TARTU ÜLIKOOL
Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond Kultuuriteaduste ja kunstide instituut Eesti ja võrdleva rahvaluule osakond
Naise kujutamine imemuinasjutus «Imeline põgenemine» (ATU 313)
Magistritöö Liis-Marii Roosnupp Juhendaja dotsent Risto Järv
Tartu 2016
Sisukord
Sissejuhatus...3
1. Ülevaade teoreetilisest materjalist...6
1.1 Imemuinasjuttude interpreteerimisest...6
1.2 Nais- ja meespeategelaste uurimisest...7
1.3 Nais- ja meestegelaste kujutamisest...9
1.4 Kangelannadega muinasjututüüpide Eesti variantide vaatlusi...12
1.5 Jututüübi ATU 313 varasemad käsitlused ja kirjalikud allikad...16
1.5.1 Grimmid...16
1.5.2 Kreutzwald...17
1.5.3 Eesti ja naabermaade antoloogiad ning tüübikataloogid...19
2. Empiirilise materjali analüüs...22
2.1 Jututüübi ATU 313 tutvustus ja ülevaade materjalist...22
2.1.1 Küsimus autentsusest...22
2.2 Empiriilise materjali analüüs jutustaja ja üles kirjutaja soo järgi...23
2.2.1 Meessoost jutustaja, naissoost koguja...26
2.2.2 Naissoost jutustaja ja koguja...28
2.2.3 Meessoost koguja ja naissoost jutustaja ...30
2.2.4 Meessoost jutustaja ja koguja...33
2.2.5 Kokkuvõte variantide soolisest jaotuvusest...35
2.3 Piirkondlik jaotus...38
2.3.1 Kokkuvõte piirkondlikest eripäradest...50
2.4 Jututüübi ATU 313 liitumised...52
2.5 Liitumisteta jututüüp ATU 313...54
Kokkuvõte...57
Summary...60
Kirjandus...62
Töös viidatud arhiivitekstid Eesti Rahvaluule Arhiivis...67
Sissejuhatus
Jututüüp ATU 313 «Imeline põgenemine» on imemuinasjutt neiust ja noormehest ning nende põgenemisest põrgust. Tavaliselt algab lugu vanemaga (üldiselt isa), kes lubab kogemata oma lapse kuradile. Mõnikord vahetatakse ära lubatud laps mõne teise, vaesema inimese lapse vastu välja, sel juhul läheb esimene teist põrgusse otsima ning lõpuks on nii noormees kui neiu allilmas. Seal tuleb kangelasel sooritada kolm ülejõu käivat ülesannet, mille kangelanna talle lahti seletab. Lõpuks soovib kurat nad hukata ning noored peavad põgenema, kangelanna viskab seljataha kolm imelist objekti, mis muutuvad erinevateks loodusnähtusteks (kammist saab mets, peeglist järv) või moondab neid mõlemad kolmel korral erinevateks objektideks või loomadeks. Noored saavad põgenema ja jõuavad maapeale tagasi, muinasjutt võib lõppeda abieluga, aga see ei juhtu kaugeltki mitte alati. (Vt ka EMj I: 1 2009: 523–533)
Muinasjuttu võib nimetada mittepühaks proosanarratiiviks, mis pole seotud kindla aja või kohaga (Bascom 1984: 8–9). Kitsamalt on imemuinasjutt algselt täiskasvanutele mõeldud fiktiivne lugu, millest kangelane tänu imelistele sündmustele alistab vastase ja see lõppeb tavaliselt abieluga (Järv 2004: 278). Neid kriteeriume arvestades on jututüüp ATU 313 «Imeline põgenemine» (edaspidi viitan ainult jututüübi pealkirjale või tüübinumbrile) süžeelt suhteliselt klassikaline imemuinasjutt, ühe olulise erinevusega.
Tüübis ATU 313 ei võida vastast mitte kangelane üksinda, vaid seda teevad kangelane ja kangelanna koos. Veelgi enam, oma töös näitan, kuidas tegelikult teeb kangelanna suurema osa tööst ise ära.
Minu töö eesmärgiks on näidata, kuidas nii mõnigi kord alahinnatakse imemuinasjuttudes kangelannade panust. Lugedes erinevat teoreetilist materjali võib leida küll viiteid potentsiaalselt eksisteerivatele tugevatele kangelannadele, keda varem ekslikult eiratud on (vt nt Lundell 1983; Holbek 1987), kuid küsimus väärib kindlasti veel tähelepanu. Olen kitsendanud uuritava ainese jututüübile «Imeline põgenemine».
Valituks sai just see imemuinasjututüüp, kuna tegemist on laialt levinud ning populaarse muinasjutuga. Tüüp ATU 313 on ka oma süžeelt mitmekülgseks analüüsiks sobiv, sest tegemist on pika ja mitme-episoodilise muinasjutuga, mis liitub sageli ka teiste jututüüpidega.
Töö on jagatud kaheks peatükiks, esimeses neist annan ülevaate teoreetilisest materjalist. Tutvustan üldisi imemuinasjuttude interpreteerimise võimalusi, mis on välja pakutud muinasjutu-klassikute Bengt Holbeki ja Satu Apo poolt. Seejärel avan erinevaid teooriaid ning väiteid nais- ja meespeategelaste uurimise ja kujutamise osas. Toon välja nii feministlikud uurijad, kes on ette heitnud muinasjutu-kangelannade liigset allaheitlikust, kui ka muinasjutu-uurijad, kes laias laastus tegelikult sama väidavad – kangelannasid kujutatakse muinasjuttudes sageli passiivsete ootajatena (nt Parsons 2004 ja Apo 1986).
Olen võtnud vaatluse alla uurimused, milles on analüüsitud imemuinasjuttude naiskangelasi Eesti variantides ning võrdlen omavahel nii jututüüpide kangelannasid (ja nende kujutamist) kui ka analüüsi tulemusi, juhul kui neid on võimalik kõrvutada.
Seejärel toon välja jututüübi ATU 313 varasemad käsitlused ning kirjalikud allikad, mille puhul analüüsin, kas need on võinud Eesti ainest mõjutada. Peatun pikemalt vendadel Grimmidel, Kreutzwaldil ja tema muinasjuttude analüüsil ning erinevatel Eesti ja ümbritsevate maade ülevaadetel.
Teine peatükk hõlmab endas empiirilise materjali analüüsi. Kõigepeal tutvustan jututüüpi ATU 313 ja annan ülevaate tervest materjalist. Koguhulk on kokku 270 teisendit, mis on talletatud Eesti Rahvaluule Arhiivi (edasipidi ka ERA) ja seal digitaliseeritud Eesti Kirjandusmuuseumi/Tartu Ülikooli muinasjuttude töörühma töö käigus (vt nt Järv 2005: 23–26). Peatun põgusalt ka autentsuse küsimusel, selgitatades, kuidas teisendid, mis on mõjutatud kirjalikest allikatest või tasu eest jutustatud, ei ole sellegipoolest uurijale vähem väärtuslikud.
Empiirilist materjali olen analüüsinud võttes arvesse nii jutustaja kui koguja sugu, kogumispiirkonda kui ka kogumisaega. Iga grupi analüüs on erinevas alapeatükis ning nii peale soolise kui piirkondliku jaotuvuse alapeatükkide on kokkuvõte sellest, mis kõige selgemini esile tuleb. Peatüki lõpus on ülevaade jututüüpidest, millega ATU 313 kõige tihedamini liitub ning mida nende kontamineerunud teisendite põhjal järeldada saab. Kõige viimasena esitatan nende teisendite üldanalüüsi, mis pole liitunud ühegi teise muinasjututüübiga.
Kuna töö muinasjuttudega ning neid sisaldavate käsikirjade süstemaatilise läbivaatamisega jätkub Eesti Rahvaluule Arhiivis igapäevaselt, siis on olgu märgitud, et
jututüüpi ATU 313 kuuluvate variantide hulk võib samuti mingil määral muutuda, nagu on näidanud töörühma senised kogemused. Seetõttu ei pretendeeri ka minu töö arvudes absoluutsele tõele. Samuti olen seisukohal, et me ei saa tänapäeval kunagi kindlalt väita, et muinasjutud ja neis leiduvad stereotüübid esindavad kaasaja jutustajate, kuulajate või kogujate mõttemaailma (vt ka Toomeos-Orglaan 2013: 62). Uurida saab pärimuslikke tekste ainult enda positsioonilt, mistõttu esindab ka käesolev töö minu subjektiivset interpretatsiooni naise kujutamisest jututüübis ATU 313 «Imeline põgenemine».
Töös välja toodud tsitaatides on kasutatud originaalset kirjaviisi. Viidatud arhiivitekstid on esitatud töö lõpus, nende viidete täpsustamise eest tänan Eesti Kirjandusmuuseumi/Tartu Ülikooli muinasjuttude töörühma.
1. Ülevaade teoreetilisest materjalist
1.1 Imemuinasjuttude interpreteerimisest
Soome muinasjutu-uurija Satu Apo määratleb oma teoses «Ihmesadun rakenne», et imemuinasjutuks nimetatakse ajaviiteks ja meelelahutuseks jutustatud inimesest peategelasega rahvajutte, mis sisaldavad fantaasiamotiive ja on mitme-episoodilised. Ta leiab, et muinasjutu ja päris maailma vahelisi seoseid uurides tuleb hoiduda otsestest ülekannetest (Apo 1986: 179; 348). Samas Taani folklorist Bengt Holbek väidab, et imemuinasjutud on imepäraste joontega lood, mis on tegelikult sümboolse tähendusega (Holbek 1987: 452). Ta väidab, et muinasjuttude süžeed on seotud kaasaja kuulajate ja jutustajate eluoluga ning imeline maailm on tegelikult nende reaalne maailm teistmoodi vaadatuna (samas: 405; 594). Seega Apo leiab, et imemuinasjuttudest võib leida peegeldusi ühiskondlikust tegelikkusest, aga samas on tegemist ka süžee arendamiseks kasulike motiividega. Teisalt peaks Holbeki väitel imedeks peetud motiividel leiduma vasteid jutustajate ja kuulajate igapäeva elus ning seega pole tegemist tegelikult imedega.
