Piirissaare randade iseloomustus, rannajoone muutused ajas ja selle võimalikud põhjused

Tartu Ülikool G eograafia osakond

B akalaureusetöö loodusgeograafias

Piirissaare randade iseloomustus, rannajoone muutused ajas ja selle võimalikud põhjused

Brit Peensoo

Juhendajad: PhD Tiit Hang PhD Raivo A unap

Kaitsm isele lubatud:

Juhendajad:

O sakonna juhataja:

Sisukord

S i s s e j u h a t u s ...3

1 .U u r in g u a la lo o d u s g e o g r a a f ilin e ü le v a a d e ja v a r a s e m u u r itu s ...4

1.1 Asend, mõõtmed ja uuringuala piiritlemine...4

1.2 Loodusgeograafiline kirjeldus... 5

1.2.1 Peipsi järve areng liustikuvabal perioodil...5

1.2.2 Piirissaare kujunemine ja geoloogiline ehitus... 6

1.2.3 Maastikuline liigestus...8

1.2.4 Hüdroloogia...8

1.2.5 Kliimatingimused... 9

1.2.6 M ullastik... 9

1.2.7 Taimestik...9

1.2.8 Loomastik...10

1.3 Ajalugu ja elanikkond...10

1.4 Varasem uuritus... 11

2..M aterjal ja m e t o o d ik a ... 13

2.1 Välitööd... 13

2.2 Kaardimaterjal...13

2.3 M etoodika...15

3. T u le m u s e d ... 17

3.1. Rannakirjeldus... 17

3.1.1 Eesti randade klassifikatsioonist...17

3.1.2 Piirissaare ranniku üldiseloomustus... 17

3.1.3 Piirissaare randade kirjeldus, randlatüüpide ning nende erimite levik... 20

3.2 Kaardi võrdlus...32

3.2.1 Piirissaar erinevatel kaartidel...32

3.2.2 Rannajoonte võrdlus kaartide põhjal... 33

3.2.3 Pindalade võrdlus kaartide põhjal... 34

3.3 Ortofotode võrdlus...35

4. A r u te lu ... 37

4.1 A. Mieleri töö analüüs...37

4.1.1 A. Mieleri töö ülevaade... 37

4.1.2 L. A. Mellini kaart, 1796. aastast... 38

4.1.3 C. G. Rückeri kaart, 1839. aastast... 40

4.1.4 Vene Kindralstaabi kaart (verstane), u. 1900. aastast... 41

4.1.5 Analüüsi järeldused...41

4.2 Kaardi- ning ortofotode võrdluse analüüs... 42

4.3 Rannaprotsessid Piirissaarel... 45

4.4 Saare pindala ja rannajoone muutused ning nende põhjused... 47

5. J ä r e l d u s e d ... 49

K o k k u v õ te ... 50

T ä n u a v a ld u s e d ...50

S u m m a r y ... 51

V iid atu d k ir ja n d u s ...52

L is a d ... 56

Lisa 1...56

Lisa 2 ...57

Lisa 3 ...58

Lisa 4 ...59

Lisa 5 ...60

Sissejuhatus

Eesti suurim a järvesaare, Piirissaare, pindala on väidetavalt (M ieler, 1926; Kullus, 1967;

Tavast & Raukas, 1990; Hang & M iidel, 1999a; Torim , 2004; M iidel, 2008) viimase paarisaja aasta jooksul drastiliselt m uutunud - tendents, m ida seostatakse m aakoore kõikuvliikum istest tingitud Peipsi järv e vee aeglase “valgum isega” järvenõo lõunaosa suunas.

K äesoleva bakalaureusetöö eesm ärgiks on analüüsida Piirissaare pindala ning rannajoone m uutusi ajas ja anda hinnang levinud saare pindala vähenem ise seisukohale. Eesmärgi saavutam iseks teostati saarel välitöid, m ille põhjal koostas autor Piirissaare randade kirjelduse ning randlate klassifikatsiooni. Rannajoone ning saare pindalade võrdluse erinevate kaartide põhjal teostati osaliselt visuaalselt, osaliselt digitaalselt program m is ArcM ap. V aatluste, kirjandusallikate, eriaegsete kaartide ning ortofotode võrdluse põhjal kirjeldati toim uvaid rannaprotsesse ning viim ase saja aasta jooksul toim unud saare rannajoone konfiguratsiooni ning pindala m uutuste võim alikke põhjuseid nii kaartidel kui looduses.

1.Uuringuala loodusgeograafiline ülevaade ja varasem uuritus

1.1 Asend, mõõtmed ja uuringuala piiritlemine

Piirissaar on Eesti suurim järvesaar, mis asub Ida-Eestis, Peipsi-Pihkva järves, 15 km Em ajõe suudm est kagus (Joonis 1). Piirissaar paikneb Peipsi Suurjärve ja Läm m ijärve piiril, jagades nende ühenduskoha Eesti väravaks (Piirissaarest läänes) ja Vene väravaks

%

(Piirissaarest kagus) (Eesti Entsüklopeedia, 1994). Piirissaare pindala on 7,82 km 2 (Arold, 2005), pikkus loodest kagusse u. 4 km, laius põhjast lõunasse 2,5 km (Eesti Entsüklopeedia, 1994). Peipsi nõos, mis hõlm ab endas Peipsi Suurjärve, Läm m ijärve ja Pihkva järve, asub kokku 29 saart üldpindalaga 25,8 km 2 (M iidel & Raukas, 1999).

Joonis 1. Piirissaare asendiskeem. Väljavõte Eesti põhikaardist.

1.2 Loodusgeograafiline kirjeldus

1.2.1 Peipsi järve areng liustikuvabal perioodil

Piirissaare kujunem isest rääkides tuleb esm alt vaadelda üldisem alt Peipsi järve arengut.

A rvatakse, et Peipsi nõgu on kujunenud ju b a enne K vaternaari ajastut ( H Im h^t, 1883, Zur M ühlen, 1918, O rviku, 1958, eit. M iidel & Raukas, 1999), kuid nõo genees ja kujunem ise aeg on endiselt ebaselged (M iidel & Raukas, 1999). Järvenõo geofüüsikaliste uuringute tulem usel järeldatud liustike olulist rolli nõo kujunem isel (N oorm ets et al., 1998).

Peipsi m adaliku m aastikurajoon, mille osaks on ka Piirissaar, oli hilisjääajal ja arvatavasti ka H olotseeni alguses üle ujutatud Peipsi varasem ate arengujärkude vete poolt (Arold, 2005). Peipsi nõos kujunenud nn. Peipsi jääpaisjärve arengu algus võis olla um bes 14 700 aastat tagasi, kui jä äst vabanes praeguse Pihkva järve lõunaosa (H ang & M iidel, 2008a).

Sügav ja laiaulatuslik jääjärv ujutas üle järjest uusi liustiku alt vabanenud alasid. Kui jääserv taandus Laeva-Piirissaare-K njäzja G ora joonele u. 14 000-13 800 aastat tagasi (Rosentau et al., 2004), oli ju b a kujunenud ühendus Peipsi ja V õrtsjärve jääjärvede vahel.

Sügavaveelised tingim used Peipsi jääpaisjärves lõppesid jääserv a taandum isel Soome lahe nõkku, mil veetase alanes sedavõrd, et Peipsi eraldus Balti Jääpaisjärvest (Hang &

M iidel, 2008a). Suurjärve põhjaosas kujunes praegusest tunduvalt väiksem veekogu, mis on tuntud Väikese Peipsi nim e all (Paykac & Ph x h u, 1969, eit. Hang & M iidel, 2008a).

M inim aalne Peipsi veetase saavutati u. 9100 aastat tagasi, mil järve veetase võis olla u. 22 m eetrit üle m erepinna (ü.m .p.) (Hang et al., 2008).

Peipsi arengu m adalaveelisele perioodile järgnes veetasem e tõus, mis vahelduva intensiivsusega kestab tänapäevani (H ang & M iidel, 2008a). Järve transgressiooni on põhjustanud nii neotektoonilise kerke suurem intensiivsus järvenõo põhjaosas, mis on oluliselt m õjutanud järve s is s e -ja väljavoolutingim usi kogu liustikuvabal perioodil kui ka hilisjääaja ja V ara-H olotseeniga võrreldes soojem ja niiskem kliim a (H ang & M iidel, 2008a). Peipsi põhjaosa kerkib praegusel ajal kiirusega 0,2-0,4 mm aastas, lõunaosa aga vajub seevastu kiirusega 0,8 m m aastas (Joonis 2). See tingib järv e vee aeglase valgum ise lõuna suunas. Kuna Peipsi väljavool toim ub kõige suurem a m aakerkega piirkonnas, tõuseb suure tõenäosusega veetase ka järv e põhjaosas (H ang & M iidel, 2008a).

Joonis 2. A. Torimi (1997) koostatud, kordusloodimistel põhinev nüüdisliikumiste skeem (Miidel, 2008). 1 - nüüdisliikumiste isobaasid mm/a, 2 - loodimiskäigud, 3 - põhireeperid.

