TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND AVALIKU ÕIGUSE INSTITUUT
Rene Linask
JÄLITUSTOIMINGUTE REGULATSIOON ETTENÄHTAVUSE ASPEKTIST
Magistritöö
Juhendaja: mag. iur. Saale Laos Kaasjuhendaja: professor Ülle Madise
Tallinn 2014
SISUKORD
SISSEJUHATUS ... 3
I PEATÜKK. Jälitustegevuse regulatsiooni olemus ... 9
1.1 Jälitustegevuse mõiste ja seda reguleerivad õigusaktid ... 9
1.2 Jälitustegevuse põhimõtted ... 12
1.3 Jälitustoimingud ... 22
1.3.1 Jälitustoimingu teostamise alused ... 23
1.3.2 Jälitustoimingute liigid ... 29
II PEATÜKK. Jälitustoimingute regulatsioon ettenähtavuse aspektist ... 36
2.1 Jälitustoiminguid võimaldavad kuriteod... 36
2.2 Jälitustoiminguid võimaldavate isikute ring ja jälitustoimingute ettenähtavus... 43
2.3 Teiste riikide regulatsioonid ... 57
2.3.1 Saksamaa ... 57
2.3.2 Soome ... 61
2.3.3 Venemaa ... 64
2.3.4 Teiste riikide analüüsi kokkuvõte ... 66
2.4 Ettepanekud de lege ferenda ... 68
KOKKUVÕTE ... 70
RÉSUMÉ... 75
KASUTATUD LÜHENDID ... 82
KASUTATUD KIRJANDUS ... 83
KASUTATUD NORMATIIVMATERJAL... 84
KASUTATUD RIIGIKOHTU PRAKTIKA ... 85
KASUTATUD EUROOPA INIMÕIGUSTE KOHTU PRAKTIKA ... 86
MUUD ALLIKAD ... 87
AVALDAMATA ALLIKAD ... 90
SISSEJUHATUS
„Palju on korratud väga õiget põhimõtet, et demokraatlik riik peab olema läbipaistev. Riigi institutsioonid ei tohi olla kaetud läbipaistmatu kestaga, mille taga toimetamisi inimesed ei näe – see on üldpõhimõte. Keeleliselt tõlgendades ja mõistet loodusteaduslikult sisustades võiks jõuda tulemuseni, et kui mingi asi on täiesti läbipaistev, siis seda ei näe üldse ning seda polegi olemas. Seega, kui riigi tegevus mingis valdkonnas on täiesti läbipaistev, siis puudub läbipaistvus õiguslikus mõttes. Paradoks! Paralleeli sellise mittenähtava tegevuse ja jälitustegevuse vahel ei ole raske tõmmata.“1
Ülaltoodud õiguskantsleri ilmekas näide läbipaistvuse kohta seostatuna jälitustegevusega iseloomustab autori arvates nii käesolevat uurimust kui 17.02.2011 Riigikogus vastu võetud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadust (edaspidi jõustumata seadus)2, mis pidi algselt jõustuma 01.01.2012 ning parandama nii Euroopa standardite, kui Eesti Vabariigi põhiseadusega (edaspidi PS)3 ebakõlasid tekitavaid sätteid, kuid seda ei juhtunud. Juba siis oli kavas suuremahuline jälitustegevust puudutav regulatsioon põhjalikult reformida ning muuta rohkem läbipaistvamaks. Sellele vaatamata esitas 17.05.2011 õiguskantsler Riigikogule ettepaneku nr 12 jälitustoimingust teavitamise ja selle kontrolli kohta4, mis viitas jätkuvale läbipaistvuse nappusele ka antud eelnõus. Samuti juhtis Vabariigi President tähelepanu jälitustoimingute regulatsiooni võimalikule vastuolule PS-ga. Seadus kuulutati küll 09.03.2011 välja, kuid seejärel kohtusid Vabariigi Presidendi juures eri ametkondade esindajad ning leidsid, et regulatsioonis on vaja teha muudatusi.5
Seega täiendava diskursuse tulemusel algatati 06.02.2012 kriminaalmenetluse seadustiku
1Stenogramm õiguskantsler Indrek Teder’i ettepaneku nr 12 esitamisest Riigikogus. Riigikogu stenogramm, 02.06.2011. Arvutivõrgus. Kättesaadav: www.riigikogu.ee, 09.01.2014.
2 Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus. - RT I, 21.03.2011, 2.
3 Eesti Vabariigi põhiseadus. - RT 1992, 26, 349; RT I, 27.04.2011, 2.
4 Õiguskantsler leidis, et KrMS § 121 lg 1 p 4 ja JTS § 17 lg 1 p 4 ning 01.01.2012 jõustuva KrMS § 12615 lg 2 p-d 2 ja 3 on vastuolus PS § 13 lõikega 2, §-ga 14, § 15 lõikega 1 ja § 44 lõikega 3 nende koostoimes osas, mis ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalve korraldust jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle, ja osas, mis võimaldab teavitamise edasilükkamise tõttu jätta isiku jälitustoimingust üldse teavitamata. vt Teder, I.
„Jälitustoimingust teavitamise ja selle kontrolli kohta“. Ettepanek nr 12, 17.05.2011. Arvutivõrgus. Kättesaadav:
www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_ettepanek_nr_12_riigikogule_jalitustoi mingust_teavitamine_ja_kontroll.pdf, 09.10.2013
5 Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu nr 175 seletuskiri. Arvutivõrgus. Kättesaadav: www.riigikogu.ee, 01.09.2013.
muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (edaspidi muutmise seadus)6 eelnõu nr 175 ja 06.06.2012 võeti see Riigikogus vastu, millega muudeti jõustumata seaduse sätteid enam kui 1/3 ulatuses.7 Nimetatud seadus jõustus 01.01.2013 (osaliselt 2015).
Vaatamata mitmele olulisele seadusemuudatusele algatati 12.10.2012 uus, muu hulgas jälitustegevuse regulatsiooni käsitlev seaduse eelnõu - kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu nr 295 (edaspidi uus eelnõu)8, mis on antud uurimustöö esitamise hetkel jätkuvalt menetluses.
„Öeldakse, et karistusõigus ja kriminaalmenetlus on teravaim mõõk riigi käes, millega riik saab sekkuda isiku õigustesse ja kus kõige otsesemalt põrkuvad avalikud huvid ja isiku õigused. Seetõttu ei ole tegelikult üllatav, et see teema on jätkuvalt ühiskondlike arutelude keskmes.“ 9 Mitmed viimase aja muudatused jälitustoiminguid puudutavas õiguslikus regulatsioonis ja meedias kui ka erialakirjanduses ilmunud vastakad seisukohad jälitustegevust kajastavas infos viitavad antud uurimistöö teemavaliku aktuaalsusele ning asjaolule, et nimetatud valdkonnas on jätkuvalt palju ebaselgust (sh müüte), eriarvamusi ja probleeme.
Avalikkusel, ja eelkõige keskmisel Eesti inimesel, on taolisest infomürast raske läbi näha ja mõista, kuidas asjaolud jälitustegevusega tegelikult on või mida need muudatused nende jaoks tähendavad. Paratamatult on viimastel aastatel ka ühiskonnas tekkinud õiguskaitseasutuste suhtes kuvand, et Eestis toimub totaalne jälitamine, mille üle järelevalveinstitutsioonidel kontroll puudub.10 Käesoleva töö autor leiab, et isikute põhiõiguste ja - vabaduste kaitse on olnud ja jääb kõneainet ning vaidlusi tekitavaks õigusvaldkonnaks veel mitmetele põlvkondadele, eriti selliste riigivõimu toimingute puhul, millega paratamatult kaasneb isiku põhiõiguste intensiivne riive.11
6 Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus - RT I, 29.06.2012, 2.
7 Muutmise seaduse seletuskiri. Op cit, lk 2.
8 Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu nr 295. Arvutivõrgus. Kättesaadav:
www.riigikogu.ee, 10.10.2013.
9 Aas, N. „Riigi peaprokuröri ülevaade Riigikogu põhiseaduskomisjonile seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise kohta 2012. aastal.“ Tallinn, 2013. Arvutivõrgus. Kättesaadav. www.riigikogu.ee, 03.03.2014
10 „Kohati on ka meedia poolt loodud kuvand seadnud jälitusasutused halba valgusesse, eelkõige väidetega, et toimub totaalne jälitamine, mille üle järelevalveinstitutsioonidel kontroll puudub.“ Loho, T., Alavere, A. jt.
„Jälitustegevus II“ Sisekaitseakadeemia (ametkondlikuks kasutamiseks), 2009, lk 23.
11 „...jälitustegevuse puhul on üldtunnustatult tegemist üldse enim ja kõige intensiivsemalt põhiõigusi riivava riikliku tegevusega.“ Kergandberg, E. „Per aspera ad fair trial.“ Juridica I/2011, lk 74.
