Baltimaade kivi- ja pronksiaja muististes

Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond

Ajaloo osakond Arheoloogia õppetool

Mirja Ots

Merevaiguleiud

Baltimaade kivi- ja pronksiaja muististes

Magistritöö

Juhendaja: PhD Aivar Kriiska

Tallinn 2006

EESSÕNA ...3

1. SISSEJUHATUS...5

1.1. TEEMA JA KÜSIMUSEASETUS...5

1.2. UURIMUSE ÜLESEHITUS...5

1.3. VARASEM UURIMISTÖÖ...6

1.4. TEOORIA JA UURIMISMETOODIKA...10

1.4.1. Uurimuse allikmaterjal...11

1.4.2. Merevaik arheoloogilise allikmaterjalina ...12

1.5. LOODUSLIK MEREVAIK...12

2. MEREVAIKESEMETE TÜPOLOOGIA...20

2.1. ÜLEVAADE VARASEMATEST TÜPOLOOGIATEST...20

2.2. EESTI NEOLIITILISTE MEREVAIKESEMETE TÜPOLOOGIA...24

2.2.1. Põhimõisted...25

2.2.2. Esemetüübid...26

2.3. EESTI PRONKSIAJA MEREVAIKESEMETE TÜPOLOOGIA...33

3. MEREVAIKEHETE VALMISTAMISE TEHNOLOOGIA ...36

4. MEREVAIK EESTI, LÄTI JA LEEDU KIVI- NING PRONKSIAEGSETES MUISTISTES...40

4.1. ASULALEIUD...40

4.2. H^AUALEIUD...61

4.3. AARDED, TAGAVARAD, PEIT- JA/VÕI OHVRILEIUD...78

4.4. J^UHULEIUD...86

5. MEREVAIKESEMETE TÖÖTLEMISKESKUSED...89

5.1. NEOLIITILISED MEREVAIKESEMETE TÖÖTLEMISKESKUSED BALTIMAADES...89

5.1.1. Põhimõisted...89

5.1.2. Töötlemisekeskused ...91

5.2. MEREVAIK KUI SIDEMETE JA KAUBAVAHETUSE INDIKAATOR...100

5.2.1. Ühendusteed...100

5.2.2. Eesti merevaigu päritolu...102

5.3. MEREVAIGU KASUTUSEST PRONKSIAJAL...105

6. MEREVAIGU TÄHENDUS JA MEREVAIGULEIDUDE TÕLGENDUSVÕIMALUSED ...109

6.1. MEREVAIGU NIMETUS...109

6.2. MEREVAIK VARASTES KIRJALIKES ALLIKATES...112

6.3. HAUDADEST SAADUD MEREVAIGU TÕLGENDUSVÕIMALUSTEST...114

6.4. MEREVAIGU TÄHENDUS...124

6.5. MEREVAIGU KASUTAMISEST VARASES MEDITSIINIS...131

KOKKUVÕTE ...133

KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS ...139

LÜHENDID ...154

SUMMARY...156

LISAD ...163

“Vääriskivina on tal nii kõrge hind, et kõige väiksemagi merevaigust kujukese eest makstakse rohkem, kui elusa terve inimese eest – kõlvatus, mis väärib mitmekordset hukkamõistu.”

Plinius Vanem (23–79 pKr)

E

Minu huvi arheoloogilise merevaigu vastu sai alguse kümmekond aastat tagasi, mil ma Eesti Humanitaarinstituudi üliõpilasena otsisin teemat bakalaureusetöö kirjutamiseks. Juhendaja dr Aivar Kriiska väljapakutud teemadest köitis mind enim võimalus uurida merevaiku, kusjuures pean tunnistama, et toonase valiku olulisemaks kriteeriumiks oli selle materjali erakordne ilu.

Oma heameeleks olen aastate vältel tõdenud, et vaimustust Läänemere idakalda ühe tähelepanuväärsema ja hinnatuima loodusliku rikkuse vastu jagab minuga suur hulk inimesi, kellest nii mõnelegi on merevaik pakkunud sügavamat huvi ka teaduslikust aspektist.

Kaunist ja kergesti töötlemisele alluvat materjali, mille teke on looritatud teatava salapära ja rohkete legendidega, kasutasid peamiselt ehete valmistamiseks juba kiviajal elanud inimesed.

Pole kahtlust selles, et merevaik oli kõrges hinnas materjal, millele omistati erilist tähendust, sh raviomadust. Merevaiku hinnatakse kõrgelt ka tänapäeval, mida kinnitab ilmekalt fakt, et naturaalsest merevaigust valmistatud tooted on kallid ning nendega kauplemisest on kujunenud tulutoov tööstusharu. Paraku mõeldakse aga liiga harva sellele, et loodusliku merevaigu ressursid on piiratud ja nii nagu iga teise loodusvara kasutamisel, peaks ka merevaigu kaevandamisel ja tarbimisel säilima teatud respekt.

Laiemalt on tuntud tõsiasi, et looduslikul merevaigul esineb piirkondlikke erinevusi värvis.

Hoopis vähem teatakse sellest, et merevaigu piirkondlikud erinevused kajastuvad ka materjali keemilises koostises. Nimetatud asjaolu annab teadlastele, sh arheoloogidele, suurepärase võimaluse tegeleda merevaigu omaaegsete leiukohtade ja levikuteede, kaubanduslike ning kultuuriliste kontaktide uurimisega. Lisaks sellele lubavad asulamaterjalis või hauapanustes esinevad merevaiguleiud teha teatavaid järeldusi muistsetest kommetest, uskumustest ja miks mitte ka ühiskonna struktuurist, kui oletada, et merevaigu näol oli tegemist luksuskaubaga, mille omamine ja kaubastamine võis olla tollase eliidi privileeg.

2000. aastal kaitsesin oma bakalaureusetööd teemal “Merevaigu kasutus Läänemere regioonis kiviajal”, milles käsitlesin peamiselt Eesti ala merevaikleide, pannes rõhku siinse

leiumaterjali läbitöötamisele, analüüsimisele ja kataloogiks vormistamisele. Läti ja Leedu materjali kasutasin tookordses uurimuses enamasti vaid võrdlusmaterjalina erialakirjanduse põhjal. Kuna diplomitööle seatud ajalised ja mahulised piirid jätsid nii mõnedki üleskerkinud küsimused vastuseta ning minu huvi arheoloogilise merevaigu vastu aina süvenes, ajendas see mind teemaga edasi tegelema magistritöö raames.

Siinset uurimistööd soodustas minu praegune töökoht Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogiaarhiivis, kus sain süveneda arhiivis säilitatavatesse, ent siiani suures osas arheoloogilistes uurimustes kasutamata jäänud allikatesse, kus leidub rohkesti informatsiooni merevaigu kohta. Eelkõige on sellisteks allikateks kaevamispäevikud ja erinevatel põhjustel aruanneteks vormistamata jäänud käsikirjalised materjalid. Väga palju on mind oma nõuannete ja selgitustega aidanud ka vanema põlvkonna tunnustatud kiviaja spetsialist dr Lembit Jaanits, kes on arheoloogiliselt uurinud enamikku Eesti merevaikleidudega muististest.

Magistritöö kirjutamisel oli suur abi aastate jooksul kujunenud kontaktidest naabermaade, eelkõige Läti ja Leedu arheoloogilist merevaiku uurivate kolleegidega. Silmaringi on avardanud ning täiendavaid teadmisi andnud ka kuulumine arheoloogilist merevaiku uurivaid teadlasi ühendavasse rahvusvahelisse organisatsiooni ja osalemine selle ühenduse poolt organiseeritud konverentsidel Lätis Talsis ning Serbias Belgradis, kust olen leidnud hulga mõttekaaslasi ja saanud hindamatu kogemuse rahvusvahelistel konverentsidel esinemiseks (Ots 2003; ilmumisel).

Minu magistritöö valmimisele on kaasa aidanud mitmed inimesed. Jätkuvalt oli mulle suureks toeks TÜ arheoloogiadotsent dr Aivar Kriiska, kelle tasakaaluka ja targa juhendamiseta poleks mu töö sellisena valminud. Tänulik olen oma kolleegidele TLÜ Ajaloo Instituudi fondide sektoris, eriti Mauri Kiudsoole väärtuslike nõuannete eest hilisemate ajalooperioodide merevaikleidude kohta ja Kersti Siitanile, kes aitas mind jooniste vormistamisel. Samuti tänan Triinu Metsa siinse töö lõppu lisatud resümee inglise keelde tõlkimise eest. Minu siiras tänu kuulub headele kolleegidele dr Lembit Jaanitsale, Leedu arheoloogidele Egl÷ Marcinkevičiūt÷le, Rūta Beganskeit÷le ja dr Audron÷ Bliujien÷le, aga samuti dr Ilze Lozele, dr Ilga Zagorskale ning Valdis BērziĦšile Lätist, kellele võlgnen tänu tarvilike nõuannete, kaevamisandmete ja materjalide lahke tutvustamise eest. Mõistva suhtumise ning toetuse eest kuulub suur tänu minu perele ning sõpradele.

1. S

1.1. Teema ja küsimuseasetus

Minu uurimistöö teemaks on Eesti, Läti ja Leedu ala arheoloogiline merevaik kivi- ja pronksiajal. Selle uurimuse kirjutamisel seadsin endale järgmised ülesanded:

1) anda ülevaade arheoloogilisest merevaigust ja koondada teave seda käsitlevatest publitseeringutest;

2) uurida, kas ja kuivõrd on võimalik teha olemasoleva leiumaterjali põhjal järeldusi merevaigukaubanduse ja töötlemiskeskuste kohta. Selgitada, kas merevaik matuseleidudes annab võimaluse järelduste tegemiseks kivi- ja pronksiajal elanud inimeste uskumuste ja ühiskondlike suhete kohta;

3) koostada Eesti merevaiguleidude tüpoloogia ja püüda siduda selle kaudu erinevate töötlemiskeskuste toodangut; selgitada välja esemete võimalik päritolu ning dateeringud;

4) analüüsida muutust merevaigust esemete kasutamises perioodide ja piirkondade lõikes.