1.2.2 Piirissaare kujunemine ja geoloogiline ehitus

Piirissaare enda genees ja geoloogiline ehitus ei ole täpselt teada. Et saare ümbruse järvepõhjas leidub palju liiva, on pakutud, et tegu võib olla liustikuserva ees kujunenud nn. jääjõelise deltaga (Raukas, 2008a; Paykac & P a x H u , 1969, eit. H ang & M iidel, 2008a). Teisalt on oletatud, et tegu võib olla ka otseselt liustiku tegevuse tagajärjel kujunenud, hoopis m oreenist koosneva m oodustisega, m ida katab küllaltki õhuke liivakiht (Hang & M iidel, 1999b). Ehkki kindlam ate järelduste tegem iseks oleks vaja teostada lisauuringuid, lubab m oreeni pealispinna m uutlik kõrgus Piirissaare üm bruses oletada, et tegu on noorem ate setete alla m attunud künkliku reljeefi või ebaühtlase kõrgusega m oreenseljakuga (Hang & M iidel, 1999b), võim alik, et Piirissaare naabersaared Ozolets ja Stanok, võib-olla ka Piirissaar ise, kujutavad endast m oreenreljeefi kõrgem aid osi

(Hang & M iidel, 2008a).

Suurjärve lõunaosas ja Piirissaare üm bruses (Joonis 3) on liiva ja kruusa varusid kirjeldatud enam kui 170 puuraugu andm eil, mille põhjal võib eeldada Holotseeni järvesetete väga m uutlikku paksust (0,2-9,4 m) (H ang & M iidel, 2008b). Kõige paksem alt on neid leitud kitsastel aladel Piirissaare lõunaranniku lähedal ning Piirissaare ja U htina poolsaare vahelisel alal. Seteteks on peam iselt hall kuni kollakashall peeneteraline liiv või aleuriit, milles esineb õhukesi orgaanika vahekihte, karbidetriiti ja suurtaim ede jäänuseid

(Hang & M iidel, 2008b). Peipsi põhjasetete kaardilt (Joonis 4) ilm neb, et Piirissaarest põhja pool on põhjasetetes valdavaks liiv, lõunas aga liivakas-savikas aleuriit.

Joonis 3. Piirissaare ümbruses liivavarude määramiseks tehtud puuraukude ning geoloogiliste läbilõigete asukohtade skeem, koostanud E. Vait (1976) (Hang & Miidel, 2008b).

- moreen

- v’'rsav'

1 m " turvas

^ A ... - - z r k Ü ! - liiv

J Ta^ • | y | - aleuriidikas liiv

f j - liivakas aleuriit

\ ‘ ^ --- ~~'n p l-X ] - kergelt savikas aleuriit - liivakas-savikas aleuriit

o 10 20km i - savikas aleuriit

Joonis 4. Peipsi põhjasetete kaart, koostanud A. Raukas ja E. Rähni (1981). Piirissaarest põhja poole jääb liiv, lõuna poole liivakas-savikas aleuriit (Raukas, 2008b).

Piirissaare ja U htina poolsaare üm bruses leidub järv e põhjas 3,7-9,4 m sügavusel laiguti turvast, mille paksus ulatub 2 m eetrini (Vait, 1976, eit. H ang & M iidel, 2008b). Turbakiht lasub kohati H olotseeni järveliival, kohati jääjärvelisel savil või m oreenil. D etailsem alt

turbakihi levikut, paksust, vanust ning seost järve veetasem ete m uutustega uuritud ei ole (Hang & M iidel, 2008b). A rvatavasti on tegu lainetuse poolt rannavööndist lahti murtud ja üm ber setitatud turbaga (Hang & M iidel, 1999c).

1.2.3 M aastikuline liigestus

M aastikuliselt kuulub Piirissaar Peipsi rannikum adaliku piiridesse (Karukäpp, 2008).

V aldavalt on Piirissaarel tegu m adalsooga (ligi 90% saare pindalast), m ille pind ulatub vaid 60(80) cm üle Peipsi keskm ise veetasem e (A rold, 2005). Ü ldiselt on Piirissaar väga lauge pinnam oega, 2-3 m võrra üm britsevast kõrgem on vaid saare liivane kirdeosa, kuhu on koondunud kogu asustus: Piiri, Saare ja Tooni külad. K õrgeim punkt jääb Piiri küla aladele, ulatudes põhikaardi andm etel 35,1 m ü.m.p.

1.2.4 Hüdroloogia

Piirissaar kuulub Eesti suurim asse, Peipsi järv e vesikonda, m ille pindala on 44 259 km 2 (Järvet & Arold, 1999). Peipsi järve veetasem e kõrguseks m erepinnast loetakse 30 m.

Jaani jt. andm etel (2008) on Peipsi järv e veetase väga m uutlik, kõikudes ligi kolm e meetri ulatuses, seejuures m adalaim veetase, 28,87 m, on registreeritud 8. novem bril 1964, kõrgeim veetase, 31,76 m, aga 12. mail 1924. Peipsi keskm ine veetase perioodil 1921- 2006 on 29,95 m ü.m .p (Jaani jt., 2008). Peam iselt oleneb Peipsi veerohkus paljuaastases käigus eelkõige atm osfääri tsirkulatsiooni üldisest m uutlikkusest Põhja-A tlandil ja Põhja- Euroopas (Jaani jt., 2008).

Piirissaart om a asendi tõttu Peipsi Suurjärve ja Läm m ijärve piiril m õjutab suuresti vee liikum ine nende kahe veekogu vahel. V aldav vee liikum ine läbi Vene värava kulgeb Läm m ijärvest Suurjärve suunas, läbi Eesti värava võib aga toim uda m õlem as suunas sõltuvalt konkreetsest aastast (Jaani jt., 2008).

I. Aroldi (2005) andm etel on Piirissaare väga tasastel aladel m ulla põhjavesi kõrge, ulatudes kevaditi ja sügiseti m aapinna lähedale. V äikese langu tõttu on vesi, vaatam ata liivase pinnase headele filtratsiooniom adustele väheliikuv ning m ullad soostuvad.

Saarel siseveekogud puuduvad. Saare kaguosas paikneb tugevasti roostunud laguun ning põhja-lõuna suunaliselt läbib saart tehislik kanal, mis koos väiksem ate kanalitega saare idaosas on rajatud järvele pääsem ise lihtsustam iseks.

1.2.5 Kliim atingim used

P iirissaar kuulub Sise-Eesti kliim avaldkonda. J. Jaaguse (2007) EM H I ilm astikuandm ete põhjal koostatud kliim atingim usi kujutavate kaartide põhjal võib Piirissaare kliim a kohta järeldada järgm ist. A asta keskm ine tem peratuur saarel jääb alla 4 ,5 ÜC, kuu keskmine õhutem peratuur veebruaris on alla - 7 , 0°C, ju ulis üle 17,0°C. A asta udupäevade arv on alla 40, keskm ine sajupäevade arv on 170-180, seejuures aasta keskm ine sadem etehulk jääb alla 600 mm. Lum ikattega päevade arv aastas on 115-120, lum ikatte m aksim aalne paksus jääb alla 30 cm. Peipsil valitsevad lõuna-, lääne- ja edelatuuled (Tavast, 2008). A asta keskm ine tuule kiirus 10 m kõrgusel on 6,0-7,0 m/s (Kull, 2007).

1.2.6 M ullastik

P iirissaar kuulub Peipsi soostuvate, soo- ja leetm uldade m ullavaldkonda. Saarel on ülekaalus erineva sügavusega m adalsoom ullad, mis on mõnel pool gleistunud (Joonis 5).

Saare kõrgem as kirdeosas levivad nõrgalt leetunud m ullad, gleistunud keskm iselt leetunud mullad ja leetjad turvastunud gleim ullad.

Joonis 5. Muldade levik Piirissaarel. Väljavõte Eesti mullakaardist (Maa-amet, X-GIS).

1.2.7 Taimestik

L. Laasim eri (1965) Eesti geobotaanilise liigestuse järgi kuulub Piirissaar Em ajõe alam jooksu ja Peipsi edelaranniku lam m isoode rajooni. Ligi 90% saarest moodustab madalsoo. Kesk- ja põhjaosa soos kasvab lodu-sanglepik (Arold, 2005).

K aldaveetaim estikus on ülekaalus vähenõudlik, sügavalt juurduv, tuultele ja lainetusele

vastupidav harilik pilliroog (Phragmites australis) (M äem ets & M äem ets, 1999). Peipsil intensiivistunud roostiku juurdekasv, m ida võib eeldada ka Piirissaarel, tähendab ühtlasi ka m uutusi kaldavee- ja kaldataim estikus, kuna tihedas ja kõrges roostikus ei jätku enam teistele taim edele kasvuruum i (M äem ets jt., 2008). Liigirikkam ateks kohtadeks kaldaveetaim estiku seisukohalt võib M äem etsa jt. (2008) andm eil pidada tehislikke paadikanaleid.

1.2.8 Loom astik

Piirissaar m oodustab ühes Em ajõe Suursooga rahvusvahelise tähtsusega linnukaitseala, olles heaks pesitsus- ja toitum ispaigaks paljudele linnuliikidele, kuid lisaks ka sobivaks kudem ispaigaks kaladele. I. Aroldi andm eil (2005) elutseb Piirissaare lodu-sanglepikus ja rannaroostikes kuut liiki konni ja rohkesti linde. Piirissaare akvatoorium ile on iseloom ulikud näiteks merivardi (Aythya tnarila) hiigelkogum id - neid linde võib pidada Peipsil võtm eliigiks (Luigujõe jt., 2008). H aruldased kahepaiksed saarel on rohekärnkonn (Bufo viriclis) ja m udakonn (Pelobates fuscus) (A rold, 2005). Seoses kahepaiksete rohkusega on Piirissaar saanud om a teise nim etuse - „K onnaparadiis“ (M itteam etlik Piirissaare lehekülg). Saarel elutseb ka im etajaid, näiteks kopraid ja metssigu.