Riigikohtu 20.11.2009 korraldatud ümarlauas kurtsid jälitustoiminguteks lubasid andvad kohtunikud, et seaduse regulatsioon on napp, otsused on väga vastutusrikkad ja hõlmavad mitmesuguseid pisidetaile ning samas on valdkonna salajasuse tõttu praktika ühtlustamine raskendatud. Lahendusena pakuti KrMS III peatüki 8. jao regulatsiooni muutmist senisega võrreldes oluliselt tihedamaks.12
Muutmise seaduse seletuskirja kohaselt oli 2013. aastast jõustunud muudatuste eesmärgiks eelkõige ajakohastada jälitustegevuse regulatsiooni, viia see vastavusse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK13) ja Euroopa inimõiguste kohtu (edaspidi EIK) praktikaga, samuti PS-ga.14 Mitmete oluliste muudatuste hulgas vähendati seadusandja hinnangul oluliselt jälitustoiminguid lubavaid koosseise ja muutusid täpsemaks isikute kategooriad, kelle suhtes on Eestis lubatud teha jälitustoiminguid. Sellele vaatamata leidsid uue eelnõu koostajad, et jälitustoiminguid lubavaid koosseise vähendati ebapiisavalt ning tuginedes sisuliselt ühele EIK lahendile15 leiti, et tegemist võib olla EIÕK rikkumisega kui pealtkuulamine on võimalik valdava osa kuriteokoosseisude puhul. Lisaks asuti uues eelnõus seisukohale, et Eesti seadus ei detailiseeri üldse, milliste konkreetsete isikute suhtes ja millistel asjaoludel saab teostada jälitustegevust, mistõttu senine seadus ei vasta foreseeability põhimõttele ning rikub EIÕK-d.16
Kui hästi tegelikkuses õnnestus seadusandjal muutmise seadusega eelnimetatud osas jälitustegevuse regulatsiooni vastavalt Euroopa õigusruumi praktikale ajakohastada (ja seeläbi ka läbipaistvamaks muuta) ehk viia see vastavusse EIÕK ja EIK praktikaga, aga ka PS-ga, püüabki autor järgnevalt välja selgitada. Uurimuse lähtekohana püstitab autor järgmise hüpoteesi – 06.06.2012 vastu võetud ja 01.01.2013 jõustunud jälitustoimingute regulatsioon rikub ettenähtavuse printsiibi valguses EIÕK-d ning vajab täiendavat muutmist.
Nimetatud hüpoteesi paikapidavuse kontrollimiseks võtab autor eelkõige aluseks
12 Ibid, lk 76.
13 Euroopa inimõiguste - ja põhivabaduste kaitse konventsioon muudetud protokollidega nr. 1, 4, 6, 7, 11, 12, 13 ja 14. Arvutivõrgus. Kättesaadav: www.echr.coe.int, 22.09.2013.
14 Muutmise seaduse seletuskiri. Op. cit, lk 2.
15 EIKo 14.09.2009, 25198/02, Iordachi ja teised vs. Moldaavia.
16 Uus eelnõu seletuskiri. Arvutivõrgus. Kättesaadav: www.riigikogu.ee, 22.11.2013.
kriminaalmenetluslikud jälitustoimingud. Oma seisukohta kujundades püüab autor olla võimalikult objektiivne ja baseeruda eeskätt EIK ja EIÕK praktikale, samuti teiste riikide jälitustegevuse regulatsioonide analüüsile.
Lisaks käesoleva uurimusteema aktuaalsusele (menetluses olev eelnõu) oli valikul määravaks asjaolu, et autor käsitles osaliselt ka oma bakalaureusetöös „Jälitustegevuse alustamine Eestis läbi Euroopa õigusruumi prisma“ jõustumata seaduse regulatsiooni. Bakalaureusetöö põhieesmärgiks oli välja selgitada, kas vastupidiselt Euroopa õigusruumi praktikale rahuldatakse Eestis jälituslubade taotlused liiga kergekäeliselt. Mainitud uurimustöös oli toodud välja vajadus täiendavalt analüüsida uut jälitustoiminguid puudutavat regulatsiooni selle jõustumisel, tuvastamaks võimalikud kitsaskohad ja probleemid.17 Seega on käesolev uurimustöö ja valitud lähtepunkt (hüpotees) eelmisele loogiliseks jätkuks.
Vaatamata asjaolule, et muutmise seaduse eelnõu algatamise hetkest (s.o 06.02.2012) on jälitustegevuse teemadel kirjutatud koguni kolm magistritööd ja kaks bakalaureusetööd18,19, erinesid nendes püstitatud hüpoteesid käesolevas töös püstitatuga. Eraldi äramärkimist neist väärivad autori arvates kolm magistritööd. Deniss Tšasovskih käsitles oma 2012. aastal kirjutatud magistritöös avalikkuse ehk informaalse kontrolli rolli jälitustegevuse seaduslikkuse tagamisel ja jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli tingivaid faktoreid.20 Deniss Medvedev’i samal aastal kirjutatud uurimus käsitles kriminaalmenetlusliku jälitustegevuse varem kehtinud regulatsiooni ja selle kohaldamispraktika EIÕK art-s 6 sätestatud ja EIK praktikas ausa kohtumenetluse põhimõtte järgimist. Paralleelselt käsitles ta antud hüpoteesi tol hetkel veel menetluses oleva muutmise seaduse valguses.21 Indrek Kumm’i magistritöö on neist kolmest ainsana kirjutatud pärast kehtiva regulatsiooni jõustumist.22 Tema hüpotees seisnes selles, et 01.01.2013 kehtima hakanud jälitustegevuse
17 Linask, R. „Jälitustegevuse alustamine Eestis läbi Euroopa õigusruumi prisma.“ Bakalaureusetöö. Juhendaja:
Loho, T., Tõnismägi, H. Tallinn: TÜ õigusteaduskond 2011, lk 26.
18 Leetberg, K. „Tõendite kogumine jälitustoimingutega“Bakalaureusetöö. Juhendaja: Tõnismägi, H. Tallinn: TÜ õigusteaduskond, 2012.
19 Piirimägi, P. „Küberruumis toimuva jälitustegevuse õiguslik reguleerimine ning siseriiklik ja rahvusvaheline koostöö antud valdkonnas“. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Ginter, J. Tartu: TÜ õigusteaduskond, 2012.
20Tšasovskih, D. „Avalikkuse roll jälitustegevuse seaduslikkuse tagamisel“ Magistritöö. Juhendaja: Tõnismägi, H. TÜ õigusteaduskond, 2012.
21 Medvedev, D. „Jälitustegevus ausa kohtumenetluse põhimõttele allutatud kriminaalmenetluses“ Magistritöö.
Juhendaja: Kergandberg, E. TÜ õigusteaduskond, 2012.
22 Kumm, R. „Jälitustegevusega saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvad probleemid“ Magistritöö.
Juhendaja: Ööpik, R. TÜ õigusteaduskond, 2013.
regulatsioon ei ole kooskõlas EIÕK ja EIK praktikaga, kuna ei taga usaldusväärset kontrollisüsteemi jälitustoimingute seaduslikkuse üle. 23
Kõigis viimati nimetatud uurimistöödes käsitleti mitmeid jälitustegevusega kaasnevaid päevakajalisi ja olulisi probleeme ning tööd väärivad igati tunnustust. Samas ei analüüsitud neis näiteks käesolevas töös käsitletavat aspekti. Viidatud tühimiku soovibki autor oma tööga täita ning muuta jälitustegevuse päevakajalisemate probleemide analüüsikogum mitmekesisemaks ja spetsiifilisemaks. Magistritööle sätestatud mahupiirangutest tulenevalt ei käsitle autor kõiki jälitustoimingutega seonduvaid võimalikke tahke, vaid keskendub eeskätt nendele alustele, mida pole varasemalt õiguskirjanduses ja teiste autorite poolt käsitletud või on tehtud seda põgusalt.
Käesoleva uurimustöö kõrvaleesmärgiks, mis haakub möödapääsmatult ka põhihüpoteesiga, on analüüsida Eestis 2013. aastast kehtima hakanud jälitustegevuse regulatsiooni võrreldes varem kehtivaga, kaardistades seeläbi kehtiva regulatsiooni võimalikke kitsaskohti ning tuues välja autori hinnangul olulisemad muudatused. Infokäraga tekitatud müüte ehk jutte, kus on vaid „tüüpilist suitsu“, on välja jäetud, mis aga ei tähenda ilmtingimata seda, et mõni autori poolt mainimata jäänud tegelik kitsaskoht automaatselt pseudoprobleemide hulka on arvatud.