Kaardistada erinevused ja selgitada välja nende geograafiliste ja ajaliste muutuste põhjused ja tähendused.

Töö ajalisteks piirideks võtsin ajavahemiku 4000–500 eKr¹. Selline ajaline piiritlemine on põhjendatud merevaigu kasutamise kõrgajaga kesk- ja hilisneoliitikumis²; lõppdaatumiks valisin pronksiaja lõpu seetõttu, et lisaks merevaigutarbimise õitsengule soovisin käsitleda ka selle materjali kasutamise muutumisfenomeni uuritava piirkonna põhjapoolses osas neoliitikumi lõpus ning nooremal pronksiajal.

1.2. Uurimuse ülesehitus

Siinne töö koosneb kuuest peatükist, Baltimaade merevaikleidudega muistiseid koondavast tabelist, uurimust illustreerivatest fototahvlitest ning ingliskeelsest resümeest.

Esimeses, sissejuhatavas peatükis annan ülevaate varasemast uurimistööst, käesoleva uurimuse teoreetilistest lähtekohtadest ja metoodikast ning allikmaterjalist. Samuti püüan

1 Siinses töös kasutan ajaarvutussüsteemi alusena radiosüsiniku aastate kalibreerimisel saadud tulemusi ning kõik daatumid – kui ei ole märgitud teisiti – on päikesekalendri aastates. Kalibreerimisel kasutasin arvutiprogrammi CAL40DATAOxCal v2. 18 cub r:4 sd:12 prob[chron].

2 Ajaliselt peetakse antud töös keskneoliitikumi all silmas ajavahemikku u 4000–3000 eKr ning hilisneoliitikumi all 3000–1800 eKr. Pronksiaja puhul eristatakse vanemat ja nooremat pronksiaega, mille piiriks loetakse aastat 1100 eKr ja lõpuks 500 eKr.

iseloomustada merevaiku arheoloogilise allikmaterjalina. Lisaks tutvustan loodusliku merevaigu spetsiifikat ja esinemisareaali. Põgusalt peatun merevaigu kohta käibel olnud eksiarvamustel ja näitan, millised on võimalused merevaigu päritolu määramiseks.

Teises peatükis iseloomustan erinevaid merevaikesemete kohta koostatud tüpoloogiaid ning esitan ka minu enda poolt koostatud Eesti merevaiguleidude tüpoloogia.

Kolmandas peatükis annan ülevaate merevaigu töötlemise erinevatest tehnoloogiatest ja tutvustan sellel alal tehtud eksperimente.

Neljandas peatükis tutvustan merevaiku sisaldavaid arheoloogilisi leiukohti, jagades need asula-, haua-, aarde, peit- ja/või ohvrileidudeks, tagavaradeks ning juhuleidudeks.

Viiendas, käesoleva uurimuse kõige olulisemas peatükis esitan oma nägemuse merevaigu töötlemiskeskustest ja –kohtadest. Samas käsitlen merevaiku sidemete ja suhete indikaatorina ning püüan seletada merevaigukasutuses toimunud muutusi. Peatüki alguses defineerin samuti töö seisukohalt esmatähtsad põhimõisted.

Kuuenda peatüki pühendan haudadest saadud merevaigu tõlgendusvõimalustele, kuna võrreldes asulaleidudega kannavad merevaigust hauapanused enam informatsiooni omaaegsete kommete, uskumuste ja ka ühiskonna struktuuri kohta. Samuti arutlen merevaigu tähenduse üle ja toon ära keeleteaduslikud käsitlused merevaigu nimetuste kohta. Ühtlasi võtan lähema vaatluse alla varaste kirjalike allikate andmed ning meieni säilinud pärimused ja uskumused merevaigu kasutamisest meditsiinis.

Oma uurimistöö olulisemad tulemused toon veel kord lühidalt ära kokkuvõtvas peatükis.

1.3. Varasem uurimistöö

Alljärgnevas esitan valikulise väljavõtte Eesti, Läti ja Leedu olulisematest merevaiku puudutavatest publikatsioonidest, kusjuures minu eesmärk ei ole vastavasisulise täieliku bibliograafia koostamine. Baltimaades ilmunu on üsna hiljuti ammendavalt kokku võetud Leedu arheoloog Audron÷ Bliujien÷ (2001) artiklis Amber in Lithuanian Archaeological Literature.

Püüdes anda ajaloolist ülevaadet merevaiguteema käsitlemisest Baltimaade ja selle lähinaabrite arheoloogilises kirjanduses, tuleks kõigepealt peatuda esimesel Läänemere merevaigust esemeid analüüsival monograafial Der Bernsteinschmuck der Steinzeit von der Baggerei bei Schwarzort und anderen Lokalitäten, mille avaldas 1882. aastal baltisakslane Richard Klebs. Viimane oli Königsbergi physikalisch-ökonomischen Gesellschaft’i merevaigu ekspert, keda kutsuti kaevandama merevaiku firma Stantien & Becker palvel. Oma põhitöö kõrvalt huvitus ta ka muistsest merevaigust ja selle töötlemisest, kogudes ja süstematiseerides

ühtlasi leiumaterjali. Aastatel 1860–1881 õnnestus R. Klebsil kokku koguda 434 neoliitilist eset, mille põhjal ta koostas põhjaliku ja tänaseni laialt kasutatava merevaiguleidude tüpoloogia (1882). See põhineb peaasjalikult Juodkrant÷st (endine Schwarzort, sks) saadud leidudel, ent hõlmab ka kogu tolleks ajaks teadaoleva materjali nii Läänemere idakaldalt kui ka Taanist, Rootsist ja Suurbritanniast. Samas pöörab Klebs oma töös tähelepanu ka muudele merevaiguga seotud küsimustele, nagu näiteks töötlemistehnikatele, dateerimisele, võimalikule vahetuskaubandusele jne. Olles physikalisch-ökonomischen Gesellschaft’i merevaigukogude hoidja, oli ta põhjalikult tuttav ka teiste merevaigukollektsioonidega. Klebs, kes oli kursis kaasaegsete merevaigu töötlemisvõtetega, tegi hulgaliselt katseid ka eksperimentaalarheoloogia vallas, töödeldes merevaiku kiviaegsete tööriistadega. Nende eksperimentide põhjal tõi ta välja ja analüüsis erinevusi merevaigu töötluses tulekivi- ja luutööriistadega ning metallesemetega.

Kõigele lisaks on Klebs koostanud merevaigust mitmeid näituseid ja avaldanud merevaigu lühiajaloo (1889).

Enne Teist maailmasõda, 1930. aastate lõpul kaevas Richard Indreko Emajõe suudmealal Akali (tollal Konsa) merevaiguleidudega kivi- ja varase metalliaja asulakohta ning 1940. aastate algul Eesti kõige merevaigurikkamat Tamula asulakohta. 1945 ja 1949 ilmusid eksiilis tema sulest kaks artiklit, millest esimeses kirjeldab ta Tamulast leitud merevaiku ja teises kammkeraamika kultuuri muististest saadud kujukesi, mida Indreko nimetab iidoliteks.

Viimatinimetatud artikli edasiarenduseks võib pidada mõni aeg hiljem Soomes publitseeritud uurimust iidolripatsitest-amulettidest (1957).

Kuigi Eesti uurijatest pole keegi üksnes spetsiaalselt merevaiguga tegelenud, on meie tunnustatud vanema põlve kiviajauurija Lembit Jaanits muude uurimisteemade kõrval avaldanud ühe merevaigule pühendatud artikli (1975). Selles käsitleb ta läänemeresoome hõimude arvatavaid kokkupuuteid merevaiguga, lähemalt Zvejnieki kalmistu ja Sārnate ning Tamula asula merevaiguleide. Mõnevõrra on ta merevaigul peatunud küll juba varem, näiteks Tamula, Valma, Akali ja Kullamäe asulakohti käsitletavates artiklites (Jaanits 1954, 1955b, 1957, 1965, 1984; Янитс 1954, 1959a, 1959b). Lisaks arutleb Jaanits merevaigu võimalike tähenduste üle minevikus, pikemalt ka kiviaja uskumusi käsitlevas artiklis (1961). Käesoleva uurimisteema seisukohalt on oluline eraldi ära märkida veel Jaanitsa kirjutatud kokkuvõtlikku osa kiviajast 1982. aastal ilmunud Eesti esiajaloo üldkäsitluses (Jaanits et al 1982), kus tehakse juttu ka selle perioodi olulisematest merevaiguleidudest Eestis ning esitatakse Läänemere kaguranniku neoliitilisi merevaiguleide koondav kaart (op. cit., joon. 67).

Lätis on võrreldes Eestiga merevaiku uuritud tunduvalt enam. Sealsetest merevaigu uurijatest tuleks esile tõsta Eduards Šturmsi, Lūcija Vankinat, Ilze Lozet, Francis Zagorskist, Ilga Zagorskat ja noorema põlve arheoloogidest Valdis BērziĦšit.