1.3 Ajalugu ja elanikkond

Kirjalikud allikad Piirissaare (algse nim ega Porka saar, vana vene nim ega )KejiaHeK; 1370

>KejiaHKo (Eesti Entsüklopeedia, 1994)) asustam isest puuduvad. Rahvapärim use järgi oli saar avastatud Peeter I ajal vene vanausuliste poolt, kes põgenesid V enem aa kirikureform i surve eest (M itteam etlik Piirissaare lehekülg). Eesti Entsüklopeedia (1994) andm etel olnud Piirissaare üm brus Peipsi peam isi vääriskala püügi piirkondi, mistõttu tekkis Tartu piiskopil ja Pihkval saare pärast tüli, m ille leppeks saar poolitati (teade aastast 1474).

Tsaarivõim u ajal allus Piiri küla Liivim aa kuberm angule (Kastre m õisale), ülejäänud külad kuulusid O udova (Gdovi) m aakonda Peterburi kuberm angus. 1920. aastal liideti Piirissaar tervenisti Eestiga.

K oguteose Tartum aa (1923) põhjal saab aimu sõjaeelsest ajast, mil Piirissaar oli õitsval järjel. Saarel elas tollal palju elukutselisi kalam ehi, kes om a saaki Tartus turustasid, naised korjasid m üügiks jõhvikaid. 1922-1923 õppeaastal oli Piirissaare eesti 3-klassilises algkoolis 36 ja vene 4-klassilises algkoolis 126 õpilast, saarel asus laevade peatuskoht

ning kolm kaubapunkti. Tegutses 194 liikm ega kalurite ühing “Peipsilaine” ja rahvaraam atukogu-selts. II m aailm asõja käigus sai Piirissaar kannatada nii 1944. aasta veebruaris, käies mitmel korral ühe vastase käest teise kätte, kui ka augustis, mil leidsid aset NSV Liidu ründed Saksa tugikohtadele (Eesti Entsüklopeedia, 1994). 1960-ndatel aastatel, mil Piirissaare kolhoos “Säde” ühines suure mandril asuva kolhoosiga, hakkasid noored inim esed saarelt ära m inem a (M itteam etlik Piirissaare lehekülg). See tendents on jätkunud tänaseni.

Piirissaare vald kuulub Tartu m aakonna alla. Saarel paiknevad kolm küla: Saare (vene nim ega ^CejraneK), Piiri (Me>Ka) ja Tooni ( To h h). V arem saare looderannikul asunud Porka küla hävitasid järv e lained ja jä ä (H elm ersen, 1864, eit. M ieler, 1926). Praegune asustus paikneb saare idaosas asuval kõrgem al liivasel seljakul. Piirissaarel elab

1.01.2007 seisuga 83 inim est, kelle keskm ine vanus on üle 62 aasta (Statistikaam et, 2007), veel 2000. aastal rahvaloenduse ajal elas seal 104 inim est (Statistikaam et, 2000).

1.01.2007 seisuga m oodustasid 0-19 aastased napilt 3,61% Piirissaare elanikkonnast, samas kui üle 60-aastased m oodustasid 60,24% (Statistikaam et, 2007). Suvel saare elanikkond m itm ekordistub küllasõitnud sugulaste ja talvel koolide või töökohtade asukohas elanud saarlaste arvel. V alla elanikkonna valdava enam use m oodustavad arhailise kogukondliku elulaadi ja põliste vene vanausuliste kultuuritraditsioonidega inim esed (Piirissaare arengukava 2006-2013).

1.4 Varasem uuritus

Piirissaare loodust käsitlevad põhjalikum ad uurim used seni puuduvad. Käesolevas töös käsitletav Piirissaare pindala m uutuste teem a aga on leidnud käsitlem ist ju b a alates A .M ieleri 1926. aasta tööst, kus eriaegsete kaartide kõrvutam ise teel autor selgitab Peipsi võim alikku pealetungi ja sealt tulenevat Piirissaare pindala vähenem ist aastatel 1682 kuni 1900. M ieleri uurim ustöö tulem usi, mille järgi on viimase paarisaja aasta jooksul saare pindala vähenenud 20,08 km 2-lt 7,59 km 2-ni, on aktsepteeritud m itm etes artiklites (Kullus, 1967; Tavast & Raukas, 1990; Hang & M iidel, 1999a; Torim , 2004; M iidel, 2008) illustreerim aks Peipsi vee “valgum ist” järvenõo lõunaosa suunas.

1956-1958. aastal võim aliku Jäälahingu paiga otsim iseks toim unud ekspeditsiooni käigus (Karajev & Potressov, 1969) koostati uuringute põhjal ligikaudne Jäälahingu-aegse (XIII

sajandi) Läm m ijärve kaart (Lisa 5), mis esitab praeguse Peipsi järv e ja Läm m ijärve piiril asuvate saarte (Piirissaar, G orodets, Ležnitsa, Stanok, Voroni saar) tolleaegset võim alikku kuju, illustreerides om akorda selgelt põhjust, miks rahvasuus on säilinud leivalabida vm.

eseme vastastikku laenam ise m otiiv m uuhulgas U htina ja Piirissaare (H iiem äe jt., 1999), aga samuti ka Piirissaare ja Vene ranna vahel (M ieler, 1926). Et K arajevi ja Potressovi (1969) raam atus toodud XIII sajandi Läm m ijärve kaardi näol on tegu pigem vabakäelise skeemiga, millel puudub m õõtkava ning mille täpse teostuse kohta andm ed puuduvad, on võim alik selle põhjal teha vaid oletusi.

K irjandusest on võim alik leida veel m õningaid Piirissaare pindala käsitlevaid andmeid.

1923. aastal J. R um m a poolt tehtud uurim ust “Eestim aa järvede ja saarte pindala”, kus on toodud pindalad 777 m eresääre ja 49 järvesaare kohta, võib lugeda esim eseks peaaegu kõikide Eesti saarte pindalasid käsitlevaks uurim useks (Pae, 1999). R um m a (1923) viis om a m õõtm ised läbi planim eetri abil, võttes aluseks verstakaardi. Piirissaare pindalaks oli tem a arvutuste põhjal 7,525 km 2 (Rum m a, 1924). A. A. Sokolovi 1941. aasta andm etel on Piirissaare pindala 7,39 km 2 ( Co k o jio b, 1941, eit. K ullus, 1967), kuid om a teises monograafias toob Sokolov Piirissaare pindalana välja 7,5 km 2 ( Co k o jio b, 1983).

2. Materjal ja metoodika

2.1 Välitööd

2007. aasta septem bris viibis autor koos juhendaja Tiit Hangu (TÜ G eoloogia osakonna vanem teadur) ja Jüri V assiljeviga (TTÜ G eoloogia instituudi vanem teadur) Piirissaarel välitöödel, mille eesm ärgiks oli saada ülevaade sealsete randade olukorrast. V älitööde käigus tehti ringkäik piki saare randa, m ille jooksul kirjeldati Piirissaare randlat ning seal aset leidvaid rannaprotsesse. Idakaldal Saare ja Tooni külade juures, kus ligipääs järvele oli parem, m õõdistati kaks rannaprofiili. M õõtm ised teostati tahhüm eetriga m aism aalt järve suunas, lõpetades seal, kus nähtavus taim estiku või kauguse tõttu halvenes. Tooni külas tehtud rannaprofiili alguspunktiks võeti riikliku geodeetilise põhivõrgu 3. klassi tihendusvõrgu punkt nr. 772, kõrgusega 32,4 m. V älitööde tegem ise ajal oli Peipsi veetase alla pikaajalise keskm ise, veepiiri kõrgus arvutuste põhjal oli 29,4 m ü.m.p.

Rannaprofiilid joonistati m illim eetripaberile valmis käsitsi, hiljem vorm istati arvutis program m i CorelDraw abiga. Töö illustreerim iseks ja situatsiooni fikseerim iseks tehti kirjeldatud rannalõikudest autori poolt ka fotod.

Lisaandm ete saam iseks viisid Tiit Hang ja Igor Tuuling (samuti TÜ G eoloogia osakonna vanem teadur) 2008. aasta mais saarel läbi veel ühed välitööd, m ille käigus teostati lisavaatlusi ning m õõdistati paadist seitse rannaprofiili, osaliselt GPS-i ja lati abiga, osaliselt kajaloega - kaks profiili põhjarannikult, kolm läänerannikult, ühe lõuna suunast ning ühe ladustam isala eest. M õõtm ised algasid olenevalt profiilist kas rannajoonest (1., 2. ja 3. profiil), roostiku servast (4. ja 5. profiil) või mõne meetri kaugusel rannajoonest (6. profiili puhul 4 m, 7. profiili puhul 5 m). V eetase välitööde toim um ise ajal oli Tiirikoja Järvejaam a andm etel 30,4 m ü.m.p. Saadud andm ete põhjal koostas autor hiljem program m i ArcM ap abiga rannaprofiilid.

2.2 Kaardimaterjal

Tuvastam aks m uutusi rannajoone kujus ning saare pindalas kasutati järgm isi kaarte:

M ieleri (1926) töös kasutatud L. A. M ellini kaarti (1796) ning C. G. Rückeri kaarti (1839), Vene kolm everstast kaarti (u. 1850), Vene üheverstast kaarti (u. 1900), eestiaegset topograafilist kaarti (1930-ndad), Eesti skeem ilist kaarti (1940), erinevates m õõtkavades NSV -liidu O -süsteem i kaarte (1947 ja 1977-1981), Eesti baaskaarti (1993-1996) ja Eesti põhikaarti (1997).