Saksa rahvajutu-uurija Lutz Röhrich on väitnud, et muinasjutud võivad näidata mineviku inimeste maailmavaateid ja pakkuda võimalust näha nende igapäeva ellu.
Samas ta rõhutab, kuidas kõik tekstis leitavad vihjed reaalsele elule kehtivad ainult selle teksti või äärmisel juhul ka tüübi kohta. Seega ei tohi teha liiga üldisi järeldusi vähese põhjal ja tõmmata liiga otseseid paralleele. (Röhrich 1991: 92–93) Niisiis paikneb Röhrich teoreetilises plaanis Holbeki ja Apo vahel, tuues välja muinasjuttude võimalikud seosed reaalse eluga, hoiatades samas liiga kergekäeliste paralleelide eest.
Apo leiab, et imemuinasjutud on ebaromantiline žanr, kus ei väljendata armastust, kuna raske töö võttis inimestelt kogu jõu ära (1986: 235 jj). Holbek vastandub sellele täielikult ning on arvamusel, et imemuinasjutud räägivadki peamiselt armastusest, kaaslase leidmisest ja abieluni jõudmisest. Ta rõhutab, et tegemist ei ole tänapäeva mõistes romantilise tegevusega, kus domineerivad tormilised tunded, traagika ja sentimentaalsus. Pigem on tegemist lihtsa ja komplikatsioonideta seksuaalsusega.
(Holbek 1987: 579–580) Ka Soome uurija Aili Neola leiab, et folkloor peegeldab kaasaaja soorolle ja nende kaudu joonistub välja sümbolite süsteem domineerivamatest
rollidest ning nende omavahelistest suhetest. Ta selgitab, kuidas esinevad soostereotüübid näitavad, milline mees või naine olema peaks ning seeläbi saab inimeste käitumist folkloori kaudu suunata. (Neola 1986: 12; 100–102)
Francisco Vaz da Silva on võtnud vaatluse alla Holbeki teooria ja leiab, et viimane läheneb imemuinasjuttudele nii mõneski osas liiga lihtsustatult. Ta väidab, et Holbeki soov taandada kõik sümboolsed väljendused emotsioonidel põhinevaks on liiga freudilik lähenemine. Muinasjuttudes esinevad üleloomulikud tegelased ja ka muud sümbolid ei saa olla pelgalt tavalise elu-olu väljendus ning seega tähtsusetud. (Vaz da Silva 2000: 7–
8) Ta väidab, et imemuinasjutud annavad edasi metafoore psühholoogilistest ja kosmoloogilistest protsessidest. Seetõttu tuleks neid vaadelda ka koos müütide ja rituaalidega, kuna nad kõik peegeldavad inimese sümboolset kujutlusvõimet. (Vaz da Silva 2014: 112–113)
Tal on kahtlemata õigus, kõiki imemuinasjuttudes ilmnevaid sümboleid ja üleloomulikke tegelasi/objekte ei saa taandada emotsioonidel põhinevateks tavalise elu- olu väljendusteks. Sellegipoolest leian, et esineb muinasjutte, milles kosmoloogiale viitavad sümbolid on aja käigus nö maha kulunud või pole neid seal üldse olnud. Usun, et jututüübi ATU 313 Eesti teisendid kuuluvad tõenäoliselt sinna hulka ning nendes peegelduvad sümbolid on seotud ennekõike noorte inimeste täiskasvanuks saamisega, mis kuulub küll tavalise elu valdkonda, kuid pole sellegipoolest tähtsusetu.
1.2 Nais- ja meespeategelaste uurimisest
Tegelasi üldiselt ja seeläbi ka peategelase olemust on analüüsinud paljud erinevad folkloristid. Näiteks Max Lüthi järgi on peategelasi üks, kas kangelane või kangelanna ning kõik ülejäänud tegelased on defineeritavad suhtega peategelasse (1984: 134–135).
Siiski esineb selgelt tüüpe, kus peategelasi on kaks, enim levinult kindlasti õe ja vennaga lood. Ka näiteks Axel Olrik on oma muinasjuttude eepilistes seadustes juhtinud tähelepanu juttudele, kus osades lugudes toimivad tegelased n-ö kaksikutena, olles seejuures ühes ja samas funktsioonis (1992: 51). Samuti on Holbek on välja toonud, et
peaaegu kõigis imemuinasjuttudes on kaks põhilist tegelast – kangelane ja kangelanna.
Üks neist on aktiivsem ja teine on suurema osa loost passiivne. Need jutud, kus aktiivseks tegelaseks meeskangelane, on maskuliinse süžeega muinasjutud ja aktiivse kangelannaga süžeed on feminiinsed. (Holbek 1987: 161)
Lüthi kirjeldab, et peategelane on sageli isoleeritud, näiteks ainuke laps ja mingil moel teistest erinev, osades muinasjuttudes kolmest noorim laps või üldse kasulaps. Ta toob ka välja, kuidas peaaegu alati on peategelane kas väga rikas, näiteks kuningapoeg, või siis vastupidi, väga vaene. (Lüthi 1984: 135–136) Ka Lutz Röhrich on esile toonud, et kolmandad lapsed, köögipoisid, karjused ja üldse sotsiaalselt rõhutud on muinasjuttudes sageli peategelasteks. Ta toob põhjusena välja jutustamise konteksti – kuna muinasjutte räägiti pigem vaesemas, talupoegade seltskonnas, siis jutustajal ja ka kuulajatel oli lihtsam sellise peategelasega samastuda ja talle kaasa elada. (Röhrich 1991: 185–187) Jututüübis ATU 313 võib peategelane olla nii väga vaene kui ka väga rikas, kuigi pigem on meessoost kangelase puhul tegemist rikkast perest pärit (kuninga)pojaga, samas kui kangelanna on harva kuningatütar, pigem rõhutatakse tema lihtsat, kuid kristlikku tausta.
Samas sotsiaalselt rõhutud ei ole harilikult kumbki neist, kui mitte lugeda naiseks olemist juba iseenesest ebasoodsamaks tingimuseks.
Lüthi väidab, et peategelane on alati reisija, kes ei pööra tähelepanu abistavate tegelaste kontekstile või nende võimete päritolule. Peategelast ei huvita, miks maailm tema ümber on selline nagu see parasjagu on, ta seikleb selles maailmas ja tegutseb vastavalt sellele, mis teda parasjagu ees ootab. (Lüthi 1984: 141) Eesti materjali põhjal ilmneb, et pikkades ja detailsetes lugudes on nii mõnigi kord jutustaja avanud peategelase mõttemaailma piisavalt, et näidata tema olemust laiemalt kui pelgalt kontuurne tegija.
Samuti esineb konkreetselt jututüübis ATU 313 ka moraalseid dilemmasid ja maailma kohta küsimusi esitavaid kohti. Küll aga usun, et tegemist on eranditega ning küllap on need tingitud nii jutustajate ja üles kirjutajate isikutest kui ka jututüüpide eripäradest endast ja enamasti kangelased tõepoolest kulgevad läbi muinasjutu ümbritseva kohta küsimusi esitamata.
Satu Apo on välja toonud, et isegi kui kangelannat presenteeritakse aktiivse tegelasena, näidatakse teda sellele vaatamata abituma ja passiivsemana kui mees-peategelast.
Kangelanna ei otsi aktiivselt abistavaid tegelasi või imelisi objekte, need satuvad ta teele
juhuslikult. (Apo 1995: 168–169) Ka sellega ei saa jututüüpi ATU 313 erinevaid variante analüüsides täielikult nõustuda. Loomulikult on palju selliseid variante, kus imelised abivahendid kerkivad teele ootamatult ja nende päritolu ei selgitata ning see ei tundu ka kedagi huvitavat. Teisalt on ka palju teisendeid, kus maagilised esemed saadakse konkreetse teadliku tegevuse käigus. Lisaks võtavad aktiivsed kangelannad selles jututüübis ohjad enda kätte ega tundu sugugi abitud oma teadliku eesmärgipärase tegevuse käigus.
Eduard Laugaste on oma teoses «Eesti rahvaluule» pööranud põgusalt tähelepanu ka peategelastele ja nende käitumisele, kasutades sealjuures mõistet «formaalne peategelane», mille all ta peab silmas kahe võrdväärse peategelase korral ühe muutumist nö formaalseks. Tegemist on peategelasega, kellega lugu algab ning kes on ka tegija, aga toimetused, mis ta teeb, öeldakse talle teise, peamiselt vastassoost, peategelase poolt ette. Laugaste toob näiteks muinasjutu «Kalamehest ja kalakesest», kus mees on küll tegija, aga naine ütleb talle ette, mida teha, seega kuulaja huvi on naisel. (Laugaste 1986: 256–257) Järgnevas empiirilise materjali analüüsis näitan, et sama kehtib sageli ka muinasjututüübi «Imeline põgenemine» süžees, ehk siis kangelane, kes algselt võib tunduda peategelasena, ei ole seda tegelikult kindlasti rohkem kui formaalselt.
1.3 Nais- ja meestegelaste kujutamisest
Üks tuntumaid soo-stereotüüpe on aktiivse mehe ja passiivse naise oma (vt. Moser-Rath 1987: 113). Linda T. Parsons väidab, et naisi kujutatakse nõrkade, allaheitlike ja ennast- ohverdavatena, samas kui mehed on võimukad, aktiivsed ja dominantsed. Tema asjakohane feministlik kriitika väidab, et muinasjutud annavad edasi neidsamu patriarhaalseid väärtusi ja norme, kujutades naise väärtuseks ainult tema ilu ja näidates teda läbi mehe silmade. Seega ilus kangelanna ei peagi tegema muud kui näima kaunina ning ootama kuni prints ta selle tõttu välja valib. Lisaks, kui kangelasele annavad abistavad tegelased jõudu, julgust ja teadmisi, siis kangelannale antakse peamiselt vahendeid end ilusamaks muuta. (Parsons 2003: 137). Üldiselt kehtivad sellised jooned muinasjuttudes kindlasti, kuid jututüüp ATU 313 tundub siinkohal olevat erand, sest
selles muinasjutus ei liigu kangelanna tavaliselt kunagi edasi oma ilu tõttu vaid tänu teadmistele, tarkusele ja kavalusele.
