justkui tahtes vihjata, et ostis sadade viisi tühje pudeleid. Kõvahäälselt lisas ta, et teeb ettevalmistusi halloweeniks ja ma oleksin pidanud juba siis taipama, et ta on uuesti jooma hakanud.
14
„Ma ei mäleta, millega sa täna täpselt tegeled, kui just mitte jälle mõne seafarmiga, mille sa kuskil kavatsed pankrotti ajada,” ütlen ma Lucyle, kui üritan mitte mõelda kõigile jubedatele asjadele, millega Marino purjus peaga hakkama on saanud.
„Edela-Pennsylvanias.” Ta jätkab mu kabinetis ringi vaatamist justkui siin oleks midagi muutunud, millest ta teadlik peaks olema.
Mitte midagi ei ole muutunud. Vähemalt mitte minu arvates. Kääbuskadakas mu mati viimistlusega terasest nõupidamislaual on uus lisandus, kuid see on ka kõik. Pildid, tunnistused ja diplomid, mida ta vaatab, on kõik samad, nagu ka orhideed, gardeeniad ja saagopalm. Mu musta laminaatpinnaga töölaud, mida ta üksisilmi vaatab, ei ole muutunud.
Samuti ei ole muutunud lauaga kokkusobiv kapp ega must graniidist tööpind mu tooli taga, kuhu ta pilk nüüd liikunud on.
Mitte väga kaua aega tagasi lasin ära viia mikroanalüüsisüsteemi, mille asendasin ScanScope’iga, mis võimaldab mul vaadata mikroskoobislaide, ning ma vaatan, kuidas Lucy kontrollib monitori, lülitades seda sisse ja välja. Ta tõstab üles klaviatuuri ja pöörab selle ümber ning liigub siis edasi mu ustava Leica mikroskoobi juurde, millest ma kunagi ei loobu, sest ma ei usalda kunagi midagi rohkem kui oma silmi.
„Sead ja kanad Washingtoni maakonnas, nagu ikka,” sõnab ta, jätkates ringikõndimist, silmitsemist, asjade puudutamist ja nende üles tõstmist.
„Talunikud maksavad trahve ja alustavad siis jälle uuesti,” lisab ta. „Sa peaksid mõnikord minuga koos lendama ja näeksid sigade latreid, sealautu, milles nad on kokku surutud nagu sardiinid karbis. Inimesed, kes on loomade, ka koerte vastu kohutavad.”
Kõlab heli, Lucy iPhone’ile on saabunud sõnum ja ta loeb seda.
„Reovee nired voolavad ojadesse ja jõgedesse.” Ta toksib pöialdega sõnumile vastuse ja naeratab, nagu oleks ta sõnumi saatjasse kiindunud või teeks too talle nalja.
„Loodetavasti tabame need jobud otse teolt ja lõpetame nende tegevuse.”
„Ma loodan, et sa oled ettevaatlik.” Tema vasttärganud keskkonnaaktivisti innukus ei rõõmusta mind sugugi. „Kui hakkad inimeste elatusvahenditega jamama, võivad asjad halvasti lõppeda.”
„Nagu tema puhul?” Ta osutab mu arvuti ja ekraanil oleva suunas.
„Mul ei ole aimugi,” tunnistan ma ausalt.
„Kelle elatusvahenditega Emma Shubert jamas?”
15
„Ma tean ainult seda, et kaks päeva enne kadumist leidis ta hamba,” vastan.
„Nähtavasti on tegemist esimese välja kaevatud luuga kihist, mis avastati üsna hiljuti.
Tema ja teised teadlased olid seal väljakaevamisi alustanud paar suve tagasi.”
„Luukiht, mis võib osutuda kõigist siiani leitutest kõige rikkalikumaks,“ sõnab Lucy. „Matmispaik dinosauruste karjale, kes surid ühekorraga, mis on tõesti ebatavaline, võib olla ainulaadne. See on erakordne võimalus terveid skelette kokku panna ja muuseumi täita, meelitada kohale turiste ja innukaid dinosauruste austajaid ja loodussõpru kõikjalt maailmast. Kui ala just ei ole nii saastatud, et keegi ei tuleks.”
Igaüks, kes on lugenud Grande Prairie kohta, teab sealse maagaasi- ja naftatootmise majanduslikku tähtsust.
„1700 miili torusid kannavad Alberta õliliivadest toodetud sünteetilist toorainet rafineerimistehastesse Kesk-Läänes ja ulatuvad isegi Mehhiko lahe äärde,” ütleb Lucy ja kaob mu tualettruumi, kus valamu kõrval seisab Keurigi kohvimasin ja mokakann.
„Reostus, ülemaailmne kliimasoojenemine, täielik häving.”
„Proovi Illy MonoDose'i. Hõbedases karbis,” hüüan ma talle. „Ja tee minu oma topeltkange.”
„Ma arvan, et täna hommikul sobib Café Cubano paremini.”
„Demerara suhkur on kapis,” annan ma talle teada, kui võtan viimase lonksu külma kohvi ja panen video uuesti mängima.
Mille ma kahe silma vahele olen jätnud? Midagi kindlasti.
Ma ei suuda halvast sisetundest lahti saada ja keskendun uuesti ülevalgustatud kujule, kelle näojooned on kiiskava päikese poolt moonutatud. Isik ei tundu olevat kuigi suur, see võib olla nii naine, väikest kasvu mees või isegi vanem laps, kes kannab päikesemütsi, mille külgedel on loor ja millel on lai äär, millest ta näib parema käe kahe sõrmega kinni hoidvat, ilmselt selleks, et müts peast ei lendaks. Aga ma ei saa jällegi kindel olla.
Ma ei suuda eristada tumedalt varjutatud näol ühtegi joont või seda, mis sel inimesel seljas on peale pikkade varrukatega jaki või kottis särgi ja päikesemütsi ning vaevumärgatava helgi paremal oimukohal, mis vihjab sellele, et ta kannab prille, võib-olla päikeseprille. Kuid ma ei saa milleski kindel olla. Ma ei tea praegu eriti palju rohkem kui kaksteist tundi tagasi, mil kirjale lisatud video mulle saadeti.
„Ma ei ole FBI-lt rohkem midagi kuulnud, kuid Benton leppis tänaseks koosoleku kokku, eeldusel, et ma saan selleks ajaks kohtust tulema,” ütlen ma üle mokakannu
16
aurupahvakute. „See on rohkem mitteametlik arutelu, sest peale mulle saadetud videoklipi ei ole veel midagi juhtunud.”
„Midagi on juhtunud,” kõlab Lucy hääl tualettruumist. „Kellegi kõrv on ära lõigatud. Kui muidugi ei ole tegemist võltsinguga.”
17
Kolm
Äralõigatud kõrva väline osa, väliskõrv, tundub olevat oimulihase sidekirmest puhtalt eemaldatud.
