Tartu Ülikool Usuteaduskond Kirikuloo õppetool
Marleen Tamm
SIEGFRIED AASLAVA ASKEESIUURIJANA Bakalaureusetöö
Juhendaja mag. art. Marju Lepajõe
Tartu 2016
Sisukord
Sissejuhatus...3
1. Siegfried Aaslava elukäik ja töö usuteadlasena...6
1.1. Siegfried Aaslava elu ja töö...6
1.2. Magistritöö ühe peamise teadustööna...9
1.2.1. Magistritöö eesmärk ja lõpptulemus...9
1.2.2. Magistritöö ülesehitus ja sisu...11
2. Siegfried Aaslava askeesikäsitlus...16
2.1. Sõna ja selle kasutus...16
2.2. Askeesi definitsioon...18
2.3. Askeesi tegevusvormid...20
2.3.1. Olemasolevad klassifikatsioonid ja nende kriitika...20
2.3.2. Siegfried Aaslava askeesivormide liigitus...23
2.4. Askeesi ja selle vormide mitmetähenduslikkus...26
2.5. Siegfried Aaslava Siegfried Aaslava panus askeesiuurijana...30
Kokkuvõte...35
Kasutatud allikad ja kirjandus...37
Siegfried Aaslava as a researcher of asceticism. Summary...40
Lisad...42
Lisa 1. Otto Zöckleri askeesivormide klassifikatsioon...42
Lisa 2. Friedrich Pfisteri askeesivormide jaotus...43
Lisa 3. Siegfried Aaslava askeesi tegevusvormide tabel originaalkujul...44
Lisa 4. Siegfried Aaslava askeesi tegevusvormide tabel tõlgituna...45
Lisa 5. Siegfried Aaslava selgitused askeesivormide tabeli kohta...46
Sissejuhatus
Käesolev bakalaureusetöö keskendub Tartu Ülikooli usuteaduskonna kunagise dekaani Siegfried Aaslava askeesikäsituse põhijoonte tutvustamisele. Töö aluseks on Aaslava 1928. aastal esitatud magistritöö "Das Neue Testament und die Askese.
Erster Teil. Voraussetzungen betreffend das Problem, den Gegenstand und die Aufgabe" (Uus Testament ja askees. Esimene osa. Probleemi, eset ja ülesannet puudutavad eeldused), mille algseks eesmärgiks oli analüüsida Uue Testamendi ja askeesi seoseid.
Suurem osa mitmekesiste huvidega üheksat keelt valdava Siegfried Aaslava elust oli seotud Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga, kuid kahjuks tuleb Anu Raudsepa eeskujul tõdeda, et sellest hoolimata on ta tänini tundmatu ja tunnustamata.1 Siinkohal võib mainida, et probleem ei puuduta pelgalt Siegfried Aaslavat, vaid üldisemalt ka usuteaduskonna ajalugu 1920.‒1930. aastatel, mida on võrdlemisi vähe uuritud. Siegfried Aaslava elust on varasemalt ilmunud kaks artiklit Anu Raudsepalt,2 Lembit Raid on koostanud biograafiaülevaate teosesse "Eesti teaduse biograafiline leksion"3 ja EELK Usuteaduse Instituudis kaitses Andreas Härm 2002. aastal diplomitööd pealkirjaga "Siegfried Aaslava elu ja töö".4 Kuna seni ei ole ka Aaslavast kui teoloogist põhjalikumat uurimistööd tehtud, oleks esimene samm sellel teel analüüsida tema magistritööd. Seetõttu on oluline tutvustada Siegfried Aaslava askeesikäsitlust, mille vaatenurk ja tulemused erinevad mõnevõrra tema kaasajal väljendatud arvamustest. Kuna tegemist on saksakeelse magistritööga ja Aaslava oma töö tulemusi hiljem uuesti ei avaldanud, on nimetatud põhjalik käsitlus saanud kahjuks teenimatult vähe tähelepanu.
1 Raudsepp, Anu. Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaani professor Siegfried Aaslava saatusest Siberis 1946–1955. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2009. Tartu: ÕES, 2010, lk 223.
2 Raudsepp 2010; Raudsepp, Anu. Tartu Ülikooli usuteaduskonna prof. Siegfried Aaslava (1899- 1957) mõtteid elust ja ülesannetest. – Eesti Kirik, 22.12.1993.
3 Raid, Lembit. Siegfried Aaslava. – Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1kd, A–Ki. Karl Siilivask (peatoim.). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 22.
4 Härm, Andreas. Siegfried Aaslava elu ja töö. Diplomitöö. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2002. Käsikiri UI raamatukogus.
Bakalaureusetöö eesmärgiks on anda ülevaade Siegfried Aaslava askeesikäsitluse põhijoontest ja analüüsida tema panust askeesimõiste käsitlemisel oma kaasaja kontekstis. Kuna juba esmakordsel lugemisel on selge, et Aaslava magistritöö on tugevalt uurimuslik ja sisaldab autori isiklikke täiendusi uute seoste ja liigituste näol, on muuhulgas bakalaureusetöö eesmärgiks selgitada välja, kas esitatud askeesikäsitlus oli uudne vaid oma vormi poolest või pakkus originaalseid lahendusi ka teema käsitlemise perspektiivi ja sisu osas.
Järgnev töö on jaotatud kaheks suuremaks peatükiks. I peatükk keskendub Siegfried Aaslava eluloo ja töö tutvustamisele. Alustuseks annab 1. alapeatükk lühiülevaate Siegfried Aaslava elukäigust ja kutsetegevusest. 2. alapeatükk käsitleb konkreetselt Aaslava magistritööd ühe mahukama teadustööna. Selles kirjeldatakse kõigepealt magistritöös esialgselt seatud sihti ja selle erinevust tegelikust lõpptulemusest ning seejärel on esitatud läbilõige töö ülesehitusest ja olulisematest sisulistest punktidest. II peatükk on pühendatud Aaslava magistritöö mahukaima osa moodustavale askeesikäsitlusele ja see järgib alapeatükkide lõikes enamjaolt Aaslava enda lõputöös esitatud ülesehitust. Sellest tulenevalt vaadeldakse esiteks sõna askeesi ja selle kasutamist erinevates tähendusvarjundites ning seejärel defineeritakse askeesimõiste peamiste tunnuste koosmõju kaudu. 3. alapeatükis kirjeldatakse askeesivormide olemasolevaid liigitusi ja nende olulisi puuduseid ning seejärel esitatakse Aaslava enda väljatöötatud askeesivormide klassifikatsioon. Kõnealuse alapeatükiga on olemuslikult seotud ka kõik bakalaureusetöö lisades esitatud materjalid: Otto Zöckleri 1897. aastal välja pakutud askeesivormide jaotus (lisa 1) ja Friedrich Pfisteri hilisem, 1927. aastal koostatud liigitus (lisa 2), millele järgnevad koopia Aaslava klassifikatsiooni saksakeelsest käsikirjalisest originaalist (lisa 3), selle eestikeelne tõlge (lisa 4) ja Aaslava klassifikatsiooni juurde kuuluvate lühikeste selgituste tõlge (lisa 5).
Eelviimases alapeatükis kirjeldatakse askeesi kui terviknähtuse ja selle üksikvormide mitmetähenduslikkust erinevate sisemiste eesmärkide alusel. II peatüki viimane alaosa kirjeldab Aaslava panust tolleaegsesse uurimisseisu ja analüüsib esitatud tulemusi tema kaasaja kontekstis.
Eelneva põhjal jagunevad uurimiseesmärgi täitmiseks vajalikud allikad olemuslikult kolmeks. Esiteks on Siegfried Aaslava eluloolise ülevaate andmiseks
suures mahus läbi töötatud tema abikaasa Eleonore Aaslava poolt Tartu Ülikooli raamatukogule annetatud allikakogu säilikud5. Teiseks on askeesikäsitlusest ülevaate andmiseks ja analüüsimiseks kõigepealt loetud ning seejärel osaliselt tõlgitud Siegfried Aaslava magistritööd "Uus Testament ja askees". Kolmandaks on Aaslava panuse uurimiseks tutvutud ka tema käsitluse aluseks olevate materjalidega, mille seast võib olulisemateks pidada Zöckleri ja Pfisteri askeesiteemalisi töid ning suuremates entsüklopeediates leiduvaid askeesialaseid artikleid.
