• Keine Ergebnisse gefunden

PALGI STIIL

N/A
N/A
Protected

Academic year: 2022

Aktie "PALGI STIIL"

Copied!
137
0
0

Wird geladen.... (Jetzt Volltext ansehen)

Volltext

(1)

AKADEEMILISE Kl RJANDUSÜ HINGU TOIMETISED

PUBLICATIONS OF THE LITERARY SOCIETY OF THE UNIVERSITY OF TARTU

VI

EDUARD WILDE „MAEKULA PIIMAMEHE

STIIL

THE STYLE OF EDUARD WILDE'S NOVEL

"THE MILKMAN OF MÄEKÜLA" (WITH A SUMMARY IN ENGLISH)

DANIEL PALGI

T A R T U / 1 9 2 9

AKADEEMILISE Kl RJANDUSÜ HINGU KIRJASTUS

(2)

Ed. Bergmanni trükikoda Tartus.

(3)

S i s u k o r d .

Lk.

Lühendused 4

E e s s õ n a 5

I . A u t o _ r i ^ s i L b t u m i t * - 9

1 Objektiivsus 9

2 Tegelase seisukohale asetumine 11

3. Autori suhtumus tegelastesse 17

II. Sõnastusviis 44

1. Kuivõrd erineb keskmisest tegeliku elu keelest 44

2. Sõnastusviisi üldmulje põhiavaldused 48

a Ilmekus 49

b. Ähmasus 55

c. Originaalsuse taotlus 60

d. Rahvapärasus ~~T* 64

3. Sõnastusviisi erinähtusi 70

a. Kõnefiguurid 71

b. Lausefiguurid 76

c. Dünaamilisus 81

4 Sõnastuse tüübid 85

A. Jutustuses 85

A-tüüp 85

B-tüüp 88

Dialoog 90

Kõlaline küsimus 91

Numerus (rütm) 93

В Kirjelduses 102

III. Teose ehitus (tektoonika) 106

1. Sõnastuse liikide ja tüüpide vahekord 106

2. Grammatiline aeg 108

3. Peatükkideks jaotamine 110

4 Sündmustiku osade vahekord ja iseloom 112

5. Sündmustiku arengu iseloom (pinevus) 114

6. Karakteristika 119

L õ p p t u l e m u s e d 1 2 7

Ingliskeelne kokkuvõte 131

Diagrammid

(4)

Lühendused.

„Mp." — Eduard Wilde „Mäeküla piimamees". Tallinn, „Rahvaülikool".

Teine trükk (1922?).

Numbrid täissuuruses tähendavad lehekülge, kõrvalolev väike number tähendab rida ülevalt arvates. Näit.

912 == 9. lk. 12. rida ülevalt.

ü = üleval.

к = keskel.

а = all.

Eõs. = Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat. Teine trükk.

Us. = Joh. Aavik. Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik.

Teine trükk. 1921.

(5)

Eessõna.

Inimene, eraldades üht eset, nähtust, avaldust teisest, saab teadli­

kuks mõningaist omaduselistest pooltest selle uurimiseseme juures, talle ehk selgub: MIS ja KUIDAS ? Kui meie kirjandusliku eseteose puhul käsitleme küsimust, kuidas teatavad kujutelmad, teatavad mõtted ja tunded esinevad sõnus, lauseis, kogu teoses, siis räägime teose vormist.

Stiilimõiste lähtekoht vormimõistest KUIDAS oleks nagu lihtne ja selge. Sellegipärast võetakse sõna stiil mitmest seisukohast ja mitmes ulatuses, mida näit. rõhutab E. Utitz omas traktaadis „Was ist Stil?"1) Teost tervikuna või üksikut teose osa (resp. osakest, näit. hää­

likut) käsitledes KUIDAS seisukohalt on mõõduandev see, mida käsitleja näeb, mõistab. Üks näeb kaugemale kui teine, üks näeb laiemalt kui teine. Mõistmise intensiivsuse ja ekstensiivsuse kraadis võivad olla suu­

red vahed nii üksikute isikute kui sama isiku mitme vaatlusmomendi vahel.

Kõige selle tulemuseks on, et raske on tõmmata piirjooni vormile ja stiilile. Vormi ja stiili ühtesattumine on siiski väga umbmäärane, kuna tuntakse, et midagi nagu oleks neis oluliselt erinevat.

Kirjandusliku stiili tunnetusele on väga tähtis individuaalne tegu­

mood. Rääkides stiilist jätame meelsalt kõrvale üldise, konventsio­

naalse, ja võtame kokku omapärased jooned.

Mõiste stiilist ei taha nii siis hästi kattuda igakordse vormi mõis­

tega. Vorm oleks kõik, mis teatava teose juures tõlgitseme KUIDAS seisukohalt. Stiil aga esindab vormist seda osa, mis eraldab teost teis­

test; stiiliuurimine eraldab vormi omapärasused. Vorm on teose kõiki koostoimiivaid elemente ühtlustav orgaaniline süntees, stiil aga on indi viduaalsete vormi joonte abstraheeritud kogusumma.

Teiseltpoolt haarab jälle stiil üle teose vormipiiride, nimelt kuu­

lub juba ainevalik stiiliküsimustesse; teiseks võrreldakse vormi teiste teoste vormidega ja saadakse siitkaudu uued stiililised tunnused.

Vorm on käsitatav teatava tervikulise teose ulatuses, kuna stiil kui

1) E. Utitz: Was ist Stil? Stuttgart, 1911. Lk. 8—9.

5

(6)

vormiomaduste abstraheeritud kogusumma on käsitatav autori, ajajärgu, rahva jne. koguloomingu ulatuses.

Kui meie vormi all mõistame teoses kõike seda, mis vastab küsi­

musele KUIDAS, siis peame teose vormi tajuma tervikuna, orgaani­

lise sünteesina. Kirjandusliku teose vorm avaneb teost lugedes, teosesse süvenedes, see on, üksiknähteid eritleva intuitsiooni kaudu.

Kui meie eritleme tervikulise vormi üksikavaldusi nende ilme ja tähtsuse järele, kui meie lähtume iseloomulikust ja kõik üldisema jätame tahaplaanile, siis meie käsitleme teose individuaalset stiili.

Seda ülesannet võib lahendada mitmest lähtekohast ja mitmes suu­

nas. Kui arvestame kolmikut — autor-teos-lugeja —, siis saame kaks tähtsat suhet: autor-teos ja teos-lugeja Teose vormiliste omaduste eritlemisel on tegev lugeja ja kõige tavalisem suhe on teos-lugeja. Autor-teose suhe on loominguline protsess ja seda võidakse ainult oletada vähema või suurema tõenäolikkusega.

Käesoleva töö lähtekohaks on lugeja ja teose vahekord. Kõik, mis on võimalik teosest väita, avaneb selle mõju kaudu, mille jätab teos lugejasse. Kirjanduslikku teost saab vaevalt teisiti võtta stiiliuuri- misegi objektiks kui ainult lugeja kaudu. Lugeja peab teost esiti in- tueerima, ta peab süvenema raamatusse. Nii tekib stiiliuurimisse sub­

jektiivne joon. Oleneb isikust, mis ta teoses näeb. Aga rääkides teose stiilist, omame objektina siiski teost ja mitte ainult lugeja elamusi.

Teosele peab meie teadvuses jääma elamuste põhjustaja seisukoht ja see peab määrama ka stiilieritluse metoodi.

Ilmsiks tulev subjektiivsus on tegelikult võrdlemisi objektiivne, kui on tegemist isikutega, kes oma tunnetust püüavad teadlikult kohan­

dada teose tõsiasjalikkude andmetega. Suhtelist objektiivsust lisavad ka ühtlased sisseelamise tingimused. Püsib ju ühelt poolt eseteos ise kui elamuste põhjustaja muutumatuna (samas trükis). Teiselt poolt võib oletada, et eestlasest lugeja saab aru eesti kirjanduslikust teosest põhijoonetes sarnaselt nagu iga teinegi arvustusvõimeline eestlane, kui ta tajub takistamatult, anduvalt, esteetiliselt. Erinemine oleks siis pea­

asjalikult väiksemais üksikasjus ja varjundeis.

