Iraanist tulenev oht Iisraelile

TARTU ÜLIKOOL

HUMANITAARTEADUSTE JA KUNSTID VALDKOND AJALOO JA ARHEOLOOGIA INSTITUUT

UUSIMA AJALOO OSAKOND

Jaagup Lepland

Iraanist tulenev oht Iisraelile

Bakalaureusetöö

Juhandaja: Vladimir Sazonov, PhD

TARTU 2020

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS ... 3

0 EELLUGU – ESIMESED KOKKUPUUTED ... 7

1 AVALIK SALADUS – IRAANI JA IISRAELI SUHTED ENNE 1979. AASTAT ... 8

2 VAJALIK TASAKAAL – KOOSTÖÖ IRAANI-IRAAGI SÕJA AJAL 1979-1988 .. 10

3 KÜLM RAHU – 1988-1991 ... 12

4 PRAGUSE OLEMUSE ALGUS – 1992-2003 ... 15

5 HIRM KAHELT POOLT – 2003-2011 ... 22

6 LOOTUS JA PETTUMUS – 2011-2020 ... 24

7 MEETOD JA VALIM ... 30

7A KÜSIMUSTIKJAANALÜÜS ... 31

7B KOOSTATUDKÜSITLUSEVASTUSTEKOKKUVÕTE ... 44

KOKKUVÕTE ... 45

KASUTATUD KIRJANDUS ... 48

SUMMARY ... 53

LIHTLITSENTS ... 55

3

SISSEJUHATUS

Iraani ja Iisraeli maailmavaateid ei saa vaadata teineteisest sõltumatult ning pinna peal ei saaks nad olla rohkem erinevad, kuid lähem analüüs viitab tõsiasjale, et mõlemal on sama eesmärk. Olles olnud vastastikult teineteise fookuses 1950-ndatest saati, on kahel teineteisest geograafiliselt eemaldatud riigil olnud väga lähedane suhe. Mõlemal riigil on teineteist vaja olnud, kuid roll, mida teine pool on mänginud, on kardinaalselt muutunud.

Samal ajal on mõlemal olnud käed seotud, mis on piiranud tegevusvabaduse nii teineteise kui kolmandate osapoolte suhtes. Kuna riikidel puuduvad kattuvad piirid, või isegi kattuvad naabrid, on kahe riigi omavaheline läbikäimine käinud läbi kolmanda osapoole, või olnud kolmanda osapoole vastu, või on ühe kindla kolmanda osapoole, nimelt Ameerika Ühendriikide (edaspidi Ühendriigid), tähelepanu ja meelehea tegemiseks. Seega kerkib esile küsimus, kas, ja kui siis mis viisil, on Iraan Iisraelile ohtlik?

Ei lähe nädalatki mööda ilma, et Eesti meedias ei kajastataks midagi Iisraelist. Üldiselt langeb see kahte leeri, kas riigi sisepoliitika, või Iisraeli vastasseis Iraaniga, millest osa on Iisraeli sekkumine Süürias toimuvasse kodusõtta. Kajastus Iraanist on märksa hõredam ning hõlmab suurel määral ta tuumaprogrammiga seonduvat. Kuna vastasseis kahe riigi vahel võib olla jõudmas haripunkti, on vaja mõista mitte ainult, millest vihavaen tulenes, vaid ka mis eesmärgil langetati sellised otsused nagu tehti. Olemasoluline oht Iisraelile võib saabuda selle aasta jooksul ning et vältida valearusaamasi, on vaja selgeks teha Iraani eesmärgid ja mõtlemismeetodid. Sellest tulenevalt oli käesoleva töö laiemaks eesmärgiks selgitada, millest ja kust tuleb arusaam, et Iraan on Iisraelile ohtlik, samuti ka seda, kuidas see oht väljendub, ning kitsamalt analüüsida, kuidas seda Iisraelis tajutakse.

Bakalaureusetöö uurib ajaloolis-kriitiliselt Iraani ja Iisraeli pingelisi suhteid ning seda, kuidas neid pingeid tajutakse Iisraelis. Töö vastab sellele kahes osas, esmalt antakse ülevaade Iraani ja Iisraelile ajaloolisest suhetest ning tänastest poliitilistest pingetest, et mõista omavahelise vaenulikkuse tagamaid. Selle osa eesmärgiks on rajada baas, mille alusel saab tõlgendada Iisraeli valitsuse ja avalikkuse seisukohti. Muuseas võtab töö aluseks, et iisraellaste ja iraanlaste vahel ei ole iseenesest tekkinud vaenulikkust lihtsalt sellepärast, et ühed on juudid ja teised moslemid, vaid pingeid on tekitanud ja ära kasutanud mõlema riigi valitsused, et kasutada seda oma eesmärkide saavutamiseks. Teises osas uurib autor Iisraeli avalikkuse arvamust, selle kattumist ja lahknemist Iisraeli valitsuse positsioonidest, tuginedes avalikult läbiviidud küsitlusele. Arvesse tuleb võtta, et tegu on

4

sotsiaalmeedias läbi viidud küsitlusega, millele vastas 39 inimest. See mõneti piirab järelduste tegemist, ent võimaldab esitada täpsemaid küsimusi, kui seda pakuvad suured sotsioloogilised uurimused. Kokkuvõttes seotakse töö esimene ja teine pool kokku ning tehakse selle põhjal järeldusi, kuidas hindab Iisrael Iraanist lähtuvat ohtu, kuidas tajub seda Iisraeli avalikkus ning millisel määral peegeldab Iraani ajalooline käitumine ja huvid seda, kuidas neid hinnanguid saab võtta.

Töös vaadatakse Iraani ja Iisraeli suhete omavahelist arengut läbi kuue staadiumi. Enne esimest peatükki on eellugu, mis annab kiire ülevaate kahe rahvuse, iraanlaste ja juutide, kokkupuudetest enne tänapäevase Iisraeli riigi rajamist. Esimeses peatükis käsitletakse suhteid Iisraeli loomisest 1948. aastal kuni Iraani monarhia langemiseni 1979. aastal, mil kaks poolt olid sisuliselt, kuid mitte ametlikult, liitlased, tuginedes teineteisele, et mitte lasta emmas-kummas huvisfääris arvukas ülekaalus olevatel araablastel domineerida, Iisraeli puhul Vahemere ida ots ning Iraanil Pärsia laht. Pea algusest peale oli mõlema riigi eripära nende olulisus Ühendriikidele, mis oli tingitud vastasseisust Nõukogude Liiduga, kelle leeris olid enamus Araabia vabariike, olulisemate seas Egiptus, Süüria ja Iraak.

Jäädes tuginema vaid kaugetele Ühendriikidele, polnud ei Iisraeli ega Iraani jaoks piisav turve, mistõttu vajati teineteist.

Teine peatükk keskendub suhtlusele pärast 1979. aasta revolutsiooni, mil Iraani kahe ja pooletuhande aastapikkune monarhia kukutati ja rajati maailma esimene teokraatlik vabariik, lisaks sellele käsitletakse järgnevat kaheksa aastat kestvale sõda Iraagiga, mis lõppes 1988. aastal. Peatükis kajastub mõlema riigi pragmaatilisus ning jätkuv vajadus teineteise suhtes. Sõltumata Iraani teravast retoorikast Iisraeli suhtes, mis kutsus üles juudiriiki hävitama, tegid pooled koostööd ühise suurema ohu vastu.

Kolmas peatükk vaatab, kuidas Iraan üritas taas enda rolli leida ja jalule saada pärast sõda.

1988. aastani kestnud sõda oli nõudnud kokku vähemalt 300 000 elu ning Iraan, mis kümme aastat varem oli olnud Lähis-Ida tugevaim sõjaline jõud ja nafta eksportija, avastas end nüüd tunduvalt vaesemana, sõjaliselt kastreeritult ja poliitiliselt isoleeritult. Kuigi Iraan üritas end taas Läänele avada, hakkas Iisrael nägema ohtu, mis Iraanist võib tulla ning kuna puudusid lähinaabrid, kes Iisraeli ohustaks, lakkas Iraan olema vajalik ta julgeolekule.

Töö neljandas peatükis kajastatakse Iraani moondumist selliseks, nagu me teda tänapäeval teame: ohtlik, ähvardav, terrorismi rahastav ja Iisraelile surma sooviv. Selle põhjuseks võib

5

osalt pidada Iraani ideoloogiat, mis lõpuks, pärast revolutsiooni, sõda, võimu koondamist ja stabiliseerumist, sai oma tõelisi värve näidata. Teisalt saab seda põhjendada vajadusega leida monopolaarses maailmas liitlasi. Olukorras, kus Iraan oli ümbritsetud vaenulike jõudude poolt, pidi ta mõju avaldamiseks pöörduma mitteriiklike tegutsejate poole, kuid tegi ka katseid, et monopolaarse maailma juhtriigi, Ühendriikidega, koostööd teha, ainult et korduvalt korvi saada. Kolmandaks, poliitiline nihe Iisraelis ning uus reaalsus Lähis-Idas tekitas Iisraelil nõudluse uue vaenlase vastu, et viia ellu enda sisepoliitilisi kavatsusi, ning selle asemel, et eirata Iraani retoorikat, haarati sellest kinni selleks, et saada Ühendriikide poolehoidu.

Iraagi 2003. aasta sõja järgset ajastut kajastab töö viies peatükk. Tegemist oli hetkega, mil Ühendriigid olid enda võimu haripunktis ning Iraan kõige suuremas ohus, olles ümbritsetud kahelt poolt valitsusega, kes oli eesmärgiks võtnud režiimide muutused. Kui Ühendriikide sõjaretked ei kulgenud nii ladusalt kui eeldasid, sai sellest kõige enam kasu just Iraan, saades ise pingutamata lahti kahest vaenlasest, laiendades seeläbi enda mõjuala, ning vähendanud Ühendriikide sõjalist võimekust ja tahet. Ka Iisraelile osutus jõu tasakaal nihkuma vähem nende kasuks, kui Iraani käepikendus Hezbollah osutas Liibanonis tugevamat ja kestvamat vastupanu kui ükski Araabia riik nende mitmes sõjas Iisraeliga.