5 TÜR KHO, f. 97. Aaslava, Siegfried (1899–1957). Isikuarhiiv.
1. Siegfried Aaslava elukäik ja töö usuteadlasena 1.1. Siegfried Aaslava elu ja töö
Siegfried Aaslava sündis 1. märtsil (vkj 17. veebruaril) 1899. aastal ehituspuussepp Juhan Aaslava ja tema abikaasa Kadri perekonda,6 kuid üles kasvas ta tegelikult jõuka saksa päritolu kasuema Emilie Löffleri hoole all.7 Kasupere jaoks oli oluline pakkuda Siegfried Aaslavale parim võimalik haridus ja sellest tulenevalt alustas ta teadmiste omandamist kõigepealt 7aastaselt eraõpetaja juures ning seejärel läks ta 1907. aastal üldhariduskooli ja õppis kümme aastat Tartus Aleksander I nimelises vene gümnaasiumis.8 Aaslava enda sõnul valmistas õppimine tema jaoks alati suurt rõõmu ja naudingut9 ning seetõttu ei ole suureks üllatuseks asjaolu, et ta iga klassi parimate tulemuste ja kogu gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetas.10 Tartu Aleksandri gümnaasiumis omandas Aaslava väga tugeva humanitaarse alushariduse keelte alal, kuna koolis õppis ta vene, prantsuse, ladina ja kreeka keelt ning keelevaldajate grupis veel kaheksa aastat saksa keelt.
Etteruttavalt võib mainida, et inglise keelt õppis Aaslava iseseisvalt alles täiskasvanueas ja piibliteadlasena täiendas oma keeleoskust nii ülikooli ajal kui ka selle järel heebrea, süüria ja piibli-aramea keeltes.11
Siegfried Aaslava pikaaegse haridustee katkestas mõneks ajaks sõjaväeteenistus, kust ta vabanes 1920. aastal.12 Samal aastal astus ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda ja õppis seal järjest seitse aastat kuni käesoleva bakalaureusetöö
6 TÜR KHO, f. 97, s. 1, l. 1. Aaslava, S. Minu elulugu; TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 1. Aaslava, E.
Andmeid ja mõtteid Siegfried Aaslava elu ja töö kohta.
7 TÜR KHO, f. 97, s. 1, l. 1; TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 3. Aaslava, E. Andmeid ja mõtteid Siegfried Aaslava elu ja töö kohta; TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 20. Aaslava, S. Siegfried Aaslava elulugu ja töö 1940. aastani.
8 TÜR KHO, f. 97, s. 1, l. 1.
9 TÜR KHO, f. 97, s. 1, l. 2. Aaslava, S. Minu elulugu.
10 TÜR KHO, f. 97, s. 1, l. 1; TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 4. Aaslava, E. Andmeid ja mõtteid Siegfried Aaslava elu ja töö kohta.
11 TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 1.
12 TÜR KHO, f. 97, s. 1, l. 3. Aaslava, S. Minu elulugu.
aluseks oleva magistritöö kaitsmiseni.13 Aaslava meenutas ise, et usuteadlaseks soovis ta saada juba varases nooruses. Kooliajal käis ta hea meelega ja välise sunnita kirikus ning põneva näitena kirjeldab Aaslava üht lapsepõlvemälestust, kui ta nelja-aastaselt mängu raames kirikuõpetajat kehastas ja hoolega jutlust pidas.14 Oma õpingud usuteaduskonnas sidus Aaslava eelkõige Uue Testamendi valdkonnaga ja osales hoolsalt õppetöös – kuulas vahel ka korduvalt kohustuslikke ja valikulisi aineid ning võttis oma seitsme ülikooliaasta jooksul osa peaaegu kõikidest aset leidnud UT harjutustest.15 Magistriõpingute lõpetamise järel suundus Aaslava end välismaale täiendama ja õppis 1928. – 1931. aastal Tartu Ülikooli teadusliku stipendiaadina nii Saksamaa erinevates ülikoolides kui ka Prantsusmaal.16 Magistrikraadi saavutamise järel oli Aaslava jaoks järgmine loogiline samm doktorikraadi omandamine ja selle tarbeks oli vaja sooritada doktorieksamid ning koostada väitekiri. Kirjavahetusest tolleaegse usuteaduskonna dekaani professor Hugo Bernhard Rahamägi ja 1930. aastal Heidelbergi ülikoolis õppinud Aaslava vahel võis samuti välja lugeda teaduskonnapoolset ootust, et Aaslava peagi doktorikraadi kaitseb, sest korduvalt päriti väitekirja edenemise kohta.17 Väitekirja aeglast arenemist selgitab Aaslava aga sooviga välisülikoolis oma teadmisi UT alal täiendada ja osaleda loengutes, mida Tartus kuulata ei saaks.18 Abikaasa Eleonore Aaslava sõnul oli järgmine sobiv võimalus väitekirja koostamiseks 1931.–1937. aastal ja kuna doktorieksamid sooritas Aaslava 1936. – 1937. õppeaasta jooksul, oli see selge märk lootusest, et vähemalt kahe aasta jooksul tekib võimalus ka väitekirja kaitsmiseks. Hoolimata ulatuslikest ettevalmistustest, ei jõudnudki Aaslava esialgu suurest töökoormusest tingitud ajapuuduse ja hiljem poliitiliselt ebastabiilse olukorra tõttu väitekirja esitamiseni.19
13 TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 4; TÜR KHO, f. 97, s. 1, l. 3. Siegfried Aaslava astus esmakordselt Tartu Ülikooli usuteaduskonda juba enne sõjaväeteenistusse minekut ehk 1918. aastal. Vt ka Lindström, Lauri et al (koost.). Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. II. Tartu Ülikooli 1919 – 1929 immatrikuleeritud üliõpilased. Matriklinumbrid 1–10191. Tartu, 1994, lk 76;
Raid (art. Aaslava) 2000, lk 22; Raudsepp 2010, lk 226.
14 TÜR KHO, f. 97, s. 1, l. 1.
15 TÜR KHO, f. 97, s. 1, l. 4, 5. Aaslava, S. Minu elulugu.
16 TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 1.
17 TÜR KHO, f. 97, s. 6, l. 16, 40. [Usuteaduskonna dekaani H.B. Rahamägi ametlikud kirjad stipendiaat S. Aaslavale].
18 TÜR KHO, f. 97, s. 6, l. 52. [S. Aaslava Pariisist saadetud kiri usuteaduskonna dekaanile].
19 TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 13. Aaslava, E. Andmeid ja mõtteid Siegfried Aaslava elu ja töö kohta.
E. Aaslava sõnul tundis tema abikaasa pidevat õhus hõljuvat etteheidet nii esitamata jäänud väitekirja kui ka üleüldiselt tehtud teadustööde vähesuse pärast.20
Aaslava haridustee kirjeldamise järel on sobiv vaadelda tema kutsetegevusega seonduvat. Töised kohustused said tema jaoks alguse juba varajases nooruses, kui ta 14aastaselt järeleaitamistundide andmisega end osaliselt ise üleval pidas. Sellest ajast peale on ta õppimise kõrvalt paralleelselt tööl käinud ja enne sõjaväge oli ta koduõpetajaks nii Venemaal kui ka kodumaal. Üliõpilasena oli ta mõnda aega palgaline asjaajaja Tartu Üliõpilaskonna asutuste juures ja hiljem usuteaduskonna asutuste raamatukogude korraldaja.21 Vajadust õpingute kõrvalt endale pidevalt elatist teenida pidas ta ka peamiseks põhjuseks, miks tema õppeaeg ettenähtud nominaalajaga võrreldes nii palju pikenes.22
Arvestades Aaslava laialdasi keeleteadmisi, on igati mõistetav, et teda tunnustati väga ka keeleõpetajana. Pärast ülikooli magistriastme lõppu jätkas Aaslava tööd Hugo Treffneri gümnaasiumis ladina keele õpetajana, samuti on ta õpetanud pärast usuteaduskonna likvideerimist 1940. aasta augustis saksa keelt nii germanistika üliõpilastele kui erinevatel õpetajatele suunatud kursustel ning aeg- ajalt juhendanud kreeka ja heebrea keele kursuseid.23
Tartu Ülikooli usuteaduskonnas alustas Aaslava tööd 1931. aastal õppeülesannete täitjana, kuid 1937. aastal valiti ta dotsendiks ja juba järgmisel aastal nimetati ta adjunktprofessoriks ning samal ajal ka teaduskonna dekaaniks.24 Lisaks õppetegevusele tõlkis Aaslava edasi ka teaduslikke töid saksa keelde ja oli Eesti Entsüklopeedia osakonnatoimetaja, mille raames oli tema ülesandeks usuteaduslike artiklite kirjutamine (ca 1000) ja redigeerimine (ca 300).25 Pidevat lisatöö otsimise vajadust põhjendas E. Aaslava ülikooli madalate stipendiumite ja palkadega.26 Erinevate palgaliste ja tasustamata lisatööde valguses on arusaadav, miks Aaslava täielikult isiklikule teadustööle pühendada ei saanud. Sealjuures takistas J. Kõpu arvates produktiivsust ka Aaslavale iseloomulik äärmine
20 TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 2. Aaslava, E. Andmeid ja mõtteid Siegfried Aaslava elu ja töö kohta.