Rannajoone ning saare pindala võim alike m uutuste jälgim iseks viim ase 100 aasta jooksul kasutati võrdluseks kolm e kaarti (Tabel 1) - Vene üheverstast (u. 1900), N SV -liidu O- süsteemi kaarti (1947) ja Eesti põhikaarti (1997). Kõiki kolm e on nim etatud Eesti põhikaartideks (Lankots, 2001). Igaüks neist kaartidest on omal ajal olnud tolle aja kaartidest täpseim ning võim alikult suure m õõtkavaga - üheverstasel 1:42 000, O- süsteem i kaardil 1:25 000 ja põhikaardil 1:10 000 -, lisaks on kaardid koostatud küllaltki võrdsete ajavahem ike tagant (um bes 50 aastat).

Kaartide parem aks analüüsim iseks ning diskussiooniks kasutati lisaks ka eestiaegset topograafilist kaarti m õõtkavas 1:50 000, N SV -liidu O -süsteem i kaarti m õõtkavas 1:50 000 ja Eesti baaskaarti m õõtkavas 1:50 000 (Tabel 1). L. A. M ellini ning C. G. Rückeri kaartidega tutvuti lähem alt A. M ieleri (1926) töö analüüsiks andm ete usaldatavuse seisukohalt. Vene kolm everstast kaarti otsustati võrdluseks mitte kasutada selle väikese m õõtkava (1:126 000) tõttu, lisaks ei ole antud kaart koostatud mitte topograafiliste m õõtm iste varal, vaid kokku pandud m itm esugustest kaudsem atest m aaplaanidest, mida hiljem silm a järgi ja täpsem ate kaartide põhjal täiendati (Bach, 1924). Eesti skeem iline kaart, mis on tehtud üheverstase kaardi põhjal suurendam ise teel, jä i kasutusest välja om a väikese täpsusastm e tõttu, arvestades verstakaardi generaliseeritud sisu, aegum ust ning lisaks veel suurendam ist (Virma, 1995).

Tabel 1. K asutatud kaardid.

aasta kaart mõõtkava projektsioon

u. 1900 verstane kaart 1:42 000 polüeederprojektsioon

1930-ndad Eestiaegne topograafiline kaart 1:50 000 Lamberti konformne kooniline projektsioon

1947 NSV-liidu O-süsteemi kaart 1:25 000 Gauss-Krügeri konformne põiksilindriline projektsioon 1977-1981 NSV-liidu O-süsteemi kaart 1:50 000 Gauss-Krügeri konformne

põiksilindriline projektsioon

1993-1996 Eesti baaskaart 1:50 000 TM-Balti

1997 Eesti põhikaart 1:10 000 Lambert-EST

Eraldi võrdlus teostati viimase viieküm ne aasta kohta, kasutades N SV -liidu aegseid fotoplaane (1950, 1980) ning ortofotosid (1995, 2006), kõik m õõtkavas 1:10 000.

2.3 Metoodika

K aardivõrdlus teostati program m i A rcM ap abiga. K asutatavatest kaartidest oli Eesti põhikaart ju b a A rcM apile sobivas vektorform aadis, teised tuli vajalikule kujule viia.

Rasterkujul M aa-am eti kaardiserverist saadud verstakaart, m illele oli taustaks võetud Eesti põhikaart, seoti Eesti 1997. aasta koordinaatsüsteem iga (L-EST) põhikaardi rannajoonte ühitam ise teel. Tegevuse täpsus sõltus siinkohal sellest, m illise täpsusega olid kaardid M aa-am eti kaardiserveris om avahel seotud. Paberkaardina saadud O-süsteemi (1:25 000) kaart skaneeriti ning seoti kaardivõrgu järg i Pulkovo 1942. aasta koordinaatsüsteem iga. V iim asel kahel kaardil digitaliseeriti rannajoon, seejärel viidi kõik kaardid ühisele geodeetilisele alusele, m illeks oli tehnilistel põhjustel Eesti Baaskaardi koordinaatsüsteem (TM -Balti), kuna program m is puudus sisseehitatud konverteerim isvalem Pulkovo 1942. aasta süsteem i ja L-EST süsteem i vahel ning selle loom ine ei olnud autori pädevuses.

Lisaks võetud kaartidega toim iti analoogselt. Rasterkujul saadud O -süsteem i kaart m õõtkavas 1:50 000 seoti kaardivõrgu järgi Pulkovo 1942. aasta koordinaatsüsteem iga, eestiaegne topograafiline kaart L-EST süsteem iga, baaskaart oli ju b a A rcM apile sobivas vektorform aadis.

Pindalade m õõtm ine viidi sam uti läbi program m is ArcM ap. Polügonidena digitaliseeritud rannajoonte abil leiti m õõtm iskäsu (M easure) abil Piirissaare pindala erinevatel kaartidel.

Neil kaartidel, kus saarest eraldi oli rannajoone lähedal m ärgitud väikeseid saarekesi, leiti saare pindala nende ja suursaare pindalade sum m ana, kuna tegelikkuses m oodustavad need siiski ühtse ala, m ida seob roostik. Tulem us saadi ruutkilom eetrites ning ümardati suuruseni kaks kohta pärast koma.

Randla alltüüpide ja erim ite ligikaudne levik kilom eetrites mõõdeti program m is A rcM ap lõikudena piki põhikaardi rannajoont, roostikuga kaetud või saarekestena eristuvaid alasid antud juhul sisse ei arvestatud. Saadud lõikude pikkused üm ardati kahe kohani pärast koma. Võttes arvesse m õõtm isviisi lihtsustatust ning eristatud alltüüpide ja erim ite levialade tinglikkust, tuleb saadud pikkusi käsitleda ligikaudsetena; nende eesm ärk on pigem näidata iga rannalõigu osakaalu tervikus kui anda reaalseid kvantitatiivseid tulemusi.

Teistel välitöödel m õõdistatud profiilid valm isid digitaalkujul Exceli ja A rcM api abiga.

G PS-iga määratud punktid ning nendes m õõdetud veesügavused kanti Excelisse, kus leiti arvutuse teel punktide kõrgused m erepinnast. Saadud punktid kanti koordinaatide abil A rcM api, andes igale punktile kõrgusväärtused. Program m iliidese 3D A nalyst abil interpoleeriti saadud punktikihid kaalutud pöördkauguse m eetodil (Inverse Distance W eighted) rastriks, sellelt pinnalt interpoleeriti profiiljooned ning saadi nende põhjal profiiljoonte graafikud.

R. Aunapi soovitusel teostati A. M ieleri töös kasutatud M ellini kaardi juures arutelu illustreerim iseks program m is A rcM ap kaardi rektifitseerim is- ehk sobildam iskatseid erinevate kindelpunktide abil, valides transform atsiooni liigiks kohandava teisenduse (Adjust). K augeteks tuntud punktideks valiti rektifitseerim isel V õrtsjärve ning Peipsi järve iseloom uliku kujuga kaldaosad, lokaalseteks punktideks Piirissaare ning M eerapalu- Laaksaare üm bruse iseloom uliku kujuga kaldaosad. Saadud tulem uste põhjal digitaliseeriti Piirissaare rannajoon ning mõõdeti pindalad.

3. Tulemused

3.1. Rannakirjeldus

3.1.1 Eesti randade klassifikatsioonist

Tuginedes Kaarel Orviku loodud Eesti randade klassifikatsioonile (O rviku, 1992) kuuluvad kõik Eesti rannikud m õjutavate tegurite ja tekkeloo põhjal lainetuse aktiivsel mõjutusel arenevate rannikute rühma, m illes rannajoone liigestatuse (seega nende arenguastm e), kulutuse ja kuhje suhte ning geoloogiliste iseärasuste alusel eristatakse allrühm i, neis om akorda veel tüüpe ja alltüüpe.

R annikupiirkonna reljeefi kallakuse alusel võib kogu Eesti rannikut lugeda laugrannikuks, kus on võim alik eristada järsak- ja lauskrandlat (O rviku, 1992). Sõltuvalt esmase pinnam oe kallakusest, lainetuse poolt m õjutatavate kivim ite geoloogilisest ehitusest ja valitsevate rannaprotsesside iseloom ust, eristab Orviku (1992) Eesti rannikul järgm isi randlatüüpe: pankrandla, astangrandla, kaljurandla (paerandla), m oreenrandla, kruusa- veeristikurandla, liivarandla, m öllirandla ning tehnorandla. Sõltuvalt randlalõigu orienteeritusest valdava lainetuse suhtes ja lainetuse tegevusele alluvuse kestvusest, m ääratleb Orviku (1992) ka randlatüüpide erinevaid arengustaadium e: aktiivset, hääbuvat e. raugastuvat ja hääbunud e. raugastunud rannaga randlat.

3.1.2 Piirissaare ranniku üldiseloom ustus

Piirissaare rannikut võiks liigitada Orviku (1992) klassifikatsiooni järgi õgvenevate rannikute allrühm a, lähtekivim ite iseärasuste järg i esim esse alltüüpi kuuluvaks, sest see alltüüp seostub peam iselt liustikuliste ja liustikujõeliste setetega. R annajoone õgvenem ise protsess on üldiselt veel toim um as, m ida näitab kasvõi liivaste maasäärte kuju muutum ine. M õned laugem ad ja lainetuse eest parem ini varjatud rannalõigud m uutuvad seevastu aeglaselt, neis toim ub aleuriitsete setete kuhjum ine. Prim aarse reljeefi kallakuse alusel võib Piirissaare rannikut lugeda laugrannikuks, kus on kujunenud lauskrandla.