Töö kuuendas peatükis antakse kaks näidet Iraani lootustest ja pettumusest olla eeskujuks jõududele, kes pääsesid araabia kevade ajal võimule, kuid kiiresti selgus, et samad hädad, mis olid vaevanud Iraani, olid põhjusteks sealsetele ülestõusudele. Tänavatele kutsus inimesi stagnatsioon, korruptsioon ja vabaduste piiramine, mitte liigne ilmalikkus. Süürias toimuva ülestõusu puhul oli Iraan sunnitud võtma tugevama seisukoha, et oma liitlast jalul hoida, Iisrael võttis aga äraootava seisukoha, soovides vältida sõja laienemist ja põhjust rünnakuks, ning lastes oma vaenlasel ise verest tühjaks joosta. Viimaks kajastatakse Iraani tuumalepet ning Iisraeli hirmu Iraani ja Ühendriikide suhete normaliseerumiseks.

Ajaloolise ülevaate andmisel on tuginetud teisestele allikatele ehk akadeemilisele kirjandusele. Arhiivimaterjale ei ole kasutatud. Esiteks puudub autoril neile ligipääs, ent kuna tegu on ajalooteaduses uuritud teemaga, on vastav allikmaterjal varasemalt kajastatud ning esmaste allikate mittekasutamine põhjendatud. Töö eesmärgi täitmiseks on olulisem vaadelda teaduskirjanduses tehtud järeldusi ja antud hinnanguid. Ohu taju määramiseks on käesoleva töö autor läbi viinud küsitluse, milles uuritakse Iisraeli kodanikelt nende meelsust Iraaniga seotud oludest. Metoodika valik lähtub pragmaatilistest võimalustest

6

saada ülevaade meelsusest. Küsimuste valikul on lähtutud päevakorralisusest ja Iisraeli riigi seisukohtadest, tuginedes teaduskirjandusele või ajakirjanduslikudele artiklitele. On peetud ka e-posti vahendusel intervjuu dr. Parviz Partoviga Tabrizi Ülikoolis, uurimaks Iraani poolseid hoiakuid. Küsimustele antakse ajalooline taust, ülevaade Iraani enda väljaütlustest ja hoiakutest ning Iisraeli enda seisukoht, kui on. Vastuste analüüsis tuuakse välja tulemuste põhjendused ning küsimuste võimalikud tõlgendused ja puudujäägid.

Käesolevat teemat on eelnevalt käsitletud Trita Parsi raamatus „Treacherous Alliance: The Secret Dealings of Israel, Iran, and the United States“, Dalla Dassa Kaye jt. raamatus

„Israel and Iran: A dangerous rivalry“ ja Medea Benjamini raamatus „Inside Iran: The Real History and Politics of the Islamic Republic of Iran“, mis on Ühendriikides välja antud vastavalt 2007, 2011 ja 2018. Esmamainitu puudujääk on, et kiirelt kuumenevas ja jahtuvas suhtes, nagu Iraanil ja Iisraelil on, kasvab pidevalt peale uus ajalugu, mida pole kajastatud. Teise teose napisõnalisus jätab paljud küsimused vastamata ning kolmas vaatab Iraani poliitikat laiemalt ja ei ole pühendunud suhtele Iisraeliga. Eestis on Vladimir Sazonov (^„Iraani ideoloogiast ja geopoliitikast läbi ajaloo ning selle mõjust Iraagile“)¹, Lidia Leontieva ja Holger Mölder („Iraagi 2003. aasta operatsioon, selle tagamaad ja mõju rahvusvahelisele süsteemile ning Iraagi riikluse arengule“⁾² koostanud ülevaateid Iraani ideoloogiast ja poliitikast enda lähiümbruses, kuid töid, mis oleksid suunatud Iraani hoiakule Iisraeli suhtes, pole veel avaldatud. Olukorras, kus alles selle aasta alguses eskaleerus Ühendriikide ja Iraani konflikti Lähis-Idas ning piirkond on jätkuvalt turbulentne, on vajalik ka Eestis sealsete olude lähim tundmine. Seda seetõttu, et Ühendriigid on meie liitlased NATOs ning nende sõjalised operatsioonid võivad hakata mõjutama ka Eesti poliitikat.

1 Mölder, Holger; Sazonov, Vladimir; Värk, René (2014). Iraani ideoloogiast ja geopoliitikast läbi ajaloo

ning selle mõju Iraagile. KVÜÕA Toimetised, 18, 179−242

2 Mölder, Holger. (2014). Iraagi 2003. aasta operatsioon, selle tagamaad ja mõju rahvusvaheliselee

süsteemile ning Iraagi riikluse arengule. ENDC Proceedings. 18. 40-70.

7

0 EELLUGU – ESIMESED KOKKUPUUTED

Nii Iraani kui Iisraeli puhul tuleb arvesse võtta nende riikide ajaloolist pärandit, et mõista täna toimuvat. Nagu mujalgi, on olulisem lähiajalugu kui sajandite eest toimunud sündmused. Ent arvesse tuleb võtta, et Iisraeli riigi legitiimsus on osaliselt rajatud juutide paiknemisele Vahemere idakaldal kahe aastatuhande eest. Iraan rõhutab nii islamistlikku Araabia pärandit 7. sajandist kui ka Pärsia suurriiki enne seda. Seetõttu tulebki alustada algusest.

Iraani rahvaste ja juutide vaheline ajalugu ulatub kuuendasse sajandisse e.m.a. ning algas heade eeldustega, kui esimese Pärsia riigi rajaja, Küros II (559-530 eKr) vallutas 539.a eKr Babüloni ja lasi seal vangis hoitud juutidel tagasi pöörduda Iisraeli, kus eelnev Uus- Babüloonia impeerium oli neid vangis hoidnud. Lisaks vabastamisele rahastas Küros Teise Templi ehitamist, heateod mille eest on teda ja ta järglasi kajastatud juutide pühakirjades kui ausa ja eeskujuliku valitsejatena. Kokkupuuted pärslastega ajendas judaismi üle võtma paljusid põhitõdesid Pärsia tolleaegsest usust, zoroastrismist. Pärast Ahhemeniidide impeeriumi vallutamist Aleksander Suure (Palestiinas 332-323 eKr) poolt ja ta surmajärgset impeeriumi lagunemist, jäi Jeruusalemm algselt Egiptuse Ptolemaiose dünastia, ja hiljem Selukiidide riigi koosseisu, kuniks viimane vallutati Rooma riigi poolt 63 eKr. Pärast suurt juutide ülestõusu (66-73 pKr) ja Teise Templi hävitamist, ajas Rooma Impeerium Iisraelist juudid laiali ning seetõttu pöördusid paljud itta Iraani uute riiki, Partiasse. Seal kujunes mizrahi kogukond, ehk ida-juudid, eristades neid aškenaasidest, ehk Euroopasse pagenud lääne-juutidest. Järgnevate iraanikesksete impeeriumite hävingud ja islami tuleku elasid mizrahisi kogukonnad üle. Ida diasporaa juute kiusati erinevate meetmete ja astmetega, sõltudes valitsejast ja dünastiast. Šiiismi rõhuva Safaviidide dünastia võimu, eriti šahh ‘Abbās Suure (1558-1629) ajal korraldati juutide ja muude vähemuste suhtes pogromme. Šiiitlikud vaimulikud määrasid neid ebapuhasteks ning juute, nagu ka kristlasi, sunniti elama getodes.^3,4 Üheksateistkümnenda sajandi lõpus, kui Pärsia hakkas end moderniseerima, tingitud lüüa saamisest mitmes sõjas ja territoriaalsetest kaotustest, eriti Vene impeeriumi kasuks Kaukaasias ja Turkmeenias, võeti üle läänelik haridus ja vähemal määral ka õigussüsteem, mis andis sealsetele juutidele ka võimaluse ühiskonnas tõusta. Esimese maailmasõja ajal põgenes hulganisti juute Mesopotaamiast ja

3 M. Benjamin, „Iran before the 1979 revolution, Inside Iran: The Real History and Politics of the Islamic

Republic of Iran“, New York, OR Books, 2018, lk. 7-31.

4 K. Amirpur, „Iran's Policy towards Jewish Iranians and the State of Israel. Is the Present Iranian State Islamofascist?,“ Die Welt Des Islams, kd. 52, nr 3/4, lk. 370-399, 2012.

8

muudest Osmanite Impeeriumi aladelt Pärsiasse selleks, et vältida mobiliseerimist sõjaväkke. Teine laine järgnes Teise maailmasõja ajal teljeriikidemeelses Iraagis toimunud juudivastastele pogrommidele. Suur osa koondus Huzistani, Iraani edelapoolsesse nurka, kus oli eelnev kogukond olemas, ja kust pärast sõda enamus emigreerus meritsi äsja loodud Iisraeli.^{5, 6, 7}

1 AVALIK SALADUS – IRAANI JA IISRAELI SUHTED ENNE 1979.

AASTAT

Iraan, mis oli olnud monarhia kaks ja pool tuhat aastat, oli elanud läbi mitu dünastiat.