Mitmed autorid, kes on uurinud muinasjutte feministlikust vaatepunktist, väidavad, et naised mõjuvad muinasjuttudes täiesti passiivsete ja abitute olenditena, kellel puudub kontroll oma elu üle. Mehi kujutatakse aga tugevate, aktiivsete ja dominantsetena. Seega üldiselt on naised ilusad, aga abitud ning juhul kui neid on kujutatud tugevatena, on nad üldiselt ka koledad või isegi negatiivsed tegelased. (nt Farish Kuykendahl, Sturm 2007:
39; Parsons 2003: 137; Haase 2004) Töö empiirilise materjali analüüsis näitan, kuidas jututüübi ATU 313 puhul see ei kehti, ka kangelannad on selles tugevad ja aktiivsed, olemata sealjuures koledad ja eemaletõukavad.
Samuti on huvitav jututüübi «Imeline põgenemine» eristumine paljudest teistest imemuinasjuttudest perekonnasuhete osas. Näiteks Satu Apo väidab, et kangelase perekonnale pööratakse oluliselt vähem tähelepanu kui kangelanna omale. Kangelane võib olla perekonnast võõrdunud, näiteks soldat või kerjus, kuid kangelanna on alati defineeritud tema perekonnasuhete kaudu. (Apo 1986: 201) Veidral kombel on tüübis ATU 313 defineeritud harilikult just kangelase perekond, muinasjutu alguses antakse kontekst, kes ta vanemad on. Kangelanna on tavaliselt üksik, varastatud ristiinimese tütar, kellel puuduvad suhted oma perekonnaga. Samuti muinasjutu lõpus, olenemata sellest, kas lugu lõppeb abieluga või mitte, liigub kangelanna edasi iseseisvalt või (abielludes) saab osaks mehe perest, kuid ei lähe pea mitte kunagi oma koju tagasi.
Ka Klaus Roth väidab, et kangelast kujutatakse tema aktiivsuse kaudu, ta on riskialdis, kartmatu ja seiklushimuline, talle omistatakse omadusi nagu piiritu kavalus, tarkus ja osavus. Teisalt sõbralikkus, abivalmidus, lojaalsus ja ausus on omadused, mis on tegelase puhul olulised soost sõltumata. Viimast põhjendab Roth väitega, et need omadused on iseloomulikud kõigile inimestele (Roth 1999: 147–149).
Linda Dégh kirjeldab, kuidas karjäärijuttudes on kangelase eesmärgiks võimu omandamine ja naise võitmine ning need kaks on omavahel sageli seotud. Kuigi siit tuleneb, nagu kangelanna oleks pelgalt autasu, ei oota ta Déghi kohaselt sugugi tegevusetult. Kangelanna manipuleerib kaaslasega, paneb proovile viimase vastupidavuse, häbistab ja alandab teda, kuni viimaks allutab end mehe soovidele. Déghi
järgi näitab kangelanna end vastuolulistes värvides, olles nõiutud, ära kasutatud ja päästmist vajav, samas aga ka võrgutaja ja nõid, keda tuleb üle kavaldada ja taltsutada, et ta saaks kohaneda oma uue naiserolliga – nö majapidajanna ja kaaslase omaga.
Kangelanna lugu on sarnane kangelase omale, aga eesmärgiks pole mitte võimu saavutamine, vaid turvaline abielusadam. Kangelanna on edukas oma vajalike naiselike vooruste tõttu – ilu, kõlbelisus, kaastundlikkus ja töökus ning need teevad ta edu vääriliseks. Kangelane teeb oma teel küll vigu, aga ta on ambitsioonikas, samas kui kangelannal pole sageli mingeid erilisi oskusi, peale koduste majapidamistööde omade, ning talle on iseloomulik olla pelgalt ilus ja hädas. Kangelanna sageli ootabki äratust, nõiduse lõpetamist ja päästmist. Dégh väidab, et selline passiivne ja murelik imago jääb kangelanna püsivaks tunnuseks ka siis, kui ta peab loo käigus oma jõu kokku võtma ja tegutsema. Seega Déghi järelduste kohaselt kangelannad ei otsi ise seiklusi ega sõida abikaasat otsides ringi; kui nad mingil põhjusel peavad kodust lahkuma, siis viimases hädas ning lootuses saada tagasi oma koht truu abikaasa ja emana. (Dégh 2003: 24–26) Olen seisukohal, et Déghi väited ei sobi alati kokku jututüübis ATU 313 kujutatuga.
Nagu ma töö teises peatükis näitan, on Eesti «Imelise põgenemise» kangelannad südikad ja otsustavad, enamatel juhtudel ei oota nad päästmist, vaid teevad kõik endast oleneva, et pääseda ise ja sealjuures päästa ka kaaslane. Kuigi ka selle puhul on tegemist karjäärijutuga, peategelased sageli abielluvad loo lõpus, ei saa minu töös käsitletavat kangelannat kuidagi iseloomustada pelgalt sõnadega ilus ja hädas.
Dégh kirjeldab ka, kuidas muinasjutus ollakse see, kelleks riietutakse. Tegelased muudavad ennast ise või neid muudetakse loomadeks, asjadeks või osaks loodusest (taimed, loodusjõud) ning nad saavad oma algse kuju ka taastada. Sellised muundumised võivad Déghi sõnul olla õppimisprotsess, vajalik teadmiste saamiseks, aga võivad olla ka teraapilised viisid, kuidas saada targemaks, tugevamaks, ilusamaks.
Samas muundumine riietuse abil, vahetades koledad ilusate vastu, on karjääri tegemise indikaator ning sellega väljendatakse jõudmist uude staatusesse (kangelasest saab kuningas, kangelannast tema kaasa). (Dégh 2003: 28–29) See on nii ka käsitletavas jututüübis, riiete vahetusele pööratakse sageli tähelepanu, viidates sellega ka uuele seisusele ja põgenemisele vana eest. Ka tuleb peategelastel jututüübis «Imeline põgenemine» kuradi eest põgenemise käigus kolmel korral ennast muuta kellekski/millekski teiseks, mida saab tõlgendada ka viimaste õppetundidena enne
iseseisvumist.
Sarnaselt paljude teistega on Eduard Laugaste toonud välja, kuidas peategelase kujutamine peegeldab inimeste ideaale, kõike ilusat ja head, mis ühel inimesel olema peaks, ilma ühegi negatiivse jooneta. Seevastu negatiivne tegelane on alati üdini halb ja vastandub peategelasele igas aspektis. (Laugaste 1989: 261) See on kahtlemata tõsi, peategelasi kujutatakse ilusate, heatahtlike ja vapratena, samas kui neile vastanduv halb on kole ja pahatahtlik. Samuti viitab tegelaste ideaalsele kujutusele see, kuidas sageli üritab kurat kangelast kangelanna juurest eemale juhtida väidetega neiu rumalusest või saamatusest, mis näitab kui olulisel määral on kangelaste edukus seotud nende iseloomudega.
1.4 Kangelannadega muinasjututüüpide Eesti variantide vaatlusi
Eda Kalmre on esitanud põhjaliku ülevaate jututüübist ATU 510A «Tuhkatriinu» Eesti rahvatraditsioonis. Kahjuks ei keskendu ta oma analüüsis naisekangelase olemusele, küll aga analüüsib jututüübi erinevaid teisendeid süvitsi. Erilist tähelepanu väärib põhjalik analüüs tüübi ATU 510A liitumisest teiste jututüüpidega, milles ta toob välja, populaarsemad tüübid ja asjakohased näited. (Kalmre 1989: 142–144) Töö teises peatükis annan teisenditest samalaadse ülevaate, olen toonud välja nii erinevaid kontaminatsioonid kui liitumata tekstile iseloomulikud tunnused.
Kärri Toomeos-Orglaan on analüüsinud soostereotüüpe jututüüpides
«Tuhkatriinu» (ATU 510A) ja «Kuningatütar klaasmäel» (ATU 530). Ta selgitab, et valis analüüsiks just need kaks kuna tegemist on suhteliselt sarnase süžeega muinasjuttudega, ent esimene neist on feminiinse ja teine maskuliinse sisuga. (Toomeos- Orglaan 2013: 49).
Toomeos-Orglaani poolt analüüsitud muinasjuttudes on mõlemas tegemist tegelikult perekonna loomisele suunatud muinasjuttudega. Ta väidab, et kuigi see pole kaugeltki
mitte kõik või ainus viis, kuidas muinasjutte vaadelda, võib neid siiski analüüsida perspektiivist, et päris maailmas kehtivad abiellumisega seotud ootused ja normid on üle kantud ka muinasjutu-maailma. (samas: 50). Kuigi jututüüp ATU 313 ei ole otseselt suunatud perekonnaloomisele, lõppeb see siiski üle pooltel juhtudel abieluga ning tegelaste, kangelase ja kangelanna, tajutav vanus on samuti nooremapoolsed inimesed, kes pole veel peret loonud, aga selgelt on eas, kus seda juba teha võiks.
Toomeos-Orglaan juhib tähelepanu ka sellele, et meessoost jutustajad on eelistanud pigem lugusid aktiivse kangelasega, samas kui naised on jutustanud nii feminiinse kui maskuliinse süžeega muinasjutte. Tuleb välja, et see kehtib mõlema analüüsitud tüübi puhul. Jututüüpi «Tuhkatriinu» on kogutud peamiselt naissoost jutustajatelt, samas kui tüübi «Kuningatütar klaasmäel» puhul on naissoost jutustajaid küll meestest rohkem, aga mitte märkimisväärsel hulgal. (samas: 53–53) Selles osas, nagu ka järgmises peatükis pikemalt avan, on jututüüp ATU 313 kindlasti erandlik, kuna jutustajaid on meeste ja naiste seas suhteliselt võrdselt. Üks võimalik põhjus on kindlasti see, et jututüübi «Imeline põgenemine» kangelanna aktiivne roll on paindlik ja muinasjutu süžee võimaldab vahepeal keskenduda ka kangelasele. Näiteks jututüübi ATU 510A puhul on aga keskmes terve loo vältel kangelanna ja tähelepanu suunamine kangelasele on pea võimatu.