Käesoleva töö lähtekoht ei ole mitte küllalt valitsev senises kir­

jandusteaduses: ainult osalt võetakse objektiks kirjandusliku teose mor­

foloogia kui niisugune ja veel vähem rõhutatakse eriti teose mõju täht­

sust lugejasse. Oskar Walzel omas põhjapanevas töös „Gehalt und Gestalt" 1 nõuab kirjanduslikule teosele ainuvalitseva vaatlusobjekti täht­

sust (vrdl. näit. lk. 187).

1) O. Walzel: Gehalt und Gestalt im Kunstwerk des Dichters. Handbuch der Literaturwissenschaft. Berlin-Neubabelsberg.

(7)

Stiili eritluse metoodil ei ole tarvis jälgida mingit kinnisšablooni.

Kui lugeja on intueerinud teose vormi põhijooned, siis avaneb ka see viis, kuidas stiili-eritlust loogiliselt esitada. Üksikasjades tuleb tähele panna, et oluline on erikomponentide mõju määr. Üks väheulatuslik detail võib olla väga valitseva jõuga. Kvantitatiivne külg pole otsust­

andev, vaid kvalitatiivne. Ei tule võtta vaatluse korra määrajaks teo­

reetilises poeetikas ettenähtud mõisteid ja jaotusi šablooniliselt, vaid tu­

leb vastava teose stiiliomaduste eritlemist rakendada individuaalselt, nagu käsevad seda teoses peituvad kvaliteedid.

Oleks muidugi märksa kergendatum ülesanne, kui oleks jämedais jooniski valmiks töötatud kirjandusliku morfoloogia kvaliteetide skaalad.

Kirjanduslik teos on aga niivõrd peen ja keeruline ehitis, et vähemalt praegustes oludes ei ole saavutatud mingit üksmeelset kvaliteetide ka­

tegoriseerimist. Praegu jääb stiili-analüüs ikka suurel määral individu- aalse-ilmeliseks.

Stiili analüüs on ühtlasi ka süntees. Ei ole sellest küllalt, kui eritletakse teose üksikud vormiomadused. Tarvis näidata, missuguses vahekorras on üksikud elemendid ning kuidas üksikjoontest kujuneb teos kui tervik. Stiili analüüs üksikute elementide leidmise ja iseloo­

mustamise otstarbel oleks ainult materjal poeetikale kui kokkuvõtvale kirjandusteaduse harule.

On siis ka iseenesest mõista, et täpsal statistikal ei ole tähendust nii­

suguse eritluse puhul. Statistika osutab kvantitatiivseid andmeid, kuid tähtsus on just kvalitatiivsel poolel. Ometi on kasu üldjoonelisest statis­

tikast, sest kaudselt toetab see väiteid, mis on tuletatud kvalitatiivse eritluse põhjal. Näit. iseloomustab mõne omapärase joone olemasolu seda rohkem teost, mida rohkem ta esineb; pole aga tähtis täppis arv.

Omajagu aitavad teha ülevaatlikumaks väiteid graafilised kujutised.

Kahjuks võimaldavad senised kogemused ainult osaliselt tarvitada graa­

filist kujutamisviisi kirjandusliku stiili-analüüsi juures.

Statistika ja graafiliste kujutiste asemele jääb stiili-analüüsis näide ise. Iseenesest mõista poleks midagi halba, kui eritlustega käsikäes saaks osutada näitena kogu teost. Kirjandusliku teose juures on see võimata, sest võtame seda vastu kaudselt, trükitehnika ja lugemisprot­

sessi vahetalitusel, kuna eritlusel oleks tarvis tajuda vahetult; maali­

kunst on sellepoolest palju nägeiikum. Toodud põhjusel tuleb stiili­

analüüsis esitada tihedalt näiteid, nii et tsiteerimine vahetepeal kujuneb arvukaks näidete reaks.

Sõnastusstiili eritluses on jäetud tähele panemata õigekeelsuslik külg: ,,Mp." ilmumise aastast kuni tänaseni on keel küll üsna palju arenenud ja see asjaolu ei jäta mõjutamata ka vormiomadusi; kuid see õige­

keelsuslik külg oleks siiski eeskätt keelearenguline küsimus. Teiseltpoolt 7

(8)

ei ole see vahe nii suur, et tarvitseks eritlusel arvestada autori arusaa­

mise ja tänapäeva lugeja arusaamise vahe mõttes. Samuti on ära jää­

nud vähemgi võrdlus Ed Wilde teiste teostega kui ka teatavasse kirjanduslikku voolu ja liiki kuuluvuse otsustamine. Uurimuse aluseks on võetud „Mäeküla piimamehe" II trükk (Tallinn, „Rahvaülikool", 1922?), kuna see on üldiselt kättesaadav.

(9)

I

Autori suhtumus.

Eepilise esituslaadi üheks iseloomustavamaks tunnuseks on, et autor (resp. lugeja) hoiab aine suhtes teatava distantsi. Seda on näit.

rõhutanud muu seas Emil Winkler'i „Das dichterische Kunstwerk"1) :

„Kui draamakirjanduses on tähtis üldiselt sissetundmine ja nautija elav kaasamäng tegevusesolevale isikule, siis püüab eepiline luule, et lugeja või kuulaja suhtuks jutustavale sündmustikule eeskätt kontemplatiivselt,

„vaatlevalt" " (lk. 81). Vaatleja (s. o. autori ja lugeja) distantsiga satub ühte teatav suhtumus jutustuse esemesse.

Selgitame üldjoontes, kuivõrd „Mp." on eepiline ja objektiivne. Objektiivsus 1.

Lüürilist on ,,Mp-"s vähe. Ainult üksikuis kohtades muutub sõnastus tundeliseks: sõnad võetakse tundetooniga ning rütmiline ja kõlaline külg tõstab tunde mõjuvalt esile. Kõige rohkem on tundelist elementi 16. ptks lk. 210—215.

Rohkem on ,,Mp"-s juba dramaatilist: dialoogid esinevad tihe­

dasti, samuti asetub sageli autor tegelase seisukohale, nii et vaatluse distants kaob (vrdl. graafiline kujutis II).

Põhitoonis aga püsib autor vaatleval seisukohal, saavutades üldi­

ses ulatuses väliselt objektiivse ja eepilise jutustuse, kus siis on segatud dramaatilist elementi ja vilksatuvad lüürilise varjundiga pildid.

Objektiivset jutustamisviisi rõhutatakse ,,Mp"-s mõnes kohas eriliselt.

Autor esineb „Mp"-s üldiselt kõikteadjana: temale on avatud te- xf- gelaste sisemus. Ta teab tegelase mõtteid, elamusi niisugusel kujul, nagu need toimuvad isikus ja nagu neid reaalsuses võib teada ainult tegelane üksi. Lugejale on see siiski objektiivsus: püsitakse arvami­

ses, et tõesti autor teab kõik. Kuid autori kõikteadmine ei lange hästi

1) E. W ukler : Das dichterische Kunstwerk. Heidelberg, 1924.

9 1

(10)

kokku vaatleja teadmisevõimalusega — vaatleja ei või ju teada kõike, mis sünnib tegelastes. Seepärast näemegi, et ,,Mp"-s lisatakse mõnin­

gail puhkudel juurde ebakompetentne „vist": võttes reaalselt ei võiks ju keegi teada tegelase siseelu täielikult, seepärast on mitteteadev „vist"

just erapooletuse ja neutraalse positsiooni allakriipsutavaks tunnuseks.

„Vist" on tõenäoline ja seepärast tundub, et autor nagu tahaks olla just puhtalt ja inimlikult objektiivne : rääkida ainult seda, mis võis vaatleja tajuda oma viie meelega.

1676 „Mees /Prillup/ jäi talle /Kremerile pähe vahtima, aga silmaga, mis vist1) ei näinud."

Kõikteadval autoril võiks olla selge, kas silm nägi või ei näinud.