Rannanõlva kallakuse erinevused on siiski piisavalt suured, et nende põhjal eristada eriilm elisi rannalõike. Piirissaarel levivad laialdaselt akum ulatiivsed liiva- ja m öllirannad, millede vahelist konkreetset ülem inekupiiri on roostikus võim atu määrata, mistõttu edaspidises tekstis on saare randa tervikuna käsitletud kui liivaranda. Tervikuna ilmneb randade arengus hääbum ise tundem ärke, mis eeskätt avaldub nende kinnikasvam ises

ulatuslike roostikega. M õningatel aktiivsem atel rannalõikudel võib aga täheldada praegugi toim uvat aktiivset setete liikum ist. R annasetted koosnevad valdavalt peeneteralisest liivast, milles leidub kohati orgaanikat. M õnel pool esineb ka vähesel määral aleuriiti. Ü ldiselt on tegu lauskliivarandlaga, mis on keskm isest rannajoonest kõrgemal enam asti kam ardunud, erandlik olukord valitseb vaid m aasäärtel saare lääne- ja põhjaosas.

Kuhjerandlaid iseloom ustab veealuste liivavallide esinem ine, mis hääbuvate ja hääbunud randlate kohal suuremal või vähem al määral kattuvad roostike ja kõrkjastikega (O rviku, 1992). Pea terve Piirissaare rannik on praegusel ajal palistatud pillirooga, mille levikuala laius rannajoone üm bruses varieerub paariküm nest kuni m itm esaja m eetrini. Ligipääs rannajoonele on raskendatud nii m aism aa kui ka järv e poolt ning rand ja m adalaveeline järvepõhi on enam asti pilliroogu kasvanud. Peipsi järv e põhja-ja läänekaldal toim us 60- 70-ndatel intensiivistunud liivarandade kinnikasvam ine pilliroo ja kõrkjate leviku näol (Orviku et al., 1990), andm ete vähesuse tõttu ei saa konkreetselt Piirissaare rannaala roostum ise arengu kohta täpsem aid järeldusi teha. Ehkki võib täheldada roostiku kasvu, üm britses see Piirissaart ju b a 1962. aastal, sellele eelnevast ajast aga andm ed puuduvad (M äem ets jt., 2008). Samas ei saa eelm ainitud andm ete põhjal teha järeldusi roostiku ulatuse, vaid üksnes selle leidum ise kohta. Toetudes üldistele andm etele Peipsi suurtaim estiku m uutuste kohta, võib eeldada taim estikust hõlm atud ala ning ka taim katte tiheduse m ärkim isväärset suurenem ist (M äem ets & M äem ets, 1999) Piirissaarel. Selle muutuse peam iseks põhjuseks peetakse eutrofeerum ist, m ida on soodustanud nõukogude ajal tugevasti intensiivistunud inim tegevus, eriti põllum ajanduslik ja tööstuslik reostus (Tavast & Raukas, 1990).

Peipsi randadel peam isi m uutusi põhjustavateks teguriteks võib lugeda m aakoore tektoonilisi liikum isi, m uutuvat veetaset, torm ilainetuse iseärasusi, rüsijää toim et ning inim tegevust (Tavast, 2008). N egatiivsele, rannaprotsesse või randade arengut kiirendavale inim tegevusele lisaks, m ille mõju ilmneb eelpoolm ainitud randade roostum ise näol põllum ajandusliku ja tööstusliku reostuse tõttu, võib eristada ka positiivset, randade ebasoovitavat arengut pidurdavat inim m õju. Lainetuse ja järvejää kulutava tegevuse takistam iseks rajati 1929. aastal Piirissaarel 500 m ulatuses kaldakindlustusi (V ichm ann, 1929) (Joonis 6). 1930ndal oli planeeritud kindlustustööde jätkam ine Piirissaarel veel 1000 m ulatuses (V ichm ann, 1929), tööde toim um ise kohta aga

inform atsioon puudub (K ullus, 1967). Rajatud kaldakindlustusi on saare idaosas veel praegugi osaliselt m ärgata (Foto 1).

Foto 1. Piirissaare kaldakindlustuste jäänused 2007. aastal.

K okkuvõtvalt võib järeldada, et Piirissaare randla kuulub tervenisti lauskliivarandla tüüpi, mis keskm isest rannajoonest kõrgem al on kam ardunud ja rannajoonega piirnev m aism aa ja m adalaveeline järveosa on tugevasti roostunud. V aatam ata suhteliselt üheilm elisele

randlale on siiski rannanõlva kallakust, kam ardum ust, pillirooriba laiust või ka inimmõju arvesse võttes võim alik Piirissaarel eristada erinevailm elisi rannalõike.

3.1.3 Piirissaare randade kirjeldus, randlatüiipide ning nende erimite levik

Piirissaare randla ja erinevate randlatüiipide ning nende erim ite leviku kirjeldus baseerub valdavalt autori välivaatlustel, kasutatud on ka erinevaid kartograafilisi ja kirjandusallikaid. R andlatüüpide alltüüpide ning nende erim ite levik on esitatud Joonisel 7 ja kirjeldus Tabelis 2.

Joonis 7. Piirissaare randlatüüpide ja erimite jaotus kantuna 1995. aasta ortofotole. Rooma numbritega tähistatud randla alltüübid ja nende erimid. Araabia numbrite ning joontega märgitud mõõdistatud profiilide asukohad ja suunad.

Randlatüüpide eristam isel oli raske aluseks võtta Eesti randade üldist klassifikatsiooni (Orviku, 1992), sest selle alusel kuulub kogu Piirissaare randla lauskliivarandla tüüpi.

Järgnevas klassifikatsioonis on lauskliivarandla tüübis eristatud esm ase pinnam oe kallakuse ning inim m õju ulatuse põhjal randla alltüüpe, neis om akorda looduslike tingim uste erinevuste (pillirooriba laius, kam ardum us, orienteeritus jm t.) põhjal erim eid.

V äiksem a ulatusega randla alltüüpides, kus m ärkim isväärseid erinevusi randlalõikude vahel ei esinenud, ei peetud erim iteks jaotam ist otstarbekaks. Kuna järsu d ülem inekud eriilm eliste randlalõikude vahel puuduvad, siis tuleb rõhutada ka esitatud jaotuse, eriti aga üksikute lõikude ulatuse, teatud tinglikkust. Tabelis esinev leviku ulatus on ligilähedane.

Tabel 2. Piirissaare randlatüüpide ja erim ite klassifikatsioon Randla

tüüp

R andla alltüüp, indeks

Erim i indeks

K irjeldus Leviku

ulatus (km)

L a u s k li iv a ra n d la

J ä rs u v e e a lu s e r a n n a n õ lv a g a

liiv a r a n d la

I

la aktiivne liivarand; lainetusele avatud; veealuse rannanõlva kallakus randla alltüüpidest suurim ; rannajoonest kõrgem al soostunud ala kõrgete tarnam ätastega; rannajoone lähedal kohati m adal (0,2m ) kam ardunud rannaastang; rannajoone lähedal pajupõõsaste vöönd; rannajoone üm brus j a m adalaveeline jä rv e o sa roostunud; roostiku ulatus jä rv e s 0-20 m;

rannajoon looduses küllaltki selgesti eristuv; ju u rd e p ä ä s rannajoonele jä rv e lt hea, m aism aalt raskendatud/võim alik.

1,06

Ib hääbuv liivarand; paikneb lainevarjus; veealuse rannanõlva kallakus suurem võrreldes Ila, Ilb, IIc ja III randla alltüüpidega, väiksem võrreldes la j a IV alltüüpidega; rannajoont palistab p ajuvõsa j a suhteliselt kitsas pillirooriba; vähesem a pillirooulatuse j a kõrgem a reljeefiga kohtades esinevad m adal (0,2m ) m urrutusastang ja pilliroovallid; keskm isest rannajoonest kõrgem al kam ardunud; piiratud levikuga põlispuud paiknevad liivase p innakattega kõrgem al reljeefiosal; roostiku ulatus jä rv e s c 10-20 m; rannajoon looduses küllaltki selgesti eristuv;

ju u rd ep ä äs võ im alik nii jä rv e lt kui ka m aism aalt.

3,15

L a u g e v e e a lu s e r a n n a n õ lv a g a

liiv a r a n d la

II

Ila hääbuv liivarand; lainetusele avatud; veealuse rannanõlva kallakus suurem võrreldes IIc randla alltüübiga, väiksem võrreldes la, Ib. Ilb, III ja IV alltüüpidega; rannajoone lähedal vaid kohati (P orka poolsaarel) pajupõõsaste vöönd; m aasäär, rannajoone üm brus ja m adalaveeline jä rv e o sa ulatuslikult roostunud; roostiku ulatus jä rv e s p aarsada m eetrit;

rannajoon looduses ei eristu ja kõrgvee ajal m aasäär üle ujutatud;

ju u rd ep ä äs nii jä rv e lt kui m aism aalt raskendatud.

3,28

Ilb aktiivne liivarand; lainetusele avatud; veealuse rannanõlva kallakus suurem võrreldes Ila, IIc ja III randla alltüüpidega, väiksem võrreldes la, Ib ja IV alltüüpidega; rannajoone lähedal pajupõõsaste vöönd v.a.

m aasääre äärm ises idaosas; rannajoone üm brus ja m adalaveeline jä rv e o sa ulatuslikult roostunud; roostiku ulatus jä rv e s p aarsada m eetrit; rannajoon looduses ei eristu, ju u rd ep ä äs nii jä rv e lt kui m aism aalt raskendatud;

m adalaveelise S üv ah av v a lahe suu sisuliselt kinni kasvanud.

