Tartu Ülikool
Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond Usuteaduskond
Kristina Viin
Jaakobuse protoevangeelium ja selle tõlge Bakalaureusetöö
Juhendajad
Ain Riistan, Marju Lepajõe
Tartu 2020
2
Sisukord
Eessõna ...4
1. Bakalaureusetöö sissejuhatus ...5
1.1 Teema valik ...5
1.2 Töö eesmärk ja uurimisülesanne ...5
1.3 Uurimismetoodika ja lühiülevaade probleemi senisest uuritusest ...6
1.4 Tähtsamad allikad ...6
1.5 Töö koostamisel ette tulnud sisuliste ja vormiliste raskuste põhjendamine ...7
1.6. Töö struktuur ...7
1.7 Konkreetsete uurimusküsimuste põhjendamine ...8
2. Sissejuhatus Jaakobuse protoevangeeliumisse ...9
2.1 Pealkiri ja sisu ... 11
2.3 Käsikirjad, väljaanded ja kirjandus ... 12
2.4 Lapsepõlvelugude motiivid ... 14
2.5 Autor, dateerimine ja päritolu ... 16
2.6 Töö ühtsus ja G. T. Zervose redaktsioonikriitiline analüüs ... 20
2.8 Jaakobuse protoevangeeliumi sisukokkuvõte ... 24
2.9 Tõlkimisest ... 28
3. Jaakobuse protoevangeelium ... 30
4. Kokkuvõte ... 46
Kirjanduse loend ... 48
3
Summary ... 50 Lihtlitsents lõputöö reprodutseerimiseks ja üldsusele kättesaadavaks tegemiseks ... 52
4 Eessõna
Tänan Tartu Ülikooli usuteaduskonda, eeskätt Urmas Nõmmikut väljakutse pak- kumise eest tõlkida Jaakobuse protoevangeelium esmakordselt eesti keelde. See protsess on mind arendanud ja kasvatanud. Tänan Marju Lepajõed, kes jälgis minu töö edenemist kirja teel, kes minusse uskus ning moraalset tuge pakkudes optimismi sisendas. Marju Lepajõe lahkus kahjuks meie seast 2019. aasta suvel, seega tänan asjalike kommentaaride eest ka Ain Riistanit, kes minu lõputöö juhendamise seejärel enda peale võttis. Tänan neid, kes mind on toetanud.
5
1. Bakalaureusetöö sissejuhatus
1.1 Teema valik
2017. aasta alguses kuulutas Tartu Ülikooli usuteaduskond välja stipendiumi- konkursi Jaakobuse protoevangeeliumi eesti keelde tõlkimiseks. Nii sattus minu kätte see vanakreekakeelne tekst, mida suure huviga tõlkima asusin. Minu keeleõpe jätkus Jaako- buse protoevangeeliumi tõlkimise protsessi käigus pärast kahte läbitud vanakreeka keele semestrit Marju Lepajõe käe all. Kuna iidse apokrüüfiga tegelemine mulle istus ning selle käigus tekkis endalgi huvi käsikirja ajaloolise tausta ja autorluse suhtes, tundus loomuli- kuna teha sel teemal ka oma bakalaureusetöö.
Teiseks innustas mind teemat valima asjaolu, et Jaakobuse protoevangeelium pole varem eesti keeles ilmunud ega ka selle tausta põhjalikumalt käsitletud. Nõnda si- saldab käesolev töö Jaakobuse protoevangeeliumi esmakordset tõlget ning selle apokrüü- filise teksti käsitlust eesti keeles ning on suunitletud ilmuma “Piibel kontekstis” raamatu- sarjas.
1.2 Töö eesmärk ja uurimisülesanne
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on uurida Jaakobuse protoevangeeliumi saamise, kujunemise ja retseptsiooni lugu ning esitada eesti keeles selle tõlge koos vaja- liku sissejuhatusega, teose tausta ning tõlke kommentaaridega. Olen püüdnud teha sellest apokrüüfist võimalikult täpse tõlke ning kohandada seda seejuures loomulikku eesti keelde.
6
Oma töös olen uurinud teksti ajalugu, selle esinemiskuju ning seda, milline roll on sellel tekstil kirikuloos. Uurimus annab ülevaate Jaakobuse protoevangeeliumi kirja- paneku tõenäolistest eesmärkidest, motiividest ja mõjust edasisele kristlikule mõttele;
teose sisust, variatsioonidest selle pealkirjas; käsikirjadest, väljaannetest ja kirjandusest;
võimalikust autorlusest, oletatavaist dateeringuist ning päritolust; töö ühtsusest ja viima- tistest redaktsioonikriitilistest uurimustest.
1.3 Uurimismetoodika ja lühiülevaade probleemi senisest uuritusest
Minu töö metoodika on tekstikriitiline ning kultuuri-retseptsiooniline analüüs.
Bakalaureusetöös antakse ülevaade Jaakobuse protoevangeeliumi uurimise ajaloost, ole- masolevatest käsikirjadest ning käsitletakse tähtsamaid autoreid ja nende seisukohti, ees- kätt O. Cullmanni, R. F. Hocki, P. A. van Stempvoorti, L. C. Vuongi lähenemisi teosele ning G. T. Zervose redaktsioonikriitilist analüüsi (2019). Samuti käsitletakse Jaakobuse protoevangeeliumi väljaannete toimetajaid, põhiliselt Tischendorfi, E. de Stryckerit ja Testuzi.
Jaakobuse protoevangeeliumi käsikirja väljaanded on ilmunud näiteks kreeka, prantsuse, ladina, inglise, saksa keeleruumis ja slaavi piirkondades, samuti on tõlked süü- ria, gruusia, armeenia, araabia, kopti ja etioopia keeles. Eesti keeles Jaakobuse protoe- vangeeliumit varem uuritud ei ole.
1.4 Tähtsamad allikad
Jaakobuse protoevangeeliumi vanim säilinud käsikiri, 3. sajandist pärinev Papyrus Bodmer V on säilinud ajaloos läbi erinevate versioonide. E. de Stryckeri edit- siooni (1961) on teadlaste seas üldiselt standardiks peetud, ent uuemad uurijad leiavad selles ka puudusi (eeskätt G.T. Zervos). Minu tõlketöö allikas on R. F. Hocki toimetatud
7
vanakreekakeelne tekst Jaakobuse protoevangeeliumist, mis baseerub de Stryckeri 1961.
aastal toimetatud tekstil.
Teadlased on esitanud erinevaid hüpoteese Jaakobuse protoevangeeliumi käsi- kirja dateeringu, päritolu, eesmärkide, autorluse, kompositsiooni jm osas. Neist märki- misväärseim on Zervose esitatud oletus töö autorluse ja kompositsiooni kohta, mida ta ka oma 2019. aastal ilmunud uurimuses “The Protoevangelium on James” põhjalikult ana- lüüsib ja tõestab. Käsikirja kirjapaneku motiividest nähakse teiste seas peamistena apolo- geetilist, dogmaatilist ja ülistavat eesmärki, need on bakalaureusetöös lahti seletatud. Ar- vamusega, et Jaakobuse protoevangeelium selle terviklikul kujul pärineb arvatavasti 2.
sajandi keskpaigast, paistab enamus uuemaid teadlasi olevat ühel nõul. Ka see on minu töös käsitletud.
1.5 Töö koostamisel ette tulnud sisuliste ja vormiliste raskuste põhjendamine
Tõlketöös märkimisväärseid raskusi ei tekkinud, kuna tegemist on suhteliselt lihtsakoelise tekstiga. Mõned tekkinud probleemid on lahti seletatud peatükis “Tõlkimi- sest”. Nagu kirjas, pärineb minu allikteksti Ronald. F. Hocki väljaandest, ent salmide nummerdamise laenasin O. Culmanni tõlkest, et kasutada ja hõlpsamini panna vastavusse tema intertekstuaalseid viiteid oma oma tõlke juures.
1.6. Töö struktuur
Minu bakalaureusetöö struktuur on jaotatud loogilises järjestuses, sisenedes te- maatikasse suunaga üldiselt üksikule ning ajaloolisest taustast kuni viimatiste uurimus- teni ning minu tõlkeprobleemide ning tõlke endani.
1. Kõigepealt pakun “Sissejuhatuses” sissevaate Jaakobuse protoevangeeliu- misse üldistatult – millega on tegu, mida on selle kohta arvatud ning kuidas on ta mõju- tanud kristlikku kultuuriruumi, dogmaatikat ja mõttelugu.
8
2. Teiseks käsitlen Jaakobuse protoevangeeliumi pealkirja saamise lugu ning hei- dan põgusa pilgu teose sisusse.
3. Kolmandaks toon välja teadaolevad olemasolevad käsikirjad, väljaande ja kir- janduse.
4. Neljandaks pakun sissevaate lapsepõlvelugude kirjutamise motiividesse ning kommenteerin ühtlasi nende seotust Matteuse ja Luuka evangeeliumiga.
5. Peatükis “Autor, dateerimine ja päritolu” uurin juba põhjalikumalt, mida juh- tivad ning olulisemad teadlased selle kohta on oletanud ning teada saanud.
6. peatükis “Töö ühtsus ja G.T. Zervose redaktsioonikriitiline analüüs” jõuan juba tähtsamate hüpoteesideni Jaakobuse protoevangeeliumi kompositsiooni ja autorluse osas, lõpetades marioloog Zervose 2019. aasta märkimisväärsete järeldustega.
7. Seejärel, peatükis “Jaakobuse protoevangeeliumi sisukokkuvõte”, esitan üm- berjutustuse teose narratiivist.
8. Sektsioonis “Tõlkimisest” seletan lahti oma tõlkeprintsiibid ning käsitlen tõl- kimisel ette tulnud probleeme.
9. Üheksandaks on esitatud minu eestikeelne tõlge Jaakobuse protoevangeeliu- mist.
10. Pärast seda jõuan oma töö kokkuvõtteni.
1.7 Konkreetsete uurimusküsimuste põhjendamine
Minu bakalaureusetöö ülesanne on esitada oma eestikeelne tõlge Jaakobuse pro- toevangeeliumist, seda kommenteerida ning anda sellele apokrüüfilisele tekstile võimali- kult asjakohane taust, nii et see sobiks ka minu tõlke eessõnaks “Piibel kontekstis” sarjas, kui see seal peaks ilmuma.
9
2. Sissejuhatus Jaakobuse protoevangeeliumisse
Arvatavasti 2. sajandi keskpaigast pKr pärinev Jaakobuse protoevangeelium on üks esimestest lapsepõlveevangeeliumidest, mis on säilinud varajasest kristlikust kirjava- rast. Jaakobuse protoevangeeliumit peetakse vanimaks allikaks, mis kinnitab Neitsi Maarja neitsilikkust ning jutustab Maarja ja Jeesuse sündimise lugu.