Kuid objektiivne vaatleja võib tunda end ebakompetentsena ütlema, kuivõrd nägi Tõnu silm.

Lisanäiteid: 2017, 1192з, 1442 4, 1456, 1463, 1769, 190h, 2013 jt.

Autor kasutab ka teatava tegelase saadud muljet: ta jutustab mõ­

nest nähtusest, nagu tajus seda tegelane. Ise jääb ta siis niiviisi taga­

sihoidlikuks ja erapooletuks.

10130 „Mari meelest oli, kui nõtkuksid ta /Tõnu/ põlved."

Lisanäiteid: 25.2i, 4916, 16813 jt.

Kohati ollakse täppis ja väljendatakse kõrvalüksikasju, olles nagu väga lähedalt tuttav asjaga.

6226 „Plika-ealine tütar uhas piima talle toobiga püttidesse ning tema paigutas need ridamisi avaratele riiulitele, mis n e l j a k o r r a n a s e i n t e k ü l g e e h i t a t u d . "

Lisanäiteid: 5и-1 6, 226, 376, 982 2, 2 3, jt.

Kui autor arutab midagi tegelase puhul, näidates ära, milles tõe­

liselt asi seisab, siis esineb ta täiesti kompetentsena ja ühtlasi objek­

tiivsena, tabades tõelise tuuma.

18516 »Aga nii õiglane ja põhjalik kui Kremeri herra enda arust oma patulepituse-püüdes ka oli — üht asja ei tulnud te­

male ometi meele, ei nüüd ega tagajärel, ja nimelt seda: talle talle omanikule tagasi anda."

Lisanäiteid: 2210, 9521, 107lf 14231, 16513, 1 4, 17212 jt.

Objektiivsuse üheks kõrvalisemaks tunnuseks on veel, et osalt defineeritakse tegevustiku ajalooline aeg ja geograafiline koht,

15! „Seal sündis ühel kevadel üheksakümnendate aastate al­

guses midagi jne."

1) Sõrendused siin ja edaspidi on minu tehtud.

(11)

See lause osutab aega 1890. a. paigu p. Kr. s. 3. ja 4. peatükis näeme, et geograafiliselt asetus Mäeküla umbes 30 versta Tallinnast.

Toodud juhtudel asetub autor inimlikule ja kõrvaltvaatlevale sei­

sukohale : räägib niipalju, kuivõrd kindlasti teab kui kolmas isik.

Need on ainult üksikud võtted, erilised ojektiivsuse allakriipsu­

tused, kuna üldiselt esineb autor formaalselt-objektiivse kõikteadva ju­

tustajana ja nägijana, kes vaimuna läbistab kõike.

Sellevastu on aga suurel määral kõrvalekaldumisi rahulikult-vaat- leja seisukohalt: 1) loobutakse omast autori ja vaatleja seisukohast ja asetutakse täiesti tegelase seisukohale ning 2) ei suhtuta tegelastesse erapooletult, vaid sõnavalik annab tunnistust teatavakujulisest erapooli­

kust suhtumusest.

Distants tegelase ja autori vahel võib kaduda ning sõnastus ku- Tegelase sei-2.

juneb nii, nagu oleks selle allikas tegelane. ^^tunHne386 43a „Õieti teadis ta ju, mis teha, ja oli kindel, et see tegemata

ei jäänud. Tagasi ta enam ei saanud — see tunne oli temas toetundeks kasvanud.

Muidugi peab temale meelehead mõistma, aga nad ei ole ju mitte nõudlikud siin looduse rüpes, liiategi need saunades, eriti need siin sooveerel, kes kirikusse minnes üksteiselt kingi ja rätta laenavad. Ei, see täpp ei teinud vanaherrale muret."

Esimeses lõikes on selgesti arusaadavalt autori jutustus Kremerist. Kuid siis tuleb mineviku asemele olevik ; „temale" ei saa käia enam Kremeri kohta, sest meelehea saaja ei ole Kremer, vaid Prillup; eelmiste lehe­

külgede lugemise järele on see lugejale päevselge. Ning siis on koha poolest veel täiesti kindlaks määratud nende mõtete kandja: „siin looduse rüpes", „eriti need siin sooveerel" saab väljendada see, kes ise on tegevuskohas. Ilma et lugemisel oleks tarvis eriti peatuda ja kõike seda eraldi mõtelda, taipame kohe, et mõtted: „Muidugi peab jne." tulevad Kremeri seisukohast. Autori seisukohta ei ole tunda, see on sulanud täiesti ühte tegelase omaga.

Viimane lause : „Ei, see täpp jne." on ilmselt jälle autori seisu­

kohalt öeldud: jälle on minevik ja „vanaherrale" osutab, et jutt on Kremerist kui kolmandast isikust. Ometi on see mõte nii ühtlane eel­

mistega, et sisuliselt võiks ta olla väga hästi Kremeri oma.

Sama jutustusekohta edasi eritledes näeme varsti jällegi seisu­

koha muutust:

44ü „Kuid seal oli midagi muud, mis väljavaadet tumestas, mis märklauda hämarusega looris, ning sellest videvikust tuksatas vahel nagu hoiatav näpp üles — hoiatav või koguni ähvardav?"

11 1*

(12)

Küsiv lõpuosa osutab selgesti kahevahelolekut: siin on mõte veel omas primäärsuses. Autor on üldiselt kõikteadvam, temale ei ole omane nii­

sugune kahevahel olek. See küsimus on tegelase küsimus.

Järgmine lõige algab samuti autori seisukohalt öeldud sõnadega ja siis tulevad mõttekäigud, mis on omased tegelasele.

44/5 „(1) Kremer arvas esiti, et see ehk kõrgema käsuõpetusega ühenduses seisab, ja juurdles järgi. (2) Aga ta rahustas end varsti. (3) Nitimur in vetitum (niipalju oli tal Toomkooli Ladina keelest veel tallel) — sest see on lihalik. (4) Kui needki seal paksus raamatus, mida ta õhtuti luges ning kaunisti tun­

dis — kui nemadki aina inimesed olid, kes kõndides komista­

sid — mis siis kõnelda nõdrukestest nagu mõni Ulrich von Kremer Mäekülast — mis kõnelda ussikestest! (5) Sest milleks oli siis usk ja milleks kahjatsus ? Jne.

(6) Ei, siitpoolt see eksitav näpp ei tõusnud. (7) Ta kordas oma paksust raamatust .... ning leidis igalt poolt kinnitusi oma seisukohale.

(8) Ei võinud ju teisiti ollagi. Jne.

(9) Aga kust ta siis tõusis, see näpp ?

(10) Kägu kukkus ja Ulrich jõudis aegamööda jälgile."

Vahelduvalt räägib autor omalt seisukohalt ja siis sulab jälle täiesti ühte tegelasega. 1., 2., 7., 10. lauses räägitakse Kremerist kui jutustuse objektist; autor on kontemplatiivsel seisukohal. 3. lauses on kaks elementi segamini : sulgudesse on paigutatud autori märkus. 4., 5., 6., 8. ja 9. lause on tundeküllased, neis kaob autori objektiivne kõr- valtvaatleja seisukoht ja jääb valitsema tegelase subjektiivne seisukoht.

Seda nähtust võib jälgida 45., 46., 47., 48. jne. lehekülgedel.

Ning kogu romaani sõnastusele on omane niisugune seisukoha muutuse lainetus.

O. Walzel omas töös „Gehalt und Gestalt" !) nimetab niisugust põhinähtust E. Lorck'i järele terminiga „erlebte Rede" ja püüab esi­

joones leida vahet käsitletava sõnastusviisi ning oratio obliqua ja vaikse monoloogi vahel. Käesoleva töö põhimõtteist lähtudes paistab toodud termin liialt kitsana ja eksiarvamustele viivana.' käsitan kõnesolevat nähtust kui autori asetumist tegelase seisukohale, nagu selgitatud eel- misis näiteis, ning nimetan ka seda vastavalt, sest pole konventsionaalset lühemat oskussõna.