Olen suurendanud pilti nii palju kui võimalik ilma, et see liiga häguseks muutuks ja lõigatud haava servad paistavad teravad ja korrapärased. Ma ei näe mingit märki kahvatusest ega sellest, et lõigatud kude oleks pahupidi pööratud või kokku vajunud, mida võiks oodata juhul, kui eemaldamine toimub kaua aega pärast surma – kui kõrv oleks eemaldatud näiteks palsameeritud kehalt või meditsiinikooli laibalt. Millegi sellisega ei tundu tegemist olevat. Kõrv ja ajalehel olev veri ei paista olevat vana.
Kuid ma ei oska öelda, kas veri on inimese oma, ja kõrvadega on alati raskusi.
Kõrvades ei ole eriti veresooni ja ei ole mõeldamatu lõigata kõrv küljest enne või pärast surma ja hoida seda mitu nädalat külmikus ning see võiks pildil näida piisavalt värske, nii et mul oleks võimatu kindlalt määrata, kas vigastus tekkis enne või pärast ohvri surma.
Teisisõnu, seletan ma Lucyle, ei ole see pildifail minu eesmärkide jaoks piisav. Mul on vaja uurida tegelikku kõrva, kontrollida äralõigatud servadest elulisi reaktsioone, kontrollida DNA-d Riiklikust DNA Registrist ja samuti DNA-andmebaasi tarkvarast CODIS-est, juhuks kui DNA profiil on seotud kellegagi, keda on varem karistatud.
„Ma olen temast juba leidnud hiljutisi pilte, paljud neist erinevatelt veebisaitidel, sealhulgas mõned, mis on tehtud siis, kui ta sel suvel Albertas töötas,” ütleb Lucy mu kabineti juurde kuuluvast tualettruumist, kui me jätkuvalt räägime piisavalt valjusti, et üksteist kuulda. „Kuid ilmselt ei saa me teha õiget üks-ühele võrdlust. Ma pean suurust kohandama, pildi täpselt õige nurga alla sättima, kuid hea uudis on see, et ühitatud kujutis on vähemalt kasulik, sest Shubertit ei saa kindlasti välistada.”
Lucy seletab, et ta on võrrelnud pildifaili Emma Shuberti fotodega, püüdes ühitada pilte tema kõrvadest äralõigatud kõrvaga. Me ei saa välistada sobivust, kuid kahjuks ei anna ka visuaalne võrdlus lõplikku vastust.
„Ma saadan sulle faili,” lisab ta. „Sa võid näidata võrdlusi neile, kes iganes koosolekule tulevad.”
„Kas sa jõuad umbes viieks tagasi?”
„Ma ei teadnud, et ma olen kutsutud,” tema hääl kõlab üle järjekordse espresso valmistamise müra.
„Muidugi oled sa kutsutud.”
18
„Kes veel tulevad?”
„Paar agenti Bostoni piirkondlikust kontorist. Douglas, ma arvan.” Ma viitan Douglas Burke’ile, FBI naissoost agendile, kel on segadusseajav nimi. „Ma ei ole kindel, kes veel. Ja Benton.”
„Ma ei saa tulla,” vastab Lucy. „Mitte siis, kui Douglas tuleb.”
„Oleks tõesti kasulik, kui sa kohal oleksid. Mis Douglasel viga on?”
„Midagi on. Ei, aitäh.”
Oma varasema õiguskaitsekarjääri jooksul nii FBI-st kui ka ATF-ist1 välja heidetuna, ei suhtu Lucy föderaalagentidesse eriti heatahtlikult, mis võib minu jaoks ebamugavust tekitada, sest mu abikaasa on FBI kriminaalkäitumise analüütik ehk profileerija ja mul on kaitseministeeriumi juures eriline reservväelase staatus. Me mõlemad oleme osa sellest, mida Lucy pahaks paneb ja millest ta lugu ei pea, osa FBI-st, kes ta hülgas, kes ta vallandas.
Lihtsalt öeldes, Lucy Farinelli, mu ainus õetütar, kelle ma olen üles kasvatanud nagu oma tütre, usub, et reeglid on lihtsurelike jaoks. Ta oli isepäine föderaalagent ja on isepäine tehniline geenius ning ilma temata puruneks mu elu koost ja tunduks tühi.
„Meil on tegemist kellegi päris nutikaga.” Ta ilmub tualettruumist kahe topsi ja väikese terasest kannuga.
„See ei ole hea märk,” vastan. „Sa arvad harva, et keegi on nutikas.”
„Keegi kavalpea, kes on tark mõnedes asjades, kuid liiga ennasttäis, et mõista, kui paljut ta ei tea.”
Ta valab topsidesse kanget ja magusat helepruuni vahukihiga kaetud espressot – see on colada, mis sai harjumuseks, kui ta aastaid tagasi ATF-i Miami harukontoris töötas, enne kui ta sattus halvasti lõppenud tulevahetusse.
„Aadress BliDedwood on üsna selge.” Ta asetab topsi ja kannu mu klaviatuuri kõrvale.
„Minu jaoks see küll selge ei ole.”
„Billy Deadwood,” selgitab ta.
„Okei.” Ma püüan aru saada. „Äkki seletaksid?”
1 ATF = Bureau of Alcohol, Tobacco, Firearms and Explosives – eesti k. Alkoholi, tubaka, tulirelvade ja
lõhkeainete amet
19
Lucy tuleb ümber laua minu juurde ja toksab mu selja taga olevat graniidist tööpinda, äratades sellel olevad kaks videokuvarit. Ekraanisäästjad ilmuvad eredates punastes, kuldsetes ja sinistes värvides Cambridge’i Kohtuekspertiisi Keskuse ja Relvajõudude Meditsiiniekspertide vapid kõrvuti, kaks madu ja karikas ja õiglusekaalud ning mängukaardid, ässade ja kaheksate paar, surnud mehe käsi, mida Wild Bill Hickok väidetavalt hoidis 1876. aastal pokkerimängu ajal, kui ta surnuks tulistati.
„Relvajõudude Meditsiiniekspertide vapp.” Lucy osutab arvutiekraanidel olevale surnud mehe käele. „Ja Wild Bill Hickok või Billy tapeti Deadwoodis Lõuna-Dakotas. Kas see seletab asja? Jah, tädi Kay. Ma lihtsalt loodan, et tegemist ei ole kellegagi meie endi tagahoovist.”
„Miks peaks sul olema vähimatki kahtlust, et see nii võiks olla?”
„Keegi kasutas ajutist tasuta e-posti aadressi, mis hävitab või kustutab end ise kolmekümne minuti möödudes,” arutleb Lucy. „Heakene küll, see ei ole kuigi ebatavaline, seda võib igaüks teha. Siis suunab see inimene sulle saadetava e-kirja läbi tasuta proksiserveri, mis antud juhul on eriti suure anonüümsusega, mille hostinimi ei ole saadaval. Asub Itaalias.”
„Nii et keegi ei saa e-kirjale vastata, sest ajutine konto kustutatakse 30 minuti pärast ja seda pole enam.”
„Selles asja mõte ongi.”
„Ja keegi ei saa IP-aadressi jälitada ega välja uurida, kust e-kiri tegelikult saadeti.”