Näiteks ei leia antud töös käsitlust jätkuvalt vaidlusi tekitav jälitustoimingute (mitte)teavitamise problemaatika või kaebuse esitamine seoses jälitustoimingutega.24
Uurimustöö on jaotatud kaheks peatükiks, millest esimeses kirjutatakse jälitustegevuse regulatsiooni olemusest üldisemalt, mis on vajalik töö sisu paremaks mõistmiseks. Esimeses peatükis annab autor vastavalt alateemadele ülevaate Eestis valitsevast jälitustegevuse mõistest ja seda reguleerivatest aktidest, olulisematest põhimõtetest, jälitustoimingu tegemise alustest ja jälitustoimingu liikidest. Põgusalt puudutab autor jälitustoimingutega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Mainitud alateemad on käsitletud (lühi)ülevaate vormis ning välja on toodud autori hinnangul olulisemad 2013. aastast kehtima hakanud muudatused ja võimalikud kitsaskohad võrdluses eelmise regulatsiooniga.
23 Huvitaval kombel jõudis nimetatud uurimuse autor kord tõdemusele, et 01.01.2013 kehtima hakanud regulatsioon ei ole kooskõlas EIÕK ja EIK praktikaga, aga kokkuvõttes jõudis hoopis vastupidisele järeldusele.
Ibid, lk-d 26 ja 61–62.
24 Antud valdkonna kohta lähemalt vt nt: Teder, I. „Jälitustoimingust teavitamise ja selle kontrolli kohta.“ Op. cit.
Järvet, T. „Kaebemenetlus kriminaalmenetlusliku jälitustegevusega riivatud õiguste kaitseks“
Sisekaitseakadeemia toimetised, „Liikuv julgeolek“ Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2010 (9).
Teises peatükis püüab autor läheneda hüpoteesist tulenevatele aspektidele tuginedes Euroopa õigusruumi ja teiste riikide jälitustegevuse regulatsioonide abstraktselt võrdlevale ja empiirilisele sünteesile. Teine peatükk on jaotatud nelja alapeatükki käsitledes jälitustoimingute regulatsiooni ettenähtavuse valguses lähemalt jälitustoiminguid võimaldavate kuritegude aspekti ja jälitustoiminguid võimaldavate isikute määratlusega seonduvaid küsitavusi. Ühtlasi puudutab autor kõnesolevas peatükis teiste riikide regulatsioone analüüsides neid võrdlevalt Eesti omaga, misjärel teeb mõned ettepanekud de lege ferenda.
Töö kirjutamisel kasutab autor kirjeldavat, võrdlevat, analüütilist, grammatilist ja loogilist meetodit. Töös on kasutatud nii Eesti kui välisriikide seadusi ja Eesti seaduse eelnõude seletuskirju, Riigikogu stenogramme, õiguskantsleri seisukohti, Riigikohtu ja EIK lahendeid, Juridica artikleid ja muud erialakirjandust. Vähesel määral on kasutatud ka Eesti meedia väljaandeid. Kõikidele magistritöö kirjutamisel aluseks olevatele allikatele on viidatud joonealust viitetehnikat kasutades.
I PEATÜKK. Jälitustegevuse regulatsiooni olemus
„Tegelikult ei tohiks jälitustegevuse (nõukogude perioodil nimetati jälitustegevust operatiiv- jälituslikuks tegevuseks) olemuse avamine olla liiga keeruline ülesanne. On ju jälitustegevus alati olnud kuritegevuse vastase võitluse lahutamatu osis. Riskides frivoolsusse kaldumisega, on nii mõnigi kord väidetud, et jälitamine on veel vanem elukutse kui vanim elukutse. Kuid jälitustegevuse puhul ei tähenda eakus avaraid uurimisvõimalusi. Paradoksaalsel kombel on jälitustegevuse üks põhilisemaid olemuslikke tunnuseid – salajasus – ise igati takistanud jälitustegevuse olemuse põhjalikumat selgitamist.“25
Kuigi sellele salajasele olemusele vaatamata võivad enamik käesoleva tööga tutvuvatest isikutest olla teatud määral teadlikud jälitustegevuse olemusest ja jälitustegevust reguleerivatest õigusaktidest, selle eesmärkidest ning põhimõtetest, jälitustoimingutest ja nendega kaasnevatest põhiõiguslikest riivetest, on lugejate seas eelduslikult siiski ka neid, kes seda ei ole. Lisaks peab autor eelnimetatu tutvustamist vajalikuks seoses asjaoluga, et alates 2013. aastast on jälitustegevuse regulatsioonis jõustunud mitmeid olulisi muudatusi. Nimetatu omab autori arvates käesoleva uurimuse mõistmise seisukohalt olulist tähtsust.
Antud peatükis ei käsitleta jälitustegevuse sügavamat ajaloolist tausta26, vaid keskendutakse eeskätt positiivse õiguse võrdlusele ajaloolisega, tuues selle käigus muu hulgas välja autori hinnangul olulisemad muudatused ja võimalikud kitsaskohad.
1.1 Jälitustegevuse mõiste ja seda reguleerivad õigusaktid
Jälitustegevust ehk isikuandmete varjatud kogumist ja töötlemist Eesti Vabariigis reguleerisid kuni 01.01.2013 põhiliselt kolm seadust. Need olid Riigikogu poolt 22.02.1994 vastu võetud jälitustegevuse seadus (edaspidi JTS)27, 20.12.2000 vastu võetud julgeolekuasutuste seadus
25 Kergandberg, E. „Jälitustegevus kui riigisaladus ja jälitustegevuse tulemina saadud tõendi spetsiifika“, Juridica IX/2000, lk 604.
26 Jälitustegevuse tekkeloo ja sügavama tausta ning eriti Eesti NSV ja taasiseseisvunud Eesti jälitustegevuse arengu kohta võib huvitatud lugeja tutvuda: Kumm, R. - „Jälitustegevusega saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvad probleemid.“ Op. cit, lk-d 7–26; Vähesemal määral ka Klauks, K „Jälitustoimingute aktuaalsed probleemid Eestis“ Magistritöö. Juhendaja: Heek, M. Tallinn, 2007. Lk-d 7–11.
27 Jälitustegevuse seadus. - RT I 1994, 16, 290; RT I, 29.06.2012, 38.
(edaspidi JAS)28 ja 12.02.2003 vastu võetud kriminaalmenetluse seadustik (edaspidi KrMS).29 Nagu juba sai mainitud, muutis 06.06.2012 vastu võetud ja 01.01.2013 jõustunud muutmise seadus jälitustegevuse õiguslikku maastikku tähelepanuväärselt mitmeti.
Üheks oluliseks (kui mitte öelda kõige olulisemaks) jälitustegevust reguleerivaks uuenduseks on muutmise seaduse jõustumisega 2013. aastal ligikaudu 19 aastat jõus olnud ja Eesti õigusruumi teeninud JTS kehtetuks tunnistamine.
JTS loogikast nähtus, et kõigi jälitustoimingute eesmärk oli koguda teavet. Lisaks tulenes jälitustoimingute endi olemusest, et tegemist oli informatsiooni kogumisega viisil, millega sekkuti isiku õigustesse ja vabadustesse varjatult, s.o isiku teadmata, eesmärgiga varjata inimese eest tema kohta andmete töötlemist. JAS §-de 25, 26, 28 ja 29 alusel oli siis ja on ka täna julgeolekuasutustele antud ülesannete täitmiseks luba koguda ja töödelda isikuandmeid andmesubjekti eest varjatult, kuigi julgeolekuasutuste sellist tegevust seaduses jälitustegevuseks ei nimetata.30 JAS sisaldas (ja sisaldab jätkuvalt) nn kolmandat sorti toiminguid, mis on põhiõiguslike riivete intensiivsuse poolest sarnased KrMS-s sätestatuga, kuid nende teostamine on lubatud ka kriminaalmenetluse väliselt (s.o riigi julgeolekut tagav jälitustegevus). Kaitsepolitseiameti (edaspidi KAPO) puhul sõltub isikuandmete varjatud töötlemise suhtes seadusliku aluse ja regulatsiooni valik siiski asjaolust, kas täidetakse JAS-st või KrMS-st tulenevaid ülesandeid.31
Kuna JAS-s reguleeritud julgeolekuasutuste tegevusele muutmise seaduse regulatsioon ei laiene, s.t nimetatud asutused juhinduvad oma tegevuses JAS-i nõuetest ka edaspidi ning käesoleva töö uurimisobjektiks on kriminaalmenetluslikud jälitustoimingud, siis edaspidise uurimuse käsitluses autor JAS regulatsioonil pikemalt ei peatu (va mõned erandjuhud võrdluse loomiseks). Mõisteid „jälitustegevus“ ja „jälitustoiming“ on autor käesoleva töö edasises tähenduses käsitlenud sünonüümidena.
28 Julgeolekuasutuste seadus. - RT I 2001, 7, 17; RT I, 26.03.2013, 15.
29 Kriminaalmenetluse seadustik. - RT I 2003, 27, 166; RT I, 26.02.2014, 8.
30 Laos, S. „Sisemise rahu tagamiseks teostatava jälitustegevuse legitiimsed eesmärgid ja seaduslikkuse kontroll.
Õiguskantsleri 2007. aasta tegevuse ülevaade.“ Lk-d 10–11. Arvutivõrgus. Kättesaadav: www.oiguskantsler.ee, 01.11.2013.