Lihtsamad juhud tegelase seisukoha esilekerkimisest jutustuses on mõningad hüüd- ja küsivad laused. Väliselt saavutatakse tegelase

1) Lhk. 380—382.

(13)

seisukohale asetumine peaasjalikult hüüatus ja küsimusmärgi tarvitami­

sega: need suurendavad tundesisu ja hävitavad vaatleja distantsi.

40a „Kremeri pilk oli ainult riivav, ta arvas aga siiski näge­

vat, et vahtija pruntjas suu luigutavalt liikus.

Siis oli ta toosi isegi leidnud! — See õnnestas lahkujat /Kremerit/."

Hüüdlause on öeldud siin kahtlemata Kremeri seisukohalt. Autori seisu­

kohalt oleks pidanud lause olema vähema tundesisuga (ilma hüüatusmär- gita) ja algsõna „siis" ei sobiks ka sel puhul. Aeg on aga siin ühtlane teiste lausetega.

Lisanäiteid: 812, 5526, 87lf 9831, 1029, 108k, 124.29, 1336, 135J9, 146И, 2211 6 jt.

Samuti võib otsene tundeküllane mõte väljenduda tegelase seisu­

kohalt küsivas lauses:

102k „Ja Aabrami poeg andis. Aga nüüd, kus antav ennast anda ei lase 1), kus enam võidetavast tõrkumisest juttu ei ole, vaid võitmata otsusest — mis siis nüüd ? Kust, kirevase päralt, nüüd kinni haarata või millest mööda pöiata ?"

Lisanäiteid: 17ü, 2232, 454, 1029, 14113, 169a jt.

Tegelase seisukohale asetumine saavutatakse toodud näites selle läbi, et mõttele on antud küsiva lause vorm. Kõrvaltvaatleja seisu­

kohta ei ole siin enam märgata, küsimus tuleks nagu tegelaselt endalt:

autor annab selle edasi, mõtet mitte deformeerides, nagu võiks teha seda vastaval kohal eepiline jutustaja.

Kuid ka neis näiteis ei avalda tegelase seisukohale asetumist ainult lause gramm, vorm formaalsest seisukohast: ei saa järeldada puhtformaal­

selt, et iga hüüd- või küsiv lause on juba tegelase seisukohale asetumine.

Ka gramm, aeg ei ole kui tingimatu tunnus ja kaasnähtus tege­

lase seisukohale asetumisel. Tõsi, meie võime tähele panna, et neil juhtudel tuleb ette gramm, aja muutust, kuid see pole tingimatult tar­

viline ning selle otsene põhjus on mujal.

Tegelase seisukohale asetumine on mõistetav sisuliste tunnuste järele : tähtis on, et sisuliselt tuleb mõte tegelase seisukohalt, ilma et oleks märgata autori vaatleja-seisukohta. Kui see tegelase mõte on küsiv, hüüatav, minevikus, olevikus, tingivas, käskivas kõneviisis jne., siis on ka antud lause vastavavormiline. Nii et kõnesolevail juhtudel oleneb lause vorm tegelase mõtte kujust. Tegelase seisukohale asetumise tingimatuid väliseid tunnuseid aga ei ole.

1) Ed. Wilde sõrendus.

(14)

Nii võib näit. avaldada tegelase seisukohale asetumist ainult üksik osa jutustavas lauses :

17a n • • • • silmitsedes musta majakest mujaltki, veeretas vaate ka kapsa-aiast ja põllusiiludest üle ning leidis, hm, et Tõnu kui majapidaja poolegi mitte viimane ei ole . . . ."

Hüüdsõna „hm" kajastab tegelase tegu- ja mõtteviisi; autori seisu­

kohalt pole see sõna öeldud, kuigi seda on muu osa lauset.

140. „Annigi heitleb unega, ja väljas on nii pime, ja i s a o t s a p e a l s i r a v a d j ä m e d a d p i i s a d . "

Allakriipsutatud lauseosa avaldab mõtet, mis omane lapsele; sõnakordus ja komade asetus eraldab selle lauseosa muust, teeb tunderohkemaks.

Kogusummas tekib mulje, nagu tuleks see mõte vahetult Annilt, ilma autori kommenteerimiseta jne.

Samuti võivad olla tegelase seisukohalt võetud jutustavad laused teiste jutustavate lausete kõrval.

96U „Ja siis kargas talle /Prillupile/ meele üks juhtumine, üks tähelepanek, mis Mari mõtet sihi poolest aitas seletada.

/Edasi tuleb 19 rida seletust, kuidas Mari esimest korda linnas käis, ning lõpuks uuest reast lause:/

Või siis linna."

Viimane lause on jutustava lause vormiline. Ta avaldab tegelase mõ­

tisklemise protsessiga lähedalt seotud mõtet: see kahevahel olek ja imestus võib tulla ainult tegelaselt.

Lisanäiteid: 23l l t 3524, 58об» 85^6 > Ulis» H71 6, 2 4> 25» 135, 136, 137, 1403 166, 182a, 183, 196, 210, 211, 212, 217k jt.

Tegelase seisukohale asetumisega ei käi kaasas kindlaskeemiline lausevorm ; nähtus on tunnetav sisuliselt ja formaalsed tunnused on ai­

nult teisejärgulised ia kaasaskäivad.

Asjatoodud näited sisaldavad ühtlasi juhtusid, kus tegelase seisu­

kohale asetumine on üpris peidetud ja muusse sulav, näit. lk. 140.

Kuid ,,Mp"-s teisal antakse tegelase mõtteelamus puhtal ja sel­

gesti eralduval kujul.

22/23 „Kõrval olevas kabinetis oli vaikne.

Siis ehk seegi juba valmis?

Ta vajutas vangu peale ja vaatas: ja."

Teine lause ning kolmanda lause lõpus „ja" on kaks tegelase mõtte- elamust.

Suurem osa juhtusid ongi niisugused, et nad esitavad tegelase mõttekäigu selgesti erineval kujul.

(15)

Kui mõningad neist panna jutumärkidesse, siis saame oratio obliqua.

47O4 „Kuid selsamal pilgul pisteti Kremerile midagi pähe, mis ta silmad suureks vedas ja käe põlve peale laskis laksuda. Ise kähvas istmelt.

Korras. Ainult nõnda. See on alus, mis kannab !"

Jutumärkides oleks viimane rida täielikult oratio obliqua; praegusel kchal-võib oletada ka täiesti kuuldavalt lausumist.

135 „Tulebki. Kruusimäe vainu-väravas tuleb Pajusi vana­

mees vastu.

Kas tahab ka uudist kuulda? — Kuru Jaan piimamehest lahti lastud ! Kohtki üles öeldud ! Just praegu. Ja misukese saunaga!"

„Tahab" on niisugune gramm, vorm, et siinkohal ei saaks esineda oratio obliquas. Kuid midagi ei takista edaspidist jutumärkidesse panemast.

Et siin kahtlemata ongi rääkimine kahe mehe vahel, siis vastavad sõ­

nad „Kuru Jaan jne." sisuliselt täiesti oratio obliquale.

Säärastel kohtadel juhtubki, et autor läheb ise üle oratio obli­

quale. Näit.

115/6 „Noorik näeb, haistab ja peab suud.

Eksta hea mees ole saand juba küllalt silma kinni pigis­

tada ja mõndagi kurgust alla kugistada, kus teise kops ammugi üle maksa oleks läind; jne.

Tõnu joob kapast ja purtsab kõik põrandale — solk mis solk!

— — Aga ärgu ta /Mari/ arvaku — kõige pikemal köiel on ots, ka Tõnu kannatuse köiel. Jne.

Tõnu peatab ja ootab, noorik aga vaikib edasi. See mõ­

jub Tõnusse nagu vastukarva silitamine koerasse.

„Kui ta veel suugi lahti teeks ja oma lollusi ilmutaks!" Jne."