Väga ilmne ja peamine erinevus jututüüpide ATU 313 ja ATU 510A vahel seisneb kangelannade kujutamises. Vaatamata sellele, et mõlemal puhul on kujutatud aktiivset tegelast, on selles töös analüüsitud jututüübis tegemist tegutsejaga, kes jõuab loos edasi tänu oma teadmistele ja kavalusele. Tüübis «Tuhkatriinu» on kangelanna puhul rõhutatud eelkõige ideaalse naise prototüüpi – ta on väga ilus, töökas, abivalmis ja sõbralik (samas: 55). Kõiki neid omadusi tuuakse vähemal või rohkemal määral välja ka jututüübis «Imeline põgenemine», kuid loos edasi jõudmiseks peab ta tegema enamat ja olema rohkem kui ilus ja abivalmis. Samuti on tüübi ATU 510A kangelannal oluliselt rohkem väljastpoolt tulevat abi – ta saab ilusad riided, tema eest tehakse ära ülesanne ja lõpus jõuab kangelane samuti ise temani (samas: 57–59). Tüübi ATU 313 kangelanna aga saab ise abi ainult erandlikes teisendites, üldiselt on tema see, kes peab nii kangelast aitama kui ka ise tegutsema. Juhul kui jututüübis esineb abistavaid tegelasi, siis ainult selleks, et nad aitaksid alguses kangelasel kangelannani jõuda.
Toomeos-Orglaan toob välja, kuidas kangelane ja kangelanna tõestavad oma väärtust aktiivse tegutsemise kaudu ning saavutavad seeläbi oma eesmärgi. Esimese puhul tuleb see selgemini esile kui kangelanna puhul, kes küll samuti paneb ennast mõnevõrra riskantsesse olukorda (läheb kodust välja kirikusse), kuid jääb siiski nö naistele mõeldud turvalisse sfääri ning saavutab edu (abielu) siiski tänu oma ilule ja olemasolule. (samas:
59) Taaskord on siinkohal tüübi «Imeline põgenemine» kangelanna teistsugune ja nö ebastandardne – tema puhul on küll samuti mitmel juhul oluline kohalolu, aga kangelanna põrgus olemisest sõltub nii ta enda kui kangelase edasine saatus. Ta põgeneb aktiivselt ning ei saavuta midagi pelgalt oma ilu tõttu. Selline erinevus võib samas tulla ka kangelannade erinevast alguspunktist – kui Tuhkatriinu on kodus ja peab sealt välja minema, siis jututüübi ATU 313 kangelanna on kodust kaugel ja üritab sinna tagasi jõuda või vähemalt sealt ära saada.
Evelin Lepp on analüüsinud jututüübi ATU 311 «Naistetapja ja kolm õde» Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud teisendeid. Tegemist on selgelt feminiinse muinasjutuga ja seega ei ole ta ka keskendunud küsimusele kangelanna aktiivsuse osas – neiu on peategelane ja ka aktiivne tegutseja. Küll aga on ta analüüsinud muinasjututüübi sisu ja pakub interpretatsiooni-võimalust kangelanna olemusele.
Lepp on analüüsinud jututüüpi võttes aluseks Isabel Cardigose väite, et feminiinsetes muinasjuttudes peegeldatakse naise elu olulisemaid pöördepunkte: puberteediiga, abielu ja lapse saamine. Ta viitab, et sarnaselt tüüpidele ATU 709 «Lumivalguke» ja ATU 410
«Okasroosike» on ka ATU 311 puhul tegemist initsiatsiooniriitustele viitava muinasjutuga. Kõigis kolmes muinasjutus kujutatakse neiude eraldamist üksindusse esimese menstruatsiooni ajal. (Lepp 2003: 112–113) Nendes jututüüpides võib tõepoolest leida sarnasusi initsiatsiooniriituste poolelt, samas on nad kangelannade seisukohalt põhimõtteliselt väga erinevad. Eriti tüüp «Okasroosike», aga ka
«Lumivalguke» on vaatamata feminiinsele jututüübile siiski muinasjutt äärmiselt passiivsete kangelannadega, kelle suhtes tegutsetakse; kangelanna ise ei tegutse aktiivselt ühelgi juhul. Peategelaseks olemine ei anna neile aktiivsust ega kontrolli enda elu üle. Jututüübis ATU 311 aga võtab kangelanna aktiivse tegutseja rolli ja vastutuse oma saatuse eest enda kätte. Viimase puhul polegi ühtegi meest peale negatiivse tegelase
ning nagu ka Lepp märgib, ei lõppe see ühelgi juhul abielu või romantiliste sidemetega nagu imemuinasjuttudele tavaliselt iseloomulik on (samas: 113–114).
Jututüübi ATU 313 ja ATU 311 peamiseks erinevuseks ongi tüübi «Naistetapja ja kolm õde» kangelase puudumine, aga neid ühendab selgelt tugeva ja aktiivse kangelanna kohalolu. Ka jututüübi ATU 313 kangelanna põrgus viibimist võib interpreteerida kui initsiatsiooniriitusele viitavat pagendust ning selle järgnevat täiskasvanuks saamist ning iseseisvumist. Leian, et see viimane on midagi, mis on sarnane ka jututüübis ATU 311 – neiu iseseisvub, mitte ei liigu vanemate mõju alt mehe ja tema pere mõju alla. See aga on kardinaalselt erinev paljudest teistest feminiinsetest jututüüpidest, sh «Okasroosike»
ja «Lumivalguke».
Katri Laurimaa analüüsib jututüübi ATU 403C «Vahetatud mõrsja» Eesti teisendeid, kasutades selleks Holbeki ja Apo interpretatsiooniteooriaid ning selle kaudu tulevad ilmekalt esile ka kahe uurija erinevad arusaamad muinasjuttudes kujutatu seosest reaalse maailmaga, mida ka selle töö esimeses alapeatükis põgusalt kujutanud olen.
Minu ja Laurimaa analüüsitud jututüübid on oma olemuselt tegelikult väga erinevad – jututüüp ATU 313 toimub peamiselt põrgus, samas kui ATU 403C toimumispaigaks on maapealne, kodu, mets ja loss. Loos «Imeline põgenemine» on negatiivseks tegelaseks kurat, kurivaim või midagi muud halba ja kauget, samas kui loo «Vahetatud mõrsja» puhul on tegemist kasuema ja osaliselt ka kasuõega. Mõlemat jututüüpi ühendab aga kahe peategelase olemasolu ning mõlemal juhul on tegemist kaudselt armastusest rääkiva muinasjutuga.
Laurimaa selgitab, kuidas mõlema uurija mudelit rakendades on jututüüp ATU 403C kahe peategelasega muinasjutt, olenemata nende erinevatest motiividest. Nimelt Apo leiab, et kangelanna ei saaks üksinda hakkama ning seetõttu peab partner talle appi tõttama ja ta olukorrast päästma. Samas kui Holbeki järgi sümboliseerivad muinasjutud noorte inimeste täiskasvanuks saamist, omavahelisi kohtumisi, armumist ja uue pere loomist – see kõik on aga kahe inimese teekond, mida üksi ei saa läbida. (Laurimaa 2000: 30–31) Analüüsides jututüüpi ATU 313 olen nõus pigem viimase teooriaga.
Teisendites tuleb sageli esile, kuidas tegemist on võrdsete peategelastega, kes on
aktiivsed vastavalt ülesandele ja rollile mida parasjagu vaja täita on. Tihti poleks kangelannal tema teadmisi arvesse võttes tegelikult kangelast otseselt vaja, aga kuna tegemist on ikkagi kahe noore looga, tegutsevad nad selles ka koos. Selles osas sümboliseerib ka jututüüp ATU 313 kindlasti noorte kohtumist, armumist ja uue pere loomist.
Kaisa Kulasalu on analüüsinud oma bakalaureusetöös jututüüpi ATU 555 «Kalamees ja tema naine». Tegemist on põhjaliku tüübivaatlusega, mis annab ülevaate nii Eesti Rahvaluule Arhiivis olevatest teisenditest kui ka kirjanduslikest töötlustest. Kulasalu analüüsib jututüüpi keskendudes eelkõige soovide ja unistuste maailmale, analüüsides nii seda kui ka rahvuslikku eetikat – millised soovid on liiga suured. (Kulasalu 2010: 3–
5) Kahjuks ei pööra Kulasalu peategelasele eraldi tähelepanu, kuigi tegemist oleks tõenäoliselt põneva küsimusega. Näiteks ka Laugaste on märkinud, et kuigi jututüübis ATU 555 tundub algselt peategelaseks olevat mees, on ta tegelikult seda pelgalt formaalselt, sest kuulaja huvi on suunatud kangelannale – mees teeb nii, nagu naine nõuab (Laugaste 1986: 257). Seega tundub, et kuigi süžeelt on jututüüpid ATU 313 ja ATU 555 väga erinevad, võivad nende kangelannad olla oodatust sarnasemad.
1.5 Jututüübi ATU 313 varasemad käsitlused ja kirjalikud allikad 1.5.1 Grimmid
Rahvajutu-uurimise algusele tõuke andnud vendadel Grimmidel ei esine täiesti terviklikul kujul ühtegi muinasjuttu tüübist ATU 313 – mitte üheski «Laste ja kodumuinasjuttude» muinasjutus pole kõiki sellele tüübile iseloomulikke motiive. Küll aga on mõned muinasjutud sellegipoolest liigitatud ainult jututüüpi ATU 313 kuuluvaks, sest tegemist on osaga tervest jututüübist. Nendeks on muinasjutud «Leiulind» (KHM 51) ja «Näkk» (KHM 79), esimeses on loo keskseks osaks Leiulinnu ja Leenakese põgenemine ning teises peavad kaks kaevu näki juurde kukkunud last sooritama raskeid ülesandeid ja hiljem põgenema. Seega mõlemas jutus on küll puudu iseloomulik algus–
lapse kogemata ära lubamine, aga kuna kesksel kohal on siiski põgenemine, saab neid tõepoolest liigitada jututüüpi ATU 313.