Ma mõistan tema mõttekäiku.
„Just see, millega saatja arvestab.”
„Me peaksime eeldama, et e-kirja saatis keegi Itaaliast.”
„Täpsemalt Roomast,” märgib Lucy.
„Kuid see on vaid jälgede segamiseks.”
„Absoluutselt,” ütleb ta. „Kes iganes selle e-kirja saatis, ei olnud kindlasti eile meie aja järgi kell 6.30 Roomas.”
„Aga kirjatüüp?” Ma naasen e-kirja juurde ja vaatan teemarida.
TÄHELEPANU PEAKOHTUARST KAY SCARPETTA
„Kas see on millegi poolest tähendusrikas?” küsin ma.
„Väga retro. Meenutab viiekümnendaid ja kuuekümnendaid, suured kandilise kujuga tähed ümarate nurkadega, mis peaksid meenutama tollest ajast pärit televiisoreid.
Sinu ajast,” õrritab ta.
20
„Palun ära solva mind nii vara hommikul.”
„Eurostile'i lõi Itaalia kirjadisainer Aldo Novarese,” seletab Lucy. „Kirjatüüp oli algselt loodud Torinos asuva valukoja Nebiolo Printechi jaoks.”
„Ja mida see sinu arvates tähendab?”
„Ma ei tea.” Lucy kehitab õlgu. „Põhimõtteliselt toodavad nad paberit ja tipptasemel kõrgtehnoloogilisi trükimasinaid.”
„Võib-olla mingi seos Itaaliaga?”
„Ma kahtlen selles. Ma arvan, et see, kes sulle selle e-kirja saatis, eeldas, et tegelikku IP-aadressi ei saa kindlaks teha,” sõnab ta ja ma tean, mis järgneb.
Ma tean, mida ta teinud on
„Teisisõnu,” jätkab ta, „me ei teeks kindlaks e-kirja saatmise tegelikku asukohta...”
„Lucy,” segan ma vahele. „Ma ei taha, et sa äärmuslikke meetmeid kasutaksid.”
Ta on neid juba kasutanud.
„Suur hulk neid tasuta anonüümseid asju on saadaval,” jätkab ta, nagu ta ei olekski teinud seda, mida ma tean, et ta on teinud.
„Ma ei taha, et sa häkiksid mõnda Itaalia või muu koha proksiserverisse,” ütlen ma talle otsustavalt.
„E-kirja saatis sulle keegi, kel oli juurdepääs Logani traadita ühendusele,” teatab ta minu üllatuseks.
„See saadeti lennujaamast?”
„Videoklipp saadeti sulle Logani lennujaama traadita võrgust, siit vähem kui seitsme kuramuse miili kauguselt,” kinnitab ta, ja seega pole ime, et ta arvestab võimalusega, et tegemist võib olla kellegagi meie lähikonnast.
Mõtlen oma personaliülemale Bryce Clarkile, Pete Marinole ja mitmele minu hoones töötavale kriminalistile. Eelmisel nädalal viibisid Cambridge’i Kohtuekspertiisi Keskuse töötajad Floridas Tampas Rahvusvahelise Identifitseerimise Liidu aastakoosolekul ja nad kõik lendasid eile Bostonisse tagasi umbes samal ajal, kui see e-kiri anonüümselt Cambridge’i Kohtuekspertiisi Keskusesse saadeti.
„Eile õhtul, mingil hetkel enne kella kuute,” seletab Lucy, „logis see inimene sisse Logani tasuta traadita internetti. Seda teevad reisijad tuhandeid kordi päevas. Kuid see ei tähenda, et e-kirja saatnud inimene oli füüsiliselt lennujaamaterminalis või lennukis.”
„Kes iganes see inimene on, ta võis olla parklas,” selgitab Lucy, „või kõnniteel, võimalik, et ka veetaksos või sadamas praamil, kusagil, kuhu signaal jõuab. Kohe kui see
21
isik internetiga ühendust sai, lõi ta ajutise e-posti aadressi BLiDedwood@Stealthmail.com, kasutades võib-olla tekstitöötluse tarkvara, et kirjutada teemarida Eurostile'i kirjatüübis, ning lõikas ja kleepis selle e-kirja.”
„Ta ootas enne kirja saatmist 29 minutit,” ütleb Lucy. „Lihtsalt kahju, et ta sai rahuldust teadmisest, et e-kiri avati.”
„Kuidas see inimene teab, et ma kirja avasin?”
„Sellepärast, et ta ei saanud sõnumit, et kirja saatmine ebaõnnestus,” vastab Lucy.
„Mille ta oleks saanud just sekundeid enne seda, kui konto end hävitas. Tal ei ole mingit põhjust mitte eeldada, et e-kiri jõudis kohale ja avati.”
Tema hääletoon on teistsugune. Tema sõnad kõlavad nagu noomitus.
„CKK põhiaadressile saadetud ahistavate või viirusega nakatatud kirjade puhul on tagasisaatmine kiire ja automaatne,” tuletab ta mulle meelde. „Eesmärk on jätta saatjale mulje, et kirja ei olnud võimalik kohale toimetada. Kui harvad ja kahetsusväärsed erandid välja arvata, lähevad kahtlased e-kirjad tegelikult otse karantiini, nagu mina seda nimetan, nii et ma näen, millega tegemist on ja saan hinnata ohu taset,” rõhutab ta ja ma mõistan, millele ta vihjab. „Ma ei näinud seda e-kirja, sest see ei läinud karantiini.”
Harvad ja kahetsusväärsed erandid, millest ta räägib, puudutavad mind.
„Minu üles seatud tulemüürid lugesid e-kirja seaduslikuks tema pealkirja pärast:
„Tähelepanu peakohtuarst Kay Scarpetta”,” ütleb Lucy nagu see oleks minu süü, mida see ka on. „Midagi, mis on suunatud sulle isiklikult, ei loeta rämpspostiks ega panda karantiinis ajutiselt väljundkasti, sest sa andsid mulle sellise juhise. Vastu minu tahtmist, mäletad?”
Ta hoiab mu pilku ja tal on õigus, kuid ma ei saa sinna midagi parata.
„Näed nüüd milleni see viib, et lubasin sul petta seda, mida ma turvaliseks olen muutnud?” küsib ta.
„Ma mõistan su pettumust, Lucy. Kuid see on ainus viis kuidas paljud inimesed mind kätte saavad, kui nad mu otseseid CKK kontaktandmeid ei tea,” kordan ma seda, mida olen ennegi öelnud. „Nad saadavad midagi minu nimele ja ma kindlasti ei taha, et see rämpsposti läheks.”
„Lihtsalt kahju, et sina avasid selle esimesena,” ütleb Lucy. „Muidugi, tavaliselt oleks Bryce seda teinud enne, kui sul üldse võimalust oli.”
„Mul on hea meel, et ta seda ei teinud.” Mu personaliülem on väga tundlik ja üsnagi pirtsakas.
22
„Just. Ta ei teinud seda, sest oli just reisilt naasmas. Tema ja mitmed teised olid nädal aega ära,” ütleb Lucy nagu ei oleks ajastus olnud juhuslik.