On selge, et sõnadest „Eksta jne." algab Tõnu mõttekäik: sõnade valik, murre, lauseehitus jne. osutavad seda selgesti. „Aga ärgu jne." ette paneb autor juba mõttekriipsud, kuid ei esine „mina", vaid selle asemel „Tõnu". „Kui ta veel jne." on asetatud juba jutumärkidesse ja siitpeale algab täielik oratio obliqua; see on aga ainult Tõnu eelmise mõttekäigu ja jutu jatkamine.

Tegelase seisukohale asetumise juhud pole oratio obliquad, kuigi nad on sellele väga lähedal. Nagu viimasest näitest näha, annab autor oratio obliquas tegelase sõnad, nagu need on. Muidu aga esitab ta mõtted enese poolt, kuid niisuguselt seisukohalt, mis täiesti ühte lan­

geb tegelase omaga. Väliselt on siin sama koha oratio obliqua vari­

andist lahkuminekud grammat. vormides (isikus).

(16)

Autori esinemist tegelase seisukohalt on ilusti märgata neis koh­

tades, kus tegemist on Prillupiga 1 85, 86, 87, 95, 97,102,103,137 jne. Näit.

94/5 „Ja et Mari paraku Mann oli ja et tahe see õilmeline ees­

märk kaugena ei paistaks, siis lühendas painaja /Prillup/ aega mõlemilt palju rahklemist nõudva piimaäri ja kujutatud lõpusihi vahel. Ehk aitab juba viiest aastast — kuuest, seitsmest aga julgesti, sest või neil siis otsekohe mõisa on tarvis jne."„

Sõnadest „Ehk aitab jne." peale antakse edasi Prillupi mõtteelamused.

Pole aga märgata midagi murdest, mida muidu ikka tuleb ette Prillupi jutus. Neis kohtades ei saa ka kuidagi selles sõnastuses anda oratio obliquat, kui tahetakse järjekindel olla, võrreldes Prillupi muu jutuga.

Tagasi pöördudes ,,Mp." kui romaaniterviku juurde võtame kokku, missuguse vormimulje jätab autori asetumine tegelase seisukohale.

Kõigepealt muudab niisugune väljendusviis sõnastuse dramaatilise­

maks: tegelase mõtted esinevad peaaegu samas primäärsuses kui draa­

mas ; selle poolest on tegelase seisukohale asetumisel oratio obliqua laadiline mõju.

Tegelase seisukohale asetumine annab sõnastusele veel teatava erilise intiimsuse: toimub ühtesulamine tegelasega.

Kui nüüd autor on ise ka põhiliselt samal äratundmisel kui tegelane, siis on see intiimsus otsene ning intensiivistab tundesisu ja lisab hoogu.

Näiteks:

21324 „Seda aegu vaatas Kuru noorik kella ja otsustas.

Mitte enam. Kas või päeva pealt. Nüüd on lõpp."

Kui aga autori seisukoht on teine, siis võib avalduda tegelase seisu­

kohale asetumise kaudu peen ja arusaav huumor.

183k „Mis viimsesse puutus, siis ei võinud see Kremeri arvates ühelgi puhul liig raskena kujuneda. Suurt süüdlast Taavetitki nuheldi ainult ühe lapsukese surmaga, kuna tal neid küllalt ja kül­

lalt oli. Pidi ometi ulatama, kui Kremeril kui väiksel eksijal mõni vanem lehm suu- ja sõratõppe lasti lõppeda. Võiks ehk mõni hobune või härg veel äpardada — enam juba mitte."

Neile Kremeri mõttekäikudele ei vaidle autor otsekohe vastu ei siin ega mujal. Kuid autori muust suhtumusest teame, et ta võtab Kremerit iroo­

niliselt. Selles valguses omab praegune koht naeru-ilme, kuigi väliselt ollakse tõsine.

Tegelase seisukohale asetumine tuleb ette „Mp"-s väga sagedasti (vrdl. graafiline kujutis II) ja moodustab olulise stiilijoone. Kui ,,Mp." üldine jutustus on kontemplatiivne, siis kaob neis kohtades vaatluse moment;

kaob eepilisus ja objektiivsus.

(17)

Objektiivse jutustuse printsiip puhtal kujul nõuaks, et autori ja tegelaste vahel ei oleks muud kui vaatleja ja eseme suhe. Ei tohiks siis olla autoril ka erilisi tundeid tegelaste suhtes. Ometi on harilikult lugu teisiti: autoril on teatav tundesisuline suhtumus tegelastesse — pooldab või ei poolda, naeruvääristab, ülistab jne. ,,Mp"-s on tunde­

sisuline suhtumus eriti elav.

Kui lähemalt vaadelda „Mäeküla piimameest", siis näeme, et Ed. Wilde tarvitab väga tihti sõnu, sõnavorme ja lausevorme, mis ei o l e t i n g i t u d m i t t e v a s t a v a k o h a s i s u l i s e s t k ü l j e s t , v õ t t e s a r v e s s e k e s k ­ mist tarvidust. Juba esimene lause romaanis pakub selleks tõendusi.

5 „Harilikult kella üheksa ümber haigutab herrastemaja u n i n e e s i - u k s j a l a s e b s a k s a v ä l j a , s e s t s e l a j a l , p ä r a s t h o m ­ mikust einet, algab Ulrich von Kremer esimest ringkäiku oma kruntkonnas, kui ta suviti, jüripäevast mihklipäevani, siin asub — ü k s i n d a n a g u k u n a g i . "

Jättes kõrvale muu pandagu tähele allakriipsutatud sõnade funktsioone.

Metafoorid „haigutab" ja „unine" iseloomustavad teatavalaadiliselt mõis­

niku elumaja ja kõike, mis sellega seotud. „Saks" on rahvapärane sõna- tarvitus ja praegu sisaldab eneses pisut pilkavat. Lause lõpp on eral­

datud mõttekriipsuga ja käesolev konstruktsioon rõhutab tugevasti sõnade tavalist mõtet. Allakriipsutatud kolm lauseosa (haigutab, unine

— saksa — üksinda nagu kunagi) kätkevad eneses Ulrich von Kremeri suhtes kerget pilget. Ilmsikstuleva iroonia kandjaks on sõnade tarvi- tamisviis. Ning sõnastuse niisugune omadus iseloomustab kõigepealt autori suhtumust tegelasse. —-

Järgnevas eritluse - osas jälgime aul eri: -suhtumust tegelastesse ü k s i k u l t . к f i r - ' 9 / /

;

Па P O e n J .

Romaanis tekkinud sündmussõlmede peapõhjust, Mäeküla mõisa i v omanikku Ulrich von Kremerit, nimetatakse väga mitmet viisi: saks, Ulrich von Kremer, Mäeküla mõisnik, herra von Kremer, Mäeküla Bis-^ i marck, Kremeri herra, Ulrich, Mäeküla Kremer, vanaherra, rüütel von Kre­

mer, vanasaks, Kremer, herra, vana rüütel, Mäeküla saks, peremees. Vähe on neid juhtusid, kus nimetus esineb keskmises tähenduses, mitte peites eneses mingit kõrvalist tunnet. Kui romaani esimeses lauses tuuakse isiku täisnimi Ulrich von Kremer, siis tuleb seda võtta keskmise tar- vitusviisina. Eesti tänapäeva lugejale võib paista küll aadliseisuse rõhu­

tamine („von") otsitult pidulik, kuid seda võiks seletada lugeja eelarva­

mustega. Samuti järgnevas lauses:

5 „Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust jne."

Autori suh­3.

tumus tege­

lastesse.

rcmerisse

(18)

on „Mäeküla mõisnik" rahvapärane, kuid tegelase suhtes täiesti veel neutraalne. Teised säärased juhud: 814, 36v 15931, 10.20, 2212, 2527, 3232, 4518i 913, 1462O, 14718i 151, 1841 B. 196». 224ш 252 4, 147i e jt.

Kõige tavalisemad nimetused oleksid Ulrich ja siis Kremer:

esimene sobival familjaarsel juhul ja teine oleks meie kirjanduses ja tegelikus elus kõige harilikum nimetamisviis. Keskmises funktsioonis esinevadki need kaks nimetust kõige tihedamini. Ulrich: 814, 302 (?), 15931, lOyo; Kremer: 2212, 2527, 3?32, 45]8, 913, 14620, 14718, 15126, 18413, 19628, 224n jt.