Varases kirikus oli Jaakobuse protoevangeelium ülipopulaarne, kuni see 405.
aastal pKr aastal Innocentius I nõudel hereetiliseks tunnistati ning jäi Läänes suuresti kät- tesaamatuks. Siiski teame me läbi selle evangeeliumi Neitsi maarja vanemate nimesid, mis võisid olla tõesed. Teoloogiliselt andis teos panuse roomakatoliku kiriku doktriini, mille järgi jäi Maarja neitsiks terveks eluks (Powell 1998: 221).
See varajasim apokrüüfiline tekst on muljetavaldav lugu täis imesid ning näib uurijate arvates kandvat eneses eeskätt apologeetilist eesmärki. Seal Maarja mitte ainult ei viljastu neitsina, vaid jääb neitsiks isegi sünnituse ajal. Vaatamata sellele, et teos ki- rikuõiguse teksti “Decretum Gelasianumiga” kaanonist välja jäeti, on Jaakobuse protoe- vangeelium mõjutanud tugevalt õigeusklikku kreeka ja roomakatoliku teoloogiat, kus Maarja pole tänini mitte ainult neitsi, vaid ka ἀειπάρθενος, igavene neitsi. Jaakobuse pro- toevangeelium jutustab ümber, laiendab ning seob harmoniseerivalt lugusid nii Matteuse kui Luuka evangeeliumist, milles on vähe informatsiooni Jeesuse sünni ja lapsepõlve kohta. Imikuea narratiivid neis evangeeliumides ei sobi kokku Jaakobuse jutustusega. Ka Jeesus on selles narratiivis palju ebamaisem kui sünoptilistes lugudes.
Kaasaegne marioloog George Themelis Zervos on leidnud, et Jaakobuse protoe- vangeeliumit ei ole kirjutatud ainult apologeetilise eesmärgiga vastuseks varajastele süü- distustele Maarja reputatsiooni ja Jeesuse legitiimsuse vastu, vaid et lükata tagasi ka va- rajasi dokeetilisi kristoloogilisi arusaamu Jeesusest kui jumalikust olendist, kes inimkehas
10
ei inkarneerunud. Kuigi Jaakobuse protoevangeelium on täna pagendatud Uue Testa- mendi apokrüüfide sekka, leiab ta, et tegemist on mitmekihilise kompositsiooniga, mis koostati enne, kui kaanon üldse defineeriti ning hiljem Läänes “suleti”. (Charlesworth 2019).
Nõnda siis, kuna Matteuse ja Luuka evangeeliumis nappis informatsiooni Jee- suse sünni ja lapsepõlve kohta, ja oli vaja seista vastu nii gnostikutele kui doketismile, rünnakutele Maarja puhtuse suunas ning tõendada Jeesuse viljastumist Pühast Vaimust, kattis Jaakobuse protoevangeelium need puudujäägid. Ka Joosepi isadust adoptiivsena on olnud vaja tõestada, et kõik oleks kristoloogiliselt õige.
Ilmselt oli oluline ka tõestada Jeesuse sugulust Vana Testamendiga (Rom 1:3), ning kuna Matteuse ja Luuka evangeeliumis on lahknevusi geneoloogia osas, on ka Maarja siin Taaveti soost. See pärimus, mis on levis 2. sajandil pKr Justinus Märteri kaudu, saab tuge Jaakobuse protoevangeeliumi 10. peatükist (Cullmann 1991: 417).
Tegemist on ühtaegu evangeeliumiga, teisalt sarnaneb see hilisemate hagiograa- fiatega ehk pühakute elulugudega. Ronald F. Hock võrdleb teksti Kreeka-Rooma maailma kindla kompositsiooniga tähtsate isikute ülistuslugude žanriga, mida koolides õpiti. Sel- lest tuleb juttu allpool.
Tänapäeval käsitletakse teost kui mitmete Maarja traditsioonide algallikat. Kuna Jaakobuse protoevangeelium jäeti Rooma kontsiili käigus õigustekstiga “Decretum Ge- lasianum” kaanonist välja ning seda vahendati töödelduna teise teose sees, Pseudo-Mat- teuse evangeeliumi kaudu, oli selle mõju Läänes vaid kaudne. Ent bütsantslik Ida seda evangeeliumit ametlikult ei hüljanud. Enamgi veel, 5. sajandi algusjärgus sai Maarja idak- ristluses väga tähtsaks tegelaseks. Keiser Theodosius II õde Pulcheria pühendas terve oma elu neitsi Maarjale. Ta lasi ehitada Maarja auks Konstantinoopolisse kirikuid, lasi üles otsida tema säilmed ning tegi naisest avalike religioossete tseremooniate keskme. Pulche- ria tegevust tunnustati avalikult, kui 431. aastal Efesose kontsiilil kuulutati Maarja idaki- rikus Theotokoseks (kr k Θεοτόκος) - Jumalasünnitajaks ja Jumala Emaks. Nii sai Jaako- buse protoevangeelium aluseks järgnevate sajandite pühadele, millega anti au Maarjale ning mille käigus Jaakobuse protoevangeeliumit liturgiliselt loeti, näiteks 8. septembril Neitsi Maarja sünnipäeval ja 21. novembril Neitsi Maarja templisseviimise püha ajal. Ki-
11
rikuseinad ülistasid Maarjat ja kunstnikud kujutasid Jaakobuse protoevangeeliumi sünd- musi freskodel ning mosaiikidel. Ka kanooniliste pühakirjade käsikirju on kaunistatud illustratsioonidega, mis viitavad otseselt Jaakobuse protoevangeeliumile (Hock 1995:27- 28).
Kui Guillaume Postel 1552. aastal Jaakobuse protoevangeeliumi käsikirju Eu- roopas taastutvustas, olid selles sisalduvad lood inimestele tegelikult ammu tuttavad läbi kristliku kunsti (Vuong 2013: 15). 3.- 6. sajandini kasvas rahva seas pühendumine Maarja kui Theotokose poole. Näiteks 5. sajandi Theophiluse legend jutustab, kuidas Maarjal oli võim purustada inimese lepingud kuradiga ja päästa oma hing, eriti populaarne oli see põrgu kartuse tõttu keskajal (Budwey 2014:9).
Maarjale loodi hümne ja laule. Igavest Neitsit kasutati “relvana” hereetikute vas- tases võitluses. Usk Neitsi Maarja võimetesse oli nii tugev, et 4. sajandil pKr tekkisid paralleelselt nii Maarjat ülistavad kui Maarja-vastased grupeeringud, näiteks peamiselt naistest koosnev Kollyridianistide sekt kummardas Maarjat kui jumalannat, kellele oh- verdati koogikesi ning toimis naissoost preesterlus (Budwey 2014: 10).
Kokkuvõtteks on Jaakobuse protoevangeelium avaldanud sügavat mõju nii eda- sisele kristlikule kunstile kui liturgiale ning mõjutanud palju kristlaste arusaamisi usust.
2.1 Pealkiri ja sisu
Selle apokrüüfseks peetava teksti harjumuspärane nimetus “Protoevangeelium”
ei ole kuigi vana. Kuna evangeelium kontsiili otsusega tagasi lükati, jäi see keskaegses ja renessansiaegses Euroopas suuresti tundmatuks, kuni prantsuse humanist Guillaume Pos- tel taastutvustas Jaakobuse protoevangeeliumit Läänes ladinakeelsena pärast reisi Büt- santsi 1552. aastal (Hock 1995: 28).
Läbi aegade on teksti tuntud erinevate pealkirjade all. Vanim säilinud käsikiri, neljakümne üheksast papüüruslehest koosnev Papyrus Bodmer V, pärit 3. sajandi lõpust või 4. algusest pKr, kannab lihtsamat tiitlit: “Maarja sünd Jaakobuse ilmutuse järgi”
(Hock 1995: 4). Hilisemates kreeka käsikirjades on Jaakobuse Protoevangeeliumit peal-
12
kirjastatud lihtsalt kui “Lugu”, “Ajalugu” või “Aruanne” ning väidetavat autorit Jaako- bust nimetades või nimetamata jättes, on seda pealkirjastatud ka kui “Püha Maarja, Ju- mala ema sünd” või siis selle Süüria tõlkes “Maarja, meie isanda ja neitsi sünd”. Origenes mainib dokumenti kui “Jaakobuse raamatut” (Cullmann 1991: 423).
Kuigi narratiiv jõuab Jeesuse sünnini, on tekst tegelikult rohkem aruanne jõuka ja eaka juudipaari Joakimi ja Anna tütre Maarja imepärasest sünnist, tema üleskasvami- sest Jeruusalemma templis ning tema neitsilikkusest, mis ei saanud kahjustada leskmehest Joosepist, kelle hoole alla naine loosi tahtel usaldati; ning Jeesuse sünnist. Peatükid 22- 24 käsitlevad ülempreester Sakariase mõrva, keda identifitseeritakse ristija Johannese isana (Cullmann 1991: 423).
2.3 Käsikirjad, väljaanded ja kirjandus
Selles teoses esinev pärimus väga mitmelaadiline. Nii teoloogiliste huvide kui rahvapärase vagaduse tõttu polnud teost enam võimalik stabiliseerida sama määrani, kui on kanoonilised evangeeliumid. See Kösteri 1483. aasta seisukohavõtt, mis viitab mitme- tele apokrüüfsetele evangeeliumidele, kohaldub eriliselt just Jaakobuse protoevangeeli- miga. Kuna see teos ilmselt juba väga varajases järgus “liturgiliste” käsikirjade sekka vastu võeti, on ta säilinud läbi suure hulga versioonide ja käsikirjade. Lühike ülevaade toob välja selle pärimuse olulisimad harud (Cullmann 1991: 421).
a) Tischendorfi kreeka teksti väljaanne oli pikka aega standardiks ning vormis ka hilisemate väljaannete baasi (E. Amman, “Le Protévangile de Jacques et ses remanie- ments latins”, Pariis 1910; C. Michel, “Evangiles apocryphes” I 1924). Uute papüürus- fragmentide avastamine ei muutnud Tischendorfi teksti rekonstruktsioonis eriti midagi (E.
de Strycker “La forme la plus ancienne du Protévangile de Jacques. Recherches sur le Papyrus Bodmer 5 avec une édition critique du texte et une traduction annotée”).