Teisalt esineb osades muinasjuttudes sellegipoolest alguses lapse kogemata ära lubamise episood, näiteks juttudes «Käteta tüdruk» (KHM 31) ja «Kullamäe kuningas» (KHM 92). Neile on aga ühine see, et kui jutus «Imeline põgenemine» lubatakse laps ära tavaliselt eksinud isa (või ema) poolt, kes ei leia koduteed, siis Grimmide versioonides satub must mehike/kurat nende teele küll muremõtteid heietades, aga pigem varanduse kaotuse tõttu.
Esineb ka tekste, kus sees on põgenemise motiiv, näiteks jutus «Armas Roland» (KHM 56). Neis põgenetakse aga vana naise või nõia eest ning muinasjuttudes ei ole tegemist põrgu või muidu tumedatele jõududele allutatud paigaga vaid pigem pelgalt metsaga.
Teisalt on nendes juttudes põgenemise juures aktiivseks kangelanna, kes suunab ja juhib põgenemist, mis arvestades mitmete teiste Grimmi muinasjuttude tooni, on positiivselt üllatav. Päris mitmel juhul tuleb kangelasel lahendada üle jõu käivaid ülesandeid, aga kuna neid jagab enamasti kas kuningas või kuningatütar ning nende eesmärgiks on kangelanna südame võitmine, mitte üleloomulikus keskkonnas ellu jäämine, siis neid ei saa lugeda isegi motiiviks jututüübist ATU 313. Seega ilmneb, et kuigi Grimmi muinasjutud on tõenäoliselt inspireerinud paljusid muinasjutte üle kogu maailma, pole need avaldanud tuvastatavat mõju Eesti variantidele jututüübi ATU 313 puhul.
1.5.2 Kreutzwald
Kreutzwaldi juba 1866. aastal ilmunud teoses «Eestirahva ennemuistsed jutud» on sees jututüübi ATU 313 süžeega muinasjutt «Tänulik kuningapoeg». See lugu on pikk ja detailne, sisaldab mitmeid dialooge, samuti värsse ja salme ning nii ümbritseva kui tegelaste kirjeldusi ja seletusi. Tundub, et konkreetne tekst on inspireerinud ilmselt paljusid jutustajaid, kelle variandid hiljem arhiivi on saadetud, kuigi otseseid mahakirjutisi ei ole. Ilmselt on ka mitmed omaloominguna tunduvad salmid või riimid sellest Kreutzwaldi loost inspiratsiooni saanud või suisa umbkaudselt meelde jäänud. Ka
siin muinasjutus on kaks võrdset peategelast ning Laugaste järgi võiks kangelast pidada formaalseks, sest kuigi noormees tegutseb, siis ainult nii, kuidas neiu õpetab ja suunab, kangelanna käes on ohjad ja ta määrab loo kulgu.
August Annist on analüüsinud Kreutzwaldi muinasjutte oma 1966. aasta teoses, kus ta tõdeb selleks hetkeks läbitöötatud arhiivimaterjali põhjal, et lugu kuulub Eestis levinumate muinasjuttude hulka – Hurda kogus on sellest tema hinnangul 35 teisendit ja muudes veel umbes 42 (Annist 1966: 162–163). Tänu muinasjuttude töörühmale teame tänaseks, et jututüüpi ATU 313 kuuluvaid teisendeid on erinevates käsikirjalistes kogudes pea neli korda rohkem. Annist on aga analüüsinud neid erinevaid teisendeid ning selgitab, kuidas Eestis on populaarne põgenemise puhul nii enesemoondamise kui ka asjade tagasiviskamise motiiv. Tema sõnul ilmneb, et rahvajuttudes on samuti lapse ära lubajaks kuningas, harvematel juhtudel lihtsalt jahimees või metsa eksinu, hiljem lapse ära viijaks paharet, kurat või vana halb. Ta leiab, et Kreutzwaldi variant näib olevat mõjutanud ka kogutud teisendeid, kuid ka Kreutzwald ise pani selle kokku rahva seast kogutud juttude põhjal, kasutades erinevatest paikadest ja erinevatelt inimestelt saadud ainest ning mitmeti ka ise juttu mõjutades. Näiteks värsikujulised vaheliited ja pahareti kujutamine vihjab väga sotsiaalkriitiliselt mõisnikule või peremehele (samas:
164–166).
Kärri Toomeos-Orglaan väidab, et Kreutzwaldi jutule iseloomulikud motiivid on poja asemel teenijatüdruku lapse põrgusse saatmine, valge vasika söötmine ja hiljem pea maha löömine, et sealt saadud kera abil põgeneda ning tagaajavad vaimud. (Toomeos- Orglaan 2008: 71) Need on tõesti just Kreutzwaldile omased ning need tulevad esile ka osades Eesti Rahvaluule Arhiivi saadetud variantides, kuigi kaugeltki mitte kõigis ja ammugi mitte täielikult. See viitab selgelt muinasjutu aktiivses traditsioonis elamisele, mitte pelgalt erinevatele Kreutzwaldi ümberjutustustele, kuigi ka viimased võivad pikalt aktiivses traditsioonis elada.
Kui analüüsida kõiki Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud jututüübi ATU 313 variante motiivide valguses, selgub nii mõndagi huvitavat. Esiteks teenija lapse põrgusse saatmine enda oma asemel. See motiiv tundub olevat kolmest kõige levinum ja enim ringlusesse läinud, esinedes umbes veerandites teisendites. Küll aga on see muundunud ja ilmselt muutunud keskkonnapärasemaks, nimelt tegemist pole peaaegu mitte kunagi
just teenija lapsega. Pigem on muinasjutus sauniku, talumehe või mõne muu vaesemast klassist pärit inimese laps, kuigi tavaliselt tõesti tütar. Nendel juhtudel on siis ära lubajaks peaaegu alati kuningas või muu rikkama klassi esindaja ning sageli eelneb sellele jututüüp ATU 537 «Lend tänuliku linnu seljas».
Teiseks on motiiv valge vasika söötmisest ja hilisemast pea maha löömisest, et põrgust välja aitav kera kätte saada. See motiiv esineb väga harva, umbes kümnekonnas erinevas teisendis ning nendel juhtudel on tegemist pea täielikult Kreutzwaldi motiivi ümberjutustusega. Ainult paaril juhul on kera asemel vasika peas hoopis muna.
Kolmanda motiivi, taga ajavate vaimude, leidmine teisendites on kõige keerukam.
Kuradi käsilased ajavad põgenejaid taga pea igal korral, erandiks lood, kus põgenemis- motiivi kujutatakse poolikult või on see üldse välja jäänud, samuti jutud, kus taga ajajaks on hoopis vanapagan ise. Osades juttudes, eriti Setumaalt pärinevates, on tõepoolest nimetatud tagaajajateks just vaime, aga seda tavaliselt juhul kui jutu alguses on ka negatiivset kangelast nimetatud (kuri)vaimuks ning hiljem siis kasutatud käsilastele viitamiseks sarnast nimetust, näiteks Viimas lasknud ta oma vaimud lahti ütteltes: «Otsige üles.» (E 6677/80 (4) < Tõstamaa) või näiteks Ruttu jooksnud ta oma vaimu kambri ja aavanud ukse ütteltes: «Otsige sulane ja tüdruk ülese.» (H II 41, 805/9 (1) < Tõstamaa). Samas on ka jutte, kus vaimude ülemaks on vanapagan (H II 15, 207/13 (3) < Jõelähtme) ning mõnel üksikul juhul ka nõid (RKM Mgn II 1006 (e) <
Audru).
1.5.3 Eesti ja naabermaade antoloogiad ning tüübikataloogid
1967. aastal välja antud antoloogias «Eesti muinasjutud» on kasutatud tüübist ATU 313 varianti «Tagutsemaa kuningas» (H I 7, 717/20 (16) < Sangaste), mis ei ole kaugeltki nii pikk ja detailne kui Kreutzwaldi lugu, kuigi kõik tüübile ATU 313 iseloomulikud motiivid on olemas. Antoloogias on mainitud, et tüüp on Eestis laialt levinud, Lõuna- Eestis peamiselt iseseisvana ja Põhja-Eestis ainult kontamineeritult (EMj 1967: 500).
2009. aastal välja antud antoloogias «Imemuinasjutud» rõhutatakse jututüübi
populaarsust nii Eestis kui üldse terves maailmas ning tuuakse välja Kreutzwaldilt pärinevad iseloomulikud motiivid, lisaks on kommenteeritud erinevaid kontamineerumisi teiste tüüpidega. (EMj I: 1 2009: 533)
Lähinaabrite, Soome ja Läti imemuinasjutu antoloogiates on samuti jututüüp ATU 313 välja toodud. Läti variantide puhul on huvitav, kuidas olulisena rõhutatakse algust – poisi ära lubamist, aga hoopis neiu ära andmist tema asemel. Välja on toodud ka hilisem, enne põgenemist toimuv tapetud lehma peast välja võetud kera motiiv. (Arājs, Medne 1977: 412–413) Need mõlemad on iseloomulikud Kreutzwaldile ning see annab alust arvata, et Eestis ja Lätis räägiti suhteliselt sarnaseid versioone jututüübist ATU 313.
Teisalt on huvitav, kuidas tüübi ATU 313 lõpu kohta ei ole märgitud midagi peale tõdemuse, et kurat ei saa neid kätte, Eesti variantides harilikult mõni lahendus muinasjutule siiski antakse.
Soome antoloogias on välja toodud esinevate variantide hulk ja levik ning need on jagatud Aarne-Thompsoni määratluse järgi kolmeks alatüübiks (ATU 313A, 313B ja 313C). Soome teisendite puhul tuuakse välja sagedane liitumine jututüübiga ATU 537
«Lend tänuliku linnu seljas». (Rausmaa 1988: 478) Töö teises peatükis näitan, et see on iseloomulik ka Eesti variantidele. Ilmneb, et põhjanaabrite teisenditest lõppeb umbes kolmandik unustatud pruudi episoodiga, mida on selgelt rohkem kui Eesti variantides.