31 Jõustumata seaduse eelnõu seletuskiri. Arvutivõrgus. Kättesaadav: www.riigikogu.ee, 02.10.2013.
Jälitustegevuse legaaldefinitsioon oli 2013. aastani sätestatud JTS-s § 2, mille kohaselt oli jälitustegevus JTS-s ja KrMS-s sätestatud alustel ja korras jälitustoimingute teostamine.
Teistes eelnimetatud seadustes jälitustegevust ei defineeritud. Näiteks JAS-s ei kasutatud mõistet „jälitustegevus“ (ega ole kasutusele võetud ka tänaseks), vaid „teabe varjatud kogumine“, kuigi sisu ja eesmärgi poolest on mõlemad põhimõtteliselt samad. Erinevus JTS-i ja KrMS-i ning JAS-i vahel seisnes üksikisiku põhiõiguste ja vabaduste piirangutes – JAS-s oli tegemist toimingutega teatud kuritegude tõkestamisel, jälitustegevuse puhul aga eelkõige nende avastamisel kriminaalmenetluse raames.
2013. aastal loobuti muutmise seadusega mõistest „jälitustegevus“. Juba 2011. aastal vastu võetud jõustumata seaduses tõdeti, et see mõiste ei ole piisavalt selge ega piiritletud.32 Selle asemel räägitakse kehtivas õiguses üksnes konkreetsetest jälitustoimingutest, millega piiratakse isikute õigusi. Jälitustoimingu legaaldefinitsioon on käesoleval hetkel sätestatud KrMS § 1261 lõikes 1, mille kohaselt on jälitustoiming isikuandmete töötlemine seaduses sätestatud ülesande täitmiseks eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest. JTS ja KrMS olid 2013. aastani omavahel eriti tihedalt seotud ning üksteisest sõltuvad, eeskätt seetõttu, et nad sisaldasid hulgaliselt viiteid (sh nii blanketseid kui otseseid) üksteises sisalduvatele sätetele.33
JTS-s reguleeriti lihtsamalt väljendudes eeskätt põhiõigusi vähem riivavaid jälitustoiminguid (nt andmete varjatud kogumine, isikusamasuse varjatud tuvastamine jt), mis ei vajanud teostamiseks kohtu luba ning mida võis läbi viia väljaspool ehk enne kriminaalmenetlust (s.o kriminaalmenetlusväline jälitustegevus)34. KrMS ja selles sisalduvas 8. jaos olid seevastu sätestatud kõige intensiivsemalt põhiõigusi riivavad, sealhulgas nii prokuröri kui kohtu luba nõudvad jälitustoimingud (nt pealtkuulamine, varjatult sisenemine jt), mida viidi läbi ainult kriminaalmenetluse käigus (s.o kriminaalmenetluslik jälitustegevus) 35. Kui KrMS-s ei olnud
32 Ibid
33 Linask, R. Op. cit, lk 7.
34 Antud lausest on välja arvatud vanglas ja tunnistajakaitse eesmärgil teostatav jälitustegevus, kus olid lubatud ka kohtu luba eeldavad toimingud.
35 Ka nt justiitsinistri sõnul sai jälitustegevuse jaotada kriminaalmenetluse raames teostavaks jälitustegevuseks ning kriminaalmenetluse väliseks jälitustegevuseks. Kui neist esimese eesmärgiks on koguda tõendamise teavet kriminaalmenetluses, siis teise puhul on need alused oluliselt erinevad. Vt ka Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni tegevuse ülevaade, 2012, lk-d 4–5. Arvutivõrgus. Kättesaadav:
www.riigikogu.ee/public/Riigikogu/Dokumendid/Kokkuvote_2012-2__2_.pdf, 09.01.2013.
sätestatud teisiti, kohaldati kriminaalmenetluses toimuvale jälitustegevusele JTS-i (eelkõige korralduslikud ja tagavad abinõud).36
Muutmise seadusega on korrastatud olemasolev jälitustegevuse süsteem, diferentseerides korrakaitseline ning kriminaalmenetluslik jälitustegevus, mis oli enne reguleeritud koos ja eristatud ebapiisavalt. KrMS-s jälitustegevust reguleeriv kolmanda peatüki 8. jagu on muutunud kehtetuks ning asendatud täiesti uue peatükiga 31.37 KrMS-i on siiski lisatud kriminaalmenetluslikule jälitustegevusele lisaks ka nn kriminaalmenetlusväline jälitustegevus, mille peamised eesmärgid on andmete kogumine ettevalmistatavate kuritegude kohta ning kriminaalmenetluse tagamine. JTS-i regulatsioon, mida KrMS-s ei sätestatud, on reguleeritud teistes seadustes.38 Sellest, et eraldatakse korrakaitseline (ehk kriminaalmenetluse väline) ja karistusmenetluslik jälitustegevus ning kaotatakse jälitustegevuse seadus, kirjutati tegelikkuses juba JAS-i eelnõu seletuskirjas.39 Samuti on selle vajalikkust välja toonud teiste seas näiteks S. Laos õiguskantsleri 2007. aasta ülevaates40 ning palju on arutletud sel teemal mitmete õigusteadlaste ja jälitustegevuse valdkonnaga kokkupuutuvate isikute keskis. Algselt paikneski korrakaitselise jälitustegevuse regulatsioon korrakaitseseaduse eelnõus41. Seejärel Riigikogus eelnõu menetlemise käigus leiti, et kõnealune regulatsioon sinna ikkagi ei sobi.
Hiljem algatas Justiitsministeerium kõigepealt jõustumata seaduse42 ja seejärel muutmise seaduse eelnõu.43
36 Näiteks Tanel Järvet jaotas jälitustegevuse nelja gruppi: 1) kuritegudega seotud jälitustegevus; 2) julgeolekuasutuse teostatav jälitustegevus ehk teabe hange; 3) kaitseväe luure; 4) isiku suhtes julgeolekukontrolli, töö- või teenistuskohale vastavuse või riiklike lubade taotlemise aluste kontrolli teostamine või tunnistajakaitse teostamine jälitustegevuse meetodiga. Vt Järvet, T. Op. cit, lk 61.
37 Jõustumata seaduse eelnõu seletuskiri. Op. cit.
38 Ibid.
39 JAS eelnõu seletuskiri nr 359. Arvutivõrgus. Kättesaadav: www.riigikogu.ee, 02.01.2014.
40 „1994. aastast kehtiv jälitustegevuse seadus ei vasta vaatamata aja jooksul tehtud muudatustele õigusriiklikele nõuetele. Süsteemset korrastamist vajaksid nii korrakaitse eesmärgil tehtava jälitustegevuse alused ja pädevused kui ka kriminaalmenetluses teostatava jälitustegevuse alused ja pädevused, ...“ Vt Laos, S. Op cit, lk 34.
41 Korrakaitseseaduse eelnõu nr 49 seletuskiri. Arvutivõrgus. Kättesaadav: www.riigikogu.ee, 02.01.2014.
42 Vt ka Justiitsministeeriumi vastused kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu nr 286 kohta.
Arvutivõrgus. Kättesaadav: www.riigikogu.ee, 02.01.2014.
43 Tõsi, Riigikogu Kantselei õigus-ja analüüsikomisjon väjendas muutmise seaduse eelnõu menetlemisel teistsugust arvamust, viidates KrMS § 1262 normitehnilistele ja õigusselguse vastuoludele kriminaalmenetluslike ja korrakaitseliste toimingute ühte paragrahvi sätestamise osas. Vt Õiguskomisjon. Arvamus muutmise seaduse juurde, 23.03.2012 nr 087. Arvutivõrgus. Kättesaadav: www.riigikogu.ee, 11.01.2014.