21 TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 1.
22 TÜR KHO, f. 97, s. 1, l. 3.
23 TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 1.
24 TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 1.
25 TÜR KHO, f. 97, s. 1, l. 11. Aaslava, S. Curriculum Vitae.
26 TÜR KHO, f. 97, s. 10, l. 1, 2, 4.
põhjalikkus ja täpsus nii isiklikus teadustöös kui usuteaduskonna administratiivülesannetes.27
Aaslava oli Tartu Ülikooliga seotud seni, kuni ta 2. oktoobril 1945. aastal vahistati.28 Sõjatribunal mõistis 26.04.1946. a otsusega Aaslava kuueks aastaks töö- paranduslaagrisse.29 Küüditamise põhjuseks toodi 1941. aasta suvel aset leidnud bolševistliku kirjanduse kogumisaktsioon, mida Siegfried Aaslava rektori käsul juhtis30 ja selle tõttu süüdistati teda isamaa reetmises.31 Kuigi Aaslava karistuseks oli esialgu kuus aastat, siis selgus ootamatult, et ta on erikomisjoni 1951. aasta oktoobris langetatud otsuse alusel saadetud määramata ajaks asumisele.32 Aaslava vabastati alles NSVL-i Ülemnõukogu Presiidiumi 17. septembri 1955. aasta seadluse alusel 22. oktoobril ja ta jõudis tagasi koju 9. detsembril.33 Tema tervislik seisund olid kodust eemal oldud aastate jooksul pöördumatult halvenenud ja ta suri 22. aprillil 1957. aastal.34
1.2. Magistritöö ühe peamise teadustööna 1.2.1. Magistritöö eesmärk ja lõpptulemus
Siegfried Aaslava väljendas juba oma stuudiumi jooksul sügavat huvi Uue Testamendiga seonduva valdkonna vastu.35 Juhendajaga arutamise järel sidus Aaslava oma magistritöös Uue Testamendi uurimise askeesi temaatikaga ja töö pealkirjaks sai "Uus Testament ja askees".36 Kuna töö juhendaja ja eeldatav hindaja oli Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi ainete sakslasest professor Karl
27 TÜR KHO, f. 97, s. 116, l. 79. Kõpp, J. Professor mag. theol. Siegfried Aaslava. [Eesti Kirik 11/12, 1957. a]
28 TÜR KHO, f. 97, s. 116, l. 8, 17. Aaslava, E. Siegfried Aaslava 1944. kuni 1959. aastani.
29 TÜR KHO, f. 97, s. 116, l. 19. Aaslava, E. Siegfried Aaslava 1944. kuni 1959. aastani.
30 TÜR KHO, f. 97, s. 116, l. 3, 20. Aaslava, E. Siegfried Aaslava 1944. kuni 1959. aastani. Vt ka Raudsepp 2010, lk 214.
31 TÜR KHO, f. 97, s. 116, l. 31. Aaslava, E. Siegfried Aaslava 1944. kuni 1959. aastani
32 TÜR KHO, f. 97, s. 116, l. 30. Aaslava, E. Siegfried Aaslava 1944. kuni 1959. aastani
33 TÜR KHO, f. 97, s. 116, l. 31.
34 Raudsepp 2010, lk 223.
35 TÜR KHO, f 97, s. 1, l. 4.
36 Aaslava, Siegfried. Das Neue Testament und die Askese. Erster Teil. Voraussetzungen betreffend das Problem, den Gegenstand und die Aufgabe. Magistritöö. Tartu: 1928, lk I.
Konrad Grass,37 otsustas Aaslava oma lõputöö saksa keeles kirjutada, et juhendajal oleks tööga lihtsam tutvuda.38 Sellest tulenevalt sai magistritöö lõplikuks pealkirjaks "Das Neue Testament und die Askese. Erster Teil. Voraussetzungen betreffend das Problem, den Gegenstand und die Aufgabe" (Uus Testament ja askees. Esimene osa. Probleemi, eset ja ülesannet puudutavad eeldused).
Etteruttavalt võib lisada, et tööd hindas aga lõpuks siiski professor Otto Seeseman,39 kuna Aaslava esialgne juhendaja professor Grass suri 25. novembril 192740 ehk üle poole aasta enne kõnealuse lõputöö esitamist usuteaduskonda.
Aaslava eesmärgiks magistritöö kirjutamisel oli analüüsida Uue Testamendi tekste ja teha kindlaks nendes esinev askeetlust puudutav materjal, et selle kaudu selgitada välja kristlik seisukoht askeesi suhtes. Esialgu seatud eesmärgi täitmiseni Siegfried Aaslava oma magistritöös ei jõudnud ja seetõttu kannabki esitatud töö pealkirjas märget Erster Teil, kuna olude sunnil pidi 1928. aastal kaitstud lõputöö jääma eeltööks hilisemale doktoriväitekirjale. Juba magistritöö eessõna esimeses lauses mainib ka Aaslava ise, et sellisel kujul lõputöö esitamine ei olnud tal alguses plaanis.41 Aastaid hiljem asumise ajal abikaasale saadetud kirjas leiab ta, et magistritöö juhendaja oleks pidanud teema taolise formuleerimisega seonduvaid ohte ette nägema ja sellest tulenevalt niivõrd laiahaardelise teema maha laitma.42 Esialgse eesmärgi täitmiseks asus Aaslava enda sõnul Uuest Testamendist neid tekstilõike registreerima, mis püstitatud teemast lähtuvalt sügavamat uurimist oleksid vajanud. Kuna Aaslava nägemuse järgi pidi magistritöö olema eelkõige Uue Testamendi keskne, oli tema algseks plaaniks askeesimõistet olemasolevate allikate põhjal vaid paari lehekülje mahus tutvustada ja sealt edasi juba konkreetsete tekstide analüüsi juurde liikuda.43 Kuna tolleaegne teaduskirjandus ei pakkunud askeesimõiste selgituseks välja terviklikku ja rahuldavat määratlust, tuli Aaslaval iseseisvalt alustada magistritööd suuremahulise eeltööga askeesimõiste
37 Raid, Lembit. Art. Karl Konrad Grass – Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1kd: A–Ki. Karl Siilivask (peatoim.). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 303.
38 Aaslava 1928, lk IV.
39 TÜR KHO, f. 97, s. 24, l. 215. Prof. O. Seesemani arvamus.
40 Raid (art. Grass) 2000, lk 302.
41 Aaslava 1928, lk I.
42 TÜR KHO, f 97, s 152, l. 18; [S. Aaslava kiri abikaasa Eleonore Aaslavale 1.–5.03.1955.];
Raudsepp 2010, lk 227.
43 Aaslava 1928, lk I
defineerimiseks. Sellest kasvas välja 113 leheküljel esitatud askeesikäsitlus, mis on ka käesoleva bakalaureusetöö uurimisaluseks. Aaslava selgitused magistritöö eessõnas on eelkõige vabandava tooniga, püüdes õigustada ebaproportsionaalselt suure eeltöö vormistamist magistritöö osaks ja kirjeldades töö sellisel kujul esitamist tinginud asjaolusid.44 Hoolimata sellest, et Aaslava magistritöö loodetud kujul ei valminud, sisaldab kõnealune töö siiski põhjalikku askeesikäsitlust, mis tolleaegset uurimisseisu originaalse lähenemisega täiendas.
1.2.2. Magistritöö ülesehitus ja sisu
Tööd lugedes jääb silma, et teadustöö ülesehitusel olid tänapäevastest veidi erinevad vormistusnõuded. Siegfried Aaslava saksakeelne magistritöö on jaotatud kolme suurde peatükki,45 millele eelneb eestikeelne eessõna (I-IV) ja üksikasjalik sisukokkuvõte (VI-XVII), mis järgib täpselt peatükkide kompositsiooni. Sellele järgnevad lühendite loetelu (XVIII - XIX) ja kasutatud kirjanduse nimekiri, milles on omakorda eristatud kogu töö ulatuses viidatud kirjandust ja eraldi peatükkides kasutatud materjale (XX - XXVI).