Kokku on Soomes kogutud jututüüpi ATU 313 pea kolm korda vähem kui Eestis, mis tõenäoliselt näitab ühelt poolt tüübi suuremat populaarsust Eestis, aga teiselt poolt ilmselt mingil määral ka uurijate huvi ja eelistusi. (Rausmaa 1988: 478)
Turborg Lundell on oma artiklis, kus ta kritiseerib Aarne-Thompsoni kataloogi muinasjuttude nimevalikuid, välja toonud, kuidas jututüübi ATU 313 puhul on kangelanna puhul tegemist kõike muud kui abilisega. Neiu suunab muinasjutu kulgu alates loosse sisenemisest ja kangelane on tegelikult võimetu ilma temata põgenema.
(Lundell 1983: 240–241) Ka Holbek on oma teoses märkinud, kuidas jututüüp ATU 313 on küll sama kataloogi järgi nimega The Girl as Helper in the Hero's Flight ja alguses tõepoolest tundub, et keskne roll on kangelasel, kuid süvenemisel selgub, et kangelanna on hoopis see, kes figureerib terve muinasjutu, mistõttu muinasjututüüp ATU 313 on feminiinne. (Holbek 1987: 161)
Holbek näeb neiu põgenemises sümboolset duelli tema ja alguses kangelanna enda ema ning hiljem mehe ema vahel (1987: 427). See läheb vähemalt konkreetse tüübi raames kokku Isabel Cardigose väitega, et feminiinsed muinasjutud peegeldavad naise täiskasvanuks saamist, tuues esile erinevad olulised muutepunktid (Cardigos 1996: 25–
26). Seega võiks tõesti väita, et tegemist on naise liikumisega kodust mehe juurde ning see peegeldab erinevaid katsumusi, millega silmitsi seista (enda ema, mehe ema). Teisalt tundub, et eesti teisendites pole see alati päris nii. Esiteks põgenetakse pigem meessoost negatiivse tegelase juurest, nõiaga on tegemist pigem harva, seega duelli emaga ei toimu kuna naissoost negatiivseid tegelasi ei ole. Paljudes eesti variantides pole ka unustatud pruudi osa, mistõttu ei toimu võimuvõituse kujutamist meheemaga.
Ühelt poolt on kindlasti olemas võimalus, et need osad on ajaga kaotsi läinud ja juttudelt nö maha kulunud. Olen aga ise seisukohal, et jututüüp ATU 313 on muinasjutt neiu suureks kasvamiseks, mitte lihtsalt ühest perest teise liikumise peegeldus, vaid kaudne näide iseseisvumisest ja isemõtlemisest. Tundub tõenäoline, et kangelanna vajab tõuget ning algne vangistus võib peegeldada lapsepõlve, samas sellest välja tulemine toimub iseseisvalt ning mitte nö passiivselt päästmist oodates ega ka teiste naistega oma elus võimuvõistlust pidades.
Jututüübi populaarsusele Põhjamaades ei viita mitte ainult Holbek, vaid selle on välja toonud ka Ornulf Hodne on mahukas Norra rahvajuttude kataloogis. Sealt tuleb samuti välja, kuidas Norra teisendites pole niivõrd oluline, et kangelane negatiivse tegelase kätte satub, kes on üldiselt koll või troll (ogre – ingl.), mitte kurat nagu Eesti variantides.
Sealsetes lugudes on olulisel kohal ka see, mis juhtub pärast põgenemist. Nimelt lähevad kangelase ja kangelanna teed lahku, esineb episood neiust ja tema kolmest kosilasest ning noormehe peatsest abielust uue pruudiga, mille algne kangelanna lõpuks siiski ära hoida suudab. (Hodne 1975: 73–75) Negatiivse tegelase valimine muinasjuttudesse oma folklooris populaarsetest ja tuntud tegelastest, on palju uuritud ja loogiline käitumismuster. Tundub aga, et Eesti variantides on rõhk põrgus toimuval ning sellele järgnev on pigem teisejärguline või jätkub lugu sootuks teise jututüübiga, samas kui Põhjamaades on olulisel kohal ka unustatud pruudi episood ning see moodustab peaaegu poole kogu loost.
Rahvusvahelises koondkataloogis on ära toodud liitumine paljude erinevate jututüüpidega, sissejuhatavaks episoodiks on tihti näiteks ATU 537 või ATU 400 ja ATU 465, suurem osa neist on olnud populaarsed ka Eestis. Sarnaselt Hodnele rõhutab ka Uther, et unustatud kihlatu episood on pea lahutamatu osa jutust (ATU 2004: 194–197).
Eesti variantide puhul see nii selgelt välja ei tule, sest paljud neist lõppevad kas järsult põgenemisega või kohe abieluga.
2. Empiirilise materjali analüüs
2.1 Jututüübi ATU 313 tutvustus ja ülevaade materjalist
Jututüübist ATU 313 on Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud 270 teisendit. Nende hulgas on nii pikki ja mitme erineva jututüübiga liitunud lugusid kui ka lühikesi naljandilaadseid või isegi fragmentlikke teisendeid. Jutustajaid ja kogujaid on nii meeste kui naiste hulgast ja see on olnud pikalt populaarne, esimene konkreetselt dateeritud variant pärineb aastast 1869 ja esineb ka hulk aastaarvuta teisendeid, mille puhul võib eeldada, et need pärinevad veelgi varajasemast ajast. Viimane variant korpuses on salvestatud aastal 2006. Enim teisendeid on kogutud Setumaalt ning populaarseim kogumisperiood on 1930ndatel. Lihtsuse huvides jagasin variandid gruppidesse nii jutustaja kui koguja soo ja kogumispiirkonna ning -aja järgi. Esiteks hõlbustab selline jagamine materjalist ülevaate saamist ning teiseks saab nii ülevaate, kas on võimalik teha soo- või piirkonnapõhiseid järeldusi.
2.1.1 Küsimus autentsusest
On selge, et kirjalikud allikad on vähemal või suuremal määral mõjutanud folkloori kujunemist, sealhulgas jututüüpi ATU 313. Kirjalikkusest mõjutumine pole iseenesest hea ega halb, vaid midagi, mis käib paratamatult folklooriga kokku ja kuni seda pole tehtud täiesti ilmselgelt ja tahtlikult, on see pelgalt midagi, millega tuleb arvestada (Valk
2005: 38). Ka Risto Järv selgitab, kuidas muinasjututüpoloogiast pole põhjust välja jätta tekste, mille puhul tundub, et need on kunagi loetud ja meelde jäetud, küll aga tuleks välja jätta tekstid, mille puhul on uurija poolt oletatav, et raamat oli kirjutamise hetkel kõrval. Samas on oluline mõista, et see on küllaltki subjektiivselt uurija otsustatav küsimus, kas raamat on olnud käepärast või mitte. (Järv 2003: 98). Ka Kärri Toomeos- Orglaan väidab, et imemuinasjuttude puhul on tegemist paratamatu ja loomuliku osaga ning laenuliste tekstide hulk ei sõltu kogutud materjali hulgast, vaid moodustab läbivalt kuskil 10% kõigist tekstidest (Toomeos-Orglaan 2008: 80–81).
On väga oluline mõista ja olla teadlik kontekstist, milles jutte koguti ning kas jutustajad said oma vaeva eest midagi vastutasuks ning kui, siis mida ja millisel kujul. Nii näiteks on Sommeri kogu kujunemist mõjutanud see, et laulikutele ja jutustajatele anti pärimuse jagamise eest alguses alkoholi, maiustusi ja natuke raha, hiljem aga maksti teksti pikkuse eest raha. Andreas Kalkun on kirjutanud, kuidas varasemal perioodil tundus näiteks Hurdale vaeva eest kingituste/raha andmine loomulik ning iseenesest mõistetav ja seetõttu ei arvanud ta sugugi, et nö palga maksmine devalveeriks mingil määral kogutu sisu. Kalkun juhib tähelepanu ka hilisematele kogumisretkedele, kus maksti tavaliselt raha pigem kogujatele ja seda lehekülgede pealt. Säilinud on ka kaks Sommeri märkmikku, kus on üles kirjutatud aastatel 1928–1936 rahvaluulekogujatega tehtud rahalised tehingud. (Kalkun 2011: 143–144; 195–198) Seega tänapäeval neid tekste analüüsides on oluline olla teadlik ja arvestada võimaliku informatsiooniga kogumissituatsiooni kohta, kuna ka see osa on olnud loomulik ja paratamatu. Selgelt võib näiteks Setu teisendites, eriti 1930ndatel üles kirjutatutes, märgata tehislikke kordusi ja venitamist. Siiski ei tee see kõiki neid variante uurija tööks kõlbmatuteks, vaid pigem eripärasteks, millele ka järgmistes alapeatükkides pikemalt tähelepanu pööran.
2.2 Empiriilise materjali analüüs jutustaja ja üles kirjutaja soo järgi
Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivis olevaid imemuinasjutte analüüsinud neid jutustanud ja kogunud inimeste, loo peategelase soo ning kogumisaja järgi, vaadeldes
kõiki tekste mitte ühtki konkreetset tüüpi. Esiteks juhib Järv tähelepanu asjaolule, et materjali kogumisajad ei jaotu ajateljele ühtlaselt, vaid on olnud neli nö kõrgpunkti:
1888–1980, 1892–1897, 1928–1930 ja 1932–1939. Need kõik on seotud erinevate kogumis-üleskutsetega (Hurt), ajaloo sündmustega (madal kogumissagedus I maailmasõja ajal) ning ka Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamisega. (Järv 2005: 48) Jututüübi ATU 313 kogumissagedus langeb kokku üldise tendentsiga, enim tekste on tõepoolest salvestatud kogumise kõrghetkedel, eriti palju on teisendeid viimasest, 1930ndatel toimunud lainest.
Järv juhib tähelepanu sellele, kuidas jutustaja soo määramine on varasema muinasjutuainese põhjal kohati keeruline, näiteks eesnimi on teada pisut vähem kui pooltel juhtudel (2001: 32). Ta selgitab, et selle põhjuseks on jutustaja isiku pigem tähtsusetuks pidamine ja alles pärast 1895. aasta Hurda üleskutset hakati nende andmeid rohkem üles kirjutama ning nimetuid teisendeid jäi küll vähemaks, kuid need ei kadunud sellegipoolest täielikult (Järv 2005: 49).