1954. aastal ilmus Eduards Šturmsi ülevaatlik artikkel Der ostbaltische Bernsteinhandel in der vorchristlichen Zeit, kus autor keskendus peamiselt pronksi- ja rauaaja merevaigu levikule ja tegi selle põhjal laiaulatuslikke järeldusi kaubavahetuse ja merevaiguteede kohta. Vaatamata asjaolule, et tolleks ajaks oli Lätist merevaiku leitud veel suhteliselt vähe, esitas Šturms sellele tuginedes mitmeid seisukohti, millest nii mõnedki on leidnud kinnitust ka leiumaterjali lisandudes. Samas tuleb aga mainida, et suur osa tema poolt esitatud dateeringutest on tänaseks korrigeeritud. Lisaks nimetatule kirjutas Šturms ka kera-amforate kultuurile iseloomulikest merevaiguleidudest (1956), kus ta võttis kokku kogu selle kultuuri esemeleiud.

Lūcija Vankinalt ilmus 1970. aastal monograafia Sārnate asulast, milles merevaikesemetele pühendati terve peatükk (Ванкина 1970). Selle töö väärtuslikumaks osaks võib pidada pooltoodete ja töötlemisjääkide põhjal tehtud järeldusi merevaigu töötlemisprotsessi kohta.

Suure põhjalikkusega paistavad silma Ilze Loze arvukad artiklid. Erinevalt teistest Läti uurijatest on merevaiguteema saanud Lozele tõeliseks elutööks. Olles aastakümneid kaevanud Lubāna järve nõos asuvaid asulaid, mis on tähelepanuväärsed erilise merevaiguleidude rikkuse poolest, ongi ta keskendunud eelkõige nimetatud asulate materjalidele (Loze 1974, 1975, 2000, 2001, 2003; Лозе 1979, 1988), kuid ka laiemalt kogu Baltikumi merevaigu levikule (Loze 1993b, 2004; Лозе 1969, 1980, 1985). Loze teeneks tuleb pidada ka seda, et ta on pikka aega tegelenud merevaiguleidude tüpologiseerimisega ja avaldanud rea artikleid kesk- ja hilisneoliitikumile iseloomulikest esemevormidest, sh võtmepea- ja hambakujulistest ripatsitest (1993a, 1994).

Läti merevaigurikkaid muistiseid on kaevanud ja nende kohta töid avaldanud ka Francis Zagorskis. Tema uurimustest paistavad silma erilise põhjalikkusega Kreiči asula ja kalmistu (Zagorskis 1961, 1963) ja Zvejnieki kalmistu (Zagorskis 1974) materjale puudutavad artiklid ning 1987. aastal ilmunud monograafia Zvejnieki kalmistust. Pärast surma on tema tööd jätkanud Ilga Zagorska, kes publitseeris oma abikaasa käsikirjaliste materjalide põhjal uuemad andmed Zvejnieki kalmistu (1997, 2000, 2006) ning SiliĦupe asulakoha merevaiguleidudest (2003).

Sārnate asulakoha materjali tõstis veel kord tähelepanu keskmesse Valdis BērziĦš kahes üsna hiljuti, 2002. a ja 2003. a ilmunud artiklis (neist esimene läti ja teine inglise keeles).

Võrreldes varem ilmunud töödega kasutas BērziĦš leiumaterjali uudses aspektis, näitamaks, et merevaigust esemete valmistamine oli koondunud kitsamalt spetsialiseerunud käsitööliste kätte.

Selline seisukoht sobib innovaatilise kontseptsiooniga Balti areaali kütt-kalurite keerukamast majandusest ja ühiskonnast (ing economic and social complexity).

Kõige enam on arheoloogilist merevaiku puudutavaid uurimusi (nii artikleid kui ka monograafiaid) ilmunud Leedus. Sealsetest autoritest pean olulisemaks Rimut÷ Rimantien÷

publikatsioone (neist kapitaalsemad 1979, 1980, 1994, 1999, 2001, 2005). Olgu eraldi mainitud, et tema on juhatanud ka kaevamisi enamikul Leedu rannikul paiknenud merevaiguleidudega muististel, kus esemed olid tänu väga soodsatele tingimustele hästi säilinud ning enamasti stratigraafia alusel täpsemini dateeritavad.

Alahinnata ei saa ka ühe teise leedulase, oma kodumaast eemal Ameerikas elanud ja töötanud Marija Gimbutase panust merevaigu uurimisse. Tema töödest märgiksin eraldi artiklit East Baltic Amber in the fourth and third Millennia B.C (1985a), mis keskendub merevaigu töötlemise ja kaubanduse elavnemise problemaatikale Narva kultuuri perioodil ning selle hääbumisele kera-amforate ja nöörkeraamika kultuuri ajal.

Veel väärib leedu merevaigu-uurijatest esiletõstmist Daktarišk÷ asulakohas kaevamisi juhatanud ja sealseid uhkeid merevaiguleide analüüsinud Adomas Butrimas (2001). Lisaks on ta kirjutanud väga huvitava artikli Baltikumi esiajaloolistest inimfiguuridest, mille hulgas esineb ka merevaigust kujukesi (2000). Samal teemal, kuid kaasates inimfiguuridele loomakujukesed, on kirjutanud sisuka artikli Butrimase õpilane Marius Irš÷nas (2001). Olgu nimetatud, et 2003.

aastal kaitses Irš÷nas doktoritöö, mis käsitleb Baltimaade ja Venemaa Euroopa osa kiviaegsed antropo- ja zoomorfseid kujukesi. Paraku on sellest käsikirjalisest tööst esialgu kättesaadav vaid autoreferaat (Irš÷nas 2003).

Kõigi eespool nimetatud arheoloogilist merevaiku puudutavate uurimuste taustaks tuleb vaadata ka Läänemerd ümbritsevate teiste maade arheoloogide töid. Varasematest olgu nimetatud Soome arheoloogi Aarne Äyräpää panus Läänemere merevaigu leviku kaardistamisel. Tema töödes (1945; 1960) kajastuvad kõik tolleks ajaks teadaolevad Soome kiviaegsed merevaiguleiud; samas leidub neis ülevaade ka Eesti, Läti ning Venemaa loodeosa leiumaterjalist. Äyräpää uurimustes esitatud seisukoht, et enamik Soome kiviaegsetest merevaiguleidudest on esemetüübilt baltipärased ja et neid saab siduda kammkeraamika kultuuridega, on aktsepteeritav ka nüüdisajal. Järgneva perioodi kohta väitis ta, et hoolimata Soome tihedatest sidemetest Baltimaadega hilisneoliitikumis, ei seostu arvukate sõjakirveste kultuuri matustega merevaikleide.³

Siinse töö teemaasetuse seisukohalt on olulised ka Vene arheoloogilise merevaigu käsitlused.

Nendest uurimustest tahaksin eraldi esile tõsta Andrei Brjussovi põhjalikku artiklit, kus autor,

3 Äyräpää toetas seisukohta, et sõjakirveste kultuur tuli Soome üle Baltimaade (1960, 236).

keskendudes Loode-Venemaa Modlona jõe vaiasula materjalile, püüab leidude liigitamisel ja dateerimisel leida seoseid Leedu rannikuasulate ainesega (Брюсов 1951).

Poola arheoloogide töödest sain tuge Ryszard F. Mazurowski väga põhjalikust uurimusest rannikukultuuri (Poolas kasutatakse selle kohta terminit Rzucewo kultuur) merevaigu töötlemiskeskuste kohta, mis sisaldas ühtlasi sealt saadud leidude põhjal tehtud eksperimentaalarheoloogia katsetuste tulemusi (1984). Interdistsiplinaarsetest merevaigu käsitluste hulgast on märkimisväärne ka Poola uurija Barbara Kosmowska-Ceranowiczi (1993) artikkel infrapunaspektromeetriga tehtud analüüsitulemustest Varssavi Muzeum Ziemi kogude arheoloogilise merevaigu põhjal. Võrdlusmaterjali otsimisel oli mulle abiks ka B. Kosmowska- Ceranowiczi ja ElŜbieta Choińska-Bochdani (2003) koostatud väga põhjalik ja rohkete illustratsioonidega täiendatud kogumik-kataloog Gdanski arheoloogiamuuseumi merevaiguleidude kohta.

1.4. Teooria ja uurimismetoodika

Arheoloogiliste leidude hulgas on merevaigu esindatus küllaltki marginaalne, sest looduses esineb merevaiku piiratud kogustes ning selle kättesaadavus on tihti komplitseeritud. Pealegi puudus merevaigul tavamõistes utilitaarne väljund: üldjuhul ei ole sellest valmistatud massiliselt tarbitavaid esemeid. Vaatamata nimetatud põhjustele on inimühiskonnas ikka ja jälle kerkinud esile neid, kes on merevaiku sedavõrd vajanud või tähtsaks pidanud, et on teinud suuri jõupingutusi vahendades seda kaugete vahemaade taha ja pannud raskesti hangitavast merevaigust valmistud esemeid hauapanusena kaasa oma surnutele. Seega võib järeldada, et merevaikesemetel pidi olema lisaks tarbimisväärtusele ka tähendus. Omaette küsimus on muidugi see, kuidas suudab tänapäeva inimene lahti mõtestada tuhandeid aastaid tagasi valmistatud ja kasutatud eseme tähendust (vt Shanks & Tilley 1987). Et arheoloogiline materjal ja sellest tehtavad järeldused pakuvad võimalusi sissevaadeteks kultuuride minevikku, on ka igal üksikul arheoloogilisel leiul lisaväärtus mõistmaks, kuidas ja miks teatud märgid ja tähistamissüsteemid võivad olla alguse saanud (Danesi & Perron 2005, 69 jj). Kui merevaikesemetel hauapanusena või aardeleiu koostisosana on selgelt sümboolse tähendusega leiutaust (ibid), siis juhuleidude puhul on tähenduse mõtestamine märgatavalt keerukam.

Merevaikesemete tähenduse üle diskuteerimiseks võtsin käesolevas töös muuhulgas arvesse ka oluliselt lähemast minevikust talletatud teadmisi, näiteks rahvameditsiini tarkused, kus merevaigule omistatakse ka ravitoimet.