19. sajandil alustasid Lääne teadlased ulatuslikke antiiksete käsikirjade otsinguid nii raamatukogudest kui Egiptuse liivast (Hock 1995: 29). Alles Papyrus Bodmer V avas- tamisega algas uus faas kreeka traditsiooni uurimises (Cullmann 1991: 421) ja olukord
13
muutus dramaatiliselt, kui M. Testuz avaldas 1958. aastal tervikliku papüürusteksti sellest evangeeliumist (Hock 1995: 29).
E. de Strycker avaldas 1961. aastal oma suure kriitilise uurimuse Jaakobuse pro- toevangeeliumi kohta. Ta koostas uue teksti, mis pidi esindama selle “kõige iidsemat vormi” võttes aluseks nii Papyrus Bormer V kui ka teisi papüüruskäsikirju, nt 5. sajandi papüüruseid (PSI 1.6), aga kasutades ka muid versioone. Ta parandas vigu Testuz´i tekstis ning näitas, et evangeeliumis on juba eelnevalt, enne selle kirja panemist Papyrus Bodmer V käsikirja, olnud arenguid ja muudatusi (Hock 1995: 29). De Strycker kirjutas: “Papyrus Bodmeri redaktsioon on varajase ja ebaintelligentse lühenduse tulemus” (Cullmann 1991:
421).
See “ajutine” Stryckeri väljaanne on Cullmanni arvates hetkel tõenäoliselt kõige parem ja samuti sobiv alus edasiseks tööks Jaakobuse protoevangeeliumiga, kuigi Stryckeri editsioonis on moodsa väljaande standardite järgi puudujääke. De Strycker ise on avaldanud loendi 140 kreeka käsikirjast, need on ta jaotanud 5 perekonda (Cullmann 1991: 42). Sarnase töö kreeka käsikirjadega on teinud kaks Ameerika teadlast, Daniels ja Zervos (Hock 1995: 30). M. A. Powelli sõnutsi on teadaolevaid kreekakeelseid Jaakobuse protoevangeeliumi käsikirju nüüdseks rohkem, umbes 150 (Powell 1998: 220).
Vanemad käsikirjad teistes keeltes on järgmised:
b) Ilmselt 5. sajandist pärinev süüriakeelne tõlge, millest on 4 käsikirja, osaliselt küll fragmentaarsed (Cullmann 1991: 421).
c) Gruusiakeelne versioon, mis on säilinud 7. sajandi palimpsestil ja teine koo- deks aastast 983.
d) Ladina tõlkest teame läbi tsitaatide, mis sisalduvad teistes töödes. Siiski on olemas 9. sajandi ladina käsikiri ja selle versioonist sõltub Iiri pärimus.
e) Armeenia versioon, mis on säilinud kahes täielikus käsikirjas (15/16 ja 13./14.
saj) ning üks fragmentaarne (12/13. saj).
f) Üks araabiakeelne versioon on seni avaldatud 10. sajandi käsikirjast.
g) Kopti (sahiidi) versioonist on kaks fragmenti (10. ja 11. sajandist).
h) Etioopia tõlge, rohkem küll parafraas, on olemas M. Chaine´i väljaandes.
i) Jaakobuse protoevangeelium on ilmselt nautinud erilist populaarsust slaavi piirkondades. A. de Santos Otero loetleb sellest evangeeliumist 169 kirikuslaavi käsikirja.
14
See lühike vaatlus näitab, kui laialdaselt on Jaakobuse protoevangeelium ringel- nud just kiriku idaaladel. Läänes see niisugust valdavust ei saavutanud. Ühest küljest ta- kistas teksti levimist teose varane hukkamõist, teisalt selle Pseudo-Matteuse evangeeliu- misse hõlmamine (Cullmann 1991: 422).
2.4 Lapsepõlvelugude motiivid
Jaakobuse protoevangeelium eeldab, töötleb ja arendab edasi läbi terve narratiivi lugusid nii Luuka kui ka Matteuse evangeeliumist, sisaldades nii pärimuslikke kui hoopis uusi elemente (Hock 1995: 5).
See evangeelium pakub teoloogilist ja narratiivset huvi, sest Matteuse ja Luuka tekstides pole peaaegu midagi Jeesuse lapsepõlve kohta. Matteust ja Luukast huvitasid samuti Jeesuse esivanemad, kuid ainult eesmärgiga näidata nende seotust Iisraeli ja Taa- veti kuningliku dünastia ning sooga. Jaakobuse protoevangeeliumis muutusid Maarja ja Joosep juhtivateks tegelasteks, kelle ajalugu ja tegevus pakkusid erilist huvi. Lisatakse detaile Maarja vanemate, tema enda imepärase sünni ja tema igavese neitsilikkuse kohta.
Puusepp Joosep saab siin omaenda eluloo. Jaakobuse protoevangeelium leidis Matteuse (1:16) ja Luuka (3:23) genealoogiaid kokku pannes vaate Joosepile kui Jeesuse isale ja sellega omakorda lahenduse Jeesuse Taaveti soost põlvnemise küsimusele. Kuna see la- hendus ei rahuldanud kõiki, lisati veel uus pärimus, et ka Maarja põlvnes Taavetist. See traditsioon oli hästi tuntud juba 2. sajandil, nagu kirjutas Justinus Märter oma Apoloogias, kuid leidis kindla jalgealuse läbi Maarja legendi Jaakobuse protoevangeeliumi 10. peatü- kis (Cullmann 1991: 417).
Samuti anti selle looga vastus juutide varasematele rünnakutele neitsistsünni kohta. Juudiusulised Rooma riigis olid levitanud ideed, et Jeesus oli Panthera-nimelise sõduri vallaslaps (Cullmann 1991: 417). Jaakobuse protoevangeeliumi kirjutamise hüpo- teetiliseks katalüsaatoriks peavad paljud teadlased aga filosoof Celsust, kes Maarja sot- siaalset staatust ja kõlbelist puhtust ründas (Zervos 2019: 182). Nimetatud on ka Tertullia- nust, kes Maarjat suisa prostitutsioonis (lad k quaestuariae) süüdistas (Zervos 2019: 187).
15
Seistes vastamisi seesuguse laimuga, millele juba Matteus arvati vihjavat, tuli neitsistsündi Maarja läbi kujutada veelgi selgemalt vastava jutustuse kaudu, sest Matteuse ja Luuka lugudest enam ei piisanud. Jällegi, väidet Maarja igavesest neitsilikkusest tuli lepitada faktiga, et algses pärimuses olid Jeesusel vennad. Kontrastiks hilisemale kato- liiklikule seletusele, et need vennad olid nõod, tehti siin Joosepist hoopis lesk, kellel olid pojad varasemast abielust.
Teisest küljest oli vajalik ümber lükata gnostilisi ja dokeetilisi vaateid, mis eita- sid Jeesuse keha reaalsust, rõhutades tema ihulise sündimise tõsiasja, kuid jättes kehtima üldise teadmise Maarja neitsilikkuse kohta (Cullmann 1991: 417-18).
Lily. C. Vuong on spekuleerinud, et Jeesuse staatus Pantera ja Maarja sohilap- sena muutus osaks suulisest populaarsest ja folkloorsest rahvapärimusest juutide seas juba 1. sajandil ning vihjed Jeesuse illegitiimsusele ja Maarja neitsisünni vastasele kriitikale rabiinlikes tekstides näitavad hoopis suuremat traditsiooni. Vuong on Zervose arvates kaasaegsete teadlaste seas ainukesena õigesti mõistnud, et need halvustavad jutustused Jeesuse sünni kohta võisid levida oluliselt varem kui Celsuse ajal (Zervos 2019: 175).
Lapsepõlve lugude suhtes tundsid suurt huvi ka gnostilised rühmitused. Nad ot- sisid detaile Jeesuse elu kohta, mida kohandada oma vaadetega. Ülestõusnud Jeesuse vä- limus, 12-aastane Jeesus templis ja muud legendid tagasid sobiva raamistiku gnostiliste evangeeliumitele (Cullmann 1991: 418).
Läbi keskaja levisid paljud teosed Jeesuse sünni ja lapsepõlve kohta, kuni nende vastu astuti üles eeskätt Läänes. Hieronymus ründas seda tüüpi kirjandust erilise innuku- sega, nii et see pärimus tunnistati kõlbmatuks paavstide Damasuse ja Innocentius I poolt 5. sajandil. “Decretum Gelasianum” loetleb üles nimepidi terve hulga lapsepõlveevan- geeliume, mis määrati hülgamisele. 16. sajandil Pius V ajal eemaldati püha Joakimi staa- tus Maarja isana (nõnda nagu see on Jaakobuse protoevangeeliumis) isegi Rooma palve- raamatust ning tekst Maarja elamisest lapsena templis kõrvaldatati, kuigi hiljem mõlemad taastati. Vaatamata kõigile sellistele katsetele polnud võimalik populaarset materjali täie- likult välja juurida, eeskätt selle laialt levinud vormi tõttu ladinakeelses Pseudo-Matteuse evangeeliumis. Tekstile püüti anda vastuvõetavam vorm läbi laienduste ja muganduste.
Ka Martin Luther, pärit karmist katoliiklikust kasvukeskkonnast, kus elati juma- lakartuses ning palvetati Maarja ema püha Anna poole ning keda pühitseti mungaks, astus
16
hiljem tuliselt vastu apokrüüfsetele lapsepõlveevangeeliumidele (Cullmann 1991: 418).
Tema pühendumist Annale on kirjeldatud niimoodi: “Rasked pilved jõuavad nüüd tee- käija kohale, juba hakkab sadamagi. Noormees poeb teeveerel kasvava põlise tamme varju, värisedes tervest kehast. Juba lööbki välk, siis veel kord, veel kord… Terve ümbrus näib olevat täidetud mürinast ja tulest. Viimaks käib kohutav raksatus ja selle sekka kos- tab Martin Lutheri ahastav hüüd: “Aita, püha Anna! Ma tahan mungaks saada!” (Hiiemets 1996: 31).
Õigupoolest avaldasid need apokrüüfsed tekstid antiikajal, keskajal ja renessan- siajal rahva seas suuremat mõju kui piibel ise. Poeedid nagu Prudentius antiikajal, nunn Roswitha keskajal ja paljud teised laulsid Maarjast ülistuslaule. Varajane kristlik ja kes- kaegne kunst ilmutas erilist huvi lapsepõlveevangeeliumide, Jeesuslapse sooritatud imede, tema koopas sünni üle ning kõige rohkem Maarja suhtes, kes oli templis eesriiet kedranud.
9. sajandil kujutati paavst Leo III eestkostel kogu Jaakobuse protoevangeeliumist tuntud Maarja vanemate Joakimi ja Anna lugu püha Pauluse kirikus Roomas. Renessansiaja kunstnikud jätkasid innukalt sama traditsiooni (Cullmann 1991: 418-419).