1.2 Jälitustegevuse põhimõtted
Riigikohus on viidates EIK lahenditele kui allikatele Eesti õiguses44 märkinud, et Eesti kohus peab tuginema konventsioonile ja selle kohaldamise praktikale, mis on ka kriminaalmenetlusõiguse allikas vastavalt KrMS-le § 2 p 2. EIÕK näol on tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, millel on PS § 123 lõikest 2 tulenevalt prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes. Seega EIÕK art 8 p 2 loetleb tingimused, millal isikute era- ja perekonnaellu tungimine on vastuvõetav ja õiguspärane. Nimetatud konventsiooni kohaselt ei sekku ametivõimud selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega45 (nn seadusliku aluse põhimõte46) ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik (nn vajalikkuse põhimõte)
47 riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks (nn legitiimse eesmärgi põhimõte).48 Lisaks kolmele eelnimetatud samaaegselt esinevale tingimusele peavad piirangud olema proportsionaalsed taotletava legitiimse eesmärgiga (nn proportsionaalsuse põhimõte).49
44 RKKKo 22.11.2004, 3-1-1-107-04; RKKKo 31.10.2008, 3-1-1-59-08, p 6.
45 Jälitustegevust võib kontrollida kolmes staadiumis: kui otsustatakse jälitustegevust alustada, jälitustegevuse ajal või pärast selle lõpetamist. Järelevalvemenetluses tuleb võimalikult täpselt järgida demokraatliku ühiskonna väärtusi, et mitte ületada vajalikkuse piire art 8 lõike 2 tähenduses. Üks demokraatliku ühiskonna põhiprintsiipe on seaduse ülimuslikkus, millele konventsiooni preambulis on sõnaselgelt osutatud. Seaduse ülimuslikkus tähendab inter alia, et täitevvõimu sekkumist isiku õigustesse tuleb tõhusalt kontrollida, tavaliselt tagab selle kohtunik, vähemalt pakub viimases instantsis toimuv kohtulik kontroll parimaid sõltumatuse, erapooletuse ja õiglase menetluse tagatisi. Vt ka EIKo 06.09.1978, 5029/71, Klass ja teised vs. Saksamaa, p 55.
46 „Seaduslikkuse põhimõtet tuleb eriti rangelt järgida jälitustegevuses, sest jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes riivab põhiõigusi intensiivsemalt, kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine.“ RKKKo 26.05.2010, 3-1-1-22-10, p 14.4.Vt ka RKKKo 05.12.2008, 3-1-1-63-08, p 13.2.
47Samuti on EIK mitmetes lahendites märkinud, et riigi sekkumine isikute põhiõigustesse on õigustatud senimaani, kuni on täidetud EIÕK art 8 p-s 2 loetletud tingimused nagu „sekkumine on kooskõlas seadusega“ ja
„see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. Vt ka EIKo 29.06.2006, 54934/00, Weber ja Saravia vs. Saksamaa, p 105; Iordachi ja teised vs. Moldaavia. Op. cit, p 36.
48 Jälitustoimingute legitiimsuse kohta vt ka: Kruusamäe, M., Reinthal, T. - Kohtupraktika analüüs
„Jälitustegevuse kohtulik eelkontroll Eestis“ Rask, M. ettekanne Riigikogu 2013. aasta kevadistungjärgul
06.06.2013. Lisa 5. Lk-d 11–13. Arvutivõrgus. Kättesaadav:
http://www.riigikohus.ee/vfs/1503/6_Lisa%205_Jalitustegevuse%20analuus.pdf, 16.03.2014.
49 „Ehkki seadusandja on piirangu kehtestanud legitiimset eesmärki silmas pidades, saab põhiõiguse riivet pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. PS § 11 sätestab, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Proportsionaalsuse põhimõttega peab arvestama mitte üksnes õiguse kohaldaja, vaid ka seadusandja.“ RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 16.
Mida intensiivsemalt piiravad sätestatavad meetmed põhiõigusi, seda üksikasjalikum peab olema volitusnorm. Näiteks on Riigikohus leidnud, et lisaks nn operatiivtehniliste erimeetmete (st varjatud jälgimise) rakendamise konkreetsetele juhtudele ja nendega seonduvatele õiguste võimalikele piirangutele peab seadusandja ise sätestama ka varjatud jälgimise üksikasjaliku korra.50
Põhiõiguste ja vabaduste piiramise tingimusi võib eeskätt EIK-le tuginedes selgitada ka järgmiselt: 1) piiramiseks peab olema küllaldane alus; 2) seadus ise peab olema kättesaadav;
3) seadusest tulenevad tagajärjed peavad olema ettenähtavad (nn foreseeability printsiip);
4) seadus peab olema kooskõlas rule of law printsiibiga.51 Rule of law printsiip seisneb laiemas tähenduses seaduslikkuse põhimõtete järgimises. Selle õigusriigi alusprintsiibi eesmärk on pakkuda isikutele kaitset riigivõimuorganite omavoli eest ja tagada isikute õiguskindlus. Põhiõiguste- ja vabaduste piirangute õigusliku aluse nõue on õiguskindluse põhimõtte väljendus. 52
Õiguskindluse põhimõte koosneb kahest elemendist: määratuse ehk õigusselguse ja usalduskaitse ehk õiguspärase ootuse põhimõttest. Õiguskindlus on seega õigusriigi printsiibist tulenev põhimõte, mille kohaselt loodav regulatsioon peab olema nii lihtne ja selge, et kujuteldav keskmiste võimetega isik saaks sellest aru. 53 Õigusselguse põhimõte nõuab, et õigusaktid oleks sõnastatud piisavalt mõistetavalt ja selgelt, et üksikisikul oleks võimalik haldusorganite käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja sellega arvestada (s.o foreseeability printsiip). Õiguskindluse põhimõte on seotud eelkõige lihtsuse printsiibiga, aga ka proportsionaalsuse printsiibibiga.54
Iga riigipoolne (jälitus)toiming peab ka EIK hinnangul kõigepealt olema kooskõlas riigisisese
50 Merusk, K., Mälksoo, L. jt. § 3 kommentaar. - Madise, Ü., Narits, R., jt (toim) „Eesti Vabariigi Põhiseadus:
kommenteeritud väljaanne“ Kolmas täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura 2012, lk 59. Vt ka RKPJKo 12.01.1994, III-4/1-1/94.
51 Merusk, K., Narits, R. „Eesti konstitutsiooniõigusest“ Tallinn: Juura Õigusteabe AS, 1998. Lk 190.
52 Vt Lõhmus, U. „Inimõigused ja nende kaitse Euroopas“ Tartu: Juridicum, 2003, lk 184.
53 Ka õiguskantsleri 2007. aasta ülevaates on märgitud, et: „õigusriigi printsiip seab ranged nõuded ka jälitustoiminguid lubavatele alusnormidele, millest peab selgelt nähtuma, kelle suhtes, mis meedet ja mis asjaoludel võib kasutada“ Laos, S. Op. cit, lk 35.
54 Kasemets, A. „Par ema õigusloome n in g õigusaktide mõjude h in damise baaskoolitus r iigiametn ikele“ ESF-i ja Riigikantselei toel valminud E-õppevahend, 2009. Arvutivõrgus. Kättesaadav:
www.ut.ee/haridustehnoloogia/projekt/kursus1/321_igusloome_kvaliteedi_hindamise_phiseaduslikud_printsiibid .html , 02.04.2014.
seadusega (nn seadusliku aluse põhimõte), igale puudutatud isikule peab seadus olema kättesaadav ja seadusest tulenevad tagajärjed peavad olema isikutele ettenähtavad. Seejärel peab riigisisene seadus olema kooskõlas rule of law printsiibiga.55 Kuna esimese kahe nõude osas EIK käsitletavates lahendites probleeme pole üldjuhul tuvastanud 56, siis nendel aspektidel autor pikemalt ei peatu. Samuti ei käsitle autor eraldi pikemalt rule of law printsiipi, kuna selles peituv problemaatika puudutab eeskätt jälitusmeetmete meelevaldse rakendamise vastaseid nn ohutusabinõusid57 (ing. k. safeguard)58 ning nende olemasolu laiemas mõttes, mis väljub käesoleva töö eesmärkidest ja ette antud raamidest. Kolmas punkt, s.o ettenähtavuse põhimõte leiab käsitlust ka töö II peatükis.
Proportsionaalsus tähendab, et avaliku võimu poolt rakendatavad meetmed peavad olema: 1) sobivad eesmärgi saavutamiseks; 2) vajalikud, s.t, et puuduvad sama tõhusad leebemad vahendid; 3) mõõdukad, st, et avaliku võimu abinõud ei tohi olla ebaproportsionaalsed, arvestades nende poolt põhjustatavaid piiranguid. 59 Ka Riigikohtu hinnangul tähendab proportsionaalsuse põhimõte seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.60
Jälitustegevuse näol on teatavasti tegemist põhiõiguste kollisiooniga ehk olukorraga, kus ühe õiguse kandja õiguste realiseerimine mõjutab negatiivselt teist. Robert Alexy kohaselt on igat kollisiooni võimalik lahendada kahel viisil: 1) mõlemat poolt kuigivõrd piirates; 2) tuues ühe poole (õigused) ohvriks.61 Kaalumine peab tema arvates toimuma kolmeastmeliselt: 1) tuleb
55 Vt nt EIKo Weber ja Saravia vs. Saksamaa. Op. cit, p 84, 92 - 95 ja seal omakorda viidatud teised lahendid.
56 Välja arvatud EIK lahend Silver ja teised vs. Ühendkuningriik, kus kohus leidis, et põhiõigustesse sekkumine jälitustoimingutega leidis vanglas aset mitte seadusele, vaid käskkirjadele ja juhenditele tuginedes. Vt EIKo 25.03.1983, 7136/75 Silver ja teised vs. Ühendkuningriik, p-d 86, 87.