Selleks, et välja selgitada, kus, millal, kuidas ja miks on merevaiku kasutatud, kaardistasin tänase uurimisseisu juures teadaolevad arheoloogilist merevaiku sisaldavad Baltimaade muistised. Selleks töötasin läbi kõik arheoloogilised kollektsioonid Eestis, käisin uurimisreisil Läti Ajaloomuuseumis ja tutvusin arheoloogilise merevaiguga Leedu Rahvusmuuseumis. Lisaks tööle kollektsioonides ammutasin informatsiooni arheoloogiaarhiivi materjalidest (sh kaevamisaruanded, leiukataloogid, kaevamispäevikud) ning võtsin ühendust nende uurijatega, kes on kaevanud merevaiguleidudega muistiseid.

Arheoloogiliste leidude esmases analüüsis rakendasin traditsioonilist tüpoloogilist uurimismeetodit, mille aluseks on samaliigiliste esemete ehk esemetüüpide võrdlemine ning selle põhjal tüpoloogilise arengurea loomine (vt näiteks Trigger 1989, 157–161). Seda koostades pidasin silmas nii eseme kuju, vormi ja materjali kui ka valmistamise viisi, kaunistamise stiili jt tunnuseid. Suurem osa tänapäeval kasutusel olevatest arheoloogilistest esemetüpoloogiatest on valminud meetodil, millele lõi teadusliku aluse rootsi arheoloog Oscar Montelius. Selle lihtsustatud tõlgenduse järgi on lihtsamad esemevormid alati varasemad kui keerukamad ning muutuvad järk–järgult keerulisemaks. Seega on võimalik eriaegsetest esemetest moodustada seeriaid. Seda, et esemetüüpide areng aga pole siiski nii lihtne, tõdesin ka siinse töö raames:

merevaikesemete evolutsiooniline areng pole esememoes valdav, sageli tuleb ette hoopis

“taandarenguid”. Tegelikult ei ole ka Montelius automaatselt eeldanud esemete “evolutsiooni”, vaid on kasutanud sarjade moodustamiseks ning nende õigsuse kontrollimiseks suletud leiukomplekse (vt Montelius 1903).

Minu tüpoloogia eesmärgiks on saada vastuseid esemete päritolu, otstarbe ning dateerimine kohta. Kuna merevaikehete puhul ei ole üheselt jälgitav lihtsamalt keerukamale arenemine ja Eesti merevaikesemete uurimise oluliseks probleemiks on suletud leiukomplekside vähesus, siis olen oma tüpoloogia aluseks võtnud läti ja leedu arheoloogide poolt koostatud sarjad. Olen arvamusel, et need tüpoloogiad on usaldusväärsed, koostatud Eesti leiuainesega võrreldes tunduvalt arvukama materjali põhjal ning lisaks on näiteks Läti Lubāna järve nõo asulate ning Leedu Šventoji muististe materjal stratigraafia abil suhteliselt hästi dateeritav. Merevaigu eeldatav lõunapoolne päritolu võimaldab neist leiukohtadest otsida ka ehete valmistamiskohti.

1.4.1. Uurimuse allikmaterjal

Oma uurimustöö tarbeks tutvusin esmalt Baltimaades merevaigu kohta ilmunud arheoloogikirjandusega. Antud uurimus põhineb peamiselt arheoloogilisel leiumaterjalil – kiviajast ja pronksiajast pärinevatel merevaigust esemetel. Uurimistööd alustades selgitasin kõigepealt välja mind huvitavasse perioodi jäävad merevaiku sisaldavad muistised ja töötasin

seejärel süstemaatiliselt läbi Eest arheoloogiakogude vastavad leiud, diplomitöö raames esitasin need kataloogina (Ots 2000). Kaalukamat osa töös kasutatud Eesti leiuainest säilitatakse TLÜ Ajaloo Instituudi kollektsioonis. Lisaks on uurimuse jaoks kaasatud Võrumaa Muuseumi (Tamula, Villa, Kääpa), Narva Linnamuuseumi (Kudruküla) ja Pärnu Muuseumi (Sindi-Lodja) fonde. Ülevaate saamiseks Läti ja Leedu muististe merevaigust tuginesin nii sealsete uurijate selleteemalistele publitseeringutele, kuid võimaluse korral vestlesin ka sealsete arheoloogidega.

Töötasin läbi kõik Lubāna järve nõo asulakohtade ja Zvejnieki kalmistu merevaiguleide sisaldavad kogud Läti Ajalooinstituudis ning Sārnate asulakoha materjali Läti Ajaloomuuseumi kogudes. Leedu Ajaloomuuseumi kollektsioonidest on töös kasutatud Šventoji (1., 6., 23. ja 26.

muistis), Daktarišk÷ ning Šarnel÷ asulakohtade merevaiguleide.

1.4.2. Merevaik arheoloogilise allikmaterjalina

Merevaikesemete uurimise teeb keeruliseks selle materjali kohati väga halb säilivus. Selle põhjuseks on asjaolu (Eestis peamiselt Saaremaa leiumaterjali osas), et liivane ja õhurikas pinnas ei soodusta merevaigu säilimist. Suur osa merevaigust on kaetud tumeda pudeda kihiga ja üksnes vormi (eelkõige selgete kantide) põhjal võib oletada nende töötlemist. Mõne ajaliselt varem väljakaevatud merevaikeseme juures saab konstateerida, et nende olukord on muuseumikogudes seismise ajal halvenenud.

Analoogset olukorda võib leidude säilimise osas täheldada ka Lätis ja Leedus. Väga halvasti on säilinud õhurikkas liivakihis olnud Zvejnieki matuste merevaigust panused. Seevastu hästi säilinud rikkalik materjal on meieni jõudnud niisketest turba- ning veekogude äärsetest muististest, näiteks Šventoji, Sārnate, Tamula ja Lubāna järve nõo asulakohad. Seepärast tuleb säilimistingimuste iseärasusi arvesse võtta ka leiumaterjali põhjal tehtavate üldistuste tegemisel.

Teiseks merevaigu uurimise oluliseks probleemiks, seda eelkõige Eesti materjali juures, on juba mainitud suletud leiukomplekside vähesus. Valdav enamik siinsest materjalist on leitud pikaajaliselt kasutusel olnud asulatest, kus erinevate kultuuride kihte pole võimalik piisavalt täpselt määrata ning merevaiku kindla kultuuri või perioodiga siduda. Segavaks asjaoluks on ka Eesti muististe käsitlemisel väga väikesed merevaigukogused ja suur hulk puuduvaid kaevamisaruandeid.

1.5. Looduslik merevaik

Merevaiku leidub maailmas looduslikult ligi sajas erinevas piirkonnas kõikidel kontinentidel, välja arvatud Antarktika (vt joon 1). “Merevaik” on laialt levinud üldine nimetus, mida kasutatakse kivistunud looduslike vaikude kohta. On vaieldav, kas kõiki teadaolevaid fossiilseid

vaike (rohkem kui 150 liiki) peaks merevaiguks nimetama või on tegemist merevaigulaadsete materjalidega. Tänaseni põhjustab segadust asjaolu, et varasemalt mõisteti merevaigu all vaid Balti ehk Läänemere merevaiku. Balti merevaigu eristamiseks teistest fossiilsetest vaikudest on kasutatud ka sõnu “ehtne merevaik” või “merevaik kitsamas tähenduses”. Erialases kirjanduses on siiski saanud valdavaks kokkulepe, et nimetus merevaik tähistab kõiki fossiilseid vaike (vt arutelu kohta põhjalikumalt Weitschat & Wichard 1998, 9). Paikkonniti on merevaigu tekkeaeg, puuliigid, kogused, kvaliteet ja värvus erinevad ning mitte kõik neist pole töödeldavad ja sobivad ehtematerjaliks.

Joon 1. Merevaigu looduslikud leiukohad (kaardi aluseks Eilart 1966, joon 5 ja Mizgiris 2000 www.baltic.amber.museum/english/muziejus.htm ).

Eri piirkondade vaigud on erineva vanusega. Vanimate merevaikude iga on 130–120 miljonit aastat. Keskaegkonnas kujunenud merevaike on veel üsna hiljuti juurde avastatud: nii vana on näiteks Jordaanias, Põhja-Venemaal Taimõris, Ameerika Ühendriikide idakaldal New-Jersey’s, Kanada Cedari järves ja Prantsusmaal paiknevate maardlate merevaik (Weitschat & Wichard 1998, 10).

Läänemere enamlevinud merevaik, mille teaduslik nimetus – suktsiniit (lad sūcinum ehk succinum) – tuleneb seda tootnud helmemänni ladinakeelsest nimetusest, tekkeajaks on pakutud üsna laia ajaskaalat. Vanemates käsitlustes on Läänemeremaade merevaik põhiliselt tertsiaari ehk paleogeeni ülemeotseenist kuni alamoligotseenini, seega umbes 34–45 miljonit aastat tagasi kasvanud okaspuude vaik (Eilart 1966, 323). Uuematel andmetel on merevaigu

kujunemisperioodiks peetud aega kuni 60 miljonit aastat tagasi (Beck 1985b, 200) ning ühes viimastest uurimustest perioodi 65 kuni 23,5 miljoni aastani tagasi (Grigelis 2001, 35). Ligikaudu samasse kujunemisaega (65–26 miljonit aastat tagasi) paigutatakse ka Ukraina, Sitsiilia ja Mehhiko merevaik (Weitschat & Wichard 1998, 11).