Ei ole märgata, et lihtsat vormi Kremer tarvitataks ainult teatava- laadilistel juhtudel. Selle nime tarvitamist dikteerib nähtavasti ainult vaheldusenõue.

Need juhud, kus nimetus esineb neutraalses funktsioonis, on har­

vad, võrreldes juhtudega, kus nimetusega on seotud teatav kõrvaline tundelisandus.

Kõige tihedamad on liigselt rõhutatud herra von Kremer, Ulrich von Kremer ja Ulrich ning rahvapärased nimetused nagu Kremeri herra, saks jne.

Kui piduliku täistiitli kõrval esineb sageli perekondlik Ulrich, siis väljendab juba selliste äärmuste segipildumine omajagu nöökavat suhtumust. Kuid peale selle on tarvitatud Ulrich kohtadel, kus famil- jaarsus on ilmsesti üleliigne.

16622 „Mariga nad temast ei kõnelenud, selle kohta maksis tumm kokkulepe nende vahel, ja nõnda võttis Ulrich nõuks Tõnule endale kord külge tiksata."

Kui harilikult autor rõhutab ülemäära mõisnikutiitleid, siis on võtnud siin perekondliku U 1 r i с h i, kõrvutades sõbralikult matsidega ühte ritta.

Kohatut familjaarsust Ulrichi esinemises tõendavad veel näited:

12ю, 191 б, 332 1, 36.201 403 1, 456, 523 1, 1662 2, 1842 4, 2211 0,1 5, jt.

Vastandina Ulrichi-nimetusele on igalpool väga suurel määral rõhu­

tatud Kremeri härrasmehe päritolu.

484 „Ja nende1) külg! — Ma usun (herra von Kremer nae­

ris ja vaatas kentsakalt paremale ja pahemale poole) — ma usun jne."

Toodud lause on Kremeri mõtiskelu ja sulgudes seisva kõrvalmärkuse herra von on ilmne ühekülgselt rõhutamine. Märkuse muu osa kal­

dub sõnaga „kentsakalt" rohkem lihtsapärasesse avaldusviisisse ning jutustusekoht üldiselt ei räägi Kremerist midagi kõrgesisulist, vaid just

1) Ed. Wilde sõrendus.

(19)

vastuoksa. Kui nüüd otstarbetult rõhutatakse nimetuses raskepäraselt herra von Kremer, siis on see vastuolus muuga ja omab vähe koo­

milist kõrvalmaiku.

Analoogilist tarvitusviisi on sagedasti, näit. 1218, 1313, 1610, 2726, 28.21, 3124, 5217, 9114, 93b 13120, 15217 jt.

Samane erapoolikus valitseb U 1 r i с h v о n К r e m e r i esinemises.

Juba täieliku tiitli sage tarvitamine jutustuses mõjub ebanormaalselt.

127 „Kuid seesuguste verevirgutustega on Ulrich von Kremeri vigane südameklapp panetanud. Nii panetanud, et klapile kahtle­

mata kahjulikum oleks neist ilma olla. Miski hinna eest ei vahetaks Ulrich neid tundmuse vastu jne."

Üldiselt pilkelises jutustuses on tarvitatud siin kaks äärmust — Ulrich von Kremer ja Ulrich, mille otstarve on pilget aina suurendada.

Lisanäiteid: 15^, 271 4 l l 7, 9224, 132g, 1462g, 15913, I 6 I 0 5 , 165^, 221-22 jt-

Lausa koomika teenistuses on järgmised liialdused:

14-23 „Kolme küünla valgusel — kiviõli vastu hoiab ta visalt suurt lugupidamatust alal — loeb rüütel von Kremer jne."

2532 „Nägu, mille noor naine lae alt vana rüütli poole pöö­

ras jne."

Teataval määral ülekohtune ja erapoolik on Kremeri kohta ka

„vanaherra" nimi, sest tegelikult esineb Kremer mitte-vanahärrana.

Näited: 529, 15223, 1672.2, 22127 jt.

Peale toodud nimetusliikide on tihti tarvitusel rahvapärased väl­

jendused.

Refereerivalt ütleb autor:

6 5 „Mees ise aga — teatava karikatuurilist maiku näolise

sarnasuse pärast Saksa riigikantsleriga hüüab ümbruse intelli­

gents teda Mäeküla Bismarck iks — jne."

Peale selle tarvitatakse külalikult: Kremeri herra, Mäeküla mõis­

nik, saks, Mäeküla saks 291? vanasaks 2132.

Lk. 7 kirjeldatakse mõisahooneid ja eriti elumaja. Jutustusviisi lähtekoht tahab olla objektiivne ja seepärast on rahvapärased nimetused siin sissetungijad rohkem kui niisugustes kohtades, kus üldiselt on tege­

mist mõisa-eluga. Ometi lausutakse samal leheküljel:

76 „— kõige pealt ta enda elumaja aga on see, mis paneb Mäeküla mõisniku mõmisema, kuigi mitte sagedasti, sest aeg on nähtust nürinud ja Kremeri herra pole mitte just tunde­

inimene."

19

(20)

K r e m e r i h e r r a e s i n e b v e e l n ä i t . : 2 3 . ^ , 291 6, 3217, 37.24, 9l3 1, 13116, 14726, 182g, I 8 6 7 , 195], 21516 jt.

M ä e k ü l a m õ i s n i k e s i n e b n ä i t . : 2 0] 6, 1 4 76, 1 8 2a j t .

Viimane näide 1822 on võetud kohast, kus Kremer loeb piiblit ja on tõsiselt enesega kohtus; samast kohast on pärit „Kremeri herra" 1829. Need kaks rahvapärast nimetust on ju üldiselt harilikud, kuid Ed. Wilde on tarvitanud neid niisugustel puhkudel, et see tavaline nime­

tus toob kaasa pilkelise varjundi tegelase suhtes, eriti sel põhjusel, et seal­

samas kõrvuti rõhutatakse Kremeri täistiitlit.

Märksa pilkelisem on „saks": 5.2, 1816, 2319, 494, 51ц, 912-2» 164, 1863 jt. „Saks" ei ole hästi sobiv ja tüübiline Kremeri kohta, sest mees on lihtne ja väheste pretensioonidega, nii et selle rõhutamine tundub koguni liigse allakriipsutamisena. Teiseks on „saks" üldiselt vesteline ja anekdoodiline.

Muidugi mida laiemalt võtame võrdluseks konteksti, seda ilmsem on sõnatarvituse iseloom. Näit. 91. leheküljel esinevad järgmised ni­

med Kremeri kohta: Kremer 3. rida, ärrale 10. r. (= härrale; Tõnu Prillupi lauses), herra von Kremer, 14. г., saks, 22. г., Kremeri herra, 31. r . Kremer, herra von Kremer ja saks esinevad täiesti ühelaadilistes jutustavais lauseis ja nimetajaks on autor. Selle lehekülje ulatuses saab väita: 1) nimetuste mitmekesisust (resp. va­

helduvust), 2) keskmisest nimetusest suurt kõrvalekaldumist, 3) äärmuste (herra von Kremer — saks) näiliselt juhuslikku kõrvutamist. Autor jä­

relikult on pühendanud suurt tähelepanu tegelase nimetamisele.

Liigne mõisnikuseisuse allakriipsutamine Kremeri nimetuses, rah­

valik lihtlabasus ja õlalepatsutav põhjendamatu familjaarsus (Ulrichi kaudu) ei esine mitte vastavail, sisust otseselt põhjendatud juhtudel, vaid segamini, jättes täiesti juhuslikkuse mulje.

Selle nähtuse põhjuseks on autori sellekohane stiilitahe. Nagu toodud näited tõendavad, omistab see stiilitahe tegelasele midagi pil­

kelist.