4,95

IIc hääbuv liivarand; paikneb lainevarjus; veealuse rannanõlva kallakus randla alltüüpidest väikseim ; rannajoone lähedal pajupõõsaste vöönd;

keskm isest rannajoonest kõrgem al tugevasti kam ardunud; jään u k jä rv ja m adalaveeline jä rv e o sa ulatuslikult roostunud; roostiku ulatus jä rv e s paarsada m eetrit; rannajoon looduses ei eristu; ju u rd ep ä äs nii jä rv e lt kui m aism aalt raskendatud.

1 ,2 2

O lu lis e in im m õ ju g a , a s u s tu s ä ä r n e ,

la u g e v e e a lu s e r a n n a n õ lv a g a

liiv a r a n d la

III

aktiivne liivarand; lainetusele avatud; veealuse rannanõlva kallakus suurem võrreldes Ila, IIc randla alltüüpidega, väiksem võrreldes la, Ib, Ilb j a IV alltüüpidega; rannajoont palistab pajuvõsa ja pillirooriba;

roostiku ulatus jä rv e s paarküm m end kuni m itusada m eetrit; vähesem a pillirooulatuse j a kõrgem a reljeefiga kohtades esineb m õneküm ne sentim eetri kõrgune m urrutusastang; rannajoon looduses küllaltki selgesti eristuv; olulise inim m õjuga ala; ju u rd ep ä äs üldiselt nii jä rv e lt kui ka m aism aalt raskendatud, m õningaid ligipääse on paatidele avatud külade läheduses, kaevatud on ka paar väiksem at lautri kanalit; lainetuse kulutava tegevuse takistam iseks 1930ndatel rajatud kaldakindlustused osaliselt siiam aani m ärgatavad, paiknevad väljaspool lainetuse m õju tsooni.

1,65

O lu lis e in im m õ ju g a ,

s ü v e n d a tu d jä r v e p õ h ja g a

j ä r s u v e e a lu s e r a n n a n õ lv a g a

liiv a r a n d la

aktiivne liivarand; paikneb lainevarjus; veealuse rannanõlva kallakus teistest randla alltüüpidest suurem , olles väiksem ainult la alltüübist;

rannajoont palistab pajuvõsa ja suhteliselt kitsas pillirooriba; keskm isest rannajoonest kõrgem al kam ardunud; roostiku ulatus jä rv e s c 10 m;

rannajoon looduses selgesti eristuv; olulise inim m õjuga ala; järvepõhi laevatam iseks tugevasti süvendatud; ju u rd ep ä äs võim alik nii jä rv e lt kui ka m aism aalt; kanali suudm e lähedal asub Eesti V äravate laevatee süvendam isel eem aldatud süvendusm aterjali ladestusala, m ille

1,65

I - Järsu veealuse rannanõlvaga liivarandla alltüüp

See Piirissaare randla alltüüp on levinud saare p õ h ja -ja edelarannikul (Joonis 7). Ü ldiselt sarnase ilm ega randlalõikudel on teatavad erinevused pillirooriba laiuses, kam ardum uses, ligipääsetavuses ning orienteerituses lainetuse suhtes, m istõttu peeti oluliseks selle jaotam ist kaheks erim iks (Tabel 2).

Saare põhjarannikul esineb lainetusele avatud aktiivselt areneva liivarannaga randla (la), kus on suure tõenäosusega toim unud kulutusprotsessid; ranna loodusliku ilme järgi otsustades jätkuvad need ka praegu. V eealuse rannanõlva kallakus on arvutuste järgi Piirissaare randla alltüüpidest või erim itest suurim (Joonised 8 ja 9). 3 m sam asügavusjoon paikneb 0,3-0,4 km kaugusel keskm isest rannajoonest (siin ja edaspidi m õõdetuna Eesti põhikaardilt). V aadeldavast randlalõigust edela ja kirde suunas m uutub järvepõhi laugem aks. Nendes piirkondades tänapäeval esinevate Porka ja Rinderuu m aasäärte kasvam ine, lisaks viim ase puudum ine ajaloolistel kaartidel (Lisad 1, 2, 3) lubavad oletada la rannalõigu jätkuvat aktiivset arengut. Järsk veealune rannanõlv soodustab suurem a energiaga lainetuse jõ udm ist rannajooneni ning peeneteraliste liivsetete ärakannet. V iim ast järeldust toetab nii kohatine madal rannaastang kui ka järjest suureneva pindalaga m aasääred naabruses paiknevates kuhjepiirkondades. Rannajoont selles rannalõigus palistab kitsas pajuvõsa vöönd (Foto 2), väljaspool seda esineb kõrgete m ätastega, rannajoonele lähemal väga tiheda pillirooga tarnasoo. Esineb ka lõike, kus pilliroog puudub sootuks.

Piirissaare 1.profiil, pöhjakallas

150 200 250

kaugus rannajoonest (m) ³⁵⁰

Joonis 8. Piirissaare põhjakaldalt mõõdistatud profiil, asukoht vt. Joonisel 7. Profiil algab rannajoonelt.

Piirissaare 2.profiil, pöhjakallas

0 20 40 60 80 100 1 20 1 40 1 60 1 80 200 220 240 260

kaugus rannajoonest (m)

Joonis 9. Piirissaare põhjakaldalt mõõdistatud profiil, asukoht vt. Joonisel 7. Profiil algab rannajoonelt.

Saare edelaosas ( I b ) on tegu hääbuva liivarannaga randlaga, kus rannas aktiivset arengut enam ei toimu. Sam as on veealune rannanõlv suhteliselt järsk, millele viitab ka kitsas (vaid m õneküm ne meetri laiune) pillirooriba. V eealuse rannanõlva kallakus on suurem võrreldes teiste Piirissaare randlalõikudega, olles väiksem ainult la erim ist ja IV randla alltüübist (Joonised 10 ja 11). 2 m sam asügavusjoon paikneb 0,4-0,8 km kaugusel keskm isest rannajoonest. M õnel pool on m ärgata paariküm ne sentim eetrist m urrutusastangut ja pilliroovalle, kuid seda vaid vähesem a pillirooulatusega kõrgem a reljeefiga kohtades. R annajoont palistab pajuvõsa, liivase pinnakattega kõrgem al reljeefiosal paiknevad piiratud levikuga põlispuud (Foto 3). Ü ldiselt sum m utab pillirooriba kõrgvee ajal lainetuse. Samuti on oluline selle rannalõigu (Ib) paiknem ine lainevarjus, m ida pakub Porka poolsaar ja selle pikenduseks olev veealune maasäär.

Piirissaare 5.profiil, saare edelaosa

0 1 00 200 300 400 500 600 700 800 900

kaugus (m)

Joonis 10. Piirissaare edelaosast mõõdistatud profiil, asukoht vt. Joonisel 7. Profiil algab roostiku servast, 10 m rannajoonest, ning kulgeb üle Eesti väravate laevatee süviku.

Piirissaare 6. profiil, lõunakallas

kaugus (m)

Joonis 11. Piirissaare lõunakaldalt mõõdistatud profiil, asukoht vt. Joonisel 7. Profiil algab rannast 4 m kauguselt.

Foto 2. Erim la. Rannalõigul asuvad viltused puud viitavad lainetuse aktiivsele kulutusele rannas.

Foto 3. Erim Ib. Rannajoont palistava kitsa pillirooriba taga kasvavad suured pajud.

II - Lauge veealuse rannanõlvaga liivarandla alltüüp

See Piirissaare randla alltüüp on levinud saare kirde-, kagu- ja looderannikul (Joonis 7).

Ü ldiselt sarnase ilm ega randlalõigud paiknevad veidi erinevates looduslikes tingim ustes, m istõttu peeti oluliseks alltüübi jaotam ist kolm eks erim iks (Tabel 2).

Saare looderannikul esineb lainetusele avatud hääbuva liivarannaga randla (erim Ila ), kus toimub ulatuslik roostum ine. V eealuse rannanõlva kallakus on suurem võrreldes IIc erim iga, aga väiksem võrreldes la, Ib, Ilb, III ja IV alltüüpide või erim itega (Joonised 12 ja 13). 2 m sam asügavusjoon paikneb 0,6-1,5 km kaugusel keskm isest rannajoonest.

Looderannikul asuval Porka poolsaarel paiknes varem küla, m ille asukoht on näha vanem atel kaartidel (Lisad 1, 2, 3). K rahv v. H elm ersen on rääkinud Porka külast järgm ist: “Kui eestlased Piirissaare põhjakaldale madalale luitele om a kuus m aja rajasid, siis asusid hooned kaldast üsna kaugel, aga lained purustasid luiteid iga tulva korral nii, et m ajad 1862. aasta kevadel edasitungiva jä ä tõttu ohtu sattusid, m istõttu elanikud M esha külla üm ber asusid. Porkat pole sellest ajast peale kunagi taasasustatud” (H elm ersen, 1864, eit. M ieler, 1926). V aadeldav randlalõik on väga lauge veealuse rannanõlvaga, sellest kirde- ja kagupool asuvad lõigud palju järsem a rannanõlva kallakusega. Selle randlalõigu madal ja lauge järvepõhja reljeef ning ulatuslik roostum us aitavad kaasa peeneteraliste setete settim isele, mille läbi m aasäär pikeneb ning roostiku laius jä rk ­ järgult kasvab. Roostiku ulatust järves võib hinnata paarisajale meetrile. Rannajoont selles

randlalõigus palistab kitsas pajuvõsa vöönd, seda ainult Porka poolsaarel. Selle

pikenduseks oleval m aasäärel kasvab vaid pilliroog, mis on kõrge veetasem e korral paadiga hõlpsasti läbitav (Foto 4).