57 Uue eelnõu seletuskirjas kasutatakse mõiste „ohutusabinõud“ asemel nt terminit „miinimumgarantiid“, paljuviidatud E. Kergandberg aga ka „menetlusgarantiid“.
58 Näiteks kuulub viimatinimetatud printsiibi hulka selle kitsamas mõttes käesoleva töö II peatükis käsitletav isikute kategoriseerimise vajalikkus ja jälitustoiminguid võimaldavate kuritegude loetelu olemasolu, aga ka jälitustoimingu kestvuse määratus, kaebuse esitamine seoses jälitustoiminguga võimalikkus, järelevalve jälitustoimingu üle, jälitustoiminguga kogutud teabetalletuste säilitamine, kasutamine ja hävitamine jms. EIKo Weber ja Saravia vs. Saksamaa. Op. cit, p 95; Iordachi ja teised vs. Moldaavia. Op. cit, p 39; EIKo 02.09.2010, 35623/05, Uzun vs. Saksamaa, p 65; ja nendes omakorda viidatud teised lahendid.
59 Vt Triipan, M. „Proportsionaalsuse põhimõte Euroopa Liidu õiguses“ Juridica III, 2006, lk-d 151–158.
60 Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust. RKPJKo 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 51 ja RKÜKo 06.11.2002, 3-1-3-10-02, p 30.
61 Alexy, R. „Kollisioon ja kaalumine kui põhiõiguste dogmaatika põhiprobleemid“ Juridica I, 2001, lk 8.
määrata riive intensiivsus; 2) tuleb määrata riivet õigustavate põhjuste olulisust; 3) kaaluda tegelikus tähenduses.62
Riigivõimu teostamise keskne ülesanne on tagada tasakaal riigi sisemise ja välise rahu ja sellega kaasnevate isiku põhiõiguste ulatuslike riivete vahel parimal võimalikul moel.63 Kaalukaussidele asetatud väärtuste erinevuse tõttu on tasakaalu saavutamine riigile väga tõsine ülesanne.64 Kuigi proportsionaalsus saavutatakse üksikjuhtumitel seadust rakendades, peab ka regulatsioon ise suunama rakendajat seda tegema ja sellest tuleneb ka jälitustegevuse regulatsiooni tiheduse nõue, mis on kõrgem kui nii mõneski muus riigitegevuse valdkonnas.
Jõudes tagasi konkreetsemalt jälitustegevuse regulatsiooni juurde, siis 2013. aastani olid jälitustegevuse põhimõtted sätestatud JTS § 5 lõigetes 1–6 (v.a lõige 2), mille kohaselt: (1) jälitustegevuses lähtutakse seaduslikkuse, avalikkuse ja salajasuse ühendamise põhimõttest;65 (3) jälitustegevust ei tohi kasutada erakondade, ühiskondlik-poliitiliste ühenduste ja liikumiste huvides või diskrediteerimiseks; (4) jälitusasutused ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta; (5) jälitustoimingud on lubatud üksnes siis, kui taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada isiku põhiõigusi vähem riivaval viisil; (6) jälitustoimingud ei tohi kahjustada isiku elu, tervist, vara ega keskkonda.66 2013.
aastast jõustunud regulatsioonis jäid kehtima üldised haldusmenetluse ja KrMS-s sätestatud põhimõtted – proportsionaalsus, eesmärgipärasus, inimväärikuse austamine jne. Samas on muudatus JTS-s sätestatud eesmärgi ja põhimõtete üleviimisel KrMS-i tähelepanuväärne, sest jõustumata seaduse seletuskirja lisale vastavalt peaks nii JTS-i eesmärgi kui põhimõtete sätted olema üle viidud KrMS-i ehk täpsemalt selles sisalduvasse § 1261 (alapealkirjaga
62 Ibid, lk 12.
63 Jälitustegevuse valdkonda tervikuna vaadates on autori arvates proportsionaalsuse printsiip ülalmainitutest jälitustoimingute lubatavuse ja põhiseaduspärasuse hindamisel üks aktuaalsemaid, aga ka keerulisemaid.
Kõnesoleva kaalutlusõiguse valguses on pidevalt tõusetunud hulgaliselt vaidlusi nii jälitustoimingute taotluste faasis (s.o kohtueelse menetluse raames nn uurimisasutus – prokuratuur – kohus vahelises suhtlusprotsessis), juba väljastatud lubade või nende lubade alusel vormistatud jälitustoimingu protokollide osas (eelkõige kohtumenetluse faasis), õigusloomes, aga ka teistes jälitustegevusega seonduvates põhiseaduspärasuse üle otsustamise aspektidest tulenevates küsimustes.
64 Kruusamäe, M., Reinthal, T. Op. cit, lk 4. Vt ka Laos, S. Op. cit, lk 10.
65A. Lepp on oma magistritöös antud sätte kohta tabavalt märkinud: „Oma sisult tundub see küllalt demagoogiline, sisutühjalt deklaratiivne ja isegi mõneti koomiline ... on võimalik küll ühendada seaduslikkus ja avalikkus või salajasus ja seaduslikkus, kuid kuidas saab sisult ühendada omavahel kaks täiesti vastandlikku nähtust avalikkus ja salajasus ...“. Vt Lepp, A. „Jälitustegevus Eesti kriminaalmenetluses kui oluline tõendusteabe kogumise moodus“ Magistritöö. Juhendaja: Ambach, G. Akadeemia Nord, Tallinn, 2006, lk 22.
66Vt ka kuni 01.01.2013.a. kehtinud KrMS redaktsiooni § 112 lg 1.
jälitustoimingu tegemise üldtingimused).67 Samas viimati nimetatud paragrahviga lähemal tutvumisel selgub, et ülalnimetatud eesmärginormidest (välja toodud alapeatüki alguses) pole tegelikkuses kehtivasse KrMS-i üle viidud ühtegi. See jääb aga jõustumata seaduse seletuskirja lugedes selgusetuks. Muutmise seaduse seletuskirjas pole selle kohta samuti ühtegi sõna.
JTS-i põhimõtete sätetest on üle viidud vaid väike osa ehk kõigest kaks lõiget viiest. Üllataval kombel ei leia jõustumata seaduse ega muutmise seadus eelnõu seletuskirjadest ühtegi kommentaari või selgitust JTS § 5 lõigete 1, 3 ja 4 kaotamise osas, mis sellist märkimisväärset muudatust põhjendaks. Saab ainult eeldada, et esimese ja samas vastuolusid tekitava avalikkuse ja salajasuse ühendamise põhimõtte ongi seadusandja pidanud vajalikuks välja jätta. Lisaks eelnevale muudatusele võiks autori arvates mõistlikuks pidada ka sama paragrahvi neljanda lõike kadumist uuest regulatsioonist, kuna tegelikkuses on see PS-i dubleeriv68 ja seega sisuliselt otstarbetu. Kolmandas lõikes sätestatud põhimõtte kehtivuse kohta Eesti õigusruumis võiks esitada seadusandjale küsimuse – kas jälitustoiminguid on lubatud hakata kasutama erakondade, ühiskondlik-poliitiliste ühenduste ja liikumiste huvides või diskrediteerimiseks.69,70
Jõustumata seaduse eelnõu seletuskirja lisa kohaselt on KrMS § 1261 lõikesse 3 lisaks kehtiva regulatsiooni sätetele mahutatud ka jälitustegevuses kogutud andmete kasutamist puudutav JTS-i § 16. Lähemal uurimisel selgub, et JTS § 16 lõike 2 kohaselt ei tohtinud kriminaalasjas jälitusteabe kasutamine tõendina kaasa tuua jälitustegevuse salajaste andmete ning jälitustegevuses osalenud ja sellesse kaasatud isikute avalikustamist ilma nende nõusolekuta.
KrMS 1261 lõige 3 sätestab seevastu, et jälitustoiminguga ei või ohustada isiku elu ja tervist, põhjendamatult ohustada vara ja keskkonda, ega põhjendamatult riivata muid isikuõigusi.
Selle sätte näol on tegemist hoopis JTS § 5 lõikega 6, mida on täiustatud klausliga
„põhjendamatult ohustada vara ja keskkonda, ega põhjendamatult riivata muid isikuõigusi“.