Viimane asjaolu on tekkinud autori vastavast affektist ja iseloo­

mustab autori suhtumust tegelastesse. Et selle suhtumuse eritelu jät­

kub, siis määritleme nüüd ainult üldises mõttes suhtumust kui vähe pilkelist, naljatlevat.

Erapoolikus sõnatarvituses ei piirduta Kremeri suhtes ainult nime- tamisviisiga, vaid see ilmneb igalpool mujalgi.

Välimuselt ei ole autor varustanud Kremerit suurte positiivsete joontega. Alla keskmist kuju varjundavad negatiivselt veel erapoolikud sõnad.

(21)

48g „Та /Kremer/ hakkas tõeleidja ärevusel nurgast nurka sammuma, käed püksitaskutes ja turi kõrgel ; mõned üksikkar- vakesed pealael mängisid tuule liigutusel."

Teine lausepool on väga reljeefne „mõned üksikkarvakesed pealael"

kaudu; see aina suurendab lõpusõnade naljatlevat tooni. Sõna „liigu­

tusel", mis korvab harilikku „(tuule) käes", kallutab aktiivsust isikust väljapoole ja intensiivistab väljenduse mänglevust. „Turi kõrgel" aitab teha kuju nurgelisemaks.

9131 „Kremeri herra suured silmamunad tihedate puhmaste all tõstavad teri, nende vaates on nüüd midagi, mis seal enne ei olnud jne."

Silmakulmude asemel „tihedad puhmad" on peaasjalikult ilmekas, kuna tundetoon püsib enam-vähem kesksena. „Silmamunad" on aga siin liht­

labane väljendus ja lisandusega „suured" mõjub isikut labastavalt. Kogu esimene osa on iseenesest laiendatud metafoor ja kui „tõstavad teri"

tähendab „tõusevad ülespoole", siis on saavutatud selle kõnefiguuriga kogusummas palju nurgelisust.

93u „Kremeri näost on kõik puna pühitud, kuna ta mütakas kere viiliti kandimehe poole pöördub, vahetavad ta kihvad ja kulmukarvad paika ning rüvedal häälel on jälle õlitust."

Mütakas (= paks, tüse, mütsakas, matsakas (Eõs.)) on tugeva tun­

detooniga sõna: kujukuselt ei anna ta silmale niipalju kui neutraalse­

mad paks, tüse; selle sõna mõju peitub kõlalises küljes. Viimase tähendus on intueeritav ja selle tundetoon suundub negatiivses sihis.

„Viiliti" pole ka tihti ettetulev sõna ning samuti suure kõlalise võimega.

See on aga vastandlik eelmisele. Need kaks sõna mõjuvad ebahar- mooniliselt.

Vurrud tähistatakse sõnaga „kihvad", millele paralleelseid näiteid järgneb edaspidi.

167-20 „Kremeri pilk vilksus talle nüüd silma, ja nagu oleks see sealt miski vastuse leidnud, tõusis ta matsakas kogu hoovamisi toolilt."

on analoogiline eelmisele näitele.

I 8 6 7 „ . . . . j a K r e m e r i h e r r a k u l m u k a r v a d s e i s i d k õ r g e l t õ s i ­ sest jahmatusest."

„Kulmukarvad seisid kõrgel" on juba väheke karikatuurlik, kuid täiesti saab väljendus selleks metafoorliku „tõsisest jahmatusest" lisa-

(22)

nemisel: nii inimlik põhjus on kulmukarvadele esiteks liig ja teiseks on nende olek määritletud koomiliselt.

215oi „Lumikahvatui valgusel, mis selgeks sulanud akendest hoo­

vas — külm oli märksa tagasi annud — paistis vanaherra näost koltununa, iga kiper tuli selgesti esile, närtsivad kõrvad näi­

sid kui vahast."

Kremeri välimus on siin kirjeldatud koltununa ja kibras; ütelda aga tema kõrvade kohta „närtsivad" ei ole kuidagi otsekohesest alusest rippuv. See on meelevaldne sõna ja ühtlasi negatiivselt hindav. Ku-

jutlusmeeles aga kõrvutuvad „lumikahvatui valgusel — külm jne." kui põhjus ning „närtsivad kõrvad" kui järeldus (analoogiline lilledele).

Nii suudab sõna „närtsivad (kõrvad)" omajagu naeruvääristada Kremerit.

512 „Nüüd lõi Mäeküla mõisnik rusikaga aknalauale ja tõusis üles, kumbki kihv põse peal otsuskange teguvõime."

Näite lõpujagu on laiendatud metafoor ja selle kaudu nöökav. „Kihv"

vurrude tähenduses pole mitte harilik : see on rahvalik ja tavaliselt ikka pilkav. Ed. Wilde aga tarvitab Kremeri vurrude kohta enamasti ikka kihvad (üksikjuhul ainult vurrud näit. 39.24), viies niimoodi pilke terves ulatuses läbi. See nimetus esineb peale toodute veel: 626, 13]6, 23-22, 26g, 916, 9312, 131-26) 15913, 16632, 18220, 22321 jne. Kremeri vä­

lisest minast tuletatakse seda korduva motiivina kõige tihedamini meelde ja nagu näha mitte keskse tarviduse pärast, — see iseloomustab autori teguviisi.

5 „Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust: seesama vormist veninud tumesinine cheviotikuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ja hõlmadega, seesama sinine vest vanade värskete toidujälge- dega, nende seas tunnistusega, et herra von Kremeri pruukos- tilaual naljalt iialgi vedelad munad ei puudu, seesama rohekaks iganenud must taldrikmüts kustunud läiknoka ja ettepoole lo­

dusse vajunud põhjaga, ning lõpeks needsamad halli- ja pruu- nitriibulised Inglise püksid, mille põlveotsad ja kannatagused ilu ja tervise kaduvikust mitte vähem ärrast keelt ei kõnele."

Sõnad „veninud", „istutud" esinevad vastavail puhkudel ka tegelikus keeletarvituses tihti; nii siis on tavalisus võtnud neilt teravuse. Kuid üldiselt on püsinud neil väljendustel halvastav tundetoon. Käesoleval juhul on näit. „valkjaks istutud saba" siiski harilikust ilmekam : seda saavutab metafoorlik „saba". Kremerit riivab see väljendus eriti sel­

lega, et ,,istutud"-sõnaga ühenduses on istuja-Kremer: tehtaviku vorm teeb selle väljenduse intensiivsemaks.

(23)

Täiesti nöokav on „taldrikmüts" ja mänglevalt pilkav on ümber- ütlev lauselõpp: „miile põlveotsad ja kannatagused ilu ja tervise ka­

duvikust mitte vähem ärrast keelt ei kõnele." See lauselõpp on ise­

enesest huvitav mõttemäng ja mõjub niiviisi lugejasse köitvalt: varja­

tud iroonia saab niiviisi mõjuvamaks.

5 „Varalisest inimesest märku annab ainult kilbikujulise naastaga jäme petsatisõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vesti peal punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga arvasti nähtavale tulev Genfi kuld- kronomeeter, millest kui iidsest pärandusetükist teatakse, et

„kirjad" ta mõlkidega kaetud kapslitelt juba ammugi kadunud."

Kella nimetusse on mahutatud liialdatult raskust ja tähtsust, kuid lõ­

pus tuuakse mahategev kuulujutt.

39-2 „Та hõlmad olid kentsakalt kohevil, otsekui peituks nende all võidetud saak, mida ta ihnelt tõttas varjule viima."

„Kentsakalt kohevil" teeb Kremeri analoogiliseks näit. linnule. Edas­

pidised „võidetud saak" ja „ihnelt tõttas" muudavad tema mingiks muinasjutu koomiliseks tegelaseks.

21518 „Та oli oma põlises kobrasenahka kasukas, mille tulitanud krael juba karvatuid kohte, kuna must riie peaaegu üleni haig­

laselt läikis."

Metafoor „haiglaselt" ei lisa niipalju kujukust kui negatiivset tundetooni.

Nii siis on Kremeri välise mina kirjeldamisse poetunud palju kohti, mis hindavad tegelast alavääristavalt või teevad tema kulul nalja.