Magistritöö põhiosa algab peatükiga "Die verschiedene Beurteilung des Neuen Testaments hinsichtlich des in ihm enthaltenen asketischen Elements und deren Ursachen" (Erinevad hinnangud Uuele Testamendile selles leiduvate askeetiliste elementide ja nende põhjuste suhtes) ja seal selgitatakse asjaolu, miks levib väga palju erinevaid arvamusi Uue Testamendi ja askeesi omavahelise suhte kohta.46 Sealjuures on huvitav seik veel see, et tegemist ei ole kahe erineva äärmusliku valitseva hinnanguga, mille vahele jäävad mõne astme võrra nõrgemad otsustused Uue Testamendi ja askeesi seoste kohta. Aaslava kirjeldab talle kättesaadava teaduskirjanduse alusel olukorda, kus valitses täielik arvamuste segadus ja risti
44 Aaslava 1928, lk I–II.
45 Aaslava magistritöö ülesehitust on oma diplomitöös kirjeldanud ka Andreas Härm. (Härm 2002, lk 69–70.
46 Aaslava 1928, lk VI.
vastupidistesse kategooriatesse kuuluvad hinnangud võisid samas üksteist mõjutada.47
Arvamuste paljususe esmaseks põhjenduseks toob Siegfried Aaslava välja tiheda seose kristluse olemuse ja Uue Testamendi (edaspidi UT) vahel. Ta leiab, et inimestel on väga erinevad nägemused ja eelteadmised kristluse kohta ning see on üks olulistest faktoritest, mis mõjutab UT lugemisel ja uurimisel tehtavaid otsuseid.48 Aaslava sõnul omandab inimene teatud arusaamise kristluse olemusest esmajoones UT-d lugedes, kuid peagi pöördub see protsess teistpidi ja sellele, mida isik kristlusele omaseks peab,49 leiab ta edaspidi igal sammul tõendeid UTst.
Eelhäälestuse olulisust iseloomustab ta näitega optimisti ja pessimisti vaadete erinevusest – kui üks näeb vastavalt hääbuvas looduses vaid kinnitust peagi algavale kevadele, siis teine tunneb ka kõige õiteküllasemas suvehetkes vaid nukrust peatselt närtsiva looduse üle.50 Sellest tulenevalt on arvamuse paljususe taga psühholoogiline seaduspära ja inimesed, kes peavad askeetlust olemuslikult kristluse juurde kuuluvaks, leiavad UTst hulgaliselt seda seisukohta toetavaid näiteid. Need, kes soovivad askeesi kristlusest lahus hoida, märkavad jällegi kirjakohti, mis omakorda ka nende arusaama kinnitavad.51
Oma eelnevalt kirjeldatud teoreetilist veendumust ilmestab Siegfried Aaslava arvukate näidetega. Arthur Schopenhaueri (1788–1860) sõnul võib tõelise kristluse juures märgata ilmselget askeetilist suunitlust, kuid tema näeb askeesi, mida ta ise nimetab UT hingeks, pigem elutahte eitamisena (Verneinung des Willens zum Leben).52 Aaslava leiab aga omakorda, et taoline seos on täiesti juhuslik ja iseloomustab seda oma varem väljendatud veendumuse kaudu – Schopenhaueri maailmavaade oli juba oma olemuselt pessimistlik ja seetõttu märkas ta kristluse raames samuti vaid endale sobivaid elueitavaid aspekte.53
47 Aaslava 1928, lk 2.
48 Aaslava 1928, lk VI.
49 Aaslava 1928, lk 3, 4, 5.
50 Aaslava 1928, lk 4.
51 Aaslava 1928, lk 5.
52 Aaslava 1928, lk 8; Schopenhauer, Arthur. Die Welt als Wille und Vorstellung. I Bd. – Arthur Schopenhauer's sämmtliche Werke in sechs Bänden. I Bd. Hrsg. v. Eduard Grisebach. Leipzig:
Verlag von Philipp Reclam jun, [1892], lk 495; Schopenhauer, Arthur. Parerga und Paralipomena.
II Bd.– Arthur Schopenhauer's sämmtliche Werke in sechs Bänden. V Bd. Hrsg. v. Eduard Grisebach. Leipzig: Verlag von Philipp Reclam jun, [1892], lk 328, 400.
53 Aaslava 1928, lk 8–9.
Katoliiklik teoloogia peab paratamatult oma arutlustes jõudma sarnasele tulemusele, kuna pikaaegse kloostripraktika tõttu on loogiline eeldada, et askees oma olemuselt kristluse juurde kuulub ja sellest tulenevalt ka õigustuse UT-s leiab.54 Munkluse ajalugu on kujukaks näiteks sellest, mida roomakatoliiklus kristluses ja evangeeliumis sisalduva askeetilise materjali osas esiplaanile tõstab.
Julius Mayeri sõnul on Jeesus Kristuse eeskujul kristluses au sees maailmast lahti ütlemine ja eneseületamine, kuna Jeesus elas oma elu vabatahtlikus ja täielikus vaesuses, oli igavese vooruslikkuse võrdkuju ja kuulekas kuni surmani.55 Ka kreekakatoliikluse järgi kuulub askeetlus kristluse olemuse juurde. Munkade askeetlik eluviis on kristluse täiuslikem avaldumisvorm, mille juurde kuuluvad muuhulgas vähemalt range paast, neitsilikkus ja vaesus.56
Huvitav on selle kõrval Aaslava arvates aga protestantluse seisukoht kristluse olemuse ja UT kohta askeesiga seoses. Arvestades asjaolu, et protestantlus on loobunud katoliiklusele omasest kloostrielust, on ka arusaam askeetluse osas risti vastupidine katoliikluses väljendatule.57 Protestantluse valdav seisukoht askeesi ja UT võimaliku tiheda seotuse osas on eitav, kuna leitakse, et UT-s sisalduva tänu ja rõõmu kõrval pole kohta elueitavale ning inimvaenulikule askeesile.58 Samas esitab Aaslava protestantliku teoloogi Otto Zöckleri arusaama UT ja askeesi seostest, mis väidab jällegi Friedrich Mahlingi käsitlusele vastupidiselt, et ka UT näeb ette askeetilise distsipliini ja vooruslikkuse harjutamise vajalikkust.59
Protestantismi näite puhul tuleb välja märkimisväärne olukord, kus ühe konfessiooni siseselt on autorid askeesi ja UT suhete üle arutledes erisugusel arvamusel. Seega ei kehti sel juhul enam senine põhjendus, et inimestel on erinev
54 Aaslava 1928, lk 10; Harnack, Adolf. Das Mönchtum, seine Ideale und seine Geschichte. – Reden und Aufsätze. I Bd. Gieszen: Töpelmann, 1904, lk 84.
55 Aaslava 1928, lk 10–12. Mayer, Julius. Die christliche Askese. Ihr Wesen und ihre historische Entfaltung. Freiburg in Breisgau: Herder'sche Verlagshandlung, 1894, lk 4.
56 Aaslava 1928, lk 12, 14; Пономарев, П. 1901, lk 57, 60jj. Viidatud: Aaslava 1928 lk 12, 13;
Harnack 1904, lk 83–84.
57 Aaslava 1928, lk 15.
58 Aaslava 1928, lk 15–16, Mahling, Friedrich. Lebensverneinung und Lebensbejahung: in moderner Auffassung und in neutestamentlicher Beleuchtung. – Biblische Zeit und Streitfragen.
Hrsg. Friedrich Kropatschek. Berlin: Verlag von Edwin Runge, 1912, lk 76–77.