1925. aastal kukutas Pärsia pea- ja kaitseminister Reẕā Pahlavī (1925-1941) viimase Kadžaaride šahhi ning rajas ise uue ja viimase Iraani valitseva Pahlavī dünastia. Teise maailmasõja jooksul, kartes Iraani poole võtmist teljeriikidega, vallutasid ja okupeerisid Nõukogude Liit ja Suurbritannia riigi, ning sundisid šahhil loobuma troonist enda noore poja, Moḩammad Reẕā Pahlavī (1941-1979) kasuks. Pärast sõda taganesid mõlemad okupatsioonivõimud, kuid Nõukogude Liit tegi seda vastumeelselt ning rahastades Põhja- Iraanis ülestõusu kurdide ja aserite seas keskvõimu vastu, mis kestis neljakümnendate lõpuni. Moḩammad Reẕā Pahlavī oli vastu Palestiina jagamisele, ennustades ette venivat konflikti, mis sellele järgneks ning leidis, et föderaalne riik on ainus, mis saaks tagada rahu.⁸

Iisraeli riigi loomine algas verevalamisega, kus araablastest naaberriigid üritasid edutult vastset juudiriiki hävitada. Sellest saati on ta pingutatud, et leida liitlasi enda lähikonnast, kes tasakaalustaksid tema ümber paiknevaid vaenulikke Araabia riike. Selleks töötati välja

5 V. Moreen, „The Jews in Iran“, „A History of Jewish-Muslim Relations: From the Origins to the Present

Day“, Princeton, Princeton University Press, 2013, lk. 239-247.

6 L. Sternfeld, „Jewish-Iranian Identities in the Pahlavi Era,“ International Journal of Middle East Studies, kd.

46, nr 3, 2014, lk. 602-605.

7 M. Wilner, „The Jerusalem Post“, Jerusalem Post, 05.03.2015. [Võrgumaterjal].

https://www.jpost.com/Middle-East/Zarif-says-Iran-an-historic-haven-of-the-Jewish-people-393086.

[Kasutatud 18.05.2020].

8 T. Parsi, „Treacherous Alliance: The Secret Dealings of Israel, Iran, and the United States“, Yale University

Press, 2007, lk. 19-28.

9

1950-ndal uue Iisraeli riigi rajaja, David Ben-Gurioni (1948-1954) poolt perifeeria doktriin⁹, millega keskenduti Iisraeli huvisfääri äärealadele. Doktriiniga üritati sooju suhteid luua riikidega teisel pool Araabia riikidest moodustava rõnga, mõttega mu vaenlase vaenlane on mu sõber. Selleks sobis Iraan oivaliselt, aga ka Türgi, Etioopia ja muud mittearaablastest vähemused.¹⁰

Iisraeli võit 1948. aasta iseseisvussõjas lõi lained läbi Araabia maade. Egiptuses toimus 1952. aastal revolutsioon Jamāl ‘Abd an-Nāşir (1956-1970) juhtimisel, levitades uut panarabismi mõistet, doktriiniga ühendada araablased ühe lipu alla. Iraan, olles tol ajal veel monarhia, kartis araablaste koondumist Egiptuse ja an-Nāşir ümber. Uus võimukese oli vabariik, ohustades monarhiat Iraanis, ja erinevalt Iraanis enim levinud šiiismist, oli see sunniitlik. Iraan otsis mitte-araablastest mõttekaaslasi, ning selleks sobis oivaliselt Iisrael.¹¹ Iraan ei tunnustanud Iisraeli ametlikult, ei rajamisjärgselt ega ka senini. Avalikult kajastati Iisraeli kui moslemite rõhujana ja püha Jeruusalemma okupandina, kuna sooviti hoida Araabiamaadega vähemalt neutraalseid suhteid. Ametlikkusest sõltumata püsis esmamainitute mitteametlik läbikäimine pragmaatilistel kaalutlustel, tõsiasi, mis oli avalik saladus. Riikidel puudus kattuvus huvialade suhtes, Iraan keskendus Pärsia Lahe ümbrusele ja Iisrael Vahemere idaosale. 1953. aastal toimus Iraanis Suurbritannia ja Ühendriikide poolt korraldatud riigipööre, mille käigus demokraatlik peaminister Mohammad Mossadegh (1951-1953) kukutati ja Iraanist sai autoritaarne režiim šahhi juhtimisel. Iraan võttis siis ka väga läänemeelse ja ilmaliku suuna, ning olles rinderiik Nõukogude Liidu vastu, sai ta ka läänest relvastust ja tehnoloogiat. Pärast Egiptusega rahu leidmise 1977. aastal nägi Iisrael Iraaki enda suurima julgeoleku ohuna, olles nii rahvaarvult kui majandusliku võimekuse poolest Araabiamaade suuruselt teine riik.¹² Saddam Husseini (1979-2003) režiimi pidas Iraan sama moodi ohtlikuks: kattuv vaade, mis oli peamiseks põhjuseks headeks suheteks kahe riigi vahel. Eriti lähendas riike vastavate salateenuste, Iisraeli Mossadi ja Iraani Savaki koostöö, toetades ba’athistliku ja Nõukogude-meelse Iraagi keskvõimu vastu võitlevaid kurde relvastuse, raha ja luureandmetega. Iraani jaoks kandis Iraagi tähelepanu viimine Kurdistani vilja, sest see

9 Perifeeria doktriin – Iisraeli kaitsestrateegia tugineda mittearaablastest liitlastele, kes Araabia riike ümbritsevad.

10 A. Shlaim, „The Iron Wall“, New York, W. W. Norton & Company, 2011, lk. 165.

11 M. Javedanfar ja Y. Melman, „The Nuclear Sphinx of Tehran,“ New York, Carroll and Graf Publishers,

2009, lk. 79.

12 T. Parsi, „Israel and the Origins of Iran's Arab Option: Dissection of a Strategy Misunderstood,“ Middle

East Journal, kd. 60, nr 3, 2006, lk. 493-512.

10

võimaldas esimesel pühenduda Pärsia Lahe piirkonnale, mille juhtriik ta tahtis olla.

Viimaks, šahh oli veendunud, et Iisraelil on märgatav mõjuvõim Ühendriikide poliitikas läbi Iisraeli lobi ning soovis kasu lõigata, olles mõlema ustavuses. Meelepärane olemine tasus ära, seitsmekümnendate lõpuks oli Iraan suurim relvastuse soetaja piirkonnas ning sai Ühendriikidelt osta kõike peale tuumarelvade.¹³

Moodsa Lähis-Ida alguses avastasid mõlemad end kui võõrkehana vaenulikus keskkonnas.

Iisrael kui juudiriik ja Iraan šiiitlik, naabruskonnas, kus ümbritsevad olid araablased, sunnid ja Nõukogude Liidu leeris, olid mõlemad sõltuvad Ühendriikide meeleheast, nii majanduskasvu kui sõjalise võimekuse säilitamiseks. Sõjaline koostöö ei oleks saanud kunagi kujuneda päris liiduks, nagu näitab ka Iraani neutraalsus Iisraeli sõdades araablastega, kuid võttis ära võimekuse araablastel koondamast enda tähelepanu vaid ühele. Eriti mängis see rolli Iisraeli „idarindel“, kus Iraagi väed oleksid olnud ohtlikumad kui Jordaania omad. Kolmekümne aasta vältel kujunesid riikidest, mis algselt kartsid enda püsimajäämise eest, vastava piirkonna võimsamaks jõuks ja seda peamiselt nende kasust Ühendriikidele.

2 VAJALIK TASAKAAL – KOOSTÖÖ IRAANI-IRAAGI SÕJA AJAL 1979-1988

Pärast 1979. aasta ülestõusu ja šahhi kukutamist, sai Iraanist Islami Vabariik, Ajatolla Rūḩollāh Khomeynī (1979-1989) kuulutati riigi kõrgeimaks juhiks ning peaministriks sai mõõdukas Mehdi Bazargan (1979). Bazargan üritas Iraani suhteid säilitada šahhi valitsuse endiste sõpradega, leides, et mitte kõik šahhi lepingud ei olnud halvad, kuid sama aasta lõpus tagandas Khomeynī ta ametist, võimule said kõvema kursi pooldajad ja Iraan võttis välispoliitikas rohkem ideoloogilise ja vähem pragmaatilise suuna. Islamirevolutsiooni tulihingelised toetajad nägid Iraanis toimunut kui vaid esimese sammuna Lähis-Ida vabastamises Ühendriikide mõjust ja šiiitide päästmises sunniitlike režiimide küüsist, eriti

11 S. Segev, „The Iranian Triangle: The Untold Story of Israel’s Role in the Iran-Contra Affairs“, New York, Free Press, 1988, lk. 97, 195.

11

neis paikades, kus šiiidid moodustasid enamuse, nagu Iraak, Bahrein ja Saudi Araabia ida osa. Iisraeli ei peetud algselt oluliseks, kuna ta oli Iraani esmasest mõjualast väljas. Tuleb mainida, et ajatolla Khomeynī kuulutas välja fatva, ehk islami õigus-seadusliku otsuse pärast seda, kui Iraani juudi kogukond ise oli enda vaikivaks seisukohaks võtnud anti- sionistliku hoiaku, mis kohustas moslemitel juute kaitsta. Sunniitlikud riigid nägid Iraanist välja immitsevat revolutsioonilist ideoloogiat kui ohuna ning koondusid, et võidelda selle vastu, Iraak sõna otseses mõttes.¹⁴

Aasta pärast šahhi kukutamist, 1980. aastal, ründas Iraak Iraani, lootes revolutsioonijärgset segadust ära kasutada ja panustades vähemuste, kõige enam Hozestanis enamuse moodustavate araablaste ülestõusule. Toime oli vastupidine, kus Iraanis koonduti lipu ümber ning režiim võitis nõnda legitiimsust. Pärsia lahe ümber paiknevad Araabia riigid rahastasid Iraaki, pikendades sõda kaheksa-aastaseks veresaunaks. Ainult Süüria, kartes ise olla Iraagi järgmine sihtmärk, valis Iraani poole, sulgedes Süüriat läbiva ja Iraagi jaoks vajaliku naftatrassi ning lubas Iraanil kasutada oma õhuruumi. Siit algasid ka tänapäevani kestvad sidemed Süüria ja Iraani vahel.¹⁵

Iraani vastu oli sõja ajal kehtestatud mitmed embargod, kaasarvatud täielik relvastuse müügi keeld Ühendriikide poolt, mis tegi sõjatehnika soetamise pea võimatuks. Iisrael, kes pidas Iraaki suurimaks ohuks, toetas salaja Iraani, müües Ühendriikidest pärit relvastust ja varuosi, et hoida šahhi ajal soetatud Ühendriikide tehnikat töökorras. Nende relvatehingute osaks oli ka Ühendriike vapustanuid Iraani-Contra skandaal, kus läbi Iisraeli vahemeeste müüdi Iraanile relvi, ning tuludega rahastati Nikaraagua antikommunistlike mässulisi.^{16, 17} Nii lootis Iisrael taas luua Iraaniga häid sidemeid pärast sõja lõppu, rõhuks kaitse ja luure, ja et mõõdukad saaksid taas võimule siis, kui revolutsiooni juht Khomeynī sureb. Avalikult oli Iraani toon ja propaganda Iisraeli vastu vaenulik, veelgi enam kui šahhi ajal, ning sõda Iraagi vastu kajastati kui sammuna Jeruusalemma vabastamiseni, lööklausega „Rah-e

14 T. Parsi, 2007, lk. 1-16.

15 D. Pletka, „Tehran Stands Atop the Syria-Iran Alliance,“ 2017.

16 A. Haji-Yousefi, „Foreign policy of the Islamic Repubic of Iran towards Israel,“ Strategic Studies, kd. 23,

nr 1, 2003, lk. 55-75.