Järv selgitab, kuidas tervet jutukorpust analüüsides ilmnes, et 20. sajandil kogutud teisendite hulgas on naissoost jutustajaid rohkem kui mehi ja seega on kehtib see ka terve korpuse kohta – kuna 20. sajandil koguti rohkem tekste ning märgitud on ka oluliselt suuremal hulgal variantidel jutustaja nimi. Järv põhjendab sellist tendentsi erinevate teguritega, näiteks muinasjuttude liikumine täiskasvanute sfäärist laste omasse, mistõttu naised lugesid või pidid lugema rohkem muinasjuturaamatuid. Kuna aga 19.
sajandil oli proportsionaalselt rohkem meessoost jutustajaid, järeldab Järv, et Eesti muinasjutu traditsioon kuulus algselt, 19. sajandil, meestele ja liikus sealt naistele edasi.
(Järv 2005: 50–51) Analüüsides ainult jututüübi ATU 313 jutustajaid näitavad tulemused laias laastus samu tendentse. Saab väita, et mehed jutustasid tüüpi «Imeline põgenemine» pigem varem ning naised hiljem, kuid samas on nais- ja meessoost jutustajaid kokku peaaegu võrdselt, viimased on rääkinud ainult pisut üle kümne teisendi vähem.
Järv analüüsib ka jutustajate eelistusi maskuliinsete ja feminiinsete süžeede osas ning jõuab järeldusele, et mehed on eelistanud ülekaalukalt maskuliinse sisuga muinasjutte, samas kui naised on jutustanud üsna võrdselt mõlemaid. Ta vaatleb seda ka ajalises perspektiivis, kuid jõuab järeldusele, et erilisi muutusi pole Eesti muinasjuttude puhul
toimunud. (Järv 2005: 53–54) On huvitav, kuidas mehed on vaatamata feminiinsele süžeele rääkinud ka tüüpi ATU 313. Tõenäoliselt tuleneb see taaskord jututüübi paindlikkusest, aktiivne tegelane sageli muutub süžee käigus. See ilmneb ka tõsiasjast, et kõvasti üle poolte liitunud teisenditest on jutustatud meeste poolt ning enamasti on need tekstid, millele on liitunud ette või taha maskuliinse sisuga jututüüp.
Järv juhib ka tähelepanu rahvaluulekogujate võimalikule mõjule aineses, kel oli kahtlemata nii subjektiivseid kui objektiivseid eelistusi. Viimastena võib näiteks näha meeste ligipääsu ennekõike meeste elualadele ja vastupidi, kuid näiteks Eesti imemuinasjutud on ilmselt kirjapandud siiski kunstlikult tekitatud kogumis- situatsioonides. Ilmneb, et vaadeldes tervet imemuinasjutu korpust on meessoost kogujad hoopis rohkem kogunud naissoost jutustajatelt, mille tingib, nagu ka eespool välja toodud, paratamatult aga hilisemate üleskirjutiste rohkus. (Järv 2001: 33–35) Jututüübi ATU 313 puhul on teadaolevalt mees- ja naissoost jutustajaid olnud peaaegu sama palju, viimaseid küll natuke üle kümne rohkem. Teisalt nende 76 loo puhul, mille puhul jutustaja on teadmata, võib tõenäoliselt vähemalt vanemate tekstide puhul pakkuda ka nende autoriteks mehi, mis kallutaks jutustajate ülekaalu neile. Samuti on kogujad olnud peaaegu 85% juhtudest mehed.
Ka jututüübi «Imeline põgenemine» puhul tuleb ilmekalt välja meeste ja naiste poolt jutustatud lugude ajaline erinevus, millele ka Järv on artiklis viitab (2001: 35). Nimelt mehed jutustasid kogujatele seda jututüüpi varem (ja intensiivsemalt), samas kui naistelt kogutud lood on arhiivi jõudnud hiljem, aga neid on üles kirjutatud ka palju hilisemast ajast.
Tabel 1. Kogujate ja jutustajate sugu.
Meesjutustajad Naisjutustajad Jutustaja sugu teadmata
Kokku
Meeskogujad 76 78 71 225
Naiskogujad 15 25 40
Koguja teadmata
5 5
Kokku 91 103 76 270
Järv on käsitlenud ka jututüüpide n-ö kuuluvust naistele ja meestele, analüüsides, kas jutustajate sool võiks olla seos muinasjututüübi maskuliinsuse või feminiinsusega. Ta jõuab järeldusele, et kui naised on jutustanud mõlemasse kategooriasse langevaid lugusid suhteliselt võrdselt, siis mehed eelistavad umbes neljal juhul viiest maskuliinse süžeega muinasjutte. Välja on toodud lood, mille peategelane on vastassooline jutustajale ning nad on rääkinud neid lugusid vähemalt viie teisendi võrra rohkem kui peategelasega samasooline jutustaja. (Järv 2001: 39–41) Tüüpi ATU 313 nende seas pole ning ka minu vaatlus kinnitab, et naised on tõesti seda feminiinse süžeega lugu rääkinud rohkem. Peaaegu võrdne jutustajate jagunemine meeste ja naiste vahel näitab aga sellegipoolest, et lugu on olnud populaarne või vähemalt tuntud mõlema soo jaoks.
2.2.1 Meessoost jutustaja, naissoost koguja
Varajaseim selle alajaotuse variant on üles kirjutatud aastal 1889 ja viimane 1962. Need teisendid jagunevad veel omakorda kaheks, esiteks vanemad tekstid, mis on üles kirjutatud 19. sajandi lõpus ja 20nda alguses ning teiseks uuemad, mis on pärit 20.
sajandi keskelt, nõukogude ajast. Esimesi tekste iseloomustab selgelt naiste aktiivne roll,
valikute tegemine ja loo edasise käigu suunamine. Näiteks Helene Maseni poolt üles kirjutatud teisendis valib neiu aktiivselt kohe loo alguses, kas päästja saab talle vennaks või peiuks (H II 27, 263/70 (6) < Palamuse).
Viieteistkümnest loost ainult ühes algab lugu neiu röövimisega ning siin on kangelanna algusest lõpuni peategelane. See Miina Walge üles kirjutatud loo kangelanna sarnaneb Linda Déghi kirjeldatud kangelannadega (2003: 24–26), ta vajab päästmist ja manipuleerib kangelasega igal võimalusel. Näiteks kirjeldatakse muinasjutus, kuidas neiu viskub noormehele kaela oma õnnetust elust rääkides (E 5, 4247/52 (12) <
Vaivara). Sellist dramaatilist mineviku üle kurtmist esineb ka Marie Podrätšikovi üles kirjutatud loos (S 102092/114 (3) < Setumaa). Osades lugudes on ka selgelt esile toodud naiselike vooruste rõhutamine, kangelannale viidatakase kui väga ilusale ja köögis väga osavale (S 117288/311 (8) < Setumaa).
Ilmneb, kuidas kangelanna käitub varasemates naiste poolt üles kirjutatud ja mehe poolt jutustatud lugudes manipuleerivalt ja päästmist vajavalt ning talle viidates rõhutatakse väga palju tema naiselikele ning koduga seonduvatele omadustele. Siiski on tegemist pigem aktiivse ning tugeva kangelannaga. Neiu vajab küll noormeest pääsemiseks, aga mitte konkreetselt endale päästjaks. Seega kangelanna manipuleerib, suunab ja tegutseb põrgust pääsemise nimel, samal ajal kui kangelane teeb, mis talle öeldakse ja ei ilmuta mingisugust initsiatiivi.
Teine osa juttudest, mis on nõukogude ajal naiste kirjutatud ja meeste poolt jutustatud, jätavad aga sootuks teistsuguse mulje. Esiteks on osad nendest juttudest poolikud (näiteks RKM II 118, 465/9 (10) < Lüganuse ja ERA II 268, 406/14 (2) < Jõhvi), sisaldades ainult mõnda (peamiselt põgenemise) motiivi. Need teisendid, kus jututüüp ATU 313 esineb terviklikult on neiu puhul tegemist peamiselt kõrvalseisja ja pealtvaatajaga. Sageli talle isegi ei viidata rohkem kui päästmist vajavale objektile (ERA II 301, 260/4 (110) < Setumaa). Ka siin alajaotuses esineb kaks erandliku nüansiga lugu.
Esiteks Kersti Kõivumäe üles kirjutatud teisendi lõpp on väga eriskummaline, nimelt terve loo vältel passiivseks jäänud kangelannal hakkab peale põrgust põgenemist kosilasi käima, kelle ta keerulisi ülesandeid tegema suunates ära põlgab (EKRK I 40, 309/18 (1) < Maarja-Magdaleena). Teisalt tuleb aga siin esile väga selge moraal naise kohustuste kohta olla hea naine, nimelt päästja unustab vahepeal kangelanna ära ning tal
tuleb aktiivselt võidelda oma koha eest tema kõrval. Seega selle loo üks oletatavid tõlgendusvõmalusi on ilmselt see, et naine ei oleks tohtinud üldse oma mehe kõrvalt lahkuda.
Teine eripärane lugu on erandlik selles kogumis, aga neid esineb neid jututüübi ATU 313 terves korpuses veel. Marie Kanariku (ERA II 248, 270/82 (6) < Setumaa) üles kirjutatud teisendis jätkuvad tüübi ATU 313 episoodid tüübiga ATU 315 «Reeturlik õde»
ja erandlik on see sellepoolest, et juba loo esimeses pooles on kangelannat kujutatud negatiivsete ilmingutega, tema ässitab noormeest keelatud ust avama ja on sisuliselt loo ahela algatajaks.
Kokkuvõtlikult ilmneb, kuidas selle tekstikogumi teise osa tekstides on kangelanna passiivsem ja tõepoolest ootab oma päästjat ja päästmist. Kangelanna esineb küll kõigis lugudes, aga aktiivset rolli ei võta üheski neist ning mõnes teda peaaegu polegi süžee edasiminekuks vaja, nii et teda ei saa kohati isegi abiliseks määrata.