59 Aaslava 1928, lk 16–18; Zöckler, Otto. Asceticism. Christian. – Encyclopaedia of Religion and Ethics. Vol. 2, Arthur – Bunyan. Ed. by James Hastings with the assistance of John A. Selbie, Louis H. Gray. Edinburgh: Clark; New York: Scribner, 1909, lk 73–74.
arusaamine kristluse olemusest ja seetõttu on ka hinnang UT ja askeesi vahekorrale erinev.60
Sellest tulenevalt teine ja Aaslava magistritöö seisukohast olulisem põhjus arvamuste paljususe esinemisel oli aga asjaolu, et askeesimõiste kasutuse osas puudus üksmeel. Segadust askeesimõiste kasutamisel ilmestabki olukord, kus kaks protestantlikku teoloogi jõuavad oma arutlustes vastupidistele tulemustele – kuigi mõlemad on kristluse olemuse osas ühisel arvamusel, tarvitavad nad askeesimõistet aga täiesti erinevates tähendustes.61 Teisalt nii Schopenhauer kui ka katoliiklikud teoloogid nõustuvad üksteisega, et askees kuulub olemuslikult UT juurde, kuid kohe kindlasti ei pea katoliiklased kloostrites esineva vaesuse, kasinuse ja kuulekuse nõude all silmas elutahte eitamist sellisena nagu Schopenhauer seda mõtles.62
Oma uurimistöö käigus jõudis Aaslava arusaamani, et eriarvamusi tekitab nii see, et kindlat nähtust tähistatakse erinevate terminitega, kui ka see, et erinevaid nähtuseid tähistatakse sama terminiga.63 Sellest tulenevalt oli Siegfried Aaslava sunnitud enne esialgu planeeritud UT analüüsi alustama üksikasjalikku eeltööd, et defineerida töö eesmärgi täitmiseks vajalik askeesimõiste. Tema enda sõnul poleks ta askeesi käsitlevat peatükki oma magistritöös üleüldse esitanud, kui tal oleks olnud võimalik viidata juba olemasolevatele määratlustele.64
Teine peatükk "Der Begriff der Askese" (Askeesi mõiste) sisaldab endas käesoleva bakalaureusetöö aluseks olevat askeesikäsitlust, mis moodustab Aaslava 148‒leheküljelisest magistritööst kõige mahukama osa. Aaslava on uuritava ainese omakorda nelja alapeatükki jaganud ja nimetatud teema tutvustamisele ning analüüsile on pühendatud siinse bakalaureusetöö 2. peatükk.
Kolmas peatükk "Die mit dem Thema "Das Neue Testament und die Askese"
gestellten Aufgaben" (Teemaga "Uus Testament ja askees" püstitatud ülesanded), millega magistritöö lõppeb, keskendub kolmeteistkümnel leheküljel edasiseks
60 Aaslava 1928, lk 18.
61 Aaslava 1928, lk 19.
62 Aaslava 1928, lk 19–20.
63 Aaslava 1928, lk 20.
64 Aaslava 1928, lk II, VII.
uurimistööks vajaliku metoodika kirjeldamisele ja Siegfried Aaslava visandab selles oma järgneva töökäigu.
Aaslava sõnul on esimeseks ajalooliseks uurimiseesmärgiks askeesi rolli tähtsus ja tähendus algkristluse ajal, kui elas veel Jeesus ja moodustusid esimesed kristlikud kogudused.65 Ta soovib leida vastuse küsimusele, kas askees kuulub nähtuste hulka, millel on lisaks ajaloolisele väärtusele ka tänapäeval kindel koht kristlikus vagaduses.66
Taoliselt püstitatud ülesande lahendamiseks on tema sõnul esiteks tarvis arvestada tolleaegset ajalist ja paikkondlikku keskkonda ning koguda lisaks UT-le ka teisi asjassepuutuvaid kristlikke, judaistlikke ja paganlikke allikaid ning sealjuures ei tohi unustada allikakriitilist lähenemist.67 Üldhinnangu andmine allikale on aga võimalik pärast üksikasjalikku analüüsi ja tekstis askeesile iseloomulike joonte kaardistamist.68 Samal ajal on oluline ka pidevalt koguda ja tõlgendada askeesivastast ainest ning seejärel leida võimalusi allikas leiduvate vasturääkivuste ületamiseks.69
65 Aaslava 1928, lk XVI, 137.
66 Aaslava 1928, lk 136.
67 Aaslava 1928, lk XVI, 137, 139, 140.
68 Aaslava 1928, lk XVII, 142, 143.
69 Aaslava 1928, lk XVII, 172, 173.
2. Siegfried Aaslava askeesikäsitlus
Siegfried Aaslava oli sunnitud oma UT-alast uurimistööd alustama hoopis askeesimõiste selgitamisest. Mahuka eeltöö enne tegeliku uurimiseesmärgi täitmisele asumist on ta vormistanud oma magistritöö teiseks peatükiks. Käsitletava ainese on ta jaganud omakorda nelja alapeatükki, millest esimene keskendub sõnale askees ja selle kasutamise uurimisele, teine alapeatükk tegeleb askeesi defineerimisega, kolmas annab ülevaate erinevatest askeesi tegevusvormidest ja pakub ka omapoolse nägemuse nende grupeerimisel ning viimane alapeatükk keskendub askeesi ja selle vormide mitmetitõlgendatavusele.
Siegfried Aaslava jaoks oli taoline töökäik möödapääsmatu ja hädavajalik, kuna enne Uuest Testamendist magistritöö tarbeks materjali registreerimist oli kõigepealt vaja täpselt piiritleda nähtus, mille esinemist või millele vastandumist uuritavates tekstides leida loodeti. Olemasoleva teaduskirjanduse põhjal konkreetseid järeldusi ta enda jaoks teha ei saanud, kuna erinevates tekstides oli askeesi käsitletud eelkõige mõne religiooni või konfessiooniga seoses. Sellest tulenevalt oli Siegfried Aaslava lähenemine askeesimõiste selgitamisel töö kirjutamise hetkel ehk 1927.–1928. aastal üsna uudne, kuna tema sooviks oli esitada askeesimääratlus, mis oleks vaba igasugustest subjektiivsetest eelarvamustest.70
2.1. Sõna ja selle kasutus
Sõna ἄσκησις tuleneb kreekakeelsest verbist ἀσκέω ja tähendab ’hoole ning täpsusega sooritatud harjutamist’. Eelkõige tähistati vanakreeka keeles selle sõnaga teatud vilumuse saavutamiseks ettevõetud harjutusi või treeningut. Oskuse ja ideaali saavutamiseks peab tegemist olema kestvalt järgitud eluviisiga, mitte ühekordselt sooritatud harjutusega. Algupäraselt kasutati askeesimõistet eelseisvateks võitlusmängudeks valmistuvate atleetide rangelt reglementeeritud ja
70 Aaslava 1928, lk 36.
karske eluviisi kirjeldamiseks.71 Taolises tähenduses sõnakasutuse illustreerimiseks toob Siegfried Aaslava näiteid Platoni, Isokratese, Thukydidese ja Xenophoni teostest, kus askeesi all peetakse silmas kehalist ettevalmistust.72
Samas võib askeesi sihiks olla teatud vaimse võimekuse saavutamine range distsipliini abil73 ja sellisel juhul räägitakse elutarkuse omandamisel vajadusest teadusega tegeleda74. Aaslava tegi küünikute ja stoikude teoste analüüsimisel järelduse, et askeesimõiste kasutamisel on lisandunud eetilise ideaali rõhutamine ning neoplatonistide kaudu saavutas sõna ka religioosse tähenduse.75 Eelneva võttis Aaslava kokku järeldusega, et askeesimõistega tähistati kreeka keeles harjutamist, mille sihiks oli kehalise osavuse, teadmiste, vooruslikkuse ja vagaduse saavutamine.76
Kristlikku sõnavarasse jõudis askeesimõiste kreeka keelest kirikuisade kaudu, kes kasutasid sõna esiteks meeleliste soovide distsiplineerimise tähistamiseks ja teiseks kõlbelise täiuslikkuse saavutamise mõttes, mille täideviimine eeldas maailmast eraldumist ja puhastumist religioosselt kõlbelise distsipliini ja harjutuste kaudu.77
Üldisest kristlikust kasutusest liigub Aaslava edasi UT analüüsi juurde ja mainib, et sealt leiab kreekakeelse sõnatüve ἀσκεῖν eest vaid ühel korral (Ap 24,16).
Selles kontekstis ei ole mõeldud aga askeetilist tegutsemist kitsamas tähenduses, vaid eetilises mõttes püüdlust vooruslikkuse poole.78
Askeesimõiste kasutamist samas tähenduses nagu algselt kreekakeelse sõna puhul märkab Aaslava nii hilisemates ida kui ka lääne katoliiklust ja ka
71 Aaslava 1928, lk 23. Windisch, Hans. ἀσκέω. – Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament. HRSG. Gerhard Kittel. Bd I, Α– Γ. Stuttgart; Berlin; Köln: Kohlhammer, 1990, lk 492;
Pfister, Friedrich. Askese. I Religionsgeschichtlich. – Die Religion in Geschichte und Gegenwart:
Handwörterbuch für Theologie und Religionswissenschaft. Erster Band, A – D. Hrsg. von Hermann Gunkel, Leopold Zscharnack. Tübingen: Verlag von J.C.B. Mohr (Paul Siebeck), 1927, lk 570.