Geokronoloogilised andmed näitavad, et kesk-paleogeenis, eotseeni lõpus (53–33,7 miljon aastat tagasi), niiske ja sooja kliimaga Põhja-Euroopas kasvasid “merevaigu metsad” Lõuna- ja Kesk-Skandinaavia kõrgustikul (Grigelis 2001, 35). Hilis-eotseenis formeerus “esmane maardla”

(ing primary deposit) kohapeal, ent enamasti ei paikne merevaigulademed täna enam kohtades, kus omal ajal vaiku produtseerinud metsad kasvasid. Läänemere merevaigu “esmane maardla”

pole säilinud, ja vaid paleontoloogide järelduste põhjal lokaliseeritakse “merevaigu metsad”, kus nüüdseks väljasurnud puud hulgaliselt vaiku tekitasid, praeguse Läänemere, Ida-Rootsi ja Lõuna- Soome alale.

Tüvesid mööda nõrguv vaik tegi läbi erinevaid tardumisjärke, olenevalt kliimast ja loodusoludest, millega kaasnesid muutused värvuses, läbipaistvuses, tekstuuris, kõvaduses ning kogu füüsilises ja keemilises karakteristikas. Hiljem sattusid merevaiku sisaldavad kihid merepõhja (Eilart 1966, 324). Maakoore liikumisega, eriti jääaegadel, ja Euroopa suurte jõesüsteemidega on merevaik kandunud lasundi tekkealadelt laiali üle Põhja- ja Ida-Euroopa kuni Ukraina ja Venemaani (vt joon 2; Lund Hansen 1997, 18). Suurte ümberpaiknemistega tekkisid “teisesed maardlad” (ing secondary deposits) tänapäeva Venemaa Kaliningradi oblasti Samlandi (vn Zemljanski) poolsaare alale, Põhja- Saksamaal Eberswaldis, aga ka Dnepropetskoist kagus Ukrainas ja Svatoist kirdes Murmanskis Venemaal (Beck & Shennan 1991, 17). “Kolmandate ja neljandate maardlatena” kandusid merevaigulasundid järgnevate jääaegade ja uhtejõgede toel ka lääne poole Põhjamere kallastele (vt lähemalt Beck & Shennan 1991, 17). Seega on merevaigumaardlate teke üsna eriaegne.

Tuntumad Läänemere merevaigu leiukohad on mere ida- ja kagurannikul ning Jüütimaal.

Läänemereäärsed olulisemad leiukohad on Venemaal Kaliningradi oblastis Samlandi poolsaarel Joon 2. Merevaiku sisaldavad lasundid Läänemere

ümbruses. Tingmärgid: 1 – algse

merevaigulasundi võimalik levikuala; 2 – merevaik tertsiaari maardlas; 3 – liikunud lasundi leviku piirdeala (Катинас 1971).

Jantarnõis (endine sks Palmnicken või ld Palvininkai), kus asub ka tänapäeva üks kõige produktiivsemaid merevaigu kaevandusi, Leedus Kura säärel ja mujal. Sellest piirkonnast on saadud umbes 90% kogu maailma merevaigutoodangust (Eilart 1966, 322). Merevaigurikas lade asub Priabonia staadiumi tertsiaari formatsioonis, mis on tuntud nn sinise maana (ing Blue Earth;

sks blaue Erde). Kõige paksem (7–8 m) merevaigulade on Jantarnõis ja seal sisaldab üks kuupmeeter pinnast 0,5–2,5 kg merevaiku. “Sinine maa” asub merepinnast 7 m sügavusel ja on kaetud kuni 35 m paksuse settekihiga (Grigelis 2001, 38). Läti rannikult saadakse samuti üsna arvestatavates kogustes merevaiku (Zagorska 2003, 109). Eesti rannavöötmest on teada vaid harvu loodusliku merevaigu leide Saaremaalt Kihelkonnalt, Edela-Eestist Häädemeestelt, Ida- Hiiumaa rannikumeres asuvalt Eeriku laiult ja mujalt (Viiding 1984, 151).

Tabel 1. Merevaigu leidumine Läänemere idarannikul (allikas: Sidrys; avaldatud Beck &

Shennan 1991, tabel 9.1).

Leiukoht Kogus

Jantarnõi rand, Samlandi poolsaar, Kalingrad oblast, Venemaa

ühe päevaga korjatud 2000 kg, 1862 Svetlogorski rand, Samland Venemaa ühe päevaga kogutud 870 kg, 1914 Rannajoon Sobieszewost kuni Krõnicani, Poola aastas kogutud üle 3500 kg

Gdanski lahe läänekallas, Poola pärast tormi korjatud 2–6 kg

Pomerania laht, Poola pärast tormi korjatud üle 1 kg

Rand Nidast Palangani, Leedu 600 kg kogutud 1978. aastal

Leedu rand 1000 kg aastas

Rand Riiast Venspilsini, Läti mitusada kg aastas

Eesti rand mõni tükk üksikutest kohtadest

Soome rannad merevaiku leitakse harva

Lisaks suktsiniidile (99,8 % siinsest merevaigust) esineb Läänemere rannikul veel gedaniiti.

Tegemist on küpressilaadse okaspuu vaiguga, mida leitakse Gdanskist ning mis tekkis tertsiaaris Samlandi ja Poola Chlapowo vahelisel alal koos suktsiniidiga (Kosmowska-Ceranowicz 1993, 51). Veel haruldasemad on glessiit, stantiniit ja bekeriit, mida tekitanud puuliigid on seni tundmata.

Loodusliku merevaigu kättesaadavus ei pruukinud olla läbi muinasaja konstantne, kuna see sõltus tollase Läänemere veetasemest, hoovustest või kliimamuutustest. Sellele on tähelepanu juhtinud ka välisleedulasest antropoloog-arheoloog Raimundas Vytenis Sidrys, kes nimetab ühe

võimalusena asjaolu, et merevaiku hakkas kanduma suurtes kogustes Litoriinamere idakaldale alles ligikaudu 4500 eKr. Samas pakub ta välja, et tohututes kogustes leidus merevaiku Samlandi poolsaarel, kus tõusev meri uhtus seda kaldale. See protsess intensiivistus kuni Litoriinamere maksimumini ja siis järgnes teatav langus: setted korreleeruvad Litoriinamere transgressiooniga, sisaldades olulise koguse (hinnanguliselt 50–200 g/m³) merevaiku, mis on mitu korda suurem kui nüüdisaegne deposiit. Sellest tulenevalt järeldab ta, et merevaik oli varaneoliitikumi alguses kättesaadav vaid väga väikestes kogustes, ent suurenes varaneoliitikumi lõpus ja keskneoliitikumis; ilmselt kahanes merevaigu kogus uuesti hilisneoliitikumis (u 2500–2000 eKr) (Beck & Shennan 1991, 114 – viide Sidrysele)⁴.

Konsulteerisin Sidryse mõttekäigu osas paleogeoloog Atko Heinsaluga, kes leidis, et selline tees võib üldjoontes olla õige, kuigi alati on olemas ka piirkonnad, kus setteid kulutatakse ja kuhjatakse rannale. Selleks, et lainetus saaks merepõhjast merevaiku uhtuda ja/või meri abradeeriks vastavaid kivimeid rannikul, peab meri olema piisavalt madal (u 10 meetri sügavune rannikumere ala) (Heinsalu 2004). Heinsalu arvates on Sidryse hüpoteesi nõrk koht ebaselgete ja kaheldavate dateeringute kasutamine. Selle teesi kontrollimine põrkub suuresti dateeringute ebatäpsusele ja eri maade lahknevatele seisukohtadele andmestike koostamisel. Litoriinamere transgressioon saavutas oma maksimaalse ulatuse umbes vahemikus 5000–4750 eKr, ent peab arvestama, et sõltuvalt maakerke kiirusest, on mõnel pool tegu ka maa vajumisega, ja maailmamere tasememuutustega on eri aladel erinev rannajoone muutuste kõver. Näiteks Poola ja Saksamaa rannikul, kus veepinna muutused avaldusid tunduvalt hiljem, 5000 aastat tagasi ehk u 3950–3650 eKr (Isakar 2003). Ehk on sellega võimalik seletada ka sealse merevaigutöötlemise hilisemat kõrgaega hilisneoliitikumi keskel.

Merevaik on polümeerse ehitusega amorfne aine, mis on tekkinud erinevate puuliikide eritisest. Peamiseks liigiks, mis produtseeris Läänemere rannikul enamlevinud vaigu, oli helmemänd (Pinus succinifera).

Merevaiku on erinevates teatmeteostes, võttes arvesse sajandivanust uurimistraditsiooni, vaadeldud mineraalina või sellega koos käsitletud (vrdl näit Klebs 1882; Viiding 1984).

Praeguseks on muutunud vaieldavaks amorfsete ja orgaaniliste ühendite (sh merevaigu) kuulumine mineraalide hulka. Erinevalt anorgaanilistest ühenditest, mida iseloomustab kindel kristallistruktuur ja selle poolt dikteeritud püsiv keemiline koostis, on merevaigu kui polümeerse kõrgmolekulaarse ühendi koostis väga keeruline ning suurel määral sõltuv tekke- ja muutumistingimustest (Weitschat & Wichard 1998, 9).

4 Lõigus on toodud ära Sidryse enda poolt kasutatud ajamäärangud, nende tuletus ei ole kontrollitav. Ent on ka teisi põhjendusi merevaigukasutuse intensiivistumisele keskneoliitikumis, millel peatun edaspidi (vt lk 93jj).

Merevaik orgaanilise materjalina koosneb süsinikust (61–81%), vesinikust (8,5–11%) ja hapnikust (10–15%). Lisandina võib ta sisaldada veel teisi aineid nagu näiteks väävel (kuni 0,5%) ning raud.

Merevaigu värvus varieerub üsna suurel skaalal: eristatakse kuni 350 värvitooni, kus esinevad erinevad kollase, oranži, punase, valge, pruuni, rohelise, sinaka ja musta varjundid.