See aga ei ole kuidagi seotud JTS §-ga 16. Seega tegelikkuses pole nimetatud õigusnorm, nagu ka mitmed teised eelpool nimetatud sätted (JTS § 1 ja § 5 lg-d 1, 3 ja 4) uude
67 Lisa jõustumata seaduse eelnõu seletuskirja juurde. Arvutivõrgus. Kättesaadav: www.riigikogu.ee, 02.10.2013.
68 PS § 42 kohaselt ei tohi riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta.
69 Linask, R. Op. cit, lk-d 10–11.
70 Sama tähelepanekut kinnitas hilisemas magistritöös ka Tšasovskih. Vt Tšasovskih, D. Op. cit, lk 31.
regulatsiooni üle viidud. Nii mitme üksteisest erineva sätte ühe paragrahvi alla toomine on autori arvates muuhulgas ka õigusselguse ja vajalikkuse aspektidest vaadatuna mõnevõrra küsitava väärtusega.71
Olles eelnevalt tutvustanud põgusalt jälitustegevuse põhimõtteid ning proportsionaalsuse printsiipi, oleks autori hinnangul asjakohane eraldi esile tuua JTS § 5 lõikes 5 sätestatu: nn ultima ratio ehk viimase abinõu printsiip kriminaalmenetluse välises kontekstis. Sama põhimõte oli oma olulisuse tõttu eraldi välja toodud ka vana KrMS § 110 lõikes 1, mis pani paika jälitustoimingute lubatavuse piirid kriminaalmenetluses. 72 Nimetatud põhimõte määratles jälitustoimingute lubatavust 2013. aastani kehtinud õiguses vägagi oluliselt, kui mitte öelda fundamentaalselt ning on seda tänagi. Muutmise seaduses jäi ultima ratio põhimõte (mõnevõrra täiendatud sõnastuses) KrMS § 1261 lõikes 2 sätestatuna kehtima, mille kohaselt on jälitustoiming KrMS-ssätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal 73 võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Seega seisneb praeguseks kehtiva regulatsiooni uuendus formaalsest küljest vaadatuna eeskätt selles, et JTS § 5 lg 5 ja KrMS § 110 lg 1 on ühendatud üheks sätteks, milles sisalduv ultima ratio on sõnastatud küllaltki KrMS § 110 lõike 1 definitsiooni esimese poole sarnaselt, ent kätkeb endas ka n-ö kriminaalmenetluse väliseid elemente. Lisatud on JTS-i klausel „… kui andmete kogumine muude toimingutega …“ ning KrMS-i sõna „välistatud“ asemel hakkas kehtima kolm sõna „ei ole võimalik“.74 Samuti on lisatud klauslid „ei ole õigel ajal võimalik“ 75 ja „või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve“.76
71 Linask, R. Op. cit, lk 11.
72 KrMS § 110 lg 1 sätestas: kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust.
73 Jõustumata seaduse redaktsioonis oli klausli „õigel ajal“ asemel algselt märgitud „õigeaegselt“, mis on autori hinnangul keeletehniline, mitte sisuline muudatus.
74 Sisuliselt see samuti mingeid muudatusi endaga kaasa ei too, kuid on keelelisest aspektist vaadatuna sobilikum.
75 „Ei ole õigel ajal võimalik“ klausli all on ilmselt seadusandja pidanud silmas olukorda, kus jälitustoimingut on hädavalik väljastada ka edasilükkamatutel juhtudel. Kuni 2013. aastani kehtinud regulatsioonis sisalduv mõiste
„edasilükkamatul juhul“ oli jäetud määratlemata ning sellega kaasnesid teatud küsitavused ja probleemid.
Tänaseks on see aspekt saanud oluliselt paremini määratletud ehk edasilükkamatul juhul loa andmise aluseid on täpsustatud (vt järgnevas alapeatükis edasilükkamatu juhu kohta käsitletut).
76 Linask, R. Op. cit, lk-d 11–12.
Kui uurida KrMS § 1262 lõikes 2 sätestatud normi loogilist struktuuri lähemalt, siis võiks selle hüpoteesi („kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve“) ja dispositsiooni („on käesolevas seadustikus sätestatud alustel jälitustoiming lubatud“) jagada lihtsustavalt eraldi neljaks kitsendatud lauseks: 1) Kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, siis on jälitustoiming KrMS-s sätestatud alustel lubatud. 2) Kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole õigel ajal võimalik, siis on jälitustoiming KrMS-s sätestatud alustel lubatud. 3) Kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on oluliselt raskendatud, siis on jälitustoiming KrMS-s sätestatud alustel lubatud. 4) Kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega võib kahjustada kriminaalmenetluse huve, siis on jälitustoiming KrMS- s sätestatud alustel lubatud. Samuti võib kõnealuse sätte selle mõtet säilitades edasi anda veel järgnevalt. Jälitustoiming on KrMS-s sätestatud alustel lubatud (üksnes siis), kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega: 1) ei ole võimalik; 2) ei ole õigel ajal võimalik; 3) on oluliselt raskendatud; või 4) võib kahjustada kriminaalmenetluse huve.
Materiaalsest küljest vaadatuna võib KrMS-i redaktsioonis ultima ratio printsiibi uuendusi vaadates pidada olulisimaks muudatuseks lisandunud klauslit „kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve“. Käesoleva töö autori arvates on see liialt umbmäärane ning laiendab jälitustoimingu läbiviimise tingimusi võrreldes teiste normi hüpoteesis välja toodud alustega. Nimetatu võib aga olla teatud mõttes ohumärgiks. Umbmäärane on kõnesolev aspekt eelkõige seetõttu, et ükski seadus või selle seletuskiri ei anna ammendavat loetelu ega defineeri, millised on need kriminaalmenetluse huvid täpsemalt. See jätab jälitustoimingu loa väljastamisõigust omavale organile (kehtiva regulatsiooni kohaselt prokuratuur või kohus) liiga vabad käed ja laia diskretsiooniõiguse otsustamaks, millised faktid või asjaolud on või ei ole kriminaalmenetluse huvides.
Nimetatud alus on seaduses sõnastatud viisil, mis eeldab määratlemata õigusmõiste sisustamist ja hindamist. Seega kaasneb seaduses määratlemata aluste andmisega oht aluste liiga laiaks tõlgendamiseks ja meelevaldseks kohaldamiseks, st isiku suhtes jälitustoiminguks
loa taotlemine ei pruugi olla piisavalt põhjendatud. Selle tagajärjel võivad tekkida vastuolulised, segased ja vaidlusi tekitavad olukorrad, ning seda eriti isikute põhiõiguste tagatuse vaatenurgast. Näiteks väljastab prokuratuur kaalutlusõiguse raames teatud jälitustoimingu alustamiseks loa (näiteks varjatud jälgimiseks), kuna politsei poolt esitletud teabe põhjal on alust arvata, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Kohtumenetluse faasis aga asub kohus seisukohale77, et jälitustoimingu alus ei olnud siiski antud asjaoludel piisav, piisavalt põhjendatud või üldse sobiv. Nii võidakse kanda kriminaalasjas olnud määrav fakt tõendite loetelust välja, süüdistus
„laguneb“ ning tekivad vaidlused ja küsitavused kriminaalmenetluse huvi mõiste määratluses.78 Loomulikult võib ülaltoodud hüpoteetilise ja abstraktse näite näol tekkida sama oht ka teiste aluste puhul, kuid kõnesoleva klausli puhul tundub see autorile kõige tõenäolisem.
Ka Riigikohtu nõunike koostatud kohtupraktika analüüsis täheldati, et „kriminaalmenetluse huvi“ tingimus on määratlemata ning võib kujuneda tõsiseks ohuks ultima ratio põhimõttele, mistõttu tekivad tõsised kahtlused, kuidas eeskätt jälituslube väljastavad isikud (s.o kohtunikud, prokurörid) sisustavad kriminaalmenetluse huvide mõistet ja millistest kriteeriumitest seejuures lähtutakse. Ühtlasi leiti, et isikute põhiõiguste piiramist võimaldav seadus ei tohiks sisaldada määratlemata õigusmõistet, võimaldamaks liiga suurt diskretsioonivabadust. Selline olukord võib tingida isikute põhiõiguste meelevaldset piiramist, mis ei oleks muu hulgas kooskõlas EIK praktikaga.79
Seega vältimaks eelnimetatud võimalikke probleeme, peaks autori meelest seadusandja nimetatud klausli kriitilise pilguga üle vaatama ning de lege ferenda korras sisse viima täiendavad kriminaalmenetluse huvi määratlevad sätted (näiteks ammendava loetelu näol, nagu sai see sisse viidud „edasilükkamatul juhul“ mõiste määratlemisel 80) või piirid.
Kaalumist vääriv oleks veel näiteks alternatiiv: „oluliselt kriminaalmenetluse huvi“. Ultima ratio põhimõte omab nii kriminaalmenetluses kui kriminaalmenetluse väliselt läbiviidavate
77 Kohtul lasub vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. RKKKo 29.11.2013, 3-1-1-105-13, p 13.4. Vt ka KrMS § 1261 lg 4.
78 Linask, R. Op. cit, lk 12.
79 Kruusamäe, M., Reinthal, T. Op. cit, lk 14.Vt ka nt EIKo 02.08.1984, 8691/79, Malone vs. Ühendkuningriik, p 67.
80 Edasilükkamatu juhu mõiste määratlemise osas lähemalt järgmises alapeatükis.
jälitustoimingute kontekstis fundamentaalset rolli81, mistõttu peab siinkohal seadusandja kaaluma võimalike täiendavate piiride sätestamist, tagades sellega vähetõenäolisi, kuid siiski mitte välistatud põhiõiguste riive.