72 Aaslava 1928, lk 24; Pfister, Friedrich. Lanx Satura. ἄσκησις. – Festgabe für Adolf Deissmann zum 60. Geburtstag 7. November 1926. Tübingen: Verlag von J.C.B. Mohr (Paul Siebeck), 1927, lk 76–77.
73 Aaslava 1928, lk 23; Pfister (Askese...) 1927, lk 570.
74 Aaslava 1928, lk 25; Pfister (Lanx Satura) 1927, lk 77.
75 Aaslava 1928, lk 25, 26, 27; Pfister (Askese...) 1927, lk 570.
76 Aaslava 1928, lk 25.
77 Aaslava 1928, lk 27.
78 Aaslava 1928, lk 28; Pfister 1927 (Lanx Satura), lk 81; Zöckler, Otto. Askese und Mönchtum.
Zweite, gänzlich neu bearbeitete und stark vermehrte Auflage der "Kritischen Geschichte der Askese", Bd. I. Frankfurt: Heyder & Zimmer, 1897, lk 1.
protestantlikku eetikat käsitlevates tekstides ja toob viidete all tsitaatidena välja ka erinevaid näiteid, mille alusel ta taolise järelduseni jõudis.79 Sellisel juhul nähakse askeesi ühelt poolt kui lihtsalt harjutust ja eetilises kontekstis konkreetselt tahtega seonduvat harjutust ning teiselt poolt kõlbelist tegutsemist eesmärgiks seadvat vooruslikkuse harjutust.80 Samas peab ta tõdema, et aja jooksul on askeesimõiste taoliselt sisustamine tagaplaanile jäänud ja modernses keelekasutuses tarvitati askeesi vaid kitsamas tähenduses tehnilise mõistena, mis viitab eelkõige mortifikatsioonile, maailmast põgenemisele ja loobumisele.81
2.2. Askeesi definitsioon
Sõnakasutust analüüsinud esimese peatüki lõpus esitatud küsimusele, mida askees tegelikkuses endast kujutab,82 püüab Aaslava vastuse leida järgnevates peatükkides. Askeesimõiste defineerimise olulisust selgitab Aaslava taaskord oma edasise uurimistöö seisukohast möödapääsmatu vajadusena.83 Kuna erialakirjandusest leiab eest väga mitmekesise valiku üksteisest paljuski erinevaid askeesidefinitsioone, arvab Aaslava, et esialgu segadusse ajavaid materjale aluseks võttes on vaja koostada klassifikatsioon askeesi üksikute olemuslike joonte kirjelduste põhjal. Taoline teguviis võimaldaks teemakäsitluse vabastada märkimisväärse lisakoorma alt, mis sellega seni kaasas on käinud.84
Aaslava jaoks on oluline uurida askeesi kui asjade seisu mitte kui normi ja ta otsib vastust küsimusele, mis on askeesi kui fenomeni olemus. Taolise eesmärgi täitmiseks on vaja otsida üksikuid jooni, mis askeesi kui tervikliku nähtuse juurde olemuslikult kuuluvad.85 Kuigi askeesi kirjeldatakse enamasti mõne suurema religiooni või konfessiooniga seoses, on Aaslava eesmärgiks vaadelda askeesi sotsiaalpsühholoogilist üldist kuju, mitte selle ajaliselt kindlaksmääratud või muul
79 Aaslava 1928, lk 28–31.
80 Aaslava 1928, lk 28.
81 Aaslava 1928, lk 30.
82 Aaslava 1928, lk 32.
83 Aaslava 1928, lk 33
84 Aaslava 1928, lk 34.
85 Aaslava 1928, lk 35.
viisil piiratud erivormi.86 Probleemi lähtekohaks ongi näited sellest, et katoliiklane peab askeesi üle arutledes tavaliselt silmas kristlik-katoliiklikku askeesi ja samas indiast pärit usklik viitab askeesist rääkides eelkõige selle indiapärasele erivormile.
Sellest tulenevalt rõhutab Aaslava askeesi defineerimisel vajadust loobuda igasugusest subjektiivsest erapoolikust suhtumisest, et jõuda askeesi kui nähtuse tegeliku tuumani.87
Askeesi kõige laiem definitsioon lähtub otseselt selle kreekakeelsest nimest, mis tähendab harjutamist (sks. k. Übung). Samas ei ole harjutamine ja askees sünonüümid, vaid askeesi võib harjutamisena vaadelda vaid sel juhul, kui see hõlmab endas ka loobumist (Verzicht) ja eneseületust (Selbstüberwindung).88 Kui läheneda askeesile tema eseme kaudu, saab askeesi vaadelda küll loobumise ja eneseületamisena, aga samas tuleb siiski rõhutada askeesi nimetusest tulenevat harjutuslikku iseloomu. Harjutuslikkus ja eneseületamise moment peavad üksteist pidevalt täiendama – harjutamise tõttu toimub pidev loobumine ja eneseületus ning seetõttu on askeesi kui nähtuse nentimiseks ebapiisav vaid eraldiseisvalt esinev (ühekordne või kestev) eneseületus või mis tahes harjutus. Taolist väidet illustreerib Aaslava näitega enese kastreerinud Origenesest, kelle käitumisviisi eelnevast tulenevalt askeetlikuks pidada ei saa.89
Kui taoline vundament on igakülgselt lahti selgitatud, lisab Siegfried Aaslava, et askees kuulub tehnilises mõttes oma kõlbelise eesmärgipärasusega religiooni teenistusse.90
Nimetatud askeesi olemuslikud tunnused ei võimalda Aaslava sõnul siiski ammendavat mõistedefinitsiooni pakkuda. Näiteks ei ole põhjust askeesina vaadelda religioossetel-kõlbelistel põhjustel tapmisest, abielurikkumisest või vargusest loobumist, millel ometi tunduvad eelneva põhjal kõik olulised tunnused täidetud olevat.91 Sellest tulenevalt on askees küll negatiivses vormis loobumine ja positiivses tähenduses eneseületust ja tahtejõudu nõudev saavutus, kuid patust loobumist ega kohustuse tahtejõuga täitmist ei saa isegi siis askeesiks nimetada, kui
86 Aaslava 1928, lk VIII, 36.
87 Aaslava 1928, lk 36.
88 Aaslava 1928, lk 38.
89 Aaslava 1928, lk 39.
90 Aaslava 1928, lk 40.
91 Aaslava 1928, lk 40.
sel on kõlbeline ja religioosne põhjendus. Askeesi puhul tuleb seega vaatluse alla uus perspektiiv – see on vabatahtlik, mitte nõutav sooritus ja loobumine eelkõige lubatust, mitte aga sellest, mis on inimesele juba igal juhul keelatud.92 Kuigi viimase olemusliku askeesitunnusena lisandunud vabatahtlikkus on Aaslava sõnul iseenesest väga kaalukas omadus, toob ta näiteid, et ka sellega seoses on võimalik sõnastada üsna ebaloogiliselt kõlavaid probleeme.93 Taolisesest olukorrast pakub Hermann Strathmann ühe võimaliku väljapääsuna asjaolu, et tegevuse hindamise korral võiks vaadelda lisaks veel praktiseerija kõlbelist teadvust ja tema sotsiaalset ümbrust94. Aaslava möönab, et selline lähenemine võib olla vajalik, aga sisaldab endas omakorda uusi väljakutseid.95
2.3. Askeesi tegevusvormid
Teises peatükis askeesi defineerimise järel liigub Siegfried Aaslava edasi erinevate askeesivormide kirjeldamiseni, mille kaudu askeet enesele seatud sihtide saavutamiseni jõuab. Enda sõnul on ta oma edasise uurimistöö lihtsustamiseks erinevaid askeesi tegevusvorme sarnaste joonte alusel grupeerides loonud uue klassifikatsiooni.96 Aaslava koostatud rühmitus on tunduvalt detailsem ja erineb esiteks oma vormilt paljuski tol ajal levinud olemasolevatest liigitustest ning pakub uut perspektiivi asjale ka sisulisest küljest.
2.3.1. Olemasolevad klassifikatsioonid ja nende kriitika
Oma tööd alustab Aaslava kahe erineva klassifikatsiooni analüüsiga, mille tulemusel toob ta nii Giesseni Ülikooli professori Otto Zöckleri 1897. aastal
92 Aaslava 1928, lk 41.
93 Aaslava 1928, lk 41–43.
94 Aaslava 1928, lk 45–47; Strathmann, Hermann. Geschichte der frühchristlichen Askese bis zur Entstehung des Mönchtums im religionsgeschichtlichen Zusammenhange. Bd I: Die Askese in der Umgebung des werdenden Christentums. Leipzig: Werner Scholl, 1914, lk 10–11.