17 N. Razoux lk. & Elliott, „The Iran-Contra Affair“, „The Iran-Iraq War“, Cambridge, Harvard University

Press, 2015, lk. 279-387.

12

Karbala as Qods Migozarad“, mis tähendab „Tee Jeruusalemma on läbi Karbala“, Karbala olles šiiitide jaoks pühakeskus Iraagis.¹⁸

Iraan ei tahtnud sõda, kuid on mõistetav, et Iraagi sunniitlik vähemus-režiim tundis end ohustatud Islamivabariigi retoorikast. Ka ei toonud kasu Iraani kriitika Ühendriikide suhtes, nimetades seda „Suureks Saatanaks“ ning kelle mõjust pidi piirkonda puhastama.

Kuigi hüüdlaused Iisraeli vastu olid vaenulikud, ei erinenud need oluliselt šahhi ajastu ametlikust propagandast, mis tõttu ei peetud Iraani ohtlikumaks kui Iraaki. Iisraeli peamised eesmärgid Iraani relvastamiseks oli soov näha mõlemat poolt nõrgemana. 1980.

aastaks oli Iisrael sõlmimas Egiptusega rahu ja oli teistest naabritest, Süüriast, Jordaaniast ja Liibanonist, sõjaliselt võimekam. Teiseks, hiljem avalikustunud Contra-tehingud, lisaks majanduslikule kasule, oli viis, kuidas saada Ühendriikide poolehoidu.

3 KÜLM RAHU – 1988-1991

Veel pärast Iraani-Iraagi sõda nägi Iisrael veel mõnda aega Iraaki suurema ohu allikana kui Iraani. Iraak oli terve Saddam Husseini võimul oleku aja jooksul soovinud hävitada Iisraeli, lootes soetada Nõukogude Liidult või ehitades ise tuumarelva. Relvaga poleks mitte tehtud ennetavat rünnakut, vaid oleks hoitud Iisraeli kodanikke pantvangis ja survestanud Iisraeli enda tuumarelvi mitte kasutama. Saddami rehkenduste järgi pidavat Araabia riigid olema paremini võimelised olema tuumalööke välja kannatama suurema ja rohkem hajutatud rahvastiku tõttu. Seejärel pidanuksid araablased pika, kuid hariliku sõjaga tagasi vallutama alad, mida Iisrael oli eelnevalt naabritelt võtnud, eesotsas Iraak oma kogenud sõjaväega.¹⁹

Sõda Iraaniga oli olnud majanduslikult laastav ja Iraagi vägagi militariseeritud ühiskond otsis väljapääsu. Iisrael oli siis veel käeulatusest väljas, ning majanduslikud olud sundisid Iraaki lühemaid eesmärke saavutama. Lihtne saak oli Iraagi lõunapoolne naftarikas naaber

18 D.D. Kaye, „Israeli Perceptions of and Policies Toward Iran“, „Israel and Iran: A Dangerous Rivalry“,

Santa Monica, RAND Corporation, 2011, lk. 19-54.

19 E. Solingen, „Iraq“, „Nuclear Logics: Contrasting Paths in East Asia and the Middle East“, Princeton,

Princeton University Press, 2007, lk. 143-163.

13

Kuveit. Riik oli väike, kaitsetu ja oli eelneva sõja käigus Iraagile suuri laene andnud.

Lisaks süüdistas Iraak Kuveiti nafta puurimises Iraagi maardlatest ja nafta hinna tehislikult madalal hoidmises, mis oluliselt raskendas Iraagil nende võlgade tagasi maksmist. Kuveidi ründamine (20.08.1990) ja annekteerimine tingis vastukaja, nii kohalikelt araablastelt, kes kartsid ise olla järgmine sihtmärk, kui ka Ühendriikidelt, kelle jaoks Pärsia Lahe naftasaadused olid esmatähtsad. Esimesest Lahe sõjast kujunes kiire ja hävitav vastulöök, mis koondas pea kõikide teiste araablaste ja ka Nõukogude Liidu Ühendriikidega ühte leeri, ning purustas Iraagi sõjaliselt ja geopoliitiliselt, kuid mitte enne, kui ta oli suutnud kaugmaarakettidega Iisraeli rünnata. Selle eesmärgiks oli kutsuda esile Iisraeli reaktsiooni, ning külvata sel viisil ebaühtlust Iraagivastase koalitsiooni araabia liikmetes, kes ei tahtnud Iisraeliga samal poolel võidelda. Iisraeli poliitika, et igale rünnakule vastata oma rünnakuga, suutsid Ühendriigid summutada, olles samamoodi teadlikud oma koalitsiooni poliitilisest haprusest.²⁰

Iraani jaoks lõppes kaheksa aastat kestev sõda Iraagiga valusa viigina. Lootus vabastada Iraagi šiiidid, kes moodustasid 60% Iraagi rahvaarvust, sunniidist Saddam Husseini küüsist, lisaks veel pühad linnad Najaf, Karbala, Kazimain ja Samara, ei saanud teoks.

Inimelude poolest kulukas, riigikassat tühjendanud ja naftatööstust laastanud sõda oli uue režiimi võimu koondamiseks sisepoliitiliselt ometi kasulik. 1989. aastal suri Khomeynī ning Iraanis sai presidendiks mõõdukas Akbar Hāshemī Rafsanjānī (1989-1997), kelle peamiseks eesmärgiks oli taaselustada Iraani majandus ning lepitada teiste Pärsia Lahte ümbritsevate riikidega suhteid, et tasakaalustada Iraaki. Esimene Lahe sõda oli Iraanile lühiajaliselt nii majanduslikult kasulik, tõstes nafta hindasid, sõjaliselt, olles nüüd tunduvalt hambutuma Iraagi naaber, kui ka diplomaatiliselt, jäädes neutraalseks, mis antud olukorras oli Ameerikapoolne hoiak. Iraagi šiiitide ülestõusu, mis järgnes Iraagi armee lüüasaamisele, Iraan ei toetanud, leides, et oma riigi huvid ületavad usukaaslaste omi ning uus konflikt Iraagiga saab vaid halba tuua.²¹

1991. aasta oli mitte ainult Euroopas muutuste aasta, vaid ka Lähis-Idas. Jõudude tasakaal oli 12 aasta tagusega kardinaalselt muutunud. Nõukogude Liit, kes pan-araabiameelseid

20 H. Brands & D. Palkki, „Saddam, Israel, and the Bomb: Nuclear Alarmism Justified?,“ International

Security, kd. 36, nr 1, 2011, lk. 133-166.

21 M. Milani, „Iran's Post-Cold War Policy in the Persian Gulf,“ International Journal, kd. 49, nr 2, 1994, lk.

328-354.

14

riike toetaks ja ka Ühendriike tasakaalustaks, lakkas olemast, Iraan oli oma olulisuse ja võimekuse kaotanud, Iraak oli sõjaliselt nõrgestatud, kuid mitte jõuetu, ja Ühendriigid, panustades Saudi Araabiasse, olid kujunenud uueks piirkonna jõuallikaks. Iraani katsed Läänega suhteid klappida kandsid vilja, kuid vähem, kui nad lootsid. Iraan aitas 1992.

aastal Liibanonis pantvangis hoitud Iisraeli sõdureid vabastada, ning Iisrael ostis Iraanilt naftat, aga Ühendriigid keeldusid tsiviillennukeid müümast ning survestasid teisi lääne riike embargosid kehtestama.²²

Madriidi konverents (30.10.-01.11.1991), mis oli Ühendriikide katse luua dialoog nüüd Nõukogude Liidu mõju alt vabanevate araabia riikidega ja leida tee rahuni Palestiina küsimuses, leidis aset 1991. aasta sügisel. Iraani mittekutsumine ei olnud Ühendriikide meelest oluline, kuna ei leitud, et Iraan oleks Lähis-Ida küsimustes oluline ning et kui nad osaleksid, oleksid nad sabotööri rollis. Samuti ei suudetud arvesse võtta, et kindel viis kuidas tagada, et Iraanist saab rahuprotsessi sabotöör, oli just jättes neid kutsumata.

Konverents pidi looma uue korra Lähis idas, mille loomisest tahtis Iraan osa võtta ning kanda ta suurusele vastavat rolli, kuid ta huvidega mitte arvestamine kindlustas Iraani kibestumise. Süüria kaasamine Madriidis ohustas Iraani huve Vahemere idakaldal ja võimalust enda toetatud rühmitusi Liibanonis rahastada ja relvastada, olukord, millest Iisrael oli täielikult teadlik.²³

Sõja lõppedes hirmutas Iisraeli Iraak rohkem kui Iraan. Nõukogude Liidu oht oli veel õhus, kuid selle lõppu oli tajuda. Ühendriikidel oli aga tekkinud uus partner Pärsia lahes, Saudi Araabia, ning kuigi Iisraelil oli esmalt soov taas Iraaniga koostööd teha, ei oldud nõus panustama riiki millel polnud näha tuleviku Ühendriikidega. Vajadus Iraaki tasakaalustada vähenes tunduvalt pärast esimest Lahesõda, ning kuna puudus riik, kes saaks Iisraeli ohustada, puudus ka vajadus liitlase suhtes ning perifeeria doktriini sai unustada.