„Kas sa kardad, et kes iganes selle e-kirja saatis, teadis, mis CKK’s toimub?” küsin.
„See teeb mulle muret, jah.”
Ta veeretab tooli lähemale, täidab uuesti meie topsid ja ma tunnen tema parfüümi värsket greibilõhna, mille järgi ma tean alati, kui mu õetütar on liftis viibinud või ruumist läbi käinud. Tunneksin tema isesuguse lõhna kõikjal ära ka kinnisilmi.
„Oleks rumal mitte arvestada võimalusega, et keegi võib kõiki meid ja meie tegemisi jälgida,” sõnab ta. „Keegi, kellele meeldib mänge mängida ja kes arvab, et ta on targem kui jumal. Keegi, kes naudib inimeste traumeerimist ja kiusamist.”
Mul ei ole kahtlustki, miks ta täna hommikul minu kabinetis ringi nuuskis. Ta tuli midagi üle kontrollima, sest ta on minu suhtes liigselt kaitsev, ülemäära valvas. Sellest ajast alates, kui Lucy kõndima õppis, on ta mu tähelepanu nõudnud ja jälginud mind kotkapilgul.
„Kas sa kardad, et Marino on sellega seotud? Et ta luurab minu järele või üritab mulle kuidagi haiget teha?” Ma login oma e-posti sisse.
„Kuradima kindlasti teeb ta rumalusi,” ütleb Lucy, nagu peaks ta midagi kindlat silmas. „Kuid tal ei ole piisavalt oskusi ja milline võiks olla tema motiiv? Vastus on, et tal ei olegi seda.”
23
Neli
Ma otsin oma sisendkaustast kirja Bryce'ilt või USA abiprokurörilt Dan Stewartilt, kuna ma loodan, et minu ilmumine kohtusse ei ole vajalik.
„Kuidas oleks pildi selgemaks muutmisega? Võib-olla saame välja selgitada, kes on kaatril?” Ma räägin videoklipist samal ajal, kui närvitsen Mildred Lotti pärast.
„Unusta ära,” vastab Lucy.
„See on nii naeruväärne,” pomisen, kui ei leia sõnumit, mis mind sellest kohustusest vabastaks.
Varem piisas kaitsele minu lahkamisaruandest, minu kohtusse ilmumine ei olnud vajalik ega isegi soovitav, kuid pärast ülemkohtu poolt Melendez-Diazi asjas tehtud otsust on elu iga Ameerika kohtueksperdi jaoks muutunud. Channing Lott tahab seista silmitsi oma süüdistajaga. Miljardärist töösturit süüdistatakse väidetavalt oma nüüd surnuks arvatud naise tapmise tellimises ja ta on nõudnud minu kohaleilmumist täna pärastlõunal kell kaks.
„See, mida sa praegu videofailis näed, ongi kõik, mida seal näha on.” Lucy tühjendab oma klaasi. „Mida sa praegu näed, on parim, mis olla saab.”
„Kas on kindel, et ei ole olemas tarkvara, mis võiks olla täiuslikum kui see, mida me CKK’s kasutame?” Ma ei taha sellega leppida.
„Täiuslikum kui see, mille mina olen välja töötanud?” Ta tõuseb ja astub mu arvutiekraanile lähemale. „Mitte miski ei ole ligilähedanegi sellele, mis meil on. Probleem on selles, et salvestis on ülevalgustatud.”
Ta klõpsab hiirega, et mulle näidata, nimetissõrmes massiivne raske kuldsõrmus, mida ta on viimasel ajal kandma hakanud, ja terasest kronograaf käekell randme ümber.
Peatades video ilma näota kuju juures paadi tagaosas, seletab ta, et tegi sellest videoklipist mitu kihti, vähendades heledust ja kasutades teravusefiltreid, kuid asi on lootusetu.
„Kes iganes filmis oli näoga otse päikese poole,” ütleb ta, „ja mitte miski ei taasta ülevalgustatud osasid. Parim, mida me saame teha, on konteksti ja asjaolusid arvesse võttes oletada, kes see inimene olla võiks.”
Oletamisest ei piisa ja ma panen klipi uuesti mängima, naastes jõealale, mis on umbes tunnise kaatrisõidu kaugusel paljast viljatust nõlvast, kus Ameerika paleontoloog dr Emma Shubert koos Alberta ülikooli kolleegidega kaevas, kui ta peaaegu üheksa nädalat tagasi kadus. Politseile antud ütluste kohaselt nähti teda viimati 23. augusti õhtul kella
24
kümne paiku kõndimas üksi läbi Pipestone Creeki laagriplatsi metsaala suundumas pärast õhtusööki söögisaalis oma treilerisse. Järgmisel hommikul oli tema uks praokil ja ta oli läinud.
Kui ma rääkisin eile õhtul uurijaga Kanada Kuninglikust Ratsapolitseist, öeldi mulle, et mingeid märke rüselusest ei olnud, mitte miski ei osutanud sellele, et Emma Shubertit oleks tema treileris rünnatud.
„Me peame välja selgitama, kes selle mulle saatis,” ütlen ma Lucyle. „Ja miks. Kui on võimalik, et see kuju kaatril on Emma Shubert, siis mis toimus? Milline on tema näoilme? Õnnelik? Kurb? Hirmunud? Kas ta viibis kaatril vabatahtlikult?”
„Ma ei saa neile küsimustele vastata.”
„Ma tahan teda näha.”
„Sellel videoklipil sa teda ei näe. Midagi rohkemat ei ole näha.”
„Kas ta oli teel luukihi juurde kaevama või naases sealt?” küsin ma.
„Tuginedes päikese asukohale ja selle jõeosa satelliitfotodele,” sõnab Lucy, „sõitis kaater ilmselt itta, mis viitab sellele, et tegemist on hommikuga. Nagu näha, oli tegemist päikselise päevaga ja tänavu augustis ei olnud selles maailma osas selliseid päevi just palju. Mitte nii juhuslikult oli päikseline kaks päeva enne seda, kui ta kadus – päeval, mil ta leidis pachyrhinosauruse hamba.”
„Nii et sa arvad siis, et ilmast lähtudes on see video tehtud 21. augustil.”
„Ilmselt käis ta sel päeval kaevamiskohal, sõitis kaatriga Wapiti jõge mööda luukihini,” Lucy kordab uudistes olnud teavet. „Nii et video võidi jäädvustada iPhone’iga sel hommikul kaatrisõidu ajal. Tal on iPhone. Või oli. Nagu sa tead, oli see tema treilerist kadunud. See võib olla ainus kadunud asi, sest teised isiklikud asjad olid väidetavalt puutumata.”
„Salvestis jäädvustati iPhone’iga?”
See on uus teave.
„Ja ka foto äralõigatud kõrvast,” ütleb Lucy. „Esimese põlvkonna iPhone nagu oli Emma Shubertil.”
Ma ei kavatsegi Lucylt küsida, kuidas tal õnnestus need andmed hankida. Ma ei taha teada.