95 Aaslava 1928, lk 45.
96 Aaslava 1928, lk 48.
ilmunud ja Würzburgi Ülikooli professor Friedrich Pfisteri poolt 1927. aastal välja antud liigituste puhul välja erinevaid puuduseid, mida kõnealuse nähtuse kirjeldamisel vältima peaks.97
Otto Zöckler jaotab askeesivormid kõigepealt kolme erinevasse kategooriasse vastavalt sellele, kas isik praktiseerib askeesi üksi või teistega koos. Sellest tulenevalt eristab ta individuaalset, individuaal-sotsiaalset ja sotsiaalset askeesi, mille alla kuuluvaid tegevusvorme grupeerib omakorda tegevusväljast lähtuvalt meelelist ja vaimset laadi harjutusteks.98 Lisas 1. esitatud Zöckleri klassifikatsioonist võib juba pealiskaudsel tutvumisel välja lugeda teatud ebajärjekindlust askeesivormide kategoriseerimisel ja ka Aaslava toob välja olulisemad puudused kõnealuses rühmituses. Zöckler paigutab erinevad askeesivormid küll eraldi gruppidesse, kuid temapoolne jaotus ei paku rahuldavat lahendust. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et individuaal-askeetlike harjutuste all kirjeldatud tegevusi saab väga vabalt praktiseerida ka ühiselt teiste askeetidega ja sotsiaalse askeesi raames välja toodud nähtuseid võib askeet ka üksinda harjutada.99 Sellest tulenevalt toob Aaslava välja, et nimetatud jaotuses oleks võinud peamine tegevusvormide eristuskriteerium olla määratud askeesi eesmärgi järgi ja käsitleda kahte vastandlikku tegevust kas positiivse või negatiivsena.100 Hetkel kasutab ta seda vaid grupisiseselt tegevusvormide täpsustamiseks ja sellest tulenevalt toob esimeses grupis välja negatiivsed, teises positiivsed ja kolmandas osalt positiivsed, osalt negatiivsed vormid.101 Samuti heidab Aaslava kõnealuse jaotuse puhul ette üksikute vormide ebaõnnestunud kategoriseerimist – punktis I.d. nimetatud kehaline väärkohtlemine ei sobi oma olemuselt üldmõiste "karskusaskees" alla.
Aaslava arvates saab nimetatud viga parandada kahel viisil: kas üksiku vormi ümberpaigutamise või gruppi kirjeldava üldmõiste muutmise teel.102 Põhimõtteline vastuolu Zöckleri jaotuses tekib veel sellest, et autor nimetab meelelist laadi askeesi negatiivseks ja vaimset laadi positiivseks. Zöckler järgib seda tehes loogikat, et
97 Aaslava 1928, lk 48–49.
98 Aaslava 1928, lk 49–50; Zöckler 1897, lk 10–11.
99 Aaslava 1928, lk 52–53. Samas esitab Aaslava oma magistritöös tsitaadi Zöcklerilt (lk 77), millest võib välja lugeda, et Zöckler ise on askeesivormide piiride ähmasusest teadlik, kuid on sellest hoolimata teinud esmase sammu probleemi lahendamise suunas. Zöckler 1897, lk 5.
100 Aaslava 1928, lk 53.
101 Aaslava 1928, lk 49–50, 53. Zöckler 1897, lk 10–11.
102 Aaslava 1928, lk 53.
negatiivse askeesi sihiks on hävitamine ja positiivse askeesi praktiseerimise eesmärgiks meeleülendus.103 Aaslava vaidleb sellele vastu ja tema sõnul ei saa negatiivne askees olla alati vaid meeleline ja positiivne ainult vaimne. Näitena võib välja tuua punktis III.c. nimetatud isemeelsuse hävitamist (Ertötung des Eigenwillens), mis on hoolimata oma vaimsest laadist siiski negatiivne. Seetõttu on ebatäpne välja tuua, et III. gruppi on paigutatud osalt positiivsed ja osalt negatiivsed askeesivormid. Tegelikult võiks neid Aaslava sõnul jagada lihtsalt meelelisteks ja vaimseteks, kuid nende eesmärki silmas pidades võib kõiki siiski negatiivseks nimetada.104
Ka lisas 2. esitatud Friedrich Pfisteri klassifikatsioonis esineb positiivse ja negatiivse askeesi eristamine105, kuid seda juba täiesti uuel alusel – kõrvale jäetakse tegevuse eesmärk ja esmatähtsaks saab tegevuse tüüp ning viis. Selle järgi on tegelik tegutsemine positiivne ja tegevusetus või tegevusest loobumine negatiivne.
Kuigi Aaslava taolise tähistuse kasutamise vastu sõnaselgelt ei vaidle, toob ta välja näiteid, milles liigituse autor ise oma väljatöötatud kategooriate vastu eksib. Sellest tulenevalt ei sobi olemuslikult positiivse askeesi alla punktis I.2.a. nimetatud tegevused (peavarjust loobumine ehk kodutus, pesemisest ja isikliku hügieeni eest hoolitsemisest loobumine), kuna neil on rohkem ühist punktis I.1. välja toodud tegevusetuse või loobumisega seotud askeesivormidega.106 Etteruttavalt võib mainida, et erinevate askeesivormide piirid on tegelikkuses ähmasemad kui paberil kirjeldatu puhul, seega on teatud määral siiski võimalik aktsepteerida Pfisteri taoliselt esitatud jaotust.107
Kuigi Pfister möönab, et askees on muutunud järjest enam maailma suhtes vaenulikuks ja järjest suuremaks eesmärgiks saab maailmast põgenemine,108 on ta Aaslava sõnul selle momendi õigustamatult oma klassifikatsioonist välja jätnud.
Nimelt on Pfisteri liigitus pelgalt askeedi isikukeskne ja iseloomustab vaid
103 Aaslava 1928, lk 53–54
104 Aaslava 1928, lk 53–54.
105 Pfister (Askese...) 1927, lk 572–573.
106 Aaslava 1928, lk 55.
107 Aaslava 1928, lk 75; Pfister (Askese...) 1927, lk 573.
108 Aaslava 1928, lk 57; Pfister (Askese...) 1927, lk 571.
praktiseerija suhtumist oma vaimu ning kehasse, jättes välismaailma osatähtsuse unarusse.109
2.3.2. Siegfried Aaslava askeesivormide liigitus
Aaslava leiab niisiis olemasolevate klassifikatsioonide puhul erinevaid puuduseid ja koostab sellest tulenevalt oma liigituse, milles kasutab lisaks enda väljatöötatud uutele grupeerimisalustele nii Zöckleri kui ka Pfisteri tööde tugevaid külgi ja loodab nende tehtud vigade kordamist vältida.110 Kuna askeesivormide liigitamiseks on väga palju erinevaid võimalusi, alustab Aaslava tööd erinevate vastandlike paaride tutvustamisest ja esitab läbitöötatud materjali lõpuks tabelikujul. Tegemist on detailse jaotusega, millele Aaslava lisab omalt poolt veel täpsustavaid selgitusi ja täiendusi peatüki sisuosas. Samuti toob ta omakorda välja igasuguste klassifikatsioonide suurimaks komistuskiviks saava ebaselguse, mis tegelikus elus askeesivormide vaheliste piiride määratlemisel esineb. Taoline nähtus on aga sotsiaalse elu puhul tavaliselt vältimatu ja ei võimalda ka askeesi puhul matemaatikale omast täpsust rakendada.111
Askees esineb esmajärjekorras kahes distinktiivses vormis, kuna loobumine, lahtiütlemine ja piiramine on vaadeldavad eelkõige tegevusetusena ning enesele otseselt piinamise ja väärkohtlemisega kahju tekitamine viitab konkreetsele tegevusele. Schopenhauer on selle kokku võtnud põhimõttes, et askeet sunnib end tegema seda, mida ta ei taha ja loobuma selle tegemisest, mida ta ise sooviks teha.112 Kuigi Pfister tähistab taolisi tegevusi askeesi positiivse ja negatiivse kujuna, tundub Aaslava jaoks täpsem määratleda seda aktiivsuse ja passiivsusena.113 Tegelikus elus
109 Aaslava 1928, lk 55–56.
110 Aaslava 1928, lk 56.
111 Aaslava 1928, lk 78.
112 Aaslava 1928, lk 57–58; Schopenhauer 1892, lk 490.
113 Aaslava 1928, lk 58; Alustermin on pärit Lehmannilt, kes kasutab aktiivse vastandina negatiivset:
Lehmann, Eduard. Erscheinungswelt der Religion. – Die Religion in Geschichte und Gegenwart.