Eristada saab läbipaistvat ja tuhmi merevaiku. Vikerkaarevärve ja läbipaistmatust merevaigu sees põhjustavad valgustakistus õhumullis või vaiku sattunud putuka surmaheitlusega tekkinud võnked. Aja jooksul õhu ja valguse kätte jäänud merevaigul tekivad arvukad lõhed ja murdepunktid ning kollane värv muutub tumedamaks. Protsentuaalselt peaks kõige rohkem leiduma kollast merevaiku (ligi 70%). Reeglina on selline merevaik hägune ja läbipaistmatu.

Läbipaistvat kollakat merevaiku leidub ligi 10% ulatuses, ent enamasti leitakse seda väikeste tükkidena. Suured läbipaistvad merevaigutükid on eriti hinnalised ja harvad. Looduslik punane värv on üsna harvaesinev (0,5%). Enamasti on punakas merevaik saadud kunstlikult läbipaistva merevaigu kuumutamisel. Ka valget merevaiku on vähe (1–2%), seda kutsutakse kas elevandiluu- või luuvärvi merevaiguks. Kõige haruldasem merevaiguvärv on sinakas (0,2%), ka rohelist merevaiku leidub ligikaudu 2 % ulatuses. Musta merevaiku leidub üsna sageli (u 15%) ja selle koostises on suurel määral puukoort või muud taimset lisandit, mistõttu on see üsna halvasti töödeldav (Mizgiris 2000).

Erinevalt kogu ülejäänud Euroopa, Aasia ja Aafrika merevaigust, sisaldab suktsiniit palju merevaikhapet ehk butaandihapet (kuni 8%; keemiline valem C4H6O4;). Merevaigu koostise põhiosa moodustab keemiline ühend C40H64O4, mis kuumutamisel, samuti piirituse või eetri toimel lõhustub merevaikhappeks (3–8%), tõrvaks (85–90%) ja muudeks aineteks. Osaliselt lahustub merevaik ka bensoolis, väävelhappes ja kloroformis (Raukas 2000, 164).

Merevaik reageerib õhuhapnikuga, mis põhjustab enamasti pinna tumenemise, omamoodi kooriku tekkimise. Peaaegu veekergused (erikaal 0,98–1,09 Mg/m³) merevaigutükikesed võivad ujuda veepinnal. Merevaik on rabe, kergesti puuritav, lihvitav ja poleeritav. Juhul, kui merevaik murdub, tulevad murdekohal nähtavale iseloomulikud kontsentrilised ringid, mis meenutavad teokarpe. Läänemere merevaigu kõvadus on 2–2,5 Mohsi skaalas. Teiste merevaikude puhul võib kõvadus küündida samal skaalal 1–3-ni, kusjuures geoloogiliselt noorem merevaik on tavaliselt pehmem. Merevaik pehmeneb 150°C ja sulab 300–375°C juures; süttib isegi tikutulest ning tulle visatuna põleb ereda leegiga ja levitab iseloomulikku aroomi. Teada on ka merevaigu elektriline omadus, näiteks vaigutükke villase riidega hõõrudes või soojendades need elektriseeruvad (Raukas 2000, 164)

Õhuga kokkupuutel ilmnevad muutused on jälgitavad merevaigu pealispinnal juba 15–20 aasta möödudes. Kõigepealt tulevad need esile värvimuutuses, selle määramiseks piisab õhukese kihi eemaldamisest merevaigu pealispinnalt. Edasi tekivad merevaigu pealispinnale mõrad ja jahune koorik. Ajaline tegur pole siinkohal kõige olulisem, esmajoones sõltub merevaikeseme säilivus keskkonnast, millesse ta on sattunud. Mida niiskem ja väiksema õhu juurdepääsuga tingimused on, seda paremini merevaik säilib. Merevaigu restaureerimisel ja konserveerimisel tuleb arvestada, et ka tulevikus oleks võimalik võtta merevaigust erinevaid proove (näiteks päritolu kindlakstegemiseks kasutatavate infrapunaspektroskoopiat, gaasikromatograafiat ja massispektromeetriat) ja neid ilma vigadeta analüüsida. Selline võimalus kaob, kui merevaiku on mõne muu ainega konserveerimisel saastatud (Bertogg 2001, 218 jj).

Arheoloogilise merevaigu päritolu kindlakstegemine on olnud muinasteadlaste jaoks alati huvipakkuv küsimus. Näiteks köitis see teema neid arheolooge, kes püüdsid tõestada Lähis-Ida, Antiik-Kreeka ja -Rooma merevaiguleidude põhjal vahetuskaubandust Põhja-Euroopaga.

Varajaste Itaalia tsivilisatsioonide merevaigu leide Terramare, Villanova ja Marzobotto kultuuridest peeti kuni 1872. aastani, mil Bologna geoloog ja amatöörarheoloog Giovanni Capellini avastas Emilia provintsist kohalikku päritolu merevaigu, ipso facto tõendiks vahetuskaubanduse kohta Põhja-Euroopaga (Beck 1970, 7). Järjest suurenev merevaigusarnaste fossiilsete vaikude avastamine Euroopas tegi selle väite kasutamiskõlbmatuks. Siit edasi sai selgeks, et merevaigu päritolu kindlakstegemine võib anda vastuseid paljudele küsimustele kultuuride ja kaugete maade taha ulatuvate suhete ja kauplemis- ning vahetustegevuse kohta (Beck 1985a).

Enamik nn mitte-Balti merevaigust ei ole välisel vaatlusel ega ka mineraloogide füüsikaliste kriteeriumite põhjal eristatavad suktsiniidist. Merevaigu päritolu kindlaks tegemiseks on erinevatel aegadel pakutud välja mitmeid meetodeid. Esimese nn helmi meetodi leiutas juba 19.

sajandi lõpul Saksa keemik Otto Helm. Praegugi enim kasutatava meetodi – infrapunaspektroskoopia – töötasid kuuekümnendate aastate algul välja Vassari College’i keemiaprofessor Curt W. Beck ja tema kaastöölised. Selliseks proovivõtuks vajatakse 2 mg merevaiku, kuid erijuhtumitel võib tulemuse saada ka 1,5 mg ja analüüsiks kulub aega vähem kui 20 minutit (Beck 1985a, 194). Infrapuna spektroskoopia eelis teiste uuemate meetodite ees on tema lihtsus, kiirus ja ökonoomsus (Beck 1985b, 201). Selle meetodi abil saab Läänemere merevaiku eristada “mitte-Läänemere” merevaigust, paraku ei võimalda see meetod teha kindlaks teisi Euroopa merevaiguliike. Veel rakendatakse pürolüüsil põhinevat gaasikromatograafiat (vt lähemalt näiteks Heck 1997, 29); kõige uuematest füüsikalis-keemilistest meetoditest saab nimetada veel planaarkromatograafiat ehk õhukese kihi kromatograafiat (ing thin-layer

chromatography), massispektromeetriat (mass spectrometry), tuuma magnetresonantsi (nuclear magnetic resonance) ja neutron-aktivatsioonanalüüsi (neutron-activation analysis).

Viimatinmetatud uurimismeetodid eeldavad nüüdisaegse kõrgtehnoloogilise aparatuuri olemasolu.

Nii hinnanguliselt kui ka teaduslike uuringute statistika põhjal on enamik Baltimaadest leitud arheoloogilistest merevaiguleidudest oma päritolult Läänemere merevaik, kuid siiani pole suudetud piiritleda selle täpsemat päritolu. Põhjus, miks seda ei suudeta teha ka kõige uuemate uurimisvõimalustega, peitub asjaolus, et selle looduslik levikupiirkond on sedavõrd ulatuslik.

Samas kõigi kokkulangevuste kõrval, mis suktsiniidi analüüsidest leitakse, tulevad esile ka erinevused. See ärgitab teadlasi otsima võimalusi, kuidas teha kindlaks suktsiniidi täpsem päritolu (Heck 1997, 30).

Eesti arheoloogilist merevaiku pole füüsikalis-keemiliste meetoditega uuritud, küll on infrapunaspektroskoopiat rakendatud aga Läti ja Venemaa neoliitilistest asulatest ja kalmistutelt (näiteks Lubāna nõo asulad, Zalavruga IV asula ja Kontšanski kalmistu matus nr 75) leitud merevaigu võrdleval uurimisel (Лозе 1980, 75–76).

2. M

2.1. Ülevaade varasematest tüpoloogiatest

Merevaigust esemete tüpologiseerimisega on tegelenud arvestatav hulk teadlasi alates 19.

sajandi teisest poolest (vt Klebs 1882; Loze 1975; 2000; 2001; Mazurowski 1984; Gimbutien÷

1985b; Zagorskis 1987; Girininkas 1994; Ebbesen 1995a; Rimantien÷ 2001; Zagorska 2003;

Šturms 1936; Янитс 1959a; Ванкина 1970 jt). Nende poolt koosatud tüpoloogiate võrdluse ja paralleelse kasutamise teevad keeruliseks erinevused uurijate poolt kasutatava materjali hulga, leidude esinemisega haaratava ala ja ajalise perioodi lõikes. Üldjoontes kordavad siiski merevaikesemete tüpoloogiad üksteist, ent kuna autorid kasutavad leiumaterjali kirjeldamiseks erinevaid nimetusi ja liigitusi, on neid küllalt raske jälgida, tabamaks piirkondlikke erijooni või sarnasusi. Samas on erinevate tüpoloogiate kasutamine möödapääsmatu üldistuste tegemiseks.

Alljärgnevas annan ülevaate vaid merevaigust esemete kohta koostatud olulisematest tüpoloogiatest.