2.5 Autor, dateerimine ja päritolu
Üldine teadlaste konsensus leiab, et Jaakobuse protoevangeelium pärineb, selli- sena nagu meie teost tunneme, arvatavalt 2. sajandist. Tänu sellele, et see tekst võeti juba väga varajastesse kiriku liturgiat koondavatesse käsikirjadesse, on see säilinud rohketes käsikirjades ja versioonides (Cullmann 1991: 421).
Kui Jaakobuse protoevangeelium oleks autentne, oleks tegemist erakordselt tähtsa tekstiga. Õpetlased ja teadlased läbi ajaloo on aga arvanud, et tegemist on ilukir- jandusliku fiktsiooniga. Evangeeliumit peetakse pseudonüümseks teoseks ning võimalu- sed ühe konkreetse autori kohta midagi teada saamiseks olid Hocki sõnutsi minimaalsed (Hock 1995: 9). Zervosel on aga teine vaatepunkt. Sellest tuleb hiljem juttu allpool.
Omaenda tunnistuse järgi väidab autor end olevat Jaakobus, kes kirjutas selle raamatu pärast Heroodese surma. Selle järgi peaks Jaakobus olema ilmselt Issanda vend, kes oli Jaakobuse Protoevangeeliumi järgi Joosepi poeg tema varasemast abielust. See
17
tundub olevat kõige laialdasemalt levinud oletus, kuigi Kreeka isad räägivad reservat- sioonidega sisu suhtes “teatud Jaakobusest”. “Decretum Gelasianum”, mis tunnistab evangeeliumi kõlbmatuks, paistab teda tundvat “Jaakobus noorema” nime all (Mk 15:40) (Cullmann 1991: 423). Et esitada teost autentsena ning kinnistada selle autoriteeti, siis keda oleks veel parem teose autori pähe esitada, kui mitte Jeesuse venda ennast, Jeruusa- lemma kiriku alusssammast, kes on kirjeldatud sündmustes ka ise osalenud? (Hock 1995:
8-9).
Kuigi Jaakobuse protoevangeeliumi oletatavale autorile on püütud omistada juudi päritolu (näiteks P. A. van Stempvoort on toonud välja, et teksti võtmeallikana on ohtralt kasutatud Septuagintat ja leidub rohkelt paralleele Susanna, Juuditi ja Toobiti ning esiisade, eriti Aabrahami ja Saara lugudega), on kirjutanud Hock, et teos ei saa pärineda juudi keskkonnast, sest tekstis pole probleeme mitte ainult Palestiina geograafia tundmi- sega, vaid autoril napib teadmisi ka juutide eluolu ja kommete osas.
Seevastu reedab autor hoopis laiemat kultuuriteadlikkust, kirjanduslikke või- meid ja treenitust ning tal on tal on teatav raamatutarkus judaismi kohta. Teised õpetlased on oletanud kontakte Kreeka-Rooma maailmaga, sh Dionysose ja Mithrase sünniluguse tundmist (Hock 1995: 10-11).
Nagu varem mainitud, paistab üks Jaakobuse protoevangeeliumi eesmärk olevat apologeetiline, eeskätt püüdes kaitsta Neitsi Maarja puhtust ja au. Hock on aga täheldanud, et lisaks apologeetilisele eesmärgile võib Jaakobuse protoevangeeliumil olla ka tunnus- tust avaldav (enkomiastiline) eesmärk. Selle vaate kohaselt saab Maarja kaitsmine sekun- daarseks ning peaeesmärk on hoopis Maarjat ülistada (Hock 1995: 16).
Inimese või objekti ülistamine oli Kreeka-Rooma maailma hariduslikus õppeka- vas standardne teema. Õpilased õppisid, kuidas koostada ülistust (εγκώμιον) pre-retoori- lise teose komponeerimiseks. Õnneks on selleteemalised instruktsioonid, kuidas isikut ülistada, säilinud õpetuslikes käsikirjades nimega Progymnasmata. Näiteks on Hermoge- nese Progymnasmata Jaakobuse protoevangeeliumi kaasaegne ning Apthonius, teine au- tor, kes on kirjutanud Progymnasmata, andnud εγκώμιον´i koostamiseks kindlad instrukt- sioonid: see algab sissejuhatusega, siis arutletakse läbi perekonna taust, kangelase üles- kasvamine, püüdlused täiskasvanueas ning eriti tema saavutused ja teod, mis peaksid il- lustreerima peategelase voorusi. Sellele järgneb võrdlus kellegi sama voorusliku või veel
18
vooruslikumaga ning lõppeb kokkuvõttega, mis sarnaneb rohkem palvega (Hock 1995:
16). Hock lisab, et Jaakobuse protoevangeelium pole küll εγκώμιον, mis oleks kirjutatud klassiruumis, sest see pole kõne, kuid teisal võrdleb Apthonius seda žanri ἱστορία´ga, looga. See sõna õpetlaste arvates evangeeliumi analüüsimiseks sobib, kui heita pilk ees- kätt Susanna, Toobiti ja Juuditi lugudele, mis on sarnased Jaakobuse protoevangeeliumi looga. Kolmas võrreldav žanr, ἱστορία διήγημα “ajalooline narratiiv”, arenes kontrastina fiktsionaalsele, müütilisele ja juudilikule samuti sel perioodil, kui Jaakobuse protoevan- geelium kirja pandi. Kaasaegne satiirik Lukianos Samosata õpetas, et ajalugu tuleb kirju- tada just enkomiastilises, ülistavas võtmes ehk ἱστορία´st sai εγκώμιον (Hock 1995: 17).
Jaakobuse protoevangeelium näib Hocki sõnutsi vastavat just nendele kokkuleppelistele tunnustele, mida εγκώμιον´i kirjutamisel kasutusele võeti (Hock 1995: 19).
Läbi aegade on Jaakobuse protoevangeeliumi oletatavad dateeringud varieeru- nud 2. sajandi keskpaigast 5. sajandini välja. Veel läinud sajandi alguses peeti tõenäolise- maks hilisemaid aastaid. Varasemaid aastaid peavad teadlased tõenäoliseks täna seoses Papyrus Bodmeri avastamisega. Lisaks on tehtud kindlaks, et Jaakobuse protoevangee- lium olnud tuttav juba 3. sajandi kristlikele kirjameestele. Seda evangeeliumit tundis 212.
aastal surnud Alexandria Klemens. Ta on maininud oma kirjutises Stromata (7.16.93) äm- maemandat, kes oli Maarja sünnituse juures ning andis teada tema neitsilikkusest, milline motiiv on kirjas Jaakobuse protoevangeeliumi 19. peatükis.
Stempvoort paigutas Jaakobuse protoevangeeliumi dateeringu aastatesse 178- 204. Kreeka filosoof Kelsos avaldas 178. aastal oma kristluse-kriitilise teose Tõene Õpe- tus, milles rünnati Maarjat tema vaesuse ja madala sotsiaalse staatuse tõttu. Kelsos illust- reeris seda väitega, et Maarja teenis elatist ketramisega ning oma ebapiisava puhtuse tõttu jõudis abielurikkumiseni (Hock 1995: 11). Schaberg on koostanud võrdluse, kus põhi- punktidena seisavad kõrvuti Jaakobuse protoevangeeliumi ja Kelsose väited Maarja kohta.
See võrdlus tõendab enamike teadlaste arvates nende tekstide seotust ning väidet, et Jaa- kobuse protoevangeelium koostati 2. sajandil Maarja ja Jeesuse vastaste rünnakute tõrju- miseks (Zervos 2019: 187). Stempvoort väitis, et Jaakobuse protoevangeelimi autor seisis otseselt silmitsi nende rünnakutega, tehes teosest apologeetilise töö. Sellega lükkas ta Maarja-vastased rünnakud ümber, portreteerides teda kui naist, kes sündis ja elas jõukas ja sotsiaalselt prominentses perekonnas (1:1; 6:6), kasvas absoluutses puhtuses Templis
19
eneses (8:2) ning kui ta ketras, siis tegi ta seda kui spetsiaalselt väljavalitud neitsi, sest tegemist oli Jeruusalemma templi eesriidega (10:1-8) (Hock 1995: 11-12).
Teine dateering, 204 pKr, on tõenäoliselt aasta, mil Hippolytus kirjutas oma ho- miilia Susanna loo kohta, mille hõlmas oma Taanieli raamatu kommentaari. See lühijutlus tõendas Susanna tegelaskuju populaarsust kristlaste seas 3. sajandi esimestel aastatel.
Stempvoorti sõnutsi seletab see selgeid paralleele Susanna, Anna ja Maarja vahel Jaako- buse protoevangeeliumis (Hock 1995: 12). Hock lisab, et võime rääkida ka 155. aastast, juhul kui Jaakobuse protoevangeelium sõltub Justinus Märteri teosest “Dialoogist Tryphoga”, mis viitab sellele, et Jeesus sündis koopas; või isegi 150. aastast, juhul kui on õigus George Themelis Zervosel, kes peab hoopis Justinus Märterit ennast sõltuvaks Jaa- kobuse protoevangeeliumist (Hock 1995: 12).
Reaalsuses ei saanud see raamat olla kirjutatud enne 150. aastat, arvab O. Cull- mann. Tekst nõuab eeltingimusena kanoonilisi lapsepõlvelugusid. Seda teksti aga nonde allikana kindlasti vaadata ei saa. Tõenäoliselt ei saa see olla originaalis komponeeritud ka heebrea keeles (Cullmann 1991: 423).
Tekstis on kasutatud lugusid, mis on tuttavad Matteuse ja Luuka evangeeliumist ning ilmselt järgib see teatud määral ka suulist pärimust (nt Jeesuse sünd Petlemma koo- pas). Kuna Origenes kindlasti ja Alexandria Clemens tõenäoliselt tundsid Jaakobuse Pro- toevangeeliumi, ning Justinus Märter näitab oma Apoloogias väga häid teadmisi selle motiivistikust (nt Jeesuse sünd koopas, Maarja põlvnemine Taavetist), võib teksti datee- rida 2. sajandi teise poolde, kuigi peame silmas pidama mitmeid peatükke kui hilisemaid lisandusi. Me ei saa tuletada juudi-kristlikku päritolu lihtsalt selle järgi, mida autor enda kohta teada annab (Cullmann 1991: 423). Vastupidi, Palestiina geograafia ja juudi kom- mete kehv tundmine (nt. Joakimi väljaajamine lastetuse pärast, Maarja üleskasvamine templis) võib viidata pigem mitte-juudi päritolule (Cullmann 1991: 424).