Handwörterbuch in gemeinverständlicher Darstellung. II Bd, Deutschmann – Hessen. Unter mitwirkung v. Hermann Gunkel, Otto Scheel, hrsg. Friedrich Michael Schiele, Leopold Zscharnack.
Tübingen: Verlag von J.C.B. Mohr (Paul Siebeck), 1910, lk 558.
võivad aga piirid selle vastandpaari vahel olla sujuvamad ja aktiivset askeesi võib sellisel juhul vaadelda passiivse askeesi intensiivsema vormina.114
Järgnevalt soovitab Aaslava grupeerida askeesivorme nende eesmärgi järgi positiivseks ja negatiivseks ning sealjuures lähtub ta pigem Zöckleri kui Pfisteri poolt silmas peetud tähendusväljast. Sellest tulenevalt määratleb ta askeesi negatiivse või positiivsena vastavalt sellele, mis on konkreetse askeetilise harjutuse eesmärk ja kuidas on see seotud tema avaldumisvormiga (kas aktiivse tegevuse või passiivse tegevusetusega). Otseselt positiivne eesmärk on seega vaid meeleülendusaskeesil (Erhebungs-Askese) ja kõikide teiste askeesivormide esimeseks eesmärgiks on siiski hävitamine, murdmine ning suretamine, isegi kui lõplikuks sihiks on kaudselt taolise teguviisi teel meeleülenduse saavutamine.115 Kuna Aaslava analüüsib põhjalikult ka erinevate vormide vaheliste piiride nihkumist, toob ta positiivse ja negatiivse askeesi puhul välja juhud, kus ühte teisest täielikult lahutada ei saa. Sellest tulenevalt võib palvetamisele lisanduda ka paastumine või näiteks vigiiliate pidamine on otseselt seotud unest võõrutamisega.116
Edasise eristuse puhul võtab Aaslava aluseks askeesi tegevusvaldkonna ja tähistab seda meelelisuse ning vaimsuse omavahelise vastandumise kaudu. Zöckler kasutas taolises tähenduses askeesivormide tähistamiseks märksõnu positiivne ja negatiivne ning Pfister esitas oma jaotuses materjali vastavalt kehalise ja vaimse kategooria vahel.117 Taolise määratluse puhul on selge, et askeesi meeleliste vormide alla kuuluvad kõik meelte ja ihuga seotud harjutused ning vaimu- ja hingeeluga seonduvad tegevused paigutatakse vaimsete askeesivormide alla. Nii meelelist kui vaimset tüüpi askeesivormidel on sageli üksteisega seonduvad analoogid – kehaline väärkohtlemine vastab näiteks vaimsele harjutusele, mille eesmärgiks on enesearmastuse ja isemeelsuse murdmine.118 Arvestades askeesivormide omavahelist seotust ja piiride teatud ebaselgust, võib välja tuua
114 Aaslava 1928, lk 75; Zöckler 1897, lk 7.
115 Aaslava 1928, lk 60–61.
116 Aaslava 1928, lk 75–76.
117 Aaslava 1928, lk 61. Zöckler 1897, lk 10–11; Pfister (Askese...) 1927, lk 572–573.
118 Aaslava 1928, lk 61.
asjaolu, et näiteks toitumise või seksuaaleluga seotud meelelise askeesi puhul kaasneb enamasti automaatselt võitlus himudega ka vaimsel tasandil.119
Tegevuse subjekti kaudu jagab Aaslava nähtuse üksikisiku ehk individuaalseks askeesiks ja kollektiivseks ehk sotsiaalseks askeesiks. Liigituse aluseks on see, kas harjutus taotleb üksikisiku või terve inimgrupi ühiste eesmärkide täitmist.
Individuaalset askeesi praktiseerivad eelkõige eremiidid ja anahoreedid ning sotsiaalse askeesi esindajateks on kloostrites elavad mungad.120
Aaslava soovitab järgnevalt tähelepanu pöörata ka sellele, kas askees kui eluviis on praktiseerija jaoks elukutse või sooritab ta harjutusi vabalt.121 Taolise eristuse tegemiseks peab vaatlema tegevuse järjepidevust ja intensiivsust ning selle kaudu on võimalik määrata, kas tegemist on asjaarmastaja või elukutselise askeediga.122 Kõnealune näide iseloomustab seega vormide kvantitatiivset, mitte kvalitatiivset erinevust ja sellest tulenevalt võib taolise eristuskriteeriumi alusel askeesivormi üle otsustamine olla üsna suhteline.123
Viimase eristamiskriteeriumina toob Aaslava sisse askeesivormide jagamise tegevuse objekti alusel, mis tema sõnul jäi kindlasti välja Pfisteri klassifikatsioonist, kuid samas ei rõhutanud seda sõnaselgelt ka Zöckler.124 Aaslava toob siinjuures näiteid erinevatest askeesivormidest vastavalt sellele, kas nende tegevus on suunatud omaenda isikule või ümbritsevale välismaailmale.125
Eelnevat silmas pidades on Siegfried Aaslava koostanud askeesivormide tabeli126, mille käsikirjalisest originaalist tehtud koopia on esitatud lisas 3.
Tõlgituna on nimetatud askeesivormide tabel esitatud lisas 4., mida täiendab lisa 5.
tõlkega Aaslava magistritöös lehekülgedel 64‒74 esitatud täpsustustest tabeli kujul toodud askeesivormidele.
Kui kõik justkui ammendavalt ära selgitati, rõhutab Aaslava ise pärast detailse askeesivormide liigituse esitamist, et tegelikkuses on piirid erinevate
119 Aaslava 1928, lk 77.
120 Aaslava 1928, lk 62.
121 Aaslava 1928, lk 62.
122 Aaslava 1928, lk 63.
123 Aaslava 1928, lk 77–78.
124 Aaslava 1928, lk 56, 63.
125 Aaslava 1928, lk 63.
126 Aaslava 1928, lk 65–66.
tegevusvormide vahel siiski ähmasemad, kui skeemist võib välja lugeda, ja toob omakorda välja erinevaid näiteid vastandlike paaride lõikes.127
2.4. Askeesi ja selle vormide mitmetähenduslikkus
Siegfried Aaslava askeesikäsitluse neljas alapeatükk on oma 54 leheküljel töö mahukaim. Aaslava nendib tõsiasja, et eelmises alapeatükis kirjeldatud askeesivormid on mingil määral esinenud ajaloo jooksul igas paigas, kust vähegi inimesi eest leida võis ja sellest tulenevalt võib järeldada, et askees on inimesele juba olemuslikult omane. Samas kerkib esile küsimus askeesi terviklikkusest ja ühemõttelisusest, sest on selge, et askees ei ole aja jooksul ja erinevais paigus alati ühesuguselt avaldunud.128
Aaslava sõnul moodustab askees tervikliku ja ühetaolise süsteemi vaid oma pidevalt ning väga erinevates kohtades avalduvate korduvate harjutuste ja askeetiliste tegevuste väliste vormide kaudu. Askeesi kui terviku ja selle üksikute vormide seesmine tähendus võib aga olla väga mitmeti tõlgendatav. See sõltub eelkõige suurest mitmekesisusest askeesi sisemise suunatuse ja saavutatava eesmärgi osas, mida omakorda mõjutavad nii psühholoogilised kui ka ajaloolised eeldused.129 Taolist vastandlikku olukorda võib loogiliselt põhjendada asjaoluga, et askeetilist käitumist tingivad valdkonnad on aja jooksul muutumatud ja seetõttu seotud alati piiratud hulga askeetiliste tegevusvormidega. Askeesile omistatav seesmine tähendus ja eesmärk võib aga ajaloo jooksul lõpmatuseni muutuda.130 Askeesi sisemise suuna järgi jaotab Aaslava tohutu materjalihulga esmajärjekorras kahte põhigruppi. Esimesse gruppi kuuluvate nähtuste ühiseks omaduseks on asjaolu, et nad on suunatud inimese ja Jumala ehk inimese ning tema jaoks aukartust tekitava Püha vahelisele suhtele. Aaslava nimetab seda parema väljendi puudumise tõttu vagadusaskeesiks (fromme Askese). Kui askees on seotud vaid harrastava isiku endaga, kelle sisemiseks eesmärgiks on oma võimekuse suurendamine, kasvamine ja täiustumine, kuulub see askeesikuju karastusaskeesi
127 Aaslava 1928, lk 74–75.
128 Aaslava 1928, lk 80.
129 Aaslava 1928, lk 80–81.
130 Aaslava 1928, lk 81.