„Tal oli ikka veel tema esimene telefon alles, ta ei vaevunud seda uuema vastu vahetama, ilmselt oma lepingu pärast AT&T-ga.” Lucy tõuseb püsti ja suundub vannituppa, et meie joogitopsid ära loputada, ja ma kuulen koridorist kaugeid hääli.
25
Seejärel kostub politseisireeni salvestatud heli, mis on üks Pete Marino telefonihelinatest. Keegi on temaga kaasas. Ma arvan, et see on Bryce, ja nad on teel siiapoole. Mõlemad räägivad mobiiltelefonidega, kuulda on vaid nende sõnade kõla ning nende hoogsa tooni põhjal saan aru, et midagi on juhtunud.
„Ma helistan sulle hiljem ja tulen tagasi enne ilmamuutust,” lisab Lucy lahkudes.
„Õhtupoole läheb päris tormiks.”
Siis ilmub Marino mu uksele. Tema kaitsevärvi töörõivad on kortsus nagu ta oleks nendes maganud, ta nägu punetab ja ta jalutab sisse nagu oma koju, rääkides valjusti mobiiltelefoniga. Minu tagasihoidlikult nägus personaliülem Bryce on tema taga, disainerpäikeseprillid pealaele lükatud, jalas pleegitatud kitsad säärega teksad ja seljas T- särk nagu oleks ta just „Glee” võtetelt saabunud. Ma märkan, et ta ei ole habet ajanud sellest ajast, kui ma teda nädal tagasi nägin enne kui ta Floridasse läks, ning näokarvade olemasolu või nende puudumine tähendab alati sama asja. Bryce Clark vahetab pidevalt erinevaid rolle, katsetades peosatäitmist omaenda elus.
„Tavaliselt oleks vastus ei,” ütleb Marino oma mobiiltelefoni. „Kuid te peate kutsuma akvaariumitöötaja telefonile, nii et meie ülemus saaks temaga isiklikult rääkida ja veenduda, et kõik on asjast ühte moodi aru saanud...”
„Me oleme tänulikud ja saame täiesti aru.” Bryce räägib kellegi teisega. „Muidugi me mõistame, et keegi ei hakka selle pärast võitlema. Võib-olla heidate tuletõrjepoistega liisku – see oli muidugi nali. Ma olen kindel, et tuletõrjelaeval on nagu teilgi päästeraam.
Ilmselgelt ei ole vaja ei vaakumkotti, kaelatuge ega midagi muud. Muidugi on tuletõrjujad paremini varustatud selleks, et pärast kõik oma tekil olevatest võimsatest pumpadest veega üle lasta. Mida ma öelda tahan? Meie jaoks ei ole vahet, kuid keegi peab aitama selle kaldale tuua ja edasine jääb juba meie hooleks.” Ta heidab pilgu oma käekellale. „Umbes 45 minuti pärast? Natuke peale üheksat? See oleks suurepärane.”
„Mis toimub?” pärin Bryce’ilt, kui ta kõne lõpetab.
Ta paneb käed puusa ja uurib mind. „Kindlasti ei pannud me täna hommikul paadisõidu jaoks sobivaid riideid, on nii?” Ta vaatab mu halli peenetriibulist seelikkostüümi ja kontsakingi, mille valisin täna kohtu jaoks. „Olen kohe tagasi, haaran mõned asjad, sest sellises riietuses te rannavalvega sõitma ei lähe. Uppunut veest välja tõmbama? Jumal tänatud, et ei ole juuli, mitte et vesi siinkandis kunagi soe oleks, ja ma loodan kuramuse kindlalt, et ta ei ole kaua vees olnud, sest see on üks kõige ebameeldivamaid asju. Vabandust, kuid olgem ausad. Kes seda taluda suudab? Ma
26
mõistan, et keegi ei taha sellises seisus lõpetada, kujutad sa ette? Kui ma suren ja selliseks muutun, palun ärge leidke mind.”
Ta tuulab mu riidekapis ja otsib tööks sobivaid rõivaid.
„Selle osa pärast ei ole rannavalve poisid rahul ja miks nad peaksidki olema?” Ta ei vaiki hetkekski. „Midagi sellist pardale võtta, kuid ärge muretsege, nad teevad seda, sest ma palusin neid kenasti ja tuletasin neile meelde, et kui teie – ja ma pean konkreetselt just teid silmas, ülemus – ei oska sellega ümber käia, siis kes veel?”
Ta libistab paari sõjaväepükse riidepuult maha.
„Tuletan lihtsalt meelde, et panete laiba kahekordsesse kotti või teete ükskõik mida selleks, et nende laev rämedalt haisema ei hakkaks? Ma lubasin. Kas soovite lühikesi või pikki varrukaid?” Ta piilub kapist minu poole.
„Ma soovitan pikki, sest tuule tõttu on ilm seal näpistavalt külm,” ütleb ta enne, kui jõuan vastamisele mõtlemagi hakata. „Vaatame siis: sulejope, see päästevärvi oranž, on hea mõte, sest teid on siis näha isegi miili kaugusele. See on vee peal alati hea mõte. Ma näen, et Marinol ei ole jopet, kuid mina ei vastuta tema riietuse eest.”
Bryce toob riided minu juurde ning samal ajal jätkab Marino vestlust kellegagi, kes on ilmselgelt merel.
„Me ei taha, et keegi sõlmi läbi lõikaks või midagi ja nöörid tuleks ära kinnitada,”
juhendab ta, kui Bryce mu kohtueksperdi töörõivad lauale asetab ja naaseb kapi juurde saabaste järele. „Ma lõpetan nüüd kõne ja helistan lauatelefonilt tagasi – võib-olla on ühendus siis parem ja te saate ise tohtriga rääkida,” lisab Marino.
Kui ta tuleb ümber laua minu juurde, kuulen ma koridorist lifti peatumist ja rohkem hääli. Lucy on teel oma helikopteri juurde ja teised töötajad saabuvad. Kell on mõni minut kaheksa läbi.
„Mingi eelajalooline kilpkonn on lõunakanalis kinni jäänud,” seletab Marino kätt mu lauatelefoni järele sirutades.
„Eelajalooline?” hüüatab Bryce. „Ma ei usu seda.”
„Nahkkilpkonn. Nad on peaaegu välja surnud ja on olnud olemas Jurassic Parkist alates.” Marino ignoreerib teda.
„Ma ei usu, et tol ajal oli olemas park,” ütleb Bryce valjemini vahele.
„Võib kaaluda kuni tonni.” Marino jätkab minuga rääkimist, kui ta mu telefonil numbrit valib, käsimüügist ostetud lugemisprillid jämedale ninale surutud. „Oma homaaripüüniseid kontrollima läinud paadimees avastas selle päikesetõusu ajal ja helistas
27
akvaariumi päästemeeskonnale, kellel on kokkulepe tuletõrje merepäästeüksusega. Kui tuletõrjelaev kohale jõudis ja hakkas kilpkonna pardale tõstma, tuli välja, et vertikaalse köie küljes on kahetsusväärne lisand ... Pamela?” ütleb ta sellele, kes vastab. „Ma annan toru dr Scarpettale.”