Georg Themelis Zervos leiab oma redaktsioonikriitilise analüüsi põhjal, et Jaa- kobuse Protoevangeelium koosneb kolmest eraldi tekstist ning sel on kolm põhilist autorit:
Esimene, autori tekst “Maarja sünd”, mida on hiljem laiendatud, pärineb 1. sajandist;
teine, koostaja (composer) tekst, kust pärinevad lood Joosepist ja Jeesuse sünnist on sa- muti 1. sajandist ning kolmas, redaktor (redactor), on lisanud põhiliselt Sakariasesse puu- tuva ning teised muudatused vastavalt oma huvidele 2. sajandil. Sealt edasi oletab Zervos
20
teisigi dogmaatiliselt orienteeritud muudatusi kopeerijate ja kirjatundjate poolt antiik- ja keskajast ning kuni tänapäevani välja. Seega seab ta kahtluse alla vaate, et Jaakobuse protoevangeelium on 2. sajandist pärit ühtne dokument. Zervos leiab hoopis, et tegemist on olnud kestva tekstiparanduse protsessiga, mille käigus 1. sajandi “hereetiline” tekst on hiljem mugandatud progressiivselt “ortodokssesse” kristlikku doktriini. Zervos oletab, et teksti kolmas autor ehk redaktor võis olla tõenäoliselt õpilane Justinus Märteri koolkon- nast 2. sajandi keskpaigast või koguni Justinus Märter ise (Zervos 2019: 147).
2.6 Töö ühtsus ja G. T. Zervose redaktsioonikriitiline analüüs
Iga tähelepanelikum lugeja märkab veidrusi nii Jaakobuse protoevangeeliumi stiilis, struktuuris kui detailides. Üks neist on järsk nihe narratiivi stiilis.
Tähelepanuväärseim neist on peatükk, kus Joosep läheb ämmaemandat otsima (18:1) kolmandas isikus, kuid Joosepi nägemuses (18:2) on narratiiv edastatud juba esi- meses isikus Joosepi suu läbi ning 19. peatükis toimub jutustuses taas äkiline murrang kolmanda isiku juurde (Hock 1995: 13). Teine omapära on strukturaalne. Näiteks on Maarja loos keskne tegelane, ent Joosepi tegelaskuju varjutab ta hetkes, mil mees asub ämmaemandat otsima ja saab nägemuse (samas). On ka problemaatilisi detaile. Näiteks võtab Joosep Maarja Templist enda juurde, kui tüdruk on 12-aastane (ptk. 8-9), mees lah- kub kodust kohe pärast seda, ja isegi, et Maarja jääb rasedaks 16-aastaselt (12:3), peetakse Joosepit koju naasnuna selle eest vastutavaks (15:2) (samas, 14).
O. Cullmanni arvates peab see populaarne teos olema läbi teinud lisanduvaid laiendusi juba üsna varajasel ajal. Et Joosep räägib järsku esimeses isikus muljetavaldavas kirjelduses looduse seisakust Jeesuse sünnimomendil (18.2), on loomulik arvata, et see lõik on tuletatud teisest allikast, mis hiljem narratiivi lisati. Seda paistab kinnitavat ka fakt, et Papyrus Bodmer V on see osa puudu. Salome palve seevastu on lisatud hilisema- tesse käsikirjadesse teisejärgulisena, tunnistamaks Maarja neitsilikkust. Bodmeri papüü- ruses on näha selgeid jälgi alusdokumendi hilisematest laiendustest juba Maarja narratii- vis ja Jeesuse sünniloos peatükkides 1-20. Võib arvata, et Sakariase mõrv peatükkides
21
22-24 ei kuulunud raamatusse veel Origenese ajal. Küsimusele, kas kogu keskne osa (ptk 17-21) on lisatud Maarja narratiivile hiljem, ei osata vastut anda (Cullmann 1991: 424).
Hocki arvates ühendab kogu narratiivi Maarja puhtuse teema, mis on teose üks eesmärkidest. On raske kujutleda kedagi veel puhtamat kui Maarja (Hock 1995: 15).
Paljud uurijad on jõudnud järeldusele, et tekst koosneb mitmest allikast. A. von Harnack pakkus 1897. aastal välja hõlmava teooria teksti aluseks olevatest allikatest ja nende kirjandusloost. Tema esitas hüpoteesi, et Jaakobuse protoevangeeliumis on kolm iseseisvat allikat: esimene on “Maarja sünd” (ptk. 1-17), pärit 1. sajandist; teine 2.-3. sa- jandist pärinev “Joosepi apokrüüf”, mis käsitleb Jeesuse sündi ja Maarja süütust (ptk. 18- 20), ja kolmas, “Sakariase apokrüüf” 3. või 4. sajandist (ptk. 22-24), mis võidi üheks teoseks kokku panna 4. sajandi keskpaigas (Hock 1995: 14).
Harnacki kolme allika teooria võttis omaks ka Testuz, Papyrus Bodmer V esi- mene väljaandja. Tema kompositsiooniteooria väitis laias laastus, et 1) Jaakobuse protoe- vangeeliumi 1. ja 3. osa, “Maarja sündi” ja “Sakariase apokrüüfi” redigeeriti 2. sajandi lõpus; 2) teine allikas, “Joosepi apokrüüf”, on moodustatud kahest eraldi episoodist – teekonnast Petlemma ja Jeesuse sünnist 3. sajandi alguses; 3) 3. sajandi keskel ühendati kaks esimest osa selleks, et formuleerida veel arenenum vorm “Sakariase apokrüüfist”. 4) Viimased elemendid lisati Testuzi arvates 3. sajandi lõpus või 4. alguses pärast seda, kui oli kirja pandud Papyrus Bodmer V ning “Sakarise apokrüüf” sai lisanduvaid motiive (Zervos 2019: 16-17).
Zervos arvab samuti, et Jaakobuse Protoevangeeliumi näol on tegemist keeruka mitmekihilise kompositsiooniga. Ta leiab, et moodsad toimetajad, eriti aga de Strycker, on loonud segadust Jaakobuse protoevangeeliumi tekstuaalses ajaloos, postuleerides uusi redigeerimiskihte, mis põhinesid subjektiivsetel oletustel (Zervos 2019: 20). Eriti kriiti- line on ta de Stryckeri suhtes, kes on püüdnud Jaakobuse protoevangeeliumile omistada ühtset kompositsiooni ning sellega eksitanud teadlaste tähelepanu. Teadlased on eksituses, sest de Strycker juhtis nende tähelepanu eemale varasematelt oletustelt, et tegemist võis olla mitmete varem eksisteerinud allikatega. Tema arutlused jäävad kõigest Papyrus Bo- dmer V kommentaariks (Zervos 2019: 10), ning selle kriitiline uurimine oleks pidanud olema palju keerukam, sest õigem on eeldada, et tegemist pole ühe autori ühtse kompo- sitsiooniga, vaid kogu teos on ehitatud mitme eraldiseisva, mitte veel valmis algallika
22
peale rohkete redaktsioonide ja redigeerimiste varal. Analüütiline protsess on Zervose sõ- nutsi olnud vigane ning see vajaks arenenumaid ajaloolis-kriitilisi tõlgenduslikke meto- doloogiaid. Ta leiab isegi, et de Stryckeri püüe teksti kohta midagi kindlat öelda oli surnult sündinud (Zervos 2019: 13).
Kaitstes arvamust Jaakobuse protoevangeeliumi kompositsioonilisest ühtsusest osundab de Strycker hiliseid 4. sajandi käsikirju, mis kuidagi ei lükka ümber varasemate allikate teooriat (Zervos 2019: 17). Zervose arvates on de Stryckeri argumendid Jaako- buse protoevangeeliumi ühtsusest subjektiivsed ning tal napib tõendeid (Zervos 2019: 18).
Kreeka õigeusu preester, juba eelpool mainitud marioloog professor Zervos kir- jeldas oma 2019. aastal ilmunud teoses “The Protoevangelium of James”, kuidas see va- rajane apokrüüfiline evangeelium varustas ja andis arenevale kirikule õpetuslikku mater- jali, mis hõlmati ja ühendati nii keskaegse kirikliku teoloogia kui liturgilise tsükliga, saa- des nii märkimisväärseks osaks põlvest põlve loetavas standardses kristlaste katekismu- ses. Zervos hakkas oma uurimustöö põhjal arvama, et Jaakobuse protoevangeelium pole 2. sajandi teise poole ainsa autori ühtne looming, vaid et algselt oli tegemist väga varajase juudi keskkonnast pärit dokumendiga “Maarja sünd” (GenMar), mille peale on hiljem ehitatud põhjalik kompositsioon (Zervos 2019: 19-20).
Zervos leiab oma redaktsioonikriitilise analüüsi põhjal, et Jaakobuse protoevan- geelium koosneb kolmest eraldi tekstist ning sel on kolm põhilist autorit: 1) Esimest, al- gupärast teksti “Maarja sünd” (GenMar), on hiljem laiendatud Autori (Author) poolt 1.
sajandil; 2) Järgnev kirjutaja, Koostaja (Composer) on lisanud Autori teksti (GenMar) palju materjali ning Joosepi isiku ja Jeesuse sünni loo 1. sajandil. Varasema teooria järgi arvati, et siin on tegemist “Joosepi apokrüüfiga”, eraldiseisva dokumendiga, kuid Zervos leidis, et hilisem Koostaja lisas ad hoc teisased Joosepit puudutavad pärimused, mis
“Maarja sündi” vahele lükiti. Dokumenti, mis koosneb GenMar ja sellele lisatud Joosepi- materjalidest, nimetab ta Koostaja poolt täiustatud GenMariks (CEGM) (Zervos 2019:
20). 3) 2. sajandil pKr on kolmas indiviid, Redaktor (Redactor), lisanud CEGMile oluli- sed täiendused, et muuta ära seda, mida tema on pidanud hereetiliseks ning panna teksti kallal toime ortodoksne puhastus. Ta on lisanud teksti uut materjali, millest mõned osad on tuletatud Matteuse, Luuka ja Johannese evangeeliumist. Aga Redaktor on teosesse li- sanud ka dialooge, palveid ning laiendatud narratiive. Veel enam, Redaktor on omalt poolt
23
kõvasti toimetatud teksti lõppu lisanud kaks peatükki materjale, mis tõstavad esile Saka- riase, Eliisabeti ja nende poja ristija Johannese. Nõnda on Zervose sõnutsi just Redaktor kõige rohkem vastutav Jaakobuse protoevangeeliumi lõpliku vormi osas. Sealt edasi ole- tab Zervos (2019) teisigi dogmaatiliselt orienteeritud tekstimuudatusi kopeerijate ja kir- jatundjate poolt antiikajast keskajani ning tänapäevani välja. Paljud neist redigeerimistest on dogmaatiliselt orienteeritud ning juurde on pandud nii toimetajate omaloomingut kui võõrast materjali.