2.2.2 Naissoost jutustaja ja koguja
Kokku on selles tekstikogumis 25 erinevat teisendit, millest varajaseim on kirjutatud aastal 1927 ja viimane 1986. Neid variante ei saa jagada nii selgelt erinevateks gruppideks kui eelnevalt kirjeldatud tekstikogumit. Siin esineb ka palju rohkem nö pooltoone, kangelanna on aktiivne abiline või võrdne partner, mitte üks (tugev peategelane) või teine äärmus (päästmist vajav objekt).
Siin tuleb hästi välja, kuidas jutustaja või (kuigi äärmiselt ebatõenäoline) manipuleeriv kirjapanija saab mõjutada tegelaste näilist aktiivsust. Näiteks Anne Kõivu jutustatud teisendis on pikalt ja sageli otsekõnena kirjeldatud, kuidas ja mida kangelanna räägib, et kangelane tegema peaks ning lõppu on lihtsalt mainitud, et noormees siis läks ja tegi (S 685/93 (9) < Setumaa). Sellisel juhul tundub kangelanna aktiivse tegutsejana, sest kuulaja või lugeja tähelepanu on suunatud talle, olenemata asjaolust, et vormiliselt sooritab ülesanded noormees. Teisalt näiteks Ekaterina Kõomäe (S 85859/908 (5) <
Setumaa) poolt jutustatud teisendis annab kangelanna mehele samalaadseid nõuandeid,
aga neid esitatakse pigem nentimisena ning kirjeldatakse kangelase tegevust, mistõttu tundub neiu palju passiivsem kui esimeses näites, sest kuulajate tähelepanu on suunatud kangelase tegevusele.
Samas esineb selles siin ka lugusid, kus peategelaseks on algusest peale neiu ning mehed kas puuduvad variantidest sootuks või on selgelt abistavad tegelased. Näiteks Linda Köögardali üles kirjutatud loos satub neiu põrgusse, kus hoopis tema peab ülesandeid sooritama. Põrgus olev sulane küll aitab tal põgeneda, aga kangelanna on aktiivne tegija terve teisendi vältel (ERA II 164, 560/2 (3) < Lümanda). Sarnane olukord on ka näiteks Liis Pedajase üles kirjutatud loos, kus kangelanna vajab küll pääsemiseks abi, aga aktiivseks peategelaseks on siiski neiu (ERA II 284, 10/6 (1) < Sangaste).
Siin kogumis on hulk erandlikke lugusid, näiteks muinasjutt, milles neiu põgenebki üksinda (RMK II 44, 24/30 (3) < Setumaa); lugu, milles kangelannal on abiliseks vanem naine ja põgeneda kotkas (EKRK I 29, 564/9 (16) < Võnnu); muinasjutt, milles kangelanna pääseb kuradist mõistatuste lahendamisega ning põrgu jääb seeläbi üldse ära (RKM II 395, 182/6 (14) < Võnnu); jutt, mille variandis ei eksisteeri ühtki meest ja isegi vanapaganat kujutatakse naisena (RKM II 80, 360/1 (1) < Setumaa). Viimane motiiv, kuradi kujutamine naisena, on Eestis teisendites pigem harv juhus, kuidas Põhjamaades esineb seda sagedamini. Muinasjutu-uurija Bengt Holbek (1987: 427) näeb sellises kujutamises sümboolset võimuvõitlust kangelanna ja tema ema vahel, milles esimene ihakb suureks saada ja teine oma last veel kodus hoida.
Kõiki erandlikke teisendeid ühendab ka aktiivse kangelanna olemasolu ning oma saatuse juhtimine, sageli ka meeste puudumine. Kuigi selles alajaotuses esinevad ka mõned lood, kus peategelane on selgelt aktiivne mees ning neiu ainult aitab nõu, jõu ja kaastundega (näiteks ERA II 294, 125/30 (15) < Kaarma), siis üldiselt on nendes variantides tegemist aktiivse kangelannaga, kes tegutseb siis, kui vaja. Huvitaval kombel on nendes lugudes ka palju vähem esil naiste manipuleerimise ja kahepalgelisuse näitamist – siin on kangelannad pigem leebed ja otsustavad ning sageli saavad täiesti ilma meesteta hakkama.
2.2.3 Meessoost koguja ja naissoost jutustaja
Siin on kokku 77 erinevat teisendit. Varajaseim neist on üles kirjutatud aastal 1892 ja viimane 2005. Esineb mõningaid tekste, kus kuradi asemel on vana naine ja alati ei kujutata teda ka algusest peale negatiivsena, näiteks ühes Viru-Nigulas üles kirjutatud loos pakutab ta kangelasele oma tütreid naiseks ja annab ülesannete eest raha (H II 34, 428/31 (2)). Mõnel juhul saadab vanapagan ka oma naise last varastama ning üldiselt mängib põrguemand sel juhul ka hilisem loos rolli (ERA II 3, 342/9 (1) < Saarde).
Selle jutukogumi puhul joonistub selgelt välja, kuidas alguses kahe võrdse peategelase korral (kui varastatakse vend ja õde või lihtsalt kaks last korraga), jääb aktiivsus võrdseks või muutub ATU 313 episoodides peategelaseks kangelanna. Need teisendid lõppevad ka alati üsna kindla loogika järgi, juhul kui järgneb tüübi ATU 315 episood, siis muutub peategelaseks kangelane, kui seda aga ei järgne, siis saavad lapsed põgenema ja õnnelikuks, mingit konkreetset saatust nende puhul üldiselt lahti ei kirjutata. (näiteks H II 58, 720/1 (20) < Karksi ja ERA II 3, 342/9 (1) < Saarde).
Juhtudel, kus aga vend läheb juba põrgusse sattunud õde päästma, jääb tihti kangelane peategelaseks ning neiu sealjuures pigem passiivseks ja päästmist vajavaks (S 15549/68 (15) < Setumaa).
1930ndatel toimusid mitmed kogumisretked Setumaale ja sealt pärineb palju pikki ja keerulisi tekste, mis tulenesid kindlasti osaliselt ka pärimuse esitamise tasustamisest.
Selle heaks näiteks võib pidada Maria Kütte jutustatud kaheksateistkümmend erinevat teisendit. Kõiki sellest kümnendist pärit teisendeid iseloomustab meeletu pikkus, keerukus ja detailirohkus. Esineb palju omadussõnu ja kirjeldusi nii tegelastest kui külastatavatest kohtadest. Lisaks on variantides palju kordusi, näiteks räägitakse pikalt ja kujundlikult, mida neiu õpetab ning sellele järgneb sama pikk ja kujundlik selgitus, kuidas noormees seda kõike sooritas. Nendele pikkadele ja keerulistele teisenditele on omane, et kangelanna aktiviseerub jututüübi ATU 313 episoodides, jäädes ülejäänud kontamineerunud osades passiivseks. Kuigi esineb kindlasti ka erandeid, näiteks Audrus üles kirjutatud teisendis (ERA II 39, 134/47 (31)) on kangelanna algusest peale aktiivne tegutseja.
Siin jutukogumis esineb samuti erandlikke lugusid, kuigi proportsionaalselt võttes on
neid vähem kui eelmises kahes tekstikogumis. Üks neist on Felicia Beinaroviči esitatu (ERA II 109, 73/83 (15) < Lätimaa, Lutsi (Ludza) mk), kus väga erandlikult mainitakse armastust ja selle jõudu. Samuti tuleb selles teisendis selgelt esile, et kuigi naine peab olema ilus, usin ja tagasihoidlik, siis mees peab teda ühelt poolt väärima ja teiselt poolt temast üle olema. Selles teisendis tuleb hästi esile kaks üldiselt muinasjuttudes olulist asja – esiteks see, et ka mehele esitatakse muinasjuttude kaudu nö nõudmisi ja pretensioone, milline olla tuleb. Tavaliselt on need seotud vapruse ja aktiivsusega, aga siin teisendis esitavate kõrgete väärtushinnangute tõttu on need ka laiaulatuslikumad ja rohkem esil. Teiseks aga partnerite koostöö ja võrdsus, kuigi kangelane ja kangelanna pole kaugeltki mitte alati võrdsetel positisioonidel, on neil sellegipoolest tavaliselt üksteist vaja ja seetõttu toimivad nad koos ja ühtse eesmärgi nimel.
Lisaks esineb siin ja just setu juttude hulgas sageli süžee õest, kes põgeneb venna/vendade eest, kes soovivad temaga abielluda. Sel juhul on selgelt aktiivseks peategelaseks põgenev kangelanna ning kuradi asemel on tegemist hirmuäratava vennaga, kelle eest põgenema peab. (näiteks S 33168/217 (2) < Setumaa ja S 41883/8 (21) < Setumaa ja S 35571/8 (4) < Setumaa). Merili Metsvahi on analüüsinud muistendeid, kus venna ja õe abielu tagajärjel on tekkinud järv. Ta selgitab, et muistend on tekkinud talupoegade vajadusest sõnastada enda jaoks võõras ja arusaamatu olukord, kus saksa kõrgklassi kultuuris mõeldav püüd abielluda enda sugulasega läks vastuollu eestlaste tavadega. (Metsvahi 2015: 583–588) Tundub, et jututüüpi ATU 313E*
kuuluvad variandid esindavad sama mõtet. Nendes lugudes pole küll tegemist mõisnikuga, vaid vennaks on vanahalb, kes oma ristiinimesest õde endale naiseks tahab, aga nagu olen varasemas analüüsis välja selgitanud, esindab kurat sageli ka muinasjuttudes võõrast ja kõrgemast klassist pärit inimest, näiteks mõisnikku (Roosnupp 2009: 31–32). Seega tundub tõenäoline, et nendes lugudes peegeldatakse samalaadset võõristust sugulasega abiellumise suhtes ning õige inimene proovib selle eest ka põgeneda.
Mitme teksti puhul tuleb selgelt esile, kuidas õige neiu ära tundmise episoodis rõhutatakse vanapagana tütarde ja ristiinimese tütre vastandusele. Sageli tuuakse välja, et õige neiu on ikka alati ilus ja korralik, vastandudes põrguliste koledusele ja robustsusele (E 49899/904 < Kose). Selles võib näha paikapidavust erinevate uurijate (vt nt Linda Dégh, Linda T. Parsons) väidetega, kus rõhutatakse, et kangelanna väärtus