Ta ulatab kuuldetoru mulle, paneb prillid oma paksude sõlmedega kokku ja pistab oma rinnataskusse ning selgitab, „Pamela Quick. Ta on tuletõrjelaeval, nii et ühendus ei pruugi eriti hea olla.”
Naine telefonis tutvustab end Uus-Inglismaa Akvaariumi merebioloogina ja tema hääletoon kõlab pakiliselt ja veidi vaenulikult. Ta ütleb, et saatis just e-postiga foto.
„Te näete ise, et meil hakkab aeg otsa saama,” kinnitab ta. „Me peame ta kohe pardale saama.”
„Tema?” küsin.
„Kriitiliselt ohustatud liiki kuuluva merekilpkonna, kes on teab kui kaua vedanud enda järel kalastustarbeid ja muud varustust ja midagi, mis on ilmselt surnukeha.
Kilpkonnad peavad hingama ja ta suudab vaevu oma ninasõõrmeid vee peal hoida. Me peame ta kohe välja saama nii, et ta ei upuks.”
Marino hoiab oma mobiili minu läheduses, et näeksin e-postiga saadetud fotot, mille ta just avas ning mis kujutab noort blondi ja päevitunud naist kaitsevärvi pükstes ja rohelises tuulepluusis, kes kummardub üle tuletõrjelaeva reelingu. Ta kasutab pika varrega haardekonksu, et tõmmata köit, mis on takerdunud vapustavalt hiiglasliku nahkja tumedat värvi mereolendi külge, kelle loibade siruulatus on peaaegu võrdne laeva laiusega. Mitme jardi kaugusel tema väljaulatuvast peast on voolava sinise vee pinnal vaevumärgatavalt näha värvitud küüntega kahvatud käed ja salk pikki valgeid juukseid.
Bryce asetab maha paari kergeid pahkluudeni ulatuvaid poleeritud nahast ninaosa ja nailonist ülaosaga musti sõjaväesaapaid. Ta kurdab, et ei suuda sokke leida.
„Otsi mu allkorrusel olevast kapist,” ütlen ma talle, kui kummardun kingi jalast võtma ja ütlen Pamela Quickile, „Me ei taha surnukeha kaotada või seda kuidagi kahjustada. Nii, et tavaliselt ma ei lubaks...”
„Me saame selle looma päästa,” segab ta mulle vahele ning on ilmselge, et teda ei huvita minu luba. „Aga me peame seda kohe tegema.” Selle põhjal, kuidas ta seda ütleb, olen ma kindel, et ta ei kavatse ei mind ega kedagi teist ootama jääda ning ma tõesti ei saa seda talle pahaks panna.
28
„Muidugi tehke, mida vajalikuks peate. Kuid oleks kasulik, kui keegi saaks seda talletada video või fotodena,” ütlen ma talle, kui tõusen toolilt ja tunnen sokkis jalgade all vaipa, mis tuletab mulle meelde, et ma ei tea kunagi, mis elu tuua võib, isegi mitte seda, mida võib tuua järgmine minut. „Puudutage nööre ja varustust võimalikult vähe ja veenduge, et kõik on kinni, nii et midagi ei läheks kaotsi,” lisan ma.
29
Neliteist
Musta plastiku sees tundub ta armetult kokkukuivanud, pikad märjad valged juuksed kleepunud üle nahkja näo. Tema habras keha justkui kaob pika halli seeliku, tumeda – kas lilla või tumepunase – pluusi ja tuhmunud metallnööpidega tumesinise jaki sisse. Kõik riided tunduvad olevat vähemalt nelja numbri jagu suuremad.
„Mis uudistest sa räägid?” Marino tõmbab oma kirurgimaski näo eest.
„Näib, et igale poole on jõudnud videomaterjal sellest, kuidas ma nahkkilpkonna uurin ja surnukeha veest välja tõmban.” Ma avan kotid ja tunnen hallitanud vana ihu lõhna.
„Vaatame kohapeal tehtud pilte sellest, kuidas ta oli kinni seotud. Enne füüsiliste tõendite kogumist pean ma eemaldama pahkluude ümber oleva nööri.”
„Topelt kalamehesõlm. Ja see on tagavarasõlm. Mõlema nööri sõlmed on täpselt ühesugused,” täheldab Marino.
Ta hakkab pildistama surnud naise pahkluude ja kaela ümber olevaid kollase nailonnööri läbilõigatud juppe.
„See on täpselt nii nagu kõlab,” ütleb ta. „Sa seod oma põhisõlme, milleks on see siin, mis on põhimõtteliselt topelt ülekäesõlm. Ja siis pealekauba seod veel mõne neist.”
Ta osutab oma sinise kinnastatud käega, et mulle näidata.
„Tagavarasõlm, veendumaks, et kõik on kinnitatud,” lisab ta. „Nii et keegi keris kaks erinevat nööri tema pahkluude ja kaela ümber, sidus mõlemale kaks sõlme ning jättis pikemad otsad, et kinnitada need koerapuuri ja laevavenderi külge, ning oleks huvitav näha, millised need sõlmed on. Vean kihla, et need on samasugused.”
Ta tõstab pilgu kellale ja vangutab pead.
„Ise tõmbate omale häda kaela, tohter.”
„Kas sinu arvates on mingi konkreetne põhjus, miks keegi peaks sellist tüüpi sõlmed valima?” Ma kinnitan uue tera skalpelli käepidemesse.
„Mitte ühtegi loogilist põhjust. Tavaliselt kasutatakse topelt ülekäesõlme kahe õngenööri ühendamiseks või kahe erineva nööri kokkusidumiseks, mis antud juhul ei kehti.
Nii et selleks ei ole mingit kindlat põhjust, välja arvatud see, et ilmselt on see inimene harjunud taolist sõlme siduma. Sa jääd kuradima moodi hiljaks ja see pole juuksuriaeg.”
„See, millega keegi harjunud on, võib meile öelda, millise inimesega meil tegemist on.”
30
„Ma arvan, et me oleme juba välja nuputanud, et kes iganes ta vette viskas, tegi seda paadist,” sõnab ta. „Tähendab, teda ei lükatud välja lennukist ega helikopterist.”
„Ma ei tea, millest ta välja lükati.”
Nihutan riided eest ära ja teen alakeha ülemisse paremasse ossa väikese sisselõike.
„Kalur, keegi, kellele meeldib paadiga sõita,” ütleb Marino, kui ma sisestan sisetemperatuuri mõõtmiseks maksa termomeetri.
„Keegi, kes teab nööridest ja sõlmedest. Selliseid sõlmi ei seota juhuslikult.”
Võtan kärult kirurginoa ja lõikan läbi kollase nööri, mis on kolm korda tihedalt tema pahkluude ümber seotud, ning kinnitan otsad teibiga kokku ja sildistan need, et teaksin, milline nöörijupp millisega kokku kuulub. Ma mõõdan nööri pikkuse ja laiuse ning olen ettevaatlik, et mitte sõlmi rikkuda.