Seega seab ta vaidluse alla vaate, et Jaakobuse protoevangeelium on 2. sajandist pärit ühtne dokument. Oma uurimustöös püüab Zervos tõestada, et tegemist on olnud kestva tekstiparanduse protsessiga, mille käigus 1. sajandi “hereetiline” tekst on hiljem mugandatud progressiivselt “ortodokssesse” kristlikku doktriini. (Zervos 2019: 147). Zer- vos arvab, et varased juudikristlased on kirja pannud oma rahva suus levinud mälestusi
“Maarja sündi” (GenMar), ning hiljem nad seda laiendanud lugudega, mille keskmeks on Joosep (Zervos 2019: 209). Lisaks leiab ta, et teksti kolmas autor ehk Redaktor võis tõe- näoliselt pärineda Justinus Märteri koolkonnast 2. sajandi keskpaigast või olla koguni Justinus Märter ise (Zervos 2019: 147). Ta kirjutab:
“Meie uurimustöö jaoks on asjakohane (täheldada), et kanoonilist Luuka evan- geeliumi on laiendatud Justinuse koolkonnas sünnilugudega samal viisil nagu CEGMi laiendas Redaktor interpolatsioonidega, mis on tuletatud samadest sünnilugudest Luuka evangeeliumis (1-2). … Need seosed Luuka 1-2 ja Jaakobuse protoevangeeliumi vahel teevad tõenäoliseks hüpoteesi, et Jaakobuse protoevangeeliumi viimane redaktsioon toi- mus täpselt sama ajaloolise stsenaariumi järgi, millega Luuka evangeelium võis saada oma viimase kanoonilise vormi ning Jaakobuse protoevangeeliumi Redaktor võis olla sellega seotud” (Zervos 2019: 138).
Redaktoril pidi olema ligipääs dokumentidele, mis olid Justinus Märteri kool- konnas kättesaadavad, kaasa arvatud Matteuse ja Luuka evangeeliumi täistekstid ja ning evangeeliumite tekste harmoniseerivad teosed, mida selles koolis koostati (Zervos 2019:
141).
Zervos kinnitas oma oletusi veelgi seoses koopa motiiviga: “Oluline kontakt Jus- tinus Märteri ja Redaktori vahel puudutab Jeesuse sündi Petlemma lähedal asuvas koopas.
24
Redaktor on nihutanud koopa lokatsiooni nii Petlemma kui Raheli haua lähedale, kes sün- nitamisel suri (Jaakobuse protoevangeelium 17:6-10). (Zervos 2019: 143). Justinus Mär- teri kirjutis on kinnitanud teadlikkust protoevangeeliumist seoses selle asukohaga oma kirjatükis, kus öeldakse, et sünnitus toimus koopas küla lähedal (Zervos 2019: 144). Pa- ralleelid tekstis ja lingvistiline sugulus ning ideoloogiline seotus Justinus Märteri tööde ja Jaakobuse protoevangeeliumi vahel kinnitavad Zervose arvates seotust ka dokumentide vahel (Zervos 2019: 146-147). Redaktor reedab Zervose arvates elementide ja laienduste lisamisega Jaakobuse protoevangeeliumisse oma teoloogilist positsiooni. Ta on olnud proto-ortodoksne kristlane, kes sobitus väga hästi Justinus Märteri koolkonna tolle anti- hereetiliste katekismuste ja käsiraamatute juhenditega. Zervose sõnutsi võis Jaakobuse protoevangeelium saada oma praeguse kuju Justinus Märteri koolkonna õpilaselt või ko- guni Justinus Märterilt endalt (Zervos 2019: 147).
1992. aasta kaevamistöödel leitud materjal toetab sünnikoopa asupaika Pet- lemma ja Jeruusalemma vahelise tee keskel, nii nagu on Jaakobuse protoevangeeliumis kirjas. Seal asus 5. sajandil ehitatud Kathisma kirik (“Jumalaema iste”, “Theotokose Kathisma”), mis on ehitatud tähistamaks paika, kus enne sünnitust Maarja teekonnal Pet- lemma eesli seljast maha astus ja puhkas (17: 2-3). Nüüd arvatakse, et just Jaakobuse protoevangeelium inspireeris inimesi Maarjale pühendatud kirikut ehitama (Zervos 2019:
208). Kathisma kirik esindas Maarja kultust pühal maal ja mälestas seda kohta, mis asus kolm miili eemal sünnituspaigast, Via Sacral.
Nõnda on Zervos (2019) jõudnud väga varaste traditsioonideni, mis on kodifit- seeritud Jaakobuse protoevangeeliumisse. Maarja pärimust tuleb käsitleda Zervose järgi kui mitmete traditsioonide algallikat, mida ei saa kitsendada ainult kanoonilise Matteuse evangeeliumi alla.
2.8 Jaakobuse protoevangeeliumi sisukokkuvõte
Et anda sisust ülevaade, kasutasin abiks Ronald F. Hocki olemasolevat kokku- võtet (Hock 1995: 4-18).
25
Jaakobuse protoevangeelium on jaotatud laias laastus kolmeks võrdseks sekt- siooniks. Esimene osa algab Maarja eostamise ja sünni asjaoludega ja lõppeb tema sugu- küpseks saamisega. Loo avanedes saame teada Anna ja Joakimi, vanaldase jõuka juudi abielupaari õnnetust olukorrast. Joakimit nuheldakse tema lastetuse tõttu avalikkuse ees etteheitega, et temal ainsana pole Iisraeli õigete seas järglasi. Joakim põgeneb kõrbesse, kus palvetab ja paastub, et saada Jumalalt vastust, miks ta lapsi ei saa.
Sama asjaolu tõttu saab Anna nelja silma all peapesu oma teenijalt. Ta läheb aeda, kus varblasepesa nägemine loorberipuul vallandab temas terava itku, sest on loodute seas ainus viljatu. Just sel hetkel ilmub naise ette taevalik sõnumitooja, kes teatab, et tema palveid on kuulda võetud ning toob ilmale lapse, kes saab tuntuks terves maailmas. Suu- rest rõõmust seesuguste uudiste üle tõotab Anna kinkida oma lapse Jumalale eluaegseks teenimiseks. Joakimile teatakse Anna rasedusest ning ta pöördub tagasi koju, tähistamaks nende paradoksaalset õnnistust: lastetu naine on jäänud lapseootele.
Mõne aja pärast sünnitab Anna tütre ja paneb talle nimeks Maarja. Kuuekuuselt, kui Maarja on astunud esimesed sammud, muudab Anna Maarja lapse magamistoa püha- muks, kus miski ebapuhas ei saa teda puutuda. Seejärel tähistatakse Maarja esimest sün- nipäeva võrratu pidusöögiga, kus preestrid last õnnistavad ja Anna tunneb ennast viimaks õigeksmõistetuna, kui ütleb: “Kuulake, kuulake, teie, kaksteist Iisraeli suguharu: Anna toidab rinnalast!” (6:2).
Kui Maarja on kahene, Arutlevad Anna ja Joakim naise antud tõotuse üle, kuid otsustavad last veel mitte Jumalale anda. Ent kui laps on kolmene, viivad nad tüdruku templisse, kus ta veedab oma ülejäänud lapsepõlve.
Teises osas on Maarja saanud 12-aastaseks ning et ta on naiseks küpsemas, ohus- tab ta templi puhtust. Preestrid pöörduvad probleemiga ülempreester Sakariase poole ning paluvad tal otsida selles osas jumalikku juhatust. Muide, see Sakariase esmakordne mai- nimine Jaakobuse Protoevangeeliumis paljastab teadlikkuse kanoonilistest sünnilugudest, kuigi nondes pole Sakarias mitte ülempreester, vaid lihtsalt preester (vt Luuka1:5). Temp- lis külastab Sakariast taevalik sõnumitooja, kes käseb kokku koguda kõik leskmehed. Nad peavad võtma kaasa oma sauad ning tunnusmärk näitab, milline leskedest saab Maarja omale naiseks.
26
Lesed kogunevad, nende seas Joosep. Just Joosepi kepist lendab välja tuvi ning Maarja saab seega Joosepile, kuid mitte tema naiseks, vaid eestkostealuseks. Joosep on esmalt vastu, öeldes, et ta on vana mees ning et tal juba on pojad. Peagi ta kuuletub, kui talle tuletatakse meelde tagajärgi, kui ta peaks Jumala tahte vastu astuma.
Ent niipea, kui Joosep Maarja koju viib, läheb ta ehitustöödele ja jätab Maarja omapäi, usaldades Jumala kaitset. Varsti pärast seda määravad preestrid Maarja ja veel seitse neitsit templi eesriiet valmistama. Maarja läheb õue veekannu täitma ning kuuleb häält, mis ütleb: „Ole tervitatud, sa, armuleidnu! Issand on sinuga. Oled õnnistatud naiste seas” (11:1). Hirmununa naaseb Maarja koju ja jätkab oma ketramist, kuid ingel külastab teda jälle ning teatab, et ta on leidnud Issanda silme ees ja jääb lapseootele tema sõna läbi.
Lisaks peab ta lapsele panema nimeks Jeesus, kes Jumala pojana päästab oma rahva nende pattudest.
Kui Maarja lõpetab oma näputöö, läheb ta kolmeks kuuks külla oma sugulase Eliisabeti juurde, kelle üsas on kasvamas tulevane ristija Johannes. Kui ta on kuus kuud rase, ilmub koju ka Joosep. Leides Maarja rasedana, süüdistab Joosep end, et ei valvanud teda ning nõuab Maarjalt seletust. Maarja kaitseb ennast ja protesteerib: „Ma olen süütu ja pole meest tunda saanud” (13:3). Joosep on hirmunud ja nõutu ning otsustab naisest salamisi lahti öelda. Unenäos aga ilmub talle ingel, kes teatab, et laps naises on Pühast Vaimust, talle pannakse nimeks Jeesus ning ta päästab oma rahva nende pattudest. Ärga- tes otsustab Joosep Maarja oma kaitse alla võtta.
Joosepi pühendumus pannakse peagi proovile, kui üks külaline Joosepi majas märkab Maarja olukorda ning teatab sellest ülempreestrile. Maarja ja Joosep tuuakse ülempreestri ette, kes neid küsitleb, kuid nende tunnistused oma süütusest ei rahulda teda.