22H. Brands & D. Palkki, 2011, lk. 133-166.

23T. Parsi, 2007, lk. 1-16.

15

4 PRAGUSE OLEMUSE ALGUS – 1992-2003

Nõukogude Liidu lagunemine 1991. aastal tähendas Iraani jaoks täiesti teistsugust välispoliitilist olukorda. Kaukaasias olid sõjad armeenlaste ja aserite vahel, viimased olid iraanlaste usuvennad šiiidid ning enamus asereid elasid ja elavad tänapäevani Iraani Aserbaidžaanis. Afganistanis oli vihaselt anti-šiiitlik Ţālebān, kellega pinged tõusid nii kõrgele, et 1996. aastal, kui Ţālebān hukkas 12 Iraani diplomaati, oli Iraan lähedal sõja kuulutamisele. Saudi Araabia kiire relvastumine ja juhtroll Lahe Koostöö Nõukogus (GCC, ingl. k Gulf Cooperation Council, kaitse- ja koostööorganisatsioon, mis oli suunatud nii Iraani kui Iraagi vastu) ning Ţālebāni otsene või Pakistani kaudne rahastamine, ei võimaldanud Iraanil Pärsia Lahe riikidega konstruktiivseid suhteid luua.²⁴

Uus diplomaatiline reaalsus tingis ka Iisraelil enda kaitsestrateegiat ümber hindama. Lähis- Ida oli külma sõja ajal olnud suurel määral lahinguväli Ühendriikide poolt toetatud Iisraeli, Türgi ja kuni revolutsioonini, Iraani, ning Nõukogude Liidu sponsorluse all Araabia vabariikide vahel. 1992. aastal võitis Iisraelis valimised Yits'ẖak Rabin (1992-1995), kelle eesmärgiks oli edendada Iisraeli majandust ja rahuprotsessi palestiinlastega. Iisrael kartis, et pärast Iraagi sõdu hakkavad Ühendriigid taas vaatama Iraani poole kui enda strateegilise Lähis-Ida partnerina, või ise haarama rahuprotsessist kinni ning suunama seda tingimusteni, mis poleks Iisraeli jaoks olnud vastuvõetavad. Iisrael oli huvitatud investeeringutest ise osa saama ja seda Iraani arvelt.^{25, 26} Palestiinlastega rahu sõlmimine oleks olnud võimalik vaid nii Iisraeli kodanike jaoks kui ka ümbritsevate Araabia riikide jaoks siis, kui leiduks suurem oht mõlema jaoks, kui nad omavahel tunnetasid teineteise suhtes. Iraani radikaalse poliitilise islami sõnumit edasi kajades suutis Iisrael teha Iraanist näiliselt tunduvalt ohtlikuma tegelase, kui ta tegelikult oli ning kallutas seetõttu nii Iisraeli sisemise meelsuse kui ka Araabia riikide meeluse Iisraeli suhtes rahuprotsessi poole, või vähemalt neutraalseks.²⁷

Iraan lootis, et saab jätkata oma kriitikaga Iisraeli suhtes nagu varem, haukudes, aga hammustamata. Ta kõrvalejätmine Madriidi rahuprotsessist oli ärritav nagu oli ka mitte- kaasamine muudesse piirkonna organisatsioonidesse, peamiselt Iisraeli mõjutuste tõttu.

24 A. Rashid, „The Taliban: Exporting Extremism,“ Foreign Affairs, kd. 78, nr 6, 1999, lk. 22-35.

25A. Haji-Yousefi, 2003, lk. 55-75.

26 T. Parsi, 2007, lk. 139-156.

27Ibid.

16

Olles piirkonnas mõjukas riik, tundis Iraan, et tal peaks olema õigus seda mõju avaldada ning et ta seisukohti tuleks arvesse võtta. Hegemoonia, mida Iisrael väitis, et Iraani Islamivabariik tahtis, ei olnud eesmärk, vaid Iraani kaalule vastav koht uues Lähis-Idas.

Võrreldes šahhi ajastuga oli muutnud viis kuidas enda mõju kehtestada ja ideoloogia selle taga, ent sisu oli endine. Kartes, et Iisrael tahab moodustada rinde Araabia riikidega Iraani vastu, et viimase juhtrolli piirkonnas summutada, üritas Iraan vastu iga hinna eest saboteerida rahuläbirääkimisi Iisraeli ja palestiinlaste vahel. Senikaua kuni palestiinlased olid rahutud, oli Araabia riikidel vähemalt moraalne kohustus olla vaenulikud Iisraeli suhtes, ning Iraan sai jääda araablaste negatiivse tähelepanu tahaplaanile.²⁸

Iisraeli jaoks oli Iraanist tulenev oht näiliselt suurem kui varem. Puudus Iraak, kes tasakaalustaks Iraani ning olles eelnevatelt nõupidamistest kõrvale jäetud, ei olnud Iraanil poliitiliselt miskit kaotada. Hariliku sõja jaoks oli Iraani sõjavägi vananenud ja kulunud, olles Iisraelist viisteist korda suurema rahvaarvuga, aga poole võrra väiksema sõjalise eelarvega, absoluutsuuruses. Muutunud oli tõik, et esiteks ei olnud ühtegi teist riiki, kes saaks ohustada Iisraeli; teiseks polnud kedagi teist, kes nõnda valjusti avaldas meelt Iisraeli vastu ning kolmandaks, Iisraeli valitsus ise otsustas rõhuda Iraani retoorika ähvardustele.

Salajased läbirääkimised Iisraeli ja palestiinlaste vahel olid Oslos aset leidnud 1993. aasta algusest saati, hetkel, mil Iisraeli uus valitsus oli enda võimu haripunktis ja palestiinlasi esindav Palestiina Vabastusorganisatsioon (PLO, ingl. k. Palestine Liberation Organisation) pankroti äärel. Nurka surutuna ning kartes palestiinlaste juhistaatuse kaotamist rivaalile, nõustus palestiinlaste juht Yāsir ‘Arafāt (1969-2004) sõlmima sama aasta septembris lepingu, mille lihtsustatud sisuks oli, et palestiinlased pidid okupeeritud maid tagasi saama ja Iisrael rahu saavutama. Päev pärast selle avalikustamist Valge Maja õuel, keeras Iraan sapise retoorika valjemaks, süüdistades ‘Arafāti oma rahva reetmises ja islamiriikide ühtsuse hävingus. Esmakordselt võttis Iraan enda ametlikuks hoiakuks vajaduse Iisraeli riik sõjaliselt hävitada. Tõsine hirm oli, et kui Oslo protsess kannab vilja ning selle järgselt saavutavad teised Araabia riigid Iisraeliga rahu, jääb Iraan täiesti isoleerituks. Selle vältimiseks hakkas Iraan otsima protsessi saboteerijaid.²⁹

28M. Benjamin, 2018, lk. 141-165.

29D.D. Kaye, 2011, lk. 19-54.

17

Iraani esimesed kokkupuuted terroristlike rühmitustega olid 1982. aastal, kui Liibanoni kodusõjas rahastas Iraan Hezbollahi nimelist šiiitlikut paramilitaarset rühmitust. Aasta hiljem lasi Hezbollah õhku Liibanoni pealinnas Beirutis Ühendriikide ja Prantsusmaa vägede kasarmud, rünnak, mille korraldamises leidis alles 2016. aastal Ühendriikide ülemkohus süüd Iraanil.³⁰ 1992. aastal korraldas Hezbollah pommirünnaku Iisraeli saatkonna vastu Buenos Aireses ja 1994. aastal võttis Hezbollahiga seotus rühmitus vastutuse samas linnas juudi kogukonna keskuse pommitamise eest. Tänaseni pole kumbagi neist otseselt Iraaniga seotud, osaliselt kuna vastutav prokurör avastati surnult päev enne kohtuasja avamist.³¹

Kui 1991. aastal puudusid Iraanil sidemed Palestiina rühmitustega, oli ta 1995. aastaks moondunud üheks peamiseks rahueitajate toetajaks. Iisraeli ja eesotsas Rabini nägemus Iraanist oli isetäituv ennustus, mis saavutas ka eesmärgi lepitada oma naabruses olevaid Araabia riike, kes nägid Iraanist pärit ähvardusi läbi Iisraeli propaganda filtri. Lisaks, Iisrael sai taas olla Ühendriikide jaoks kasulik, olles liitlasriik uues sõjas, mitte enam kommunismi vastu, mis oli olnud Ühendriikide peamine innustutus toetama Iisraeli senini, vaid fundamentalismliku islami vastu, mis Iraanist välja immitses.^{32, 33}

Terrorism tabas Iisraeli ootamatust suunas, kui 4. novembril 1995 mõrvati Rabin ühe Iisraeli paremäärmuslase poolt. Iraanil polnud asjaga pistmist, kuid Teheran rõõmustas, sest rahuprotsessi tugeva eestvedajata ei oleks olnud võimalik seda Iisraeli valijaskonnale maha müüa. Iraani parlamendispiiker Ali Akbar Nateq Nuri lausus: „Me mõistame hukka terroristlike tegusid, kuid sionistid oleksid pidanud teadma, et kui nad avavad ukse terrorismile, jäävad nad ise enda kavatsuste ohvriks.“³⁴

Kolm kuud hiljem tabasid Iisraeli uued rünnakud, milles hukkus kokku 49 inimest.

Seekord võttis vastutuse Hamas, väites, et need on kättemaksuks ühe nende juhi mõrvamise eest, kuid Iisraeli valitsus osutas näpuga Iraani poole. Sõltumata süüst, valiti Iisraelis uueks peaministriks keegi, kes ei pooldanud Oslo protsessi, Binyamin Netanyahu

30M. Benjamin, 2018, lk. 141-165.