Piirissaare 3. profiil, saare loodeosa

kaugus rannajoonest (m)

Joonis 12. Piirissaare loodeosast mõõdistatud profiil, asukoht vt. Joonisel 7. Profiil algab rannajoonelt.

P iirissa a re 4 .profiil, läänerannik

kaugus (m)

Joonis 13. Piirissaare läänerannikult mõõdistatud profiil, asukoht vt. Joonisel 7. Profiil algab roostiku servast ning kulgeb üle Eesti väravate laevatee süviku.

Saare kirdeosas (erim I l b ) asuvas lainetusele avatud aktiivselt areneva liivarannaga randlas toim ub samuti ulatuslik roostum isprotsess. V eealuse rannanõlva kallakus on suurem võrreldes Ila, IIc ja III randla leviku piirkondadega, aga väiksem võrreldes la, Ib ja IV erim ite või alltüüpidega. 2 m sam asügavusjoon paikneb 0,3-1,0 km kaugusel keskm isest rannajoonest. M adalaveeline Süvahavva laht on suures osas roostunud, lahesuu on sisuliselt kinni kasvanud (Foto 5). 2006. aasta suvel tehtud ortofoto põhjal (Lisa 4) võib oletada, et veevahetus lahe suudm es toim ub veel vaid kanali kaudu, täie kindluse saam iseks tuleks väidet siiski kohapeal kontrollida. K ohalike sõnul umm istub

põhjakaarte torm ide korral kanali suue liivaga. Lahepäras asub tarnam ätastega madalsoo.

Saare põhjaosa palistavat Rinderuu m aasäärt katab osaliselt pajuvõsa, valdavalt aga pilliroog. Rinderuu m aasääre eriaegsete kaartide võrdlem isel esiletulev pikenem ine annab alust väita, et seal toim ub lääne suunast (la randlalõigust) transporditud liikuvate peeneteraliste setete akum ulatsioon.

Saare kaguosas lainevarjus paiknevas hääbuva liivarannaga randlas (erim IIc) võib roostiku ulatust pidada sam a suureks eelneva kahe sam asse alltüüpi kuuluva lõiguga.

Veealuse rannanõlva kallakus on kõigist Piirissaare randla alltüüpidest või erim itest väikseim. 2 m sam asügavusjoon paikneb 0,4-2,4 km kaugusel keskm isest rannajoonest.

Randlalõigul asub suur laguun (Foto 6). Roostiku ulatus järves on paarsada meetrit.

Ranna ääres leidub pajuvõsa, keskm isest rannajoonest kõrgem al on rannalõik tugevasti kam ardunud. Suurtaim estiku rohkuse ja asukoha tõttu lainevarjus võib eeldada, et antud randlalõigul aktiivseid rannaprotsesse ei toimu.

Foto 4. Erim Ila. Porka poolsaare pikendust katab roostik.

Fo to 5. Erim I lb . Piirissaare kirdeosas asetsev Süvahavva lahe suu on kinni kasvanud, laht on ulatuslikult roostunud.

Fo to 6. Erim I I c . Randlalõigul asetseb suur laguun, mis on ulatuslikult roostunud.

III - O lulise inim m õjuga, asustusäärne, lauge veealuse rannanõlvaga liivarandla Sarnaselt II randla alltüübile on ka saare idaosas asuv randla lauge veealuse rannanõlvaga (Joonised 14 ja 15). A ntud randla alltüübi küllaltki väikese ulatuse ning m ärkim isväärsete erinevuste puudum ise tõttu randlalõigul ei peetud otstarbekaks selle jaotam ist erim iteks.

Tegu on lainetusele avatud aktiivse liivarandlaga, kus on aja jooksul toim unud kulutusprotsessid, mis on aga tänapäeval suuresti asendunud kuhjega, m ida näitab tugev roostum ine ja lauge rannanõlv. V eealuse rannanõlva kallakus on suurem võrreldes Ila ja

IIc erim itega, aga väiksem võrreldes la, Ib, Ilb ja IV randla alltüüpide või erim itega. 2 m sam asügavusjoon paikneb 0,4-0,6 km kaugusel keskm isest rannajoonest. V aadeldavast rannalõigust põhja ja lõuna suunas m uutub järvepõhi veelgi laugem aks. Randlalõigul varem esinenud aktiivsete kulutusprotsesside takistam iseks 1929. aastal rajatud kaldakindlustusi (V ichm ann, 1929; Kullus, 1967) võib saare idaosas osaliselt märgata veel praegugi (Joonis 6 ja Foto 1). M urdlainetuse ja jääsulam isel tekkinud jäätükkide m õjuks on käsitletavas randlalõigus loetud rannajoone nihkum ist külade suunas. Selle kohta võib A. M ieleri (1926) tööst lugeda Piirissaarel paikselt elanud kalandustehnik K arsubow ’i tsitaati: “Toonike (Toni) küla lähistel on vahetult veepiiril tulvavee poolt ohustatud pappel, mis 33 aasta eest 130 m kaugusel Peipsi kaldast asus; M esha külas on sam a aja jo o k su l kaldajoon 120 meetri võrra m ajaderivile lähem ale tunginud, keskm iselt niisiis 4 m aastas. K üla surnuaed tuli kindlam ale kohale üm ber paigutada, kuna kirstud uhuti tulvavete poolt välja; surnuaia varasem asukoht on nüüd kaugel järves. A prillis 1924 kanti 4 tundi m öllanud tugeva idatorm i ja üleujutuse käigus 8 meetri laiune riba valli laiendam isest ära.” Praegusel ajal palistab rannajoont pajuvõsa ja roostik, mille ulatus järves on paarküm m end kuni m itusada meetrit. V ähesem a pillirooulatuse ja kõrgem a reljeefiga kohtades võib näha m õneküm ne sentim eetri kõrgusi m urrutusastanguid, mis viitavad ekstreem setes tingim ustes veel praegugi toim uvatele aktiivsetele kulutusprotsessidele. Lisaks on m õningal pool paatidele avatud ligipääse (Foto 7), kaevatud on ka paar väiksem at lautri kanalit järvele pääsem ise lihtsustam iseks.

34 g 33 Vi e 3205 c Cl

o> 31 c (/>JU

3

»o 29 28

0

Piirissaare 9.profiil.Tooni küla

V

60 120 180 240 300 360 420

kaugus (m) ^{480 540 600 660}

Joonis 14. 2007. aasta septembris Tooni külas mõõdistatud rannaprofiil, asukoht vt. Joonisel 7.

Profiili algul esineb tõus üle tee üles kordoniesisele künkale, sellele järgneb järsk inimtekkeline liivaastang.

Piirissaare 8 .profiil. Saareküla

Joonis 15. 2007. aasta septembris Saare külas mõõdistatud rannaprofiil, asukoht vt. Joonisel 7.

Profiili algul esinevad järsud nõlvad on inimtekkelised, esimese puhul on tegu teega, teine on lainetuse kulutuse takistamiseks rajatud kividega kaetud kaitsevall.

IV - O lulise inim m õjuga, süvendatud järvepõhjaga järsu veealuse rannanõlvaga liivarandla

Saare lõunaosas asetsevasse kanalisuudm esse ja selle üm brusse, lainevarju jääv aktiivne liivarandla on inim tegevuse tõttu järsu veealuse rannanõlvaga (Joonis 16). A ntud randla alltüübi küllaltki väikese ulatuse ning m ärkim isväärsete erinevuste puudum ise tõttu randlalõigul ei peetud otstarbekaks selle jaotam ist erim iteks. V eealuse rannanõlva kallakus on kõigist teistest randla alltüüpidest ja erim itest suurem , olles väiksem ainult la erim ist. 2 m sam asügavusjoon paikneb 0,15-0,4 km kaugusel keskm isest rannajoonest.

Rannajoont palistab pajuvõsa ja suhteliselt kitsas pillirooriba, randlalõik on keskm isest rannajoonest kõrgem al kam ardunud. Roostiku ulatus järves on küllaltki väike, c. 10 m.

Läbi Piirissaare kaevatud kanalit ääristab võsa, esineb üksikuid lagedam aid osi. Kanali ääres leidub orgaanikasegust liiva ja aleuriiti. Kanali suudme lähedal, saare kagurannal, asub ka 2007. aasta sügisel Eesti väravate laevatee süvendam isel eem aldatud süvendusm aterjali ladestusala (Fotod 8 ja 9), mille rajam ise tarbeks on järvepõhja rannalähedasel alal täiendavalt süvendatud.

Piirissaare 7. profiil, ladestusala eest

Ü29.5 to05

| 29

iQ.

| 28,5

E? 28

0

Joonis 16. Piirissaare lõunaosas, ladestusala eest mõõdistatud profiil, asukoht vt. Joonisel 7.

Profiil algab 5 m kauguselt rannajoonest.

kaugus (m)

Foto 7. Randla alltüüp III. Saare idaosas külade lähedal on paatide jaoks rajatud ligipääse järvele.

Fotograaf seisab kaldakindlustuseks 1930ndatel rajatud vallil.

Foto 8. Randla alltüüp IV. Eesti väravate laevatee süvendamisel eemaldatud süvendusmaterjali ladustamistööd kanali suudme lähedal, september 2007. Rajatud on ajutine kai.