Ülempreester käsib Maarja Templisse tagastada, kuid Joosep puhkeb nutma. Siis peavad nii Maarja kui Joosep oma süütuse läbikatsumiseks needevett jooma. Pärast joomist saa- detakse nad kõrbesse. Et nad naasevad tervetena, kuulutab ülempreester nad avalikult õi- geteks ning Joosep viib Maarja koju.
Kolmandas osas kirjeldatakse Joosepi ja Maarja teekonda Petlemma, Jeesuse sündi, tähetarkade külastust ja Heroodese kallalekippumist Jeesuse elule, lastes mõrvata kõik alla kaheaastased lapsed. Rahvaloenduse tõttu asub Joosep koos Maarjaga Petlemma poole teele ning võtab kaasa ka oma pojad. Teekonna keskpaigas hakkab aga Maarjal
27
sünnitus pihta. Ta viiakse koopasse ja jäetakse Joosepi poegade valvata. Kui Joosep läheb ämmaemandat otsima, laieneb lugu Joosepi nägemusega - ta näeb, et Maarja sünnituse ajal seisab ühtäkki kõik maailmas paigal. Seega annab terve loodu tunnistust sellest, mis toimub koopas.
Kui asjad jälle oma loomulikku käiku jätkavad, leiab Joosep ämmaemanda, ent kui nad koopasse jõuavad, on Maarjal juba laps rinnal. Ämmaemand jõuab selleks liiga hilja, et Maarjat abistada, ent saab peamiseks tunnistajaks terves narratiivis. Kui ilmub teine naine nimega Salome, ütleb ämmaemand: „Neitsi on sünnitanud lapse ja see pole ihuliselt võimalik!”(19:3). Salome on skeptiline ja teeb Maarjale füüsilise läbivaatuse.
Kuid olles pistnud sõrme Maarja tuppe, karjatab Salome, et tuleleegid neelavad ta käe.
Kui Salome palvetab meeleheites Jumala poole, ilmub tema ette ingel, kes käsib Jeesuse sülle võtta. Salome teeb, nagu palutud ja on hetkega tervendatud.
Järgnevalt saabuvad Juudamaale tähetargad, et vastsündinud kuningale austust avaldada. Heroodes on sellest väga häiritud. Ta pärib tähetarkadelt tunnusmärgi järele ja saadab nad Jeesust otsima, et ka tema saaks kuningale austust avaldada. Targad järgnevad tähele taevas, kuni see peatub koopa kohal, kus Jeesus sündis. Nad kingivad lapsele kulda, viirukit ja mürri, ent ingli hoiatuse tõttu ei läbi nad koju naasmiseks Juudamaad, vaid lähevad teist teed. Heroodes, mõistes, et teda on tüssatud, laseb tappa kõik väikelapsed.
Maarja mähib Jeesuse riideribadesse ja peidab poja sõime. Eliisabet aga põgeneb lapsega mägedesse. Ta väsib, palub mäelt varjupaika ning mägi avanebki ja võtab nad lapsega endasse.
Järgneb ülempreester Sakariase mõrv. Kuna Sakarias ei vasta Heroodese kohtu- teenrite küsimusele, kus on tema poeg Johannes, tapetakse ta Jumala templi eeskojas.
Teised preestrid märkavad Sakariase puudumist ning kuigi nad laipa ei leia, näevad nad altari kõrval hüübinud verd. Juhtunust teatakse rahvale ning Sakariast leinatakse ja itke- takse kolm päeva ja ööd. Sakarjase kohatäitjaks saab Siimeon, kellele Püha Vaim oli il- mutanud, et ta ei sure enne, kui on näinud lihast ja luust Messiat.
Teose lõpus on epiloog, kus autor tunnistab, et on nende sündmustega seotud ning õnnistab usklikke.
28
2.9 Tõlkimisest
Paari aasta eest korraldati Tartu Ülikooli usuteaduskonnas tõlkestipendiumi kon- kurss ja seeläbi sai minu kätte Jaakobuse protoevangeeliumi vana-kreekakeelne tekst, mida varem pole eesti keeles ilmunud. Selle käigus pidasin aeg-ajalt kirjavahetust Marju Lepajõega, kes minu töö edenemisel silma peal hoidis.
Jaakobuse protoevangeeliumi keelekasutus on võrdlemisi lihtne, laused pole enamasti pikad. Püüdsin tõlkides säilitada just seda lihtsust ning jääda võimalikult täpselt algteksti juurde, samal ajal lugu suupärastades loomulikku ja nauditavasse eesti keelde.
Kus võimalik ja vajalik, toetusin eestikeelsetes piibliväljaannetes juba olemasolevatele ja käibele võetud terminitele ja lausungitele.
Tekstis leiduvad itku- ja ülistuslaulud on liigendatud värsiridadena. Värsside nummerdamisel eemaldusin E. de Stryckeri tekstist (1961) (mille järgi on Jaakobuse pro- toevangeeliumi seadnud inglise keelde näiteks Ronald F. Hock), vaid otsustasin järgida C. Von Tischendorfi liigendust (1876).
Minu alliktekst pärineb Hocki väljaandest „The Infancy Gospels of James and Thomas”, kus ta on esitanud oma kreekakeelse teksti toimetuse ja selle tõlke inglise keelde, mis põhineb omakorda de Stryckeri toimetatud käsikirjal (Hock 1995: 31-77).
Seevastu salmide nummerdamise laenasin Cullmanni tõlkest (Cullmann 1991: 426-437), et lihtsuse mõttes kasutada tema koostatud ristviiteid piiblitekstidele sealtsamast (Cul- mann 1991: 437-439). R. F. Hocki teksti peatükid ja pealkirjad on nurksulgudes, sest need on minu tõlke juurde lisatud.
Mõningaid üksikuid tõlkeotsuseid tuleb siiski kommenteerida. Näiteks salmis 2:3 keeldub Anna teenijanna pakutud peakattest, öeldes: “võib-olla on kelm (πανούργος) selle sulle andnud”. Tõlkisin selle nõnda, sest jäi ebaselgeks, kas mõeldud oli sünonüü- mina vanakurja ennast ning eksitajat või lihtsalt salakavalat inimest.
Templis tõmbab ülempreester selga kaheteistkümne kellukesega rüü (δωδεκακωδωνα) (8:3) – kuna teenistuserõivale täpsemat nimetust ei leidnud, tõlkisin selle just nõnda.
29
Kreekakeelses tekstis pannakse Maarja sõna-sõnalt keerutama (ωησιαζω) puna- seid ja purpurseid niite. Pole teada, kui jämedakoeline võis olla templi kangariie, tõenäo- liselt mõeldakse keerutamise all ketramist ja niitide all pigem lõngu. Et vältida otsetõlget, et Maarja istus selleks oma troonile või aujärjele (θρόνος), tõlkisin selle lihtsalt “tooliks”.
Osa tegevusi toimub kõrbes (έρημος). Piirkonna geograafiale mõeldes on raske arvata, kas näiteks Joosep ja Maarja saadeti sõna otseses mõttes kõrbesse või mägikõr- besse needejooki jooma või lihtsalt tühermaale, inimtühja asupaika. Seega lähtusin tõlke- valikus selle sõna osas enamasti eestikeelsetest piiblitõlgetest ning jätsin selle üldjuhul
“kõrbeks”.
Huvitav tõlkeprobleem tekkis salmis (3:2), kus Anna itkeb: “Häda mulle! Kelle moodi ma olen? Ma pole nagu kariloomad, sest isegi pudulojused sigivad su silmade ees, oo Issand!” Algselt tõlkisin ζῷα ἄλογα “hobusekarjaks” ja “talliloomadeks”, siis aga jäin selle kirjakoha juurde peatuma, sest άλογον tähendab vanakreeka keeles küll “hobust”, aga ζώον άλογον laiemalt ka lolli looma, mõistuseta elajat ehk kedagi mõtlematut, sõnatut, irratsionnalset, seda, kes ei tunne sõna, vastandina λογος´ele. Algselt mõeldigi selle all talli- ja kariloomi laiemalt, ent ma ei teadnud, millal sai Ἄλογονist vanakreeka keeles hobune. Klassikaline filoloog Neeme Näripä kommenteeris minu küsimuse püstitust 13.
aprillil 2019 Facebookis: “Ἄλογον on hobune pigem väga hilises vanakreeka keeles või bütsantsi kreeka keeles, praeguses kreeka keeles ka muidugi άλογο. Ζῷα ἄλογα olid va- rasemal ajal ikka kõik mõistuseta/kõneoskuseta elajad ja ma oletan, et hobune pälvis lõ- puks selle nime kui kõigi loomade epitoom, olend, kes kõigepealt pähe torkas, kui käis loomast jutt.” 5. mail 2020 sealsamas kirjavahetuses lisas ta, et selles kontekstis tundub ζώον άλογον vastanduvat metsloomadele ning kiskjatele ehk θηρία´le ning esimene võiks tähistada pigem igasuguseid koduloomi. Hock on selle tõlkinud inglise keeles “koduloo- madeks” (Hock 1995: 37); Cullmann aga jällegi “mõtlematuteks/mõistuseta loomadeks”.
Nõnda jäin Näripa nõuande juurde ja tõlkisin selle kirjakoha “kariloomadeks”.
Muus osas erilisi probleeme ei tekkinud.
30
3. Jaakobuse protoevangeelium (Algteksti väljaanne: Hock 1991: 31-77)
[Lastetu Joakim]
1. 1. Kaheteistkümne Iisraeli suguharu lugude järgi elas kord väga jõukas mees nimega Joakim.Ja ta pakkus Issandale kahekordseid ohvriande,öeldes endamisi: “See osa minu küllusest on kogu rahvale ja see teine olgu minu lepitusvahend Issandale Jumalale andestuse saamiseks.”
2. Suur Issanda päev oli aga pärale jõudmas ja Iisraeli lapsed tõid oma ohvriande.
Ja Ruubel astus talle vastu ning ütles: “Sulle pole lubatud oma ande tuua enne kui sa pole teinud Iisraeli soost järglast.” 3.Ja Joakim oli väga löödud ning läks välja Iisraeli kahe- teistkümne suguharu kirjade juurde, öeldes enesele: “Uurin kaheteistkümne Iisraeli sugu- haru kirjadest järele, kas olen ainus Iisraelis, kes pole sigitanud järglast.” Ja ta uuris ja leidis, et kõik õiglased Iisraelis on saanud lapsi. Ja ta pidas meeles esiisa Aabrahami, sest tema viimastel päevadel oli Issand Jumal kinkinud talle poja Iisaku.