„Jäljed tema pahkluudel on väga pindmised marrastused,” täheldan ma. „Ei mingeid vagusid ega muljumisjälgi, nöör on vaevu mingi jälje jätnud. Tema kael näeb ilmselt samasugune välja, kuid seda uurime hiljem.”
„Ta seoti kinni kaua aega peale surma.” Marino teeb naise pahkluudel olevatest nõrkadest joontest lähivõtteid.
„Selles pole mingit kahtlust,” nõustun ma. „Varbaküüned on värvitud kahvaturoosaks ja need on lõhenenud. Ja tema jalataldadel on midagi punakat, mis on kummaline.”
„Näiteks võib-olla kandis ta mingil hetkel punaseid sokke või punaseid kingi või midagi, mis andis värvi?” Marino kummardub, et tema jalataldu pildistada, kaamera katik korduvalt klõpsumas.
„Pigem oli ta paljajalu ja astus millegi sisse.” Ma vaatan lambi ja luubi abil tumedaid punakaid laike tema kokkutõmbunud varvaste all, päkkadel ja kandadel. „See on midagi, mis ilmselt vees maha ei tule, midagi, millesse ta võis astuda. Nii mulle tundub.
Mis iganes see ka ei ole, kandus see tema nahale või on sellesse imbunud, või mõlemat.”
Kraabin skalpelliga kergelt veidi värvi tema vasakult jalatallalt ja pühin punakad kübemed teralt ümbrikusse, jätkates ise samal ajal Marino kurssi viimist Ronilt kuulduga.
„See on nii kohalikes telejaamades kuid ka üleriigilistes uudistes. Üsna lähivõttes tehtud videomaterjal, millest osa on filmitud õhust, kuigi ta ei ole kindel, et kõik,” selgitan ma. „Me teame, et uudistekopter oli õhus, kui me tuletõrjelaeval olime, kuid milline oli olukord siis, kui olime kahekesi koos rannavalvega? Kuidas oleks, kui kataksime laua linadega?”
31
Ma eemaldan kleebiselt tagumise osa ja surun kleebise kollasele silikoonkäevõrule, mille kinnitan surnukeha parema randme ümber; tema nahk on krimpsus ja kõva nagu märjaks saanud töödeldud loomanahk. Tema sõrmeküüned on värvitud sama tagasihoidlikku virsikuroosat värvi nagu tema varbaküünedki ning need on katki, värv maha koorumas, lõhenenud ja kriimustatud nagu oleks ta küüntega midagi kraapinud või paljakäsi kaevanud.
„Ilmselt filmiti teiselt helikopterilt, kuna videol oled sa vees.” Marino raputab lahti plastikkattega lina.
„Kui keegi just laevalt ei filminud.” Naise paremas nimetissõrmes on sõrmus, 1862.
aasta kolmesendine hõbemünt massiivsel kollasest kullast alusel. „Seal oli ümberringi palju laevu,” tuletan ma talle meelde.
„See pidi olema see suur valge helikopter, mis kogu selle aja meie pea kohal tiirutas, kui me teda veest välja tõmbasime,” otsustab Marino. „Ma oleks pidanud sabanumbrit vaatama, pagan võtaks.”
Ma üritan sõrmust küljelt küljele väänata, tundes hämmastust selle suuruse ja selle üle, et see sobib nagu valatult tema nimetissõrme, kuigi ei tohiks sobida, ning mõtlen, kas ta kandis seda algselt mõnes väiksemas sõrmes või kas see sõrmus üldse tema oma on. Kui see praegu ideaalselt tema nimetissõrme mahub, siis surma ajal see ei oleks mahtunud, sest kui keha hakkab mumifitseeruma, muutub see väga kuivaks ja sõna otseses mõttes tõmbub kokku nagu puuviljad, köögiviljad ja liha toidukuivatis. Ehted, kingad ja riided ei ole enam parajad, nii nagu nad olid eluajal ja ma kujutan ette, kuidas keegi viis surnukeha kohast, kuhu see oli peidetud ning paigutas ta ehted ümber ja võib-olla riietas ta teatavat moodi, enne kui ta nööriga kinni sidus ja merelahte viskas.
Miks?
Selleks, et sõrmus kindlasti leitaks? Et leitaks tema isiklikud asjad?
„Ma vaatasin sabanumbrit ja kirjutasin selle üles,” ütlen ma Marinole, ise nende teiste asjade peale mõeldes. „Me võime lasta seda kontrollida Föderaalse Lennuameti andmebaasist.”
„Tõenäoliselt saame teada panga, mille kaudu see on liisitud või mõne tähtsusetu osaühingu; Lucy kasutab sama võtet. Nii et kui politseinikud mõne tema batmobiili või batmootorratta taga sõidavad, ei saa nad tema registreerimisnumbrit kontrollides tema isikut välja selgitada, ning lennujuhid ei saa tema magusat raadiohäält nimega ühendada.”
Kui Marino ringi liigub tekitavad tema Tyvekiga kaetud jalad libisevat heli.
32
„Peaaegu mitte ühegi sellise helikopteri, isegi mitte uudiste omade puhul ei ole kontrollimisest kasu,” sõnab ta. „Eriti kui kopter on eravalduses. Kui ma politseinikuna alustasin, ei olnud maailm nii paganama anonüümne. Ja sa jääd kuradima moodi hiljaks. Sa ei jõua mitte mingil juhul kella kaheks, kui sul just raketimootorit ei ole.”
„Mulle tundus, et valge helikopter, millel on sabatalal punased ja sinised triibud, võiks kuuluda eraisikule või mõnele ettevõttele.” Ma tõstan üles surnukeha vasaku käe, hoides seda oma mõlema kinnastatud käega, ja vaatan mustast siidist rihmaga kella, mis on tihedalt tema randme ümber kinnitatud. „Sellele paigaldatud kaamera välja arvatud.
Eeldusel, et see oli videokaamera ja mitte FLIR infrapunakaamera. Kuid mõlemad on eraisiku või ettevõtte õhusõidukitel ebatavalised.”
„Ma olen päris kindel, et ei ole seda kopterit siin varem näinud.” Marino raputab teise lina lahti. „Mis on veidi imelik, sest enamik neist lendavad meist mööda üle jõe kohas, mida nimetatakse Fenway marsruudiks Logani lennujaama ja sealt välja. Põrgu päralt, mul ei ole aimugi, mis telejaamaga võiks tegemist olla, kui see üldse on telejaam, või kuidas nad teadsid, et me seal väljas oleme ja mida me teeme. Ma tean, et kohtunik Conry suhtub sinusse hästi, kuid sa mängid tulega.”
„Ma teen seda, sest nii on vaja,” vastan ma. „See naine siin ei saa oodata.”
„Võib vaid loota, et kohtunik näeb asja samamoodi.”