Foto 9. Randla alltüüp IV. Ladestusala, mai 2008. Ajutine kai on kadunud, ladestusala kaetud peeneteralise liivaga.

3.2 Kaardivõrdlus

3.2.1 Piirissaar erinevatel kaartidel

Saam aks ülevaadet viim ase saja aasta jooksul toim unud m uutustest rannajoone kujus ja saare pindalas võrreldi om avahel kolm e kaarti: Vene üheverstalist kaarti (1900) m õõtkavas 1:42 000, N SV -liidu O -süsteem i kaarti (1947) m õõtkavas 1:25 000 ja Eesti põhikaarti (1997) m õõtkavas 1:10 000 (Joonised 17 ja 18).

Joonis 17. Vasakpoolsel joonisel Piirissaar verstakaardil (1900), millel lilla joonega märgitud põhikaardi rannajoon (pärit Maa-ameti kaardiserverist) ja parempoolsel joonisel eestiaegsel topograafilisel kaardil (1930-ndad).

(meetrit1

Joonis 18. Piirissaar NSV-liidu 1:25 000 mõõtkavas O-süsteemi kaardil (1947) vasakul ja Eesti põhikaardil (1997) paremal.

UOM«'

H C 9 ( L

Joonis 19. Piirissaar NSV-liidu 1:50 000 mõõtkavas O-süsteemi kaardil (1977-1981) vasakul ja Eesti baaskaardil (1993-1996) paremal.

Kaartide parem aks analüüsim iseks ning diskussiooniks võeti eelnevale kolm ele kaardile lisaks eestiaegne topograafiline kaart (1930-ndad) m õõtkavas 1:50 000, N SV -liidu O- süsteem i kaart (1977-1981) m õõtkavas 1:50 000 ja Eesti baaskaart (1993-1996) m õõtkavas 1:50 000 (Joonised 17 ja 19).

3.2.2 Rannajoonte võrdlus kaartide põhjal

Vene üheverstalise kaardi, N SV -liidu O -süsteem i kaardi (1:25 000) ja Eesti põhikaardi rannajoonte võrdlus (Joonis 20) annab alust väita, et ajajo o k su l on toim unud saare põhja­

ja loodeosas Rinderuu ja Porka maasäärte pikenem ine, lisaks eristub põhikaardil saare kirdeosa rannajoones esinev väljasopistus, mis eelnevatel kaartidel puudub. O-süsteemi kaardil joonistub parem ini välja loodeosas paikneva Porka poolsaare pikenduseks olev maasäär, mille kõrgem ad osad on m ärgitud saarekestena, põhikaardil seevastu on näha põhjaosas asetseva Rinderuu maasääre m ärkim isväärset pikenem ist. O -süsteem i kaardi ja põhikaardi rannajooned saare lõuna- ja lääneosas langevad küllaltki hästi kokku,

peam ised erinevused esinevad peam iselt saare põhjaosas, eriti m aasäärtel, lisaks eristub O-süsteem i kaardil saare kagunurgas paiknev laguun, mis põhikaardil välja ei tule.

Joonis 20. Piirissaare rannajoone muutumine viimase 100 aasta jooksul verstakaardi (1900), O- süsteemi 1:25 000 mõõtkavas kaardi (1947) ja Eesti põhikaardi (1997) andmete võrdluses.

3.2.3 Pindalade võrdlus kaartide põhjal

Kõigil eelnevalt võrdluses käsitletud kaartidel m õõdeti ka Piirissaare pindala (Tabel 3).

Kus oli saarest eraldi rannajoone lähedal m ärgitud väikeseid saarekesi, leiti saare pindala nende ja suursaare pindalade sum m ana, kuna tegelikkuses m oodustavad need siiski ühtse ala, mida seob roostik.

Tabel 3. Piirissaare pindala võrdlus erinevate kaartide põhjal.

aasta kaart pindala (km2)

u. 1900 verstakaart 7,42

1930-ndad Eesti topograafiline kaart 7,23

1947 O-süsteem (1:25 000) 7,67

1977-1981 O-süsteem (1:50 000) 8,30

1993-1996 baaskaart 8,47

1997 põhikaart 8,01

Peam ise kaardivõrdluse kolm e kaarti arvesse võttes (verstakaarti, O -süsteem i 1:25 000 mõõtkavas kaarti ja Eesti põhikaarti) võib täheldada saare pindala küllaltki ühtlast kasvu käsitletaval ajavahem ikul. O -süsteem i 1:50 000 m õõtkavas kaart ja baaskaart tekitavad selles näiliselt ühtlases kasvus aga ebakõla, ehkki kinnitavad saare pindala kasvam ise

tendentsi. Eestiaegsel topograafilisel kaardil on Piirissaare pindala aga väiksem isegi verstakaardi omast. Ü ldiselt võib siiski kaartide põhjal pigem pooldada saare pindala m õningast kasvam ist viim ase saja aasta vältel.

3.3 Ortofotode võrdlus

Tuvastam aks võim alikke m uutusi Piirissaare rannajoone konfiguratsioonis ja saare pindalas viim ase 50 aasta jooksul, võeti lisaks eelnevatele kaartidele vaatluse alla kaks N SV -liidu aegset fotoplaani aastatest 1950 ja 1980 ning ortofotod aastatest 1995 ja 2006, kõik m õõtkavas 1:10 000 (Joonis 21). Jättes kõrvale 1950-nda aasta fotoplaani ülejoonistam isest, kopeerim isest ning skaneerim isest tingitud kehva kvaliteedi, võib visuaalselt hinnata saare kuju viimase viieküm ne aasta jooksul küllaltki sarnaseks.

V iim asel, 2006. aasta ortofotol m ärgatavalt suurem a taim estiku osakaalu põhjuseks on selle foto südasuvine päritolu (ülelend 30. juunil).

Joonis 21. Piirissaar eriaegsetel fotoplaanidel/ortofotodel. A - fotoplaan aastast 1950, B - fotoplaan aastast 1980, C - ortofoto aastast 1995 (ülelend 28. või 29. mail), D - ortofoto aastast 2006 (ülelend 30. juunil).

A rvesse võttes Piirissaare randade iseloom u ning sealse rannajoone m ääratlem ise keerukust isegi looduses taim estiku rohkuse ning rannanõlva üldiselt lauge kallakuse

tõttu, võib pidada rannajoone m ääram ist fotodel veelgi keerulisem aks, kuna pole võim alik selgepiiriliselt eristada m aism aad roostikust. K una fotode võrdlem isel tuleks lisaks

arvesse võtta erinevusi ülelennuajas ning Peipsi veetasem es, siis nende andm ete puudum isel otsustati spekulatiivseid pindalasid fotodelt mitte mõõta. Et kaartide tegem isel on tänapäeval aga sageli aluseks orto- või satelliitfotod, illustreerivad toodud fotod siiski ilm ekalt, kuivõrd paljudest teguritest sõltub Piirissaare-laadsel rannikul rannajoone m ääratlem ine ning ka seda, m illistest raskustest tingitult võivad Piirissaarel (ning teistel sarnastel rannikutel) tekkida kaartidel rannajoone osas m ärkim isväärsed erinevused.

4. Arutelu

4.1 A. Mieleri töö analüüs

4.1.1 A. M ieleri töö ülevaade

A. M ieler (1926) käsitles om a töös Piirissaare pindala ning rannajoone m uutusi, võrreldes om avahel eriaegseid ja erinevas m õõtkavas kaarte, mis viidi pantograafi abil ühtsesse m õõtkavva. Kuna M ieleri uurim ustöö tulem usi, mille kohaselt viimase paarisaja aasta jooksul on saare pindala vähenenud 20,08 km 2-lt 7,59 km 2-ni (Tabel 4), on kasutatud m itm etes artiklites (nt Kullus, 1967; Tavast & Raukas, 1990; Hang & M iidel, 1999a;

Torim , 2004; M iidel, 2008) illustreerim aks Peipsi “valgum ist” lõunasse ning vee pealetungi saarel, peeti oluliseks töö aluseks olnud kaarte lähem alt vaadelda andm ete täpsuse ning usaldatavuse selgitam ise seisukohalt.

Tabel 4. Piirissaare rannajoone pikkuse ja pindala m uutum ine ajavahem ikus 1796-1900 A. M ieleri andm etel (1926).______________________________________________________

Kaardi nim etus ja ilm um isaasta

R annajoone pikkus (km)

Pindala (km 2)

L. A. M ellini kaart, 1796 23,28 20,08

C. G. Rückeri kaart, 1839 12,66 9,38

Vene K indralstaabi kaart, 1900 11,25 7,59

Et M ieleri käsutuses polnud ühtki vanem at m õisakaarti Piirissaare alast, teostas ta oma võrdluse kolm e kaardi - 1796. aasta L. A. M ellini kaardi (Lisa 2), 1839. aasta C. G.

Rückeri kaardi (Lisa 3) ja 1900. aasta Vene K indralstaabikaardi (Joonis 17) - põhjal (Joonis 22). Järgnevalt esitatakse lühike ülevaade nim etatud kaartidest, keskendudes nende teostusviisile ning täpsusele.

# ftuwiscbe Gen*ralstabj- Karle two.

p s v -

t i £rv»

cv r w

Jtafjitab d«r X a rten 6 -8 TJ&OT

Joonis 22. A. Mieleri (1926) poolt teostatud Piirissaare rannajoone ning pindala muutumine kolme eriaegse kaardi võrdluses. 1839. aasta kaardil on saar ebaloomuliku kujuga, kuna saare idaosa puudub.