31 M. Levitt, „Iranian and Hezbollah Operations in South America: Then and Now,“ PRISM, kd. 5, nr 4,

2016, lk. 118-133.

32 T. Parsi, 2007, lk. 172-189.

33A. Haji-Yousefi, 2003, lk. 55-75.

34T. Parsi, 2007, lk. 172-189.

18

(1996-1999) ja rahuläbirääkimised palestiinlastega jäid seisma.³⁵ Netanyahu oli veendunud, et kui palestiinlased saavad oma riigi, võtab Läänekallas üle Idakalda, ehk Jordaania, ning seejärel sõlmib liidu Iraani või Iraagiga, luues taas ohtliku rinde Iisraeli jaoks.³⁶

Rabin oli oma valitsemise ajal üritanud sõlmida ka teist rahu, nimelt Süüriaga, kellelt Iisrael oli 1967. aasta sõjas vallutanud Golani Kõrgendiku. Rabin oli olnud nõus pea kõik alad tagastama Süüriale rahu ja tunnustuse eest, leping, mis poleks oluliselt erinenud Egiptusega sõlmitud rahust, mil Siinai poolsaar anti viimasele tagasi. Süüria toonane president, Ḩāfiz̧ al-Asad (1971-2000), venitas protsessi ning lõpuks keeldus, väidetavalt kuna rahuleppes olid demilitarisatsiooni nõuded, mis poleks olnud Süüria huvides, kuid ka Iraani surve tõttu.

Kui Ḩāfiz̧ suri 2000. aastal päris talt võimu ta poeg Bashshār al-Asad (2000-...). Eelistatult pidi pärijaks olema Bāssel al-Asad, keda oli kasvatatud mantlipärijaks saama, kuid ta suri 1994. aastal autoõnnetuses. Vaikne Londonis töötav silmaarst Bashshār kutsuti tagasi Süüriasse ning läbis seal kiirkursuse diktaatorluses. Ḩāfiz̧i surma järgselt muudeti põhiseadust, mis eelnevalt oli sätestanud presidendi vanuse alampiiriks 40, mille järgselt sai 34-aastane Bashshār ametisse astuda. Pärast võimuvahetust rääkis Läänes üles kasvanud Bashshār Süüria avanemisest, tehnoloogia ja demokraatia arengust ja poliitilisest sulamisest. Vabastati poliitvange ja hetkeks sai õitseda kodanikuühiskond. Damaskuse kevad, nagu seda siis nimetati, ei kestnud kaua ning juba järgmine aasta keelustati meeleavaldused ja poliitilised liikumised, kuna väidetavalt õõnestasid need riigi ühtsust.³⁷ Üheteistkümnenda septembri rünnakud näitasid Ühendriikidele, et suurim oht ei peitu mitte Iraani šiiitlikus revolutsioonis, vaid fundamentalistikus sõjakas sunni-islamis, mis suurel määral oli rahastatud Ühendriikide liitlase, Saudi Araabia poolt. Afganistanis võimul olev Ţālebān oli Iraanile pikalt peavalu tekitanud, olles põhjuseks, miks Afganistan on allikas oopiumile, põgenikele ja šiiitide vastasele vägivallale. Ţālebāni varju all tegutseva Al-Qā‘idahi rünnaku järgselt hakkasid Ühendriigid otsima liitlasi ja looma

35 B. Morris, „Israel's Elections and Their Implications,“ Journal of Palestine Studies, kd. 26, nr 1, 1996, lk.

70-81,.

36 L. Drake, „A Netanyahu Primer,“ Journal of Palestine Studies, kd. 26, nr 1, 1996, lk. 58-69.

37 F. Rais, „Syria under Bashar al Assad: A profile of power,“ Strategic Studies, kd. 24, nr 3, 2004, lk. 144-

168.

19

koalitsiooni, et vahistada Al-Qā‘idahi juht, Usāmah ibn Lādini. Iraan, kes oli olnud ainsa Ţālebāni-vastase rühmituse oluline toetaja, nägi siin võimalust soojendada suhteid Ühendriikidega ning näidata, mis strateegilist kasu saab Iraan pakkuda. Iraan oli valmis kaasa aitama igal viisil välja arvatud otse sõtta minemast, ning oli määrav ja tasakaalustav tegelane Bonni konverentsil (2001), kus Afganistani tuleviku ja võimujaotust arutati.^{38, 39,}

40

Iisraelis nähti Iraani ja Ühendriikide võimalikus koostöös ohtu, kuna kardeti, et koostöö Afganistani suunal võib avada ukse omavaheliste küsimuste lahenemiseni ning Washingtonis hakkas tõhus Iisraeli lobi oma tööd tegema, et veenda president George W.

Bushi (2001-2009) valitsust, et Iraan pole mitte osa lahendusest vaid probleemist. Lisaks Al-Qā‘idahile innustas Iisrael Ühendriike käsile võtma ka Hezbollah ning riigid, kes teda toetavad ehk Iraani ja Süüria. 3. jaanuaril 2002 sooritasid Iisraeli komandod rünnaku kaubalaeva Karine A vastu Punasel Merel. Pardalt leiti relvastust, mis osaliselt pärit Iraanist ja oli väidetavalt teel ‘Arafāti palestiinlastele. See oli tõend, mida Iisrael oli otsinud näitamaks, et Iraan pole aus tegelane. Kolm nädalat hiljem määras Bush Iraani, Iraagi ja Põhja-Korea „Kurjuse telje“ riikideks, ning koostöö Iraaniga Afganistanis lakkas.⁴¹

Iraanil oli olnud rahumeelne tuumaprogramm juba šahhi ajal, kuid revolutsioon jõudis kohale enne, kui ükski tootmisreaktor valmis sai ning Iraagiga sõja ajal jäi programm soiku. Enne sõda valmis Ühendriikide abiga Teheranis väike uurimusreaktor, kuid energia tootmiseni ei jõutud. Algusfaasis reaktor Pärsia Lahe rannikul sai poolenisti valmis, kuid sai Iraagiga sõja ajal kannatada, ning ehitamine viidi lõpule alles 2011.⁴² 2002. aastal avalikustus Iraani salajane tuumaprogramm ning 2003. aasta veebruaris kinnitasid Rahvusvahelise Tuumaagentuuri (IAEA, ingl. k. International Atomic Energy Agency) järelvalvajad, et Iraan oli soetanud tehnikat, millega saaks valmistada tuumarelvi, kuid ei leidnud tõendeid selle osas, et nad kavatseksid seda teha. Ometigi leidis IAEA, et Iraan on

38 T. Parsi, 2007, lk. 223-237.

39 K. Sadjadpour, „Is a regional strategy viable in Afghanistan?,“ Carnegie Moscow Center, 2010.

40 A. Vatanka, „Iran’s Bottom Line in Afghanistan,“ Atlantic Council, 2017

41 M. Zaborowski, „Bush’s legacy and America’s next foreign policy,“ European Union Institute for Security

Studies, 2008.

42 World Nuclear Association, „World Nuclear Assosoation,“ World Nuclear Association, November 2019.

[Võrgumaterjal]. https://www.world-nuclear.org/information-library/country-profiles/countries-g-n/iran.aspx.

[Kasutatud 09.05.2020].

20

eksinud kaitseprotokollide vastu, jättes avalikustamata seadmete, radioaktiivsete ainete ja rajatiste olemasolu. Iraan ka eitas pommi ehitamise kavatsust ning väitis, et tegemist on rahumeelse programmiga.^{43, 44}

Veel enne kui George W. Bush võitis presidendi valimised, pidasid tema tulevased ministrid, nõunikud ja asepresident aru, milline peaks olema Ühendriikide uus roll Lähis- Idas. Üks osa sellest hõlmas sõda Iraagiga, mille käigus noor Bush lõpetaks selle, mille vana Bush (1989-1993) valis tegemata jätta. Iisraeli lobi oli algselt tugevalt selle vastu, leides, et Iraan on pealmine oht ning, et Iraak, nõrk nagu ta on, on vajalik selleks, et suuremat ohtu tasakaalustada. Kui selgus 2002. aasta alguses, et Bushi valitsus oli otsuse lagetanud, vahetas Iisrael meelt, toetades Ühendriikide sõda Iraagi vastu, ning innustas päev pärast Iraagi alistumist pöörata tähelepanu Iraani suunas.⁴⁵

Iraani seisukoht, sõltumata vaenust Iraagi vastu, oli sõja vastu. Iraan kartis põhjendatult, et ta ümber moodustub rõngas Ühendriikide vägedest. Lõunas olid Laheriigid, idas äsja vallutatud Afganistan ja Ühendriikide jaoks terrorismivastases sõjas oluline liitlane, Pakistan. Kui Iraak oleks ka Ühendriikide kontrolli all, oleks Bushi uue Lähis-Ida kuvandi täideviimiseks vaja vaid Iraaniga toimetada. Iraan, kes just oli Afganistani sõjas kõrvale jäetud, otsustas siiski, et Ühendriikidel võib neid Iraagi vastu vaja minna ning tegi uue katse koostöö leidmiseks. Kui Ühendriigid nagunii sõtta lähevad, oleks parem neid suunata ja võita meelehead, kui anda põhjust olla järgmine sihtmärk. Kui Iraagis, kus 60%

elanikest on šiiidid, oleks pärast sõda paika saadud demokraatlik ja ühinenud riik, oleks see Iraanile sobinud. Edutu sõda oleks andud Saddam Husseinile uljust juurde, suurendades ohtu Iraani vastu. Sõjaline võit, aga riigi lagunemine, oleks võinu viia Põhja-Iraagis kurdide iseseisvuseni, mida oleks Iraanipoolses Kurdistanis nähtud pretsedendina.⁴⁶

2003. aasta sõda Iraagi vastu kulges kiiremini, kui Ühendriikide valitsus oleks võinud arvata, ning see toimus ilma Iraani otsese toetuseta. Kuid sõja kiire kulg, mille jooksul Ühendriigid olid hävitanud armee kolme nädalaga, millega Iraan oli pärast kaheksat aastat viiki sõdinud, ehmatas Iraani valitsust. Ühendriikidel oli kavatsus edasi viia sõda nii Iraani

43M. Zaborowski, 2008.