Esimese merevaigust ehete tüpoloogia esitas Richard Klebs (1882). See põhineb peamiselt Leedu Kura säärel asuvast Juodkrant÷st saadud leiumaterjalil, ent sellesse on kaasatud ka muu 19. sajandi lõpuks teadaolev materjal nii Läänemere idakaldalt kui ka Taanist, Rootsist ja Suurbritanniast. Klebs eristas esemevormide põhjal idabalti, läänebalti ja eraldi suurbritannia merevaigu töötlemise piirkondi. Oma liigituse loomisel pööras ta suurt tähelepanu merevaikehete töötlemistehnikale, kuid lähtus ka nende toodete võimalikust kandmisviisist. Kõik Baltimaade materjalil põhinevate hilisemate tüpoloogiate loojad on arvestanud Klebsi tööd ja võtnud kasutusele suure osa tema terminitest.

Klebs jagas esemed kahte põhirühma: keskse auguga helmed (Perlen) ja läbi küljeaugu riputatavad rippuvad tükid (Hängestücke) ehk siis ripatsid. Eraldi on Klebs välja toonud inimfiguurid (menschliche Figuren) ja harvaesineva vormiga tükid (Stücke von seltener Form).

Helmed jagunevad tal järgnevalt: toruhelmed (Röhren), V-kujulise auguga nööbid (Knöpfe mit V förmiger Bohrung), ebakorrapärased helmed (unregelmässigen Perlen), kaksiknööbid (Doppelknöpfe) ja nelinurksed helmed (viereckige Perlen). Ripatsite alarühmadena eristas Klebs ebakorrapäraseid (unregelmässige), kirvekujulisi (axtförmige), kilbi- ja nooleotsasarnaseid (schildförmige und pfeilspizähnliche), paadikujulisi (schieffenförmige) ja keeglikujulisi (kegelförmige). Lisaks eristas uurija varrega rõngasripatseid (gestielte Ringanhängsel), merevaigust kirveid (Bernstein-Hämmer) kesk- ja lõputükke (Mittel- und Endstücke).

Viimatinimetatuid kasutati mitmekordsete helmeridade kooshoidmiseks. Kahe põhitüübi vahepeale jäid tema käsitluses läätsed (Linsen), kettad (Scheiben) ja rõngad (Ringe), kuna neid kanti plaatja vormi tõttu rippuvalt. Tavaliselt oli neil keskosas ka auk.

Baltimaade arheoloogidest on tegelenud merevaikesemete tüpologiseerimisega iseäranis põhjalikult Läti arheoloogid (nt Vankina ja Loze). Nende koostatud tüpoloogiaid iseloomustab ülim detailsus, kus sageli arvestatakse ka kõige väiksemaid eseme iseärasusi, mistõttu jääb mulje, et tüpologiseerimisest on kohati saanud materjalikäsitlemisel omaette eesmärk. Sellest tulenevalt on taoliste jaotuste kasutamine üsna keeruline ja nõuab Läti leiumaterjali head tundmist.

Esimese hästi läbitöötatud tüpoloogia publitseeris Lūcija Vankina Sārnate asulakohta käsitlevas monograafias 1970. aastal (Ванкина 1970). Tema liigitus põhineb Sārnate asula 387 merevaikesemel. Ehete seas eristab Vankina põhiliste vormidena kettaid (шайбы), rõngaid (кольца), toruhelmeid (пронизи), helmeid (пусины), nööpe (пуговки), ripatseid (подвески), kesktükke (срединние части) ja figuure (фигурки).

Kõige pikaajalisemalt on Läänemere idakalda merevaikesemetega tegelenud Ilze Loze.

Tüpoloogiad on koostatud tema juhendamisel väljakaevatud Lubāna järve nõo asulate merevaigumaterjali põhjal. Kuna Loze erinevatel aegadel avaldatud merevaigutüpoloogiate vahele jääb 20–30aastane kaevamis- ja analüüsimispraktika, on see materjalikäsitluses toonud kaasa igati mõistetavaid täiendusi ja koguni muutusi. Uurija ise põhjendab ühe ja sama teema korduvat käsitlemise vajadust asjaoluga, et 1990. aastate algul avastati mitmeid neoliitilise merevaigu töötlemiskeskusi, kus artefaktid ja poolfabrikaadid paiknesid in situ (Loze 2004, 85).

Esimene pikem ülevaade neoliitiliste merevaikehete tüüpidest ilmus Loze sulest 1975. aastal Poola arheoloogiaajakirjas Przegląd Archeologiczny (Loze 1975). Tolleks ajaks oli Lubāna järve nõo asulatest saadud ühtekokku 2212 merevaikeset ja nende põhjal on koostatud ka tema tollane tüpoloogia. Samas artiklis näitab Loze ka Baltikumi teiste leiukohtade materjali head tundmist, viidates sealsetele paralleelidele. Oma kaevamismaterjali põhjal oli tal võimalik eristada keskneoliitilisi leide hilisneoliitilistest. Esemete tüpologiseerimisel eristas ta 14 tüüpi ripatseid, 16 helmevormi ning lisaks kettaid, rõngaid ja vahelülisid. Kuna Loze on hiljem seda tüpoloogiat oluliselt täiustanud, siis siinkohal pole põhjust varasematel pikemalt peatuda.

Viimasel kümnel aastal ilmunud artiklites (1999, 2000, 2001, 2003) ja omaette raamatus (2004) analüüsib Loze eraldi kesk- ja hilisneoliitilisi esemetüüpe ning seostab merevaigutöötlemist Lubāna nõo asulates kolme neoliitilise kultuuriga: keskneoliitikumis kammkeraamika ja Post-Narva ning hilisneoliitikumis nöörkeraamika kultuuriga. 2003. aastal ilmunud artiklis, mis põhineb merevaigukonverentsil peetud ettekandel, sidus Loze Lubāna järve

nõo asulates kammkeraamika kultuuriga (Eestis tüüpiline kammkeraamika kultuur) vaid 136 merevaigust artefakti, eristades nende hulgas ebakorrapäraseid (irregular), trapetsikujulisi (trapezoidal), piisakujulisi (droplet-shaped) ning lame-ovaalseid (flat-oval) ripatseid; silindrilisi piklikke toruhelmeid (cylindrical elongated barrel-shaped beads), läätsekujulise läbilõikega ümaraid nööbikujulisi helmeid (cirular button-shaped beads of lenticular section), kolmnurkse läbilõikega rõngaid ja kettaid (rings, discs tringular section) ja loomafiguure (põder ja väike karusloom).

Post-Narva kultuuri (Eestis hiline kammkeraamika kultuur) aegsetest merevaikesemetest eristab Loze (2003) trapetsikujulisi ripatseid, mille seas on eriti iseloomulikud nõgusa alusega (convex lower margin) vormid, kuid esineb ka sirge alusega (straigt) ning lainjate servadega (with undulating margins) ripatseid; toruhelmeid, mille hulgas on silindrilisi (cylindrical), kaksikkoonilisi (biconical), tünnikujulisi (barrel-shaped) ning laieneva keskosaga (with a thickened mid-part) vorme; kettakujulisi (discoidal); nööbikujulisi (botton-shaped);

kaksikkirvekujulisi (double-axe) helmeid; rõngaid, kettaid ning figuure.

Hilisneoliitilistest nöörkeraamika kultuuriga seonduvatest merevaikesemete tutvustamist alustas Loze (2000) sellele perioodile iseloomulikest hamba- (tooth-shaped) ja võtmepeakujulistest (keyhead shaped) ripatsitest. Veel käsitleb ta erikujulisi ripatsfiguure ja nööbikujulisi helmeid. Ta jagab viimased läbilõike põhjal kuueks alaliigiks: läätse- (lens-), segmendikujulised, sh viltuste servadega (segmental-shaped, incl with obliquely truncated edges), koonilised (conical), kumerad (convex) ja ovaalsed (oval).

Kõrgtasemel töödeldud hambakujulised ripatsid jagab ta omakorda nelja (1994) või edasiarendusena kuue (2000) augutüübi vahel. Loze meelest on erinevad augu puurimise viisid

seotud nende

erinevate

kandmisviisidega:

auk, mis läbistab plaatjat ripatsit ristisuunas (A ehk frontal; vt joon 3), küljeauk (B ehk both sides), auk ripatsi tipust ühele küljele (C ehk top and one side)

Joon 3. Hilisneoliitilistel merevaikripatsitel kasutusel olnud erinevad augutüübid (Loze 1994).

ja auk ripatsi tipust tagumisele küljele (D ehk top and back). 2000. aasta artiklis lisas ta veel augu ripatsi tipust mõlemale küljele (top, back and both sides) ja augu tagumiselt küljelt mõlemale külgmisele küljele (back and both sides).

Pikaajaline kogemus merevaikehete uurimisel on ka nimekal Leedu arheoloogil Rimut÷

Rimantien÷l (1979, 1980, 1999, 2001, 2005). Rimantien÷ koostatud tüpoloogiad põhinevad, sarnaselt Lozega, tema enda juhendamisel läbikaevatud muististe merevaiguleidudel, millest olulisemad on Nida ja Šventoji asulakohad. Tüpoloogia on ta välja töötanud ja esitanud 1979.

ning 1980. aastatel ilmunud monograafiates. Rimantien÷ eristab viit põhitüüpi: ripatsid (kabučiai), nn nööbid v-kujulise auguga (vadinamosios sagut÷s), toruhelmed (vamzdeliai), rõngad (skridiniai) ning figuurid (figūr÷l÷s).