4. Ja Joakim kurvastas väga ning ei näidanud end oma naisele, vaid pagendas ennast kõrbesse, kuhu püstitas oma telgi ja paastus nelikümmend päeva ja ööd.1 Ta ütles enesele: “Mina, Joakim, ei lähe tagasi ei söögi ega joogi pärast, kuni Issand Jumal mind külastab. Palve saab olema minu toit ja minu jook.”2
[Lastetu Anna]
2. 1. Nüüd nuttis tema naine kahte itku ja leinas kahte leina, lausudes: “Ma hak- kan itkema oma lesepõlve pärast ja hakkan itkema oma lastetuse pärast.”
2. Lähenes suur Issanda päev jatema teenijanna Juthine ütles talle: “Kui kaua veel alandad sa oma hinge? Vaata, suur Issanda päev on kätte jõudnud ja sa ei tohiks
1Vrd Mt 4:2; Lk 4:2; 2Mo 24:18; 34:28; 1Ku 19:8.
2Jh 4:34.
31
kurvastada. Sa võta parem see peakate, mille töödejuhatajanna mulle andis, ent mulle on see keelatud, sest olen sinu orjatar ja see kannab kuninglikku tunnust.”
3. Ja Anna ütles: “Mine ära minu juurest! Ma ei tee seda. Issand Jumal on mind kohutavalt alandanud. Võib-olla on kelm selle sulle andnud ja sina tulid mind oma patus osaliseks tegema!” Ja orjatar Juthine vastas: “Kas peaksin needma sind, sest sa ei pannud minu juttu tähele? Issand Jumal sulges sinu emaka, nii et sa ei saa Iisraelile lapsi anda.”
4. Ja Anna kannatas väga. Ta kiskus seljast oma leinarõivad, pesi puhtaks pea ja pani selga oma pruudikleidi.Siis, keset pärastlõunat läks ta alla oma aeda jalutama. Ta silmas loorberipuud ning istus selle alla maha. Pärast hingetõmbeaega palvetas ta Issanda poole, öeldes: “Oo, minu esivanemate Jumal, õnnista mind ja kuula mu palvet, nõnda nagu sa õnnistasid meie ema Saarat ja kinkisid talle poja Iisaku.”3
[Anna itkeb]
3. 1. Ja Anna vaatas üksisilmi taevasse ja nägi varblasepesa loorberipuus. Ja se- damaid puhkes ta nutma, öeldes enesele: “Häda mulle! Kes mind sünnitas? Missugune emakoda on mind kandnud? Et ma sündisin neetuna Iisraeli laste silmis. Ja mind on hä- bimärgistatud, narritud ja pagendatud minu Issanda Jumala kojast.”
2. “Häda mulle! Kelle moodi ma olen? Ma pole nagu linnud taevas, sest isegi taevalinnud on viljakad su silmade ees, oo Issand!”
“Häda mulle! Kelle moodi ma olen? Ma pole nagu kariloomad, sest isegi pudulojused sigivad su silmade ees, oo Issand!”
“Häda mulle! Kelle moodi ma olen? Ma pole nagu maailma metselajad, sest isegi metsloomad paljunevad su silmade ees, oo Issand!”
3. “Häda mulle! Kelle moodi ma olen? Ma pole nagu need veekogud, sest isegi need veed on viljakandvad su silmade ees, oo Issand!”
“Häda mulle! Kelle moodi ma olen? Ma pole nagu see maa,
sest isegi maa kannab hooaegadel vilja ja õnnistab sind, oo Issand!”
31Mo 21:1-3.
32 [Anna nägemus]
4. 1. Ja vaata, Issanda saadik ilmus tema ette4 ning lausus: “Anna, Anna, Issand Jumal on sinu palveid kuulda võtnud. Sa jääd rasedaks ja sünnitad lapse5 ja temast haka- takse rääkima kõikjal maailmas.”Ja Anna ütles: “Ükskõik, kas toon ilmale poja või tütre, kui Issand Jumal elab6, ma toon ta kingituseks Issandale, minu Jumalale7 ja ta teenib teda kõikidel oma elupäevadel.”8
2.Ja vaata, kaks inglit tulid talle teatama: “Vaata, sinu mees Joakim on saabumas koos oma karjaga. Nimelt laskusid Issanda inglid alla Joakimi juurde ja ütlesid talle: “Joa- kim, Joakim, Issand Jumal on sinu palvet kuulnud. Tule sealt alla! Vaata, sinu naine Anna on lapseootele jäänud!”9
3. Ning otsejoones läks Joakim alla ja kutsus kokku oma karjused, käskides neid:
“Tooge mulle kümme veatut ja laitmatut lammast Issanda Jumala jaoks! Lisaks tooge mulle kaksteist õrna vasikat, ja kaksteist vasikat saavad preestritele ja vanematekogule.
Ning sada kitse, sada kitse saavad kogu rahva jaoks.”
4. Ja vaata, Joakim tuli oma karjaga, kui Anna värava juures seisis. 9Anna märkas Joakimi koos karjaga lähenemas koos ning tormas otsejoones tema juurde ja riputas end mehele kaela, öeldes: “Nüüd ma tean, et Issand Jumal on mind hiiglamoodi õnnistanud.
Tõepoolest, see lesknaine pole enam lesk ja näe, lastetu üsk10 on käima peale jäänud!” Ja Joakim puhkas esimest päeva oma kodus.
4Vrd Lk 2:9; Apt 12:7.
5Lk 1:13; 1Mo 16:11; Ko 13: 3,5,7; 1Sa 1:20.
6Ko 8:19; vrd. 1Sa 1:26.
71Sa 1:11.
81Sa 2:11; 1:28.
9Vrd Lk 1:31.
10Vrd Js 54:1.
33 [Maarja sünd]
5. 1. Järgmisel päeval oma kingitusi ette kandes mõtles ta endamisi: „Kui Issand Jumal on mind tõesti soosinud, teeb preestri laubaehe11 selle mulle ilmsiks.” Ja Joakim pakkus oma kingitusi ja pööras tähelepanu preestri laubaehtele, kuni ta astus üles Issanda ohvrialtari juurde ning ei näinud selles pattu. Ja Joakim ütles: „Nüüd ma tean, et Issand Jumal on mulle armuline olnud ja andestanud mulle kõik minu patud. Ja ta tuli Issanda templist õigeksmõistetuna alla ning läks oma majja.12
2. Anna rasedus jõudis lõpule ja üheksandal kuul ta sünnitas. Ja ta sõnas ämmae- mandale: „Kelle ma ilmale tõin, kas poisi või tüdruku?” Ja ämmaemand vastas: „See on tüdruk.” Ja Anna ütles: „Sel päeval on mu hingele13 au antud.” Siis pani abiline lapse sängi. Kui määratud päevad said täis, puhastas Anna end verevoolusest. Ja ta andis lapsele rinda ning pani talle nimeks Maarja.
[Maarja esimene sünnipäev]
6. 1. Päev päeva järel kasvas laps tugevamaks.14 Kui ta oli kuuekuune, asetas ema ta maa peale, et proovida, kas laps suudab juba seista. Ta kõndis seitse sammu ja läks oma ema rüppe. Siis tõstis ema ta üles ja ütles: „Kui elab Issand, minu Jumal, ei astu sa enam sellel pinnal, kuni juhatan su Issanda templisse.” Ja ta tegi oma magamistoast pü- hamu ning ei lasknud midagi labast ega rüvedat lapsele ligi. Ja ta laskis kutsuda kohale heebrealaste rikkumata tütreid ning need lahutasid tema meelt.
2. Jõudis kätte lapse esimene sünnipäev ja Joakim korraldas suure pidusöögi.15 Ta kutsus kokku ülempreestrid, õpetlased ja vanematekogu ning terve Iisraeli rahva. Joa- kim tõi lapse preestrite ette ja nad õnnistasid teda, lausudes: „Meie esiisade Issand, õn- nista seda last ja anna talle nimi, mida hüütakse läbi kõikide põlvkondade igavesti.”16 Ja terve rahvas ütles: „Saagu nii! Aamen.” Ja ta esitles last ülempreestritele ja nad õnnistasid
112Mo 28: 36-38.
12Vrd Lk 18:14.
13Vrd Lk 1:46.
14Vrd Lk 2:40.
15Vrd 1Mo 21:8.
16 Vrd Lk 1:48.
34
teda sõnadega: „Taevane Issand kõrges, vaata selle lapse järele ja õnnista teda ülima kii- tusega, mida keegi ületada ei saa!” Siis tassis lapse ema ta üles magamiskambri püha- musse ning andis lapsele rinda. Ja Anna lõi laulu Issandale Jumalale, alustades17:
„Ma laulan püha laulu Issandale, oma Jumalale, sest ta on tulnud mu juurde ja võtnud minu pealt ära mu vaenlaste teotused.18
Ja Issand, mu Jumal on andnud mulle oma õigluse vilja,19 üheainsa, ent mitme- külgse tema silme ees.
Kes kuulutab Ruubeli poegadele, et Anna imetab last?
Kuulake, kuulake, teie, kaksteist Iisraeli suguharu: Anna toidab rinnalast!20” Ja Anna pani ta magamiskambri pühamusse puhkama. Siis läks ta välja ja võõ- rustas oma külalisi. Kui pidusöök lõppes, läksid nad lustlikult alla ja kiitsid Iisraeli Juma- lat.
[Maarja templis]
7. 1. Möödus mitmeid kuid. Kui laps sai kaheaastaseks, pani Joakim ette: „Viime ta üles Issanda templisse,21 et pidada kinni lubadusest, mille oleme andnud, muidu saadab Issand meile karistuse ja me kingitus osutub kõlbmatuks.” Kuid Anna teatas: „Ootame parem, kuni ta saab kolmeaastaseks, et laps ei jääks oma isa ja ema taga nõudma.” Ja Joakim nõustus: „Ootame.”
2. Kui laps sai kolmeseks, siis ütles Joakim: „Kutsume kohale heebrealaste täius- likult puhtad tütred. Ja võtku igaüks neist ühe tõrviku ja hoidku seda põlemas, siis ei pööra laps ümber ja ta süda pole kütkestatud millestki, mis jääb väljapoole Issanda templit.” Ja just nõnda nad toimisid, kuni jõudsid üles Issanda templisse. Ja preester tervitas teda ja suudles ja õnnistas last ning teatas: „Issand Jumal on sinu nime kõigi põlvede seas suureks teinud. Sinus toob Issand viimastel päevadel nähtavale lunastuse Iisraeli poegadele.”
17 Vrd 1Sa 2:1.
18 1Mo 30:23; vrd. Lk 1:25; Ps 42:10; 102:8.
19 Vrd Õp 11:30; 13:2; Am 6:12.
20 1Mo 21:7.
21 Vrd 1Sa 1:21jj.