44 A. Nader, „The Islamic Republic: A Revisionist Yet Restrained Power“, „Iran After the Bomb: How

Would a Nuclear-Armed Tehran Behave?“, RAND Corporation, 2013, lk. 3-10.

45T. Parsi, 2007, lk. 238-258.

46Ibid.

21

kui Süüriasse, mille vältimiseks tegi Iraan ettepaneku, milles ta nõustus vastu tulema pea kõikides Ühendriikide nõuetes. Olulisemateks punktideks oli tuumaprogrammi lõpetamine, terrorirühmituste nagu Hamasi rahastamise peatamine ja Hezbollahi, kellega Iisrael oli pidanud 18 aastast sõda (1982-2000) Liibanonis, relvastamise peatamine ning lisaks koostöö Al-Qā‘idahi vastu. Sarnane pakkumine tehti ka Iisraelile, pakkudes välja, et Iraan võtab eeskuju suhetes Iisraeliga Pakistanilt, mitte tunnustades, aga ka mitte sekkudes, ning ametlikult võttes seisukohaks kahe riigi lahenduse Palestiinas. Vastutasuks tahtis Iraan vaid, et Iisrael ei sekkuks Iraani ja Ühendriikidevahelistesse lähenemiskatsetesse ning et Ühendriigid määraksid ühe Iraanivastase, Mudžahediin-e Khalq, liikumise terroriorganisatsiooniks ja annaksid üle nende Iraagis tegutsevad võitlejad. Iraagi üle võidu eufoorias ettepanekule aga ei vastatud.⁴⁷

Iraan tahtis väga olla osaline rahvusvahelisel stseenil, kuid kui teda sinna ei lastud, oli ta sunnitud leidma muid viise, kuidas kaitsta enda huve. Samas täitis ta kenasti narratiivi, mida Iisrael tahtis uuest Lähis-Idast rääkida, kus kommunism on välja vahetunud fundamentalismiga, ning suunas seeläbi Araabia riike otsima Iisraeliga pragmaatilisimaid suhteid. Kuivõrd mängis Iraan rolli Iisraeli ja palestiinlaste vahelise rahuprotsessi läbikukkumises, on vaieldav, kuid lahenduse puudumine oli kindlasti meelepärane ning saatis sõnumi nii Israelile kui ka Ühendriikidele, et nende heakskiiduta ei saavuta Iisrael rahu. Afganistani suunal koostööd tehes lootis Iraan leida end taas Ühendriikide heas nimekirjas, kuid erinevad Iisraeli vangerdused lobitöös ja kokkusattumused Karine A juhtumi näol, suutsid hoida suhted siiski jäistena. Ka Iraani poliitilise alistumise ettepanek ei kandnud vilja, et Ühendriikide meelehead võita, mis viis otsuseni võtta tugevam hoiak Iraani poolt.

47 T. Parsi, 2007, lk. 238-258.

22

5 HIRM KAHELT POOLT – 2003-2011

Ühendriikide vastutulematus ja Iraani huvide eiramine sundis Iraani otsima uusi viise, kuidas enda turvalisust tagada ja mõju maksma panna. Peale Iraagi vallutamist polnud Ühendriikidel plaani, kuidas hoida Iraaki ühes tükis ning osalt seetõttu järgnes rüüstamine, kodusõda ja korralagedus. Kuritegelikult ebapädev ajutine okupatsioonivalitsus saatis laiali Iraagi armee, tekitades üleöö 350 000 relvastatud, aga töötut meest, ning endise võimupartei, Ba’athi liikmed, kelle ridades olid kõik olulisemad riigiametnikud, lasti päevapealt lahti ning keelustati riigi eest taas töötamast.⁴⁸ Kesk- ja Ida-Iraagis algas sunniitlik ülestõus ning piirkonna pealinnast, Al-Fallūjahist sai Al-Qā‘idahi tugipunkt, mis vajas teistkordset vallutamist Ühendriikide vägede poolt. Šiiitlikus lõunas tegutsesid Iraani-meelsed rühmad, mis nõudsid okupatsioonivõimude eemaldumist Iraagist ning moodustusid Iraani toel paramilitaarsed üksused, kes tagasid nii korda kui ka võitlesid liitlasvägedega.^{49, 50}

Iisrael, olles algselt vastu olnud Iraagi sõjale, muutnud seejärel meelt ja innustanud Ühendriike sõda edasi viima Iraani, oli kogenud varem, mis juhtub, kui okupeerida Araabia riiki. Kui Prantsusmaa ja Suurbritannia olid viiekümnendatel Suessi kanali ala okupeerinud, ei olnud see mitte an-Nāşiri populaarsust Egiptuses nõrgestanud, vaid vastupidi, hoopis tugevdanud ja okupeerivaid riike kurnanud. Iisraeli endal pikk okupatsioon Gaza sektoris ja Läänekaldal oli teinud neid tuttavaks ohtudega, mida see endaga kaasa toob. Ühendriigid, kui Iisraeli suurim toetaja, oleks Iraaki kinni jäänud ning seega olnud piiratud oma tegevusvabaduses võimalikes tulevases olukordades. See oleks ka suurendanud vaenulikust Ühendriikide vastu, ja läbi selle ka Iisraeli vastu. Peamine mure oli siiski Iraani kasvav mõju. Kui eelnevalt oli Iraak tasakaalustanud Iraani, siis nüüd uus Iraani-meelne ja mõjutatav valitus hoopis suurendas Iraani ulatust.⁵¹

Iraan tahtis näha Iraagis talle sõbraliku valitsust ning et seda ei kontrolliks muud võimud, eriti talle vaenulikud riigid nagu Ühendriigid või Saudi Araabia. Sooviti ka vältida riigi

48 H. Mölder, „Iraagi 2003. aasta operatsioon, selle tagamaad ja mõju rahvusvaheliselee süsteemile ning

Iraagi riikluse arengule,“ ENDC Proceedings, nr 18, 2014, lk. 40-70.

49 M. Zaborowski, 2008.

50 F. Kagan, „Iranian influence: In the Levant, Egypt, Iraq and Afghanistan,“ American Enterprise Institute,

2012.

51 D. Waxman, „From Jerusalem to Baghdad? Israel and the War in Iraq,“ International Studies Perspectives,

kd. 10, nr 1, 2009, lk. 1-17.

23

lagunemist, eriti kurdide eraldumist Põhja-Iraagis, mis oleks võinud ohustada pingestunud olukorda ja olla pretsedendiks Iraanipoolses Kurdistanis. Kasutades oma mõju šiiitlike rühmitustega Iraagi lõuna osas, suutis Iraan mošeede ja ajatollade kaudu tagada, et Iraagi peaministrid on talle sõbralikud, kuid ei suutnud neist teha marionetid. Okupatsiooni algusest saati oli Iraani eesmärk koalitsioonivägede eemaldumine, mis oli ka põhjus nende okupatsioonivastaste rühmituste toeks.

Kui ÜRO mandaat võõrvägede paigutuseks oleks lõppenud 2008. aastal, survestas Iraan Iraaki mitte sõlmima Ühendriikidega lepingut vägede paigutuse pikendamiseks 2011.

aastani, kuid edutult. Kui viimaks Ühendriigid oma väed Iraagist eemaldusid, nähti seda Iraanis kui suure võiduna ning Iraan sai taas tunda end turvalisemalt.^{52, 53}

Iraan oli kahtlemata kõige suurem võitja Iraagi sõjas ja Ühendriikide neo-konservatiivsest välispoliitikas. Idas oli Ţālebān löödud, Iraak oli Iraanile meelepärase valitsusega, ameerikavaenulikkus oli oma haripunktis ja paljud Ühendriikide-meelsed Araabia valitsused jätsid endast nõrga või sõltuva mulje.⁵⁴ Samal ajal kui Iraagis oli üks vägivaldsemaid ajastuid, pidas Iisrael 2006. aastal Lõuna-Liibanonis Hezbollahiga kuu kestva sõja. Sõda on peetud ka varisõjaks, kus peategelased polnud mitte sõdijad, vaid Iraan ja Ühendriigid, kuid võiks väita et vaid Hezbollah oli käepikendus ja Iisrael peategelane. Iisraeli põhjus sõjaks oli, et peatada Hezbollahi reide Põhja-Iisraeli ning hävitada ta raketiarsenali, mis oleks vähendanud Iraani ohtu ja mõju. Esimest korda ei saavutanud Iisraeli moodne sõjavägi ülekaalukat võitu, vaid jäi patiseisu sissisõjas.

Hezbollahi suur raketipatarei ja ootamatult moodne relvastus suutis Iisraeli jaoks teha sõja kalliks ning rahvusvaheline vastukaja ebavõrdsele ja jõhkrale rünnakule, milles sai kõige rohkem kannatada tsiviilelanike sundis Iisraeli operatsiooni peatama.⁵⁵

52 F. Kagan, 2012.

53 K. Pollack, „Iran in Iraq,“ Atlantic Council, 2017.

54 D. Menashri ja T. Parsi, „Israeli relations with Iran“, „Encyclopædia Iranica“, 2012, lk. 213-223.

55 M. O'Regan, „In the Shadow of War: Irish Press Frames and Political Discourses on the Israeli-Hezbollah

War,“ Irish Studies in International Affairs, nr 21, 2010, lk. 161-178.

24

6 LOOTUS JA PETTUMUS – 2011-2020

Araabia kevad andis Iraanile suured ootused tuleviku suhtes tema suhetes Araabia vabariikidega. Riik oli 1990-ndatel loobunud enda kavatsusest otseselt revolutsiooni levitada, kuid ülestõusude jada Araabiamaades nähti kui revolutsiooni teise sammuna.