KrMS § 110 lõike 1 definitsiooni teine pool, mis oli ühtlasi ka teine põhjapanev tingimus jälitustoimingute läbiviimiseks kriminaalmenetluses, on nüüdses redaktsioonis sätestatud eraldi KrMS § 1262 lõikes 2 jälitustoimingu tegemise aluse sätete hulka eraldi kataloogina ehk ammendava loeteluna kuriteokoosseisudest, milledes on üleüldse võimalik jälitustoimingutega koguda andmeid kuritegude ettevalmistamise kohta või kriminaalmenetluse raames. Kaotatud on üldine määratlus „kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust“. Jõustumata seaduse eelnõus seda muudatust veel kavas polnud, kuid muutmise seadusega on kuritegude hulka, mille puhul saab teostada jälitustoiminguid, oluliselt piiratud. Sellele vaatamata kõlab antud alateema kohta avalikkuses jätkuvaid kriitikanooli. Kõnealuse muudatusega seonduvaid küsitavusi käsitleb autor lähemalt II peatükis.
Jälitustegevuse vajalikkus selle kõige laiemas mõttes, nii korrakaitselistel eesmärkidel kui ka kriminaalmenetluslikel kaalutlustel, ei vaja käesoleva uurimuse raames autori arvates eraldi välja toomist ega tõestamist. Asjaolu, et teatud juhtudel on jälitustegevus hädavajalik ja vältimatu, julgeb autor arvata, on enamusele niigi mõistetav. Seda arusaama kinnitavad aastakümneid välja antud nii teoreetiline kui ajalooline (õigus)kirjandus (nii Eesti kui välisriikide) jälitustegevuse kohta ning kõikides toimivates õigusriikides jälitustegevust reguleerivate õigusaktide olemasolu. Õiguslik küsimus ei ole seega jälitustegevuse lubatavuses, vaid selle piirides ja määras, millega omakorda seondub käesoleva töö uurimisesemest väljajääv kontrolli ja järelevalve aspekt.
81 Linask, R. Op. cit, lk-d 11–12.
1.3 Jälitustoimingud
Jälitustegevusega nagu ka riigi mistahes muu tegevusega, võib põhiõigustesse sekkumine olla kas rikkumine või riive. Riivet eristab rikkumisest sekkumise seaduslik õigustus. Tulenevalt jälitustoimingu olemusest võidakse piirata EIÕK art-st 8 tulenevaid õigusi nagu era- ja perekonnaelu puutumatust, õigust sõnumisaladusele või omandi puutumatusele82, aga ka EIÕK art-s 6 sätestatud ausast kohtumenetlusest tulenevaid menetluslikke allõigusi nagu enesesüüstamise keeld, relvade võrdsuse nõue, kohtumenetluse võistlevuse nõue, keeld kasutada kuriteoprovokatsiooniga saadud tõendit (sh jälitusmenetluse raames kogutud teabega tutvumise õigus). 83
Suurem osa põhiõigustest on teatud tingimustel piiratavad. Absoluutsed ehk piiramatud põhiõigused (sh sõjaajal) on EIÕK-s sätestatuna üksnes piinamise ja alandamise keeld – art 3 (vt PS § 18), orjuse pidamise keeld – art 4 ja keeld sama teo eest mitu korda karistada – lisaprotokoll 7 art 4 (vt PS § 23). Jälitustegevusega vahetus seoses olevatest põhiõigustest rääkides peaks aga kindlasti eelkõige nimetama EIÕK art-s 8 sätestatud õigust austusele era - ja perekonnaelu vastu. Eesti õigusruumis on viimati nimetatud artikli õigused jaotatud mitme erineva paragrahvi vahel, nagu PS §-s 26 sätestatud era - ja perekonnaelu puutumatus (nt võrdlusmaterjali võtmine, varjatud jälgimine), PS § 33 – kodu puutumatus (nt varjatud sisenemine jälitustoimingute teostamiseks) ja PS § 43 (vt EIÕK art 8) – korrespondentsi puutumatus (pealtkuulamine)84.
Eelloetletud kahtlemata olulisel õiguslikul alateemal – asjakohased põhiõigused ja nende jälitustoimingutega riivamise intensiivsus – töö autor mahupiirangute tõttu detailsemalt ei peatu. Varasemalt on kirjutatud loetletud põhiõiguslikest riivetest ja nendega seonduvast mitmeid bakalaureuse-85 ja magistritöid86. Samuti leidub lisaks käesolevas töös esile toodud ja
82 Sootak, J., Pikamäe, P. „Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne.“ Tallinn: Juura 2009 (3. väljaanne), lk 405.
83 EIÕK art-s 6 sätestatud ausast kohtumenetlusest tulenevate menetluslike allõiguste juures käesoleva töö autor samuti pikemalt ei peatu. Nagu sissejuhatuses sai mainitud, on antud valdkonda oma magistritöös põhjalikult ja hästi käsitlenud Deniss Medvedev. Vt Medvedev, D. Op. cit.
84 PS § 43 kujunemise, kaitseala ulatuse, sõnumite saladuse õiguse piiramise aluste ning probleemide käsitluse kohta vt ka nt - Lõhmus, U. „Pealtkuulamine ja Eesti põhiseaduses sätestatud õigus sõnumite saladusele“
Juridica VII/2008.
85Vt Pulk, J. „Jälitustegevus põhiõiguste piirajana“ Bakalaureusetöö. Juhendaja: Kergandberg, E. TÜ õigusteaduskond, Tartu, 2006.
viidatud allikatele ka muud sellekohast teoreetilist kirjandust, mille kaudu võib lugeja end huvi korral süvendatult selle valdkonna puutepunktide olemusega kurssi viia.87 Seega, jättes kõrvale põhiõiguste riive ja nende olemuse sügavama analüüsi, selgitab autor käesoleva alapeatüki järgnevates alapunktides välja jälitustoimingu teostamise alused (nende formaalsed eeldused), jälitustoimingute olemuse (sh põhiõigusi piirava riive intensiivsuse) ja põgusalt ka nende sisu (toimingute lühikirjeldus).
1.3.1 Jälitustoimingu teostamise eeldused
Demokraatlikule õigusriigile kohaselt on igasugune avalik-õiguslik riigi tegevus niisamuti õigusnormidega reguleeritud, nagu seda on näiteks eraõiguses isikutevahelised lepingulised või lepinguvälised suhted võlaõigusseaduses sätestatud normidega. Avalik-õiguslik juriidiline isik ei saa alustada kriminaal- või väärteomenetlust oma äranägemise järgi, vaid selleks on õigusnormidega reguleeritud kindlad juhud ja tingimused.88 Samamoodi on määratletud ka jälitustoimingute läbiviimise ajendid. Rangelt on paika pandud jälitustoimingu tegemise alused, millal on andmesubjekti õiguste riive lubatud ja võimalik.
Vastavalt 01.01.2013 kehtima hakanud KrMS § 1264 lõikes 1 esimesele lausele võib Eestis läbi viia jälitustoiminguid üksnes prokuratuuri või eeluurimiskohtuniku kirjalikul loal. Kuni 2013. a võidi neid läbi viia JTS § 10 lg 1 kohaselt jälitusmenetluse alustamise ajendi olemasolu korral ka jälitusasutuse juhi või tema käskkirjaga volitatud ametniku motiveeritud otsusega.89 Alates 2013. aastast, nagu juba mainitud, jälitusasutuse juhi otsuse alusel ei saa enam ühtegi jälitustoimingut läbi viia (v.a mõned eriseadustes sätestatud erandid), mistõttu on antud muudatus märkimisväärne.
Ajendid, mis olid 2013. aastani toimingute teostamiseks vajalikud, olid sätestatud JTS § 9
86 Vt nt: Klauks, K „Jälitustoimingute aktuaalsed probleemid Eestis.“ Magistritöö. Juhendaja: Heek, M. Tallinn, 2007; Lepp, A. Op. cit; Alavere, A. „Eraelu puutumatuse riived kriminaalmenetluses“ Magistritöö. Juhendaja:
Lõhmus, U. TÜ õigusteaduskond, 2004.
87 Vt nt Kergandberg, E. „Natuke privaatsusest ja mõnevõrra enam selle jälitustegevuslikust riivest isikuandmeid töötleva Eesti avaliku võimu poolt“ Juridica VIII/2005; Kiisk, R. „Jälitustegevus ja põhiõiguste riived. Õiguse sotsiaalsest olemusest ja toimest ühiskonnas: artiklite kogumik“ Kõrveküla 2009, lk-d 264–292.
88 Linask, R. Op. cit, lk 14.
89 Milliseid jälitustoiminguid saab teostada prokuratuuri ja milliseid kohtu loal (või milliseid sai teostada kuni 2013.aastani jälitusasutuse juhi loal), annab autor põgusa ülevaate töö järgmises alapeatükis.