Kell näib olevat valgest kullast või plaatinast mehhaaniline Art Deco mudel, mille ehisvõru on kaunistatud teemantite või muude läbipaistvate vääriskividega. Aeg kella piklikul plaadil on seisma jäänud täpselt kuus läbi neli minutit ja ma ei tea, kas tegemist on hommiku või õhtuga. Ma ei tea ka kuupäeva, millal kell seisma jäi.
„Võib-olla oli tegemist mõne muud tüüpi filmimisega,” arutleb Marino. „Kui nad näiteks tegid siinkandis filmi või reklaami ja kes iganes kopteriga lendas juhtus lihtsalt meie toiminguid nägema ja otsustas selle üles võtta.”
„Ilmselgelt ei olnud see Lucy uus kopter.”
„Ma ei ole seda veel näinud,” vastab Marino. „Ta on seakasvatajatega liiga hõivatud, et mind sõitma viia.”
„Me ei eemalda veel tema ehteid, kuid teeme pilte, palju pilte. Ta ei näe samasugune välja, kui me tagasi tuleme.”
„Mul on juba sitaks pilte, kuid teen mõned veel.”
„Mida rohkem, seda parem.”
33
„Miks peaks see olema Lucy kopter?” Kasutades joonlauda mõõtkavana, asetab Marino selle randme kõrvale, millel on kell. „Kohe kindlasti ei teeniks ta lisaraha mingi telejaama või võttegruppi jaoks töötades või postitades videoid sinust igale poole internetti.”
„Loomulikult mitte.”
„Sa peaksid sabanumbri talle kontrollimiseks andma,” soovitab Marino. „Ma olen täiesti kindel, et ta suudab välja uurida, kellele kopter kuulub ja miks nad meie järele luurasid.”
„Me ei tea, et see, kes valges helikopteris oli, luuras meie järele. Võib-olla olid nad lihtsalt uudishimulikud. Meie lähedal oli ka üks purjekas,” tuletan ma meelde. „Suur purjelaev kokkurullitud punaste purjedega. See seisis meist võib-olla saja jardi kaugusel, kui me surnukeha ja varustust veest välja tõmbasime ja see ei liikunud kordagi. Ma saadan sabanumbri Lucyle e-postiga.”
Ma kastan vatipulgad destilleritud vette.
„Kui me saame kindlaks teha, kus see naine suri, võime sealt leida tükke tema küüntest,” ütlen ma otsustavalt.
„Siiani ei ole ma märganud ühtegi enesekaitsel saadud vigastust, kuid ta tegi midagi, mis murdis kõik ta küüned. Sõrmeküüned, varbaküüned, kõik neist.”
Ma hõõrun vatipulkadega igat küünealust ja vatipulgad värvuvad punakat tooni.
„Kas see on samasugune punakas värv, mis tema jalgadel?” imestan ma. „Mis iganes see ka ei oleks, ma ei saa kõike sellest kätte. See on liiga sügaval küüne all.”
Ma asetan vatipulgad kirurgilise lambi alla ja uurin neid luubiga.
„Midagi kiudjat, võib-olla,” märgin ma.
„See meenutab mulle klaaskiust isolatsiooni, kuid on teralisem nagu tolm või muld ja tumedamat värvi.”
Ma lõikan tema küüsi väikeste kääridega ja roosaks värvitud küünetükid teevad vaikset klõpsuvat häält kui nad kukuvad paberümbriku põhja, mida ma lahti hoian.
„Ma uurin neid mikroskoobi all ja vaatan siis, mida Erniel öelda on,” lisan ja ma olen teadlik sellest, kuidas sekundid mööda libisevad, kuidas aeg minu ja surnud naise jaoks otsa saab.
Seinakella minutiosuti tiksub aina kella kahele lähemale ja võib juhtuda, et mul tuleb pahandusi, ning ma märgistan küünelõikeid ja vatipulki jälgede ja DNA jaoks ja korrastan kirurgilisel alusel eri suuruses nõeltega süstlaid. Mu pulss kiireneb, kuid ma ei
34
saa peatuda, ja võtan klaaskapist EDTA-ga2 katseklaasid ja spetsiaalsed kollektorkaardid, kuigi ma tean, et temalt vere saamine saab olema problemaatiline. See on juba ammu veresoonte seintest välja imbunud ja mul veab, kui saan piisavalt verd, et kaarti täita. „Sa kirjuta kõik üles ja jätka pildistamist ja me teeme selle hästi kiiresti ära.” Ma kontrollin kaela ja käsivarte painduvust ning üritan jalgu laiali suruda, kuid need ei anna järele.
„Koolnukangestus ei ole väljakujunenud,” dikteerin ma Marinole ja ta kirjutab selle üles, kui ma eemaldan surnukeha kõhule tehtud sisselõikest termomeetri. „Maksatemperatuur on on 5,6 0C ja see on huvitav. Kas me oleme lahe veetemperatuuris täiesti kindlad? Pamela Quick ütles, et see oli 10,5 0C.”
„Temperatuur rannavalve paadi GPS-il oli 10,5 0C,” kinnitab Marino. „Muidugi võis vesi sügavamal külmem olla.”
„Neli ja pool kraadi külmem sellel sügavusel, kus teda köied paigal hoidsid?” Ma kahtlen selles. „Ja ta ei muutunud külmemaks vees, mis oli temast soojem. Mis tähendab seda, et vettepaneku ajal oli ta külmem kui 5,6 0C.”
„Võib-olla hoiti teda kusagil sügavkülmas.”
„Kalad ega teised mereolendid ei ole talle vigastusi põhjustanud, mis oleks tõenäoliselt juhtunud, kui ta oleks olnud vee all kasvõi üks või kaks päeva. Ma kahtlen tõsiselt, et ta oli vees piisavalt kaua, et üles sulada,” otsustan ma. „Ta kas hakkas juba enne vettepanekut sulama või hoiti teda kusagil tõeliselt külmas, kuid mitte nii külmas, et ta oleks kõvaks külmunud.”
Ma alustan ta lahti riietamist: tema riided on läbimärjad, määrdunud ja liivased ja ta lõhnab tugevamalt lagunemise järele. Vastik kirbe hais poeb mu ninasõõrmetesse ja katab mu hambad ja varsti on hais piisavalt tugev, et mu silmi kipitama panna.
„Raisk,” vannub Marino ja vahetab kirurgilise maski filtriga maski vastu.
Ma tõmban siidvoodriga tumesinise kašmiirjaki üle surnukeha õlgade ja sikutan ta kanged käed pikkadest, liibuvates varrukatest välja ja tõstan jaki üles, et seda eest ja tagant uurida. Ma ei näe ühtegi auku, rebendit ega kahjustust. Kuid kolm ees olevat pruunikat metallnööpi on kõik erinevad ja näevad väga vanad välja.
„Need võivad olla antiiksed. Võimalik, et sõjaväe omad,” ütlen ma Marinole.
„Teeme neist lähivõtted. Nagu vana mündiga sõrmus, võivad need olulised olla, sest need on ebatavalised.”
2 Etüleendiamiintetraäädikhape, mida kasutatakse vere hüübimist takistava ainena.