2001. aastal ilmus Rimantien÷ sulest Šventoji merevaiguleidude tüpoloogia-alane põhjalik artikkel, kus ta sidus leitud ehtetüüpe erinevate kultuuridega. Selles jagunevad ripatsid tüpoloogilselt järgnevalt: loodusliku kujuga (sh ka fossiilsele vaigule iseloomuliku purunemiskujuga) läbipuuritud tükid (natürliche durchbohrte Stückchen), enam-vähem kolmnurkse kujuga alt laienevad (fast dreieckige und nach unten verbreitete) ning pikad ja lühikesed ovaalsed (ovale längliche und kurzoval). Looduslike ja ebakorrapäraste kõrval eristab ta range geomeetrilise kujuga ripatseid: trapetsikujulised (Trapezform), lamedad teravate servadega ja kumerate küljekantidega (flache scharfkanntige Anhänger mit konvexen Seitenkanten) ning paksud, vahel küljelt läbipuuritud väikesed ripatsid (dicke, manchmal von der Seite durchborte, kleine Anhänger). Ümarad, ovaalsed ja neljakandilised V-kujulise auguga nööbikujulised helmed jagab Rimantien÷ omakorda läbilõike põhjal läätse- ja segmendikujulisteks. Eraldi toob ta välja pealt katusekujuliselt (dachförmige Fazetierung auf der Oberfläche) vormitud nööbid ning V-kujuliste ja põigiti läbipuuritud (Querdurchbohrt) aukudega paadikujulised prossid (schiffchenförmige Broschen). Torukujuliste helmeste juures eristab Rimantien÷ sirgeid (gerade), keskosast veidi paksenevaid (wenig verdickt in der Mitte) ja selgelt paksenevaid (recht verdicktes). Rõngaste, sh ka läätsede puhul ta alavorme täpsemalt ei erista.

Figuuridest nimetab ta eraldi loomafiguure ning väga skemaatilisi väikeseid inimkujukesi.

Seoses merevaikesemete tüpologiseerimist puudutavate kirjutistega väärib eraldi mainimist Marius Irš÷nase artikkel merevaigust kujukeste kohta (2001), mis on osa tema Baltimaade ja Venemaa Euroopa osa kiviaegseid antropomorfseid ja zoomorfseid figuure kokkuvõtvast doktoritööst (2003). Oma artiklis jagab ta merevaigust kujukesed reljeefseteks ja kolmemõõtmelisteks (fully rounded and fully three-dimensional) ning lamedateks (flat), millel on loomakuju antud vaid esiküljele (harva ka vastasküljelt). Edasi eristab ta zoomorfseid, antropomorfseid ja antropo-zoomorfseid figuure. Leidude analüüsimisel jõuab ta järeldusele, et

enamik merevaigust figuure kuuluvad keskneoliitikumi ja neid võib siduda kammkeraamika kultuuriga (Irš÷nas 2001, 80).

Pronksiaegsete merevaikesemete tüpoloogiatel pole Baltimaade kontekstis põhjust pikalt peatuda, kuna nii merevaikehteid kui ka erinevaid ehtetüüpe on leitud vähe ja nendega pole eraldi tegeldud. Selle perioodi ehetele on viidatud muude leidude analüüsi kõrval ja kuna paljud merevaikesemete vormid (kaksiknööbid, ripatsid etc) on sarnased luust ja pronksist ehetega, käsitletakse neid üheskoos. Nii näiteks väitis Eduards Šturms oma 1936. aastal ilmunud põhjalikus monograafias Baltikumi vanema pronksiaja kohta, et kõikvõimalike ehtevormide hulgas, mille poolest olid Baltimaad neoliitikumis nii rikkad, elab vanemal pronksiajal edasi vaid üks tüüp: kaksikkumer keskelt läbipuuritud läätsekujuline helmes (1936, 44, tahvel III: d).

Keskmisest pronksiajast toob ta aga välja juba rohkem tüüpe: kera-, poolkera- ja läätsekujulise helmed ning plaadikujulised ehted. Enamik neist pärinevad Samlandi poolsaarelt Randau kalmetest, mis tänapäeval jääb Kaliningradi oblastisse (Šturms 1936, 75).

Ainsa ülevaatliku artikli Läti pronksiaegsetest merevaikehetest on kirjutanud Janis Graudonis, kes eristas nelja ehtetüüpi: kaksiknööbid (двойные пуговки), ripatsid (подвески), rõngad (колечки) ja helmed (бусины) ((Граудонис 1967, 86–87).

Eestist leitud merevaikesemete tüpologiseerimisega pole siiani spetsiaalselt keegi tegelenud.

Vaid Lembit Jaanitsa 1953. aastal kaitstud kandidaaditöös ja selle põhjal mõned aastat hiljem koostatud monograafias (Янитс 1959a) leidub kuni 1950. aastateni Emajõe suudmeala kiviaja asulatest teada olnud 58 merevaigust leiu liigitus. Nimetatud töödes eristab Jaanits õhukesi plaatripatseid koos erivormidega (piklik-nelinurkne allapoole laienev; nõgusa või harali alaäärega; pikad kitsad), veel pakse ripatseid, rõngaid, V-kujulise puurauguga nööpe, toruhelmeid ja figuure⁵.

2.2. Eesti neoliitiliste merevaikesemete tüpoloogia

Alljärgneva tüpoloogia koostamisel olen arvestanud 2006. aastaks Eesti arheoloogilistesse kollektsioonidesse laekunud 348 neoliitilise merevaiguleiuga (vt tabel 2). Enamik neist on esemed või nende katked (251), kuid rohkesti on ka töötlemisjälgedeta tükke. Viimaseid on leitud ühtekokku 97 (27,8%) ja nende käsitlemisel tuleb arvesse võtta seda, et tegemist võib olla ka purunenud eksemplaridega, millel pole töötlemisjälgi täha.

5 Tüüpide nimetamisel on silmas peetud L. Jaanitsa eestikeelses kandidaaditöös esitatud liigitust.

Tabel 2. Merevaik Eesti kiviaja muististes.

Leiukoht

Ripatsid Nööbid Helmed Kettad, Figuurid Töödeldud Töötlemata

Nr rõngad katked* tükid Kokku

1 Akali (Konsa) 17 4 1 7 1 8 16 54

2 Jägala Jõesuu 1 1 2

3 Kaseküla 1 1 2

4 Kääpa 2 1 2 5 10

5 Kroodi 1 1

6 Kudruküla 1 1

7 Kullamäe 3 3

8 Kunda Lammasmägi 4 1 1 6

9 Kõnnu 1 1

10 Lemmetsa I 1 1

11 Lodja 1 1

12 Lommi III 1 1 1 2 5

13 Loona 2 2 5 9

14 Muhu? v Otepää? 1 1

15 Naakamäe 1 5 15 21

16 Narva Joaoru 1 1 2

17 Praaga 1 1

18 Sindi-Lodja III 1 1

19 Sope 1 1

20 Tamula 92 21 14 3 1 37 23 191

21 Undva 4 4

22 Valma 4 1 3 11 19

23 Villa I 1 1 2 7 11

Kokku 120 37 16 11 3 64 97 348

*Töödeldud, kuid eseme kuju määramist mittevõimaldavad katkendid on loetud töödeldud katketeks.

2.2.1. Põhimõisted

Eesti merevaikehete liigitamisel lähtusin printsiibist, et tüübid oleksid võimalikult selged ja lihtsalt võrreldavad teiste tüpoloogiatega. Põhitüüpidena eristan ripatseid, nööpe, helmeid, kettaid-rõngaid ja figuure (vt tabel 2). Töös kasutatud tüüpide määratlemisel olen püüdnud esemed asetada vastavalt oletatavale kandmisviisile. Näiteks ripatsiteks valmistatud toodetesse puuritud auk asetseb alati eseme ülaosas, sellest allapoole jäävat pinda nimetan alaosaks.

Esiküljeks nimetan eseme paremini töödeldud pealispinda, tagaküljeks selle tagumist poolt.

Helmeste põhitunnuseks ja ühtlasi erinevuseks ripatsitest pean keskset auku ja eeldatavat kandmisviisi, kus helmes lükiti keena nöörile. Olen arvamusel, et nööbikujulisi helmeid ehk nööpe võidi kanda nii keele lükitult kui ka rõivastele õmmeldud kaunistustena.

2.2.2. Esemetüübid

Joon 4. Eesti alal levinud neoliitiliste merevaikehete tüübid.

Tüüp A – lamedad ehk plaatjad piklikud ripatsid, ühe või mitme auguga ülemises kitsamas otsas. Seda tüüpi ripatsitele on lihvimise ja poleerimisega antud kindlapiiriline vorm, mille põhjal need jagunevad järgnevalt: trapetsikujulised (A1), nelinurksed (A2), kolmnurksed (A3), ovaalsed või piklikovaalsed (A4), ebakorrapärased, sh lamedate ripatsite auguga katked, mille vormi pole võimalik enam kindlaks teha (A5), auguta plaadid, sh lamedate ripatsite auguta katked, mille vormi pole võimalik enam kindlaks teha.

Tüüp B – loodusliku kujuga ripatsid. Need on merevaigutükid, mille ainsaks märgiks töötlusest on läbipuuritud auk.

Tüüp C – tahulised ehk tüvipüramiidi, prisma või muude hulktahukate kujulised ripatsid.

Tüüp D – piisakujulised ripatsid, millel alumine ehk augu vastasots on paksem ja laiem.

Tüüp E – ebasümmeetrilise kujuga massiivsed ripatsid, mis on osaliselt või täielikult lihvitud ja/või poleeritud ning mida ei ole võimalik liigitada tüüpide A–D alla.

Tüüp F – esemete katked, mille puhul ei ole enam võimalik nende esialgset kuju kindlaks teha.

Tüüp G – ripatsehete vahetükid, mille kuju on kolmnurkne ja mille igas nurgas ja pikima külje keskel paiknevad puuraugud.