Niisamuti valgustatakse tema teguviisi. Näit. tarvitatakse rääki- Teguviis.

mise tähistamiseks järgmisi väljendusi:

3310 »• • • • ta oli ennast kaua pigimustas rabajões peelitanud ning seejuures kordkorralt kõvemini „Ulrich ! Ulrich !" m õ m i - senud." ( 6 0 5 , 77, 168-20-)

196]S „. . . . Kremer viiksatas ainult . . . ." (39!.)

201S „. . . . ja Kremer pidi jutu lõpul küsiva sõnakese p i l l a m a s u u t a n a i s e k o h t a P r i l l u p i õ u e s . . . . "

Ka liikumist, kõndimist on väljendatud peaasjalikult mitte keskselt, vaid haruldasemalt:

113 „Kuna nüüd Mäeküla Kremer hommikust 1 u u s i teeb...."

(3124.)

118 „Seepärast sõuab ta aeglaselt ja ühtlaselt . . . ." (2114.)

(24)

22j „Esimese päeva kihutas aeledes ja haigutades mööda "

227 „Ja nõnda tüüris Kremeri herra.... väravasse ja vära­

vast arupidamata välja .. . ."

2916 „ . . . . siis tuiab Kremeri herra nende vahel ringi . . . 3010 „. . . . et kui vanamees /Kremer/ neist ühel päeval mööda

l o o v i n u d . . .

326 „Ja kui ta partii lõppu on näinud, 1 e n s i b tuldud teed tasakesi tagasi . . ."

348 . /Kremer/ tõmmas akna kinni ja к о b i s sängi . . . ."

3832 „. . . . üle märja põranda tätsates, pööras tuldud teed tagasi . . . ."

9420 „. . . . siis hälbib ta/Kremeri/s õ u d e v kogu tõmmult haljasse hiide."

Toodud kahes näidetegrupis on valdavas enamuses onomatopoee­

tilised sõnad. Jõulise iseloomustuse kõrval, mis on sisuliselt osalt põhjendatud, peab tähele panema, 1) et juba põhiliselt kriipsutatakse sellega tendentslikult alla teatavat omadust ja püütakse niiviisi valgus­

tada tegelast peaasjalikult teatavast küljest; 2) pole need sõnad kõik vajalised, võttes arvesse keskmist kirjelduseselguse tarvidust;

3) arvestades Kremerit, nagu ta üldiselt esineb romaanis, ei saa lugeda põhjendatuks näit. liikumise kõiki tähistusi ; siin on autor olnud era­

poolik (vrdl. näit. sõuab — tätsates — kihutas — hälbib jne.).

Üldiselt valgustavad toodud onomatopoeetilised sõnad Kremerit alahindavalt.

Ka muu tegevuse tähistamises, peale rääkimise ja liikumise, osutab autor sama erapoolikust.

6.26 „. . . . siis mõmiseb vanaherra midagi, kehitab õlgu, 1 i n - g u t a b h a b e m e k i h v u . . .

Allakriipsutatud sõna keskne tähendus on „viskama (nagu linguga)"

(Eos.); ka on ilma tundetoonita ütelus „hobune lingutab kõrvu". Kre­

meri puhul peab aga vurrude liikumine olema tegelikult üsna väike ja praegune sõnatarvitus on liialdus, mis saab veel elavamaks ühenduses sõnaga „habeme kihv u".

152З „Та /Kremer/ sammus saia nosides väravani . . .

3632 „Ja kuna Ulrich saia mugides . . . . oma elu pöörde kal­

lal sepitses . . . ."

(25)

13130 „Siis võtab vanaherra taoti istet tugitoolil . . . mugib suutäie taldrikult . . . ."

Rahvapärased „nosides" ja „mugides" on iseenesest naljatlevad; Kre­

meri kui härrasmehe kohta seda rohkem veel. Viimase näite („mugib") ühekülgsus tuleb eriti ilmsiks, kui võrrelda mõni rida eespool asuva jutustusosaga:

13123 „N õ t к e 1 sammul ja helkjal näol mõõdab ta saali pikkust, käed kord puusas, kord hubaselt püksitaskuis . . . Vananaiseline „mugib" on täieline kontrast toodud lausele; samuti pole ta kooskõlas kõrvalsõnadega. Muidugi võib „mugima" olla põh­

jendatud Kremeri hambaveaga, kuid seda pole esiteks muidu näha ja teiseks on siiski rõhutamine riivava tundetooniga.

15913 „Naerdi ümberkaudu, preilidki naersid ja Ulrich von Kremer tatsutas käsa kokku . . . ."

166o2 „Mariga nad temast ei kõnelenud .... ja nõnda võttis Ulrich nõuks Tõnule endale kord külge tiksata . . . ."

16631 „Kremer istus roodakil laual, ta kihvad liikusid naljakarva lahkust varudes."

„Tatsutas", „tiksata" ja „roodakil" on kõlaliselt kirjeldavad sõnad ja pärit külatänavalt. Võivad ette tulla harilikult naljasisulises vestes ja osutavad, et Kremerit võetakse siinkohal naljatavalt seisukohalt. Meta­

foor „naljakarva lahkust varudes" on ebaselge väljendus; mõtteähmasus aga annab seda suurema võimu ainult neile sõnadele omaette : imelik on „naljakarva lahkus" ja imelik on uudsem sõna „varudes"

vurrukihvade kohta. See imelikkus kandub üle vurrude kandjale.

1814 „Asjas, mis tema arust korraldatud pidi olema, tundus nüüd, kus ta Prillupi pisaraid näinud, ometi nagu midagi, mis lahendust nõudis, ja ta hakkas seda hiljukesi otsima. Esiti sammus toas paar tundi seinast seina, siis kandis oma juurd­

leva pea karge talvise õhu kätte, ja kui lõngas ikka veel lipsu leidus, siis küsis õhtu kahe küünla valgel piiblilt nõu."

„Hiljukesi" omas kulunud metafoorlikkuses avaldab tagasihoidlikkust.

Siis aga tulevad pidulikud „kandis . . . juurdleva (pea) . . . karge tal­

vise (õhu kätte)" ning edasi rahvapärane ja assonantsiga ütelus „lõn­

gas lipsu leidus". Saavutub koomilisemaigune kontrast.

1857 „Vanaherra surmas küünla öölaual, ta käsi puudutas külma terast lühtrit tagasi pannes, ning äkilise lõdinaga puges paksu pehme vaiba alla." . . .

Referenzen

ÄHNLICHE DOKUMENTE

Mõnikord on, selles mõttes, et meil ei ole nii palju liikmeid, kes võiksid...tegeleksid regulaarsete koolituste korraldamisega, et seda küll, selles suhtes, neid

Kuna uurimuse aluseks olevas teoses on olustik ning murdekasutus kahtlemata korrelatsioonis, siis siinkohal annan põgusa ülevaate teose sisust ja tegelastest, et

tridens vastsetel, kelle pea on praktiliselt ühtlaselt kollakaspruun, on vastav laik olemas (selliseid liigi E. tridens vastseid pole käesoleva töö autoril õnnestunud seni

No selles mõttes, et seda on iseenesest välja öeldud küll, et kui on mingisuguseid mõtteid või ideid, siis neid alati öelda, et vaatame läbi ja vaatame, mis teha saab?. Ja

Mudel pole ei õige ega väär, mudel võib olla vaid enam kasulik või vähem kasulik.. Näide: laev sõidab

Õpilaste loetu mõistmise ja metakognitiivse teadlikkuse testi kirjeldavad statistikud on esitatud Tabelis 1 ning testitulemuste jaotuvused Joonistel 1–3. Õpilaste

Selleks ajaks oli avalike suhete osakond (loomulikult teise nime all) töötanud juba kuus aastat, lähtunud oma tegemistes põhimõttest, et Tartu Ülikooli Raamatukogu

Alljärgnevas peatükis analüüsitakse uurimistulemusi vastavalt teemade jaotusele, mis omakorda lähtuvad püstitatud uurimisküsimustest: milline on lapsevanemate informeeritus