Suurim lootus oli Egiptuse tuleviku suhtes, kus Moslemi Vennaskonna (edaspidi Vennaskond) juhtimisel taheti näha uut Islami ärkamist. Kuna egiptlastel puudus huvi või oldi otse vaenulikud Iraani suhtes, lükkas Vennaskond tagasi Iraani kurameerimiskatseid, ning kuulutas enda vastasseisu islamistliku riigi rajamisele. Ometigi soojendas Vennaskonna võit suhteid Iraaniga, erinevalt eelmisest presidendist, kes oli säärastele mõtetele vastu, kuid see ei olnud siiski islamirevolutsioon, mida Iraan oli lootnud. Egiptuse sõnum Iraanile oli, et häid suhteid võib pidada senikaua, kuni see ei riku suhteid teiste Araabia riikidega. Uus valitsus pidi lepitama oma ridades salafiste, kes olid tugevalt šiiismile vaenulikud ning ka Araabia poolsaare monarhiaid, kes ulatuslikult rahastasid Egiptuse riiki. Ideaalne tulemus Iraanile oleks olnud Iisraeliga rahulepingu ülesütlemine, kuid see oleks jätnud mulje, et Iraan on juhtpuldis, mis oleks rikkunud Egiptuse suhted Läänega. Kevad sai Egiptuses järsu lõpu, kui 2013. aastal korraldas sõjavägi riigipöörde, ning Egiptus settis tagasi oma revolutsioonieelsesse seisundisse.^56,57

Iisraeli ja Egiptuse vaheline rahu oli pikka aega olnud üks Iisraeli julgeoleku alustalasid.

Tuttav režiim, nagu oli Ḩusnī Mubāraki (1981-2011) 30-aastane ajastu Egiptuses, vahetus välja tundmatu tegijaga. Eriti murelik oli tõsiasi, et võimule ei saanud mitte noored, ilmalikud ja läänemeelsed, vaid pikalt põrandaalune liikumine Vennaskonna näol, kelle seisukohad Iisraeli suhtes polnud avalikud, ning kardeti, et Egiptusest saab „Iran next door“ ehk Iisraelivaenulik islamiriik.⁵⁸ Ka Iraani meediakampaania Vennaskonna südame võitmiseks tekitas ebamugavust, kuid kui selgus nende ükskõiksus nii Iraani kui ka Iisraeli suhtes, maandas see Iisraeli hirmu.⁵⁹

56 H. Fürtig, „Iran and the Arab Spring: Between Expectations and Disillusion,“ German Institute for Global

and Area Studies, 2013.

57 E. Kam, „ Iran and the Turmoil in the Arab World“, „One Year of the Arab Spring“, Institute for National

Security Studies, 2012, lk. 43-46.

58 E. Inbar, „Security Implications of the “Arab Spring.”,“ International Institute for Counter-Terrorism,

2013.

59Y. Guzansky & M. Heller, „ Global and Regional Implications“, „One Year of the Arab Spring“, Institute for National Security Studies, 2012, lk. 75-78.

25

Bahreini valitsev Āl Khalīfah dünastia avastas end populaarse ülestõusu valel poolel, ning oli sunnitud selle maha surumiseks paluma abi Saudi Araabialt. Iraani jaoks oli tegemist uue võimalusega laiendada propagandasõda, kus Saudid sekkusid puhtalt hirmust revolutsiooni levikusse, mille käigus poleks mitte olnud ohus ainult Bahrein, vaid ka teised Pärsia lahe monarhiad. Uued valitsused oleksid tõenäoliselt olnud vaenulikud püsima jäävate režiimide suhtes ning oleksid toetajaid otsides võinud pöörduda Iraani poole. Eriti tõenäoline oleks see olnud Bahreinis, kus sunni valitses üle šiiitliku enamuse.⁶⁰ Saudi Araabia sekkumine säilitas senise korra, kuid Iraani mõju järjest kasvas, nii pehme jõuga, kus toetatakse opositsiooni ja rahastatakse abivajajaid läbi kultuurikeskuste, kui ka kõva jõuga, mis hõlmab Iraanile alluvat luurevõrgustiku rajamist.⁶¹ Iraani sekkumine Bahreinis kukkus läbi, kuna see surus Bahreini veelgi tugevamalt Saudi Araabia rüppe ning eskaleerus selleni, et 2018. aastal tunnustas Bahrein Iisraeli õigust kaitsta ennast Iraani vastu.⁶²

Üks kolmest riigist, mis jätkuvalt pole näinud araabia kevade lõppu, on Süüria. Olles Iraani ainus liitlane, seda alates 1980. aastast ja vajalik tagamaa Hezbollahile, tekitas sealne ülestõus tõsist mure. Kui al-Asadi režiim oleks langenud, oleks Iraani ligipääs Vahemerele, Iisraelile, Liibanonile ja ka Hamasile olnud ohus.⁶³ See ei tähendaks mitte ainult enda mõjuala kahanemist, vaid ohtu, et uus Süüria valitsus oleks Ühendriikide-meelne ja seega ka uus vastane Iraanile.⁶⁴ Kui Saudi Araabia hakkas rahastama Süüria sunniitlike mässulisi, vastas Iraan toega al-Asadi valitsusele, ning kui Ühendriigid hakkasid mõõdukat opositsiooni relvastama, lendas Venemaa Föderatsiooni õhuvägi kohale, et neid relvi hävitada, sidudes selle sõjaga ISIS-e vastu, kelle kätte langes suur osa Ühendriikide relvastusest.⁶⁵ Tulemuseks on olukord, kus veerand elanikkonnast on Süüriast põgenenud ja teine veerand on riigi siseselt sunnitud kodust lahkuma, lisaks üle poole miljoni surnu

60 H. Fürtig, 2013.

61 D. Itzhakov, „Iran and Bahrain: Ancient Ambitions, New Tactics“, Begin-Sadat Center for Strategic

Studies. Retrieved, 2018.

62 T. O'Neil, „Bahrain Sides With Israel Against Iran,“ PJ Media, 10.05.2018. [Võrgumaterjal].

https://pjmedia.com/news-and-politics/tyler-o-neil/2018/05/10/bahrain-diplomat-just-said-israel-has-a-right- to-defend-itself-against-iran-n57850. [Kasutatud 18.05.2020].

63V. Sazonov, „Iran - a Middle Eastern power to be reckoned with“, Maailma Vaade, kd. 18, 2012.

64 H. Fürtig, 2013.

65I. Ploom, V. Sazonov & V. Veebel, „Russia's pursuit of power in the Middle East,“ Sõjateadlane, kd. 13, nr 1, 2019, lk. 11-45.

26

(2020. aasta I poole andmetel).^{66, 67} Iraani panused Süüriasse on olnud suured, mis on Iraanis endas tekitanud tugevat vastumeelt langevate elutingimuste ja ostujõu suhtes, kuid kuni hiljuti oleks toetuse tagasivõtmine võinud tähendada Süüria kaotamist.⁶⁸

Algselt oli Iisrael kahe vahel, mis oleks parem lahendus Süürias, kuna uus ja tundmatu režiim, eriti üks, mis on rahastatud Saudi Araabia poolt, ei pruugi olla sugugi parem naaber. Sõjad kipuvad mõõdukaid moondama ekstreemsetemaks ja kindlasti ei tahtnud Iisrael endale Ţālebāni sarnast naabrit. Peamine huvi oli vältida sõja arenemist Golani kõrgendikule või Jordaaniasse, kuid säilitades enda poliitikat, vastates rünnakule rünnakuga. Sõja vältel on Iisrael rünnanud Süürias Hezbollahit, Iraani vägesid ja ka Süüria endi seadmeid ja rajatisi. Iisrael on põhjendanud seda kui vajadusega peatada Hezbollahi relvastumist arenenud tehnikaga, sealhulgas Iraanist pärit maa-meri, maa-maa ja maa-õhk rakettidega, ning Süüria võimetus Iisraeli õhurünnakuid peatada, tingitud kodusõjast, on võimaldanud Iisraelil ka neid sooritada.⁶⁹

Lootus olla eeskujuks riikidele, mis väljusid autokraatlikust ja ajast maha jäänud riigikorrast, jäi Iraani jaoks lühikeseks. Meeleavaldajate soov araabia kevade ajal polnud mitte ühiskonda rohkem islamiseerida, vaid saada täita ilmalikke vajadusi nagu töö, toit ja tulevik, mis olid stagneerunud ja korrumpeerunud riikides enamikel käeulatusest väljas.

Iraan ei saanud kuidagi olla eeskujuks, vaid kannatas samade hädade all. Esimene majandusolukorravastane liikumine oli olnudki Iraanis Rohelise liikumise näol, mille juhid arreteeriti ja mis tembeldati välismaiste sionistide käepikenduseks. Süürias, kus ülestõus oli algselt samadel põhjustel, valis Iraan kevadele vastu minna, et mitte kaotada oma ainsat liitlast ja kergeimat viisi Iisraeli mõjutamiseks ning et näidata Ühendriikidele oma uut võimekust.

Iisraeli esmane hirm jääda uue Iraani (teokraatlik Egiptus) ja Ţālebāni (fundamentalistlik katkine Süüria) vahele ei ilmunud. Pigem vastupidi, araabia kevad on nõrgestanud Iisraeli naabreid, eriti Egiptust ja Süüriat. Mujal on aga vastukaja Iraani katsetele mõju avaldada

66 UNHCR, „USA for UNHCR,“ USA for UNHCR, 2020. [Võrgumaterjal].

https://www.unrefugees.org/emergencies/syria/. [Kasutatud 15.05.2020].

67 M. Singh, „Syria study Group: Why Syria matters,“ US Institute of Peace, 2019.

68 E. Eilam, „The War in Syria.“, „Containment in the Middle East“, University of Nebraska Press, 2019, lk.

55-61.

69 E. Eilam, 2019, lk. 55-61.